XX-le oli esitatud süüdistus ja ta oli antud kohtu alla selles, et tema
APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni kannatanu YY, kes taotleb otsuse tühistamist ja uue otsusega XX süüdimõistmist KarS § 121 lg 1 järgi. Alternatiivselt taotleb apellant kriminaalasja 2 saatmist tagasi maakohtule uue otsuse tegemiseks uue kohtuniku poolt. Samuti palub apellant tunnistada XX, QQ ja RR süüdi valeütluste andmises. Apellant esitas taotluse võtta kriminaalasja juurde tsiviilhagi koos lisadega, tunnistaja QQ haridust ja töökogemust tõendavad dokumendid, politseiniku ettekande, CC ülekuulamise protokolli. Apellant ei nõustu maakohtuga, et süüdistatava ja tema tunnistajate ütlused ühtivad. Samas on maakohus leidnud, et kannatanu ütlused ja uurimisorgani tuvastatud asjaolud on väärad või väheusutavad. See maakohtu seisukoht on ekslik. Maakohus jättis arvestamata kohtuistungitel ilmnenud vastuolud süüdistatava ja tema tunnistajate ütlustes, seda nii omavahelistes tunnistustes kui nende versiooni ja uurimisorganite tuvastatud asjaolude vahel (rääkimata kannatanu tunnistustest). Kannatanu on tsiviilhagi punktis 2 välja toonud hulgaliselt vastuolusid, mida kohus pole otsuses arvestanud, samuti ei ole kohus neid vastuolusid otsuses kummutanud. Vastuolude puhul peab kohus põhjendama, miks ta ei arvesta vastuolusid. Samuti on maakohus kohelnud kannatanut ja süüdistavat ebavõrdselt, aktsepteerides süüdistatava tõendi, jättes kannatanu tõendi vastu võtmata. Samuti on maakohus jätnud karistamata süüdistatava ja tema tunnistajad valeütluste andmises. Lisaks on prokurör jätnud esitamata teatud olulise tähtsusega tõendid, mis kinnitavad üheselt süüdistatava ja tema tunnistajate valeütluste andmist. Kannatanu esindaja esitas maakohtus internetist leitud Eesti Õigusbüroo kodulehe väljavõtte (XXX), mille kohaselt on süüdistatavaga kuriteo sündmuspaigal kaasas olnud tunnistajal QQ-l aastatel 1998-2002 Sisekaitseakadeemiast omandatud kohtueelse uurimise eriala. Samuti on QQ töötanud ajavahemikus 2002-2010 Politsei- ja Piirivalveametis kriminaaluurijana. Kirjeldatud info oli teada ka prokurörile, kes mainis seda kannatanule ja kannatanu esindajale alles peale tunnistaja QQ ülekuulamist. Eelnevast lähtuvalt on prokurör seda infot teadlikult varjanud ning kannatanul ei olnud võimalik selle teema kohta kohtus tunnistajat küsitleda. Kohus oleks pidanud kirjeldatud tõendi vastu võtma vaatamata sellele, kas kannatanul oli võimalik selle kohta QQ küsitleda või mitte, kuna tegemist on faktiga. QQ erialane väljaõpe, pikaajaline töökogemus on tähtis info, tõendamaks, et ta rikkus teadlikult ja tahtlikult kuriteo sündmuspaika. Fakt, et QQ võttis sündmuskohal politseinike ees palja käega kuulist kinni, on leidnud kinnitust nii tema enda tunnistuses kui kohtumenetluses. Sellest tegevusest lähtuvalt ei viidud prokuröri sõnul kuriteo sündmuspaigas läbi ka kuuliga seotud uurimist, kuna sündmuspaik oli selles osas rikutud (18. septembri 2020 kohtuistung). Ei ole eluliselt usutav, et sellise hariduse ja töökogemusega isik võtaks kogemata kuriteopaigas kuulist kinni ja hakkaks seda ümber paigutama. QQ haridus ja töökogemus on oluline näitamaks, et ta on teadlikult käitunud õigusvastaselt ja ta ütlused ei ole usaldusväärsed. Kriminaaltoimikus sisaldus patrullpolitseiniku LL ettekanne, mis oli koostatud sündmusega samal päeval. Ettekande kohaselt ütles QQ politseinikule kohapeal, et QQ oli koos süüdistatava ja tunnistaja RR-ga vahetult enne sündmust olnud kortermaja juures õues ning märgates, et korteris põleb toatuli, kus kedagi olema ei pidanud, tundus see neile kahtlane ning nad otsustasid minna kolmekesi kontrollima. Kirjeldatud selgitus viitab üheselt, et QQ hakkas juba kohe peale sündmust kokku valetama olukorda, mida reaalselt ei toimunud. Seda versiooni muutis QQ ümber politseis, kuna ilmselt sai ta aru, et tema kõne, mis ta tegi oma mobiililt mitmed päevad enne sündmust kannatanule, on mobiilioperaatori süsteemis salvestatud ja see vale tuleks kohe välja. Kannatanu esindaja soovis mainitud ettekannet kohtule esitada, kuid kohus keeldus seda vastu võtmast. Kummastav on, et prokurör vaidles sellele vastu väitega, et ettekanne ei ole tõend. Kannatanu hinnangul on ettekande puhul tegemist muu dokumendina käsitletud tõendiga, mis viitab , et QQ on andnud valeütlusi. Seega ei ole tema ütlused usutavad. Kohtumenetluses kuulati mh QQ kõne politseisse vahetult peale sündmust, kus ta nimetab tulistajat “mingiks psühhiks”. Kannatanule jääb selgusetuks, miks ei andnud ekspolitseinik QQ 3 häirekeskusele kannatanu nime, mis oli talle teada? Ainukeseks usutavaks põhjenduseks on järjekordne proov kujutada olukorda teistsugusena, tekitades häirekeskuse töötajale tunde, nagu tegemist on tundmatu hullunud isikuga ning et kiirreageerijad peaksid olema meelestatud eriti agressiivselt tulistaja suhtes. Prokurör on kriminaalmenetluse raames jätnud esitamata tunnistaja CC ülekuulamise protokolli , samuti kaasamata teda tunnistajana. Prokuröri väitel ei ole mainitud isik võimeline tulenevalt tervislikust seisundist osalema kohtuistungil. Kannatanu hinnangul on kohtul õigus
Kannatanu hinnangul tõendavad CC ütlused üheselt, et süüdistatava tunnistaja RR on andnud valeütlusi seoses sündmuste käigu ja koera asukoha kohta. RR on väitnud, et ta viis enne tulistamist koera välja ning naastes tagasi, nägi tulistamist. C tunnistuse kohaselt viis RR koera välja, ütles mh CC-le vene keeles “õnnetus õnnetus” ning naasesid koos teisele korrusele, kus CC märkas juba tulistatud süüdistatavat verisena maas istumas. Hinnates C kui sõltumatu kolmanda isiku tunnistust, kes mh avaldas pahameelt kannatanu käitumise üle, ei ole alust arvata, et ta oleks valetanud. Seega tõendavad CC ütlused üheselt, et tunnistaja RR on andnud valeütlusi. Maakohus leidis, et tulirelva kandmine kannatanu poolt ukse avamisel on tõlgendatav tema soovina asuda süüdistatavaga füüsilisse konflikti. See seisukoht on absurdne. Tulirelva on võimalik enesekaitseks kasutada ainult juhul, kui see on reaalselt kaasas. Tulirelva kaasaskandmise vajadust on mh tähtsustanud ka relvaloa koolituse läbiviijad (sh PPA pearelvur MM). Sarnaselt ei ole nt turvavööd võimalik kasutada peale õnnetuse juhtumist või tulekustutit peale põlengut. Maakohtu sellesisuline väide seab ohtu kõik enese ja vara kaitseks relva soetanud isikute vabaduse, kahjustab süütuse presumptsiooni, kuivõrd kõik relvaluba omavad isikud, kes kannavad tulirelva igapäevaselt kaasas, on automaatselt meelestatud vägivalla kasutamisele. Selline seisukoht on õigusriigis taunitav ega vasta tegelikule elule. Seaduses ettenähtud tähtaja jooksul esitas süüdistatava kaitsja adv. A. Pilv vastuväited apellatsioonile. Kaitsja leiab, et kannatanu apellatsioon ei vasta
Apellatsioon on sisutu, põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata alljärgnevatel põhjustel. Kohtuotsus tuleb jätta kaitsja hinnangul muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
lg 2 p-des 1-8 on esitatud nõuded apellatsioonkaebusele, millele kannatanu kaebus sisuliste põhjenduste osas ei vasta. Apellatsioonist jääb selgusetuks, mis osas ja mis seisukohtadele tuginedes kohtuotsust vaidlustatakse (sõltumata sellest, et kaebuses on tehtud üldsõnaline viide selle vaidlustamisele täies ulatuses, va tsiviilhagi osas). Nii on võimatu esitada konkreetseid sisulisi vastuväiteid apellatsioonile. Kaitsja jääb maakohtule esitatud kirjalikult kohtuvaidluse teesides esitatud seisukohtade juurde. Kannatanu apellatsioon ei anna alust eelnevalt esitatud seisukohtade täiendamiseks või muutmiseks. Kannatanu on üldsõnalises apellatsioonis paljasõnaliselt väitnud, et kohtumenetluses ilmnesid vastuolud süüdistatava ja tema tunnistajate ütlustes. Samas ei ole kannatanu neid avaldanud ega ümber lükanud. Paljasõnaliseks jääb kannatanu väide, mille kohaselt pole kohus otsuses põhjendanud väidetavate vastuoludega arvestamata jätmist. Süüdistatava kaitsja peab vajalikuks rõhutada, et vastupidiselt kannatanu arvamusele, ei tuvastanud kohus vasturääkivusi süüdistatava ja tunnistajate ega ka tunnistajate omavahelistes ütlustes. Kõik tunnistajad, keda küsitleti kohtumenetluses, olid riikliku süüdistaja poolt taotletud tunnistajad, mistõttu on alusetu kannatanu väide, et tegemist olid süüdistatava poolt taotletud teineteisele vasturääkivate tõenditega. Paljasõnaline ja ebaõige on kannatanu väide, mille kohaselt on maakohus käsitlenud kannatanut ja süüdistatavat ebavõrdselt, aktsepteerides „viimase tõendit“ ja eelistades teda seeläbi, et jättis kannatanu tõendi vastu võtmata. Arusaamatuks 4 jääb, millise tõendi vastu võtmata jätmist kaebaja silmas peab. Süüdistatava kaitsja hinnangul põhjendas kohus piisavalt, miks ta nõustus kaitsjaga ja kannatanu poolt esitatud tõendeid ei pidanud asjakohasteks või võimalikuks vastu võtta. Kannatanu on apellatsioonkaebuses jätkanud talle tsiviilhagi põhjendustest omast käsitlust ja asunud arvamuse vormis (mitte tõendite ja faktide võrdluse ning analüüsina) avaldama arvamust tunnistaja QQ isiku kohta ja tema ütlustest. Asjaolule, et tunnistaja on eelnevalt töötanud politseis, ei saa kuidagi seada kahtluse alla tema ütluste usaldusväärsust. Apellatsioonis esitatud kannatanu väited ei tulene tunnistaja ütlustest ega teadaolevatest asjaoludest. Tunnistaja RR ütlusi ei käsitle kannatanu oma apellatsioonis vähimalgi määral, aga samas on esitanud arusaamatu taotluse tunnistajate QQ ja RR „süüditunnistamiseks valeütluste andmises“ ehk süüdistuses KarS § 320 lg 1 alusel, milles ühtegi isikut pole eelnevalt kohtu alla antud. Samasugune taotlus on esitatud ka süüdistatava XX suhtes, kelle osas seadus tulenevalt tema menetlusseisundist ei võimalda sellise süüteo inkrimineerimist. Kaebusest ei nähtu, milles seisnevad väidetavad valeütlused. Kaitsja on ka juba eespool märkinud, et kohus ei tuvastanud asja arutamisel mingeid vasturääkivusi tunnistajate ütlustes ei kohtuistungil ega võrdluses nende poolt kohtueelses menetluses antud ütlustega. Lisaks eeltoodule heidab kannatanu prokurörile ette, et ta pole kohtule esitanud tõendina tunnistaja CC ütlusi ülekuulamise protokolli vormis. Seejuures pole kannatanu põhjendanud, miks ta pole taotlenud eelnevalt kõnesoleva tunnistaja ülekuulamist kohtuistungi raames ning mis takistas tal sellise taotluse esitamist asja arutamisel. Seda eriti olukorras, kus kannatanut esindas lepinguline esindaja vandeadvokaadi näol. Samas nähtub kohtueelses menetluses tunnistajana üle kuulatud CC ütlustest, et ta pole olnud süüdistuse aluseks olevate sündmuste vahetuks tunnistajaks ja on vaid kinnitanud samas majas elava koeraomanikuna fakti sellest, et RR koer oli maja trepikojas ja viimane viis selle sealt tema palvel välja. Apellatsioonist jääb arusaamatuks, milles seisneb tunnistajate ütluste vasturääkivus ja RR ütluste väidetav ebausaldusväärsus. Maakohus on kaitsja hinnagul andnud kogutud tõendite alusel põhjendatud ja õige hinnangu kannatanu enda tegevusele ja tulirelva kandmisele. Seda just olukorras, kus isik väidetavalt suundus korteri ust avama eeldusel, et tema ukse taga on ilmselt majanaabrid ning mingit eelnevat konflikti ega viidet selle võimalikule tekkimisele ei esinenud. Kannatanu väited vajadusest tagada igas olukorras relvaomaniku õigus enesekaitsele on siinjuures asjakohatud. Apellatsioonikohtu istungil toetas kannatanu oma apellatsiooni, samuti toetas ta apellatsioonis esitatud taotlusi va. tsiviilhagi ja selle lisade kriminaaltoimikusse lisamist. Süüdistatava kaitsja vaidles apellatsioonile vastu. Prokurör ei toetanud apellatsiooni. Kannatanu esitas istungil ka prokuröri taandamise taotluse, mis on lahendatud eraldi määrusega. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja apellatsiooniga, kaitsja vastuväidetega tuli alljärgnevatele seisukohtadele. Ringkonnakohus jättis kannatanu taotluse võtta kriminaalasja juurde tema poolt apellatsioonile lisatud dokumendid eelmenetluses rahuldamata. Vastavalt
lg-le 2 märkis kohus rahuldamata jätmise ka kuulamisele määramise määruses ja selgitas, et sama seadusesäte võimaldab taotlust korrata kohtuistungil. Kannatanu sellise taotluse esitas, kuid loobus tsiviilhagi ja sellele lisade kriminaaltoimikusse lisamise taotlusest. Prokurör ja süüdistatava kaitsja palusid jätta taotluse rahuldamata. Kohus tegi juhindudes
lg 2,3 kohtuistungil suulise määruse ja jättis taaskord kannatanu taotluse rahuldamata. Kohus 5 selgitas, et protokollilise määruse puhul ei ole tegemist
lg 1 p-s 1 märgitud määrusega, mis omakorda tähendab, et see ei ole
Samuti selgitas kohus, et põhjendused taotluse rahuldamata jätmise kohta esitatakse kohtuotsuses ning seda on võimalik vajadusel vaidlustada koos kohtuotsusega kassatsioonis (
Ringkonnakohtu põhjendused on järgmised. Kannatanu on taotlenud apellatsioonis, et ringkonnakohus võtaks kriminaalasja materjalide juurde tsiviilhagi koos lisadega, tunnistaja QQ haridust ja töökogemust kinnitavad õiendid, sündmuskohale saabunud politseiniku ettekande ja majaelaniku CC kohtueelsel uurimisel antud ütlused. Kuna kannatanu tsiviilhagi osas loobus taotlusest, siis kohtukolleegium seda taotlust ei käsitle. Esmalt rõhutab kohtukolleegium, et tegemist ei ole dokumentidega, mis looks selliseid süüstavaid tõendeid, millised kogumis maakohtu poolt uuritud tõenditega kuidagi saaks mõjutada süüdistatava süüküsimust e annaks apellatsioonikohtule aluse hinnata maakohtu poolt kohtuotsuses tehtud järeldusi ümber selliselt, et kogumis annaks aluse vastupidise e süüdimõistva kohtuotsuse tegemiseks. Arusaamatuks, ebaloogiliseks ja üldse mitte tõendamiseseme asjaoludega puutumuses olevaks peab kohtukolleegium apellatsiooni taotlust võtta kriminaalasja juurde tunnistaja QQ haridust ja eelnevat töökogemust põhjendavad andmed. Kohtukolleegium ei nõustu apellandiga, et nimetatud õiendid muudaks kohtu hinnangut tunnistaja ütluste usaldusväärsuse osas. Maakohus keeldus põhjendatult nende asjaoludega arvestamast. Kannatanu mõttekäik nende andmetega arvestamise vajaduse osas on sedavõrd meelevaldne ja tekitab kohtukolleegiumis pigem veendumuse, et kannatanul ei ole maakohtu otsuse kohta midagi asjakohast öelda, ta esitab otsitud ja mitteasjakohaseid põhjendusi ja teeb seda omakasulistel motiividel. Kui kannatanu on esitanud mittevaralise kahju nõude 100 000 eurot ja taotluse võtta kriminaalvastutusele valeütluste andmise eest süüdistatav ja tunnistajad ning tema apellatsioonis ei ole maakohtu otsuse kohta välja lugeda midagi tõsiseltvõetavat, siis paraku tekib kohtukolleegiumil arusaam, et ta tegutseb materiaalsetel ja ka kättemaksu motiividel. Kannatanu leiab, et tunnistaja QQ on sündmuskohal katsunud teadlikult ja tahtlikult kuuli, mis väidetavalt oli seina sisse jäänud ja tunnistaja asetas selle teise kohta. Veel enam, kannatanu leiab, et tunnistaja tegi seda just seetõttu, et tema haridus ja eelnev töökogemus teda selleks välja õpetanud on. Samas ei ole apellatsioonist väljaloetav, kuidas see asjaolu on mõjutanud hinnangut nendele tõenditele, mida on maakohus hinnanud ja analüüsinud süüdistatava süüküsimuse otsustamisel ja kuidas see peaks mõjutama tunnistaja ütluste usaldusväärsust. Kuuliauk on nii või naa see, mis kinnitab kuuli asukohta ja see, et kuul oli seinast välja võetud, ei mõjuta juba olemasolevaid asjaolusid. Miks peaks tunnistajal olema huvi jätta teadlikult ja tahtlikult sõrmejäljed kuulile? Vastus saab olla vaid üks - see oleks vajalik vaid selleks puhuks, kui ta on enne kuuli sattumist kuuli katsunud ja soovib jätta muljet, et sõrmejäljed on kuulil seoses tema poolt juhuslikult kuuli hilisema katsumisega jäänud kuulile. Ehk siis, et peaks olema kahtlus, et tunnistaja uuristas ise augu ja pani väljatulistatud kuuli ise seina sisse. Sellise käsitlusega kohus nõustuda ei saa. Mingit süüstavat tõendit ei loo kindlasti ka tunnistaja QQ politseile tehtud kõne sisu. Kannatanu ei ole ka oma apellatsioonis esitanud selgeid ja arusaadavaid argumente, kuidas mõjutab fakt, et tunnistaja ei öelnud politseile tulistaja nime, vaid nimetas teda „mingiks psühhiks“, tunnistaja ütluste usaldusväärsust. Fakt on see, et olenemata, kas politsei sõidab sündmuskohale, kus on toimunud tulistamine ja teada on, et asjaosalisel on tulirelv tulistaja ankeetandmeid teades või teadmisega, et tulistaja on kõrvaltvaataja arvates „mingi psühh“, eeldab see ühesugust valmisolekut politsei poolt. Tunnistaja kõne sisule mingi pahatahtlikkuse varjundi andmine kannatanu poolt on kannatanu järjekordne püüe elimineerida olulise tunnistaja ütlused tõendikogumist. Tegemist on äärmiselt 6 meelevaldse hinnanguga tunnistaja poolt politsei kõne sisule ja selliseid järeldusi ei saa kohus kohtuotsuse tegemisel kuidagi arvesse võtta. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et kannatanu poolt esitatud politseiniku ettekanne ei oma süüdistatava süüküsimuse seisukohast mingit tõenduslikku väärtust. Ettekande koostajat ei ole esiteks üle kuulatud, seda ei ole ka taotlenud kannatanu. Teiseks, selles ettekandes esitatud asjaolud, sh ka need, mis baseeruvad ühe või teise isiku näiteks tunnistaja QQ seletustele, miks mindi korterisse jne ei ole käsitletavad selle konkreetse tunnistaja ütlustena ning ei pruugi ka vastata sellele, mis tegelikult isik politseinikule rääkis. Tunnistaja QQ ei ole andnud allkirja ettekandes kirjapandule ning ei ole välistatud, et ettekande koostaja ei ole ühest või teisest asjaolust õigesti aru saanud jne. Apellant on taotlenud ka kohtult, sh apellatsioonikohtult, et kohus võtaks
lg 1 p 3 ja lg 3 alusel kriminaalasja juurde tõendina tunnistaja CC ütlused, mis annavad aluse tunnistada tunnistaja RR ütlused täielikult ebausaldusväärseks ja seda seoses sellega, et CC ütluste alusel saab üheselt väita, et RR on andnud valeütlusi osas, mis puudutavad koera asukohta sündmuste ajal. Erinevus seisneb selles, et kui RR väidab, et viis koera välja enne tulistamist ja siis tagasi tulles nägi tulistamist, siis tunnistaja CC ütlused kinnitavad, et RR viis koera välja juba pärast tulistamist. Kohtukolleegium peab vajalikuks rõhutada, et
lg 1 p 3 alusel ütluste vastuvõtmiseks peavad olema täidetud kõik sama paragrahvi lõikes 3 loetletud tingimused. Praegusel juhul, kus kannatanul on soov tõendada seda, kus tegelikult oli koer tunnistamise ajal, kas tunnistaja RR-ga sündmuste vahetus läheduses või hoopis õues, siis see asjaolu ei oma kriminaalasja kui terviku seisukohalt olulise asjaolu tõendamiseks tähtsust. Seega ei ole kohtukolleegiumi arvates täidetud
Ette ei saa heita seda, et maakohus ei ole hinnanud kannatanu poolt esile tõstetud teatud vastuolusid tunnistajate RR ja QQ ütlustes. Maakohus on üheselt ja arusaadavalt selgitanud, et vastuolud esinevad vähetähtsates asjaoludes e sellistes asjaoludes, mis ei oma kuriteo tõendamiseseme asjaolude seisukohast olulist tähtsust ja vastuolud sellistes vähetähtsates asjaoludes on sündmuse ja kohtuistugi vahele jääva ajalist faktorit arvestades pigem tavaline. Maakohus on otsuses põhjalikult analüüsinud kõiki kohtuistungil vahetult uuritud tõendeid, hinnanud neid eraldi ja kogumis, toonud välja nii selle osa, mis ütlustes kattub, kui ka erinevused, mis esinevad erinevate isikute ütluste vahel kui ka konkreetse isiku poolt erinevatel menetlusetappidel antud ütluste vahel. Kõigi tõendite kogumis hindamise tulemil on kohus jõudnud kohtukolleegiumi arvates ainuõigele ja põhjendatud järeldusele, et kannatanu ja süüdistatava vahel tekkis esialgu verbaalne konflikt, mis kasvas üle vastastikuseks füüsiliseks konfliktiks e kakluseks ja asjaolu, et kannatanul oli sündmuste algusest peale käes relv, teeb temast pigem ründaja kui rünnatava. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et ilmselgelt oli kannatanu see, kes oli koheselt valmis füüsiliseks konfliktiks ja süüdistatavale ei saa ette heita, et tema läks kannatanu juurde eesmärgiga ta läbi peksa. Õigesti märkis maakohus, et sellisel juhul võetakse kaasa isikud, kes juba oma füüsisega inimeses hirmu tekitavad, mitte ei minda endast väiksema naisterahvaga. Mis puudutab kannatanu seisukohta, et temale ei saa kuidagi ette heita seda, et tal ust avades juba relv käes oli ja et tema ei saa ilma relva kaasas kandmata seda enda kaitseks kasutada, siis kohtukolleegiumi seisukoht on järgmine. Kohtukolleegium ei pea normipäraseks, et inimene, kellel on kodus seifis relv, võtab iga kord, kui keegi ta ukse taga kella annab relva ühes. On vahe, kas relva omaja elab üksikus talus metsade keskel, kus see on jah pigem loomulik, et kui õhtusel ajal keegi su uksele koputab, võtad igaks juhuks relva kaasa. Kortermajas elades aga kohtukolleegium seda normaalseks ei pea. 7 Esitatud apellatsioonis taotleb apellant sisuliselt maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist süüdistatava süü osas ja vastupidise otsuse tegemist. Seejuures peab apellant õigeks rajada taotletav õigeksmõistev kohtuotsus tema e kannatanu ütlustele ja jätta kõrvale maakohtu otsuses süüstavate tõendite kogumisse kuuluvad tõendid. Kohtukolleegium sellise ühekülgse tõendite hindamisega ei nõustu. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus küllaldase põhjalikkusega kajastanud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud asjakohased kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning selgelt ja arusaadavalt põhjendanud oma järeldusi ja seisukohti. Vaidlustatud kohtuotsustes on kõiki tõendeid põhjalikult analüüsitud ja põhjendatud, millistele tõenditele õigeksmõistmise aluseks olevad järeldused rajati. Ringkonnakohus nõustub täielikult selle arutluskäiguga. Kohtuotsuses kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused on loogilised, igakülgsed, objektiivsed ning veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav, st maakohus on tõendeid hinnanud nii nagu seda nõuab
Selleks, et teha süüdistatava osas maakohtu otsusega võrreldes vastupidine kohtuotsus, peab ringkonnakohus tuvastama maakohtu otsuses tõendite hindamisel tehtud vead ning esitama omapoolse, maakohtu lõppjäreldusega võrreldes vastupidise järelduseni viinud tõendite analüüsi. Eelöeldu puudutab vaieldamatult ka seda, millisel määral peab apellatsioonikohus sellise kohtukolleegiumil kujunenud arusaama valguses enda kohtuotsust põhistama. Sellega seoses osundab ringkonnakohus arusaamale, mille kohaselt ei nõua kohtul lasuv põhjendamiskohustus kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile (vt RKKKo 3-1-1-48-12, p 16.3.2) ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning esitakse argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub (RKKKo 3-11-92-11, p 15.1). Menetlusosaliste asjassepuutumatute seisukohtade käsitlemiseks puudub kohtul kohustus (vt RKKKo 3-1-1-44-13 p 20). Kohus peab kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise ja maakohus on seda teinud. Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu otsuses esitatud tõendite analüüsiga, sh tõendite usaldusväärsuse hindamisega ja tõendite eelistusega ning ei pea vajalikuks maakohtu seisukohti oma otsuses üle korrata. Mis puudutab kannatanu apellatsioonis esitatud taotlust kriminaalasja tagastamiseks maakohtule teises kohtukoosseisus kohtuotsuse tegemiseks, siis sellisel taotlusel puudub seaduslik alus. Esiteks, teises kohtukoosseisus ei saa maakohus piirduda vaid uue otsuse tegemisega vaid sellisel juhul toimub uus arutamine. Teiseks, selleks, et saata kriminaalasi tagasi maakohtule uueks arutamiseks või uue otsuse tegemiseks, peab kohtukolleegium tuvastama
lg-s 1 loetletud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise või sellise olulise kriminaalmenetlusõiguse rikkumise, millise tunnistab oluliseks sama paragrahvi teise lõike alusel ja millist ei ole võimalik ringkonnakohtule endal kõrvaldada. Kohtukolleegium ei ole selliseid rikkumisi tuvastanud ning sisuliselt ei ole selliste rikkumiste esinemine väljaloetav ka kannatanu apellatsioonist. Ilmselt põhjendamatuks e seaduse seisukohast alusetuks tuleb pidada ka taotlust karistada valeütluste andmise eest süüdistatavat ja tunnistajaid QQ ja RR. Esiteks välistab sellise võimaluse
lg 1, mis lubab kriminaalasja kohtus arutada vaid süüdistatava suhtes, mis omakorda tähendab aga seda, et kohtuotsusega ei saa karistada kuriteo toimepanemise eest teisi adressaate peale süüdistatava. Teiseks, karistusseadustikus ei ole ettenähtud 8 vastutust süüdistatava poolt valeütluste andmise eest. Kolmandaks, käesoleva kriminaalasja menetluses ei ole kohtul õigust tuvastada valeütluste andmist tunnistajana ülekuulatud isiku suhtes. Valeütluste andmine tuvastatakse eraldi menetluses. Põhiasjas saab kohus vaid põhjendada miks loeb teatud tõendid mitteusaldusväärseks e käsitletaval juhul on kohus pädev vaid sedastama, et ta ei loe ühe või teise tunnistaja ütlusi usaldusväärseteks, kuid mitte seda, et tunnistaja annab valeütlusi. Mingite ütluste lahknemine neist tõenditest, millele tuginevalt loeti kohtuotsusega tuvastatuks kuriteosündmuse toimumine, võib olla tingitud ka näiteks eksimisest ega pea alati tähendama valeütluste andmist. Maakohus ei ole lugenud tunnistajate ütlusi mitteusaldusväärseteks. Apellatsioonis ei ole ka ümber lükatud maakohtu seisukohta, et need erinevused, mis tunnistaja RR ütlustes esinesid, olid tingitud pigem ajalisest faktorist ja ei puudutanud tõendamiseseme seisukohalt olulisi asjaolusid. Siinjuures on vajalik rõhutada, et KarS § 320 lg 1 järgi isiku vastutusele võtmiseks tuleb tuvastada, et isik oli tunnistaja kriminaalmenetluses, teda on vastutusest hoiatatud ja ta andis ütlusi tõendamiseseme seisukohalt oluliste asjaolude kohta. Süüdistatava kaitsja adv. A.Pilv on esitanud taotluse süüdistatava õigusabikulude hüvitamiseks. Kaitsja on esitatud taotluses taotlenud hüvitada süüdistatavale õigusabi kulud, mis on seotud nii maakohtu, kui ka apellatsioonimenetlusega. Kokku taotleb kaitsja hüvitada 12 032 eurot. Taotlusele on lisatud 7 arvet koos spetsifikatsioonidega. Kohtukolleegium osundab esmalt maakohtu otsuses tehtud otsustusele, mille kohaselt kuulub süüdistatavale hüvitamisele Harju Maakohtus toimunud menetluses õigusabi kulud suuruses 10595,20 eurot. Eraldi ei ole taotluses välja toodud apellatsioonimenetluses osundatud õigusabi ajakulu ega tasu selle eest. Samas on arvetelt kuupäevaliselt näha, millised toimingud on tehtud pärast maakoht otsust. Kohtukolleegium juhib kaitsja tähelepanu sellele, et apellatsioonimenetluse kulude osas tuleb eraldi taotlus esitada. Praegusel juhul toob kohtukolleegium välja need toimingud, mis seonduvad apellatsioonimenetlusega ning otsustab nende põhjendatuse ja õigusabi kulude mõistlikkuse üle.
lg 1 p 1 järgi on menetluskulu valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates tuleb võtta arvesse, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud, missugune on kaitsja ühe tööühiku hind ja kas osutatud õigusteenus oli vajalik. Mis puudutab tunnitasu, siis selle suuruse mõistlikkuse hindamisel võetakse kohtupraktikas aluseks kriminaalasja maht ja keerukus (Riigikohtu otsus 1-19-31 p 23). Kolleegiumi hinnangul tuleb kriminaalasja mahtu ja keerukust arvestades lugeda põhjendatuks tunnitasu 160 eurot, millele lisandub käibemaks. Apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi toimingud on kirjeldatud arvel nr 20210025 ja nendeks on toimingud alates 5.11.2020. Kirjeldatud toiminguid peab kohtukolleegium vajalikeks ja ajakulu põhjendatuks. Kokku on ajakulu 5 tundi ja 59 minutit. Kokku on seega apellatsioonimenetluse kulud 1148,80 eurot, mis tuleb süüdistatavale hüvitada. Kaitsja märkis apellatsioonikohtu istungil kohtule taotlust üle andes, et ta taotleb hüvitada süüdistatavale ka maakohtus tekkinud kulud, milliste hüvitamine jäi maakohtu otsusega lahendamata. Nimelt oli kaitsja eelnevalt koostatud ajakulu osas eeldanud, et istung toimub 2 tundi. Kohtuvaidlustes juhtis kaitsja sellele tähelepanu ja palus kohtul arvestada menetluskulude arvestamisel ja hüvitamisel, et istungi pikkus venis pikemaks. Maakohus pole aga seda arvestanud. Kokku on kõigi taotlusele lisatud arvete summa 12032 eurot. Maakohtu otsusega on hüvitatud 10595,20 eurot ning käesoleva otsusega kuulub hüvitamisele 1148,80m eurot. Ehk vahe, millest kaitsja räägib on taotluse lisa 6 arve summas 288 eurot, mis kajastab 1 tunni ja 30 minuti võrra pikemaks veninud kohtuistungit. 9 Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsusega hüvitamata jäänud õigusabi kulud käesoleva otsusega hüvitamisele ei kuulu. Selle osas tulnuks süüdistataval esitada maakohtu otsusele apellatsioon või määruskaebus. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi
§-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes
lg 1 p-st 1 , § 344-345 lg-test 1, 2 jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse XX suhtes muutmata.
kohaselt, kui apellatsioonimenetluses tehakse käesoleva seadustiku § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Seega peab süüdistatava õigusabi kulud apellatsioonimenetluses hüvitama kannatanu. (allkirjastatud digitaalselt) 10
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.