Obsah (4)

§ 15§ 5§ 2§ 6

4-20-3861 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja Otsuse tegemise aeg ja koht 22. detsember 2020, Tallinn Väärteoasja number 4-20-3861 (410120013967) Kohtunik Marina

nr 29 „Tallinna ühistranspordis sõidu eest tasumise kord ja sõidupiletite hinnad“ § 6 p-s 1 sätestatud nõuet, millega pani toime ühistranspordiseaduse (ÜTS) § 85 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo. 2. Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti 1. septembri 2020. a otsusega karistati E. G.i

§ 15

lg 2 ja § 6 p 1 nõuete rikkumise eest ÜTS § 85 lg 1 alusel rahatrahviga 5 trahviühiku ulatuses, s.o 20 eurot. Menetlusaluse isiku kaebus

1. Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitas kaebuse menetlusalune isik E. G., kes palub tühistada kohtuvälise menetleja otsus. Menetlusalune isik ei ole mõistetud rahatrahviga nõus, sest ta on kogu elu olnud Tallinna elanik ning aastal 2019 ostis ja aktiveeris sõidukaardi vastavalt tema sissekirjutusele Tallinnas (tasuta). Sellest aastast kasutas ta kaarti, kuid konkreetselt käesolevas juhtumis oli tal ootamatult kaart kadunud. Tegelikult oli eelmisel aastal aktiveeritud kaart olemas. Eeltoodust tulenevalt palub E. G. tühistada kohtuvälise menetleja otsuse, alternatiivselt määrata miinimummääras rahatrahv või miinimummäärast väiksem rahatrahv karistusseadustiku (KarS) § 61 lg 1 alusel.
2. Kohtuistungil jäi menetlusalune isik kaebuse juurde, paludes kohtuvälise menetleja otsus tühistada. Kohtuväline menetleja leidis, et kaebus ei ole põhjendatud ja palus jätta otsus muutmata ning menetlusaluse isiku kaebus rahuldamata. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED 4-20-3861
3. VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. E. G.i teo kvalifitseerimine ÜTS § 85 lg 1 järgi
4. Väärteoprotokollis sisalduva väärteokirjelduse kohaselt heidetakse E. G.ile ette seda, et ta
5. augustil 2020 kell 19.56 Harju Maakonnas Tallinnas, Tartu mnt 10 sõitis ühistranspordis, s.o trammis liinil nr 4 sõiduõigust tõendava dokumendita, mis seisnes selles, et tal puudus ühiskaart, paberpilet või muu sõiduõigust tõendav dokument. Vaidlustatud otsuse kohaselt rikkus E. G. Tallinna Linnavolikogu
6. novembri
7. a

nr 29 „Tallinna ühistranspordis sõidu eest tasumise kord ja sõidupiletite hinnad“ § 6 p-s 1 ja § 15 lg-s 2 sätestatud nõudeid, pannes sellega toime ÜTS § 85 lg-s 1 sätestatud väärteo. 7. Teo toimepanemise ajal kehtinud Tallinna Linnavolikogu 13. novembri 2014. a

nr 29 „Tallinna ühistranspordis sõidu eest tasumise kord ja sõidupiletite hinnad“ (edaspidi määrus) § 6 sätestab sõitja kohustused. Nimetatud paragrahvi p 1 kohaselt on sõitja kohustatud omama ühissõidukis sõiduõigust tõendavat dokumenti.

§ 15

lg 2 sätestab, et sõitja on kohustatud kontrolliõigusega ametiisiku esimesel nõudmisel esitama sõiduõigust tõendava dokumendi. Koos isikustatud ühiskaardiga esitatakse isikut tõendav dokument. ÜTS § 85 lg 1 näeb ette vastutuse kehtiva piletita sõidu eest bussis, trammis, trollibussis või reisirongis.

1. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas, s.o
2. augustil 2020 kell 19.56 Tallinnas, Tartu mnt 10 juures kasutas E. G. ühistransporti (trammiliin nr 4), esitades tema sõiduõigust kontrollinud ametiisikule isikut tõendava dokumendi. Ühiskaarti esitamiseks tal kaasas ei olnud. Nimetatud asjaolud on tuvastatavad nii väärteoprotokolliga kui ka menetlusaluse isiku enda kohtuistungil antud ütlustega. E. G. selgitas kohtuistungil, et
3. augustil 2020 sõitis ta ühistranspordis, trammis liinil kas 2 või 4 ja korrakaitseüksus peatas trammi, hakati dokumente kontrollima. Tal oli kaasas ID-kaart, mille ta andis korrakaitseüksusele, et nad kontrolliksid selle alusel, et ta on Tallinna linna elanik. Kuigi menetlusalune isik nimetab isikut tõendava dokumendina ID-kaarti, on E. G. väärteoprotokolli kohaselt esitanud isikut tõendava dokumendina elamisloakaardi. Kuivõrd E. G.il kodakondsus puudub (on määratlemata kodakondsusega), siis E. G.il ID-kaarti kui Eesti kodaniku isikutunnistust olla ei saagi. Ka kohtus on isikusamasus tuvastatud E. G.i elamisloa alusel. Seega loeb kohus tuvastatuks, et E. G. esitas
4. augustil 2020 väärteoprotokollis nimetatud ajal ja kohas tema sõiduõigust kontrollinud ametiisikule isikut tõendava dokumendi. Selles ei olnud kohtus ka vaidlust.
5. E. G.i ütluste kohaselt on tema elukohaks rahvastikuregistri järgi Tallinna linn. Sellest johtuvalt on tal

§ 5lg 1 p 15 kohaselt ühistranspordis tasuta sõidu õigus.

Seda aga vaid

s sätestatud lisatingimustel. 10. Käesolevas väärteoasjas on vaidlus selles, kas olukorras, kus E. G.il kui Tallinna linna elanikul ehk tallinlasel, kellel on

§ 5

lg 1 p 15 kohaselt ühistranspordis tasuta sõidu õigus, on õigus sõita ühistranspordis tasuta ka siis, kui kontrolliõigusega ametiisikule ei ole koos isikut tõendava dokumendiga esitada sõiduõigust tõendavat dokumenti. Teisisõnu on küsimus selles, kas kontrolli teinud ametiisikule vaid isikut tõendava dokumendi esitamine 4-20-3861 (ilma ühiskaardita) on käsitatav sõiduõigust tõendava dokumendita sõitmisena ÜTS § 85 lg 1 mõttes. 11. Eelnevas punktis püsitatud küsimusele tuleb vastata jaatavalt.

§ 2

p 3 kohaselt on sõiduõigust tõendav dokument sõidupilet (paberpilet, elektrooniline pilet või QR-pilet) või

§-s 5 nimetatud sõidusoodustuse õigust tõendav dokument. Elektroonilise sõidupileti olemasolu tõendatakse valideeritud ühiskaardiga (isikustatud ühiskaart kehtib koos isikut tõendava dokumendiga) või muu samast

st tuleneva andmekandja abil. QR-pileti olemasolu tõendatakse valideeritud piletikoodiga. Sama paragrahvi p-s 3 on muuhulgas selgitatud, et valideeritud isikustatud ühiskaardiga (kehtib koos isikut tõendava dokumendiga) saab tõendada nii elektroonilise sõidupileti kui ka aktiveeritud sõidusoodustuse olemasolu ühiskaardi kontol.

sama paragrahvi p 7 kohaselt on valideerimine validaatori abil sõiduõiguse tuvastamine ja registreerimine ning elektroonilise sõidupileti ostmine. Sõiduõiguse peab ühissõidukisse sisenedes tuvastama või elektroonilise sõidupileti ostma iga sõitja, kellele see kohustus laieneb. Olenevalt pileti liigist tuleb sõitjal valideerida kas ühiskaart või muu e-piletisüsteemiga ühilduv andmekandja, Tallinn Card, kontaktivaba pangakaart või QR-pilet. 12.

§ 5

sätestab omakorda sõidusoodustuse õiguse ja seda tõendavad dokumendid.

§ 5

lg 1 p 15 kohaselt on tasuta sõidu õigus tallinlasel, kellel on valideeritud isikustatud ühiskaart koos isikut tõendava dokumendiga. Sama paragrahvi 7. lõikes on sätestatud, et sõidusoodustuse saamiseks peavad olema täidetud

§-s 5 ja peatükis 4 sätestatud tingimused.

§ 5

lg 9 kohaselt tuleb sõidusoodustuse õiguse tõendamiseks kontrolliõigusega ametiisikule esitada kas paberpilet koos sõidusoodustuse õigust tõendava dokumendiga või valideeritud isikustatud ühiskaart koos isikut tõendava dokumendiga. Kui sõidusoodustuse õigust ei saa elektroonilistest registritest kontrollida, tuleb lisaks esitada muu sõidusoodustuse õigust tõendav dokument. Lisaks juba eelpool mainitud

§ 6

p-le 1, mille kohaselt on sõitja kohustatud omama ühissõidukis sõiduõigust tõendavat dokumenti, paneb sama paragrahvi punkti 2 ühistranspordi kasutajale kohustuse igal ühissõidukisse (va laeva) sisenemisel valideerima ühiskaardi või samaväärse andmekandja või QR-pileti koodi. Ühiskaardi kontol olev sõidupilet ja/või aktiveeritud sõidusoodustus annab sõiduõiguse pärast ühiskaardi või samaväärse andmekandja valideerimist. Samuti sama

§ 6

p 3 kohaselt peab sõitja tuvastama igakordselt sõiduõiguse olemasolu, mille olemasolust või puudumisest annavad valideerimisel märku heli- ja valgussignaal ning seadme ekraanil kuvatav tekst. 13. Eelpool toodud sätetest järeldub üheselt, et isik, kelle rahvastikujärgne elukoht asub Tallinna linnas (tallinlasel) ja kellel on isikustatud ühiskaart, saab ühistranspordis tasuta sõidu õigust tõendada üksnes igal ühissõidukisse sisenemisel valideeritud ühiskaardi ja isikut tõendava dokumendi abil. Teisisõnu on Tallinna linna elanikul (tallinlasel) tasuta sõiduõigus siis, kui tal on esitada valideeritud isikustatud ühiskaart koos isikut tõendava dokumendiga. Seega vastavalt

le sai E. G. enda sõiduõigust tõendada üksnes valideeritud ühiskaardi ja isikut tõendava dokumendi abil. Ühiskaarti (seaduses nõuetekohaselt valideeritud ühiskaarti) E. G. kontrollimise käigus ei esitanud. Juhul, kui isik ei esita valideeritud ühiskaarti kontrollivale ametiisikule ja esitab vaid isiku tõendava dokumendi, on alust rääkida sõiduõigust tõendava dokumendita sõitmisest ÜTS § 85 lg 1 mõttes (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegium 16. detsembri 2013. a lahend nr 3-1-1-120-13, p 7 jj). 4-20-3861 14. Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul tuvastatud, et menetlusalune isik E. G. rikkus oma tegevusega, s.o ühiskaardi esitamata jätmisega

§ 6

p-s 1 ja § 15 lg-s 2 sätestatud nõudeid ja täitis sellega ÜTS § 85 lg 1 sätestatud objektiivse koosseisu. Menetlusaluse isiku ütlustega loeb kohus tõendatuks, et E. G. pani rikkumise toime ettevaatamatusest. Kuigi E. G. arvas, et ühiskaardi valideerimine on kohustuslik vaid siis, kui on ostetud tasuline kaart ja tasuta sõiduõiguse kontrollimiseks arvas piisavat ID-kaardist, mille andmete kohaselt on Tallinna elanik, saanuks ta seda vältida ja ühistranspordi tasuta sõiduõiguse kasutamiseks vajalikud nõuded endale eelnevalt selgeks teha. Kohtu hinnangul on etteheidetav tegu toime pandud hooletusest, sest tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral oleks ta pidanud teadma, et Tallinna linnas tasuta sõiduõigust saab tõendada üksnes valideeritud ühiskaardi ja isikut tõendava dokumendi abil koos.

1. Isiku teo õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad.
2. Kohtu hinnangul puuduvad E. G.i käitumises ka süüd välistavad asjaolud. Kohtu hinnangul ei saa E. G.i käitumises süüd välistavaks asjaoluks lugeda tema tegutsemist vältimatus keeluksimuses KarS § 39 lg 1 mõttes. Süüd välistavaks asjaoluks ei saa lugeda E. G.i teadmatust kehtivatest normidest. Isegi kui E. G. arvaski teadvat, et tasuta sõiduõigust saab tõendada ka vaid isikut tõendava dokumendi alusel ja konkreetselt ühiskaarti sellisel juhul valideerima ei pea, puudub KarS § 39 lg 1 kohaselt isiku süü üksnes siis, kui eksimus enda teo keelatuses on isikule vältimatu. E. G.ile aga see eksimus vältimatu ei olnud, sest ühistransporditeenuse kasutajana oli tal kohustus ja võimalus välja selgitada selle kasutamise reeglid, mis oleks välistanud taolise väärarusaama tekkimise. Seda enam, et nähtuvalt kohtule esitatud tõenditest on E. G. varasemalt (olles ka siis Tallinna linna elanik) ühiskaarti korduvalt valideerinud.
3. Eeltoodust tulenevalt on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik E. G. rikkus oma tegevusega, s.o ühiskaardi esitamata jätmisega Tallinna Linnavolikogu
4. novembri
5. a

nr 29 „Tallinna ühistranspordis sõidu eest tasumise kord ja sõidupiletite hinnad“ § 6 p-s 1 ja § 15 lg-s 2 sätestatud nõudeid ja pani sellega toime ÜTS § 85 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo. Karistus

1. Karistuse mõistmisel lähtub kohus KarS § 56 lg-s 1 sätestatust, mille kohaselt on karistuse mõistmise aluseks isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi uute süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve.
2. ÜTS § 85 lg 1 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 10 trahviühikut. KarS § 47 lg 1 kohaselt võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi alates kolmest trahviühikust. Antud juhul on kohtuvälise menetleja poolt määratud viie trahviühiku suurune rahatrahv, seega on kohaldatud rahatrahvi alammäära lähedases määras. Kohus leiab, et arvestades E. G.ile süüks arvatava teo sisu, vastab kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus tema süü suurusele. Süü suuruse hindamisel võtab kohus arvesse väärteo toimepanemise asjaolusid. Samuti asjaolu, et tegu on toime pandud ettevaatamatusest. Samas tuleb silmas pidada, et E. G.i on ka varasemalt väärteokorras karistatud. Karistusregistrist nähtuvalt on tal neli kehtivat väärteokaristust ühistranspordiseaduse rikkumise eest. (Karistusregistris viidatakse küll viiele kehtivale 4-20-3861 karistusele, kuid
3. septembri
4. a otsuse asjas nr 410120013967 jätab kohus arvesse võtmata, sest tegemist on käesoleva väärteoasjaga.) Karistusregistrist nähtuvalt on kaks rahatrahvi tasumata. Kohtu hinnangul ei ole ükski eelpool karistuse põhjendamisel nimetatud asjaoludest erandlik KarS § 61 lg 1 tähenduses, mistõttu ei ole alust kohaldada karistust alla seaduses sätestatud alammäära. E. G.ile karistuse mõistmisel ei ole kohtuväline menetleja kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ja mõistetud karistus vastab isiku süü suurusele ning üld- ja eripreventiivsetele kaalutlustele. Eeltoodust tulenevalt jääb karistus muutmata.
5. E. G.i taotlust lõpetada väärteomenetlus VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel (otstarbekuse kaalutlusel) ei pea kohus põhjendatuks, sest teda on varem korduvalt ühistranspordiseaduse alusel väärteokorras karistatud (kehtivad karistused) ja osa rahatrahvidest on ka tasumata.
6. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes VTMS § 132 p-st 1 jätab kohus Tallinna Linnavalitsuse Tallinna Munitsipaalpolitsei ameti menetlusosakonna
7. septembri
8. a otsuse väärteoasjas nr 410120013967 muutmata ja E. G.i kaebuse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) Marina Ninaste kohtunik