Kuriteokaebuse kohaselt koostas vanemprokurör 28.02.2017 kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXXX süüdistusakti, milles esitas XX-le kui teadvalt süütule isikule süüdistuse
lg 1 järgi ning koostas teadvalt ebaseadusliku kriminaalasja kohtusse saatmise määruse. 1.1. Kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXXX koostatud süüdistusakti kohaselt seisneb XX-le etteheidetav tegu kokkuvõtlikult selles, et tema 14.04.2013-11.06.2015 ametiisikuna ehk vallavalitsuse juhina tegi Sihtasutusega Q, mille nõukogu liige ehk seotud isik XX oli, majanduslikes huvides mitmed otsused ja toimingud või andis oma alluvatele ülesandeks teha toimingud tema asemel, pannes sellega toime
lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo ehk korruptsioonivastases seaduses kehtestatud toimingupiirangu teadva rikkumise suures ulatuses. Lisaks süüdistati XX
lg 2 p 3 järgi selles, et ta ajavahemikul 28.10.2013-18.03.2014 pööras ebaseaduslikult enda ja kolmandate isikute kasuks talle usaldatud W vallale kuuluvat mootorkütust 229,42 euro väärtuses, tankides W kasutuses oleva ametisõiduki tankimiseks ettenähtud krediitkaarti oma isiklikku sõiduautosse ja kanistritesse 78,30 liitrit bensiini. 1
lg 1 (ja
Ringkonnakohus leidis tõendeid hinnates, et on kõrvaldamata kahtlus, et XX ametiaega SA Q nõukogu liikmena 8. veebruaril 2012 nõuetekohaselt ei pikendatud ja ta ei olnud süüdistuses märgitud otsuste ja toimingute tegemise ajal sihtasutuse nõukogu liige. Asjas ei ole tuvastatav ükski erahuvi, mis võis XX süüdistuses märgitud otsuste ja toimingute tegemisel mõjutada ja sattuda konflikti avaliku huviga, mida XX pidi süüdistuses märgitud otsuseid ja toiminguid tehes vallavanemana järgima. Kuna XX süüdistuses nimetatud otsused ja toimingud olid suunatud W valla huvi teeniva projekti „Z“ elluviimisele, mh W valla huvides asutatud SA Q poolt, ei saa seda käsitleda KVS § 11 lg 1 p 3 mõttes.
osas leidis ringkonnakohus, et puudub õiguslik alus vaadelda XX poolt kõigil viiel korral toimunud tankimisi jätkuva kuriteona ning 2013 oktoobris-novembris toimunud tankimisi ja 2014 märtsis toimunud tankimisi tuleb vaadelda eraldiseisvate tegudena. Kuna bensiini väärtus eraldivõetuna ei ületa 20 miinimumpäevamäära, s.o 200 eurot, siis puudub XX käitumises
2. 09.12.2020 koostas riigiprokurör kriminaalmenetluse alustamata jätmise teate nr 20700000038, leides et XX suhtes ei alustata kriminaalmenetlust kuriteotunnuste puudumise tõttu KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel. Riigiprokurör selgitas karistusõiguse põhimõtet nullum crimen nulla poena sine lege, samuti
kuriteokoosseisu eeldusi, kirjeldas Lõuna Ringkonnaprokuratuuri vanemprokuröri 28.02.2017 süüdistusakti kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXXX XX suhtes, nimetas Tartu Maakohtu XX.XX.XXXX otsust, millega XX mõisteti esitatud süüdistuses täies mahus süüdi ja analüüsis Tartu Ringkonnakohtu XX.XX.XXXX otsust, millega XX mõisteti mõlemas kuriteos õigeks ja mis jõustus Riigikohtu XX.XX.XXXX määrusega. Eriarvamused kriminaalasjas kogutud tõendite suhtes ei ole sellised asjaolud, mille abil saab ja võib sisustada ebaseadusliku süüdistuse esitamist prokuröri poolt. Kohtupidamise mõtte kohaselt põrkuvad kohtusaalis konkreetse kaasuse kohta kogutud süüstavad ja õigustavad tõendid, mis on aluseks kohtuotsuse tegemisele. Prokuröri rolliks on selles kontekstis esitada ja kaitsta süüdistatava tegude suhtes kogutud süüstavaid tõendeid, mistõttu ei saa olla prokurörile etteheidetav tema poolt süüdistaja ülesannete täitmine. Prokuröri ülesanne kriminaalmenetluses menetluse juhina on kaaluda kriminaalasjas kogutud tõendeid ja otsustada nende alusel, kas süüdlasele on põhjust esitada süüdistus ja taotleda kohtult süüdlase selle alusel süüdimõistmist ja karistamist. Selline on prokuratuurile kriminaalmenetluse seadustiku alusel antud ülesanne, mille täitmist seadusandja temalt ootab. Kui prokurör peab kriminaalasjas süüdlasele süüd konkreetses teos kinnitavaid tõendeid küllaldaseks, siis koostab ta sõltuvalt valitud menetlusliigist selle kohta süüdistusakti, milles sõnastab süüdistuse kaudu vastava etteheite ja lisab sellesse süüdistust kinnitavate tõendite loetelu. Seega on süüdistusakt teisisõnu prokuröri taotlus kohtule selles kirjeldatud asjaolude alusel kohtumenetluse läbiviimiseks. Kohtumenetluse käigus toimub süüdistusaktis kirjeldatud asjaolude kontrollimine ja nende kinnitumisel süüdlase süü tuvastamine ja talle karistuse määramine. Kui kohtumenetluse käigus aga selgub, et süüdistuse asjaolud kinnitust ei leia, siis kohus prokuröri taotlust ei toeta ja mõistab süüdistatava õigeks. Sarnane olukord on täheldatav ka XX
§-de 3001 lg 1 ja § 201 lg 2 p 3 järgi esitatud süüdistuse faktide osas, mille kohta tegi Tartu Ringkonnakohus õigeksmõistva otsuse. XX-le esitatud süüdistuse asjaolusid on kahes kohtuastmes uuritud ning ka kohtud on jõudnud erinevatele seisukohtadele süüdistuse asjaolude hindamisel. Riigiprokurör märkis siinjuures, et kuriteokaebuse esitaja mõttekäiku järgides on ka I astme kohtunik XX süüdi mõistes pannud toime õigusemõistmise vastase kuriteo (
Kaebuse kohaselt tõendab Tartu Ringkonnakohtu jõustunud kohtuotsus nr X-XX-XXXX, et YY koosseisupärase teo moodustab KrMS § 266 kohaselt süüdistusakti koostamine ja selle saatmine kohtule ning koopia edastamine kaitsjale ja et süüdistusakt on koostatud isiku suhtes, kes ei ole kuritegu toime pannud või ei ole toimepandud teos süüdi. Kaebaja leidis, et kui eeldada, et prokurör ei olnud teadvalt kuritahtlik, siis koostades süüdistusakti ei tundnud ta korruptsioonivastast seadust, ei saanud aru KVS §-s 7 lg 2 sätestatust. Kaebaja leidis, et YY süüdistusakti koostades ei tundnud lisaks korruptsioonivastasele seadusele ka Eesti Vabariigi Põhiseadust, viidates §-le 159. Kaebaja viitas raskusele täiendavalt tõendada prokuröri tahtlust, järeldades, et kui prokurör ei tunne seadust, siis on ta alati süütu ja võib süüdimatult esitada mistahes süüdistusi ükskõik kelle vastu. Kaebaja hinnangul tuleneb riigiprokuröri seisukohast, et
on õiguslikult sisutühi ja seda ei saa kunagi prokuröri osas kohaldada ning prokurör võib meie õigussüsteemis nautida immuniteeti. Kaebaja hinnangul on kuriteoteate ja käesoleva kaebuse lahendamine õiguslikult põhimõttelise tähtsusega. Kaebaja leidis, et riigiprokurör ei vasta selgesõnaliselt ühelegi vanemprokuröri kohta kuriteokaebuses esitatud õiguslikule etteheitele. Kaebaja ei esita kuriteokaebust nn süüstavate tõendite kohta, vaid selle kohta, et prokurör pidas XX süüks W vallavanemana tegutsemist valdade ühisasutuses Sihtasutus Q, mis mitte kuidagi ei saanud olla kuriteosüüdistuse aluseks, kuna korruptsioonivastane seadus välistas niisuguse süüdistuse esitamise võimaluse. Jõustunud kohtuotsuses on selle kohta põhjalik õiguslik analüüs, kuid ilmselt ei ole see riigiprokurörile arusaadav ja ta jätkab sisuliselt XX süüdistamist. Kuigi riigiprokurör on analüüsinud
küsimusi, ei ole avaldaja esitanud vanemprokurörile etteheiteid
Kaebaja hinnangul on riigiprokurör väljunud kuriteoteate raamidest. Samas peab kaebaja süüdistuse esitamist ka selles osas kuritegelikuks ning selle eesmärk oli saavutada piirmäära 200+ euro ületamine, et tekiks võimalus esitada kuriteosüüdistus. Kuriteokaebuses ei ole etteheiteid tõendite kohta, vaid seaduse kohaldamise kohta. Kui prokurör ei tunne seadust ja nimetab süüdistusaktis kuriteoks tegusid, mis mitte kuidagi ei ole seaduse seisukohalt kuriteod, siis on see ebaseaduslik ja
olid valdavas osas tõesed, kuid seadus ei võimaldanud nende faktide põhjal mitte kuidagi esitada kuriteosüüdistust. Vanemprokurör ei tundnud seadust ja saatis süüdistusakti kohtusse nö kalastama.
Avaldaja ei peatu aga sellel küsimusel käesolevas kaebuses, kuid lähtudes seadusest peaks selle küsimusega hakkama tegelema prokuratuur ise, sest tähelepanelikul tühistatud esimese astme kohtuotsuse lugemisel on kriminaalmenetluse alus ilmselt olemas. Sellest saab hästi aru lugedes jõustunud Tartu Ringkonnakohtu otsust. Tarvis oleks menetlust, mille tulemusena tekiks õigusselgus
RIIGIPROKURATUURI MÄÄRUS
sätestab vastutuse prokuröri poolt teadvalt süütule isikule süüdistusakti koostamise, temaga kokkuleppemenetluses kokkuleppe sõlmimise või psühhiaatrilise sundravi kohaldamiseks kriminaalasja kohtusse saatmise määruse teadvalt ebaseadusliku koostamise eest. See tähendab käesoleval juhul, et subjektiivsest küljest eeldab antud koosseis, et prokurör oleks teadvalt ebaseaduslikult koostanud süüdistusakti teadvalt süütule isikule. Selliseid asjaolusid aga ei ole ka käesolevas kaebuses välja toodud. Seevastu on kaebuses esitatud väiteid selle kohta, et prokurör ei tundnud seadust. Seega ei väida kaebaja, et prokurör oleks olnud teadlik, et XX ei ole toime pannud talle etteheidetud tegu, vaid heidab prokurörile ette seaduse mittetundmist.
Seega, isegi kui kaebaja esitatud sellekohaste väidetega nõustuda, siis ei vasta prokuröri tegu ikkagi
§-le 310. Kaebaja argumentatsioon tugineb peaasjalikult sellele, et olemasolevate asjaolude ja kogutud tõendite pinnalt ei oleks prokurör pidanud hindama kaebaja tegu kuriteoks. See kui prokurör annab teistsuguse hinnangu asjaoludele, nende tõendatusele ja nende vastavusele mõnele kuriteokooseisule, kui isiku õigeks mõistnud kohus, ei ole siiski kriminaalkorras karistatav. Seda enam, et prokuröriga sarnase hinnangu on andnud ka I astme kohus, mõistes kaebaja XX talle etteheidetavates tegudes süüdi. Seda enam ei ole põhjust asuda seisukohale, et prokurör oli süüdistusakti koostades teadlik, et XX tegelikkuses süüdi ei olnud. Asjaolust, et kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu otsust ei tähenda, et oleks esitatud ebaseaduslik süüdistus
kohaselt või et kohtunik oleks teinud teadvalt ebaseadusliku kohtulahendi
Kaebusest jääb mulje, et ka kaebaja mõistab, et prokuröri tahtlusele viitavaid asjaolusid prokurörile kaebaja poolt etteheidetavas teos ei nähtu. Samuti järeldab kaebaja, et kui prokurör ei tunne seadust, siis on ta alati süütu ja võib süüdimatult esitada mistahes süüdistusi ükskõik kelle vastu. 4
on õiguslikult sisutühi ja seda ei saa kunagi prokuröri osas kohaldada ning prokurör võib meie õigussüsteemis nautida immuniteeti. Ei saa nõustuda, et
oleks sisutühi või et prokuröri sellele paragrahvile vastava teo eest vastutusele võtta ei saaks. Samas jääb kaebaja argumentatsioonist mulje, et ta ka ise mõistab, et prokuröri tegevus käesoleval juhul tegelikkuses
§-le 310 ei vasta, kuid ta soovib justkui antud paragrahvile laiema tõlgenduse andmist, et sellega oleks kriminaliseeritud ka võimalik seaduse mittetundmine. Sellist võimalust aga karistusseadustik ei anna.
lg 1 kohaselt ei tohi kedagi süüdi mõista ega karistada teo eest, mis selle toimepanemise ajal kehtinud seaduse kohaselt ei olnud süütegu.
sõnastuses on sõnaselgelt välja toodud, et tegu peab olema prokuröri poolt teadlik ning väidetava seaduse mittetundmise puhul antud koosseis ei saa täidetud olla. Samuti ei ole põhjust nõustuda kaebaja seisukohtadega seaduse mittetundmise osas. Kui kohus on asunud teistsugusele seisukohale kui prokurör, siis see ei tähenda üheselt seaduse mittetundmist, vaid võib viidata ka seaduse või ka asjaolude teistsugusele tõlgendamisele. 4.2. Kaebaja, esitamata selle kohta täpsemaid asjaolusid, leiab et prokuratuur peaks menetlema ka I astme kohtu kohtuniku poolt teadvalt ebaseadusliku kohtulahendi tegemist vastavalt
. Asjaolu, et kõrgema astme kohus on I astme kohtu otsuse tühistanud ja asunud teistsugusele seisukohale ei tekita põhjendatud kahtlust, et kohtunik oleks teadvalt ebaseadusliku kohtulahendi teinud. Eeltoodust tulenevalt ei teki esitatud asjaolude põhjal põhjendatud kahtlust, et prokurör YY oleks koostanud XX suhtes süüdistusakti samas leides ja teades, et XX on tegelikkuses süütu. Samuti ei teki põhjendatud kahtlust selle kohta, et I astme kohtunik oleks teinud XX suhtes teadvalt ebaseadusliku kohtulahendi. Seega ei ole alust kriminaalmenetluse alustamiseks ja kaebus jäi rahuldamata. KAEBUS RIIGIPROKURATUURI MÄÄRUSELE 5. Riigiprokuratuuri 04.01.2021. a määrusele esitas kaebuse kannatanu XX esindaja advokaat A. Rohtla, kes taotleb tühistada Riigiprokuratuuri 04.01.2021 määrus ning kohustada Riigiprokuratuuri alustamaks kriminaalmenetlust, et uurida, kas prokurör YY on toime pannud
Kaebuses märgitakse, et kannatanu ei ole nõus Riigiprokuratuuri seisukohaga ning vaidlustab selle täiel määral. 5.1. Kaebuses märgitakse esiteks, et süüdistuse esitamise ajal oli teada, et koostatud süüdistusakt ei saa tõendada süüd. 5.1.1.
lõike 1 esimese alternatiivi kohaselt on objektiivse koosseisu tunnusteks: 1) süüdistusakti esitamine; 2) selle esitamine isiku suhtes, kes ei ole kuriteotunnustega õigusvastast tegu toime pannud. Õiguskirjanduses on jaatatud, et koosseisupärane tegu võib seisneda ka selles, et kergema teo toime pannud isikut süüdistatakse raskemas kuriteos või ka teises kuriteos, mida isik ei ole toime pannud. Järelikult ei pea objektiivne koosseisu täitmiseks olema kogu süüdistusakt alusetu, vaid piisab ka sellest, kui süüdistusakt on osaliselt alusetu. 5.1.2. Kriminaalasjas X-XX-XXXX esitas süüdistusakti prokurör YY. Süüdistusakti kohaselt pani kannatanu toime
Esitatud süüdistusakt ei sisaldanud ega saanudki sisaldada tõendeid, millest tuleneks kannatanu õigusvastane tegu. 5.1.3. Nimelt leidis YY, et XX on, olles SA Q nõukogu liige ja W Vallavanem ning samaaegselt teostanud mõlemaga seotud toiminguid, toime pannud toimingupiirangu rikkumise. YY väitis, et etteheidetud teod vastavad kõigile kolmele KVS § 11 lõikes 1 toodud eeldusele, neid täpsemalt sisustamata. Sama lõike punkti 3 kohaselt on üheks eelduseks, et ametnik on teadlik 5
Otsene tahtlus on Riigikohtu läbiva praktika (nt RK 3-1-1-31-07, p 9.2) kohaselt tagajärje saabumise teadmine ning selle tahtmine või vähemalt möönmine. Õiguskirjanduses on otsest tahtlust kujutatud kui olukorda, kus isik püüab saavutada põhitagajärge, millega on kindlasti seotud kõrvaltagajärg, aga talle ei ole kõrvaltagajärje saabumine oluline. 5.2.2. Seega konkreetsel puhul on otsene tahtlus olemas, kui YY soovis kannatanu süüdimõistmist kui põhitagajärge ning ei hoolinud, kuid teadis, et esitatud kujul süüdistusakt ei täida
5.2.
Teiseks, ei ole eluliselt usutav, et YY kui vanemprokurör esitas süüdistusakti tutvumata Riigikohtu lahendite ja seaduse seletuskirjaga olukorras, kus tegemist on vähese kohtupraktikaga koosseisuga. Seega oli süüdistusakti koostamise hetkel ilmselge, et toimingupiirangu rikkumise kui objektiivse koosseisu kaks elementaarset tunnust on täitmata ning YY teadis sellest. 5.2.7. Eeltoodu põhjal on aga usutavalt selgitatav, miks selline süüdistusakt esitati – YY tutvus KVS-i seletuskirjaga ning Riigikohtu lahenditega ja veenis ennast, et kuivõrd kohtupraktikat KVSi osas on vähe, on võimalus, et kannatanu mõistetakse süüdi ja esitas teadvalt süüdistusakti süütule inimesele. Järelikult on põhjendatud kahtlus, et YY pani toime
5.
Seda ei saa käsitleda pelgalt teoreetilise kuriteokaebusena, vaid üksikasjalikult põhjendatud ja tõenditega toetatud teatega kuriteo toimumise kohta. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
MS § 193 lubab kriminaalmenetluse alustamist vaid juhul, kui selleks on ajend ja alus ning puuduvad KrMS § 199 lg 1 p 1 sätestatud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud. Kaebuse esitaja hinnangul annab alust võimalikust kuriteost rääkida ainuüksi asjaolu, et prokurör YY süüdistusakti alusel mõisteti XX temale esitatud süüdistustes Tartu Ringkonnakohtu poolt õigeks (milline otsus jõustus), mistõttu järelikult koostas prokurör YY teadvalt süütule isikule süüdistusakti. Esmalt väidetakse, et prokurör YY pidi süüdistusakti esitamise hetkel teadma, et kannatanule etteheidetavad faktilised asjaolud ei täida toimingupiirangu rikkumise eeldusi KVS § 11 lõike 1 mõttes, kuid esitas ometi süüdistusakti. Seejärel märgitakse, et prokurör peab tundma seadust (KVS ja selle seletuskiri) kui ka kohtupraktikat (mis KVS-i puhul on vähene) ja väited prokuratuuri poolt seaduse võimaliku mittetundmise kohta ei saa seda kuidagi õigustada. Seejärel jõutakse aga seaduse tundmisest tulenevalt hoopis järeldusele, et prokurör oli ilmselgelt teadlik nii KVS-i seletuskirjast kui ka asjaolust, et KVS-i kohtupraktika on vähene, mistõttu prokurör lootis, et esineb võimalus, et kannatanu mõistetakse süüdi ja esitas teadvalt süüdistusakti süütule inimesele. 9. Sellega seoses tuleb märkida, et nõustuda tuleb täielikult eelnevate menetlejatega selles, et puuduvad igasugused veenvad andmed ja tõsiseltvõetavad argumendid selle kohta, et prokurör YY oleks kõnealusel juhul teadvalt XX-le kui süütule isikule süüdistusakti koostanud, s.t ebaseaduslikult süüdistuse esitanud. Ringkonnakohtule esitatud kaebuses on toodud küll argumendid, miks ja millistest asjaoludest tulenevalt oleks prokurör pidanud teadma, et konkreetsel juhul ei olnud täidetud toimingupiirangu rikkumise eeldused KVS § 11 mõttes ja sellest tulenevalt pidi prokurör teadma ka seda, et alust süüdistuse esitamiseks XX-le
lg 1 järgi ei ole, vastasel juhul ei tundnud prokurör seadust - KVS, aga seaduse tundmine on prokuröri kohustus ja selle mittetundmine ei vabastada teda vastutusest
Esiteks märgib ringkonnakohus eeltoodud kaebuse väidetest tulenevalt, et ainuüksi asjaolu, et Tartu Ringkonnakohus on asunud prokurörist erinevale seisukohale, et XX käitumine kõnealusel juhul ikkagi ei vastanud KVS §-s 11 kehtestatud toimingupiirangu rikkumise eeldusele, mistõttu ei vastanud tema käitumine kokkuvõttes ka
lg-s 1 ettenähtud kuriteo objektiivsele koosseisule, ja mõistis seetõttu isiku lõplikult õigeks (milline otsus ka jõustus), ei tähenda iseenesest seda, et sellistest faktilistest asjaoludest oli vältimatult teadlik ka prokurör süüdistuse esitamisel, kuid koostas ikkagi süütule isikule süüdistusakti. Ei ole harv olukord, kus prokuratuur ja kohus seaduseid mõnevõrra erinevalt tõlgendavad, samuti nagu seda võivad teha ka erinevad kohtuastmed või isegi sama kohtu erinevad kohtukoosseisud. See, et mingil seaduse sättel on 8
Sellega nõustuvalt mõistis maakohus XX ka süüdi. Seega ka maakohus tuvastas faktiliste asjaolude, kogutud tõendite ja KVS-i pinnalt toimingupiirangute rikkumise sarnaselt prokuratuuriga ja seega ei saa ainuüksi selle pinnalt jõuda järeldusele, et konkreetsel juhul oleksid esinenud sellised ilmselged asjaolud, mis oleks andnud üheselt aluse asuda seisukohale, et XX ei ole vältimatult toimingupiiranguid rikkunud. See, et ringkonnakohus isiku lõpuks ikkagi õigeks mõistis ja kinnitas, et isik KVS §-s 11 kehtestatud toimingupiiranguid ei rikkunud, on kohtu kaalutlusküsimus konkreetse asja faktiliste asjaolude pinnalt koostoimes kogutud tõendite ja seaduse tõlgendusega, kuid ei anna iseenesest mingit ühest infot selle kohta, et prokurör isikule ebaseadusliku süüdistuse esitas. Ka erialases õiguskirjanduses on asutud üheselt seisukohale, et ainuüksi isiku õigeks mõistmine ei anna alust rääkida prokuröri poolt teadvalt süütule isikule süüdistuse esitamisest.
Käsitletav koosseis eeldab vähemalt isiku kindlat teadmist, et süüdistus on esitatud süütule isikule. Käesoleval juhul puudub alus arvata, et prokurör teadis, rääkimata tema kindlast teadmisest, et ta oleks süüdistuse esitanud süütule isikule. Ka kaebuse argumendid ei viita tegelikult kuidagi sellele, et prokuröril oli kindel teadmine süütule isikule süüdistuse esitamise kohta. Pigem võib kaebuse sisust välja lugeda seda, et prokurör oleks pidanud teadma, et toimingupiirangu rikkumise eeldused ei saa olla täidetud ja ta poleks tohtinud seetõttu süüdistust esitada, oleks pidanud olema rohkem seadusega kursis ja pidanud aru saama, et kuriteokoosseis pole täidetud. See kõik aga ei anna alust antud juhul rääkida prokurör YY poolt kuriteo objektiivse kooseisu aga samuti subjektiivse külje olemasolust. Olemasolevate andmete pinnalt puudub alus arvata, et prokurör YY teadvalt süütule isikule süüdistuse esitas ja et tema selline teadmine oleks olnud kindel. Seda ei kummuta isiku õigeksmõistmine ringkonnakohtu poolt ning faktiliste asjaolude, tõendite ja seaduse tõlgendamise raames kohtu poolt isiku süüküsimuses erinevale arusaamisele jõudmine võrreldes prokuröriga. Tegelikult jääb arusaamatuks seegi, miks selline kuriteoteade oli esitatud pea 2 aastat hiljem konkreetsete asjaolude teadasaamisest, s.o isiku õigeksmõistmise jõustumisest. Kuriteoteate esitamise aeg ei ole küll piiratud, aga ometi paneb mõtlema see, miks ei tehtud seda koheselt. Seega ei ole tegelikult ühtegi sellist väidet kinnitavat asjaolu koos kuriteoteate ega ka järgnevate kaebustega XX poolt esitatud, mis kinnitaksid veenvalt prokurör YY poolt kuriteo võimalikku toimepanemist ning annaks alust kriminaalmenetluse alustamiseks.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.