Obsah (6)

§ 1§ 29§ 4§ 47§ 45§ 78

2-20-8893 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Tsiviilasja menetlev kohtunik Liina Naaber-Kivisoo Otsuse tegemise aeg ja koht 28.01.2021, Narva kohtumaja Tsiviilasja number 2-20-8893 T

§ 1lg 2 järgi, et tegemist on töölepinguga.

Sama tulenes enne 1. juulit 2009 kehtinud

-i sätetest, mille kohaldamisel leidis kolleegium korduvalt, et juhul, kui lepingulise suhte olemust ei ole selle tunnuste alusel võimalik üheselt määrata ja tööandja ei tõenda, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu, tuleb poolte sõlmitud leping lugeda töölepinguks. Seejuures on kolleegium selgitanud, et üksnes juhul, kui on ilmne, et vaidlusalune leping ei ole tööleping, loeb kohus sõltumata poolte väidetest tuvastatuks, et pooled ei sõlminud töölepingut […] Need seisukohad kohalduvad ka alates 1. juulist 2009 3/7 2-20-8893 kehtiva

-i korral. Seadusandja eesmärk panna suurem tõendamiskoormus väidetavale tööandjale, nähtub nii

§ 1

lg 2 sõnastusest kui ka

-i eelnõu seletuskirjast (Riigikogu XI koosseis; 299 SE seletuskiri, lk 8). Seega tuleb eeldada töölepingut, kui isik teeb teisele isikule tööd, mille tegemist võib oodata üksnes tasu eest. Üksnes siis, kui on ilmne, et pooled ei olnud töösuhtes, tuleb sõltumata poolte väidetest lugeda tuvastatuks, et pooled ei sõlminud töölepingut. Olukorras, kus lepingul on nii töölepingu kui ka muu võlaõigusliku teenuse osutamise lepingu tunnused, mistõttu tuleb eeldada töölepingut, on väidetaval tööandjal vastupidist väites kohustus tõendada, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu.“

1. Kohus selgitas kostjale kohustust tõendada oma väiteid (dtl 45 jj). Kostja on tõendina esitanud väljavõtte töötamise registrist (dtl 56, tõlge dtl 94) ja muid tõendeid esitanud ei ole. Vastavalt maksukohuslaste registri põhimääruse § 2 lg 3 on registrisse kantud andmetel informatiivne tähendus. Seega ei ole võimalik ainult nimetatud andmetele tuginedes anda hinnangut poolte vahel sõlmitud lepingule.
2. Kostja on soovinud lepingu olemust tõendada ka tunnistaja ütlustega. Kostja töötaja K J ütlused on lepingu liigi osas vastuolulised. Vastuseks küsimusele, kas hagejaga oli sõlmitud leping vastab tunnistaja, et see küsimus on direktorile (dtl 144). Samuti ei mäleta ta, kas ta on hagejaga sõlmitud lepingut näinud (dtl 144). Samas väidab tunnistaja, et hageja töötas töövõtulepinguga (dtl 144).
3. Kohus leiab, et hinnates kohtule esitatud asjaolusid ja tõendeid kogumis ning arvestades asjaolu, et kostja ei ole tõendanud vastupidist, siis tuleb eeldada, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud tööleping. Töölepingu peamiseks tunnuseks on töötaja allumine tööandja juhtimisele ja kontrollile (

§ 1lg 1).

Hageja on ise kirjeldanud, et ta allus kostja juhtimisele ja kontrollile ja seda on kinnitanud ka tunnistaja oma ütlustega, kes kirjeldas, et hageja tegeles erinevate töödega, mida tunnistaja talle andis (dtl 143), samuti oli kokkulepe tööaja osas (dtl 144), tunnistaja otsustas hagejale makstava tasu osas (dtl 144), peeti hageja tööaja arvestust (dtl 144). Riigikohus on 20.05.2020 tsiviilasjas nr 2-18-6908 tehtud otsuse punktis 13 selgitanud, et: „Lepingu tõlgendamisel lähtutakse VÕS § 29 lg-te 1 ja 4 kohaselt lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest või sellest, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Eelkõige arvestatakse lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lg-s 5 sätestatud asjaoludega, mh lepingupoolte käitumisega. Seega on lepingu olemuse kindlakstegemiseks võimalik arvestada mh sellega, kes korraldas ja juhtis tööprotsessi, kes maksis töövahendite, -materjalide, -seadmete, -ruumide ja muude töö tegemisega seotud kulude eest, kas töö eest maksti perioodilist tasu, kas töötaja pidi olema valmis väidetavale tööandjale tööd tegema, kas töötaja tegutses mitme tööd andva isiku heaks või sai kogu oma sissetuleku või olulise osa sellest väidetavalt tööandjalt, kuidas pooled tõlgendasid vaidlusalust suhet väljapool seda vaidlust, nt suhetes teiste isikutega või täites oma muid kohustusi.“ Kohus leiab, et kuna poolte ühist tahet on käesoleval juhul keeruline tuvastada ning samuti ei ole arusaadav, millisel viisil tõlgendasid pooled omavahelist suhet, siis on vajalik lähtuda sellest, kuidas lepingupooltega sarnane isik seda mõistma pidi. Kohus leiab, et olukorras, kus tööks vajalik materjali tõi kostja, töö andis kostja, tööaega kontrollis kostja ning ka töö kvaliteeti kontrollis kostja, siis olenemata sellest, et kostja kajastas lepingut töötamise registris võlaõigusliku lepinguna, tegemist oli siiski töölepinguga. 4/7 2-20-8893 18.

§ 29

lg 2 kohaselt kui töötajale lepingu järgi makstava töötasu suurust ei ole kokku lepitud või kui kokkulepet ei suudeta tõendada, on töötasu suuruseks kollektiivlepingus ettenähtud, selle puudumisel sarnase töö eest sarnastel asjaoludel tavaliselt makstav tasu. Hageja arvas, et tema töötasu oli 5 eurot (bruto) tunni eest, kostja kokkulepet ei tunnistanud ja viitas, et ruutmeetri eest tasuti kokku hagejale ja tema kaastöötajale 9 eurot ruutmeetri kohta. Kohus leiab, et menetluses ei ole tõendatud, mis on töötasu kokkulepe. Kostja poolt tööaja arvestamise lehele kirjutatu (dtl 4) ei ole piisav kokkuleppe tuvastamiseks, eriti arvestades seda, et puudub kokkulepe konkreetselt hageja töötasu osas. Kostja kirjutis ei anna vastust, mille eest konkreetselt 9 eurot ruutmeetri kohta maksma pidi. Tunnistaja on selgitanud, et tasu kokkulepe oli tehtud töö eest, kuid kui suur tasu oli, seda tunnistaja ei teadnud (dtl 142 jj). Riigikohus on 20.05.2020 tsiviilasjas nr 2-18-6908 tehtud otsuse punktis 17 selgitanud, et: „Kui poolte kokkulepet töötasu suuruse kohta ei ole võimalik tuvastada, tuleb töötasu kindlakstegemisel lähtuda

§ 29lg-st 2.

Selle sätte kohaselt, kui töötajale lepingu järgi makstava töötasu suurust ei ole kokku lepitud või kui kokkulepet ei suudeta tõendada, on töötasu suuruseks kollektiivlepingus ettenähtud, selle puudumisel sarnase töö eest sarnastel asjaoludel tavaliselt makstav tasu. Kolleegium on seisukohal, et kuna töölepingu, sh töötasu kokkuleppe kirjalikult vormistamine on tööandja kohustus (

§ 4

lg 2, § 5 lg 1 p 5, § 115 ja § 117) ning töötaja on töösuhtes nõrgemaks pooleks, kellel suulise töölepingu korral ei ole üldjuhul kirjalikke tõendeid töötasu kokkuleppe kohta tööandja seadusest tuleneva kohustuse järgimata jätmise tõttu, kannab kirjaliku töölepingu vormistamata jätmise tagajärgede riski tööandja (vt ka Riigikohtu

1. jaanuari
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-05, p 12 ja 299 SE seletuskiri, lk-d 31-32). Seega juhul, kui tööandja ei tõenda töötasu suurust, on töötasuks sarnase töö eest sarnastel asjaoludel tavaliselt makstav tasu. Sarnase töö eest tavaliselt makstava tasu suurust on võimalik tõendada nt Statistikaameti andmetega.“ Kohus lähtub Statistikaameti andmetest ja nende poolt läbi viidud 2020 I kvartali uuringust, milles leiti, et ehitussektori lihttöölise mediaanpalk on 802 eurot kuus.1 Kohus jagab nimetatud summa kvartali keskmise ühe kuu töötundidega, mida on ühes kuus 168, ja saab tunnitasuks 4,77 eurot.
3. Kostja ei ole esitanud tõendeid tööaja arvestuse kohta. Tunnistaja on kinnitanud, et tööaja arvestust peeti (dtl 144 – 145). Võttes arvesse, et kostjal on kohustus pidada tööaja arvestust, kuid kostja ei ole hageja tööaja osas tõendeid esitanud, siis saab kohus lähtuda hageja esitatud tõenditest. Hageja on esitanud 4 dokumenti – jaanuari käsikirjaline arvestus (dtl 4), veebruari käsikirjaline arvestus (dtl 4), veebruari töötabel (dtl 58) ning märtsi käsikirjaline arvestus (dtl 2). Kohus leiab, et arvestades

§ 47

lg 2, mille kohaselt on vajalik anda töötajale peale 6-tunnist töötamist vähemalt 30minutiline vaheaeg, mida tööaja sisse ei arvestata, siis on töötaja arvestusest vajalik nimetatud vaheajad maha arvestada. See on kooskõlas ka veebruari dokumentidega, kus käsikirjalistes dokumentides on kajastatud tööaega 8.00 – 16.30 (8,5 h), aga tabelis on 8 h. Seega leiab kohus, et hageja töötas järgnevalt:  1 Jaanuar: 4.01 – 6,5 h; 6.01 – 7,5 h; 7.01 – 7,5 h; 8.01 – 7,5 h; 9.01 – 8 h; 13.01 – 7,5 h; 14.01 – 7,5 h; 15.01 - 7,5 h; 16.01 - 7,5 h; 17.01 - 7,5 h; 20.01 - 7,5 h; 21.01 - 7,5 h; 22.01 - 7,5 h; 23.01 – 7,5 h; 24.01 – 4 h. Kokku 108,5 h. https://www.stat.ee/et/uudised/2020/07/13/juhi-positsioon-ei-taga-alati-korgemat-palka 5/7 2-20-8893  Veebruar: 3.02 – 8 h; 4.02 – 8 h; 5.02 – 8h; 6.02 – 7,5 h; 7.02 – 7,5h; 10.02 – 6h; 11.02 – 8h; 12.02 – 8h; 13.02 – 8h; 14.02 – 8h; 17.02 – 8h; 18.02 – 4h; 20.02 – 8h; 21.02 – 4h; 24.02 – 5h; 27.02 – 8h; 28.02 – 8h. Kokku 122 h.  Märts: 6.03 – 8h; 7.03 – 6,5h; 9.03 – 8h; 10.03 – 8h; 11.03 – 8h; 12.03 – 8h; 13.03 – 8h; 16.03 – 8h; 17.03 – 8h; 18.03 – 8h; 19.03 – 8h. Kokku 86,5 h. 20. Seega hageja töötas kokku 317 tundi. Ühe tunni maksumus on 4,77 eurot (bruto). Kokku oleks kostja pidanud maksma hagejale 1535,94 eurot (bruto) (24.02 oli riigipüha ning vastavalt

§ 45lg 2 on vajalik nende tundide eest maksta kahekordset töötasu).

Kostja maksis hagejale 233,40 eurot (bruto) (dtl 6). Seega peab kostja hagejale täiendavalt maksma 1302,54 eurot (bruto). 21. Kostja on seisukohal, et tal oli õigus pidada kinni hageja töötasust trahve. Kostja ei ole antud küsimuse selgitamiseks esitanud ühtegi tõendit, samuti ei ole kostja esitanud dokumente töötasu kinnipidamise kohta.

§ 78

lg 1 kohaselt võib tööandja kohtuväliselt oma nõudeid töötaja töötasu nõudega tasaarvestada töötaja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis antud nõusolekul, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt võib ilma nõusolekuta kinni pidada töötajale makstud ettemakse, mille töötaja peab tööandjale tagastama, ja töölepingu lõppemisel tasu väljatöötamata põhipuhkuse eest. Kohus ei analüüsi kostja õigust trahve kehtestada, kuna see ei ole käesoleva vaidluse seisukohalt oluline. Arvestades, et tegemist ei ole ettemaksuga ega tasuga väljatöötamata põhipuhkuse eest, siis oleks kostjal pidanud igal juhul olema tasaarvestuse tegemiseks hageja nõusolek, kuid seda ei ole kostja kohtule esitanud. Seega leiab kohus, et kostjal ei ole olnud õigust tasaarvestust teha.

1. Seega leiab kohus, et hagi tuleb osaliselt rahuldada. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista saamata jäänud töötasu summas 1302,54 eurot (bruto). Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
2. Tulenevalt TsMS § 173 lg 1 ls-st 1 märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse.
3. TsMS § 163 lg 1 hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et kuna hagi rahuldati üle 90% ulatuses, siis tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.
4. TsMS § 177 lg 1 alusel määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks: 1) kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses või 2) määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. Kohus määrab menetluskulud rahaliselt kindlaks mõistliku aja jooksul pärast otsuse jõustumist. 6/7 2-20-8893 /allkirjastatud digitaalselt/ Liina Naaber-Kivisoo kohtunik 7/7