KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Vallo Kariler, Krista Kirspuu Otsuse tegemise aeg ja koht 30. september 2020. a, Tallinn Tsiviilasja number

) § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni kohustuse täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Placet Group OÜ (laenuandja) ja kostja
2. septembril 2016 laenulepingu nr TL950963, mille alusel väljastati kostjale 600 eurot. Kostja kohustus laenu tagasi maksma maksegraafiku alusel hiljemalt
3. septembril
4. Tasumise tähtaega pikendati
5. oktoobril 2017 sõlmitud laenulepingu muutmise kokkuleppega kuni
6. aprillini 2018 ning lepiti kokku intressimääras 45,17% aastas.
7. Laenuandja ja kostja sõlmisid
8. juunil 2017 laenulepingu nr TL3142673, mille alusel kanti kostjale üle 700 eurot. Kostja kohustus laenu tagasi maksma maksegraafiku alusel hiljemalt
9. detsembril
10. Tasumise tähtaega pikendati
11. augustil 2017 sõlmitud laenulepingu tingimuste muutmise kokkuleppega kuni
12. detsembrini
13. Lepingu järgi kohustus kostja tasuma intressi 38,73% aastas.
14. Kuna kostja ei täitnud lepingujärgseid maksekohustusi tähtaegselt, ütles laenuandja
15. novembril 2017 üles lepingu nr TL3142673 ning
16. jaanuaril 2018 lepingu nr TL
17. Kostja tasus lepingu nr TL950963 alusel 484.79 eurot ning lepingu nr TL3142673 alusel 29.29 eurot. Seega on põhivõlg kokku 785.83 eurot (115.1+670.71). Kostja pole intresse tasunud ning intressivõlg lepingu nr TL950963 alusel on 11 eurot ja lepingu nr TL3142673 alusel 61.98 eurot, s.o kokku 72.98 eurot. Laenuandja loovutas
18. jaanuaril 2018 nõuded kostja vastu hagejale koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid. Laenuandja ja hageja on kostjale korduvalt edastanud tasuta ja tasulisi meeldetuletusi võla tasumiseks, mille tulemusel on tekkinud sissenõudmisega seotud kulu kokku 110 eurot. Viivise määr on lepingutes kokkulepitud intressimäär. Laenulepingu nr TL3142673 alusel arvestab hageja viivist alates
19. novembrist 2017 kuni hagi esitamiseni määras 38,73% aastas, mis teeb viivise summaks 656.63 eurot. Laenulepingu nr TL950963 alusel arvestab hageja viivist alates
20. jaanuarist 2018 kuni hagi esitamiseni määras 45,17% aastas, mis teeb viivise summaks 120.05 eurot. Kokku on sissenõutavaks muutunud viiviste summa seega 776.68 eurot. Kostja vastuväited
21. Kostja ei esitanud hagile vastust. Maakohtu otsus ja põhjendused
22. Harju Maakohus rahuldas
23. augusti
24. a tagaseljaotsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 785.83 eurot, intressi 72.98 eurot, võla sissenõudmiskulu 20 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 156.89 eurot ja alates
25. maist 2020 viivise 2

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni täitmiseni, kuid kokku mitte rohkem kui põhinõue. Kohus jättis hageja menetluskulud 61% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 39% ulatuses hageja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskulude katteks välja 283.65 eurot ja viivise menetluskuludelt.

1. Otsuse kohaselt on sissenõutavaks muutunud viivise ja sissenõudmiskulude hüvitise nõuded põhjendatud üksnes osaliselt.
2. Kuigi hageja on viidanud, et kohaldatav viivisemäär tuleneb lepingust, ei ole hageja kohtule tõendanud, et lepingupooled rääkisid kõnealuse tingimuse eraldi läbi ning kostjal oli võimalik seda mõjutada. Seega on lepingu üldtingimuste p 8.1 puhul tegemist tüüptingimusega

§ 35mõttes.

Riigikohtu otsuse asjas nr 3-2-1-25-16 järgi tuleb eelduslikult hinnata

§ 42

lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Tühise tüüptingimuse korral saab võlausaldaja nõuda viivist seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel. Kostja sõlmis lepingu tarbijana. Lepingutest tulenev viivisemäär (lepingujärgne intressimäär 38,73% ja 45,17% aastas) ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kuivõrd viivisekokkuleppega on kostja kahjuks oluliselt kõrvale kaldutud poolte õiguste ja kohustuste tasakaalust, on kokkulepe tühine. Seega tuleb kohaldada

§ 113lg 1 teises lauses toodud viivise seadusjärgset määra.

Kostjalt tuleb laenulepingu nr TL3142673 alusel välja mõista viivis perioodi

1. november 2017 kuni
2. mai 2020 eest 135.63 eurot ning laenulepingu nr TL950963 alusel perioodi
3. jaanuar 2018 kuni
4. mai 2020 eest 21.26 eurot.
5. Lepingute kehtivuse ajal saadeti kostjale laenulepingu nr TL3142673 alusel 5 tasulist kirja maksumusega 5 eurot, kokku 25 eurot. Laenulepingu nr TL950963 alusel saadeti kostjale 9 tasulist kirja maksumusega 5 eurot, kokku 45 eurot. Pärast lepingute ülesütlemist saatis hageja kostjale 23 kirja, kuid hageja palub välja mõista

§ 1132lg 2 p 2 järgi sissenõudmiskulu 40 eurot.

Hageja saanuks oma sissenõudmiskulusid vähendada, sest nõude loovutamise ajaks oli teada, et kostja ei ole võlga tasunud. Hagejal oli võimalik pöörduda peale esmase võlanõudekirja saatmist kohtusse, mitte saata veelkord meeldetuletusi võla tasumise kohta. Alusetute kulutuste tekitamine võlgnikule ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega.

1. Kuivõrd hagi kuulub rahuldamisele 61% ulatuses, tuleb hageja menetluskulud jätta vastavas ulatuses kostja kanda. Hageja menetluskuludeks on hagilt tasutud riigilõiv 225 eurot ja õigusabikulu 480 eurot. Hageja põhjendatud ja vajalikud kulud õigusabile ei saa praeguse vaidluse puhul olla suuremad kui 240 eurot. Apellatsioonkaebus
2. Hageja palub tühistada maakohtu otsuse osas, milles hagi ja hageja menetluskulude hüvitamise nõue jäeti rahuldamata, ning teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi ja hageja menetluskulude hüvitamise taotlus rahuldatakse täies ulatuses. Apellatsiooniastme menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
3. Viivisemäära ei saa lugeda tüüptingimuseks

§ 35

lg 1 mõttes, kuivõrd lepingu üldtingimuste kohaselt lepitakse intressi ja viivise määras laenusaajaga kokku laenulepingus. Riigikohtu seisukohad tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 ei ole praeguses asjas kohalduvad, kuivõrd selles asjas ei olnud poolte vahel sõlmitud lepingus lepitud kokku intressimääras, vaid üksnes viivisemääras. Praegusel juhul sisaldub intressimäära kokkulepe laenulepingute põhitingimustes, mida kostja sai lepingu sõlmimisel mõjutada.

§ 415

lg 1 kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda

§ 113lg-s 1 sätestatud 3

§ 113

lg 1 kolmandast lausest tuleneb, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-120-08 leidnud, et

§ 415

lg 1 esimene lause viitab ka

§ 113lg 1 kolmandale lausele.

Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad

§ 415

lg 1 ja

§ 113

lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Seega on laenuandjal põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mille pooled on näinud tarbijakrediidilepingus ette intressimäärana. Praegusel juhul on laenuandja ja kostja vahel sõlmitud lepingutes kokku lepitud intressimäär kõrgem kui

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määr.

Seetõttu tuleb lugeda kohalduvaks viivisemääraks lepingus kokku lepitud intressimäär, s.o 38,73% ja 45,17% aastas. Kohtupraktika järgi on kohtul õigus

§ 113

lg 8 ja § 162 alusel viivist vähendada üksnes võlgniku nõudel (Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-1-5211, p 19). Praegusel juhul pole võlgnik viivise vähendamist taotlenud.

1. Võla sissenõudmise kulud on hagis nõutud ulatuses põhjendatud. Laenulepingu üldtingimustes leppisid pooled kokku laenusaajale saadetavate meeldetuletuskirjade eest tasumises vastavalt hinnakirjale. Kõik sissenõudmiskulud olid vajalikud.
2. Maakohus rikkus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 174 lg-t 1 ja § 436 lg-t 1, jättes menetluskulud osaliselt hageja kanda. Hagiavalduse koostamise ajakulu on põhjendatud. Ringkonnakohtu seisukoht
3. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab et apellatsioonkaebus tuleb võtta menetlusse ja maakohtu otsus vaidlustatud osas tühistada TsMS § 646 ja § 656 lg 2 alusel apellatsioonkaebuse põhjal ja saata asi TsMS § 657 lg 2 kohaselt tühistatud osas uueks läbivaatamiseks maakohtule. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
4. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (TsMS § 651 lg 1). Hageja vaidlustab maakohtu tagaseljaotsuse osaliselt, leides et maakohus on põhjendamatult jätnud välja mõistmata hagiavalduse esitamiseni sissenõutavaks muutunud viivise lepingujärgse viivisemääraga ning on ebaõigesti kohaldanud

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgset viivisemäära.

Samuti ei nõustu apellant sissenõudmiskulu vähendamisega 110 eurolt 20 eurole.

1. Viivisenõude lahendamisel tuleb kõigepealt tuvastada selle õiguslik alus. Kui pooled on kokku leppinud seaduses sätestatust erinevalt, tuleb esmalt hinnata lepingus kokku lepitut. Kostja on laenuandjaga sõlminud kaks tarbijakrediidilepingut. Lepingu nr TL950963 lisakokkuleppe järgi on intressimäär 45,17% aastas ning lepingu nr TL3142673 järgi 38,73% aastas. Mõlema lepingu põhitingimuste ning samuti laenu üldtingimuste p 8.1 kohaselt on viivise määraks laenulepingus (või selle muutmise kokkuleppes) kokkulepitud intressimäär.
2. Tarbijakrediidilepingute puhul on võlaõigusseaduses tarbija kaitseks ettenähtud erinorm viivisemäära osas.

§ 415

lg 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda

§ 113lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist.

Sellest tulenevalt on lubatud viivise nõudmine määras, mis on sätestatud

§ 113lg-s 1. 4

§ 415

lg 1 esimese lause viide

§ 113

lg-le 1 hõlmab ka

§ 113

lg 1 kolmandat lauset (vt ka Riigikohtu lahendeid asjades nr 3-2-1-12008 (p 12) ja nr 3-2-1-170-13 (p 16)), mis sätestab, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivisemääraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Seega võib tarbijakrediidilepingu puhul nõuda viivist, mis vastab lepingus kokku lepitud intressimäärale. 19. Praegusel juhul ületavad tarbijakrediidilepingutes kokku lepitud intressimäärad seadusjärgset viivisemäära, milleks on laenulepingute lõppemisest kuni praeguse ajani olnud stabiilselt 8%. Maakohus ei ole tuvastanud, et intressimäär oleks tühine või et krediidileping oleks tervikuna tühine. Riigikohus on (tarbija)krediidilepingu tühisuse aluseks pidanud eelduslikult olukorda, kus krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-186-13, p 22). Arvestades, et nimetatud määr oli lepingute sõlmimise ajal 18–19% ning kostja sõlmitud lepingute järgi oli krediidi kulukuse määr 56,76% ja 56,61%, pole alust pidada krediidilepinguid tühiseks tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 86 lg 1 alusel. Seega on tegemist kehtiva viivisekokkuleppega ja õigusliku alusega, millele hageja saab tugineda.

§ 415

lg 1 esimene lause koosmõjus

§ 113

lg 1 kolmanda lausega tagab, et ka lepingu rikkumisel lepingu ülesütlemise korral on krediidiandjale tagatud samas määras viivis kui oli lepingu kehtivuse ajal intressimäär. Vastupidisel juhul on võlgnikule soodsam rikkuda lepingut, et saada lepingu ülesütlemise korral soodsam viivise määr. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et praegusel juhul ei kohaldu tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 märgitud seisukohad, kuivõrd viidatud asjas ei olnud tegemist krediidilepinguga ning puudus kokkulepe intressimäära kohta. Maakohus on jätnud tähelepanuta tarbijakrediidilepingutele kehtestatud erisused viivisemäära osas ning on ebaõigesti leidnud, et intressimääras viivise nõudmine on võlgnikku ebamõistlikult kahjustav ja tühine. Ringkonnakohus märgib, et

§ 113

lg 8 ja § 162 alusel on kohtul õigus viivist vähendada üksnes võlgniku nõudel (vt nt Riigikohtu lahendeid asjades nr 3-2-1-52-11 [p 19] ja nr 3-2-1-42-11 [p 17]). Kostja ei ole viivise vähendamist taotlenud. 20. Maakohus tuvastas, et lepingute kehtivuse ajal saadeti kostjale laenulepingu nr TL3142673 alusel 5 tasulist kirja maksumusega 5 eurot (kokku 25 eurot), ning laenulepingu nr TL950963 alusel 9 tasulist kirja maksumusega 5 eurot (kokku 45 eurot). Enne tasuliste kirjade saatmist oli kostjale korduvalt edastatud ka tasuta kirju. Pärast lepingute ülesütlemist saatis hageja kostjale 23 kirja, kuid hageja palus välja mõista vastava sissenõudmiskulu

§ 113² lg 2 p-s 2 sätestatud ülemmääras ehk 40 eurot.

Maakohus leidis, et hageja oleks saanud oma sissenõudmiskulusid vähendada, pöördudes pärast esmase meeldetuletuskirja saatmist kohtusse, kuivõrd nõude loovutamise ajaks oli teada, et kostja pole võlga tasunud. Ringkonnakohus märgib, et maakohtu otsusest ei selgu, miks on sissenõudmiskuluna põhjendatud 20 eurot ning milliseid kulusid see hõlmab, arvestades, et kostja jättis täitmata kahest lepingust tulenevad kohustused ning tasulisi kirju saadeti nii enne kui ka pärast lepingu ülesütlemist.

§ 1132

lg 1 järgi võib võlausaldaja saata lepingu kehtivuse ajal iga üksiku sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta ühe tasulise meeldetuletuskirja, mille eest on võimalik nõuda tarbijalt tekitatud kulude hüvitist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta maksimaalselt 5 euro suuruses summas. Kuna laenuandja ja kostja on leppinud kokku maksegraafiku, on õigus nõuda vastavas summas kulude hüvitamist iga graafikujärgse maksega hilinemise korral, eeldusel, et enne saadeti kostjale vähemalt üks tasuta meeldetuletus.

§ 1132

lg 2 reguleerib pärast lepingu lõppemist nõutava sissenõudmiskulude hüvitise suurust, mis sõltub nõude suurusest (kuni 500 eurot, 500–1000 eurot, üle 1000 euro). Hageja nõuab lepingujärgsete sissenõudmiskulude hüvitamist

§ 1132lg 2 p-s 2 sätestatud ülemmääras.

Maakohus vähendas sissenõudmiskulu, ehkki kostja pole seda taotlenud.

§ 1132lg 5 järgi 5

§-s 162 sätestatule. See tähendab, et kohus vähendab sissenõudmiskulude hüvitist (mis ei ületa ülempiiri) üksnes võlgniku nõudel. Seega on maakohtu otsus ka sissenõudmiskulude vähendamise osas ebaõige.

1. Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtu otsus tühistada apellatsioonkaebuses esitatud väidete alusel osas, milles maakohus ei mõistnud hagiavalduse esitamiseni viiviseid välja seadusjärgset määra ületavas summas ja sissenõudmiskulu 20 eurot ületavas summas ning sellest tulenevalt ka menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise osas. Ringkonnakohus ei saa tühistatud osas ise uut lahendit teha, kuivõrd vaidlustatud lahend on tagaseljaotsus ja TsMS § 657 lg 2 kohaselt tuleb tagaseljaotsuse tühistamisel saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Ringkonnakohus peab võimalikuks tõlgendada TsMS § 657 lg-t 2 selliselt, et kui tagaseljaotsus on vaidlustatud üksnes osaliselt, saab selle ka tühistada üksnes osaliselt ja saata tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. TsMS § 646 alusel võib kohus otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, kui kohus leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi, mis toob ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses. Kuivõrd käesoleval juhul tuleb apellatsioonkaebuse põhjal maakohtu otsus vaidlustatud osas tühistada ning ringkonnakohus ei saa puudust ise kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2), puudub menetlusökonoomilistel kaalutlustel vajadus teise poole seisukohta küsida. Kuna ringkonnakohus ei saa ise uut lahendit teha, kuulub apellatsioonkaebus rahuldamisele osaliselt.
2. Menetluskulude jaotus ja sellest tulenevalt menetluskulude kindlaksmääramine otsustatakse vastavalt asja uue läbivaatamise tulemusele (TsMS § 173 lg 3).
3. Apellant tasus apellatsioonkaebuselt riigilõivu 175 eurot: 125 eurot vaidlustatavalt nõudelt (sissenõudmiskulu 90 eurot, viivis 619.79 eurot, s.o kokku 709.79 eurot) ja 50 eurot menetluskulude vaidlustamisel. Ringkonnakohus märgib, et riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 16 kohaldub üksnes juhul, kui asjas tehtud sisulist lahendit apellatsioonkaebusega ei vaidlustata. Seega on apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu 50 eurot ettenähtust enam. Apellandil on võimalik taotleda enamtasutud riigilõivu tagastamist, esitades ringkonnakohtule RLS § 12 lg-s 2 sätestatud nõuetele vastava taotluse. Tagastamise vorm on allalaaditav kohtute veebilehelt (https://www.kohus.ee/et/riigiloivud/riigiloivu-tagastamine). (allkirjastatud digitaalselt) 6