← Eesti

1-20-2210/35

Obsah (4)§ 118§ 68§ 73§ 78

1-20-2210 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 29.detsember 2020.a Tallinn Kohtuasja number 1-20-2210 Kohtukoosseis Eesistuja Orvi Koik, liikmed S

§ 118lg 1 p 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 12.

novembri 2020.a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatava XX kaitsja Vladimir Sadekov Prokurör Eneli Laurits Süüdistatav XX, isikukood: XXXXXXXXXXX; Eesti Vabariigi kodanik; emakeel on vene keel; XXX; elukoht on XXX; töötab XXX; tõkend puudub, kahtlustatavana kinni peetud 11.-12.05.2018; varem kriminaalkorras karistamata. Kaitsja kokkuleppel Vladimir Sadekov RESOLUTSIOON Tühistada Harju Maakohtu 12. novembri 2020. a otsus osaliselt XX süüditunnistamises ja karistamises,

§-de 73, 78 kohaldamises ning temalt tsiviilhagi, kriminaalmenetluse kulude väljamõistmises ja liigendnoa hävitamises. Teha uus otsus, millega mõista XX

§ 118lg 1 p 1 järgi õigeks. Jätta YY esitatud tsiviilhagi Kr

MS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata. Jätta määratud kaitsjale makstud tasu 210 eurot ja ekspertiisi tasu 84 eurot riigi kanda. Asitõend XX-le kuuluv liigendnuga, mis asub Tallinnas Rahumäe tee 6 asuvas Põhja Prefektuuri asitõendite hoidlas- tagastada XX-le kohtuotsuse jõustumisel. Asitõendite suhtes võetavate meetmete osas, mis puudutab T-särki, puuteproove ja CDplaate jätta Harju Maakohtu

  1. novembri
  2. a otsus muutmata. Kaitsja apellatsioon rahuldada. Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  3. Harju Maakohtu otsusega üldmenetluses tunnistati XX süüdi

§ 118

lg 1 p 1 järgi ja mõisteti karistuseks vangistus 4 aastat.

§ 68

lg 1 alusel arvata karistusaja hulka kahtlustatavana kinnipidamise 11.05.2018-12.05.2018, s.o 2 päeva ning kandmata karistus on 3 aastat 11 kuud 28 päeva vangistust.

§ 73

lg 1-3 alusel määrata, et mõistetud karistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui XX ei pane 4 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

§ 78p 1 kohaselt hakkab katseaeg kulgema kohtuotsuse kuulutamisest.

1.1 Sama otsusega lahendati ka tsiviilhagiga, menetluskulude ja asitõenditega seonduv. 2. XX-le esitati

§ 118

lg 1 p 1 järgi süüdistus tahtlikult teisele inimesele raske tervisekahjustuse tekitamises, millega põhjustati oht elule. Süüdistuse kohaselt lõi XX valu ja tervisekahjustuste tekitamise eesmärgil 11.05.2018 kella 14.11 paiku Tallinnas Lastekodu tänaval YY-le ühe korra noaga keha piirkonda, millega põhjustas YY-le eluohtliku tervisekahjustuse, s.o vasakul pool rindkereõõnde ulatuva torke-lõikehaava.

  1. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava XX kaitsja Vladimir Sadekov. 3.
  2. Kaitsja asub seisukohale, et maakohus rikkus menetlusõigust ja kohaldas valesti materiaalõigust. Maakohus tuvastas hädakaitse seisundi olemasolu süüdistataval, siis selles osas kohtuotsust ei vaidlustata. Kaitsja vaidlustab maakohtu otsust osaliselt ja seda osas, mis puudutab, et maakohus tuvastas süüdistataval hädakaitse piire ületamise. Samuti ei nõustu kaitsja tsiviilhagi esitamisega. 3.2 Kaitsja arvates, hindas maakohus esitatud tõendid valesti. Kohtu otsus on ebajärjekindel, loogikavastane ja ebaselge. Ja seda põhjusel, et kohus ekslikult tunnistas süüdistatava ja tunnistaja CC (kes on süüdistatava abikaasa) antud ütlused osaliselt ebausaldusväärseteks, põhjendades oma arvamuse ainuüksi sellega, et süüdistatav ja tunnistaja C kasutasid isikuasesõna „meie“ (vt kohtu otsuse punkt 10, lk 7). On täiesti arusaadav, et tegemist on abikaasadega, kes mõlemad olid sündmuskohal ja mõlemad võtsid osa toimunud sündmustest. 2

(7)Seega, on täiesti loogiline ja põhistatud, kui süüdistatav ja ka tunnistaja, kirjeldades subjektiivseid asjaolusid, kasutasid isikuasesõna „meie“, vastates küsimustele, mis puudutasid olukorra subjektiivset poolt. 3.3 Kaitsja leiab, et maakohus oli liiga usaldav kannatanu suhtes, kelle ütlustes tuvastati vastuolud. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et kannatanu on oma ütlusi enda kasuks moonutanud vaid üksikasjades. Tõele ei vastanud kannatanu ütlused väidetava teise noalöögi osas, mis ei ole kohtus tõendamist leidnud. Kannatanu vaikimine tema poolt toime pandud löögist (süüdistatava rusikaga näkku löömine) ja selle tagajärgedest süüdistataval (murtud käeluu ja sinikas parema silma all), mis on kohtus tõendamist leidnud. Kannatanu otsasõidu katse süüdistatava otsa, mille tõendamist oleks kohtul võimalik tuvastada, kui kohus ei seaks alusetult süüdistatava ja tunnistaja CC ütlusi kahtluse alla. Kannatanu poolt tekitatud materiaalse kahju sihilik suurendamine, eesmärgiga oma vara korda teha süüdistatava arvel, mis on ka kohtus tõendamist leidnud. Tunnistaja QQ, kelle ütlusi maakohus usaldab, kuid kes pole olnud toimunud sündmuste vahendlik tunnistaja ja kelle teadmised toimunust on piiratud selle osaga, millest ta on osa võtnud, siis ei olnud maakohtul alust usaldada kannatanu ja tunnistaja Q ütlusi. 3.4 Kaitsja nõustub maakohtu arvamusega süüdistatava hädakaitseseisundi olemasolu küsimuses ning ka kaitsevahendi sobivuse küsimuses. Kaitsja ei nõustu maakohtu arvamusega, et kaitsetegevus ei olnud säästvaim. Seda põhjusel, et kohus, olles arvestanud osade objektiivsete asjaoludega, jättis osa neist käsitlemata. Maakohus hindas süüdistatava seisundit peale löögi saamist liiga sõnasõnalt, mis viis ebaõigele järeldusele. Kohus jätab tähelepanuta, et süüdistatava täpsed sõnad olid „Võib öelda, et kaotasin teadvuse.“ Süüdistatav pole väitnud otsesõnu, et kaotas peale näolöögi saamist teadvuse. Siinjuures igale kõrvalseisjale on selge see, et süüdistatav kasutas lihtsalt sellist väljendit oma reaktsiooni kirjeldamiseks. Süüdistatava väljend „Võib öelda, et kaotasin teadvuse“ ei tähendanud ja ei võinud tähendada, süüdistatava reaalsustunde ja kuulmis- ning nägemisaistingu totaalse kaotuse, selle klassikalises arusaamises, kui teadvuse kaotanud inimene ei kontrolli oma keha, asub lamavas asendis ja ei reageeri välismõjudele. Süüdistatava poolt kasutatud väljend tähendas sisuliselt, et viimane viibis seisundis, mil inimesel säilib osaliselt võime teostada kontrolli oma keha üle (nokaut ing. knockout) löök, mis teeb vastase võitlusvõimetuks. Seega maakohus on moonutanud esitatud tõendid, andes süüdistatava sõnadele väära tähenduse ja läbi selle tunnistas need ebausaldusväärseteks. 3.5 Süüdistatava tegu ei olnud õigusvastane, kuna süüdistatav ei ületanud hädakaitse piire. Süüdistatav jõudis noani vaid mõni sekund enne seda, kui sai kannatanult näolöögi. Süüdistatav vaatas alla noa peale, siis ei saanud ta oma olukorda mõista. Süüdistataval ei olnud ajalise nappuse ja tasakaalu kaotuse tõttu teda ohustava olukorra hindamiseks ja kaalumiseks aega, kas ja kuidas tema käsutuses oleva kaitsevahendiga (noaga) oleks võimalik kannatanut säästvamalt kahjustada (s.h. ka noa näitamisega). Seda seisukohta on kinnitatud ka Riigikohtu praktikaga, mille kohaselt tuleb hinnata seda, kas kaitsjal oli üldse hirmu seisundis võimalik kaalutleda ja otsustada, mil viisil kaitsevahendit kasutada. Süüdistataval ei olnud ka võimalus tõrjuda kannatanu käelööki noaga, mille tagajärjeks oleks tõenäoliselt kannatanul võimalik käevigastus. Kannatanu käelöögi noaga tõrjumine ei ole antud olukorras reaalselt teostatav ega eluliselt usutav. 3
(7)3.6 Objektiivselt on tuvastatud, et noatera pikkus kuni noatera seljal oleva silmuseni oli 7,6 cm. Haavakanali suund on ülevalt alla ja sügavus 4,5 cm (mis on peaaegu pool noaterast). Haavakanali sügavus ja suund räägivad, et noalöök oli kaootilise käeliigutuse tulemus, mis toimus paanika mõjul, mitte aga sihikindla iseloomuga läbi mõeldud löök. Tõendamist ei ole leidnud süüdistatava otsene tahtlus kannatanule liigse kahju tekitamiseks. Maakohus on eksinud Riigikohtu praktika vastu, mille kohaselt ei pea kaitsja üle võtma ebakindlast kaitsevahendist tulenevat riski, mis ei garanteeri ründe kohest ja lõplikku kõrvaldamist. Maakohus jättis kõik kahtlused nende teostatavuse osas süüdistatava kasuks tõlgendamata, mis omakorda toob paratamatult kaasa in dubio pro reo põhimõtte rikkumist. Riigikohus on nentinud, et kaitsetegevuse ründele vastavuse või mittevastavuse tuvastamisel on kohaldatavad ex-ante hindamiskriteeriumid. Hädakaitsetegevuse mittevastavus ründele peab objektiivsele kõrvalseisjale olema ilmne juba kaitsetegevuse ajal – seda ei saa tuletada hiljem saadud teadmiste põhjal. Antud juhul ei ole alust kahelda, et käsitletavas olukorras kaitseva isiku (ehk süüdistatava) tegevus oli objektiivselt vajalik, kohane ja mitte liigset kahju tekitav. 3.7 Kaitsja asub seisukohale, et antud juhul ei esine alust rääkida hädakaitse piire ületamisest otsese tahtlusega. Üks nõrk noalöök, mis oli tehtud tasakaalu kaotades, nii nagu seda väidab kohus, või ühel põlvel seistes, nagu seda väidab kannatanu, mitte mingil määral ei osuta sellele, et süüdistataval oli mingi võimalus möönda, et ta oma tegevusega võis tekitada kannatanule liigset kahju. Teo iseloom, löögi trajektoor ja haavakanali sügavus, süüdistatava ja kannatanu keha asendid ja nende vahel olev maa – kõik viitab sellele, et süüdistataval oli piisavalt alust loota, et ta ei tekita kannatanule liigset kahju. Järelikult, temal tegevus võis olla kantud maksimaalselt kaudsest tahtlusest, veelgi korrektsemalt öeldes – puhtast enesekaitse tahtest. Rünne ei lõppenud peale esimest näolööki, vaid alles peale kannatanu noalöögi saamist. Järelikult, polnuks süüdistataval nuga olnud, võiks süüdistatavaks olla hoopiski käesolevas asjas kannatanu. Arvestades süüdistatava terviseseisundit ja murtud kätt. Maakohus jättis nõuetekohaselt tuvastamata süüdistatava teo subjektiivse külje. Sellega on kohus kohaldanud valesti materiaalõigust ja rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Süüdistatava tegevus oli vajalik, sobilik, ilma üleliigse intensiivsuseta ja kantud puhtast kaitsetahtest, mistõttu tuleb süüdistatav talle etteheidetavas teos (

§ 118lg 1 p 1) õigeks mõista.

3.8 Kuna esinevad alused õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks, tuleb kannatanu tsiviilhagi jätta läbi vaatamata (KrMS § 310 lg 2 alusel). Mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas tuleb arvestada sellega, et kahju tekitamine kannatanule ei olnud õigusvastane VÕS § 1045 lg 2 p 3 mõttes, sest süüdistatav käitus hädakaitseseisundis. Kaitsja ei nõustu, et autole tekitatud kahju on võimalik käesoleva menetluse käigus rahuldada. Tegemist ei ole varavastase kuriteoga ning noalöögi ja auto kahjustamise vahel ei ole põhjuslikku seost. Kokkuvõtvalt on kaitsja seisukohal, et esinevad alused tsiviilhagi läbi vaatamata jätmiseks või rahuldamata jätmiseks. 4. Ringkonnakohtu istungil jäi kaitsja apellatsioonis toodu juurde. Süüdistatav toetas kaitsja apellatsiooni. Prokurör ei toetanud kaitsja apellatsiooni ja taotles jätta apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT 4

(7)5. Kohtukolleegium, tutvunud kohtuasja materjalide ja esitatud apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära kohtumenetluse pooled, asub alljärgnevale seisukohale. 5.1 Vastuseks apellatsiooni etteheitele, et maakohus ei ole arvestanud süüdistatava XX ja tunnistaja CC ütlustega tervikuna, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatava ja tunnistaja ütluste usaldusväärsusest. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-19-05 ja nr 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Maakohus on veenvalt põhjendanud miks ta ei pea süüdistatava ja tunnistaja ütlusi osaliselt usaldusväärseks ning ringkonnakohus nõustub maakohtu argumentidega. Seejuures ei ole maakohus lugenud süüdistatava ja kannatanu ütlusi osaliselt ebausaldusväärseks ainult põhjusel, et need on antud meie vormis. Maakohus on lugenud tunnistaja CC ütlused osaliselt ebausaldusväärseks ka põhjusel, et muudest tõenditest nähtuv teave lükkab ümber tunnistaja ütlused selles osas, kui mitu isikut väljus trepikojast ja istus sõidukisse. Ka ei riimu tunnistaja ütlused teiste tõenditega osas, mis puudutab asjaolusid, mis põhjusel ja kuidas liikus süüdistatav sõiduki liikuma hakkamisel sõiduteele ning mida tegi süüdistatav liikuva sõidukiga kohakuti jõudes ning millises järjekorras väljusid sõiduki peatumise järgselt isikud. Süüdistatava ütluste osas on maakohus asunud seisukohale, et need on moonutatud ehk ennast õigustavad. Süüdistatava ja tunnistaja ütluste seda osa, milles vastuolud puuduvad, on maakohus hinnanud KrMS § 61 lg 2 kohaselt kogumis teiste tõenditega oma siseveendumuse kohaselt ning leidnud, et need ütlused on usaldusväärsed ja kooskõlas teiste kohtuistungil uuritud tõenditega. Maakohus on oma otsuses analüüsinud süüdistatava ja tunnistaja ütlusi tervikuna ning ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi. Seega on maakohus järginud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-1-131-13 p 11-14 märgitud seisukohti. 5.2 Maakohus on oma otsuses analüüsinud ka kannatanu YY ütlusi tervikuna, hinnanud, kas ütlustes on lahknevusi teiste isikuliste tõendi allikatega või teiste kogutud tõenditega ning kas riimuvate tõendite kogum suurendab kajastatava asjaolu tõenäosust, mistõttu ka siin ei näe kolleegium õiguslikke minetusi. Kriminaalasjas ei esine asjaolusid, mis viitaksid sellele, et kannatanu YY ütlused ei ole tervikuna usaldusväärsed. Seda ei anna alust väita ka apellatsioonis toodu. Nii on maakohus juba kannatanu ütluste osaliselt ebausaldusväärseks tunnistamisel võtnud arvesse, et kannatanu on oma ütlusi moonutanud ja seda tema poolt süüdistatava löömise osas ja väidetava teise noalöögi osas. 5.3 Kolleegium nõustub täielikult maakohtuga, et kriminaalasjas ei esine asjaolusid, mis viitaksid sellele, et tunnistaja QQ ütlused ei ole usaldusväärsed. Maakohtu järeldused tõendi, s.o tunnistaja QQ ütluste usaldusväärsuse hindamise osas on loogilised ja jälgitavad ning ei ole vastuolus Riigikohtu praktikas väljendatud seisukohtadega isikulise tõendiallika usaldusväärsuse hindamisel. Maakohtu otsuses on veenvalt põhistatud QQ ütluste usaldusväärsust. Tunnistaja ütluste ebausaldusväärsust ei anna alust väita ka apellatsioonis toodu. Pelgalt apellandi viide, et tunnistaja teadmised toimunust on piiratud, ei anna alust tunnistada isiku ütlusi ebausaldusväärseks. Tunnistaja QQ on üksikasjalikult andnud ütlusi mida ta on isiklikult toimunud sündmuste kohta tajunud, st näinud või kuulnud. Selliseid apellandi väiteid peab kolleegium otsituks. Kokkuvõtvalt asub kolleegium seisukohale, et maakohus ei ole teinud vigu isikuliste tõendiallikate ütluste usaldusväärsuse hindamisel. 5
(7)6. Esitatud apellatsioonis taotleb apellant XX õigeksmõistmist temale inkrimineeritud kuriteos

§ 118

lg 1 p 1 järgi, kuivõrd süüdistatava tegu ei olnud õigusvastane, kuna ta ei ületanud hädakaitse piire ning tema kaitsetegevus oli säästvaim. Kolleegium leiab üksmeelselt, et kaitsja sellised seisukohad väärivad tähelepanu. Kolleegiumil tuleb nõustuda maakohtuga, et XX oli hädakaitseseisundis ning tegutses kaitsetahtega. Nõustuda saab maakohtuga ka selles, et kannatanu YY löömine noaga oli hädakaitse vahendina sobiv, kuna see lõpetas koheselt ründe. Küll aga ei saa kolleegium nõustuda maakohtuga, et süüdistatav XX on tekitanud kannatanule liigset kahju, kuna tema kaitsetegevus ei olnud säästvaim. Kolleegiumil tuleb märkida, et maakohtu seisukohad selles osas (179-179 pöördel) ei ole selged, ammendavad ja vastuoludeta. Selline rikkumine ei tingi siiski kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks, sest ringkonnakohtul on võimalik see rikkumine ise kõrvaldada ning tõendeid hinnata. 6.1 Küsimusele, kas XX tekitas YY-le liigset kahju, tuleb kolleegiumi hinnangul vastata eitavalt. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et ründe lõpetamiseks oleks olnud piisav tõsta käsi ja hoida noa näitamisega kannatanu enesest kaugemale või tõrjuda kannatanu käelöök noaga (vigastada kannatanu kätt). Maakohus on jätnud tähelepanuta ja arvesse võtmata, et kaitsetegevust (noaga löömist) ei teostanud süüdistatav kannatanu suhtes ajal, mil kannatanu süüdistatavale lähenes, vaid vahetult peale kannatanu poolt löögi saamist näkku. Maakohus asus seisukohale, et süüdistataval oli antud olukorras olemas otsustamise võimalus ning toetus selles osas süüdistatava ütlustele, kes on selgitanud, et tõstis noa ja jäi poolkummargil asendis seisma. Samas on maakohus ise asunud seisukohale, et süüdistataval ei jäänud suure tõenäosusega aega nuga kokku lükata ja taskusse panna. Ka on maakohus pidanud usaldusväärseks süüdistatava ütlusi, et juht jooksis tema poole, kuulis karjet, pööras pead ja sai löögi. Seega on maakohus üheltpoolt jaatanud justkui oleks süüdistataval olnud aega otsustada kaitsetegevuse üle, kuid teisalt jaatanud ajapuudust otsustamiseks. Lisaks on maakohus jätnud täielikult tähelepanuta kannatanu antud ütlused, et kõik käis väga kiiresti ning tema jooksis eseme poole, kuid süüdistatav sai eseme enda kätte enne teda. Sellised kannatanu ütlusi on maakohus usaldusväärseks pidanud. Asjaolu, et kõik käis väga kiiresti on kinnitanud tunnistaja QQ, kes kinnitas, et kogu protsess toimus 10 kuni 15 sekundi jooksul, mis on väga lühike aeg. Tunnistaja CC kinnitab, et juht (kannatanu) tuli jooksuga, karjus midagi ja andis talle (süüdistatavale) vastu pead. 6.2 Maakohus jättis arvestamata, et kaitsetegevuse ründele vastavuse või mittevastavuse tuvastamisel on kohaldatavad ex ante-hindamiskriteeriumid. See tähendab muu hulgas, et hädakaitsetegevuse mittevastavus ründele peab objektiivsele kõrvalseisjale olema ilmne juba kaitsetegevuse ajal − seda ei saa tuletada hiljem saadud teadmiste põhjal (vt RKKKo nr 3-1-165-14, p 10). Maakohus on üheselt tuvastanud ja lugenud tõendatuks, et XX lõi YY noaga ajal, mil oli saanud vahetult löögi vastu nägu ja hakkas tasakaalu kaotama. Maakohus tuvastas üheselt, et kannatanu käelöök ja sellele järgnenud süüdistatava noalöök toimusid ajaliselt lähestikku. Arvestades maakohtu poolt tuvastatud ründeolukorda ja süüdistatava seisundit (saanud löögi näkku), asub kolleegium seisukohale, et selline tekkinud olukord ei võimaldanud süüdistataval XX-l kaaluda, kuhu ründajat noaga sihtida, rääkimata noa näitamisest, kuna reageerida tuli koheselt. Vähetähtis ei ole asjaolu, et süüdistatav ei sooritanud lööki kannatanu rindkere keskossa või täpselt südame piirkonda, vaid löök oli sooritatud vasakule rindkere seinas allpool lateraalselt, st külgsuunas. Seega löök sooritati lihtsalt kohta kus asetses süüdistatava ülestõstetud käsi suunaga ülalt alla. See ei näita aga süüdistatava soovi tabada kannatanut just elutähtsasse piirkonda ning ei saa väita üheselt, et XX valis sihilikult enam 6

(7)kahjustava kaitseviisi. Seda enam, et vähem kahjustavaid kaitsevahendeid süüdistataval käepärast ei olnud. Olukorras kus kaitsetegevus oli teostatud vahetult peale löögi näkku saamist, on maakohtu arutlused kaitsetegevusest (noa näitamine või noaga kätte löömine) ajal, mil kannatanu alles lähenes süüdistatavale, asjakohatud. Seejuures on maakohus tõendatuks lugenud, et maas lebava noani jõudsid kannatanu ja süüdistatav sisuliselt samaaegselt. XX tegutses YY suhtes objektiivselt hädakaitseseisundis. XX kaitsetegevus ei väljunud hädakaitse piiridest, sest ta kaitses ennast õigusvastase ründe eest, kasutades selleks kohast vahendit ja tekitamata ründajale ilmselt liigset kahju. Kolleegium ei tuvastanud asjaolusid, mis annaksid aluse pidada noaga ähvardamise või kätte löömise efektiivsust kaitsetegevuse ajal võimalikuks ja lööki vasakule rindkere piirkonda liigselt kahju tekitavaks, mistõttu tuleb süüdistatav XX talle esitatud süüdistuses

§ 118lg 1 p 1 järgi õigeks mõista. 7. Kr

MS § 310 lg 2 kohaselt kui kohus teeb õigeksmõistva kohtuotsuse või lõpetab kriminaalmenetluse, jäetakse tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavaldus läbi vaatamata. Ringkonnakohus teeb õigeksmõistva kohtuotsuse, siis YY tsiviilhagi jääb KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata.

  1. KrMS § 181 lg 1 sätestab, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik (v.a tsiviilhagiga seonduvad erandid). Kuna kolleegium mõistis XX õigeks temale inkrimineeritud kuriteos, siis hüvitab menetluskulud riik. Seega tuleb maakohtu otsus tühistada määratud kaitsjale maksutud tasu ja ekspertiisi tasu väljamõistmises ning jätta määratud kaitsjale makstud tasu 210 eurot ja ekspertiisi tasu 84 eurot riigi kanda. XX õigeksmõistmise tõttu tuleb maakohtu otsus tühistada ka temalt sundraha 1460 euro väljamõistmises.
  2. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p 2, § 342 lg 1, lg 2 p 1, 2 tühistab kolleegium Harju Maakohtu
  3. novembri
  4. a otsuse osaliselt, XX süüditunnistamises ja karistamises,

§– de 73, 78 kohaldamises ning temalt tsiviilhagi, kriminaalmenetluse kulude väljamõistmises ja liigendnoa hävitamises. Asitõendite suhtes võetavate meetmete osas, mis puudutab T-särki, puuteproove ja CD-plaate jätta Harju Maakohtu 12. novembri 2020. a otsus muutmata. Kaitsja apellatsioon rahuldada. /allkirjastatud digitaalselt/ 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.