KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-20-6746 Otsuse tegemise aeg ja koht 18. jaanuar 2021, Tartu Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Pa

).

sätestab üldise perepoliitilise eesmärgi, milleks on lastega perede ning laste kasvatamise toetamine (

§ 2

). Sellel eesmärgil makstakse

§ 3

järgi lastega perede heaolu tagamiseks perehüvitisi, mille liigid on riiklik peretoetus (peretoetus), vanemahüvitis ja elatisabi.

§ 15

kohaselt on peretoetuste eesmärgiks tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulude osaline hüvitamine ja sama seaduse § 16 lg 1 p 1 kohaselt on selleks ette nähtud iga kuu makstava peretoetusena mh lapsetoetus.

§ 17lg 1 järgi on lapsetoetuse saamise õigus igal lapsel sündimisest kuni 7

§-d 2, 3 ja 15). Ringkonnakohus ei näe mõistlikku põhjendust sellele, miks peaks vanem, kes teise vanema ja lapsega ühise perena koos elades saaks kasu lapsetoetusest, kaotama lapsetoetusest saadava kasu ainuüksi seetõttu, et ta elab teisest vanemast ja lapsest lahus. Seega tuleks pool lapsetoetusest (juhul kui on tõendatud lapsetoetuse saamine) üldjuhul alati elatisest maha arvata. Laps võib tõendada, et selline mahaarvamine on põhjendamatu, kuna tema vajadused on miinimummäärast suuremad. Praegusel juhul ei esine hagejal ülekaalukaid huve, mis võimaldaksid jätta lapsetoetuse maksmisega ülalpidamiskohustuse ulatuse üle otsustamisel arvestamata. Lisaks on riikliku lapsetoetuse saamine praegusel juhul mõjuv põhjus miinimumelatise vähendamiseks koostoimes muude asjaoludega. Eelkõige arvestab ringkonnakohus asjaoluga, et kostjal on halb majanduslik seis. Seega tuleb kostjalt alates 8. maist 2020 hageja kasuks väljamõistetavast igakuisest elatisest maha arvestada pool (50%)

§ 15ja § 16 lg 1 p 1 alusel makstavast igakuisest lapsetoetusest.

Ringkonnakohtu arvates ei esine hagejal ülekaalukaid huve, mis võimaldaksid jätta lapsetoetuse maksmisega ülalpidamiskohustuse ulatuse üle otsustamisel arvestamata.

1. Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista igakuine elatis 150 eurot alates
2. maist 2020 kuni hageja täisealiseks saamiseni. Ringkonnakohus on selle summa leidmisel arvesse võtnud ka riiklikku peretoetust (

§-d 2, 3, 15 ja 17). Ringkonnakohus lisab, et PKS § 101 lg 1 kohane miinimumelatis ei täida tõenäoliselt enam oma algset eesmärki, s.o rahuldada õigustatud isikute igapäevaseid vajadusi. Miinimumpalk ei seostu laste tegelike vajadustega ega vanemate võimalusega elatist maksta. Seetõttu tuleks suurelt osalt vanematelt jõukohane elatis välja mõista väiksemas ulatuses (vt ka Riigikohtu

1. märtsi
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16,
3. juuni
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 30).
5. Eelmärgitust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse osaliselt.
6. Ringkonnakohus märgib, et vaidlustatud otsusest nähtuvalt (p-d 20 jj) on maakohus asunud ise koguma infot kostja sissetuleku teenimise võimaluste kohta X viibides. Lapse ülalpidamisasjas võib kohus iseensest koguda ise lisatõendeid poolte väidete tõendamiseks (TsMS § 230 lg-d 3–4; Riigikohtu
7. aprilli
8. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-100215, p 22). Siiski ei tohi kohus tugineda otsust tehes tõenditele, mida pooltel ei olnud võimalik menetluses uurida, ega asjaoludele, mille kohta pooltel polnud võimalust arvamust avaldada (TsMS § 436 lg-d 3 ja 4). Praegusel juhul ei ole maakohus eelmärgitut järginud. Kohtu poolt teabe kogumine sissetuleku teenimise võimaluste kohta X viibides nähtub alles kohtuotsusest. Samas ei anna apellatsioonkaebuse väited ringkonnakohtu hinnangul alust arvata, et see maakohtu kõnealune minetus võis mõjutada asja lahendust. 8