KOHTUMÄÄRUS Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohu

) § 6 lg 5 p 6 kohaselt ei võeta isikut töötuna arvele, kui ta õpib õppeasutuses statsionaarses õppevormis. Taotleja õpib Narva Soldino Gümnaasiumis statsionaarses õppes, mistõttu puudub tal õigus töötuna arvelevõtmiseks.

1. A.M. esitas 24.08.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Töötukassa 17.08.
2. a otsuse nr TA20-0114811 tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama. Kaebaja leiab, et ta vastab töötuna arvelevõtmiseks ettenähtud tingimustele. Kaebaja töötas käsunduslepingu alusel 31.12.2019 ‒ 04.06.2020, s.o 181 päeva. Kaebaja töötamine on kantud töötajate registrisse. Seega käitus vastustaja keelduvat haldusakti andes kaebaja suhtes õigusvastaselt.
3. Tallinna Halduskohtu 26.08.
4. a määrusega anti kaebus kohtualluvuse järgi üle Tartu Halduskohtule.
5. Tartu Halduskohus tagastas 30.09.
6. a määrusega kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu. Halduskohus põhjendas määrust järgmiselt.

§ 6

lg 5 p 6 kohaselt ei võeta isikut töötuna arvele, kui ta õpib õppeasutuses statsionaarses õppes või täiskoormusega õppes, välja arvatud juhul, kui täiskoormusega või kutseõppes statsionaarses õppes õppiv isik on viimase 12 kuu jooksul olnud vähemalt 180 päeva hõivatud

§ 26

lg 3 p-des 1–2 nimetatud tegevusega või viibib akadeemilisel puhkusel.

§ 26

lg 3 p-s 2 nimetatud tegevus on töötamine Eestis töövõtu-, käsundus- või muu teenuse osutamiseks sõlmitud võlaõigusliku lepingu alusel ja teenuse osutamine või kauba müümine ettevõtlustulu lihtsustatud maksustamise seaduse tähenduses.

§ 6

lg 5 p 6 sätte esimene pool sätestab üldreegli, mille kohaselt ei võeta isikut töötuna arvele, kui ta õpib õppeasutuses statsionaarses või täiskoormusega õppes. Sätte teises pooles on ette nähtud erand, mille kohaselt võetakse töötuna arvele täiskoormusega või kutseõppes statsionaarses õppes õppiv isik, kes on viimase 12 kuu jooksul olnud vähemalt 180 päeva hõivatud käsunduslepingu alusel töötamisega. Täiskoormusega õpe on vaid kõrgharidust puudutav mõiste. Kõrgharidusseaduse § 14 lg 1 kohaselt saab kõrgharidustaseme õppes õppida täis- või osakoormusega. Järelikult näeb

§ 6

lg 5 p-s 6 sätestatud erand ette võimaluse töötuna arvelevõtmiseks, kui isik õpib kas ülikoolis või kutsekoolis. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (PGS) § 2 lg 1 kohaselt on gümnaasium üldhariduskool. PGS § 22 lg 2 sätestab, et statsionaarne õpe on koolikohustuslikele isikutele või õpilastele, kelle jaoks õppimine on põhitegevus, suunatud õpe, kus kooli poolt juhendatud tegevusel on suurem osakaal kui iseseisval õppimisel. Narva Soldino Gümnaasiumis on põhimääruse kohaselt võimalik omandada haridust ainult statsionaarses õppes. Tööturuteenuste ja -toetuste seaduse, töötuskindlustuse seaduse ning riiklike peretoetuste seaduse muutmise seaduse eelnõu (517 SE) seletuskirja kohaselt ei võeta üldjuhul töötuna arvele statsionaarses õppes (üldhariduskoolis või kutseõppes) ja täiskoormusega õppivat inimest.

§ 6

lg 5 p-s 6 sätestatud erand on tehtud vaid kutsekooli osas, gümnaasiumi osas seda erandit ette nähtud ei ole. Gümnaasiumis statsionaarses õppes õppivaid isikuid ei võeta töötuna arvele, sest nad on hõivatud muu tegevusega ega ole seetõttu valmis kohe tööle asuma või sobivat tööd vastu võtma. See tähendab, et nad ei vasta ühtlasi

§ 2

lg-s 3 sätestatud töötu definitsioonile.

eesmärk ei ole tagada õppivale isikule õppimise ajaks rahalised vahendid, vaid tagada tööd otsivale isikule abi töö leidmisel ja rahalised vahendid tööotsimise ajal elamiseks (RKHKo 27.05.2013, 3-3-1-16-13, p 22). Töötuna arvele võtmise tingimused, töötutoetuse maksmise tingimused ja töötu kohustused peavad tagama, et tööturuteenuseid osutatakse ja toetusi makstakse ning piiratud inim- ja ajaressurssi kulutatakse nende töötute teenindamiseks, kes on valmis tööle rakenduma (samas, p 19). Ilmselgelt ei ole gümnaasiumis statsionaarses päevaõppes õppivad isikud (sh ka kaebaja) üldjuhul valmis tööle rakenduma. Põhikooli- ja gümnaasiumiõpilaste põhitegevus on õppimine, mistõttu ei pea riik tagama neile võimalust töötuna arvelevõtmiseks. Kutseõppes jaguneb statsionaarne õpe koolipõhiseks ja töökohapõhiseks õppevormiks. Seega ei ole kutsekoolis ja gümnaasiumis õppivad õpilased, kes omandavad üldharidust, omavahel võrreldavad. Samuti väärib tähelepanu asjaolu, et kaebaja poolt kohtule esitatud käenduslepingu kohaselt töötas kaebaja vaid üks tund päevas (mängis arvutimänge) ja tema töötasu oli vaid 14 eurot kuus. Eeltoodut arvestades ei ole ilmselgelt

§ 6lg 5 p-ga 6 rikutud kaebaja põhiseaduslikku õigust võrdsele kohtlemisele.

Eeltoodust tulenevalt puudub kaebajal ilmselgelt subjektiivne õigus nõuda enda töötuna arvele võtmist, olenemata sellest, et ta töötas käenduslepingu alusel vähemalt 180 päeva. Vaidlustatud Eesti Töötukassa otsus ei riiva kaebaja subjektiivseid õigusi. 2 MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

1. Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palub halduskohtu 30.09.
2. a määruse tühistada. Kaebaja leiab, et halduskohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse normi. Halduskohus leidis valesti, et kaebaja ei ole täiskoormusega õppiv isik. Kaebaja õpib gümnaasiumis. PGS § 2 lg 2 kohaselt on gümnaasium põhikoolile järgnev üldhariduskool, mis loob võimalused üldkeskhariduse omandamiseks. Narva Soldino Gümnaasium võimaldab omandada haridust statsionaarses õppes. Gümnaasiumis toimub õppetöö päevasel ajal ja kaebaja õpib seal täiskoormusega. Seetõttu laieneb kaebajale

§ 6lg 5 p-s 6 sätestatud erand.

Halduskohtu poolt

§ 6

lg 5 p-le 6 antud tõlgendus, mis keelab kaebaja töötuna arvele võtta, diskrimineerib kaebajat. Kui ringkonnakohtu hinnangul on halduskohtu antud tõlgendus

§ 6

lg 5 p-le 6 formaalselt õige, palub kaebaja kohtul kontrollida selle põhiseadusele vastavust, kuna see säte asetab täiskoormusega gümnaasiumis õppiva isiku olukorda, kus ta on vähem kindlustatud võrreldes kutseõppes statsionaarses õppes õppiva isikuga. Seega võimaldab vaidlusalune norm diskrimineerida isikut sotsiaalse seisundi tõttu. Põhiseaduse § 12 lg 1 järgi on kõik seaduse ees võrdsed. Õigusloome võrdsus nõuab üldjuhul, et seadused ka sisuliselt kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi (RKPJKo 03.04.2002, 3-4-1-2-02). Halduskohtu antud tõlgenduses asetab

§ 6

lg 5 p 6 täiskoormusega gümnaasiumis õppiva isiku motiveerimata ja mõistliku põhjuseta olukorda, kus ta on vähem kindlustatud võrreldes kutseõppes statsionaarses õppes õppiva isikuga ning seetõttu ei ole säte kooskõlas õigusloome võrdsuse põhimõttega. 6. Eesti Töötukassa palub vastuses määruskaebusele jätta määruskaebus rahuldamata. Töötukassa 17.08.2020. a otsus tugineb faktilistele asjaoludele ja on õiguspärane.

§ § 6 lg 5 p-s 6 sätestatud 180 päeva töö või tööga võrdsustatud tegevuse arvesse võtmise erand kehtib täiskoormusega või kutseõppes statsionaarses õppes õppiva isiku puhul. Kõrgharidusseaduse § 14 lg 1 kohaselt saab kõrgharidustaseme õppes õppida täis- või osakoormusega. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt täidab üliõpilane täiskoormusega õppes iga õppeaasta lõpuks õppekavas ettenähtud õppe mahust kumulatiivselt vähemalt 75 protsenti. Seega kehtib täiskoormusega õpe kõrgkoolides ning erand ei kohaldu kaebajale. Statsionaarses õppes õppival isikul arvestatakse 180 päeva töö või tööga võrdsustatud tegevuse hõivet üksnes siis, kui isik õpib kutsekoolis. Kuigi kaebaja on täitnud 180 päeva töö või tööga võrdsustatud tegevuse hõive tingimuse, ei saa teda töötuna arvele võtta, sest erand, mille kohaselt statsionaarses õppes õppija puhul hõivatuse nõuet arvestatakse, ei kehti gümnaasiumis õppiva isiku suhtes. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Määruskaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu järeldusega, et kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus.
2. HKMS § 44 lg 1 kohaselt võib isik kaebusega halduskohtusse pöörduda üksnes oma õiguste kaitseks. Kaitstavate õigustena tuleb mõista isiku subjektiivseid avalikke õigusi – põhiõigusi ja -vabadusi, seadustest, muudest õigustloovatest aktidest, haldusaktidest ja halduslepingutest tulenevaid õigusi (RKEKm 20.12.2001 asjas nr 3-3-1-8-01, p 22). Samuti tuleb silmas pidada, et kaebeõiguse eelduseks on isiku subjektiivse õiguse riive, mis ei pea kaebeõiguse tekkimiseks olema intensiivne (RKHKm 12.12.2017, 3-17-981, p 11).
3. HKMS § 121 lg 2 p 1 puhul on tegemist diskretsioonilise alusega, mis Riigikohtu järjekindla praktika kohaselt võimaldab kaebuse tagastada üksnes juhul, kui kaebeõiguse puudumine on 3 selge ilma kahtlusteta. Õigusliku olukorra keerukuse või ebaselguse korral tuleb eelistada kaebuse menetlusse võtmist ning küsimuse täiendavat analüüsimist, kui muud HKMS-s ettenähtud tingimused kaebuse menetlemiseks on täidetud. Kui kaebeõiguse puudumine ei ole ilmselge, tuleb kaebeõigust kontrollida otsuse tegemisel ning kaebeõiguse puudumisel jätta kaebus rahuldamata (RKHKm 04.10.2017, 3-17-505, p 8).
4. Praeguses asjas on vastustaja andnud keelduva haldusakti, mille adressaadiks on kaebaja. Kaebaja on seisukohal, et ta vastab

§ 6

lg 5 p-s 6 sätestatud tingimustele ja tema töötuna arvele võtmisest keeldumine on õigusvastane.

§ 6

lg 5 p 6 näeb ette, et isikut ei võeta töötuna arvele, kui ta õpib õppeasutuses statsionaarses õppes või täiskoormusega õppes, välja arvatud juhul, kui täiskoormusega või kutseõppes statsionaarses õppes õppiv isik on viimase 12 kuu jooksul olnud vähemalt 180 päeva hõivatud sama seaduse § 26 lg 3 p-des 1–2 nimetatud tegevusega või viibib akadeemilisel puhkusel. Halduskohus leidis

§ 6

lg 5 p 6 tõlgendades, et selles sätestatud erand näeb ette võimaluse töötuna arvelevõtmiseks, kui isik õpib kas ülikoolis või kutsekoolis, gümnaasiumi osas seda erandit ette nähtud ei ole. Gümnaasiumiõpilaste põhitegevus on õppimine, mistõttu ei pea riik tagama neile võimalust töötuna arvelevõtmiseks. Halduskohus põhjendas kaebeõiguse ilmselget puudumist sellega, et kaebajal puudub ilmselgelt subjektiivne õigus nõuda enda töötuna arvele võtmist ja vaidlustatud Eesti Töötukassa otsus ei riiva kaebaja subjektiivseid õigusi. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kaebaja subjektiivsete õiguste riive võimalust välistada ning seega ei ole kaebeõiguse puudumine ilma kahtlusteta selge.

1. Ringkonnakohus selgitab, et kaebaja tuginemine õigusnormile, millest kohtu hinnangul ei tulene kaebajale kaebuses väidetud subjektiivset õigust, ei pruugi igas olukorras anda alust kaebuse tagastamiseks kaebeõiguse puudumise tõttu. Kui kaebaja väidab põhiõiguse rikkumist (nt õigus abile töövõimetuse ja/või puuduse korral, õigus võrdsele kohtlemisele), siis peab ringkonnakohtu hinnangul olema selge seegi, et subjektiivse õiguse puudumine on kooskõlas põhiseadusega. Sellises olukorras võib olla soovitatav võtta kaebus menetlusse ja kui asja läbivaatamise käigus peaks selguma, et kaebaja esitatud nõudeõiguse eeldused siiski ei ole täidetud, jätta kaebus rahuldamata (Tartu Ringkonnakohtu 10.12.
2. a määrus asjas nr 3-20-1655, p 12).
3. Kaebuse tagastamisel hindas halduskohus

§ 6lg 5 p-s 6 sätestatud erandi põhiseaduspärasust vaid põgusalt.

Halduskohus järeldas üksnes haridusasutusi ja õppe liike eristades, et kutsekoolis õppivad õpilased ja gümnaasiumis õppivad õpilased ei ole omavahel võrreldavad. Halduskohus juhtis tähelepanu asjaolule, et kaebaja poolt kohtule esitatud käenduslepingu kohaselt töötas kaebaja vaid üks tund päevas (mängis arvutimänge) ja tema töötasu oli vaid 14 eurot kuus. Eeltoodust järeldas halduskohus, et

§ 6

lg 5 p-ga 6 ei ole ilmselgelt rikutud kaebaja põhiseaduslikku õigust võrdsele kohtlemisele. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohtu selline käsitlus pealiskaudne ja ebapiisav, et teha järeldusi kaebajal subjektiivse õiguse puudumise põhiseaduspärasuse kohta. Eeltoodut arvestades tuleb praeguses olukorras eelistada kaebuse menetlusse võtmist ning kaebeõigust ja vaidlusaluse normi põhiseaduspärasust kontrollida asja sisulise lahendamise käigus.

1. HKMS § 210 lg 3 näeb ette, et kui ringkonnakohus leiab, et määruskaebus on põhjendatud, tühistab ta vaidlustatud määruse ja teeb võimaluse korral ise uue määruse. Vajaduse korral saadab ringkonnakohus asja uueks lahendamiseks tagasi tühistatud määruse teinud kohtule. Kuivõrd praeguses asjas ei ole kaebeõiguse puudumine ilmselge, siis ei olnud kaebuse tagastamine õige ja asi tuleb saata menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi halduskohtule. 4
2. Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus kaebaja määruskaebuse, tühistab halduskohtu 30.09.
3. a määruse ja saadab asja tagasi halduskohtule ettevalmistava menetluse jätkamiseks. (allkirjastatud digitaalselt) 5