Lõpparuandes on põhjalikult käsitletud põhjuseid, mis viisid lõppkokkuvõttes äriühingu maksejõuetuseni. Maakohus leidis, et
lg-te 3 ja 5 alusel tuleb pankrotihaldur jätta pankrotihalduri kohustustest vabastamata. Haldur vabastatakse kohustustest
Maakohus jäi tulude ja kulude kandmise metoodika osas 12. septembri 2019 määruses märgitud seisukohtade juurde. Lõpparuandes näidatud kulud on esitatud viisil (tabelid 6, 7, 8, 9), mis vastab
Lõpparuandes näidatud tulud (tabelid 12, 13, 14, 15, 16) vastavad
Maakohus ei nõustunud seisukohaga, et tulud ja kulud peaksid olema näidatud n.ö bilansimeetodil, mille juures on arvesse võetud juba see, et kulu on (kolmanda isiku poolt) hüvitatud või et tulu (laekumine) on vähenenud selle saamiseks tehtud kulu arvel. Selline käsitlus ei vasta
§-s 162 sätestatule. Võlausaldajate nõuded rahuldatakse võlgniku vara arvel. Võlgniku vara (ehk pankrotivara) arvel tehakse enne nõuete rahuldamist väljamaksed ja väljamaksete tegemise korra määravad
Tartu Ringkonnakohus on 11. novembri 2016 määruse resolutsiooni p-s 2.2 märkinud, et võlgniku majandustegevusega seotud kulud ehk massikohustused kuuluvad kandmisele pankrotivara arvelt ega kuulu täiendavalt liigitamisele ega jaotamisele eri kategooriate võlausaldajate vahel. Võlausaldajad osalevad kõikide kulude kandmises seeläbi, et need kuuluvad kandmisele pankrotivarast enne võlausaldajatele raha välja maksmist. Maakohus leidis, et lõpparuandes esitatud kulude liigitus, mille kohaselt 1) pandipidaja kanda jäävad pankrotivaraga seotud kulud ja 2) ülejäänud pankrotimenetluses tehtud väljamaksed ja kantud kulud, on põhjendatud. Maakohus ei nõustunud võlausaldaja I väitega, et konkreetsete õigusvaidlustega seotud kulud jm väljamaksed tuleb omistada üksnes pandiga tagamata võlausaldajatele ja pandipidaja ei pea nendes osalema. Pandipidaja (võlausaldaja I), kes on I järgu võlausaldaja, on võlausaldaja ka II järgus. Seetõttu osaleb ta kulude kandmises nii I kui ka II järgus. Maakohus leidis, et arvestades menetluse raames õigusabi osutajale püstitatud eesmärki, kogutud teabe ja analüüsi hulka, tuleb õigusabi kasutamist üldiselt pidada põhjendatuks. Tsiviilasja nr 2-13-19245 menetluses ei olnud vaidluse all ainult (ja mitte peamiselt) rahaline nõue, vaid vaidluses lahendamist vajavaks küsimuseks oli ka juhtorgani liikme vastu nõude esitamine
lg 5 tähenduses, võlgniku maksejõuetuse põhjus(t)e väljaselgitamine ja võimaliku juhtimisvea kindlakstegemine.
Maakohus luges põhjendamatuteks õigusabikulusid umbes 10% ulatuses kogu õigusabi mahust. Kohus kontrollis lõpparuandes viidatud kohtumenetluste kulgu kohtute infosüsteemi vahendusel. Maakohus jättis kinnitamata halduri kohustuste täitmiseks tehtud kulutustest 22 288 eurot 61 senti (käibemaksuga). Tabelis 6, 7 kajastatud kuludest (kulud kokku summas 793 839 eurot 78 senti (käibemaksuga)) jättis maakohus kinnitamata kulud koos käibemaksuga summas 22 288 eurot 61 senti. Maakohus leidis, et pankrotihalduri taotlus juba kantud kulude kinnitamise osas tuleb rahuldada osaliselt summas 771 551 eurot 17 senti (käibemaksuga). Pankrotihaldur palub määrata halduri tasuks 216 640 eurot 60 senti (ilma käibemaksuta), mis tuleb tasaarvestada kinnitamata kuludega summas 18 573 eurot 84 senti (ilma käibemaksuta), väljamakstavaks tasuks on 198 066 eurot 76 senti, millele lisandub käibemaks 39 613 eurot 35 senti, kokku 237 680 eurot 11 senti. Maakohus ei nõustunud võlausaldaja I vastuväidetega halduri tasu osas ning pidas põhjendatuks võtta halduri tasu kujunemise aluseks lõpparuandes tabelis 10 näidatud pankotivara tulemit. Maakohus leidis, et pankrotihalduri tasu määramisel tuleb arvestada Veskimehed OÜ-lt rendilepingu alusel saadud laekumisi täiel määral. Rendilepingu 3 puhul ei tegutsenud pankrotihaldur ainult renditasu vastuvõtjana, vaid ta teostas ka rendileandja kohustusi. Ülejäänud väljatoodud tulude ja õigusabikulude puhul ei ole n.ö bilansimeetodi kasutamine põhjendatud ega kooskõlas pankrotiseadusega. Maakohtu hinnangul on käesoleva pankrotimenetluse pankrotihalduri ülesannete maht selline, mis õigustab halduri tasu määramist 2,2% ulatuses pankrotivarasse laekunud ja pankrotivara hulka arvatud rahast. Halduri tasu suuruse määramisel arvestas maakohus muuhulgas järgmisi asjaolusid: 1) pankrotimenetluses esitatud nõudeavalduste arv oli suur
lg 1 korras, aga ka häälte arvu määramise vaidlustes, kriminaalmenetluses, ärikeelu kohaldamise asjas; 7)
lg 5 nimetatud teemade käsitlemine mitmekülgselt ja ammendavalt - kriminaalasjad, ärikeelud, juhtimisvea kontroll, nõuete esitamine juhtorgani liikmete vastu; 8) pankrotihaldur ei ole kogu menetluse jooksul nõudnud bürookulude hüvitamist, määratav tasu sisaldab ka bürookulude kompensatsiooni. Kõiki eelnimetatud asjaolusid kogumis hinnates leidis maakohus, et haldurile määratav tasu on suurem alammääras määratavast tasust (1%). Samas täiendava õigusabi kasutamine ei võimalda määrata halduri tasu enamas määras kui 2,2% pankrotivarasse laekunud ja pankrotivara hulka arvatud rahast. Maakohus jättis kinnitamata kulud õigusabi eest, mille kasutamine ei olnud põhjendatud. Kuna kulud on teenuseosutajatele välja makstud, arvas maakohus
lg 8 alusel määratavast halduri tasust maha kulutused, mis ei olnud vajalikud ja mida kohus ei kinnitanud, s.o summas 18 573 eurot 84 senti (käibemaksuta). Kohus määras pankrotihalduri väljamakstavaks tasuks 237 680 eurot 11 senti (käibemaksuga). Võlausaldaja I nõue tunnustati summas 8 529 262 eurot 22 senti, millest on tasaarvestuse teel tasutud 7 944 291 eurot 76 senti. Kuna võlausaldaja I kannab pankrotimenetluses kulusid 815 633 euro 57 sendi ulatuses, jääb nõue rahuldamata
lg 1 p 1 järgus ja see kuulub rahuldamisele
lg 4 alusel koos
Esimeses järgus on pandipidajast võlausaldajal õigus saada oma nõue rahuldatud 7 713 628 euro 65 senti ulatuses (8 529 262 eurot 22 senti - 815 633 eurot 57 senti). Võlausaldaja I on saanud oma nõude rahuldatud juba enne jaotusettepaneku koostamist summas 7 944 291 euro 76 sendi ulatuses ehk 230 663 euro 11 sendi võrra suuremas summas, mis tuleks võlgnikule tagastada. Võlausaldajale I kuulub teises järgus väljamaksmisele 95 730 eurot 50 senti (tabel 21 ja 22 rida 11) ja nende summade vahel on võimalik teha tasaarvestus. Maakohus märkis, et on käsitlenud võlausaldaja I tagastamisele kuuluva summa maksmist 12. septembri 2019 määruses (punkt 18.2.), millega jäeti kinnitamata 19. augusti 2019 esitatud lõpparuanne. Kokkuleppe puhul on tegemist võlaõigusliku kokkuleppega, mille täitmist on poolel õigus nõuda selle kokkuleppe kohaselt (VIII kd tl 11-15). Tulenevalt halduri kohustustest (
lg 1) tuleb halduril kokkuleppe täitmist nõuda, st sellesisuline tagastamisnõue võlausaldajale esitada. Kohus märkis, et käsitleb seda võimalikku summat
Kohtu hinnangul on selle summa prognoosimine toimunud halduri poolt põhjendatud arvutuskäiku järgides. Tegemist on nõudega, mille täpse suuruse kindlaksmääramine saab toimuda pärast lõpparuande kinnitamist ja selle nõude 4 rahuldamisel pankrotivarasse laekuva raha väljamaksmine toimub
Pankrotihaldur on teinud ettepaneku broneerida selle nõude esitamise kulude katteks vajalikud vahendid ja selline ettepank on kooskõlas
Kui broneeritud raha kasutamist ei leia, toimub selle väljamaksmine järeljagamisega analoogselt
Asjaolu, et käesoleval ajal ei ole selgust selle summa täpse suuruse üle, ei takista lõpparuande kinnitamist. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 5. Võlausaldaja I esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles taotleb maakohtu määruse tühistamist ja uue määruse tegemist, millega jätta lõpparuanne kinnitamata, tagastada lõpparuanne pankrotihaldurile pankrotimenetluse jätkamiseks ja uue lõpparuande esitamiseks. Võlausaldaja I palub menetluskulud jätta võlgniku kanda. Määruskaebuses esitatud põhjenduste kohaselt rikutakse kinnitatud lõpparuandega oluliselt võlausaldaja I huve. Pankrotimenetluses on võlausaldajate kanda jäetud kulud, mis tegelikkuses on võlgnikule juba hüvitatud ning I järgu võlausaldajate kanda jäetud kulud, mis on otseselt kantud II järgu võlausaldajate huvides. Võlausaldaja I leiab, et kulusid, mis võlgnikule pankrotimenetluses erinevatel põhjustel hüvitati, ei saa lugeda sellisteks kuludeks, mille kandmisel peaksid osalema võlausaldajad ja hüvitist, mis nende kulude kandmiseks on võlgnikule laekunud, ei ole põhjendatud lugeda tuluks, mida tuleks hakata võlausaldajate vahel jagama. Võlausaldaja I peaks I järgu arvelt osalema üksnes nende kulude kandmisel, mida võlgnikule ei hüvitatud, samuti vastavalt lõpparuandes kajastatud proportsioonile pankrotihalduri tasu maksmises. Majandustegevuse jätkamisega seotud kulud (rendileping OÜ-ga Veskimehed), riigilõivu kulud (mis tagastati võlgnikule) ei ole pankrotimenetluse kulu, mis kuulub võlausaldajate poolt täiendavalt kandmisele. Võlausaldaja I hinnangul on lõpparuandes ebaõigesti kajastatud ka OÜ Lextal Advokaadibüroo, Advokaadibüroo COBALT OÜ ja tsiviilasjaga nr 2-13-19245 seotud kulud. Võlausaldaja I on seisukohal, et pandiga tagamata pankrotivaraga otseselt seotud kulud (lõpparuande tabel 7 read 7-18) oleksid pidanud jääma pandiga tagamata nõuetega võlausaldajate kanda. Antud juhul on sellise lõpparuande kinnitamisega koheldud pandipidajat oluliselt erinevalt teistest võlausaldajatest ja rikutud pandipidaja õigusi. Maakohus on põhjendamatult kinnitatud ebamõistlikult suured kulud õigusabile. Kohus on ebaõigesti kinnitanud kuludena kõik pankrotimenetluses tehtud väljamaksed. Õigusabikulud Advokaadibüroo TGS Baltic AS-ile, OÜ-le Lextal Advokaadibüroo (välja arvatud tsiviilasjas nr 2-12-40383, kus kanti kulusid õigusabile summas 1 007 eurot 50 senti, mis on võlgnikule täies ulatuses hüvitatud) ja Advokaadibüroole Glikman, Alvin & Partnerid ei olnud tegelikkuses võlgniku pankrotimenetluses põhjendatud, kuivõrd vastavate õigustoimingute tegemine kuulus halduri enda pädevusse. Kohus on kinnitanud kulud õigusabile ebaõigesti ka seetõttu, et kulude tegemiseks ei olnud halduril vastavalt
Võlausaldaja I hinnangul on maakohus ebaõigesti ja põhjendamatult määranud haldurile tasu suuremas ulatuses kui alammääras. Puudusid alused haldurile alammäärast suurema tasu määramiseks. Haldur on väga olulises ulatuses kasutanud õigusabi halduri enda pädevusse kuuluvates küsimustes. Pankrotivara ei suurenenud halduri tegevuse läbi. Halduri töö maht ja keerukus on vastanud pankrotivara suurusele ja kajastub tasu alammääras. Halduri tasu arvestamise aluseks olev summa on osaliselt ebaõige.
lg 2 p-de 2 ja 9 nõuetele.
lg 2 p-de 2 ja 9 kohaselt peab pankrotihaldur märkima lõpparuandes muuhulgas andmed
§-s 146 nimetatud väljamaksete kohta ja kohtukulud ning halduri tehtud vajalikud kulutused. Ringkonnakohus nõustub pankrotihalduriga selles, et pankrotihaldur ei saa pankrotimenetluse kulude hulgast välja arvata kulusid, mis on võlgnikule erinevatel põhjustel hüvitatud. Asja materjalidest nähtuvalt on pankrotihaldur kajastanud pankrotimenetluse kulud lõpparuandes kooskõlas pankrotiseaduses sätestatuga. Eeltoodut arvestades ei ole põhjendatud võlausaldaja I väited selles, et lõpparuandes on ebaõigesti kajastatud riigilõivu kulud, OÜ Lextal Advokaadibüroo kulud, Advokaadibüroo COBALT OÜ kulud ja tsiviilasjaga nr 2-12-19245 seotud kulud. 6 Vastuseks võlausaldaja I väitele, et majandustegevuse jätkamisega seotud kulud (rendileping OÜ-ga Veskimehed) ei ole pankrotimenetluse kulu, mis kuulub võlausaldajate poolt täiendavalt kandmisele, märgib ringkonnakohus järgmist. Tartu Ringkonnakohus on käesolevas tsiviilasjas tehtud
lg 2 kohaselt pandiga tagatud nõue rahuldatakse esimeses järgus pandieseme müügist saadud raha ulatuses, millest on maha arvatud käesoleva seaduse § 146 lõikes 1 nimetatud väljamaksed võrdeliselt pandieseme müügist saadud rahasumma suhtele pankrotivara müügist laekunud raha kogusummasse, ent mitte enam kui 15/100 ulatuses pandieseme müügist saadud rahasummast.
lg-s 1 nimetatud väljamakseteks on vara välistamise ja tagasivõitmise tagajärgedest tulenevad nõuded, võlgnikule ja tema ülalpeetavatele makstav elatis, massikohustused ning pankrotimenetluse kulud. Riigikohus on 4. novembri 2015 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-34-15 leidnud, et
lg 2 näeb ette, millises proportsioonis arvutatakse pandipidaja kantud kulusid pankrotimenetluse kogukuludest, ja sätestab ka piirmäära, millest rohkem pandipidaja kulusid ei kanna, olenemata tegelikust proportsioonist.
lg 2 eesmärk on tagada, et ka hüpoteegiga tagatud nõudega võlausaldajad osaleksid kulude kandmises (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. mai 2005 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-05, p-d 15 ja 17). Eelviidatud Riigikohtu lahenditest tuleneb, et kõik võlausaldajad, sh ka pandiga tagatud nõudega võlausaldajad, osalevad
lg-s 1 nimetatud väljamakseteks tehtavate kulutuste katmises oma jaotise arvel ning võlausaldaja I väited, et pandiga tagamata pankrotivaraga otseselt seotud kulud oleksid pidanud jääma pandiga tagamata nõuetega võlausaldajate kanda, ei ole põhjendatud. Tartu Ringkonnakohus on käesolevas tsiviilasjas
Maakohus leidis, et pankrotitoimkond on
Ülejäänud kulude osas, mis tekkisid perioodil
Samas ei piira
lg 2 halduril ilma pankrotitoimkonna eelneval nõusolekul nõuda õigusalase nõustamise ning audiitor- ja raamatupidamisteenuse saamiseks tehtud kulutuste hüvitamist, kui kulutused on vajalikud pankrotimenetluse või halduri täidetava ülesande suure mahu või keerukuse tõttu ja ülesande täitmist halduri enda poolt ei saa mõistlikult oodata, sest see on kohtu 7 otsustada, kas kulutused on põhjendatud (vt Riigikohtu
lg-s 1 sätestatud kulude kandmisel kahel korral: esmalt
lg-s 2 märgitud ulatuses (müügiesemest saadud raha arvel) ja seejärel pandieseme müügist saadu arvel rahuldamata nõude osas ka teises järgus. Ringkonnakohus nõustub pankrotihalduri seisukohaga selles, et võlausaldaja I soovitud pankrotimenetluse kulude kajastamise meetod on vastuolus pankrotiseadusega ja kohtupraktikaga ning kahjustaks oluliselt võlausaldajaid, kelle nõuded on tunnustatud
10. Ringkonnakohus leiab, et haldurile määratud tasu suurus on põhjendatud. Praegusel juhul kohaldub
Sel juhul ei või tasu olla väiksem kui 1% pankrotivara müügist ja tagasivõitmisest ning halduri muu tegevuse tulemusena pankrotivarasse laekunud ja pankrotivara hulka arvatud rahast (
Seega on pankrotihalduri tasu määramiseks seadusandja ette näinud kohtu diskretsiooni piirid
Järelikult, kui pankrotivara ületab 640 000 eurot, siis tuleb kohtul kaaluda haldurile tasu määramist vahemikus 1-5% pankrotivarasse laekunud vara maksumusest. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus oma diskretsioonipiire ületanud. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebustes väljendatud seisukohaga, et pankrotihalduri tasu ei tohiks praegusel juhul olla suurem kui 1% pankrotivarast. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus piisavalt põhjendanud oma seisukohta selles, miks on praegusel juhul põhjendatud määrata haldurile
lg-st 4 sätestatud määrast suurem tasu ning, et pankrotihalduri töö maht ja keerukus vastab määratud tasu suurusele. Halduri tasu vähendamiseks ei anna alust üksnes asjaolu, et haldur on kasutanud täiendavat õigusabi. Maakohus on hinnanud halduri poolt kasutatud õigusabi mahtu ning lugenud põhjendamatuks õigusabikulusid 10% ulatuses. Maakohus märkis, et pankrotihaldur oli menetlusosaliseks üheksas tsiviilasjas ning kahes kriminaalasjas, haldur kasutas õigusabi viies tsiviilasjas. Maakohus on põhjendatult leidnud, et arvestades pankrotimenetluse kulgu, kogutud teabe ja analüüsi hulka ning asja keerukust, on õigusabi kasutamine põhjendatud ning ringkonnakohtul ei ole alust asuda teistsugusele seisukohale. Pankrotimenetluses kasutatud õigusabi kulud on
lg 1 p 1 järgi pankrotimenetluse kulud, mis kantakse
Seega puudub alus jätta õigusabikulud pankrotihalduri kui pankrotimenetluse toiminguid tegeva organi kanda. Kui haldur peab vajalikuks kasutada oma ülesannete täitmiseks õigusabi, arvestatakse seda halduri tasu määramisel (vt ka Riigikohtu
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.