Obsah (8)

§ 217§ 2172§ 209§ 344§ 81§ 135§ 136§ 424

1-21-1476 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 8. märts 2021. a, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-21-1476 (20730000439) Kohtunik Pavel Gontšarov Vaid

§ 217² tunnustel kriminaalmenetluse alustamiseks.

Kuriteokaebusest ja selle lisadest nähtuvalt rikkus CC pankrotivõlgniku Y OÜ pankrotihaldurina tegutsedes pankrotiseaduse § 106 lg 2 nõudeid, keeldudes 28.09.2020 pankrotivõlgniku võlausaldaja X OÜ nõudel nõudeavalduste uueks läbivaatamiseks nõuete kaitsmise koosoleku kokku kutsumisest, olles samas teadlik, et Q OÜ (reg kood XXXXXXXX) poolt pankrotivõlgnikule esitatud nõue summas 1 140 281,15 eurot on alusetu ja tugineb võltsitud andmetele. Kuriteokaebuses leiti, et kuivõrd Q OÜ poolt pankrotivõlgnikule esitatud alusetu ja võltsitud andmetele tuginev nõue jäeti PankrS § 101 lg 1 ja § 103 lg 3 kohaselt pankrotivõlgniku varalise kohustusena kõrvaldamata, tekitas CC seeläbi pankrotivõlgnikule varalise kahju summas 1 140 281,15 eurot. Seega pani pankrotihaldur seadusest tuleneva teise isiku varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumisega toime usalduse kuritarvitamise. Kuriteokaebuse kohaselt pidi pankrotihaldur olema hiljemalt 11.12.2019 teadlik, et Q OÜ nõue tugineb võltsitud andmetele, kuna andis samal kuupäeval kriminaalasja nr XXXXXXXXXXX raames tunnistajana ütlusi, mille kohaselt oli ta tutvunud kriminaalasjas nr WWWWWWWW koostatud lõpetamise määrusega. Nimetatud määruses märgiti, et Y OÜle kuulunud hotell1 1-21-1476 restorani „Z“ tulud laekusid Q OÜ pangakontodele ja sealt omakorda tasuti Y OÜ kulusid, samas kui Q OÜ-l endal majandustegevus puudus. Sellest tulenevalt leiti kriminaalasjas nr WWWWWWWW koostatud lõpetamise määruses, et Q OÜ esindaja koostas ja esitas Y OÜ pankrotimenetluses sisult ebaõige dokumendi. Kuriteokaebuse kohaselt pidi CC olema menetlusosalisena teadlik ka 30.03.3020 jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 20.01.2020 otsusest tsiviilasjas nr X-XX-XXXX. Nimelt leiti selles sarnaselt kriminaalasjas nr WWWWWWWW koostatud menetluse lõpetamise määrusega, et Q OÜ poolt pankrotivõlgniku vastu esitatud nõue oli alusetu, kuna see põhines väitel, et pankrotivõlgnik kasutas Q OÜ rahalisi vahendeid, mida sooviti tõendada OÜ Nordea ja Krediidipanga arveldusarvete mittetäielike väljavõtetega, millest olid välja jäetud andmed äriühingu sissetulekute kohta. 10.09.2020 nõudis X OÜ esindaja pankrotihaldur CC-lt e-kirja teel, et viimane kutsuks PankrS § 106 lg 2 alusel nõude alusetuse ja võltsituse tõttu kokku uue nõuete kaitsmise koosoleku. 23.09.2020 esitas CC kohtule avalduse Y OÜ pankrotimenetluse lõpetamiseks raugemise tõttu ja kajastas selles Q OÜ poolt pankrotivõlgnikule esitatud nõuet summas 1 140 281,15 eurot kui kehtivat. Pankrotihaldur vastas X OÜ esindaja 10.09.2020 e-kirjale 28.09.2020, keeldudes nõuete kaitsmise koosoleku kokkukutsumisest põhjusel, et mitte kuskilt ei nähtunud, et antud nõuete tunnustamine põhineks võltsitud andmetel. Pankrotihalduri hinnangul võis võlgnikul teoreetiliselt küll olla vastunõue Q OÜ vastu, ent raamatupidamisdokumentide puudumise tõttu polnud seda asjaolu võimalik korrektselt tuvastada. Kuriteokaebuses viidati lahendatava kuriteokaebuse esemeks oleva kuriteosündmusega sarnaste asjaolude uurimiseks läbiviidud kriminaalasjale nr XXXXXXXXXXX, milline lõpetati 01.04.2020 pankrotihaldur CC tegevus

§-s 2172 sätestatud kuriteo koosseisu tunnuste puudumise tõttu. X OÜ esindaja poolt nimetatud määruse peale esitatud kaebus jäeti 01.07.2020 Riigiprokuratuuri poolt rahuldamata. Kuriteokaebuses märgiti, et Riigiprokuratuuri määruses väidetavalt jaatati pankrotihaldur CC tegevuses

§ 2172

tunnustel kuriteokoosseisu olemasolu, kuid leiti, et menetluse lõpetamine tuleb jätta jõusse seoses kuriteosündmuse aegumisega. Kuriteokaebuses leiti, et pankrotihalduri poolt 28.09.2020 nõudeavalduste uueks läbivaatamiseks nõuete kaitsmise koosoleku kokku kutsumisest keeldumisega jättis ta taas järgimata pankrotivõlgniku varalised huvid ning pani seega toime uue lõpuleviidud usalduse kuritarvitamise kuriteo, mis ei ole aegunud.

1. 30.12.
2. a koostas Põhja Ringkonnaprokuratuuri kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatise. ringkonnaprokurör
3. 11.01.
4. a esitas X OÜ esindaja vandeadvokaat Martin Hirvoja Riigiprokuratuurile kaebuse kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatisele. Riigiprokuratuuri määrus
5. Riigiprokurör leidis, et kriminaalmenetluse alustamata jätmine on seaduslik ja põhjendatud ega kuulu tühistamisele. Riigiprokurör märkis, et nõustub täies ulatuses Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör K. Savtšenkova poolt 30.12.2020 koostatud kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatises avaldatuga. Riigiprokurör märkis sarnaselt ringkonnaprokuröriga, et X OÜ esindaja 18.12.2020 kuriteokaebuse asjaolude osas - pankrotihaldur CC rikkus PankrS § 106 lg 2 nõuet, kui keeldus 28.09.2020 Y OÜ pankrotimenetluse käigus peale 28.04.2015 jaotusettepaneku kinnitamist võlausaldaja X OÜ poolt 10.09.2020 esitatud nõude alusel nõudeavalduste uueks läbivaatamiseks nõuete kaitsmise koosoleku kokku kutsumisest, kuigi 2 1-21-1476 talle oli X OÜ poolt selgitatud ja erinevate tsiviilasjas tehtud kohtuotsuste ning kriminaalasjas nr KKKKKKKKKKKKK 20.02.2019 koostatud menetluse lõpetamise määruse vahendusel tõendatud, et võlausaldaja Q OÜ oli esitanud pankrotimenetluse käigus võltsitud andmetele tugineva nõude - oli kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXX juba menetlust läbi viidud ja 01.04.2020 menetluse lõpetamise määruses ning selles osas Riigiprokuratuurile esitatud kaebuse 01.07.2020 (jõustunud 03.09.2020 Tallinna Ringkonnakohtu määrusega) rahuldamata jätmise määruses selgitatud pankrotihalduri tegevuses

§-s 2172 kirjeldatud kuriteotunnuste puudumist. Riigiprokurör leiab, et ringkonnaprokurör on X OÜ esindaja poolt 18.12.2020 kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXX juba käsitlemist leidnud asjaolude ja tõendite ning nende kohta esitatud arvamuste osas uue kuriteokaebuse alusel õigesti jätnud kriminaalmenetluse alustamata tuginevalt ne bis in idem printsiibile. Riigiprokurör märkis, et ei nõustu kaebajaga selles, et Y OÜ (pankrotis) pankrotihaldur CC on pankrotivõlgniku võlausaldaja X OÜ poolt 10.09.2020 esitatud nõuete kaitsmise koosoleku kokku kutsumisest 28.09.2020 keeldumisega, hoolimata talle esitatud andmetest, et võlausaldaja Q OÜ poolt oli pankrotimenetluse käigus esitatud võltsitud andmetel tuginev võlanõue, toime pannud uue kuriteo, millise osas tuleks eraldiseisvalt kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXX nähtuvatest asjaoludest kriminaalmenetluse alustamise kontekstis kuriteotunnuste olemasolu või nende puudumist hinnata. Riigiprokurör leidis, et kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXX on 18.12.2020 kuriteokaebuses toodud etteheite osas seisukoht võetud, kuivõrd X OÜ esindaja poolt 10.09.2020 pankrotihaldurile esitatud nõue põhineb samadel asjaoludel ja tõenditel, millistele vastas pankrotihaldur juba 22.05.2019 ja, millises tegevuses ei tuvastatud kriminaalasja nr XXXXXXXXXXX raames ega selle kohta koostatud menetlusotsustes (01.04.2020, 01.07.2020) kuriteotunnuseid. Kaebemenetlus selles küsimuses lõppes 03.08.2020 Tallinna Ringkonnakohtu määrusega. Riigiprokurör selgitas, et kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXX oli uurimise all kuriteosündmus selle kohta, et CC OÜ Y pankrotihaldurina ei vaidlustanud OÜ Q nõuet OÜ Y vastu summas 1 126 775,86 eurot, mistõttu see nõue tunnustati ja kinnitati 28.04.2015 kohtumäärusega võlausaldaja nõudena ja hiljem CC pankrotihaldurina ei võimaldanud võltsitud andmetele põhineva nõude vaidlustamiseks korraldada uut nõuete kaitsmise koosolekut. Kriminaalasjas ei olnud vaidlust selle üle, et 30.04.2014 esitas Q OÜ Y OÜ ajutisele haldurile avalduse nõude 1 126 775,86 eurot vastuvõtmiseks ja registreerimiseks. Küll aga seati võlausaldaja X OÜ poolt hiljem kahtluse alla nimetatud nõude põhjendatus. 01.07.2020 selgitas Riigiprokuratuur kriminaalasjas 01.04.2020 menetluse lõpetamise otsuse peale esitatud kaebuse rahuldamata jätmise määruses, et pankrotiseadusest tulenevalt pidanuks CC hiljemalt pärast pankrotihalduriks saamist kontrollima eelnimetatud nõude põhjendatust ja vajadusel sellele nõuete kaitsmise koosolekul vastu vaidlema ning selle tegematajätmine pankrotihalduri poolt saaks olla käsitatav

§ 2172

lg 1 kolmanda alternatiivina sätestatud teise isiku varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumisena. Alusetu nõude esitamist, selle mittevaidlustamist ja kohtule jaotusettepanekuga kinnitada laskmist oli võimalik käsitada ka kelmusena

§ 209järgi.

Riigiprokuratuuri hinnangul olid need võimalikud kuriteokoosseisud lõpule viidud hiljemalt 28.04.2015, mil Harju Maakohus tsiviilasjas nr 2-14-50251 kinnitas Y OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses CC poolt esitatud jaotusettepaneku (PankrS § 143 lg 1 kohaselt koostatakse jaotusettepanek pärast viimast nõuete kaitsmise koosolekut). Kohtu kinnitatud jaotusettepanek põhines võlausaldajate nõuete kaitsmise koosolekutel 12.11.2014 ja 15.12.2014, kus tunnustati 10 võlanõuet kogusummas 1 449 504,72 eurot. Juba tunnustatud nõuet oli alates 2003 kehtiva PankrS § 106 lg 2 kohaselt võimalik vaidlustada üksnes juhul, kui ilmneb, et nõude või pandiõiguse tunnustamine põhineb võltsitud andmetel või kui nõuete kaitsmise koosoleku kokkukutsumisel või selle pidamisel on oluliselt rikutud seadust. Nimetatud asjaolu ilmnemisel saanuks nõuete kaitsmise koosolek nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja, võlgniku 3 1-21-1476 või halduri nõudel uuesti läbi vaadata. Antud juhul oli kõnealuse nõude osas seega määrava tähendusega see, kas tegemist oli võltsitud andmetel põhineva nõudega või mitte. Ka selles osas, kas kõnealust nõuet sai pidada võltsitud andmetel põhinevaks, andis Riigiprokuratuur oma määruses, mida Tallinna Ringkonnakohus 03.08.2020 ei muutnud, vastuse. Määruses selgitati, et „kaebaja leiab, et OÜ-l Q tegelikult ei olnud nõuet OÜ Y vastu summas 1 126 775,86 eurot ning see põhines teadvalt ebaõigelt esitatud, so võltsitud andmetel. Nimelt OÜ Q arvele laekusid nii OÜ Y tulud, kui ta kandis ka OÜ Y kulud seoses hotellipidamisega, kusjuures kulud ei ületanud tulusid. OÜ Q esitas aga nõude kulude osas koos manipuleeritud kontoväljavõttega, kus tulude laekumise kohta jäeti andmed esitamata. Kaebaja viitab, et selle kohta on jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 21.02.2020 kohtuotsuse p-s 14 antud põhjalik sellekohane analüüs. Samuti viitab kaebaja, et kriminaalasjas nr WWWWWWWW on prokuratuur 20.02.2019 koostatud kriminaalmenetluse lõpetamise määruses üheselt tuvastanud RR poolt

§ 344tunnustele vastava teo ehk dokumendi võltsimise objektiivse külje“.

Riigiprokuratuur leidis aga, et sõltumata kaebaja poolt esitatud kriminaaltoimiku ja muudest materjalidest pärinevate andmete analüüsiga välja toodud asjaoludest, mis viitasid võimalikele kuriteo tunnustele, ei saanud kriminaalasja lahendamisel mööda vaadata andmetest, mida oli võimalik ja tuligi käsitada KrMS § 7 lg-le 3 vastava asjaoluna. „Riigiprokuratuur leiab, et olukorras, kus pankrotimenetluses tunnustamiseks esitatud nõudeavalduses esitati ainult ühepoolsed andmed ja osad nõuet puudutavad andmed jäeti esitamata, ei saa siiski üheselt väita või vähemalt saab olla vaieldav, et tegemist on võltsitud andmetel või hoopiski ebaõigetel andmetel põhineva nõudega. Selline vahetegemine on käesoleva kriminaalasja lahendamisel otsustava tähtsusega, kuna pärast nõuete kaitsmist ja jaotusettepaneku kinnitamist saanuks nõude tunnustamise (ja selle muude tagajärgede) osas õiguslikke meetmeid rakendada üksnes juhul, kui nõue põhineks just võltsitud andmetel. Ebaõigete, kuid mitte võltsitud andmetel põhineva nõude osas on pankrotiseaduse regulatsioon pidanud vajalikuks tagada õiguskindluse selliste nõuete püsimajäämiseks ilma vaidlustamise võimaluseta. Taolise eristuse kui seadusandja valiku olemasolu saab järeldada ka käesoleva määruse koostamise ajal seadusandlikus menetluses (Riigikogus II lugemisel) oleva PankrS muutmise eelnõus 195 SE ja selle seletuskirjas esitatud PankrS § 106 lg 2 muudatusettepanekust ja selle põhjendusest. Seega saanuks CC õiguspärane käitumine seisneda võltsitud andmetel põhineva nõude vaidlustamiseks uue nõuete kaitsmise koosoleku kokkukutsumine, mis tähendab seda, et kui nõuet ei saa käsitada võltsitud andmetel põhinevana, siis ei saaks CC-le tegevusetust ette heita“. Riigiprokuratuur arvestas oma seisukoha esitamisel muuhulgas ka kriminaalasjas üle kuulatud pankrotihalduri ütlustest nähtuvaga. Nende kohaselt käsitas viimane 30.04.2014 võlausaldaja Q OÜ poolt ajutisele haldurile esitatud nõuet OÜ Y vastu summas 1 126 775,86 eurot kui vaieldavat nõuet, mitte võltsitud andmetel põhineva nõudena koos sellega pankrotimenetluses kaasnevate järelmitega. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt oli OÜ Q esitanud pankrotimenetluses tunnustamiseks nõude, mis oli koostatud pangakonto väljavõtte alusel ja seejuures esitati ainult kulude osa kajastavaid andmeid, kuid tulude laekumise kohta jäeti andmed esitamata. Nõudeavalduses esitatud nõude aluseks olevaid andmeid kulude kohta ei olnud kahtluse alla seatud ehk neid võis käsitada iseenesest õigetena ja eeldada, et kulud olid tõepoolest sellised. Nõudega seonduvate kulude arvestamata ja esitamata jätmise tõttu sai küll nõue olla alusetu ja põhjendamatu, kuid Riigiprokuratuuri hinnangul ei tulenenud sellest vältimatut ja ühest järeldust, et nõudeavalduses esitatud andmed olid võltsitud ja sellest lähtuvalt nõude tunnustamine põhinenuks võltsitud andmetel PankrS § 106 lg 2 tähenduses. Võimalikuks sai pidada ka tõlgendust, et nõue oli alusetu ebaõigete andmete tõttu. KrMS § 7 lg-s 2 sätestatud põhimõttest tulenevalt pidi menetleja kriminaalasjas sellist võimalust tõlgendama aga pankrotihalduri kasuks. Riigiprokuratuur selgitas, et ebaõigetel andmetel põhineva, kuid juba tunnustatud alusetu nõude vaidlustamiseks ei näe PankrS § 106 lg 2 ega muu säte ette võimalust ega pane ka pankrotihaldurile kohustust kutsuda 4 1-21-1476 kokku uut nõuete kaitsmise koosolekut. Eeltoodust tulenevalt ei olnud pärast nõude tunnustamist CC-l pankrotihaldurina enam kohustust ega õiguslikku alust OÜ Q esitatud nõuet vaidlustada. Sellise toimingu mittetegemist või selle toimingu korraldamise mittetoetamist ei saanud Riigiprokuratuuri arvates käsitada kelmuse või usalduse kuritarvitamise koosseisu täitmisena. Niisiis luges riigiprokurör eeltoodust välja tõdemuse, et kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXX leidis Riigiprokuratuur menetluse lõpetamise otsust täpsustades, et Y OÜ pankrotimenetluses esitatud Q OÜ nõuet ei saanud pidada võltsitud andmetel põhinevaks PankrS § 106 lg 2 tähenduses ehk seega ei olnud ka pankrotihalduril pärast nõude tunnustamist enam kohustust ega õiguslikku alust seda nõuet vaidlustada ehk siis ka võlausaldaja X OÜ poolt uue nõuete kaitsmise koosoleku kutsumise taotlust rahuldada. Tallinna Ringkonnakohus 03.08.2020 määruses Riigiprokuratuuri seisukohta ei kummutanud. Riigiprokurör ei näe 10.09.2020 X OÜ poolt pankrotihaldurile esitatud taotluses nõuete kaitsmise koosoleku kokkukutsumiseks, et uuesti läbi vaadata võltsitud andmetel põhinev Q OÜ nõue, erinevusi kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXX juba käsitlemist leidnud asjaolude ja nende põhjal vastu võetud otsuse vahel. Kriminaalmenetluse lõpetamise otsuse tegemise ja selle seaduslikkuse hindamise ajal on olnud menetlejatele teada nii tsiviilasjast nr X-XX-XXXX kui ka kriminaalasjas nr WWWWWWWW 20.02.2019 koostatud lõpetamise määrusest nähtuv, neid fakte on X OÜ esitanud pankrotihaldurile koos 22.04.2019 taotlustega nõuete kaitsmise koosoleku kokkukutsumiseks. Vaatamata nendele ei rahuldanud pankrotihaldur 22.05.2019 kaebaja taotlust, sest nende vahendusel ei olnud esitatud andmeid, et Q OÜ nõue oleks põhinenud võltsitud andmetel. Samamoodi on toiminud ka pankrotihaldur 28.09.2020 temale 10.09.2020 samadele asjaoludele ja samadele tõenditele vastates, mille osas oli juba kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXX jõutud seisukohale, et pankrotihalduri käsitlus Q OÜ nõudeavalduse võltsitud andmetel mittetuginevana ja sellest tulenevalt nõuete kaitsmise koosoleku kokku kutsumata jätmine ei ole käsitletav võlausaldajate varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumisena

§ 2172mõttes.

Nii kordas pankrotihaldur 28.09.2020 vastuses kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXX seaduslikuks tunnistatud seisukohta: „Olete esitanud taotluse võlausaldajate üldkoosoleku kokkukutsumiseks PankrS § 106 lg 2 alusel, et uuesti läbi vaadata Q OÜ ja D OÜ (loovutatud F OÜ-le) nõuded. Pankrotiseaduse § 106 lg 2 sätestab, et kui ilmneb, et nõude või pandiõiguse tunnustamine põhineb võltsitud andmetel või kui nõuete kaitsmise koosoleku kokkukutsumisel või selle pidamisel on oluliselt rikutud seadust, vaatab nõuete kaitsmise koosolek nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja, võlgniku või halduri nõudel uuesti läbi. Haldur ei saa antud taotlust rahuldada, sest selleks puudub õiguslik alus. Nimelt mitte kuskilt ei nähtu, et antud nõuete tunnustamine põhineks võltsitud andmetel. Hilisema menetluse käigus on ilmnenud üksnes see, et võlgnikul võis teoreetiliselt olla vastunõue, mida pole raamatupidamisdokumentide puudumise tõttu võimalik korrektselt tuvastada. Vastastikuste nõuete olemasolu pankrotimenetlustes on tavaline ning olukordi, kus võlausaldaja esitab nõude pankrotimenetluses olukorras, kus pankrotipesal on tema vastu omakorda nõue, esineb praktikas tihti. Sellises situatsioonis nõudeavalduse esitamine ei kujuta endast andmete võltsimist.

§ 344

kommenteeritud väljaandes (2015, Koostajad: Priit Pikamäe, Jaan Sootak, lk 833-836) leitakse järgmist: - Võltsimine on dokumendi järeletegemine või ümbertegemine. Eristatakse intellektuaalset ja materiaalset võltsimist (RKKK 3-1-1-94-06 p 9). - Intellektuaalne võltsimine tähendab dokumendi koostajana näidatud ja koostamiseks õigustatud isiku poolt selliste andmete kandmist dokumenti, mis ei ole oma sisult õiged. Materiaalne võltsimine on dokumendi järeletegemine või ümber tegemine. Järeletegemine on dokumendi koostamine isiku poolt, kellel ei ole õigust dokumenti koostada või allkirja anda. Ümbertegemine on dokumendi sisu muutmine või ka osaline järeletegemine – näiteks juurdevõi vahelekirjutused, teksti mahakraapimine või muu kustutamine, kuupäeva, koha, allkirja vm teksti osaline muutmine. 5 1-21-1476 Antud juhul pole kunagi olnud vaidlust maksete tegemises ja kulude kandmises Q OÜ ja D OÜ poolt. Nõuded on tõestatud pangakontode väljavõtetega. Seega ei saa vastava summa nõudeavaldusse lisamise puhul tegemist olla intellektuaalse võltsimisega (tähendab dokumendi koostajana näidatud ning koostamiseks õigustatud isiku poolt selliste andmete kandmist dokumenti, mis ei ole sisult õiged). Samuti pole keegi mitte kunagi väitnud, et antud nõudeavaldused oleksid järeletehtud või ümbertehtud. Seega ei saa me rääkida ka materiaalsest võltsimisest.“ Eeltoodu valguses nõustus riigiprokurör täies ulatuse kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatises märgituga, et kuivõrd vaidlusaluse nõude võltsituse kohta Y. OÜ (pankrotis) pankrotihaldurile 10.09.2020 võlausaldaja X OÜ poolt ühtegi uut tõendit esitatud ei olnud, heidetakse 18.12.2020 esitatud kuriteokaebuses pankrotihaldurile taaskord ette, et viimane käsitleb pankrotimenetluses jätkuvalt kehtivana väidetavalt võltsitud nõuet, mille võltsitust puudutav küsimus, samuti nagu pankrotihalduri võimaliku usalduse murdmise küsimus, sai ammendavalt lahendatud juba varem lõpetatud kriminaalasja raames. Nii oli põhjendatud ka Põhiseaduse § 23 lg 3 tulenevale mitmekordse karistamise keelu põhimõttele, milline keelab isiku suhtes teistkordse menetluse läbiviimise juhul, kui see menetlus käsitleb samu või sisuliselt samu faktilisi asjaolusid, tuginevalt jätta X OÜ esindaja kuriteokaebuse alusel menetlus alustamata. Vastuväited Riigiprokuratuuri määrusele

1. 25.02.
2. a laekus Tallinna Ringkonnakohtule X OÜ lepingulise esindaja vandeadvokaat Martin Hirvoja kaebus, milles palutakse tühistada Riigiprokuratuuri 25.01.
3. a koostatud määrus ning Põhja Ringkonnaprokuratuuri 30.12.
4. a koostatud kriminaalmenetluse alustamata jätmise teade ja kohustada Riigiprokuratuuri alustama kriminaalmenetlust. Kaebaja leiab, et Riigiprokuratuur on jätnud kannatanu kaebuse sisulised argumendid jätnud täielikult käsitlemata ning on korranud oma määruses Põhja Ringkonnaprokuratuuri ebaõigeid seisukohti, mistõttu tuleb vaidlustatud määrus tühistamisele ainuüksi põhjendamiskohustuse täitmata jätmise tõttu. Kannatanu on 11.01.2021 kaebuse punktides 6.1 kuni 6.10 põhjalikult käsitlenud küsimust, miks ne bis in idem põhimõtte alusel käesolevas asjas kriminaalmenetluse alustamata jätmine on täiesti põhjendamatu ja ebaseaduslik. Riigiprokuratuur ei ole vaidlustatud määruses ühtegi nimetatud punktides 6.1 kuni 6.10 esitatud argumenti sisuliselt käsitlenud, vaid peaaegu muutmata kujul lihtsalt üle korranud ringkonnaprokuröri seisukohti. Kannatanu ei pea võimalikuks, et ne bis in idem põhimõtte põhimõtteliselt väära kohaldamisega täielikult nõustuvat Riigiprokuratuuri määrust on seaduse kohaselt võimalik jätta jõusse isegi juhul, kui esineks mõni muu, määruses nimetamata alus kriminaalmenetluse mittealustamiseks. Samamoodi on Riigiprokuratuur täielikult mööda läinud 11.01.2021 kaebuse punktides 7.1 kuni 7.4 esitatud argumentidest nõude võltsituse olemasolu kohta. Käesoleval hetkel on jõus põhimõtteliselt väär prokuratuuri materiaalõiguse tõlgendus, mille kohaselt nõude võltsituse määratlemisel PankrS § 106 lg 2 tähenduses tuleb lähtuda sellest, et täidetud peab olema

§ 344objektiivne ja subjektiivne koosseis.

Kannatanu on 11.01.2021 kaebuse punktis 7.

1. ja 18.12.2020 kuriteoavalduse punktides 18-24 põhjalikult selgitanud, miks PankrS § 106 lg 2 nõude võltsituse õiguslikul sisustamisel tuleb lähtuda hoopis TsMS võltsimise mõistest, kuna pankrotimenetlusele kohaldub selles reguleerimata küsimustes sõnaselgelt TsMS sellekohane regulatsioon. Jättes jõusse põhimõtteliselt väära materiaalõiguse tõlgenduse selles küsimuses, jääb pärani avatuks uks pankrotimenetlustes võltsitud nõuete kaudu võlausaldajate huvide 6 1-21-1476 kahjustamiseks, mis on üldtuntult Eesti pankrotimenetlustes sageli esinevaks probleemiks. Sealhulgas on riigiprokurör vaidlustatud määruses jätnud täielikult tähelepanuta kaebuse punktis 7.
2. esitatud põhistatud seisukoha selle kohta, et ringkonnakohus ei ole varasemalt nõustunud nõude võltsituse tunnuse puudumises prokuratuuriga teises kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXX, kuna selles kriminaalasjas ringkonnakohus oma määruses sõnaselgelt ütles, et ta jättis kaebuses esitatud sisulised väited tähelepanuta - seega sealhulgas ka kannatanu varasemad väited nõude võltsituse kohta. Kannatanu on seisukohal, et ta on algses kuriteokaebuses ning ka 11.01.2021 kaebuse punktides 7.1 kuni 7.
3. esitanud usutavad väited ja tõendid selle kohta, et nõude võltsitus esines või ei ole vähemalt välistatud määral, mis välistaks kuriteokahtluse uurimise. Kannatanu kordab, et ka teises varasemas kriminaalmenetluses nr XXXXXXXXXXX, millise lõpetamisele esitatud kaebuse jättis ringkonnakohus rahuldamata aegumisele tuginedes, ei ole välja nõutud isegi mitte halduri toimikut, muude uurimistoimingute sisulisest läbiviimisest rääkimata, sealhulgas tuvastamaks kuriteo subjektiivset koosseisu. Seda enam on põhjendatud uue samaliigilise kuriteo toimepanemise korral, mis kannatanu esitatud kuriteokaebuse kohaselt toimus 28.09.2020, vähemalt kuriteokahtluse uurimine kriminaalmenetluses. Vaidlustatud Riigiprokuratuuri määruses ei ole eraldi käsitletud 28.09.2020 kuriteosündmuse aegumise küsimust, kuid kannatanu käsitleb seda küsimust oma kaebuses ennetavalt. Kuriteokaebus on esitatud eraldiseisva ja uue kuriteosündmuse kohta, mis pandi toime 28.09.2020 ning mis ei ole seega aegunud. Ka juhul kui kuriteokaebuses kirjeldatu ei oleks käsitletav mitte uue, vaid jätkuva või vältava kuriteona, ei oleks see aegunud.

§ 81

lg 4 kohaselt jätkuva süüteo puhul arvestatakse aegumise tähtaega viimase teo toimepanemisest, vältava süüteo puhul toimub aegumise tähtaja arvutamine vältava teo lõppemisest. Usalduse kuritarvitamise koosseisus sisalduv usalduse murdmise koosseis erineb põhimõtteliselt näiteks kelmuse või varguse koosseisudest, milliste puhul pärast eksimusse viimist või võõra vallasasja äravõtmist õigusvastase olukorra säilitamine on nn seisundidelikt, mis kujutab endast mittekaristatavat järeldelikti. Usalduse murdmise koosseis

§ 2172

järgi kuulub nende deliktide hulka, mida oma olemusest tulenevalt võidakse toime panna justnimelt vältavalt, sarnaselt näiteks mootorsõiduki joobes juhtimisega, tulirelva ebaseadusliku hoidmisega või vabaduse võtmisega. Panktorihalduril on pankrotivõlgnikus usaldusseisund ning ta peab võlgniku ning võlgniku võlausaldajate varalise huve PankrS järgi järgima pidevalt terve aja jooksul, mil ta haldurina tegutseb. Riigikohus on lahendi nr 3-1-1-117-05 punktis 13 leidnud, et tüüpilisteks vältavateks süütegudeks on näiteks pantvangi võtmine (

§ 135

), vabaduse võtmine seadusliku aluseta (

§ 136

) ja mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis (

§ 424) ning lahendi nr 3-1-1-31-08 punktis 7.1 sisutanud jätkuva süüteo mõiste.

Samamoodi on vältava kuriteo ning järeldelikti küsimust mõistnud ka näiteks Harju Maakohus lahendi nr 114-5596 punktis 7.5 ja Tallinna Ringkonnakohus lahendi nr 1-20-5544 punktides 11.3.1 ja 11.3.

1. Toimepandud kuriteoga on tekitatud suur varaline kahju pankrotivõlgnikule, milles halduril oli usaldusseisund, samuti pankrotivõlgniku võlausaldajatele, kelle seas on lisaks kannatanule ka näiteks Eesti Vabariik Maksu- ja Tolliameti kaudu ligi 200 000 euro suuruse nõudega. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Ringkonnakohus, tutvunud esitatud kaebusega ja Riigiprokuratuuri määrusega, asub seisukohale, et määruskaebuses esitatud väited ei anna alust Riigiprokuratuuri 25.01.
3. a määruse muutmiseks.
4. Esmalt märgib ringkonnakohus, et tulenevalt KrMS §-st 208 saab ringkonnakohus anda hinnangu vaid Riigiprokuratuuri 25.01.
5. a määrusele, mistõttu jääb kaebuse taotlus Põhja 7 1-21-1476 Ringkonnaprokuratuuri 30.12.
6. a määruse tühistamiseks tagajärjetuks. Ringkonnakohus selgitab, et vastavalt KrMS § 30 lg-le 1 juhib kohtueelset menetlust prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse. Kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamise puhul saab kohus kontrollida seda, kas olemasolevate tõendite põhjal on alus kellelegi süüdistuse esitamiseks, kuid kohus ei saa prokuratuurilt üle võtta riikliku süüdistusmonopoli kandmist. Seetõttu ei ole kohtu pädevuses ette kirjutada edasise menetluse detailset käiku koos kohustuslike toimingutega. Kohus võib küll jõuda seisukohale, et otsuse tegemiseks on vajalik ja võimalik koguda täiendavaid tõendeid.
7. Kaebuse esitaja märgib esmalt, et prokuratuur on vääralt kohaldanud ne bis in idem põhimõtet, mistõttu tuleks juba sellest tulenevalt Riigiprokuratuuri määrus tühistada. Seejuures viitab kaebaja Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses avaldatud seisukohtadele, milles leiab, et 18.12.
8. a esitatud kuriteokaebuses ei käsitleta sama tegu, mille kohta kannatanu esitas kuriteokaebuse 10.04.
9. a. Ringkonnakohus märgib, et asjaoludest nähtuvalt on kaebuse esitaja küll pöördunud uuesti pankrotihalduri poole ning pankrotihaldur on keeldunud 28.09.
10. a pankrotivõlgniku võlausaldaja X OÜ nõudel nõudeavalduste uueks läbivaatamiseks nõuete kaitsmise koosoleku kokku kutsumiseks, kuid vaid asjaolu, et võlausaldaja on edastanud pankrotihaldurile uue nõude, ei anna alust kriminaalmenetluse alustamiseks. Sellises olukorras kriminaalmenetluse alustamine viiks olukorrani, kus iga kord, kui võlausaldaja esitab pankrotihaldurile nõude koosoleku kokku kutsumiseks ning pankrotihaldur koosolekut kokku ei kutsu, tuleks sisuliselt alustada uut kriminaalmenetlust. See pole aga põhjendatud, kuivõrd asjaolud, mille alusel võlausaldaja sellise nõude pankrotihaldurile esitanud on, pole võrreldes eelmise kriminaalasjaga (nr VVVVVVVVVVV) muutunud. Nimelt viidatud asjas viidi kriminaalmenetlus läbi ning kõiki tõendeid, millega kaebaja soovib ka käesoleval juhul nõude võltsitust tõendada, on kriminaalmenetluses hinnatud. Lõpetatud kriminaalmenetlusest nähtub, et pankrotihaldur on andnud ütlused seoses 20.02.
11. a kriminaalmenetluse nr WWWWWWWW lõpetamise määruses tuvastatuga. Samuti on kriminaalmenetluse materjalidele lisatud Tallinna Ringkonnakohtu 20.02.
12. a otsus tsiviilasjas nr X-XX-XXXX. Seega tuleb nõustuda riigiprokuröri ja ringkonnaprokuröri seisukohtadega käesolevas asjas, et sisuline hinnang asjas esitatud sündmustele on juba antud ning kriminaalmenetluse alustamiseks puudub alus, kuivõrd asjaolud ei ole sisuliselt muutunud. Ringkonnakohtule esitatud kaebuses ei ole toodud välja uusi asjaolusid, mis annaks aluse kriminaalmenetluse alustamiseks. Olukorras, kus võlausaldaja esindaja esitab pankrotihaldurile nõude, kuid nõude esitamise aluseks olevad asjaolud pole võrreldes eelmise kriminaalasja menetlemise järgselt muutunud, ei saa kriminaalmenetluse alustamist pidada põhjendatuks. Samuti tuleb märkida, et ekslik on kaebuse esitaja seisukoht nagu tuleks Riigiprokuratuuri määrus tühistada juba üksnes seetõttu, et kaebuse esitaja hinnangul on ne bis in idem põhimõtet vääralt kohaldatud. Ringkonnakohtul on pädevus Riigiprokuratuuri määruse tühistamiseks ja kriminaalmenetluse alustama kohustamiseks vaid olukorras, kus kohtu hinnangul esinevad alused kriminaalmenetluse alustamiseks, mitte vaid prokuröri õiguslike hinnangutega mittenõustumisel.
13. Eeltoodust tulenevalt ei saa nõustuda ka kaebuse esitaja seisukohaga nõude võltsitusest ja selle tuvastamata jätmisest. Sisuliselt leiab kaebaja, et juba lõpetatud kriminaalmenetluses nr XXXXXXXXXXX on jäetud olulised menetlustoimingud tegemata. See ei saa aga olla käesoleval juhul kriminaalmenetluse alustamise aluseks. Ka praeguses kriminaalasjas viitab kaebaja nõude võltsituse osas samadele tõenditele, mida on juba varasemas kriminaalasjas käsitletud, mistõttu ei anna ka see seisukoht alust kriminaalmenetluse alustamiseks. Kaebaja etteheide sellest, justkui jääks väära materiaalõiguse tõlgenduse kaudu võimalus pankrotimenetluses võltsitud nõuete kaudu võlausaldajate huvide kahjustamiseks, ei anna samuti alust kriminaalmenetluse alustamiseks. Prokuratuur on selgitanud, et kuivõrd nõude 8 1-21-1476 võltsituse osas ei ole esitatud uusi tõendeid võrreldes eelmise kriminaalasjaga, siis ei saa tulenevalt ne bis in idem põhimõttest, ei saa uut kriminaalmenetlust alustada. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi uut argumenti ega tõendit, mis annaks sellise seisukoha ümberhindamiseks alust, mistõttu tuleb kriminaalmenetluse alustamata jätmist pidada põhjendatuks. Kaebuse esitaja on küll viidanud kuriteokaebuses esitatud uutele väidetele ja tõenditele, mis peaks andma aluse kriminaalmenetluse alustamiseks, kuid ükski neist ei tõenditest ei anna nõude võltsituse küsimuses uut informatsiooni, mida varasemalt juba käsitletud poleks.
14. Kaebaja märgib, et kuigi vaidlustatud Riigiprokuratuuri määruses ei ole eraldi käsitletud 28.09.
15. a väidetava kuriteosündmuse aegumise küsimust, käsitleb kaebaja seda siiski ennetavalt. Ringkonnakohus jätab aegumisega seonduvad väited tähelepanuta, kuivõrd nagu ka kaebuse esitaja ise märgib, ei ole selles oas vaidlust seni tõusetunud.
16. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 208 lg 5 p-st 1, jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 25.01.
17. a määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 9