1-20-470/22

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. aprill 2020, Tallinn Kriminaalasja number 1-20-470 Kohtukoosseis kohtunik Sten Lind Kriminaalasi Juri Habarovi süüdistuses KarS § 113 lg 1 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
2. märtsi 2020 otsus Apellant prokurör Prokurör Kelly Kruusimägi Süüdistatav Juri Habarov isikukood 34801080281; kodakondsuseta; elukoht XXX. Karine Nersesjan Kaitsja RESOLUTSIOON Jätta ringkonnaprokuröri apellatsioon Harju Maakohtu
3. märtsi 2020 otsuse peale läbi vaatamata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale saab esitada määruskaebuse. Määruskaebus esitatakse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil kaebuse esitaja sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Kui ringkonnakohus loeb määruskaebust põhjendatuks, tühistab ta vaidlustatud kohtumääruse oma määrusega; kui ringkonnakohus ei näe alust oma määruse tühistamiseks, edastab ta määruskaebuse Riigikohtule. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Kelly Kruusimägi esitas
5. jaanuaril 2020 Juri Habarovile süüdistuse KarS § 113 lg 1 järgi. Prokuratuur saatis süüdistusakti Harju Maakohtusse kriminaalasja arutamiseks üldmenetluses. Poolte taotlusel läks kohus üle lühimenetlusele.
6. Arutanud kriminaalasja lühimenetluses, tegi maakohus
7. märtsil 2020 otsuse, millega tunnistas J. Habarovi süüdi KarS § 118 lg 1 p 1 ja 7 järgi ning mõistis talle karistuseks 5 aastat vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendas kohus mõistetud vangistust 3 aasta 4 kuuni. Sellest luges kohus J. Habarovi eelvangistuses viibitud aja arvel kantuks 7 kuud 3 päeva. KarS § 74 lg 1, 3 alusel jättis kohus vangistuse täitmisele pööramata, tingimusel et J. Habarov ei pane 3 aasta 4 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab kriminaalhooldaja järelevalve all KarS § 75 lg-s 1 ettenähtud kontrollnõudeid. Kohus vabastas J. Habarovi otsuse kuulutamisel vahi alt.
8. Prokurör esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, milles taotleb Harju Maakohtu
9. märtsi 2020 otsuse tühistamist J. Habarovi süüditunnistamises KarS § 118 lg 1 p 1, 7 järgi ning J. Habarovi süüditunnistamist KarS § 113 lg 1 järgi. Prokurör taotleb, et KarS § 113 lg 1 alusel mõistaks ringkonnakohus J. Habarovile karistuseks 11 aastat vangistust, mida tuleks KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada 7 aastat 4 kuuni. Ühtlasi taotleb prokurör, et J. Habarovi karistus pöörataks täitmisele. Kui ringkonnakohus peab maakohtu poolt J. Habarovi tegevusele antud õiguslikku hinnangut põhjendatuks, taotleb prokurör, et J. Habarovile mõistetaks „süüle vastav karistus, lähtudes sanktsiooni keskmäärast ja kohtupraktikas juurdunud põhimõtetest, samuti eri- ja üldpreventsiooni silmas pidades“. Prokurör möönab, et KrMS § 318 lg 3 punktist 2 tulenevalt pole prokuratuuril apellatsiooni esitamise õigust lühimenetluses tehtud süüdimõistva kohtuotsuse peale. Ta märgib aga, et Riigikohtu praktika kohaselt on prokuröril siiski võimalik lühimenetluses tehtud otsust teatud juhtudel vaidlustada ka juhul, kui kohus tegi süüdimõistva kohtuotsuse. Nii tuleneb kriminaalasjas nr 3-1-1-81-12 tehtud Riigikohtu otsusest, et kui kohus on küll isiku süüdi tunnistanud, kuid muutnud isiku kvalifikatsiooni selliselt, et sisuliselt on tegemist prokuratuuri poolt esitatud süüdistuses õigeksmõistva otsuse tegemisega, on prokuratuuril apellatsiooniõigus ka lühimenetluses. Prokurör leiab, et sarnane olukord on ka praegusel juhul. Prokuratuur esitas Juri Habarovile süüdistuse KarS § 113 lg 1 järgi. Harju Maakohus kvalifitseeris J. Habarovi käitumise ümber KarS § 118 lg 1 p 1, 7 järgi, mõistes selliselt sisuliselt J. Habarovi tapmise süüdistuses õigeks. Maakohus on jõudnud järeldusele, et J. Habarovi tahtlus oli suunatud hoopis teisele õigushüve kahjustamisele kui süüdistusaktis talle ette heideti, ning tema tahtlus on tuvastatud kardinaalselt erinevalt võrreldes süüdistusaktis kajastatuga. Seega toimis kohus kriminaalmenetluse keskses küsimuses (s.o teo subjektiivse koosseisu tuvastamises) viisil, mis ei olnud kooskõlas prokuratuuri poolt kohtulikul arutamisel taotletuga, mistõttu on prokuratuuril apellatsiooniõigus. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
10. Ringkonnakohus on seisukohal, et KrMS § 318 lg 3 p-st 2 tulenevalt ei ole prokuratuuril apellatsiooniõigust maakohtu
11. märtsi 2020 otsuse peale. Nagu apellatsiooniski märgitud, ei ole prokuratuuril KrMS § 318 lg 3 p 2 kohaselt õigust vaidlustada süüdimõistvat kohtuotsust. Maakohus on mõistnud J. Habarovi süüdi selles teos, milles teda süüdistati. J. Habarovile oli esitatud süüdistus selles, et ta lõi
12. augustil 2019 tekkinud tüli käigus XX kolmel korral noaga, tabades teda kõhu ja rindkere piirkonda ning vasaku kaenla alla. Noalöögiga rindkere piirkonda tekitas ta XX-le rinnaõõnde ulatuva haava ning vigastas südame paremat vatsakest. Tekkinud ägeda südamepuudulikkuse tõttu suri XX
13. augustil 2019 haiglas. Maakohus mõistis J. Habarovi süüdi selles, et ta lõi XX kolmel korral noaga ning põhjustas XX surma. Prokuröri ja kohtu järeldused lahknesid küsimuses, kas J. Habarovil oli tahtlus XX surma suhtes. Prokurör leiab apellatsioonis, et tal on õigus maakohtu otsus vaidlustada, sest kohus toimis „kriminaalmenetluse keskses küsimuses (s.o teo subjektiivse koosseisu tuvastamises) viisil, mis ei olnud kooskõlas prokuratuuri poolt kohtulikul arutamisel taotletuga“. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Vastus küsimusele, kas tegemist on õigeksmõistmisega, ei sõltu sellest, kui erinev on kohtu järeldus prokuratuuri seisukohast või kui olulises küsimuses kohtu ja prokuratuuri seisukohad erinevad. Määrav on erinevuse sisu. Ringkonnakohtu arusaama kohaselt tähendab õigeksmõistmine kohtu järeldust, et vähemalt mingis osas ei ole seda tegu, milles teda süüdistatakse, alust isikule ette heita. Sellist järeldust maakohus otsuses teinud ei ole. Ses osas erineb praegune kohtuasi apellatsioonis viidatud Riigikohtu otsuses käsitletust. Prokuröri viidatud otsuses jaatas Riigikohus prokuratuuri õigust vaidlustada lühimenetluses tehtud otsust, kus maakohus tunnistas isiku, kellele oli süüdistus esitatud KarS § 215 lg 3 p 1 järgi, süüdi KarS § 121 järgi. Riigikohus rõhutas, et KarS § 215 lg 3 p 1 on koosseisutüübilt liitkoosseis, mis koosneb vägivallast ja asja omavolilisest kasutamisest, kus vägivalda kasutatakse vahendina saavutamaks asja kasutamist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
14. oktoobri 2012 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-81-12, p 16.2). Seega tähendas isiku süüditunnistamine KarS § 121 järgi, et asja omavolilises kasutamises kohus isikut süüdi ei tunnistanud. Erinevalt selles lahendis kirjeldatust hõlmab praegusel juhul kohtu poolt J. Habarovi teole antud kvalifikatsioon kogu süüdistuses kirjeldatud J. Habarovi tegevust ja tagajärgi, mistõttu ei ole alust käsitada maakohtu otsust õigeksmõistva otsustena KrMS § 318 lg 3 p 2 tähenduses.
15. Eelnevast tulenevalt jätab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 p 3 alusel läbi vaatamata. Allkirjastatud digitaalselt