← Eesti

2-19-15100/14

Obsah (6)§ 71§ 55§ 70§ 69§ 54§ 28

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Vahur-Peeter Liin, Villem Lapimaa ja Ande Tänav Määruse tegemise aeg ja koht 15. veebruar 2021, Tallinn Tsiviilasja number 2-19-15100 Tsiviilasi

) § 84 lg 1). Tööandja on kohustatud töölepingu lõppemisel hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas (

§ 71

). Pooled ei vaidle, et hageja põhipuhkuse kestus oli

§ 55järgi 28 kalendripäeva aastas.

Pooled ei vaidle, et hageja kasutas puhkusest ära 7 kalendripäeva. Kostja esitatud e-kirjavahetus ei tõenda, et hageja kasutas põhipuhkust ära rohkem kui 7 päeva. Pooled ei vaidle, et hageja teenis kogu töötamise perioodi vältel, s.o

  1. märts 2018 kuni
  2. märts 2019, välja põhipuhkuse 29,13 kalendripäeva. Järelikult oli hagejal töölepingu lõppemisel kasutamata 22,13 puhkusepäeva, mille eest on hagejal õigus saada töölepingu lõpetamisel puhkusetasu. Puhkusetasu arvutamise aluseks on keskmine töötasu (

§ 70lg 1, § 28 lg 8, Vabariigi Valitsuse 11.

juuni 2009. a määruse nr 91 lg 2 p 2). Hageja nõustus puhkusehüvitise osas kostja arvutatud keskmise kalendripäeva tasuga 49,41 eurot (bruto) (494,11÷10). Kostja maksis hagejale 10 päeva eest 494,11 eurot (bruto). Kostja pidi hagejale maksma puhkusehüvitist 22,13 kasutamata puhkusepäeva eest (29,13–7) 1093,44 eurot (bruto) (22,13×49,41). 3

(6)Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud puhkusehüvitise 599,33 eurot (1093,44–494,11). Apellatsioonkaebus 8. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Alternatiivselt palub kostja tühistada maakohtu otsus ning saata asi uueks lahendamiseks tagasi maakohtule. Kostja väitel kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõiguse ja menetlusõiguse norme. Maakohus jättis hindamata kostja väited ja tõendid. Maakohus leidis ekslikult, et pooltel puudus kirjalik kokkulepe hageja igakuise töötasu suuruse kohta. Töövaidluskomisjonile esitatud kirjaliku töölepingu p 3.1 järgi oli hageja igakuine brutotöötasu 1200 eurot ning sõltuvalt hageja töö tulemuslikkusest, oli kostjal õigus maksta hagejale töölepingu p 3.2 alusel preemiat või lisatasu vastavalt kostja juhatuse otsusele. Järelikult leidis maakohus ekslikult, üksnes hageja konto väljavõttele tuginedes, et poolte kokkuleppel oli hageja töötasu 1400 eurot. Kuna hageja ei ole vaielnud vastu, et pooled olid sõlminud kirjaliku töölepingu, ei olnud kohtul alust asuda vastupidisele seisukohale. Kostja maksis hagejale igakuiselt põhitasu 1200 eurot ja kostja juhatuse otsuste alusel lisatasu. Kostja maksis hagejale igakuiselt põhitasu ja tulemustasu kokku 1400 eurot (neto). Kohus ei võtnud asja juurde töövaidluskomisjoni toimikut, mistõttu viitas kohus otsuses ekslikult üksnes ühele leheküljele kirjalikust töölepingust. Järelikult rikkus kohus TsMS § 436 lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatut. Maakohus leidis ebaõigesti, et kostja ei ole tõendanud, et hageja kasutas puhkust rohkem kui 7 päeva. Lisaks leidis kohus ekslikult, et kostja ei ole puhkust nõuetekohaselt vormistanud ega selle kohta arvestust pidanud. Kohus jõudis ekslikult järeldusele, et puhkusegraafiku koostamata jätmine tõendab puhkuse mittekasutamist. Nimelt teatab töötaja tööandjale puhkuste ajakavasse märkimata puhkuse kasutamisest 14 kalendripäeva ette kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis (

§ 69lg 3).

Maakohus jättis hindamata kostja esitatud e-kirjad, millest nähtub hageja puhkusel oldud aeg. Tõenditest nähtub, et hageja esitas kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis puhkusesoovid, mille kostja rahuldas. Hageja ei ole tõendanud, et nendes e-kirjades sisalduvate taotluste alusel hagejat puhkusele ei lubatud. Hagejal oli kasutamata puhkust üksnes 10 päeva. Kohus pidi puhkuseavaldustega arvestamise korral jätma puhkusetasu nõude rahuldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

  1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb TsMS § 637 lg 2¹ alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1 keelduda.
  2. TsMS § 405 lg 1 esimese lause kohaselt menetleb kohus hagi lihtsustatud korras, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole. Praeguses asjas on hageja palunud mõista kostjalt välja
  3. a veebruari brutotöötasu 249,21 eurot ja
  4. a märtsi brutotöötasu 239,21 eurot ning brutopuhkusehüvitise 599,33 eurot. Järelikult on tegemist lihtmenetluses menetletud asjaga TsMS § 405 lg 1 tähenduses.
  5. Lihtmenetluse asjas võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 21 järgi menetlusse üksnes juhul, kui maakohus on andnud loa edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.
  6. Maakohus ei ole otsuses andnud luba selle edasikaebamiseks. 4

(6)
  1. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus vaidlustatud otsust tehes ebaõigesti hinnanud tõendeid ega rikkunud menetlusõiguse norme. Samuti ei ole maakohus valesti kohaldanud materiaalõiguse norme.
  2. Pooled vaidlevad sisuliselt kahe asjaolu üle. Esiteks, kui suur oli hageja kokkulepitud igakuine töötasu. Kostja väitel oli hageja brutotasu 1200 eurot kuus. Hageja väitel oli tema netotasu 1400 eurot kuus. Teiseks vaidlevad pooled, kui palju oli hagejal töölepingu lõppemise seisuga kasutamata puhkusepäevi. Kostja väitel oli hagejal kasutamata 10 puhkusepäeva. Hageja väitel oli temal kasutamata 22,13 puhkusepäeva.
  3. Ringkonnakohus nõustub hageja töötasu suuruse tuvastamise osas maakohtuga järeldustega. Olukorras, kus kostja on sisuliselt terve töösuhte kestel maksnud hagejale igakuiselt 1400 eurot, võib sellest järeldada, et poolte kokkuleppel oli töötasu suurus 1400 eurot (neto) kuus. Seda sõltumata sellest, kas kirjalikus töölepingus oli märgitud teisiti või mitte. Samuti on kostja apellatsioonkaebuses märkinud, et maksis hagejale, olenemata kirjalikus töölepingus märgitust, igakuiselt põhitasu ja tulemustasu kokku 1400 eurot (neto). Järelikult leidis maakohus õigesti, et poolte kokkuleppel oli hageja töötasu 1400 eurot (neto) kuus. Ka kostja enda maakohtus esitatud tasude arvestus lähtub 1400 euro suurusest netotöötasust.
  4. Sisuliselt on poolte esitatud töötasu ja puhkusehüvitise arvutuste erinevused tingitud sellest, et pooled on eri meelt selles, kui palju hageja puhkas. Pooled ei vaidle, et hageja puhkas perioodil
  5. veebruar 2019 kuni
  6. veebruar
  7. Maakohus leidis seejuures õigesti, et
  8. veebruar on pühade ja tähtpäevade seaduse § 1 järgi rahvuspüha, mida

§ 54lg 3 järgi põhipuhkuse hulka ei arvata.

Kostja väitel puhkas hageja rohkem, kuid seda asjaolu hageja omaks ei võtnud.

§ 28lg 2 p 4 järgi on tööandja kohustatud pidama tööaja arvestust.

Seega leidis maakohus õigesti, et kostja kohustus oli tõendada, kui palju hageja puhkas. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja ei ole tõendanud, et hageja puhkas rohkem kui 7 kalendripäeva. Kostja on esitanud üksnes hageja e-kirjad, milles hageja on puhkust küsinud. Samas ei nähtu esitatud kirjavahetusest, kas kostja on hagejale selles ulatuses puhkust ka andnud. Samuti ei nähtu hageja pangakonto väljavõttest, et kostja oleks hagejale tasunud rohkem puhkusetasu kui üksnes veebruaris

  1. Seega tuleb nõustuda maakohtuga, et hageja puhkas 7 kalendripäeva, mistõttu oli hagejal töölepingu lõppemise seisuga kasutamata puhkusepäevi 22,
  3. Põhjendatud ei ole kaebuse väide, et maakohus ei ole asja materjalide juurde võtnud töövaidluskomisjoni toimikut, nagu kord ette näeb. Töövaidluskomisjoni elektrooniline toimik on edastatud kohtu nõudmisel maakohtule
  4. oktoobril 2019, see on salvestatud kohtute infosüsteemis ja toimiku väljatrükk asub tsiviilasja toimikus.
  5. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumist ei välista ka asjaolu, et maakohus on kostjalt hageja kasuks välja mõistnud menetluskulu hüvitise 1080 eurot ning kostja on palunud jätta menetluskulud hageja kanda. Riigikohus on iseenesest küll leidnud, et TsMS § 637 lg 21 alusel ei tohiks apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduda olukorras, kus lihtmenetluse asjas on maakohus otsuses kindlaks määranud menetluskulude rahalise suuruse, menetlusosaline vaidlustab apellatsioonkaebuses ka menetluskulude rahalist suurust ning on täidetud TsMS § 178 lg-s 2 sätestatud eeldused (vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot). Riigikohus on seda seisukohta põhjendanud sellega, et vastasel juhul oleks menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamise võimalused lihtmenetluse asjas isiku jaoks erinevad sõltuvalt sellest, kas menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks kohtuotsuses või eraldi määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud lahendi jõustumist (vt Riigikohtu
  6. juuni
  7. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-16, p 11). 5

(6)Kostja ei ole aga praeguses asjas esitanud apellatsioonkaebuses ühtegi väidet selle kohta, et temalt hageja kasuks välja mõistetud menetluskulu suurus oleks kuidagi põhjendamatu. Seega ei ole kostja vaidlustanud temalt välja mõistetud menetluskulude suurust. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa menetluskulude rahalise suuruse vaidlustamisega TsMS § 178 lg 2 mõttes olla tegu olukorras, kus menetlusosaline on vaidlustanud üksnes asja sisulist lahendust ning menetluskulude jaotust, vaatamata sellele, kas maakohtu otsuses on menetluskulud kindlaks määratud 200 eurot ületavas summas. Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda sellist tõlgendust ei seaduse tekst ega mõte. Samuti oleks see vastuolus Riigikohtu seisukoha aluseks olnud menetlusosaliste võrdse kohtlemise põhimõttega. Esiteks märgib ringkonnakohus, et TsMS § 178 lg 2 võimaldab esitada määruskaebuse menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale. Selles menetluses ei ole enam võimalik vaidlustada menetluskulude jaotust, mida saab TsMS § 178 lg 1 kohaselt vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Eelviidatud tõlgendus tooks kaasa seega selle, et menetlusosalised oleksid ebavõrdses seisus sõltuvalt sellest, kas menetluskulud määratakse kindlaks kohtuotsuses või pärast kohtuotsuse jõustumist eraldi määrusega. Nimelt peaks ringkonnakohus olukorras, kus maakohus on menetluskulude suuruse kindlaks määranud otsuses, apellatsioonkaebuse sisuliselt läbi vaatama ja otsusega lahendama, vaatamata TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud menetlusse võtmisest keeldumise aluse olemasolule, samas kui ta võiks jätta apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata olukorras, kus maakohus määrab menetluskulud kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist eraldi määrusega. Seega tooks selline tõlgendus kaasa vastupidise tagajärje Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-51-16 soovitud eesmärgile. Teiseks ei sõltu TsMS § 178 lg 2 järgi kaebeõigus sellest, kui suured on maakohtu kindlaksmääratud menetluskulud, vaid kui suures ulatuses neid vaidlustatakse (kaebeõigus on olemas, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot). Seega olukorras, kus kaebuses ei ole öeldud sõnagi menetluskulude suuruse kohta, ei ole võimalik ka hinnata, kas TsMS § 178 lg 2 järgi kaebeõigus oleks olemas. Lisaks sellele on ringkonnakohus seotud apellatsioonkaebuse piiridega. Olukorras, kus kaebuses ei ole menetluskulude suurust vaidlustatud ning ringkonnakohus asja sisulist lahendust, sh menetluskulude jaotust ei muuda, ei ole ringkonnakohtul alust omal algatusel ka asuda maakohtus kindlaksmääratud menetluskulude suurust muutma. TsMS § 174 lg 5 kohaselt on kõrgema astme kohtul ilma vastava kaebuseta võimalik maakohtus kindlaks määratud menetluskulude suurust muuta üksnes juhul, kui ta muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata. 19. Kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu tuleb apellatsiooniastme menetluskulud jätta TsMS § 168 lg 1 alusel kostja kanda. Kuna hagejal ei ole kaebuse menetlusse võtmise staadiumis veel menetluskulusid tekkinud, ei tule kostjal hüvitada hageja apellatsioonkaebuse menetlemise kulusid. 20. Ringkonnakohus ei toimeta vastavalt TsMS § 638 lg-le 4 apellatsioonkaebust hagejale kätte. Kuna dokumendid on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus neid kostjale füüsiliselt tagastada. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud. 21. TsMS § 638 lg-st 9 tulenevalt on kohtumäärus edasikaevatav. / allkirjastatud digitaalselt / / allkirjastatud digitaalselt / / allkirjastatud digitaalselt / Vahur-Peeter Liin Villem Lapimaa Ande Tänav 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.