KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Monika Laatsit ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 12.11.2019, Tallinn Haldusasja number 3-16-245

) § 7 lg-le

1. Kinnisasjade arvamine püsielupaiga koosseisu
2. aastal oli põhjendamatu. Keskkonnaministeerium ja ekspert OA leidsid
3. aastal, et kaitsealuste taimede kasvukohad kinnistute läheduses ei takista elamukvartali rajamist. Ka
4. ja
5. aastal leiti, et kaitserežiimi kohaldamine ei ole vajalik. Pole andmeid, millest nähtuks, et olukord looduses oli
6. aastal erinev kui
7. või
8. aastal. 2) Riik viivitas kinnistute piirangutest vabastamisega õigusvastaselt ning kahju tuleb välja mõista vastavalt

§ 7lg-le 2.

Isegi kui määrus nr 9 oli õiguspärane, pidi riigile juba 2006. aastal olema selge, et piirangute kehtimine pole looduskaitselisest seisukohast vajalik. Kinnistud oleks tulnud piirangutest viivitamata vabastada. 3) Kahju on tekitatud õigustloova akti andmata jätmisega vastavalt

§-le 14. Riik jättis lubamatult kehtestamata regulatsiooni, mis võimaldaks kaebajal saada mõistliku hüvitise enam kui 9 aastat kestnud kinnisomandi kitsenduste talumise eest. Määruse nr 22 vastu võtmise põhiliseks ajendiks oli soov vältida kinnisasjade kaebajalt omandamise kohustust. 4) Kahju on tekitatud õiguspärase haldusaktiga (

§ 16

). Isegi kui määrus nr 9 oli õiguspärane, oli see kaebaja omandiõigust erakordselt piirav ning vastavatest piirangutest tulenev kahju tuleb kaebajale hüvitada. Vastasel juhul oleks tulemuseks olukord, kus kinnistu kasutamisele avalikes huvides seatud piirangutest tekkiv koormus jääb kinnistu omaniku kanda. Tekitatud kahju seisneb eeskätt tulus, mis jäi saamata põhjusel, et määrusega nr 9 kehtestatud ja kuni määruse nr 22 jõustumiseni kehtinud piirangute tõttu ei olnud kaebajal võimalik realiseerida

1. aasta detailplaneeringus kavandatud arendusprojekti. Riigi sekkumiseta oleks kaebajal olnud võimalik kinnistutele püstitada planeeringus ette nähtud korterid ning need müüa veel kinnisvarabuumi ajal
2. ja
3. aastal. Tol ajal oli tavapärane, et uusarenduste korterid müüdi ära isegi enne ehitustöödega reaalselt alustamist. Saamata jäänud tulu suuruseks on ekspert JJ hinnangul 1 830 428 eurot. Kui saamata jäänud tulu pole võimalik hüvitada, seisneb kahju looduskaitseliste piirangute tõttu kinnisasjade väärtuse vähenemises (960 000 eurot), planeeritud kinnisvaraarenduseks tehtud kulutuste tarbetuks muutumises (11 135 eurot) ja planeeritud kinnisvaraarenduse vajadusest tulenevalt võetud laenukohustustega kaasnenud intressikulus (82 626 eurot) seisnevas otseses varalises kahjus. 3

§ 7alusel esitatud nõue ei ole põhjendatud, sest määrus nr 9 oli õiguspärane.

Kaitstavate liikide kaitseks vaidlusaluseid kinnistuid hõlmava puhverala loomine jäi

1. aastal lubatud kaalutlusõiguse piiridesse ega olnud meelevaldne. Tallinna Botaanikaaialt
2. aastal tellitud inventuuris peetakse kaebajate kinnisasjadega piirnevat ala I ja II kaitsekategooria taimede kaitseks nii oluliseks, et on tehtud ettepanek võtta see looduskaitse alla. Eesti Loodusmuuseumi botaanikute seisukohas leiti, et I ja II kaitsekategooria taimede populatsioon on Maarjamäe klindil elujõuline, kui inimkoormus väheneb, ning kaitse alla soovitati võtta määruses nr 9 toodust oluliselt suurem ala. Määruse nr 9 vastuvõtmise ja väidetava kahju tekkimise vahel puudub põhjuslik seos, sest
3. aasta detailplaneeringu realiseerimisele tegi takistusi Tallinna linn, leides, et kinnistute ehitusõiguse määramine eeldab täiendavate uuringute läbiviimist. Linna menetluses oli
4. aastal vaidlusaluseid kinnistuid hõlmav teemaplaneering, mille menetlemise ajaks kavandati ajutise ehituskeelu kehtestamist. Lootus korterite realiseerimisele kinnisvarabuumi ajal oli ebarealistlik, arvestades, et ühena esimestest detailplaneeringu realiseerimisele suunatud sammudest esitasid kaebajad alles
5. aasta mais taotluse teede- ja tehnovõrgu projekteerimistingimuste saamiseks. Määruse nr 9 vastu võtmise ajaks polnud kaebajad asunud hoonete püstitamiseks ehituslubasid taotlema. OÜ Unigate külmutas kogu arendusprojekti
6. aasta suvel seoses kinnisvaraturu kiire langusega. Kaebajad ei ole määrust nr 9 õigeaegselt vaidlustanud. Alusetu on kaebajate etteheide, et riik viivitas piirangute kaotamisega. Kaebajad ei ole selgitanud, millest lähtuvalt tuli vastustajal asuda varem piiranguid kaotama. Kaebajad ise loobusid korduvalt riigi poolt pakutud kompensatsioonimeetmetest, sh nii kinnistute vahetamisest riigi omandis oleva kinnisasja vastu kui ka kinnistute riigi poolt omandamisest ca 1,2 miljoni euro eest. Seega puudub alus kahju hüvitamiseks

§-de 14 ja 16 alusel. 4. Tallinna Halduskohus rahuldas 22.04.2019 otsusega kaebuse osaliselt ning mõistis Eesti Vabariigilt AS Merko Ehitus Eesti kasuks välja 760 000 eurot ja viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras põhinõudelt alates 02.02.2016 kuni põhinõude kohase täitmiseni. Lisaks mõistis kohus kaebaja kasuks välja menetluskulud 12 155 eurot.

§ 7

lg 1 alusel esitatud nõue Rahuldamata jääb kaebaja taotlus mõista vastustajalt välja hüvitis

§ 7lg 1 alusel määruse nr 9 kehtestamisega tekitatud kahju eest.

Kui eeldada, et määrus nr 9 oli õigusvastane, oleks kaebajal olnud võimalik kahju tekkimist vältida, kui ta oleks määruse vaidlustanud. Sõltumata sellest, milline ehitusõigus tulenes

1. aasta detailplaneeringust, välistas määrus nr 9 vaidlusalustel kinnistutel ehitustegevuse. See pidi olema kaebajale arusaadav. Olukorras, kus arendustegevuse realiseerimiseks muid takistusi polnud, oleks kaebaja määruse nr 9 tõhusa vaidlustamise tulemusena saanud kavandatud arendustegevust jätkata. Kaebaja ei saa määruse nr 9 vaidlustamata jätmist õigustada sellega, et vaidlustamine näis talle tookord perspektiivitu. Haldusakti õiguspärasust hinnatakse selle andmise aja seisuga. Seega ei saanud kaebajal tekkida veendumust, et määrus nr 9 oli õigusvastane, selliste asjaolude ja tõendite pinnalt, mis ilmusid hiljem (nt asjaolu, et
2. aastal pidas OA puhverala jäämist püsielupaiga piiridesse tarbetuks). Määruse vaidlustamata jätmise mõjuvaks 4

§ 7

lg 2 alusel esitatud nõue Kaebaja on leidnud, et vastustaja viivitas vaidlusaluste kinnistute piirangutest vabastamisega õigusvastaselt. Kaebaja pole viidanud ühelegi allikale, mille pinnalt oleks pädev organ pidanud mistahes ajal pärast määruse nr 9 ja enne määruse nr 22 vastu võtmist otsustama kinnistute piirangutest vabastamise. Seadusest ei tulene kohustust mingisuguse kindla regulaarsusega hinnata piirangute vajalikkust ja otstarbekust. Kui kaebajale endale olid teada mingid asjaolud selle kohta, et piiranguid pole enam vaja kohaldada, oleks ta pidanud pöörduma pädeva organi poole.

§ 7

lg-s 1 sätestatu, mille kohaselt välistab esmase õiguskaitsevahendi kasutamata jätmine kahju hüvitamise nõude esitamise, kohaldub ka

§ 7lg-s 2 sätestatud tegevusetusega tekitatud kahju puhul.

Määruse nr 9 muutmiseks kohustamise nõude rahuldamine oleks eemaldanud need looduskaitselised piirangud, mis kaebaja kavandatud arendustegevust takistasid. On usutav, et kogu määruse nr 9 kehtivuse ajal ei hinnanud kaebaja määrusega kehtestatud piiranguid oma huvidega vastuolus olevaiks. Kaebajat ei häirinud mitte see, et pädevad organid ei hinnanud nende piirangute otstarbekust vahepealsel ajal ümber, vaid see, et piirangud eemaldati vahetult enne seda, kui oleks tõenäoliselt teoks saanud kinnistute välja ostmine riigi poolt. Kokkuvõttes käitus riik kaebaja suhtes ebaõiglaselt ja sõnamurdlikult, jättes kaebaja suhtes LKS §-s 20 sätestatud võimaluse kohaldamata olukorras, kus riigil oli avar kaalutlusruum jätta püsielupaiga piirid muutmata. Eeltoodu ei anna aga alust väita, et 5

§ 14

alusel esitatud nõue Kaebaja taotleb õigustloova akti andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist, soovides hüvitist 9 aastat kestnud ja avalikes huvides seatud omandiõiguse piirangute eest. See nõue pole põhjendatud. Kaebaja leiab, et kahju on tekitatud sellega, et avalikul võimul oli seaduse kohaselt lubatud piirata kaebaja omandiõigust pika aja vältel, kuid puudub regulatsioon, mis võimaldab saada selle eest kahju olukorras, kus piirangud pärast 9 aasta möödumist eemaldatakse.

§ 14

lg 1 alusel saab nõuda kahju hüvitamist üksnes siis, kui kahju põhjustati avaliku võimu kandja kohustuste olulise rikkumisega, rikutud kohustuse aluseks olev norm on otsekohalduv ning isik kuulub õigustloova akti või selle andmata jätmise tõttu eriliselt kannatanud isikute rühma. Käesoleval juhul pole need eeldused täidetud. Subjektiivseks õiguseks, mille kaitseks on kaebaja kohtusse pöördunud, on omandiõigus. Kohustuseks, mida riik kaebaja hinnangul on rikkunud, on riigi kohustus hüvitada omandiõiguse teostamise piiramisega tekitatud kahju. Riigi vastav kohustus ja sellele vastav kaebaja subjektiivne õigus tuleneb PS §-dest 25 ja 32. Nende sätete koosmõjus

§-dega 7 ja 16 tuleneb igaühe õigus nõuda haldustegevuse käigus omandiõiguse rikkumise eest hüvitist sõltumata sellest, kas haldustegevus on õiguspärane või õigusvastane. Seega ei saa asuda seisukohale, et Eesti õiguskorras puuduvad normid, mis tagaksid kaebaja õiguste kaitse.

§ 14

alusel nõude esitamine tuleks kõne alla siis, kui kahju hüvitamine on lisaks

§-le 7 välistatud ka

§ 16

alusel.

§ 16

alusel esitatud nõue

§ 16

lg-st 1 tulenevalt võib isik nõuda talle õiguspärase, ent põhiõigusi erakordselt piirava haldustegevusega tekitatud varalise kahju hüvitamist õiglases ulatuses. Käesoleva juhul olid õiguspärased nii määrus nr 9, selle muutmata jätmine enne määruse nr 22 vastu võtmist kui ka määrus nr

1. Haldustegevus, mille tulemusena kehtisid vaidlusalustel kinnistutel
2. aasta veebruarist kuni
3. aasta märtsini looduskaitselised piirangud, oli tervikuna vaadates kaebaja õigusi erakordselt piirav. Määrus nr 9 välistas vaidlusalustel kinnistutel igasuguse majandustegevuse ja sinna ehitamise. Kaebaja ja tema õiguseellased olid äriühingud, kelle tegevuse eesmärk on varalt kasumi teenimine. Määruse nr 9 kehtestamine oli kaebaja jaoks samaväärne omandi võõrandamisega PS § 32 tähenduses. Seaduses oli ette nähtud võimalus vahetada piirangutega kinnistu riigi omandis oleva maa vastu, mis hiljem asendati võimalusega kokkuleppel riigiga maa riigile võõrandada. Neist võimalustest polnud aga kaebajal kasu, sest enne maa vahetamise või omandamise kohta otsuse tegemist võeti vastu määrus nr 22 ning ära langes riigi poolt kaebaja kinnisasjade omandamise alus. Kaebaja pidi 9 aasta jooksul taluma väga ulatuslikke kinnisomandi piiranguid, kuid ei ole saanud selle eest mistahes hüvitist. Põhjendatud ei ole hüvitise välja mõistmine kinnistute arendustegevusest saamata jäänud tulu eest. Kaebaja omandiõiguse erakordse piiramisena ei saa käsitada mitte looduskaitseliste piirangute kehtestamist iseenesest, vaid nende piirangute kehtestamist koosmõjus piirangute kehtestamisele järgneva tegevusega. Kui arendustegevusest saamata jäänud tulu kuuluks

§ 16alusel hüvitamisele, muutus õiguspärase ja õigusvastase haldustegevusega tekitatud kahju hüvitamise eristamine sisutuks. 6

§ 16

alusel kahju hüvitamine on välistatud, sest kaebaja on varem korduvalt keeldunud talle pakutud õiglasest hüvitisest. Kaebaja esitas 12.05.2006 taotluse kinnistute vahetamiseks maatükkide vastu, millele olid tehtud riigireservmaa piiriettepanekud. Maa-amet teatas 27.06.2006, et kinnistute vahetamise eelduseks on kaebaja kinnistuid koormavate hüpoteekide kustutamine. Hüpoteegid kustutati alles

1. aasta oktoobris. Samas ei ole põhjust väita, et kinnistute vahetamine oleks toimumata jäänud kaebaja süül. Maa-ameti 07.06.2007 kirjast nähtub, et Maa-amet ei pidanud maade vahetamist kaebaja soovitud maade vastu otstarbekaks, sest kõnealused maad olid planeeritud avalikuks kasutamiseks. Kirjas teeb Maa-amet vihje selle kohta, et kavatseb vahepeal uuenenud regulatsioonist lähtudes teha kaebajale uue pakkumise. Oluline ei ole vastustaja väide, et kaebaja soovis kinnistuid vahetada teiste piirangutega kinnistute vastu. Kaebajale ei saa ka ette heita, et ta ei nõustunud riigi poolt algselt väidetud kinnistute väärtusega. Kaebaja ei pidanud leppima esimese pakkumisega, mis talle tehti, kui ta ei pidanud seda õiglaseks. Kuna Maa-amet tellis kordushindamise, nähtub sellest, et riik leppis kaebaja seisukohaga. HKMS § 167 lg 3 kohaselt võib viivise nõude koos põhinõudega rahuldada selliselt, et viivis mõistetakse otsuses välja protsendina põhinõude täitmisest. Viivis tuleb välja mõista VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras hüvitise summalt alates 02.02.2016 (kaebuse esitamine) kuni hüvitise maksmise kohustuse kohase täitmiseni. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES Keskkonnaministeeriumi apellatsioonkaebus
2. Keskkonnaministeerium palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 22.04.2019 otsus tühistada osas, millega kohus kaebuse rahuldas ning saata asi halduskohtule uueks arutamiseks. Halduskohus teavitas pooli kohtumenetluse käigus, et kavatseb lahendada kaebuse kahes etapis, tehes esmalt vaheotsuse selle kohta, kas ja kui, siis millisel

alusel saaks kaebajal kahjunõue olla. Seejärel pidi kohus teises etapis hakkama eraldiseisvalt arutama kahju suuruse ja selle tõendamise küsimust. Kohtuotsuses ei pidanud kohus vaheotsuse tegemist otstarbekaks. Kohtu tegevus on seega sõnamurdlik ja üllatuslik. Kohtumenetluse käigus seisnes poolte vahel vaidlus esmajoones kahju tekitamise aluste üle. Vaieldi selle üle, millised sündmused aastatel 2005-2006 mõjutasid või said mõjutada arendustegevust. Kohtumenetluse käigus ei arutatud sisuliselt

§ 16üle sundvõõrandamise analoogia kontekstis.

Vastustaja pole senises menetluses saanud väljamõistetava hüvitise suuruse kohta üldse arvamust avaldada ega mingeid tõendeid esitada. Kohus tuvastas õigesti, et kaebaja ei oleks enne majanduslangust ja kinnisvaraturu stagneerumist arendustegevust lõpetanud ega Paekalda arenduselt väidetud tulu teeninud. Kuni

1. aastani selgitas kaebaja eelkäija oma majandusaasta aruannetes, et arendustegevusega ei ole jätkatud, sest kinnisvaraturg on madalseisus. Kohus tuvastas õigesti ka selle, et alates
2. aastast on Tallinna linn määranud kogu Paekalda asumi Lasnamäe elamualade üldplaneeringu alusel rohealaks. Nii ei ole kaebaja kinnistute väärtus langenud 8

§ 16

lg-t 1 viisil, nagu vastustaja oleks kaebajalt vaidlusalused kinnistud tahtevastaselt võõrandanud ja jätnud kompensatsiooni maksmata. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 4 alusel kohaldatakse analoogiat juhul, kui õigussuhet reguleeriv säte puudub. Halduskohus pole otsuses selgitanud, milline on see õigussuhe, mis on käesoleval juhul reguleerimata ning miks on analoogia rakendamine vajalik. Lisaks on käesoleval juhul õigusnorm olemas.

§ 16lg 3 reguleerib ka hüvitise määramisel arvestatavaid asjaolusid.

Ka tuleb arvestada, et sundvõõrandamise ja looduskaitseliste piirangute seadmise regulatsioonid tagavad erinevaid avalikke huve, mistõttu on erinevad ka kahju hüvitamise viisid ja ulatus. Sundvõõrandamise puhul on omandiõiguse riive intensiivsem, sest omanik jääb kinnisasjast ilma. Kinnisasjale piirangute seadmise puhul ei kaota omanik omandiõigust, vaid on avalikes huvides allutatud tegevuspiirangutele. Kohus on jõudnud arusaamani, et lisaks sellele, et kinnisasjadelt eemaldati piirangud, tuleb riigil kaebajale hüvitada ka kinnisasjade väärtuse vähenemine. Kohus leidis, et kaebaja õigusi erakordselt piiravaks õiguspäraseks haldusaktiks pole mitte üksnes määrus nr 9, vaid nimetatud määrus koos hiljem kinnisasjade omandamata jätmise ja piirangute kaotamisega. Otsus on selles osas vastuoluline. Kohus ei pea määrust nr 9 iseseisvalt kaebaja õigusi erakordselt piiravaks, samas peab kohus põhjendatuks hüvitada kinnisasjade väärtuse vähenemist seoses määruse nr 9 kehtestamise ja kinnisasjade hiljem omandamata jätmisega. Õiguslikult küsitav on see, kas kohus saab kahju tekkimise tuletada riigi ja kohaliku omavalitsuse erinevatest õiguspärastest haldusaktidest ja toimingutest kogumis.

§ 16

lg 1 sõnastusest nähtub, et kahju tekitamise aluseks saab olla üks haldusakt või toiming. Kogu kaebaja suhtes läbi viidud haldustegevuse

§ 16

lg 1 mõttes haldusaktiks pidamine on ebaõige ka põhjusel, et kohtu seisukohta mõjutas muu hulgas see, et kinnisasjad asuvad

1. aasta üldplaneeringu kohaselt roheala juhtotstarbe vööndis, mis mõjutab negatiivselt kinnisasjade väärtust. Vastustaja ei saa vastutada Tallinna linna poolt kehtestatud õigusakti järelmite eest. Kohus on hüvitise määramisel lähtunud ebaõigetest kaalutlustest ning jätnud olulised asjaolud arvestamata. Ebaõige on kohtu järeldus, et hüvitise suurust ei muuda asjaolu, et Maa-amet pakkus juba
2. aastal kaebajale kinnisasjade vahetamise võimalust ning tegi
3. aastal omandamisettepaneku. Kohus ei selgitanud, miks ta võttis hüvitise määramisel aluseks just sellise turuhinna (540 000 eurot). Samuti lähtus kohus otsuse tegemisel mõttekäigust, mis on kõrgema kohtu seisukohaga asjas nr 3-14-52529 ümber lükatud. Viivitusintressi täies ulatuses väljamõistmine on äärmiselt ebaõiglane. Kuna kohus teavitas pooli, et kahjunõude summa üle toimub vaidlus menetluse teises etapis, ei ole vastustaja saanud intressinõude osas sisulist arvamust avaldada. Viivisenõude rahuldamine on ka seetõttu ebaõiglane, et moodustab juba apellatsioonkaebuse esitamise hetkel enam kui ¼ väljamõistetavast kahjuhüvitisest. Vastustaja ei saanud mõjutada kinnisvaraturu stagneerumist ega Tallinna linna tegevust kaebaja kinnisasjadele roheala juhtotstarbe määramisel. Viivitusintressid ei saa olla suuremad kui maksimaalselt 1/5 kogu väljamõistetavast kahjuhüvitisest.
4. AS Merko Ehitus Eesti palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Halduskohus tegi põhjendatult sisulise lõpplahendi. Vaheotsuse tegemata jätmine ei ole kohtuotsuse tühistamise 9

§ 16

alusel õiglase hüvitise suuruse määramine on võimalik ilma täiendavaid tõendeid kogumata ning kuigi tõendeid kohtuistungil ei uuritud, on pooltel olnud võimalik pika kohtumenetluse käigus nende kohta oma seisukoht esitada. Põhjendamatu on vastustaja etteheide, et ta pole saanud hüvitise suuruse osas üldse arvamust avaldada ega tõendeid esitada. Menetlus on kestnud enam kui 3 aastat ning vastustajal on olnud piisavalt aega ja võimalusi, et oma seisukohti ja tõendeid esitada. HKMS § 123 lg 1 p-d 3 ja 4 kohustavad vastustajat esitama kaebusele vastuväited ning kõik taotlused ja tõendid juba vastuses kaebusele. Halduskohtu otsus ei ole üllatuslik. Nii on kaebaja juba 02.02.2016 kaebuses tuginenud

§-le 16 ning palunud õiguspärase haldusaktiga, s.o määrusega nr 9 tekitatud kahju hüvitamist. Vastustaja on oma vastuväited esitanud 15.01.2018 menetlusdokumendis. Halduskohus kohaldas põhjendatult

§-i 16, kuid välja mõistetud hüvitise suurus on liiga väike. Kohus ei lähtunud otsuse tegemisel analoogiast sundvõõrandamisega, vaid tõi sundvõõrandamise olukorra sisse võrdlusena. Kohtuotsusest nähtub kohtu arusaam, et määruse nr 9 kehtestamise tulemusena ei olnud kaebajal võimalik oma omandit kasutada ühelgi majanduslikku kasu saamist võimaldaval viisil. Kaebaja pidi 9 aasta vältel taluma ulatuslikke kinnisomandi piiranguid. Kohus leidis selgelt, et tegemist on kaebaja omandiõigust erakordselt piirava haldustegevusega, mis õigustab hüvitise nõudmist. Seega leidis halduskohus, et määrus nr 9 oli kaebaja õigusi erakordselt piirav. Kohus ei tuletanud kahju tekkimist erinevatest haldusaktidest ja toimingutest kogumis. Kohus mõistis viivitusintressi põhjendatult välja täies ulatuses ning selle vähendamiseks puudub alus. Varasemas menetluses pole vastustaja viivitusintressi vähendamist taotlenud. Seega on taotlus esitatud hilinemisega ja jäetud põhistamata. AS Merko Ehitus Eesti apellatsioonkaebus 7. AS Merko Ehitus Eesti palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 22.04.2019 otsus tühistada osas, milles kohus jättis kaebuse rahuldamata. Halduskohus jõudis ebaõigete järeldusteni

§ 7lg 1 alusel esitatud nõude osas.

Kinnistute arvamine püsielupaiga hulka oli õigusvastane.

1. aasta detailplaneeringu kehtestamisele eelnenud menetluses leidsid riik ja Tallinna Botaanikaaed, et kinnistuid ei ole vaja kaitsealasse arvata.
2. aasta inventuuri materjalidest nähtuvalt ei ole varasemaga võrreldes tuvastatud selliseid loodusväärtusi, mis tingiksid kinnistute püsielupaiga hulka arvamise. Kinnistud arvati püsielupaiga hulka arendusalast väljapoole jääva I kaitsekategooria taime kasvukoha puhveralana.
3. aasta inventuuris on OA leidnud, et puhverala ei mängi kaitstavate loodusväärtuste kaitsmisel olulist rolli, mistõttu on otstarbekas need püsielupaigast välja arvata. Määruse nr 22 seletuskirjas on leitud, et kinnistute hoidmine püsielupaiga koosseisus tekitaks eramaaomanikele ebaproportsionaalseid piiranguid. Keskkonnaministeeriumi
4. aasta kirjadest on näha, et riigil tekkis kahtlus piirangute põhjendatuse osas
5. aasta detailplaneeringu materjalide põhjal, mis olid olemas ka määruse nr 9 vastuvõtmisel. Puuduvad mõistlikud põhjendused, miks ei pidanud keskkonnaminister juba määruse nr 9 andmisel järgima detailplaneeringu materjale. Minister 10

alusel. Õige ei ole halduskohtu järeldus, et haldusorganil on kaitsemeetmete ulatuse kindlaks määramisel väga avar kaalutlusruum, mistõttu ei saa kinnistute puhveralasse hõlmamist pidada meelevaldseks. Määruse nr 9 põhjendused on puudulikud, kaebaja huvidega pole seal üldse arvestatud.

1. ja
2. aastal ei näinud riik kinnistute kaitse alla võtmiseks põhjust. Seega on haldusorgan oma avarat kaalutlusruumi kuritarvitanud, ignoreerides juba
3. aastal olemas olnud informatsiooni. Halduskohtu seisukoht, et esmase õiguskaitsevahendi kasutamata jätmine välistab

§ 7

lg 1 alusel kahju hüvitamise, on vastuolus Tallinna Ringkonnakohtu 13.06.2018 määrusega käesolevas asjas. Kaebaja ei pidanud määruse nr 9 andmisel mõistma selle õigusvastasust. Kaebaja eeldas, et saab LKS §-st 20 tuleneva kompensatsiooni, mis oleks hõlmanud ka hüvitist kinnistute arendamisvõimaluse kaotamise eest. Kaebaja sai kahjust teada alles pärast määruse nr 22 vastu võtmist ja omandamisest keeldumist (04.05.2017). Enne määruse nr 22 vastu võtmist tunnustas riik läbivalt kinnistute omandamiskõlbulikkust. Halduskohus pole õigesti hinnanud

§ 7lg 2 kohaldamise võimalust.

Vastustaja viivitas õigusvastaselt kinnistute piirangutest vabastamisega. Riive oleks tulnud kõrvaldada kohe, kui riive lõpetamise aluseks olevate asjaolude väljaselgitamine oleks olnud objektiivselt võimalik. Riik on omaks võtnud, et juba 1998. aasta detailplaneeringu materjalidest pidi nähtuma, et ala kaitse alla võtmine ei ole õigustatud. Riik pidi juba aastal 2006 olema võimeline seda kindlaks tegema. Õige pole halduskohtu etteheide, et kaebaja oleks pidanud ise nõudma kinnistute kaitse alt välja arvamise otsuse tegemist. Kaebajad ootasid heauskselt omandamismenetluse lõpule viimist. Enne määruse nr 22 andmist ei pidanud kaebaja aru saama, et tema omandiõigust on ebaproportsionaalselt piiratud. Halduskohus käsitas ebaõigesti

§ 14alusel esitatud nõuet.

Tallinna Ringkonnakohus on asjas nr 3-14-52529 leidnud, et kui kaebajad leiavad, et menetluse pikkusest tulenevalt on neile tekkinud kahju, on neil võimalik nõuda riigilt õigustloova akti andmisega või andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist. Ka käesolevas asjas on ringkonnakohus 13.06.2018 määruses rõhutanud, et kaebajatele võis tekkida kahju tulenevalt sellest, et seadusandja ei olnud kehtestanud kohast kompensatsioonimehhanismi omandiõiguse kitsenduste talumise puhuks, kui menetluse läbiviimine mõistliku aja jooksul ei olnud võimalik ja omandamismenetluse lõpetamine ei ole enam võimalik. Halduskohus mõistis

§ 16alusel vastustajalt välja 760 000 eurot ja viivise alates kaebuse esitamisest.

Kohus jättis alusetult kõrvale kõik tõendid, mis kinnitavad kaebajal saamata jäänud tulu ja otsese varalise kahju tekkimist. Samuti eiras kohus kaebaja käsitust seoses investeeringutelt tootlikkuse saamata jäämisest tekkinud kahjuga. Kohus on valinud

§-s 16 sätestatud „õiglase hüvitise“, sest see on lihtsaim ja kiireim lahendus. See ei ole aga viinud õiglasele tulemusele. Ringkonnakohus peab andma hinnangu kõigile alternatiivsetele nõude alustele ning kõigile kaebaja alternatiivsetele käsitustele kahjunõude arvutamise ja suuruse osas. 11

§ 16alusel hüvitamisele.

Nimetatud norm peab tagama õiglase hüvitise PS §-st 32 tulenevate õiguste riivete korral. Riigi tegevuse tõttu pidi kaebaja taluma omandiõiguse ja ettevõtlusvabaduse piiranguid perioodil 2006-

1. Määrus nr 9 välistas igasuguse ehitustegevuse. Seega esineb otsene põhjuslik seos arendusplaanidest sunnitud loobumise ja saamata jäänud tuluga või kinnistute väärtuse vähenemisest tingitud otsese varalise kahjuga. Tegemist oli kinnisvarabuumi ajaga. Kaebaja õiguseellasel olid
2. aastal reaalsed plaanid ja kõik õiguslikud võimalused, et detailplaneering realiseerida.
3. aastaks oleks olnud korterid müüdud. Tallinna linn ei kehtestanud looduskaitselisi piiranguid ega teinud mistahes muid toiminguid, mis oleksid arendustegevust õiguslikult takistanud ja mida oleks saanud vaidlustada. Kui riik oleks otsustanud kinnistuid mitte kaitse alla võtta, ei oleks ka linn looduskaitselistele argumentidele tuginedes arendustegevust takistanud. Üldplaneeringuga määrati kinnistutele haljasala juhtotstarve just määrusele nr 9 tuginedes.
4. Keskkonnaministeerium palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Halduskohtu otsus on osas, millega kaebus jäeti rahuldamata, õiguspärane. LKS andis vastustajale õiguse määrata püsielupaiga suurus lähtuvalt kaitsealuse taime kasvuja levikupotentsiaalist. Kuna LKS § 46 lg 1 kohustas tagama kõikide I kaitsekategooria taimede kasvukohtade kaitstuse, puudus ministril kaalutlusõigus selles osas, kas kaitseala kahe I kaitsekategooria taime kaitseks üldse luua. Kaalutlusõigus oli vaid ühe II kaitsekategooria taime osas, aga kuna I ja II kaitsekategooria taimed asusid ühel alal, ministril kaalutlusõigus põhimõtteliselt puudus. LKS ei anna suuniseid kaitse alla võetava ala suuruse osas. Mida haruldasem ja/või ohustatum on liik, seda suuremat kaitset see vajab. Seega saab I kaitsekategooria taimede kaitseks puhverala määramist igal juhul pidada asjakohaseks kaitsemeetmeks. Kinnisasjade puhverala koosseisu määramine ei olnud meelevaldne. Halduskohus on õigesti hinnanud
5. ja
6. aastal teostanud botaanilisi uuringuid, millest nähtus, et eksperdid pidasid puhverala määramist vajalikuks. Kaebaja õiguseellane oli puhverala loomisest teadlik ja sellega nõus. Kaebaja oleks pidanud määruse nr 9 vaidlustama. Aastal 2006 ei saanud kaebajal olla mistahes ootust kaitsealasse jäävate kinnisasjade riigile müümiseks. Kaebaja esitas 12.05.2006 kinnisasjade vahetamise taotluse LKS § 19 alusel. Kaebaja ei soovinud kinnisasja omandamist toonase LKS § 20 alusel. Maa-ameti 07.06.2007 kirjast nähtub, et kaebaja ei soovinud vahetada kaitsealasse jäävaid kinnisasju selliste kinnisasjade vastu, millel oleks olnud ehitamine lubatud ja seega äritulu teenimine võimalik. Kaebaja soovis kinnistud vahetada riigimaade nr 193 ja 194 vastu, mis asusid alal, mille juhtotstarbeks oli metsade, parkide ja looduslike haljasalade maa. 12

§ 14kohaldamine eeldab, et kaebajale tekkis kahju.

Kaebaja tegevusest nähtub, et ta oleks olnud rahul, kui määruse nr 9 mõju alla jääv maa oleks vahetatud roheala juhtotstarbega maa vastu. Kaebaja esindaja märkis juba 2007. aastal, et arendustegevus on peatatud, sest omanike huvid on muutunud. Ka majandusaasta aruanded kinnitavad, et arendustegevust takistas majandussurutis. Saamata jäänud tulu või mistahes muud varalist kahju on võimalik kaebaja kasuks välja mõista vaid siis, kui tal oleks olnud tegelikult ka soov ja kavatsus sellist tulu teenida. Seega ei ole

§ 14rakendamine võimalik.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Vaheotsuse tegemata jätmine

1. Halduskohtu viis 10.12.2018 läbi eelistungi, mille käigus läbirääkimistel pooltega leiti, et asjas on otstarbekas teha vaheotsus. Halduskohus andis pooltele võimaluse täiendavate seisukohtade esitamiseks ning määras uue istungi toimumise ajaks 04.04.2019, täpsustades vastuseks poolte küsimusele, et istungil toimub arutelu vaheotsuse üle. 04.04.2019 kohtuistungi alguses rõhutas kohus asja arutamise piire, tuues välja, et vaidluse all on vaid vaheotsusega seonduv ning käsitlemisele ei tule kahju suuruse küsimus. Samuti rõhutas kohus, et ekspertarvamuste õigsuse üle toimub vaidlus tulevikus ning istungil räägitakse vaid kahju komponentidest.
2. Otsuses leidis halduskohus, et kaebajale tuleb

§ 16

alusel välja mõista õiglane hüvitis, mille suuruse kindlaks määramisel tuleb juhinduda üldjoontes hüvitisest, mille kaebaja oleks saanud kinnistute riigi poolt omandamise korral. Kuna riiki ei saa kohustada kinnistuid kaebajalt omandama, tuleb hüvitisena välja mõista summa, mis vastab enam-vähem riigi poolt 2014. aasta augustis tellitud ekspertarvamuses näidatud väärtuse (1,3 mln eurot) ja vaidlusaluste kinnistute kaebuse esitamise aja umbkaudse väärtuse (0,54 mln eurot) vahele. Kuna

§ 16

alusel õiglase hüvitise määramine on võimalik ilma täiendavaid tõendeid kogumata, pole vaheotsuse tegemine otstarbekas. Toimikus on olemas tõendid nende asjaolude kohta, millest lähtudes on võimalik määrata õiglane hüvitis. Kuigi neid kohtuistungil ei uuritud, on pooltel olnud võimalik esitada nende kohta oma seisukoht. Vaheotsust pole vaja teha pelgalt selleks, et kontrollida kinnistute väärtust kaebuse esitamise ajal. Kinnistute väärtus on kindlaks tehtud HS hinnanguga ning seal sisalduv suurus ei saa vastustajat kahjustada, sest pole usutav, et kinnistu väärtus võiks olla suurem ning hüvitis seega väiksem. See risk on õiglane jätta riigi kanda, sest riigil oleks olnud võimalik kinnistud LKS § 20 alusel omandada ning jääda ise lootma nende väärtuse tõusule tulevikus. 11. Ringkonnakohus halduskohtu eeltoodud käsitusega ei nõustu. Võtmata siinkohal veel seisukohta, kas kaebuse rahuldamine

§ 16

alusel oli õige, leiab ringkonnakohus, et viis, kuidas halduskohus jõudis õiglase hüvitiseni, ei ole jälgitav. Kohus võttis aluseks kinnistute väärtuste vahe

1. ja
2. aastal, samas on jõustunud kohtuotsustega asjades nr 3-14-52529 ja 3-15-386 leitud, et riik ei olnud kinnistute omandamismenetluses õigusvastases viivituses ning riigil puudus kohustus kinnistud omandada. Selles valguses on arusaamatu, miks tuleb lähtuda just kinnistute
3. aasta väärtusest, mille eest riik oli tol ajal nõus kinnistud omandama. 13

§ 16

puhul ei ole tegemist tavapärase kahju hüvitamise nõudega vaid, tegemist on kompensatsiooniga. Kahju ei kuulu hüvitamisele mitte täieliku hüvitamise põhimõtet järgides, vaid üksnes õiglases ulatuses. Kohtul on õiglase hüvitise määramisel suur kaalutlusruum, kuid seda enam peab olema jälgitav kohtu arutluskäik õiglase hüvitise suuruse kujunemise üle.

1. Arvestades eelmainitud kohtu suure kaalutlusruumiga, tuleb pooltele anda võimalus esitada omapoolne seisukoht õiglase hüvitise suuruse määramise aluseks olevate asjaolude kohta. Kuigi pooled on kohtumenetluses seisukohti esitanud, tuleb arvestada, et nõuete aluste ja kahju komponentide paljusust silmas pidades on vastustaja pandud raskesse olukorda. Halduskohtu 10.12.2018 istungil langetatud otsustus, et asjas tuleb teha vaheotsus, oli seega igati põhjendatud. Kui vaheotsus oleks jõustunud ning kahju hüvitamise alus seega teada, oleks pooled saanud kahju suuruse osas oma seisukohti oluliselt efektiivsemalt esitada.
2. Halduskohus on 04.04.2019 istungil pooltele selgitanud, et ekspertarvamuste õigsuse üle vaieldakse hiljem, kuid vaidlustatud otsuses on ise siiski tuginenud HS ekspertarvamusele ning leidnud, et ekspertarvamuse ebatäpsuse risk tuleb jätta riigi kanda. Ringkonnakohus leiab, et selline käitumine on olnud menetlusosalisi eksitav. Kohus oleks asjas pidanud tegema vaheotsuse.
3. Ringkonnakohus tühistab seega halduskohtu otsuse ning saadab asja halduskohtule kahju suuruse küsimuses uueks läbivaatamiseks. Ulatuses, milles halduskohus lubas teha vaheotsuse, vaatab ringkonnakohus poolte apellatsioonkaebused sisuliselt läbi.

§ 7

lg 1 alusel esitatud nõue 15.

§ 7lg 1 kohaldamine eeldab muu hulgas seda, et määrus nr 9 peab olema õigusvastane.

Haldusakti õiguspärasust hinnatakse selle andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et isegi siis, kui puudub alus kaebajale ette heita määruse nr 9 tähtaegselt vaidlustamata jätmist, tuleb

§ 7

lg 1 alusel esitatud kaebus jätta rahuldamata, sest määrus nr 9 ei ole õigusvastane. Ringkonnakohus ei korda halduskohtu vastavaid põhjendusi (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

1. Kaebaja väidab määruse nr 9 õigusvastasust eelkõige põhjusel, et piirangute kehtestamine oli algusest peale põhjendamatu ja vastustaja teadis seda juba seoses
2. aastal toimunud planeerimismenetluses antud kooskõlastusega. Ringkonnakohus leiab, et määruse nr 9 õigusvastasus
3. aastal ei saa vahetult tuleneda asjaoludest, et aastatel 1998 ja 2014 ei peetud kaitsealuste taimede kaitseks puhverala jätmist vajalikuks. Tallinna Botaanikaaed viis
4. aastal läbi inventeerimise, kus soovitas vaidlusaluste kinnistute ala kaitse alla võtta (I kd, tl 203).
5. Õige pole kaebaja seisukoht, et tal ei olnud võimalik kaitsta oma huvisid määruse nr 9 menetluses. Tallinna Keskkonnaameti 15.06.2005 ja 03.10.2005 kirjadest kaebajale (I kd, tl 58-59) nähtub, et Eesti Loodusmuuseum on mures Lasnamäel kasvava I kategooria kaitsealuste taimede säilimise pärast ning teostab seal seiret. Seega ei pidanud Tallinna Keskkonnaamet võimalikuks nõustuda
6. aasta detailplaneeringu järgse teede ja tehnovõrgu lahendusega ega kooskõlastada elamukvartali hoonestuse eskiisi. Kaebaja toob
7. aasta majandusaasta aruandes välja, et projektide kooskõlastamisel selgus, et osadel Paekalda kinnistutel kasvab kolm haruldast taime, mille kaitseks soovib Keskkonnaministeerium moodustada Maarjamäe klindile sihtkaitsevööndi. Peale 14

§ 7lg 2 alusel esitatud nõue 19.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vastustaja ei viivitanud õigusvastaselt kinnisasjade püsielupaiga hulgast väljaarvamisega (HKMS § 201 lg 4). Kohtud pole haldusasjades nr 3-14-52529 ja 3-15-386 tuvastanud, et vastustaja oleks omandamismenetluses olnud õigusvastaselt tegevusetu. Sellist hinnangut pole küll antud seoses kaebaja väitega, et vastustaja oleks pidanud vaidlusalused kinnistud juba

1. aastal püsielupaiga hulgast välja arvama, sest teadis alates
2. aastast, et piirangute seadmine pole vajalik, kuid kohtud on siiski toimunud menetlust korduvalt analüüsinud. Täiendavalt toob ringkonnakohus välja, et puudub norm, mis sätestaks kordusinventuuri tegemiseks mingi tähtaja. Vastustaja tegi kinnistute osas esmakordselt hinnapakkumise
3. aasta lõpus (I kd, tl 102). Sellest võib järeldada, et kinnisasjade omandamise järjekord oli jõudnud kaebajani. Kaebaja seda hinnapakkumist ei aktsepteerinud (I kd, tl 106, 109). Ettepaneku püsielupaiga muutmiseks tegi vastustaja 17.06.2014 (I kt, tl 119) ning inventeerimine toimus seejärel
4. aasta suvel. Kaebajale esitati määruse nr 22 eelnõu tutvumiseks ja seisukoha esitamiseks 17.12.2015 (I kd, tl 150). Eelnevalt arvestades pole põhjust väita, et menetlus kestis liiga kaua. 15

§-de 14 ja 16 alusel esitatud nõue 21.

§ 14

annab õiguse taotleda õigustloova akti andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist. Kaebaja seisukohast võib aru saada nii, et puudub norm, mis näeb ette kompensatsiooni maksmise olukorras, kus isiku varal on pikka aega olnud LKS-st tulenevad piirangud, kuid mingit hüvitist selle eest ei maksta. Halduskohus nõustus eeltoodud õigusvastase haldustegevuse määratlusega, kuid leidis, et kahju on võimalik hüvitada PS §-de 25 ja 32 ning

§ 16alusel.

Kaebaja hinnangul ei vii

§ 16rakendamine õiglasele tulemusele.

22. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et

§ 14kohaldamiseks puudub alus.

Kaebaja on tuginenud ettevõtlusvabaduse ja omandiõiguse riivele. Nimetatud riive põhjustasid kogumis nii määrus nr 9 kui ka määrusest nr 22 tingitud omandamismenetluse lõpetamine, mitte aga asjaolu, et LKS ei reguleeri olukorda, kus omandamismenetlus jääb lõpule viimata, sest looduskaitselised piirangud enam ei kehti. Iga võimaliku kahju hüvitamise kord ei pea tulenema eriseadusest, vaid selleks ongi ette nähtud

. Haldusasja nr 3-14-52529 p-s 17 on ringkonnakohus andnud juhise, mille järgi, kui kaebajad leiavad, et menetluse pikkusest tulenevalt on neile tekkinud kahju, on neil võimalik nõuda riigilt õigustloova akti andmisega või andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist vastavalt

§-le 14. Ringkonnakohus märgib, et nimetatud seisukoht ei ole käesolevas asjas siduv. Haldusasja nr 3-14-52529 sisuks oli keskkonnaministri kohustamine otsustada kinnisasjade omandamine ning see ei olnud seotud kahju hüvitamise küsimusega. Otsuse p-s 17 sisalduv soovitus oli üldsõnaline ega sisaldanud

§ 14asjakohasuse osas täpsemat analüüsi.

1. Halduskohus leidis õigesti, et haldustegevus, mille tulemusena kehtisid vaidlusalusel kinnistul
2. aasta veebruarist kuni
3. aasta märtsini looduskaitselised piirangud, oli tervikuna vaadates kaebaja õigusi erakordselt piirav. Ringkonnakohus ei korda selles osas halduskohtu põhjendusi (HKMS § 201 lg 4), märkides vaid, et asjaolu, et kaitsekord piiras oluliselt kinnisasjade sihtotstarbelist kasutamist, tuleneb juba sellest, et kinnistute suhtes alustati LKS § 20 lg-s 1 sätestatud menetlust. Halduskohus ei ole kahju tekkimist tuletanud riigi ja kohaliku omavalitsuse erinevatest õiguspärastest haldusaktidest ja toimingutest kogumis. 10.12.2018 kohtuistungil väljendas kaebaja selgelt, et ei soovi vaidlustada Tallinna linna tegevust. Halduskohus on sellest ka lähtunud ning analüüsinud vaid vastustaja tegevust. Ringkonnakohus ei nõustu vastustajaga, et

§ 16alusel saab kahju tekitamise aluseks olla vaid üks haldusakt või toiming.

Sõnasõnalt lugedes on see nii, aga normitehniliselt on tavapärane, et õigusnormide sõnastamisel eelistatakse ainsuse vormi, välja arvatud, kui ainsuse ja mitmuse eristamisel on õiguslik tähendus.

§ 16lg-t 1 pole alust pidada normiks, mille puhul on seadusandja eesmärk 16

§ 16lg 1 näeb ette varalise kahju hüvitamise õiglases ulatuses.

Nagu ringkonnakohus eespool märkis, ei ole tegemist tavapärase kahjuhüvitisega, vaid kompensatsiooniga. Seetõttu jättis halduskohus õigesti rahuldamata kaebaja nõuded konkreetse otsese varalise kahju või saamata jäänud tulu hüvitamiseks. Põhjendamatu on kaebaja etteheide, et kohus valis kahju hüvitamiseks kõige lihtsama tee. Õiglase hüvitise suuruse kindlakstegemisel peab kohus anda hinnangu kõigile kaebaja väidetele seoses kahju kujunemisega, kuid hüvitis ei seisne mingi konkreetse kahjuliigi väljamõistmises. Hüvitise suuruse määramisel arvestab kohus muu hulgas

§ 16lg-tes 2 ja 3 nimetatud asjaoludega.

1. Ringkonnakohus peab vajalikuks veel märkida, et hüvitise väljamõistmist ei välista asjaolu, et kaebaja ei vaidlustanud määrust nr 9, vaid lootis, et riik omandab kinnisasjad LKS § 20 lg 1 alusel. Lähtuda tuleb faktilisest olukorrast, mille järgi ei saanud kaebaja oma kinnistuid perioodil 03.02.2006-27.03.2015 sihtostarbeliselt kasutada, kusjuures kinnistutel olevad piirangud olid seatud õiguspäraselt. Omandamismenetluses tehtud hinnapakkumistest võib õiglase hüvitise väljaselgitamisel lähtuda, kuid need pole siduvad. Taotluse lahendamine
2. Eeltoodud põhjendustel tuleb mõlema poole apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Asi tuleb saata tagasi halduskohtule

§ 16kohaselt õiglase hüvitise suuruse kindlaksmääramiseks.

Ringkonnakohus tuvastab käesoleva kohtuotsusega, et kaebajal on õigus nõuda

§ 16

alusel õiglast hüvitist selle eest, et ajavahemikul 03.02.200627.03.2015 kehtis kaebajale kuuluvatel Paekalda tn 5, 6, 6A ja 11 kinnisasjadel kaitsekord, mis oluliselt piiras kinnistute kasutamist.

1. Kuna ringkonnakohus saadab asja halduskohtule menetluse jätkamiseks ning lõppotsust ei tee, menetluskulude jaotust käesoleva otsusega kindlaks ei määrata. (allkirjastatud digitaalselt) Tühistatud osaliselt Riigikohtu 05.03.2021 otsusega RESOLUTSIOON
2. Rahuldada Keskkonnaministeeriumi kassatsioonkaebus.
3. Jätta AS Merko Ehitus Eesti vastukassatsioonkaebus rahuldamata. 17