KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Vahur-Peeter Liin, Villem Lapimaa ja Ande Tänav Määruse tegemise aeg ja koht 14. jaanuar 2021. a, Tallinn Tsiviilasja number 2-17-11858 Tsiviila

) § 162 lg 4, kuivõrd Riigikohus on jõustunud kohtuotsuses märkinud, et praeguse tsiviilasja menetluskulud jäävad hageja kanda

§ 168lg 2 järgi.

Maakohtul tuleb Riigikohtu otsustusest menetluskulude kindlaksmääramisel ka lähtuda. Maakohus leidis, et kostja esindaja tunnitasu 130 eurot on kooskõlas Riigikohtu praktikaga. Maakohus arvestas seejuures asja keerukust, esindaja kohtule esitatud menetlusdokumentide mahtu ning asjaolu, et kostjat on esindanud kogu menetluse vältel vandeadvokaat. Maakohus kontrollis toimiku materjalide ja kulude spetsifikatsiooni alusel kulude põhjendatust. Maakohus leidis, et kostja esindaja ajakulu ei ole täies ulatuses põhjendatud. Kostjale ei tule hüvitada õigusbüroo juristi toimingute ajakulu

1. septembril 2017,
2. septembril 2017,
3. oktoobril 2017,
4. novembril 2017,
5. detsembril 2017,
6. detsembril 2017,
7. detsembril 2017,
8. jaanuaril 2018,
9. jaanuaril 2018,
10. jaanuaril 2018,
11. jaanuaril 2018,
12. veebruaril 2018,
13. märtsil 2018,
14. oktoobril 2018,
15. oktoobril 2018,
16. oktoobril 2018,
17. novembril 2018,
18. novembril 2018,
19. novembril 2018,
20. detsembril 2018,
21. mail 2019 ja
22. mail 2019 kokku 302 euro ulatuses, kuivõrd advokatuuriseaduse § 40 lg 3 järgi ei või advokaadibüroo kaudu või vahendusel õigusteenust osutada isikud, kes ei ole advokatuuri liikmed. Ülejäänud kostja esindaja ajakulu on põhjendatud ja vajalik. Samas arvestas maakohus asjaoluga, et tegemist oli tööandja vastu esitatud tuvastushagiga

§ 132lg 1 mõttes hagihinnaga 3500 eurot.

Maakohus juhindus Riigikohtu

1. mai
2. a otsusest asjas nr 2-17-6057, milles Riigikohus on selgitanud, et menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel

§ 175

lg 1 alusel arvestatakse mh kohtuvaidluse asjaoludega (eelkõige asja keerukuse ja mahukusega), aga ka sellega, et töötaja rahalise nõudega vähekeerukate asjade puhul on üksnes erandlike asjaolude esinemise korral vajalik ja põhjendatud mõista tööandja lepingulise esindaja kulu välja suuremas ulatuses, kui oli hageja nõue. Maakohus arvestas menetluskulude kindlaksmääramisel ka poolte majanduslikku võimekust ning asjaolu, et hageja on vanaduspensionär ning kostja juriidiline isik. Arvestades Riigikohtu praktikat, nõude olemust, tsiviilasja mahtu ja keerukust ning menetlusosaliste majanduslikku võimekust, leidis 2

§ 138

lg 2 kohaselt peab hageja kostjale hüvitama apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu 300 eurot. Seega mõistis maakohus hagejalt kostja kasuks välja 3800 eurot, millest riigilõiv on 300 eurot ja esindajakulu 3500 eurot. MÄÄRUSKAEBUS 4. Hageja esitas määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määruse ja jätta kostja taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks ja hüvitamiseks rahuldamata. Hageja palub tagastada tema menetluses tasutud riigilõiv pangakontole, millelt see tasuti. Hageja palub jätta menetluskulud poolte endi kanda. Kaebuse väidete kohaselt on maakohtu määrus ebaõiglane. Arvestades, et nii maakohus kui ka ringkonnakohus pidasid hagi põhjendatuks ja rahuldasid hageja nõude, tuli Riigikohtu otsus, millega jäeti hagi läbi vaatamata, pooltele üllatuslikuna. Seega on hageja jaoks kostja menetluskulude tema kanda jätmine ilmselgelt ebaõiglane. Lisaks tuleb arvestada ka asjaoluga, et hageja on kostja juures tööd tehes saanud vigastada tööõnnetuse tõttu, mida on jaatanud nii maakohus kui ka ringkonnakohus. Mh on hagejale tööõnnetuse tõttu tekkinud vigastused pöördumatud. Kuna sisuliselt on tuvastatud tööõnnetuse toimumine, siis palub hageja jätta menetluskulud

§ 162lg 4 alusel poolte endi kanda.

Seda ka hoolimata Riigikohtu suunisest, et menetluskulud peaksid jääma hageja kanda. Kuna Riigikohus otsustas, et hagi tuleb jätta läbi vaatamata, siis tuleb pooltele

§ 150lg 3 kohaselt nende menetluses tasutud riigilõivud tagastada.

Seega oli lubamatu kostja tasutud riigilõivu hageja kanda jätmine. MENETLUSE EDASINE KÄIK

1. Kostja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
2. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Ringkonnakohus leiab, maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Maakohtu määrus tuleb

§ 659ja § 657 lg 1 p 1 jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata.

Ringkonnakohus edastab hageja taotluse kohtumenetluses tasutud riigilõivu tagastamiseks

§ 150lg 4 ja § 65 järgi lahendamiseks Riigikohtule.

8. Määruskaebuses vaidlustab hageja sisuliselt menetluskulude jaotust ning leiab, et menetluskulud tuleb

§ 162lg 4 alusel jätta poolte endi kanda.

Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (

§ 178lg 1).

Menetluskulude jaotus määrati praeguses asjas kindlaks Riigikohtu

1. oktoobri
2. a otsusega. Riigikohtu otsus jõustub selle avalikult teatavakstegemise päeval ja selle peale ei saa edasi kaevata (

§ 694lg 2).

Kuivõrd Riigikohtu otsus on jõustunud ning selle resolutsiooni p 3 kohaselt jäid menetluskulud hageja kanda, siis menetluskulude jaotust hageja praeguses määruskaebemenetluses enam vaidlustada ei saa. Seega lähtus maakohus menetluskulude kindlaksmääramisel õigesti Riigikohtu 2. oktoobri 2019 jõustunud otsusest, mille järgi menetluskulud jäid hageja kanda. 3

§ 150

lg 1 p-le 3 (ringkonnakohtu hinnangul on hageja määruskaebuses ekslikult viidanud

150 lg-le 3) ja leiab, et hagi läbi vaatamata jätmise tõttu tuleb pooltele nende menetluses tasutud riigilõiv tagastada. Kostja tasus riigilõivu ringkonnakohtus apellatsioonkaebuse esitamise eest. Hagi jättis läbi vaatamata Riigikohus.

§ 150

lg 3 kohaselt ei tagastata avalduse läbi vaatamata jätmisel eelnevas kohtuastmes tasutud riigilõivu. Järelikult ei ole kostjal õigust taotleda tasutud riigilõivu tagastamist. Seega leidis maakohus õigesti, et hageja peab kostjale hüvitama apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu. Hageja ei ole vaidlustanud kostja esindajakulude põhjendatust ja vajalikkust osas, milles maakohus hagejalt kostja menetluskulude katteks hüvitise välja mõistis. Määruskaebusest võib järeldada, et hageja on nõustunud sellega, et kostja hüvitatavate esindajakulude suurus on piiratud 3500 euroga. 10. Hageja on esitanud määruskaebuses taotluse tagastada tema kohtumenetluses tasutud riigilõiv pangakontole, millelt see tasuti. Hageja on tasunud riigilõivu hagi esitamisel. Hagi jäeti läbi vaatamata Riigikohtu 2. oktoobri 2019. a otsusega. Seega ei ole hagejal

§ 150

lg 3 järgi õigust nõuda riigilõivu tagastamist ja tema taotlus tuleb jätta rahuldamata. 11. Eeltoodust tulenevalt ei anna määruskaebuse väited alust maakohtu määruse muutmiseks. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. 12.

§ 178

lg 4 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. 13. Määruse peale saab kaevata Riigikohtule

§ 696

lg 1 teise lause ja lg 3 esimese lause alusel.

§ 178

lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. / allkirjastatud digitaalselt / Vahur-Peeter Liin / allkirjastatud digitaalselt / Villem Lapimaa / allkirjastatud digitaalselt / Ande Tänav 4