← Eesti

1-17-2359/122

Obsah (10)§ 63§ 339§ 3601§ 64§ 1261§ 363§ 364§ 361§ 175§ 186

RIIGIKOHUS ÜLDKOGU KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled

) § 339 lg-le 2 toetudes kohtuotsuse põhjendamise kohustuse ulatusliku rikkumise tõttu ja saadeti kriminaalasi uue otsuse tegemiseks maakohtu samale kohtukoosseisule. Maakohtu

  1. mai
  2. a otsus
  3. Tartu Maakohtu
  4. mai
  5. a otsusega tunnistati A-J. Endrekson-Hendriksman süüdi KarS § 2172 lg 1 järgi ja teda karistati 8-kuulise vangistusega, mis jäeti KarS § 73 alusel 2-aastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Kannatanu tsiviilhagi rahuldati osaliselt ning süüdistatavalt mõisteti Tarmeko kasuks välja 252 066 eurot 55 senti põhinõude katteks, 27 321 eurot 43 senti tsiviilhagi esitamise ajaks sissenõutava viivise katteks, edasiulatuv viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras põhinõudelt alates
  6. märtsist 2017 kuni põhinõude täitmiseni ning leppetrahv 32 000 eurot. 2588 euro ja 41 sendi nõudes jäeti tsiviilhagi läbi vaatamata. Süüdistatavalt mõisteti välja ka sundraha ja osa kannatanu menetluskuludest. Riigilt mõisteti A-J. Endrekson-Hendriksmani kasuks välja 8000 eurot valitud kaitsjale makstud tasu katteks.
  7. Maakohus ei nõustunud kaitsepoole seisukohaga, mille järgi pole süüdistatava ametialaselt e-posti kontolt saadud e-kirjade väljatrükid kriminaalmenetluses lubatav tõend. Kannatanu ei käitunud süüdistatava kasutusse antud tööarvutit ära võttes õigusvastaselt. Ta andis arvuti üle menetlejale, viimane vaatles seda ja kogus nii lisatõendeid.
  8. Vaidluseta saab tuvastada, et kannatanu ja Decotex tegid süüdistuses kirjeldatud tehinguid ning Tarmekot esindas nendes tehingutes süüdistatav. Tema asutas Decotexi ja sai selle äriühingu tegevusest kasu. Süüdistuses kirjeldatud tehingutega tekitas ta kannatanule kahju, mis ületab KarS § 121 p-s 2 sätestatud miinimummäära enam kui kuus korda.
  9. A-J. Endrekson-Hendriksman tegutses Decotexi huvides, jättis tagaplaanile Tarmeko juhatuse liikme kohustused ega tegutsenud ettevõtja jaoks vajaliku hoolsusega. Ostes HDF-plaate, liimi ja kangast kallimalt, kui see olnuks võimalik neid kaupu teistelt tarnijatelt ostes, ning müües sisepatju Decotexile madalama hinnaga, kui see olnuks võimalik otse lõppostjatele müües, tekitas ta Tarmekole 252 066 eurot 55 senti kahju. Decotexi kasu on käsitatav Tarmeko saamata jäänud tuluna, s.t kannatanu kahjuna. Põhinõude rahuldamise tõttu tuleb rahuldada ka viivise nõue. Samuti peab süüdistatav hüvitama leppetrahvi 32 000 eurot, mida ei saa VÕS § 161 lg 2 kohaselt arvata kuriteoga tekitatud kahju katteks. 3

(14)1-17-2359 Apellatsioonid
  1. Tartu Maakohtu otsuse vaidlustasid nii prokuratuur, kannatanu kui ka kaitsja.
  2. Prokuratuur ja kannatanu vaidlustasid süüdistatava õigeksmõistmise KarS § 377 lg 1 järgi, taotledes nimetatud osas süüdimõistva otsuse tegemist.
  3. Kaitsja vaidlustas A-J. Endrekson-Hendriksmani süüditunnistamise ja karistamise, taotledes süüdistatava õigeksmõistmist, tsiviilhagi läbi vaatamata jätmist ning menetluskulude hüvitamist. Ringkonnakohtu otsus
  4. Tartu Ringkonnakohtu
  5. jaanuari
  6. a otsusega muudeti osaliselt maakohtu otsust. Ringkonnakohus tunnistas A-J. Endrekson-Hendriksmani KarS § 2172 lg 1 järgi süüdi Tarmekole 242 885 euro 54 sendi suuruse kahju tekitamises ning jättis maakohtu otsusega mõistetud karistuse muutmata. Süüdistatavalt mõisteti kannatanu kasuks välja 210 885 eurot 54 senti põhinõude katteks, leppetrahvi osas jäi maakohtu otsus muutmata. A-J. EndreksonHendriksmanilt mõisteti kannatanu kasuks välja ka ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 71 848 eurot 39 senti ja viivis alates
  7. veebruarist 2020 kuni põhinõude täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Riigilt mõisteti süüdistatava kasuks välja 10 150 eurot 60 senti valitud kaitsjale makstud tasu katteks. Süüdistatava ja kannatanu vastastikused menetluskulu hüvitamise nõuded tasaarvestati ning A-J. Endrekson-Hendriksmanilt mõisteti Tarmeko menetluskulu katteks välja 11 054 eurot 79 senti. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. Kaitsja apellatsioon rahuldati osaliselt, prokuratuuri ja kannatanu apellatsioonid jäeti rahuldamata. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised.
  8. Kuriteoavaldusele lisatud ja süüdistatava tööarvuti vaatluse käigus saadud e-kirjade väljatrükid on seaduslikud, lubatavad ning usaldusväärsed tõendid. A-J. Endrekson-Hendriksmani ametialane e-posti konto ja sülearvuti kuulusid kannatanule, need anti talle juhatuse liikme ülesannete täitmiseks. Töö- või käsundiandjal on mõnikord õigus tutvuda töötaja või käsundisaaja e-posti kontol olevate andmete ning kirjavahetusega. Kannatanu kontrollis süüdistatava kirjavahetust pärast põhjendatud kahtluse tekkimist selle kohta, et viimane tegutseb Tarmeko suhtes ebalojaalselt ning kahjustab äriühingu varalisi huve. E-kirjade sisu puudutab süüdistatava ametikohustuste (kuritegelikku) rikkumist. Pole andmeid, et koguti muud asjasse mittepuutuvat teavet või et sellega riivati muul moel ebaproportsionaalselt A-J. Endrekson-Hendriksmani õigust eraelu puutumatusele.
  9. Decotexi juhtisid ja kontrollisid A.-J. Endrekson-Hendriksman ning tema abikaasa V. E-H. Mõlemad said Decotexi tegevusest kasu. Tehes Tarmeko juhatuse liikmena suure mahuga tehinguid Decotexiga ja olles viimase tegelik juht ning kasusaaja, rikkus süüdistatav TsÜS §-st 35 ja juhatuse liikme lepingust tulenevat lojaalsuskohustust Tarmeko ees. Tehingute tingimuste kujundamisel oli A-J. Endrekson-Hendriksman huvitatud Decotexi heast käekäigust, mis viis ta Tarmekoga huvide konflikti. Niisiis rikkus süüdistatav TsÜS §-s 35, ÄS § 187 lg-s 1 kui ka ametilepingus ette nähtud juhatuse liikme üldisest hoolsuskohustusest tulenevat 4
(14)1-17-2359 käitumisstandardit. Viimane hõlmab ka äriühingu juhatuse liikme kohustust toimida ühingule majanduslikult kõige otstarbekamal viisil.
  1. Summa, mille võrra Tarmeko maksis Decotexile HDF-plaatide eest kõrgemat hinda, kui nende plaatide eest tulnuks maksta OÜ-le Probex, on käsitatav Tarmekole juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahjuna. Maakohus lähtus õigest metoodikast, kuid eksis kahju suuruse arvutamisel. Õige summa on 17 515 eurot 56 senti. Põhjendatud pole kaitsja viited kallima ja kvaliteetsema plaadi hankimisega ära hoitud kulutustele (sh transpordikuludele).
  2. Summa, mille võrra süüdistatav maksis Tarmekole tarnitud liimi eest Decotexile rohkem kui sama liimikoguse eest tulnuks maksta alternatiivsetele tarnijatele, on samuti käsitatav kahjuna. Liimi vahetamise vajadust toetavad üksnes süüdistatava ütlused, kuid need pole usaldusväärsed. Majanduslikult otstarbeka käitumise kohustuse ja lojaalsuskohustuse rikkumisega põhjustas süüdistatav kannatanule nende tehingutega vähemalt 15 069 eurot 46 senti kahju.
  3. Süüdistatav toimis Tarmeko juhatajana majanduslikult ebaotstarbekalt ja ebalojaalselt ka seetõttu, et ta ostis Boyteksi kangaid Decotexi vahendusel, selmet hankida neid otse tootjalt. Kahjuna on käsitatav vahendustasu, mida Decotex teenis Boyteksi kangaid Tarmekole edasi müües. Kangaste ostmisega tekitas süüdistatav kannatanule 108 276 eurot 33 senti kahju.
  4. A-J. Endrekson-Hendriksman tellis John Boydi kanga Decotexi kaudu seetõttu, et viimane saaks vahendustasu. Tootjalt ostes saanuks sama kanga odavamalt. Seega põhjustas ta Tarmekole 1801 euro 50 sendi suuruse lisakulu. Alternatiivtehingu hinna kindlaksmääramisel saab lähtuda
  5. septembri
  6. a hinnapakkumisest.
  7. Süüdistatav käitus kannatanu suhtes ebalojaalselt ja majanduslikult ebaotstarbekalt ka mööbli sisepatjade müümisel. Ta müüs patju Decotexile odavamalt võrreldes hinnaga, millega viimane neid edasi müüs. Vahendustasu jätmine Decotexile ei olnud põhjendatud. Kahju tuvastamisel tuleb võrrelda varalist olukorda, millesse Tarmeko sattus sisepatju Decotexi kaudu müües, olukorraga, kus Tarmeko olnuks patju lõppostjatele müües. Kahjust peab maha arvama kasu, mille kannatanu sai Decotexi seadmete kasutamise tõttu. Seega tekitas süüdistatav kannatanule mööbli sisepatjade müümisega 100 222 eurot 69 senti kahju.
  8. A-J. Endrekson-Hendriksman rikkus tahtlikult (kavatsetult) juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustusest tulenevat käitumisstandardit. Kui ta oleks toiminud Tarmeko suhtes lojaalselt ja majanduslikult otstarbekalt, olnuks selle äriühingu varaline seisund 242 885 euro 54 sendi võrra parem. Nimetatud summa on käsitatav Tarmeko varalise kahjuna. Järelikult tuleb kannatanu tsiviilhagi rahuldada 242 885 euro 54 sendi suuruses summas. Tuvastatud rikkumise tõttu saab kannatanu süüdistatavalt nõuda ka ametilepingu punktis 5.4 ette nähtud leppetrahvi maksmist, kuid VÕS § 161 lg 2 kohaselt peab kahjuhüvitist leppetrahvi võrra vähendama. Põhinõude vähendamise tõttu peab korrigeerima ka maakohtu otsusega välja mõistetud viivist.
  9. Maakohus jättis tähelepanuta kannatanu nõude kohta esitatud aegumise vastuväite, kuid selle vea saab apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Kaitsja hinnangul on kannatanu nõue ÄS § 187 lg 3 kohaselt aegunud
  10. märtsist 2011 kuni
  11. märtsini 2012 toime pandud rikkumistega tekitatud kahju puhul, sest hagiavaldus esitati
  12. märtsil
  13. Selle väitega ei saa nõustuda. 5
(14)1-17-2359
  1. ÄS § 187 lg 2 järgi on tegemist osaühingu nõudega oma ametikohustuste rikkumisega ühingule kahju tekitanud juhatuse liikme vastu. See on tehingust tulenev nõue. TsÜS § 146 lg 4 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. A-J. Endrekson-Hendriksman rikkus juhatuse liikme kohustusi tahtlikult.
  2. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kogu koosseis on asunud ÄS § 187 lg-ga 3 analoogilise sisuga ÄS § 315 lg 3 tõlgendamisel seisukohale, et juhatuse liikmeks olek on tehingulaadne õigussuhe äriühingu ja juhatuse liikme vahel, kuid TsÜS § 146 lg 4 pole ÄS § 315 lg 3 suhtes erinorm. Äriühingu juhatuse liikme vastu esitatavale kahju hüvitamise nõudele kohaldub ÄS § 315 lg 3 kui erisätte järgi viieaastane aegumistähtaeg. (Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  3. mai
  4. a otsus asjas nr 3-2-1-191-12, p 15.)
  5. Eelnev tõlgendus on pälvinud kriitikat. Viidatud kohtuasjas jäi eriarvamusele üks riigikohtunik, kelle hinnangul on TsÜS § 146 lg 4 erisäte ÄS § 315 lg 3 suhtes. Samale seisukohale on asutud õiguskirjanduses. Sageli ilmneb juhatuse liikme kohustuste (tahtlik) rikkumine siis, kui juhatuse liige on ametist lahkunud ja/või äriühing on muutunud maksejõuetuks. ÄS § 187 lg-st 3 (§ 315 lg-st 3) ja TsÜS § 37 lg-st 4 tulenevat viieaastast aegumistähtaega arvestatakse rikkumise toimepanemisest, seetõttu pole ebatõenäoline, et rikkumisest teadasaamise ajaks on äriühingu nõue vähemalt osaliselt aegunud. Hooletusest toime pandud rikkumiste puhul saab sellist olukorda õigustada rikkumise toime pannud juhatuse liikme usalduse kaitse ja õiguskindlusega. Oma kohustusi tahtlikult rikkunud (kuritarvitanud) ja nii äriühingule kahju tekitanud juhatuse liige sellist kaitset ei vääri ning see ei tule kasuks ka tsiviilkäibele. Viieaastase aegumistähtaja korral võib tekkida olukord, kus juhatuse liikme kohustuste tahtlikust rikkumisest tingitud tsiviilõiguslik nõue aeguks oluliselt lühema ajaga kui sama rikkumise eest ette nähtud karistusõiguslike järelmite kohaldamine. Riigikohtu kriminaalkolleegium on samuti leidnud, et lahendades küsimust ÄS § 315 lg 2 järgi kvalifitseeritud nõude aegumisest, võib olla oluline, kas kahju hüvitamiseks kohustatud isik soovis õigusvastast tagajärge ja käitus tahtlikult heade kommete vastaselt (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. novembri
  7. a otsus nr 1-16-6115/67, p 35). Seega kohaldub kannatanu nõude aegumise suhtes kümneaastane aegumistähtaeg, mis ei olnud tsiviilhagi esitamise ajaks möödunud. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Kassatsioon
  8. Tartu Ringkonnakohtu otsuse vaidlustas A-J. Endrekson-Hendriksmani kaitsja vandeadvokaat Toomas Pikamäe, taotledes nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistamist, A-J. EndreksonHendriksmani õigeksmõistmist, tsiviilhagi läbi vaatamata jätmist, menetluskulude jätmist riigi kanda ning valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamist. Kassaatori põhiväited on järgmised.
  9. Ringkonnakohtu otsus rajaneb olulises osas süüdistatava e-posti kontolt tema nõusolekuta ära võetud e-kirjade väljatrükkidel. Tegemist on

§ 63

lg-s 2 sätestatud tõendiga, mida võib kasutada üksnes kriminaalmenetluse asjaolude tõendamiseks ning eeldusel, et neid ei saadud kuriteo või põhiõiguse rikkumise teel. Kuivõrd

§ 63lg 2 kohaldamise eeldused pole täidetud, toetuti süüdistatava süüditunnistamisel lubamatutele tõenditele. Ringkonnakohus ei 6

(14)1-17-2359 põhjendanud, millisel õiguslikul alusel võis kannatanu tutvuda süüdistatava e-posti konto andmetega.
  1. KarS § 2172 lg-s 1 sätestatud koosseisuline tagajärg pole tõendatud. Kahju tuvastati kvalitatiivselt erinevate toodete hindade kaudu, kuid puuduvad tõendid alternatiivsete tehingute kohta. E-kirjade kui tõendite õigusvastasuse tõttu ei saa süüdistatavat ja Decotexi seostada ning kannatanul tekkinud kahju ei saa võrdsustada Decotexi kasuga.
  2. Kohtuotsustest ei selgu, miks tuvastati HDF-plaatide puhul kahju OÜ Probex hinnakirja ja arvete alusel. Kohtud pidanuks tuvastama plaatide optimaalse turuhinna ja võrdlema seda Decotexile makstud hinnaga. Süüdistatava selgituse kohaselt lähtus ta tarnija vahetamisel kannatanu huvidest.
  3. Ringkonnakohtu otsus on vastuolus sama kohtu
  4. aprilli
  5. a määrusega, mistõttu on rikutud põhjendamiskohustust. Tuvastatud pole Tarmekos kasutatud liimi ja alternatiivsete liimide kvaliteedi erinevust, kuigi mööndi, et kasutatud liim võis olla parema kvaliteediga. Varem kasutatud liim ei olnud optimaalne valik. Seda väidet kinnitavad dokumentaalsed tõendid ja süüdistatava ütlused, millele pole tuginetud. Kahju tuvastamise metoodika on samuti ebaõige.
  6. Dokumentaalsete tõendite kohaselt ei olnud Boyteksi kangaste ostmine otse tootjalt võimalik. Oletuslik on järeldus, mille kohaselt hankis Decotexi edasimüügiõiguse süüdistatav. Pole tõendatud, et kannatanu sai sama kangast sama hinnaga või odavamalt. Kahju tuvastamisel sattus ringkonnakohus vastuollu ka varem tehtud määruses sisalduva ettekirjutusega, mis on käsitatav

§ 339lg-s 2 sätestatud rikkumisena.

  1. John Boydi kanga ostmist puudutava tehingu puhul jättis ringkonnakohus vastamata kaitsja väidetele. Pole tõendatud, et tootjalt sai kangast odavamalt. Odavamat pakkumist eelistanud süüdistatav järgis majandusliku otstarbekuse kohustust.
  2. Sisepatjade müügi puhul on ringkonnakohtu otsus ja määrus omavahel vastuolus, sest kahju tuvastamisel ei järgitud määruse juhiseid. Kannatanu kahjuna ei saa käsitada Decotexi ostu- ning müügisumma vahet. Isegi kui niisuguse kahju tekkimist saaks jaatada, jäeti kahjust maha arvamata kannatanu 100 253 euro 73 sendi suurune sääst ning 57 789 euro 86 sendi suurune kasu.
  4. märtsist 2011 kuni
  5. märtsini 2012 toimepandud rikkumistega seotud nõuded on ÄS § 187 lg 3 kohaselt aegunud. Ringkonnakohtu otsus on vastuolus Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendiga asjas nr 3-2-1-191-
  6. Ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti TsÜS § 146 lg-t
  7. Tsiviilhagi tõendamatuse tõttu on ebaõige ka viivise ja leppetrahvi väljamõistmine. Prokuratuuri kassatsioonivastus
  8. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Katrin Lindpere leiab, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tuleb jätta muutmata. Prokuröri põhiseisukohad on järgmised.
  9. Süüdistatava e-kirjade väljatrükid loeti põhjendatult

§ 63lg-s 1 nimetatud tõendiks. Kohtud tuginesid õigesti nii kannatanult saadud kui ka vaatluse käigus kogutud e-kirjadele. 7

(14)1-17-2359 Ringkonnakohus analüüsis e-kirjade lubatavust põhjalikult ega tuvastanud nende tõendite kogumisel rikkumisi. Kõnesoleva seisukoha kujunemine on selge ja arusaadav.
  1. Ringkonnakohtu otsus pole
  2. aprilli
  3. a määrusega vastuolus. Alusetud on ka kaitsja etteheited koosseisulise tagajärje tõendamatuse kohta. Kohtuotsustest nähtub selgelt ja arusaadavalt, kuidas kujunes kohtute veendumus kahju tekkimise ja suuruse kohta. Kassatsioonis korratakse argumente, mille suhtes kohtud on seisukoha võtnud. Kaitsjaga pole võimalik nõustuda selleski, et süüdistatav ei pannud kuritegu toime tahtlikult. Ühtlasi on nõustumisväärsed ringkonnakohtu seisukohad, mis puudutavad tsiviilhagi põhjendatust ja võimalikku aegumist. Kannatanu kassatsioonivastus
  4. Kannatanu esindaja vandeadvokaat Indrek Lillo leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja kassatsioon rahuldamata. Kannatanu põhiväited on järgmised.
  5. Ringkonnakohus ei rikkunud kriminaalmenetlusõigust ega kohaldanud vääralt materiaalõigust. Süüdistatava e-kirjad on lubatav tõend, nendega arvestamist selgitati veenvalt. Ringkonnakohus tuvastas õigesti, et süüdistatav tekitas kannatanule 242 885 euro 54 sendi suuruse kahju. Samuti on põhjendatud seisukoht, et TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastase aegumistähtaja tõttu pole kannatanu nõue aegunud. Tsiviilhagi rahuldamine on seaduslik. Erikogule andmise määrus
  6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  7. oktoobri
  8. a määrusega anti kriminaalasi läbivaatamiseks Riigikohtu erikogule. Üldkogule andmise määrus
  9. Riigikohtu erikogu
  10. novembri
  11. a määrusega anti kriminaalasi läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule.

§ 3601

lg 1 alusel kohustati kassaatorit täpsustama seisukohta, missuguse summa ulatuses on tsiviilhagis esitatud nõuded tema hinnangul aegunud. Aegumise vastuväite täpsustamine

  1. Vastuses Riigikohtu kirjalikule küsimusele märgib kassaator, et kuigi ta ei nõustu kahju tuvastamist puudutavate järeldustega, kujuneb kohtuotsustes toodud arvestuskäigu järgi kannatanu nõude aegunud osa suuruseks 20 442 eurot 76 senti. Kassatsioonimenetluse poolte täiendavad seisukohad
  2. Täiendavates kirjalikes seisukohtades jäid kassatsioonimenetluse pooled kokkuvõtlikult varem esitatud väidete juurde. ÜLDKOGU SEISUKOHT
  3. Riigikohtu üldkogu käsitleb kõigepealt kassaatori väiteid, millega seatakse kahtluse alla nii osa tõendite lubatavus kui ka kohtuotsuse põhjendamise kohustuse järgimine ning leitakse eelnevast 8

(14)1-17-2359 lähtudes, et KarS § 2172 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuritegu ja tsiviilhagi pole tõendatud (I). Seejärel hindab üldkogu kaitseargumente kannatanu nõude osalise aegumise kohta ning võtab kokku kassatsioonimenetluse tulemuse (II). Viimasena lahendatakse menetluskulude hüvitamise taotlused (III). I
  1. Kohtud leidsid, et Tarmeko juhatajana töötanud A-J. Endrekson-Hendriksman tegi süüdistuses kirjeldatud ajavahemikul kannatanu esindajana tehinguid Decotexi huvides, olles viimasega isiklikult seotud. Sel moel rikkus ta tahtlikult juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustusest tulenevat käitumisstandardit, eirates TsÜS § 35 lg-s 1, ÄS § 187 lg-s 1 ning juhatuse liikme lepingus sätestatud kohustusi. Kannatanu jaoks kahjulikud tehingud seisnesid kokkuvõtlikult selles, et süüdistatav ostis Tarmekole Decotexilt plaate, liimi ja kangaid kallimalt, kui neid materjale olnuks võimalik osta teistelt tarnijatelt, ning müüs Tarmekos toodetud mööbli sisepatju Decotexile odavamalt, kui neid olnuks võimalik müüa teistele ostjatele. Ringkonnakohus tuvastas, et nii tekitas ta kannatanule 242 885 euro 54 sendi suuruse varalise kahju.
  2. Kassatsioonis vaidlustatakse A-J. Endrekson-Hendriksmanile KarS § 2172 lg 1 järgi süüks arvatud kuriteo tõendatust. Muu hulgas esitab kassaator argumendi, et süüdistatava ametialaselt e-posti kontolt saadud ning menetlejale edasi antud e-kirjad pole lubatavad tõendid. Nendel tõenditel rajanevad aga olulises osas süüdimõistmise aluseks olnud järeldused. Üldkogu kaitsja väidetega ei nõustu.
  3. Nii maa- kui ka ringkonnakohus tuvastasid ühte moodi, et vaidlusalused e-kirjad saadi süüdistatava kasutuses olnud ametialaselt e-posti kontolt. Kannatanu andis e-posti konto A-J. Endrekson-Hendriksmani kasutusse selleks, et viimane saaks täita juhatuse liikme ülesandeid. Süüdistatava e-kirjavahetusega asus kannatanu tutvuma pärast seda, kui tal oli tekkinud kahtlus, et A-J. Endrekson-Hendriksman on rikkunud hoolsus- ning lojaalsuskohustusest tulenevat käitumisstandardit ning tekitanud talle kahju. Sellele eelnes raamatupidamisandmete kontroll ning avalike andmebaaside ja varasemate tarnijate küsitlemise teel seose tuvastamine süüdistatava ning Decotexi vahel. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt tutvus kannatanu üksnes selliste e-kirjadega, mis olid seotud tekkinud kuriteokahtluse kontrollimisega. Kaalukas osa tõendiks olevatest e-kirjadest sisaldas näiteks teavet kannatanule tehtud hinnapakkumiste, lepingupartneritelt pärinevate kalkulatsiooni faasis olevate projektide ning kannatanu toodangut puudutavate kalkulatsioonide jmt kohta. Kannatanu tegi e-posti kontol olnud kirjadest väljatrükke ja edastas need kuriteokaebusele lisatuna koos süüdistatava kasutuses olnud sülearvutiga menetlejale. Viimane on samuti e-posti kontolt pärinevaid kirju vaadelnud, teinud neist väljatrükke ja fikseerinud saadud tõendusteabe asitõendi vaatluse protokollis, järgides seejuures menetlusõigust.
  4. Üldkogu selgitab, et isegi kui leiaks tõendamist menetlusõiguse rikkumine kõnealuste tõendite kogumisel, ei tooks see vältimatuna kaasa nende lubamatust isiku süüküsimuse lahendamisel. Kriminaalmenetluses loetakse tõend üldjuhul lubamatuks alles siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud (vt ka

§ 64lg 1).

Ainukese erandina on seadusandja sätestanud tõendi kasutamise absoluutse keelu olukordadeks, kus jälitustoimingu loa taotlemisel ja andmisel ning jälitustoimingu tegemisel pole järgitud seaduse nõudeid (

§ 1261lg 4).

Kohtupraktika kohaselt tuleb tõendi lubatavuse üle otsustamiseks hinnata rikutud normi eesmärki ja seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud. Tõend tuleb tõendikogumist kõrvaldada näiteks juhul, kui rikutud on kriminaalmenetluse aluspõhimõtteid (nt saadakse ütlused 9

(14)1-17-2359 ähvarduste tõttu), menetlustoimingust puudutatud isiku põhiõiguste rikkumisega (nt kuulatakse alaealine kahtlustatav üle kaitsja juuresolekuta või jäetakse ülekuulatavale isikule õigused ning kohustused tutvustamata) või kui toimingu eesmärk oli algusest peale puudutatud isiku õigustest mööda minna ning rikkuda ausa kohtupidamise põhimõtet. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. oktoobri
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-77-15, p 13.) Tõendit võib käsitada lubamatuna ka siis, kui selle saamisel on aset leidnud mitmed eraldivõetult ebaolulised menetlusõiguse rikkumised, kuid menetleja on tõendi saamisel menetlusõigust rikkunud korduvalt ja tahtlikult (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. aprilli
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-31-11, p 15).
  5. Eelnevast johtuvalt peab tõendi lubatavuse üle otsustamisel igal üksikjuhul mh kaaluma, kas tõendi kogumisel on tuvastatavad menetlusõiguslikud eksimused, missugune on nende eksimuste mõju menetlustoimingule allutatud isiku jaoks ning kuidas mõjutab konkreetne tõendusteave kriminaalasja lahendit (

§ 339lg 2).

Sarnane kaalutlusruum tõendi õiguspärasuse küsimuses on tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 238 lg 3 p 1 järgi ka tsiviilasja lahendaval kohtul (vrd Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

  1. veebruari
  2. a otsus nr 2-15-13216/93, p 17.2). Praeguse kohtuasja puhul eelkirjeldatud menetlusõiguslikke eksimusi sedastada ei saa.
  3. Esmalt on oluline silmas pidada, et vaidlusaluseid e-kirju ei saadud ega võetud ära mõnelt süüdistatavale kuulunud füüsiliselt andmekandjalt – need olid tema ametialaseks kasutamiseks antud e-posti kontol. Järelikult ei ole kuigivõrd asjasse puutuvad kaitsja etteheited, milles kritiseeritakse süüdistatavalt tööarvuti äravõtmise õiguspärasust käsitlevaid järeldusi. Teiseks on nõustumisväärne ringkonnakohtu seisukoht, mille järgi võib töö- või käsundiandja mõnel juhul uurida tööülesannete täitmisega seotud e-kirju ka töötaja või käsundisaaja nõusolekuta, viimane peab aga omakorda sellise võimalusega arvestama. Sellist kontrolliõigust tuleb jaatada näiteks siis, kui töö- või käsundiandjal tekib õigustatud kahtlus, et töötaja või käsundisaaja on toime pannud kuriteo või tõsise ametikohustuste rikkumise. Seejuures peab austama isiku eraelu puutumatust ning välistama selgelt eraeluliste kirjadega tutvumise, kui need on ühemõtteliselt eristatavad. Erandlikult võib viimati nimetatud kirjadega tutvumine tulla kõne alla põhjendatud kahtluse korral, et just nende kirjade sisust ilmneks töö- või ametikohustuste rikkumine. Kokkuvõtlikult sõltub töö- või käsundiandja kontrolliõigus sellest, kui kaaluka huvi kaitseks ta andmetega tutvub ning kas ja kui oluliselt ta sellega isiku põhiõigusi riivab.
  4. Nagu eespool märgitud (p 47), puudutas suur osa tõendiks olevatest e-kirjadest infot, mida süüdistatava eraelulise teabena käsitada ei saa ja millega tutvumine oli vahetult seotud kuriteokahtluse kontrollimisega. Sõnumisaladuse riive puudumist on apellatsioonikohus kohtupraktikaga kooskõlaliselt selgitanud ning vastupidisele ei tugine ka kassaator.
  5. Kuigi ringkonnakohus ei osutanud otsesõnu seaduslikule alusele, mis andis kannatanule õiguse süüdistatava e-posti kontol olnud kirjadega tutvuda, nähti kuni
  6. jaanuarini 2019 kehtinud isikuandmete kaitse seaduse (IKS v.r.) § 14 lg 1 p-s 4 ette, et isikuandmeid võib töödelda andmesubjekti nõusolekuta, kui see on vajalik andmesubjektiga sõlmitud lepingu täitmiseks või lepingu täitmise tagamiseks (v.a delikaatsed isikuandmed).
  7. Süüdistatava ametialasel e-posti kontol olnud kirjad sisaldavad isikuandmeid IKS v.r. § 4 lg 1 mõttes. Nendega tutvumine ja nende edasine käitlemine – kopeerimine, väljatrükkide tegemine ning menetlejale edastamine – on isikuandmete töötlemine sama seaduse § 5 tähenduses. Kannatanu ja süüdistatava vahel oli käsundiga sarnanev õigussuhe ning kannatanu tutvus süüdistatava kirjavahetusega viimase ametikohustuste rikkumise kindlakstegemiseks. Seega saab seadusliku aluse (IKS v.r. § 14 lg 1 p 4) kõrval jaatada kannatanu kaalukat huvi kontrollida süüdistatava seadusest või temaga sõlmitud lepingust tulenevate ametikohustuste (käsundi) 10

(14)1-17-2359 täitmist, mis kaalub üles süüdistatava privaatsusõiguse riive. Puudub teave selle kohta, et kannatanu töötles delikaatseid (eriliiki) isikuandmeid. Kokkuvõttes nõustub üldkogu kohtute järeldusega, et kannatanu käitus süüdistatava e-kirjadega tutvumisel ja nende kirjade menetlejale edastamisel õiguspäraselt.
  1. Ringkonnakohtu käsitlus haakub ka kehtiva isikuandmete kaitse üldmääruse (Euroopa Parlamendi ja nõukogu
  2. aprilli
  3. a määrus (EL) nr 2016/679) artikli 6 lg 1 p-ga f, mille kohaselt loetakse andmesubjekti nõusolekuta toimuv isikuandmete töötlemine seaduslikuks muu hulgas vastutava töötleja või kolmanda isiku õigustatud huvi korral, välja arvatud juhul, kui sellise huvi kaaluvad üles andmesubjekti huvid või põhiõigused ja -vabadused, mille nimel tuleb kaitsta isikuandmeid. Isikuandmete töötleja õigustatud huviks võib mh pidada isikuandmete töötlemist pettuse vältimiseks pooltevahelises õigussuhtes.
  4. Üldkogu ei nõustu ka kassaatori väitega, mille kohaselt on vaidlusalused e-kirjad

§ 63lg-s 2 nimetatud tõendid.

Kriminaalmenetluse asjaoludeks

§ 63

lg 2 mõttes on nt menetlustähtaegade järgimine, menetleja pädevus, menetlustoimingu lubatavus vmt asjaolud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. veebruari
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-105-06, p 11). Prokurör ja kannatanu tõdevad põhjendatult, et praeguses asjas on e-kirjade puhul tegemist tõenditega

§ 63lg 1 mõttes, kuivõrd nendele toetudes tuvastati Kar

S §-s 2172 sätestatud kuriteokoosseisule vastavad tõendamiseseme asjaolud. Kohtupraktikas on

§ 63

lg-s 1 nimetatud lubatava tõendina aktsepteeritud kannatanu tehtud ja menetlejale üle antud eraelulise vestluse salvestust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. märtsi 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-5-09, p 9). Niisiis pole

§ 63

lg-te 1 ja 2 eristamisel oluline see, missugune isik vaidlusaluse tõendi kogub, vaid määrav on, missuguste asjaolude tuvastamiseks seda kasutada soovitakse.

  1. Vastuseks kaitsja etteheidetele kohtuotsuse põhjendamise kohustuse rikkumise ja sellest lähtuva kuriteo tõendamatuse kohta märgib üldkogu, et ringkonnakohus põhjendas veenvalt, jälgitavalt ning ammendavalt, miks ja millistele tõenditele toetudes ta A-J. Endrekson-Hendriksmani KarS § 2172 lg 1 järgi süüdi tunnistas, missuguste tõendite alusel saab tuvastada kuriteoga 242 885 euro 54 sendi suuruse varalise kahju tekitamise ning miks ja missuguses ulatuses tuleb rahuldada tsiviilhagi. Vaidlustatud otsuses on leidnud üksikasjalikku käsitlemist nii tõendite lubatavus (sh kannatanut esindanud isiku tunnistajana ülekuulamine), süüdistuses kirjeldatud kuriteo koosseisupärasus, varalise kahju tekitamise aluseks olnud asjaolud kui ka küsimus väidetavatest vastuoludest kriminaalasja eelneval arutamisel tehtud ringkonnakohtu määruses sisalduvate juhistega.
  2. Valdavas osas korratakse kassatsioonis varem esitatud kaitseväiteid, refereeritakse kohtute seisukohti valikuliselt või eiratakse osa argumente, mis olid süüdimõistmise aluseks. Näiteks on kohtud selgitanud, miks nad lähtusid kahju tuvastamisel OÜ Probex hinnakirjas ja samalt osaühingult väljastatud arvetel märgitud plaatide hinnast ning missugustel põhjustel pole asjasse puutuv kaitsepoole seisukoht varem kasutatud väidetavalt ebakvaliteetsemate plaatide väljavahetamise põhjuste kohta. Sama moodi vastasid kohtud sellele, miks ei saa pidada õigustatuks seni kasutatud liimi vahetamisse puutuvaid kaitseväiteid, miks loeti tõendatuks kahju tekitamine Boyteksi ja John Boydi kangaste ostutehingutega ning missuguste argumentide tõttu tuvastati sisepatjade müügi kahjulikkus. Viimati märgitud tehingute puhul vaagis ringkonnakohus ühtlasi etteheiteid, mis puudutasid vajadust arvestada kannatanu nõudest maha säästetud summad ning saadud kasu. Kohtuotsuse põhjendamise kohustuse rikkumisena pole käsitatav olukord, kus kassaator pelgalt ei nõustu tõendite hindamisest tehtud järeldustega (vt nt Riigikohtu 11

(14)1-17-2359 kriminaalkolleegiumi
  1. juuni
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-28-14, p 11). Kassatsioonis taotletakse sisuliselt uute faktiliste asjaolude tuvastamist, mida Riigikohus

§ 363lg 5 järgi teha ei või.

58. Kokkuvõttes leiab üldkogu, et tagajärjetuks jäävad kassaatori need väited, millega seatakse kahtluse alla osa tõendite lubatavus ning vaidlustatakse sellest lähtudes 2 A-J. Endrekson-Hendriksmani süüditunnistamine ja karistamine KarS § 217 lg 1 järgi ning kritiseeritakse tsiviilhagi rahuldamise aluseks olevaid järeldusi.

§ 363

lg 4 p 1 kohaselt pole vajalik nendes küsimustes ringkonnakohtu otsuse põhjendusi korrata. II

  1. Kannatanu esitas kriminaalasja kohtueelses menetluses hagi
  2. märtsil 2017, taotledes
  3. märtsist 2011 kuni
  4. oktoobrini 2015 toimepandud rikkumistest tuleneva kahju hüvitamist. Ei ole vaidlust selle üle, et aegumise vastuväide puudutab
  5. märtsist 2011 kuni
  6. märtsini 2012 tehtud tehinguid.
  7. Kassaatori hinnangul jätsid kohtud ebaõigesti kohaldamata kahju hüvitamise nõude aegumise vastuväite ning ringkonnakohtu otsus on kõnealuses küsimuses vastuolus Riigikohtu praktikaga. Üldkogu märgib, et kuigi maakohus jättis ringkonnakohtu esimeses määruses sisalduva aegumist puudutava ettekirjutuse täitmata ja aegumise vastuväitele vastamata, on see eksimus apellatsioonimenetluses kõrvaldatud. Ringkonnakohus on otsuse p-des 312–328 põhjalikult analüüsinud nii süüteo jätkuvust kui ka hagi osalise aegumise kohta esitatud vastuväidet. Ühtlasi tõdes ringkonnakohus õigesti, et praeguses asjas ei olnud Riigikohtu praktikast tulenevad juhised

§ 364kohaselt talle järgimiseks kohustuslikud.

  1. Peamine vaidlusküsimus seoses aegumisega on see, kas kannatanu nõude suhtes tuleb kohaldada ÄS § 187 lg-s 3 sätestatud viieaastast aegumistähtaega või TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastast aegumistähtaega. Riigikohus on viidatud asjas nr 3-2-1-191-12 (otsuse p 15) leidnud, et aktsiaseltsi juhatuse liikme vastu esitatavale kahju hüvitamise nõudele kohaldub ÄS § 315 lg 3 kui erisätte järgi üksnes viieaastane aegumistähtaeg. Osaühingu juhatuse liikme vastutust ja kahju hüvitamise nõude aegumist reguleeriv ÄS § 187 on sama sisuga nagu aktsiaseltsi juhatuse vastutust reguleeriv ÄS §
  3. Ringkonnakohtu hinnangul õigustab kümneaastast aegumistähtaega asjaolu, et kahju tekitati tehingulises õigussuhtes, juhatuse liikme kohustuste rikkumine oli tahtlik ja aegumistähtaega arvestatakse rikkumise toimepanemisest, kuigi juhatuse liikmel on laialdased võimalused kuritarvitusi varjata. Ringkonnakohus märkis sedagi, et üldjuhul täidab tahtlik kohustuste rikkumine ka mõne süüteokoosseisu tunnused, mille aegumistähtaeg on nõude aegumisest pikem.
  4. Üldkogu leiab, et ringkonnakohus kohaldas praeguses asjas kannatanu nõude aegumisele õigesti TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud erandlikku kümneaastast aegumistähtaega.
  5. Ringkonnakohus viitas Riigikohtu praktikale, mille kohaselt on juhatuse liikme suhe äriühinguga käsundilaadne õigussuhe, millele kohaldatakse lisaks äriseadustikule ka võlaõigusseaduse käsunduslepingut reguleerivaid sätteid (VÕS §-d 619–634) (vt lisaks ringkonnakohtu otsuse p-s 319 märgitule ka nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  6. oktoobri
  7. a otsus nr 2-15-18186/83, p 14;
  8. märtsi
  9. a otsus nr 2-16-11889/42, p 14 ja
  10. detsembri
  11. a otsus asjas nr 3-2-1-103-08, p 20). Seega saab juhatuse liikme ja äriühingu vahelisest õigussuhtest tulenevale nõudele iseenesest kohaldada TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastast aegumistähtaega. Kuigi Riigikohtu tsiviilkolleegium on asjas nr 3-2-1-191-12 asunud seisukohale, et TsÜS § 146 lg 4 ei 12

(14)1-17-2359 kohaldu aktsiaseltsi juhatuse liikme vastu esitatud kahju hüvitamise nõude aegumisele, leiab üldkogu erinevalt tsiviilkolleegiumist, et kümneaastane aegumistähtaeg võib olla kohaldatav nii aktsiaseltsi kui ka osaühingu juhatuse liikme vastu esitatava kahju hüvitamise nõude aegumisele, kuid seda eelkõige käesoleva otsuse p-des 65–67 märgitud juhtudel.
  1. Üldkogu selgitab, et TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud tahtlik rikkumine peab siiski olema selline, mida saab pidada tahtlikuks heade kommete vastaseks tegevuseks. Kohustuse tahtliku rikkumisega TsÜS § 146 lg 4 tähenduses on tegemist juhul, kui isik soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  2. septembri
  3. a otsus asjas nr 3-2-1-79-09, p 11). Juhatuse liikme ja äriühingu vahelises suhtes on niisugune tahtlik heade kommete vastane tegu eeskätt tahtlik lojaalsuskohustuse rikkumine ja sellega kahju tekitamine, kui juhatuse liige ei ole oma huvide konflikti avaldanud tema tegevust kontrollivatele isikutele. Äriühing ei saa kümneaastasele aegumistähtajale tugineda siis, kui juhatuse liikme tegevust kontrollivatele isikutele oli huvide konflikt teada.
  4. Üldkogu nõustub ringkonnakohtuga, et äriühingu juhatuse liikmel on ametis oleku ajal laialdased võimalused oma kuritarvitusi varjata ja juhatuse liikme kohustuste tahtlik rikkumine võidakse seetõttu avastada alles siis, kui juhatuse liige on ametist lahkunud ja/või äriühing on muutunud maksejõuetuks. Kuna TsÜS § 37 lg 4 järgi arvestatakse aegumistähtaega rikkumise toimepanemisest, mitte sellest teadasaamisest, siis on kümneaastase aegumistähtaja kohaldamine põhjendatud just olukorras, kus juhatuse liige on oma kohustusi rikkunud sellise tegevusega, mida saab pidada tahtlikuks heade kommete vastaseks kahju tekitamiseks VÕS § 1045 lg 1 p-s 8 sätestatuga analoogilises mõttes. Muudel juhtudel on viieaastase aegumistähtaja kohaldamine põhjendatav oma kohustusi rikkunud juhatuse liikme usalduse kaitse ja õiguskindlusega. Oma õigusi kuritarvitanud juhatuse liige sellist kaitset ei vääri ja lühema aegumistähtaja kohaldamist ei saa põhjendada ka tsiviilkäibes valitseva usalduspõhimõttega.
  5. Ringkonnakohus leidis otsuse p-s 325, et enamikul juhtudest, mil äriühingu juhatuse liige rikub oma kohustusi tahtlikult, põhjustades sellega äriühingule kahju, vastab tema käitumine tõenäoliselt ka mõne kuriteokoosseisu tunnustele. Ringkonnakohtu seisukoha järgi tulevad eeskätt kõne alla varavastased kuriteod, nagu omastamine (KarS § 201) või usalduse kuritarvitamine (KarS § 2172), aga ka näiteks KarS
  6. peatüki
  7. ja
  8. jaos ette nähtud süüteod. Üldkogu märgib, et igal üksikjuhtumil tuleb eraldi hinnata, kas tegemist on tahtliku heade kommete vastase kahju tekitamisega eespool osutatud tähenduses (vt p 65). Kohtute tuvastatud teo toimepanemise asjaolud kujutavad praegusel juhul endast tahtlikku heade kommete vastast kahju tekitamist VÕS § 1045 lg 1 p-s 8 sätestatuga analoogilises mõttes (vt ringkonnakohtu otsuse p-d 146, 164 ja 165). Samuti järeldub ringkonnakohtu tuvastatud asjaoludest, et nõukogu liikmed ei teadnud vaidlusaluste tehingute tegemise ajal, et süüdistatav on tegutsenud huvide konfliktis (vt ringkonnakohtu otsuse p 105).
  9. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes

§ 361lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu üldkogu Tartu Ringkonnakohtu 31.

jaanuari

  1. a otsuse muutmata ja kaitsja kassatsiooni rahuldamata. III
  2. Kannatanu esitas Riigikohtule taotluse hüvitada valitud esindajale kassatsioonimenetluses makstud tasu 3430 eurot (käibemaksuta). Taotluse kohaselt on kannatanule seoses Riigikohtu menetlusega osutatud õigusabi 24 tundi 30 minutit. Esindaja ühe töötunni hind on 140 eurot (käibemaksuta). Taotlusele lisatud arvete kohaselt seisneb õigusteenus peamiselt ringkonnakohtu 13

(14)1-17-2359 otsuse, kaitsja kassatsiooni ja selle täienduste ning muude menetlusdokumentidega tutvumises ja esindatavaga nõupidamises (7 tundi 10 minutit), samuti kassatsioonivastuse, täiendavate seisukohtade ning menetluskulude hüvitamise taotluste koostamises (17 tundi 20 minutit). 70. Taotluses kirjeldatud toiminguid saab pidada vajalikuks ning nende tegemisele kulunud aeg on põhijoontes mõistlik. Kassatsioonivastus ning täiendavad seisukohad on sisukad ja hästi argumenteeritud, kuid kaalukat osa kassatsioonimenetluse esemeks olevatest küsimustest on kannatanu nende põhisisus käsitlenud juba menetluse varasemates etappides. Seetõttu ei saa kirjalike seisukohtade uuesti kirjapanemisele kulunud aega pidada kogu ulatuses põhjendatuks.

§ 175

lg 1 p 1 kohaselt tuleb lugeda valitud esindajale makstud mõistliku suurusega tasuks 2450 eurot, mis vastab 17 tunnile 30 minutile.

§ 361

lg 1 p-s 1 sätestatud lahendi tegemise tõttu tuleb nimetatud summa

§ 186lg 2 esimese lause alusel välja mõista süüdistatavalt.

71. Kaitsja on samuti esitanud taotluse süüdistatavale valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud tasu hüvitamiseks 2652 euro suuruses summas (sh käibemaks).

§ 361

lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi tegemise tõttu jääb see menetluskulu

§ 186lg 2 esimese lause kohaselt süüdistatava kanda.

Villu Kõve (allkirjastatud digitaalselt) Velmar Brett (allkirjastatud digitaalselt) Peeter Jerofejev (allkirjastatud digitaalselt) Hannes Kiris (allkirjastatud digitaalselt) Ants Kull (allkirjastatud digitaalselt) Kai Kullerkupp (allkirjastatud digitaalselt) Saale Laos (allkirjastatud digitaalselt) Viive Ligi (allkirjastatud digitaalselt) Heiki Loot (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt) Nele Parrest (allkirjastatud digitaalselt) Jüri Põld (allkirjastatud digitaalselt) Paavo Randma (allkirjastatud digitaalselt) Kalev Saare (allkirjastatud digitaalselt) Tambet Tampuu (allkirjastatud digitaalselt) Urmas Volens (allkirjastatud digitaalselt) Eriarvamus: 1-17-2359/123 14

(14)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.