← Eesti

2-19-15614/19

Obsah (10)§ 29§ 31§ 32§ 30§ 23§ 41§ 28§ 6§ 33§ 35

Tsiviilasi nr 2-19-15614 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-19-15614 Määruse tegemise aeg ja koht 18. mai 2020. a, Tallinn Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Vallo Kariler, Krista

) § 28 lg 1 järgi tasuline ning kohtutäituri tasu võib koosneda menetluse alustamise tasust, menetluse põhitasust ja täitetoimingu lisatasust (

§ 29lg 1).

Kohtutäituri põhitasu nõudmise aluseks on kohtutäituri otsus (

§ 31

lg 1) ning põhitasu muutus sissenõutavaks täitmisteate kättetoimetamisega (

§ 32

lg 2) ning põhitasu tasumise kohustus on võlgnikul (

§ 30lg 2).

Kui kohtutäitur on täitemenetluse läbi viinud ja teinud toimingud nõude sissenõudmiseks (üles loetletud vaidlustatud osaotsuses), ei saa olla kuidagi õiguspärane, et täituril puudub õigus põhitasule, mis on kohtutäituri ametitegevuse finantseerimise aluseks. Kohtutäitur on täiteasjas koostanud lisaks

  1. novembril 2014 ja
  2. mail 2018 täitekulude väljamõistmise otsused, vastavalt summas 49 senti (koos käibemaksuga) (pangakonto arestimise akti edastamine võlgnikule) ning 2 eurot 8 senti (koos käibemaksuga) (rahalise nõude arestimise akti edastamine). Nimetatud otsused on tehtud seoses võlgnikule täitemenetluses koostatud dokumentide edastamisega posti teel ehk tegemist on otseste täitekuludega, mida kohtutäitur on kandnud täitemenetluse läbiviimisega seonduvalt. Eeltoodud põhjendustel on kohtutäitur õigustatud nõudma lisaks menetluse alustamise tasule põhitasu täismääras 30 eurot 60 senti ja täitekulusid 2 eurot 57 senti. Täitekulude ja raha liikumise aruannete väljastamise nõuded on arusaamatud, sest täitemenetluses ei ole toimunud ühtegi laekumist. Kõik täitemenetluses koostatud aktid on võlgnikule kohtutäituri poolt edastatud. Arvestades

§-st 42 sätestatut, leiab kohtutäitur, et täiendavate väljatrükkide tegemine on kulukas nii kohtutäiturile kui ka võlgnikule, mistõttu teeb kohtutäitur võlgnikule ettepaneku tulla kohtutäituri büroosse dokumentidega tutvuma. 7. Võlgnik leiab, et kohtutäitur jättis ebaõigesti võlgniku kaebuse rahuldamata põhitasu 30 euro 60 sendi vähendamiseks. Võlgnik palub kohustada kohtutäiturit selles osas kaebust uuesti läbi vaatama. Arvestades seda, et täitemenetluses ei ole toimunud ühtegi laekumist, on kohtutäitur jätnud ebaõigesti arvestamata

§ 32

lg-s 5 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega, mida on käsitletud Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-88-

  1. Kohtutäituri seisukoht
  3. oktoobril 2019 esitatud seisukohas palus kohtutäitur jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Kohtutäitur jäi vaidlustatud otsuses märgitud seisukohtade juurde, märkides lisaks järgmist. Viidatud Riigikohtu lahendis (3-2-1-88-09, p 10 II lõige) on selgesõnaline seisukoht, et kehtivat

§ 32

lg-t 5 (lahendi tegemise redaktsioonis

§ 23

lg 3) ei saa kohaldada, kui sundtäitmise käigus kohtutäituri otsese tegevuse tulemusel rahalist nõuet ei täideta. See ei oleks kooskõlas kohtutäituri ametitegevuse tasulisuse põhimõttega. Kohtutäitur märkis, et täitemenetluse käigus on tehtud mitmeid toiminguid, mille ajakuluks on minimaalselt 6 tundi 50 minutit, seega on ilmne, et kohtutäituri põhitasu suuruses 25 3

(8)Tsiviilasi nr 2-19-15614 eurot 50 senti (käibemaksuta) ei kata tegelikkuses kohtutäituri tööpanust. Sissenõudja seisukoht
  1. Sissenõudja toetas kohtutäituri seisukohti ja palus jätta kaebuse rahuldamata ning menetluskulud võlgniku kanda. Maakohtu määrus
  2. Harju Maakohus jättis
  3. oktoobri 2019 määrusega võlgniku kaebuse kohtutäituri otsusele rahuldamata ja menetluskulud võlgniku kanda. Maakohus jättis menetluskulude rahalise hüvitise kindlaksmääramata nende puudumise tõttu.
  4. Esmalt ei nõustunud maakohus kohtutäituri seisukohaga, et kaebus on esitatud hilinenult. Maakohus nõustus kohtutäituriga, et kohtutäituri tasuotsus tehakse täitemenetluse alguses ja toimetatakse üldjuhul kätte ka koos täitmisteatega. Põhitasu lõplik suurus sõltub aga sellest, millises ulatuses õnnestub täitmisele esitatud rahaline nõue täita, millal see õnnestub täita ja kas täitmine toimub otseselt kohtutäituri tegevuse tulemusel (nt vara müümine) või n-ö väljaspool täitemenetlust (võlgnik maksab võla otse sissenõudjale vms). Kuna praegusel juhul sissenõudja nõuet ei rahuldatud, siis tuli kohtutäituril täitemenetluse lõpetamisel teha uus tasuotsus. Kohus käsitleb uue tasuotsusena
  5. augusti 2019 osaotsust, millele kaebuse hilinenult esitamisele kohtutäitur tuginenud ei ole. Kaebus on tähtaegne.
  6. Kohus võlgniku seisukohaga, et praegusel juhul tuleks põhitasu vähendada vähemalt 50%, ei nõustu. Alates
  7. juunist 2018 jõustunud

-i muudatusega on muudetud kohtutäituri tasu regulatsiooni, muuhulgas on

§ 23

lg-st 4 kaotatud piirang, et kui võlgnik tasub võla enne vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaja möödumist, siis peab ta maksma põhitasu üksnes pooles ulatuses. Samas on nimetatud muudatusega tõstetud täitemenetluse alustamise tasu suurust, mis sõltub varaliste nõuete puhul nõude summast ning kulutustest, mida tehakse täitmisteate võlgnikule kättetoimetamiseks. Kohus on seisukohal, et arvestades kohtutäituri tasu regulatsiooni muudatusi, ei saa enam lähtuda Riigikohtu lahendis 3-2-1-88-09 väljendatud seisukohast, mille kohaselt kohtutäituri põhitasu ei või ületada 50% täismäärast.

  1. Olenemata põhinõude aegumisest on kohtutäituril õigus saada põhitasu kuni täitemenetluse lõpetamiseni tehtud toimingute eest. Kohtutäitur ei peaks kandma võlgniku varatuse riski viies põhitasu sõltuvusse võlgniku varatuse seisundist. Kohtutäitur on teinud täitedokumendi täitmiseks täitetoiminguid ning selle eest on tal õigus saada seaduses sätestatud määras tasu. Kohtutäitur ei pea täitemenetlust läbi viima kas osaliselt tasuta või omal kulul, sest see ei ole kohtutäituri tegevust reguleerivate sätete mõtteks.
  3. augusti 2019 osaotsuses on kohtutäitur toonud esile kõik täitemenetluse käigus teostatud menetlustoimingud ja
  4. oktoobri 2019 seisukohas on täpsustatud ka neile toimingutele kulunud aega. Võlgniku poolt
  5. oktoobril 2019 menetluskulude nimekirjast nähtub, et esindaja on enne kohtule avalduse esitamist täitetoimiku dokumentidega tutvunud ning võlgnik ei ole kaebuses välja toonud, et osaotsuse märgitud toiminguid ei ole kohtutäituri poolt tehtud. Käesolevas asjas on kohtutäitur põhistanud, et täiteasja nr 052/2014/1157 menetluse läbiviimisel on kohtutäitur võtnud kasutusele kõik täitetoimingud, mis olid võimalikud ja vajalikud täitedokumendi täitmiseks. Sellest tulenevalt on kohtutäituri põhitasu suurus vastavuses täitemenetluses võimalike ja vajalike 4

(8)Tsiviilasi nr 2-19-15614 täitetoimingute mahuga. Seetõttu tuleb kohtutäituri otsus jätta tühistamata ja võlgniku kaebus rahuldamata. Määruskaebus ja sellele esitatud seisukohad
  1. Võlgnik esitas Harju Maakohtu
  2. oktoobri 2019 määrusele määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada. Võlgnik palub teha uue määruse, millega tühistada kohtutäituri
  3. septembri 2019 otsus osaliselt, milles jäeti võlgniku kaebus põhitasu 30 euro 60 sendi vähendamiseks rahuldamata ja kohustada kohtutäiturit selles osas võlgniku
  4. septembri 2019 kaebust uuesti läbi vaatama.
  5. Maakohtu viide

§ 23lg-le 4 on põhjendamatu, sest see ei reguleeri põhitasu maksmise piirangut.

TMS § 41 lg 2 kohaselt kui sissenõudja taotleb täitemenetluse lõpetamist enne nõude täielikku sissenõudmist kohtutäituri poolt ning kohtutäitur on nõude sissenõudmiseks teinud täitetoiminguid, maksab sissenõudja menetluse alustamise tasu ja pool menetluse põhitasust, arvestatuna sissenõudmata jäänud summalt. TMS § 32 lg 5 kohaselt kui täitmisel olev rahaline nõue nõutakse sisse osaliselt, on kohtutäituril õigus saada põhitasu üksnes summas, mis on võrdeline sissenõutud summaga. Võlgnik jääb seisukohale, et arvestades Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-88-09 väljendatud seisukohti, peab kohtutäitur arvestama proportsionaalsuse põhimõttega. 17. Kohtutäitur palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Ilmselgelt on maakohtu viide

§ 23

lg-le 4 kirjaviga ja õige peaks olema

§ 32lg 4, mis ei väära maakohtu õiget lõppjäreldust.

Võlgniku viide

§ 41lg-le 2 on sisustamata vaidluse asjaoludega.

Menetluskulud palub kohtutäitur jätta võlgniku kanda.

  1. Sissenõudja määruskaebusele seisukohta ei esitanud. Ringkonnakohtu põhjendused
  2. Kolleegium leiab, et avaldaja määruskaebus tuleb rahuldada ning maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel koosmõjus TsMS §-ga 659 tühistada. Ringkonnakohus saab teha ise uue määruse, millega tühistab kohtutäituri
  3. septembri 2019 otsuse täiteasjas nr 052/2014/1157 osas, millega jäeti rahuldamata võlgniku kaebus kohtutäituri põhitasu 30,60 euro tasumise nõude vähendamiseks vähemalt 50% ulatuses ja kohustab kohtutäiturit kaebust selles osas uuesti läbi vaatamata.
  4. Asjas omavad tähtsust järgmised asjaolud: 
  5. septembril 2014 algatati võlgniku suhtes Politsei- ja Piirivalve Põhja Prefektuuri (sissenõudja) avalduse ning Politsei- ja Piirivalve Põhja Prefektuuri
  6. aprilli 2014 otsuse väärteoasjas nr 2302,14,005500 (täitedokument) alusel täitemenetlus täiteasjas nr 052/2014/1157 rahatrahvi 40 euro sissenõudmiseks. 
  7. septembril 2014 koostas kohtutäitur täitmisteate (dtl 27). 
  8. septembril 2014 koostas kohtutäitur kohtutäituri tasu väljamõistmise otsuse, mille kohaselt tuleb võlgnikul tasuda täitemenetluse alustamise tasu 19 eurot 16 senti ning kohtutäituri põhitasu 30 eurot 60 senti (dtl 28). 
  9. septembril 2014 toimetati täitmisteade ja kohtutäituri tasu väljamõistmise otsus võlgnikule kätte (dtl 26). 5

(8)Tsiviilasi nr 2-19-15614 
  1. augusti 2019 osaotsusega lõpetas kohtutäitur võlgniku avalduse alusel täitemenetluse 40 euro sissenõudmiseks aegumise tõttu. Kohtutäitur jätkas täitemenetlust täitekulude 52 euro 33 sendi, millest kohtutäituri põhitasu on 30 eurot 60 senti, menetluse alustamise tasu 19 eurot 16 senti ja täitemenetluse läbiviimise kulud 2 eurot 57 senti, sissenõudmiseks. 
  2. septembril 2019 esitas võlgnik kohtutäituri
  3. augusti 2019 osaotsusele kaebuse, milles palus tühistada osaotsus täitekulude sissenõudmise osas ja vähendada kohtutäituri põhitasu vähemalt 50%. 
  4. septembri 2019 otsusega jättis kohtutäitur võlgniku
  5. septembri 2019 kaebuse rahuldamata.
  6. Praegusel juhul on vaidluse all küsimus, kas ja kui palju on kohtutäitur õigustatud nõudma võlgnikult põhitasu olukorras, kus sundtäitmisele esitatud nõue aegus menetluse kestel ning täitemenetlus lõpetati nõuet rahuldamata.
  7. Kohtutäituri ametitoiming on tasuline (

§ 28

lg 1) ning sama paragrahvi lg 2 esimese lause kohaselt on kohtutäituril õigus võtta tasu ametitoimingu eest ja nõuda sellega seotud kulude hüvitamist ainult käesolevas seaduses sätestatud juhtudel, ulatuses ja korras (

§ 28lg 2 esimene lause).

Kohtutäituri tasu võib koosneda menetluse alustamise tasust, menetluse põhitasust ja täitetoimingu lisatasust (

§ 29

lg 1).

§ 30

lg 2 esimese lause kohaselt tasub menetluse põhitasu võlgnik, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

§ 32

lg 1 kohaselt menetluse alustamise tasu muutub sissenõutavaks menetluse alustamisega ja vastavalt

§ 32

lg 2 esimesele lausele muutub rahalise nõude täitmisel põhitasu sissenõutavaks täitmisteate kättetoimetamisega võlgnikule.

§ 32

lg 5 sätestab, et kui täitmisel olev rahaline nõue nõutakse sisse osaliselt, on kohtutäituril õigus saada põhitasu üksnes summas, mis on võrdeline sissenõutud summaga.

  1. Riigikohus on
  2. juuni 2017 määruse tsiviilasjas nr 3-2-1-20-17 p-is 13.2 selgitanud, et kohtutäituri põhitasu otsuse teeb kohtutäitur täitemenetluse alustamise järel, kuid põhitasu lõplik suurus sõltub sellest, millises ulatuses õnnestub täitmisele esitatud rahaline nõue täita (vt

§ 32

lg 5), millal see õnnestub täita ja kas täitmine toimub otseselt kohtutäituri tegevuse tulemusel (nt vara müümisel enampakkumisel) või n-ö väljaspool täitemenetlust (nt võlgnik maksab pärast täitemenetluse alustamist võla otse sissenõudjale, vt

§ 41lg 2).

Antud seisukohta on maakohus avaldanud ka oma määruses, kuid seejärel hinnanud põhitasu suurust lähtudes täitemenetluses läbiviidud täitetoimingute hulgast ja mahust ning järeldanud, et kohtutäituri põhitasu suurus on käesoleval juhul vastavuses täitemenetluses võimalike ja vajalike täitetoimingute mahuga. 24. Kolleegium selgitab, et praegusel juhul pole tegemist olukorraga, kus sundtäitmisele esitatud rahalist nõuet oleks õnnestunud kasvõi mingiski osas täita kohtutäituri tegevuse tulemusel või n-ö väljaspool täitemenetlust. Sundtäitmisele esitatud nõue aegus ja täitemenetlus tuli lõpetada nõuet rahuldamata. Eelnevalt viidatud Riigikohtu seisukohast saab järeldada, et kohtutäituri põhitasu on tulemuspõhine olenemata sellest, et põhitasu otsus on tehtud täitemenetluse algatamisel.

§ 32

lg 2 reguleerib, millal muutub rahalise nõude täitmisel kohtutäituri põhitasu sissenõutavaks ning

§ 32

lg 5 sätestab, et kohtutäituril on põhitasu õigus saada summas, mis on võrdeline sissenõutud summaga. Osundatud sätetest tuleneb seega eeldus, et kohtutäituril on õigus põhitasule siis, kui 6

(8)Tsiviilasi nr 2-19-15614 sundtäitmisele esitatud rahaline nõue on mingis osas sisse nõutud.
  1. Kuna praegusel juhul ei õnnestunud kohtutäituril sundtäitmisele esitatud nõuet enne selle aegumist mingiski osas täita, ei saanud kohtutäituril tekkida õigust ka kogu põhitasule vaatamata sellele, et kohtutäitur tegi täitemenetluses nõude sissenõudmiseks kõik võimalikud ja vajalikud täitetoimingud. Vastupidisel juhul satuks kohtutäitur, kes teeb täitemenetluses nõude sissenõudmiseks kõik võimalikud ja vajalikud täitetoimingud, mille tagajärjel õnnestub enne sundtäitmisele esitatud nõude aegumist see mingis marginaalses osas sisse nõuda, halvemasse olukorda, kui kohtutäitur, kelle täitetoimingute tegemise tagajärjel nõuet üldse ei rahuldata.
  2. Lisaks võimaldaks maakohtu tõlgendus, mille järgi seostatakse põhitasu proportsioon kohtutäituri poolt tehtud toimingutega, võlgnikul vaidlustada kohtutäituri põhitasu suurus tuginedes täitetoimingute mahule ka siis, mil sundtäitmisele esitatud nõue pärast täitmisteate kättetoimetamist võlgnikule rahuldatakse ilma kohtutäituri otsese tegevuseta pärast vabatahtliku täitmistähtaja möödumist. Kolleegiumi hinnangul kehtiv õigus kohtutäiturile põhitasu sissenõudmiseks otsuse tegemisel sellist diskretsiooni ette ei näe. Maakohtu menetluses viidatud Riigikohtu seisukohad tsiviilasjas nr 3-2-1-88-09 põhinevad enne
  3. jaanuari 2010 kehtinud kohtutäituri seadusel ega ole käesolevas asjas põhitasu suuruse määramisel kohaldatavad.
  4. Kohtutäitur on oma
  5. septembri 2019 otsuses selgitanud, et kohtutäituri kulud, nagu büroo töötajate ja kohtutäituri töö- ja tegevuskulud, tuleb kohtutäituril katta kohtutäituri põhitasust ning üksnes kohtutäituri tasude arvel toimubki kohtutäituri ametitegevuse finantseerimine ning seda ei tehta täitemenetluse välistest allikatest. Kolleegium nõustub, et kohtutäituri tasu eesmärk on finantseerida vabakutseliste kohtutäiturite tegevust, kelle pädevusse on

§ 6

lg 1 p 1 kohaselt antud täitemenetluse korraldamine täitemenetluse seadustiku alusel. Ringkonnakohus selgitab, et

§ 29

lg 2 annab kohtutäiturile õiguse nõuda tasu ettemaksu seaduses sätestatud juhtudel ja ulatuses ning

§ 30

lg 3 järgi tasub ettemaksu isik, kes taotleb ametitoimingu tegemist – käesoleval juhul sissenõudja.

§ 33

lg 1 annab kohtutäiturile õiguse jätta täitemenetluse alustamata, kui sissenõudja ei tasu ettemaksu.

§ 33

lg 4 sätestab, et kui täitemenetlus tuleb lõpetada nõuet rahuldamata, ei tagastata sissenõudjale kohtutäituri tasu ettemaksu. Seega sai kohtutäitur praegusel juhul küsida kohtutäituri põhitasu ettemaksu sissenõudjalt, mistõttu on selle arvelt võimalik kanda kohtutäituri kulud, mis ei ole kaetud täitemenetluse alustamise tasuga ka juhul, kui täitemenetlus tuleb lõpetada nõuet rahuldamata. Arvestades, et

§ 35

  1. lõike järgi moodustab kuni 65-euroste nõuete puhul tasu ettemaks põhitasu määrast pool ja väiksemate nõuete puhul veel suurema osa, on kolleegiumi hinnangul seadusandja ette näinud, et täitur saab kanda kulud ettemaksuna makstud tasu arvel. Selliselt ei kanna kohtutäitur võlgniku varatuse riski, nagu leidis maakohus, vaid risk jääb sissenõudjale. Võlgniku varatuse riski kannab kohtutäitur vaid siis, kui ta loobub ettemaksu nõudmisest.
  2. Neil kaalutlustel tühistab kolleegium maakohtu määruse, millega maakohus jättis avaldaja kaebuse rahuldamata, ning tühistab ka kohtutäituri
  3. septembri 2019 otsuse täiteasjas nr 052/2014/1157 osas, millega jäeti rahuldamata avaldaja
  4. septembri 2019 kaebus kohtutäituri põhitasu 30.60 euro tasumise nõude vähendamiseks vähemalt 50% ulatuses. Kohtutäituril tuleb avaldaja
  5. septembri
  6. a kaebuse alusel lahendada kohtutäituri tasu muutmise taotlus, arvestades ülalmärgitud seisukohti. 7

(8)Tsiviilasi nr 2-19-15614
  1. Arvestades kaebuse põhjendatust, on kolleegiumi hinnangul õiglane jätta avaldaja nii maakui ringkonnakohtu menetluskulud TsMS § 172 lg 1 II ja lg 10 alusel kohtutäituri kanda.
  2. Kuna maakohus ei ole vaidlustatud määruses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes määruskaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Sissenõudja on kinnitanud, et tal menetluskulusid ei ole. (allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen, Vallo Kariler, Krista Kirspuu 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.