RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis 1-20-470 4. märts 2021 Eesistuja Saale Laos, liikmed Velmar Brett, Hannes Kiris, Paavo Randma ja Juhan Sarv Ko

) § 238 lg 2 alusel vähendas kohus seda vangistust 3 aasta ja 4 kuuni. 1-20-470 Eelvangistuse 7 kuud ja 3 päeva arvas kohus karistusaja hulka. Lõplikuks karistuseks kujunes 2 aastat 8 kuud ja 27 päeva vangistust, mille kohus jättis KarS § 74 lg-te 1 ning 3 alusel 3 aasta ning 4 kuu pikkuse katseajaga tingimisi täitmisele pööramata.

1. Maakohus tuvastas, et süüdistatav lõi V. T-d noaga kolm korda kõhu, rindkere ning kaenla piirkonda, tekitades kannatanule vigastused, mille tagajärjel ta suri. Kannatanu lõi süüdistatavat käte ja jalgadega, viimane lõi teda omakorda noaga. Kui V. T. kaklust jätkas, lõi J. Habarov teda noaga veel kaks korda. Süüdistatav sai aru, et noalöögid võivad tabada mis tahes elundit ja vigastused võivad olla eluohtlikud. Ta möönis kannatanul eluohtliku seisundi saabumist. Järelikult oli tal eluohtliku tervisekahjustuse põhjustamise suhtes tahtlus. Kannatanu surma põhjustas torkehaav rinnaõõnes.
2. J. Habarov ei teadnud, et tema noalöögid surmavad kannatanu, kuid pidas seda siiski võimalikuks. Samas ei möönnud J. Habarov kannatanu surma, vaid lootis, et see ei saabu. V. T. suri alles kaks päeva hiljem haiglas. Enne kaklust tahtis süüdistatav kannatanut noaga hirmutades eemal hoida, kakluse ajal aga soovis saavutada seda, et kannatanu teda enam ei ründaks. Tapmistahtluse vastu räägib ka asjaolu, et J. Habarov hoidis kaklusele eelnenud vestluse ajal nuga nähtavalt peos ega varjanud seda. Süüdistatava ütluste kohaselt hoiatas ta kannatanut, et kui viimane teda lööb, siis lööb tema noaga vastu. Kannatanu tõstis esimesena käe J. Habarovi näo juurde. Ärritunud vestluse situatsioonis võis süüdistatav tajuda seda kannatanu soovina teda lüüa. Ka siis ei löönud J. Habarov kannatanut kohe noaga, vaid haaras tal hoopis rinnust. Sellele järgnes kannatanu käelöök vastu J. Habarovi pead ja siis jalalöök. Alles siis vastas süüdistatav noalöögiga. Teise noalöögi tegi J. Habarov enda sõnutsi seepärast, et esimene löök ei hoidnud kannatanut tagasi, vaid viimane jätkas löömist. Kannatanu kakles tänaval edasi, sõimles ja tegi veel ühe jalalöögi, pärast mida lõi J. Habarov kolmandat korda. Kannatanu ründas kogu kakluse ajal aktiivselt J. Habarovit ja lõi teda jalaga ka veel pärast teist noalööki. Pärast noalööke püsis veritsev kannatanu J. Habarovi nähes jalul veel enam kui minuti. Ta kõndis süüdistatavale järele kuni J. Habarovi lahkumiseni sündmuskohalt. J. Habarovil oli kannatanu tegevuse ja välise seisundi põhjal alust loota, et kõhu- ja rinnapiirkonda tabanud noalöögid siiski ei vii surmani. Nii kakluse ajal kui ka hetkel, mil süüdistatav sündmuskohalt lahkus, oli läheduses mitu inimest. Üks neist helistas häirekeskusesse ja teisel soovitas J. Habarov ise politseisse helistada. Süüdistatav lootis põhjusega, et kannatanu ei jää temast maha surema, vaid saab vajalikku abi. Apellatsioon
3. Harju Maakohtu otsuse vaidlustas prokuratuur, taotledes selle otsuse osalist tühistamist ja süüdistatava süüditunnistamist KarS § 113 lg 1 järgi ning tema karistamist 11-aastase vangistusega, mida vähendataks

§ 238lg 2 ja § 68 lg 1 alusel 6 aasta 8 kuu ja 27 päeva pikkuse vangistuseni.

Alternatiivselt taotles prokurör raskema karistuse mõistmist. Ringkonnakohtu määrus

1. Tallinna Ringkonnakohtu
2. aprilli
3. a määrusega jäeti prokuratuuri apellatsioon

§ 326lg 2 p 3 alusel läbi vaatamata.

7. Ringkonnakohus märkis, et

§ 318

lg 3 p 2 kohaselt ei saa prokuratuur vaidlustada lühimenetluses tehtud süüdimõistvat otsust. Maakohus tunnistas J. Habarovi süüdi selles, et ta lõi V. T-d kolm korda noaga, põhjustades nii kannatanu surma. Vaidlus on selle üle, kas süüdistataval oli tagajärje suhtes tahtlus. Prokuröri hinnangul on tal õigus maakohtu otsust vaidlustada, kuna kriminaalmenetluse keskses küsimuses, s.o kuriteo subjektiivsete tunnuste tuvastamisel, ei toiminud maakohus prokuratuuri taotletud viisil. Õigeksmõistmine tähendab kohtu järeldust, et 2

§ 318lg 3 p 2 mõttes.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Määruskaebus

1. Tallinna Ringkonnakohtu määruse vaidlustas prokuratuur, taotledes ringkonnakohtu määruse tühistamist ja kriminaalasja saatmist sisuliseks lahendamiseks samale kohtule.
2. Leides, et maakohus tunnistas süüdistatava süüdi teos, milles teda süüdistati, on ringkonnakohus jätnud arvesse võtmata subjektiivse kuriteokoosseisu. Asudes seisukohale, et süüdistataval ei olnud kannatanu surma suhtes tahtlust, otsustas maakohus, et sellist tegu, mida prokuratuur süüdistatavale ette heidab, ei ole aset leidnud. Seega tegi kohus tapmissüüdistuses sisuliselt õigeksmõistva otsuse. Järelikult on prokuratuuril selles asjas apellatsiooniõigus. Vastus määruskaebusele
3. J. Habarovi kaitsja vandeadvokaat Karine Nersesjani arvates tuleb ringkonnakohtu määrus jätta muutmata, kuna prokuratuuril pole

§ 318lg 3 p 2 kohaselt apellatsiooniõigust.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 12. Määruskaebemenetluse esemeks on küsimus, kas ringkonnakohus leidis õigesti, et prokuratuuril ei ole käsilolevas asjas

§ 318

lg 3 p 2 kohaselt apellatsiooniõigust ja apellatsioon tuleb jätta

§ 326lg 2 p 3 alusel läbi vaatamata.

Selle küsimuse lahendamiseks on tarvis selgitada õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise aluseid. Kolleegium tõdeb, et kohtupraktika pole siin olnud järjekindel. 13.

§ 318

lg 3 p 2 järgi ei saa prokuratuur esitada apellatsiooni lühimenetluses tehtud süüdimõistva kohtuotsuse peale, välja arvatud tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse rahuldamata jätmist puudutavate erandite korral. Osutatud säte ei võta prokuratuurilt aga õigust vaidlustada lühimenetluses tehtud maakohtu süüdimõistvat otsust juhul, kui see sisaldab sisuliselt ka süüdistatava osalist õigeksmõistmist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. aprilli 2019. a otsus nr 1-17-7305/38, p-d 51–52 ja 12. oktoobri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-81-12, p 16.2). Seega oleneb prokuratuuri apellatsiooniõiguse olemasolu lühimenetluses

§ 318

lg 3 p 2 järgi sellest, kas maakohtu järeldused süüdistuse kohta on sellised, mis seaduse kohaselt toovad kaasa kohtu kohustuse süüdistatav vähemalt osaliselt õigeks mõista. 14. Käsilolevas asjas süüdistas prokuratuur J. Habarovit KarS § 113 lg 1 järgi V. T. tapmises, kuid maakohus tunnistas süüdistatava selle asemel süüdi kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse tekitamises, millega põhjustati ettevaatamatusest ka kannatanu surm (KarS § 118 lg 1 p-d 1 ja 7). Esimese astme kohtu hinnangul ei möönnud J. Habarov kannatanut noaga lüües viimase surma, vaid lootis, et surm ei saabu, kusjuures süüdistataval oli selliseks lootuseks ka alust. 3

§ 309

lg 2 kohaselt tehakse õigeksmõistev kohtuotsus, kui kohtulikul arutamisel ei ole tuvastatud kuriteosündmust ega kuritegu või kui ei ole tõendatud, et kuriteo on toime pannud süüdistatav või kui prokurör on süüdistusest loobunud. Jättes kõrvale prokuratuuri loobumise süüdistusest, märgib kolleegium, et

§ 309

lg-s 2 ette nähtud õigeksmõistmise alustest kolm esimest on olemuslikult seotud

§ 306lg 1 p-dega 1–3.

Nende kohaselt peab kohus kohtuotsuse tegemisel lahendama mh järgmised küsimused: 1) kas leidis aset tegu, milles süüdistatavat süüstatakse (p 1); 2) kas teo on toime pannud süüdistatav (p 2); 3) kas tegu on kuritegu (p 3) ning 4) millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb tegu kvalifitseerida (p 3). 17. Vastates eitavalt

§ 306

lg 1 p-s 1 märgitud küsimusele, tuleb kohtul mõista süüdistatav õigeks kuriteosündmuse puudumise tõttu (

§ 309lg 2 alt 1).

Eitav vastus

§ 306

lg 1 p-s 2 nimetatud küsimusele tähendab süüdistatava õigeksmõistmist

§ 309

kolmandas alternatiivis ette nähtud alusel („ei ole tõendatud, et kuriteo on toime pannud süüdistatav“). Kohtu järeldusele, et tegu ei ole kuritegu (

§ 306lg 1 p 3) – ehk et tegu ei vasta vähemalt ühele kolmest Kar

S § 2 lg-s 2 loetletud karistatavuse eeldusest –, järgneb süüdistatava õigeksmõistmine kuriteo tuvastamatuse tõttu (

§ 309

lg 2 teine alternatiiv), kui jätta kõrvale eeskätt

§ 274lg 1 kolmandast alternatiivist ja § 402 lg-st 1 tulenevad erandid.

18. Peaks aga kohus vastama kõigile

§ 306

lg 1 p-des 1–3 toodud kas-küsimustele jaatavalt, ent jõudma süüdistuses märgituga võrreldes teistsugusele järeldusele selles osas, millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb tegu kvalifitseerida, pole alust süüdistatavat samal ajal õigeks mõista. Siis tuleb süüdistatav süüdi tunnistada ja teda karistada karistusseadustiku selle sätte järgi, millele vastavaks kohus isiku tegu peab, teda süüdistuses märgitud kvalifikatsiooni järgi õigeks mõistmata. Ka senises kohtupraktikas on domineerinud arusaam, et pelgalt süüdistatava käitumisele süüdistuses märgitust erineva – sh kergema – karistusõigusliku hinnangu andmine ei tingi

§ 309

lg 2 kohaselt isiku osalist õigeksmõistmist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. septembri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-63-09, p 12;
3. juuni
4. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 1039;
5. detsembri
6. a otsus nr 1-17-689/29, p-d 17–21 ja
7. märtsi
8. a otsus nr 1-13-5173/196, p 17.3). 19.

§ 306lg 1 p-des 1–3 eristatakse teo ja kuriteo mõistet.

Seega on teona nende sätete mõttes käsitatav süüdistatava faktiline tegevus või tegevusetus, mitte teo kvalifikatsioonis väljenduv karistusõiguslik hinnang sellele käitumisele (kuritegu) (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. märtsi 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-13-14, p 18). Piiritlemaks tegu

§ 306lg 1 p-de 1–3 tähenduses, tuleb arvesse võtta järgmist. 4

§ 268lg 5 kohaselt otsust tehes tugineda.

Kohtumenetluses mõne süüdistuses kirjeldatud asjaolu äralangemine (tõendamatus) või lisandumine (nt uue vastutust kergendava fakti tõendamine kaitsja poolt) ei anna aga alust väiteks, et kohtuliku arutamise objektiks olev tegu on muutunud ega ole enam sama. 21. Samuti saab teona

§ 306

lg 1 p-de 1–3 mõttes käsitada vaid sellist käitumist, mis moodustab ühe teo karistusõiguse tähenduses (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. aprilli
2. a otsus asjas nr 3-1-1-4-04, p 8.3 ja
3. mai
4. a otsus nr 1-15-11032/308, p 34). Karistusõiguslikult mitme eraldiseisva teona käsitatav käitumine on vaadeldav mitme teona ka

§ 306lg 1 p-de 1–3 kontekstis.

1. Sama teo suhtes saab kohus teha alternatiivselt kas õigeks- või süüdimõistva kohtuotsuse (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. märtsi
3. a otsus asjas nr 3-1-1-12-09, p 11). Teisisõnu ei ole kohtul võimalik süüdistatavat ühes ja samas teos korraga süüdi tunnistada ja õigeks mõista. Ka mitte osaliselt.
4. Niisiis järeldub

§ 309

lg-st 2 koostoimes sama seadustiku § 306 lg 1 p-dega 1–3 seegi, et süüdistuses kirjeldatu osaline tõendamata jäämine kohtumenetluses või asjaolude tuvastamine süüdistatavale soodsamal kujul ei tingi osalist õigeksmõistmist, kui kohtu kindlakstehtu vastab mis tahes süüteo tunnustele (kui tegemist on väärteoga, tuleb kriminaalmenetlus üldjuhul lõpetada). Õigeksmõistva otsuse tegemiseks peab mõni süüdistuses osutatud iseseisev kuriteosündmus või süüdistatava seotus kuriteoga tervenisti ära langema – olgu siis tõendamatuse tõttu või põhjusel, et mitte miski sellest faktikogumist, mis on süüdistusse märgitud ja kohtu poolt kindlaks tehtud, ei vasta ühegi süüteokoosseisu tunnustele. Süüdistatava saab õigeks mõista vaid mingis teos tervikuna, mitte selle teo mõnes asjaolus (nt vägivalla kasutamises võõra asja äravõtmisel).

1. Seega kui süüdistuses kirjeldatud faktikogum, mis objektiivselt moodustab ühe teo, leiab kohtumenetluses tõendamist vaid osaliselt, ent vastab sellest hoolimata mingi kuriteo tunnustele, tuleb kohtul teha üksnes süüdimõistev otsus. Seevastu juhul, kui süüdistuses kirjeldatud asjaolud hõlmavad karistusõiguslikult mitut tegu (teomitmus) ja mõni neist tegudest või selle toimepanemine süüdistatava poolt ei osutu tervikuna tõendatuks või kui see tegu ei vasta ühelegi süüteokoosseisule, tuleb süüdistatav viimati nimetatud teos õigeks mõista. Seda olenemata süüdistatava süüditunnistamisest või õigeksmõistmisest teistes süüdistuses kirjeldatud tegudes ja sõltumata sellest, kas osaline õigeksmõistmine mõjutab süüdistatava käitumise karistusõiguslikku kvalifikatsiooni.
2. Näiteks kui kedagi süüdistatakse KarS § 118 järgi ühe teoga nii raske kui ka sellest leebema tervisekahjustuse tekitamises, kuid kohtus ilmneb, et süüdistatavale saab omistada vaid kergema tervisekahjustuse põhjustamise, tuleb isik tunnistada süüdi KarS § 121 järgi, teda samas KarS § 118 järgi õigeks mõistmata (varem teisiti: Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. detsembri
4. a otsus nr 1-19-4422/107, p 14). Kui isikule heidetakse KarS § 199 lg 1 järgi ette ühe varguse käigus viie asja äravõtmist, kuid kohus tuvastab, et ta võttis nendest ära vaid kolm, pole alust süüdistatavat kahe asja varguses õigeks mõista. Kui aga isikut süüdistatakse KarS § 199 lg 2 p 4 järgi viies eraldiseisvas (korduvas) varguses, millest kahe toimepanemine jääb kohtus tõendamata, tuleb süüdistatav nendes kahes varguses õigeks mõista. Seevastu jätkuva süüteo (vt nt viidatud otsus asjas nr 3-1-1-4-04, p-d 13–14) osategudest mõne tuvastamata jäämine 5

§ 309

lg-st 2, et kui kuriteokoosseisu mõnele tunnusele vastava faktilise asjaolu tuvastamatus tingib teo kvalifitseerimise kergema kuriteokoosseisu järgi, ei too see kaasa süüdistatava õigeksmõistmist süüdistuses märgitud raskemas kuriteos. Näiteks kui kedagi süüdistatakse KarS § 215 lg 3 järgi võõra vallasasja omavolilises ajutises kasutamises vägivallaga, ent kohus tuvastab üksnes vägivalla, kuid mitte asja kasutamist, tuleb süüdistatav tunnistada süüdi KarS § 121 järgi, teda samas KarS § 215 lg 3 järgi õigeks mõistmata (varem teisiti: viidatud otsus asjas nr 3-1-1-81-12, p 16). Samamoodi ei tähenda KarS § 114 lg 1 p 5 järgi süüdistatava omakasu motiivi tõendamata jäämine, et isik tuleks mõrvas õigeks mõista: kohus peab selgi juhul piirduma süüdistatava süüditunnistamisega KarS § 113 lg 1 järgi (sarnaselt: Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. juuni 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-36-09, p 14.5). 27. Vaatamata sellele, et osutatud näidete puhul leiavad süüdistuses kirjeldatud teo asjaolud kohtumenetluses kinnitust vaid osaliselt, ei muuda see tõsiasja, et süüdistuses kirjeldatud tegu leidis aset, süüdistatav pani selle – küll mõnevõrra teistsugusel kujul – toime ja tegu on õiguslikult kuritegu. Järelikult pole ühtegi sellist iseseisvat tegu, milles saaks süüdistatava

§ 309lg-st 2 lähtudes õigeks mõista.

28. Samas on oluline, et kohtuotsuse resolutiivosa kajastaks kohtu järelduste olulist lahknevust võrreldes süüdistusega ja seda ka juhul, kui pole alust süüdistatavat osaliselt õigeks mõista ega isegi kuritegu ümber kvalifitseerida. Süüdimõistva kohtuotsuse põhjal peab olema selge, milline on põhijoontes see ebaõigus, mille eest riik isikule süüetteheite teeb. Seega kui kohus leiab, et süüdistatava toimepandu erineb süüdistuses kirjeldatust sellisel moel või ulatuses, mis mõjutab arvestataval määral hinnangut teo hukkamõistetavusele, tuleks kõnealune lahknevus süüdistusversioonist kohtuotsuse resolutiivosas esile tuua. Märgitu on tarvilik kasvõi juba põhjusel, et

§ 315

lg-te 4 ja 7 kohaselt ei pruugita kohtuotsuse tervikteksti koostamiseni jõudagi ning siis jääks süüdistuse osaline alusetus õigusselgelt fikseerimata. Vähem tähtis pole seegi, et kohtu kõnesolev järeldus kajastuks kohtuotsuse osas, millel on vahetu õiguslik siduvus. 29. Olukorras, kus kohus tuvastab kuriteo asjaolud sellisel kujul, et kuriteosündmuse ebaõigussisu osutub võrreldes süüdistusest tulenevaga oluliselt tagasihoidlikumaks, võib see mõjutada ka menetluskulude jaotust.

§ 180

lg 1 kohaldamisel pole oluline mitte üksnes isiku süüditunnistamine, vaid ka süüditunnistamise ulatus. 30. Võttes aluseks

§ 309lg 2 eespool toodud tõlgenduse, asub kolleegium seisukohale, et maakohtu otsustus tunnistada J. Habarov Kar

S § 113 lg 1 asemel süüdi KarS § 118 lg 1 p-de 1 ja 7 järgi ei ole menetletavas asjas käsitatav süüdistatava osalise õigeksmõistmisena. Maakohus tunnistas J. Habarovi KarS § 118 lg 1 p-de 1 ja 7 järgi süüdi sellessamas teos, mida prokuratuur süüdistatavale ette heitis. Kohtumenetluses jäi tuvastamata vaid osa teo asjaoludest, mida süüdistuses väideti ja mis puudutasid J. Habarovi ettekujutust teo tagajärjest. Ühtegi 6

§ 309lg-s 2 ette nähtud õigeksmõistmise alusele.

31. Järelikult on maakohtu otsus käsitatav süüdimõistva kohtuotsusena

§ 318lg 3 p 2 mõttes ja prokuratuuril pole õigust selle peale apellatsiooni esitada.

See tähendab, et ringkonnakohus toimis õigesti, kui jättis apellatsiooni

§ 326lg 2 p 3 alusel läbi vaatamata.

1. Kuivõrd ainukene selles kriminaalasjas esitatud apellatsioon on osutunud lubamatuks ja käesoleva määruse tegemine tähendab ka maakohtu otsuse jõustumist, ei peatu kolleegium lähemalt küsimusel, kas maakohus andis faktilistele asjaoludele (vt eespool punkt 4) materiaalõiguslikult õige hinnangu, kui pidada silmas KarS § 28 sisu (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. märtsi
3. a otsus asjas nr 3-1-1-17-04, p-d 9–12;
4. veebruari
5. a otsus asjas nr 3-1-1-111-04, p-d 14–15 ja
6. oktoobri
7. a otsus asjas nr 3-1-1-65-15, p 10).
8. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes

§ 390

lg-st 1 ning § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu

1. aprilli
2. a määruse muutmata ja prokuratuuri määruskaebuse rahuldamata.
3. Riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1 ja § 21 lg 3 ning justiitsministri
4. juuli
5. aasta määruse nr 16 § 1 lg-te 6 ja 10 ning § 7 lg 1 alusel rahuldab kolleegium J. Habarovi kaitsja taotluse määrata määruskaebemenetluses J. Habarovile osutatud riigi õigusabi – prokuratuuri määruskaebusele vastamise – eest makstava tasu suuruseks 64 eurot 80 senti (sh käibemaks 10 eurot 80 senti).

§ 187

lg 2 esimese lause kohaselt jääb see summa menetluskuluna (

§ 175lg 1 p 4) riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 7