) §-dest 96 ja 97 tuleneb, et alaealine laps, on õigustatud saama oma vanematelt ülalpidamist, mida
lg 1 ja 4 kohaselt antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis) iga kalendrikuu eest ette.
sätestab, et ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. 6
lg-st 1 tulenevalt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 19.12.2019 määruse nr 115 „Töötasu alammäära kehtestamine“ §-le 1 oli alates 01.01.2020 kuutasu alammäär 584.00 eurot ning pool sellest ehk
Ka 2021 aastal on töötasu alammäär kuus 584.00 eurot, millest pool on 292.00 eurot. Hageja S S on kostja P R isa. Selles osas pooltel vaidlus puudub. Viru Maakohtu 18.01.2019 otsusega tsiviilasjas 2-16-125202 (tühistatud vaid menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas 12.09.2019 Tartu Ringkonnakohtu otsusega, I kd, tlk 64-66) on hagejalt kostja kasuks välja mõistetud elatis 215.00 eurot kuus, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast, kuni hageja täisealiseks saamiseni. TsMS § 459 sätestab, et pärast otsuse jõustumist, millega kostjalt mõisteti välja perioodilised maksed või kohustati kostjat täitma muid korduvaid kohustusi, on poolel õigus uues hagis nõuda maksete suuruse ja tähtaegade muutmist otsuses, kui: 1) oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus ja 2) hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Otsust võib muuta alates uue hagi esitamise ajast, välja arvatud juhul, kui seaduse kohaselt võib nõuda otsuse muutmist ka tagasiulatuvalt. Hageja on taotlenud elatise vähendamist 146.00 euroni kuus, kuid mitte vähem kui ¼ Eesti Vabariigi alampalga määrast. Kuna hagejal 16.06.2020 sündis veel üks laps (I kd, tlk 4) ning arvestades tema sissetulekut ja täiendavaid kohustusi oma teise alaealise lapse ees ning samuti ka hageja suuri võlgnevusi, siis ei ole tal võimalik kostjale maksta Viru Maakohtu otsustega väljamõistetud elatist. Kompromissi korras on hageja olnud nõus ka elatise vähendamisega 150.00 euroni kuus. Elatise suuruse muutmise üle otsustades peab kohus võtma üldjuhul aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta. Viru Maakohtu otsusega tsiviilasjas 2-16-125202 on hagejalt mõistetud välja igakuine elatis summas 215.00 eurot. Samuti on kohus näinud ette iga-aastase elatise kasvu, määrates, et elatise suurus ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud miinimumpalga määrast. Nimetatud kohtuotsusest nähtub, et laps elab XXX, tema igakuised kulud on summas 1 936.00 eurot. S S töötasu F N OÜ-s on olnud 482.00 eurot kuus, temale kuulus korteriomand XXX. S S igakuisteks kuludeks on olnud laenu tagasimaksed, kindlustusmaksed, korteri majandamiskulud, sidekulud, kulud toidule, järelmaks – kokku summas 472.12 eurot kuus. Viru Maakohtu otsusest tsiviilasjas 2-16-125202 nähtub ka, et S S ei valda eesti keelt ja tal ei ole kutsetunnistust, tema elukoha lähedal ei ole võimalik leida tasuvamat tööd. S S leidis, et tema majanduslik seisund on mõjuvaks põhjuseks elatise alla miinimummäära vähendamiseks (I kd, tlk 64 pöördel). Kohus leidis aga, et mõjuvad põhjused elatise alla miinimummäära vähendamiseks puuduvad. Toimiku materjalidest nähtub ning pooled ei vaidle, et hageja abikaasa on võtnud laenu summas 9 800.00 eurot (I kd, tlk 161-162), nimetatud laenusumma kanti hageja kontole (I kd, 7
lg 1 sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist.
lg 2 kohaselt ei vabane vanemad sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Hagejal on seega seadusest tulenev kohustus kostjale elatist maksta.
lg 2 teise lause järgi võib kohus mõjuval põhjusel vähendada elatist alla
Kostja on menetluse kestel rõhutanud, et miinimummääras elatis on kooskõlas lapse minimaalsete vajadustega ega ole ülemäära suur. Kostja on seisukohal, et tegelikult on tema vajadused veelgi suuremad. Riigikohus on küll mitmeid kordi rõhutanud, et eelduslikult on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus
lg 1 järgi pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ja selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada (vt nt Riigikohtu 28.10.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 13). Samas on Riigikohus selgitanud, et lapse vajadusi on vajalik hinnata juhul, kui kohus soovib välja mõista miinimumelatisest väiksema elatise (vt Riigikohtu 7.02.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651 p 14). Kostja on esitanud oma kulude nimekirja, millest nähtub, et tema kulutused kuus on kokku summas 2 870.22 naela/ 3 185.95 eurot. (I kd, tlk 138 pöördel-140). Kostja on esitanud ka oma kulutuste tõendamiseks hulgaliselt arveid, lepinguid jne (I kd, tlk 74-88, 143-156). Riigikohus on 24.10.2012 tsiviilasjas 3-2-1-118-12 tehtud otsuse punktis 15 selgitanud, et lapse elatisenõude suuruse määramisel tuleb arvestada lapse tavalist elulaadi, mida talle tema vanemad saavad võimaldada. Kuna lapsel ei ole üldjuhul sissetulekut, siis saab ta osa oma perekonna tavalisest elulaadist, mis sõltub eelkõige vanemate varalisest seisundist. […] tuleb esmalt kindlaks teha lapse esmavajadused ning seejärel tuleb otsustada, kas ja kuivõrd peab elatis olema lapse tavalisest elulaadist tulenevalt lapse esmavajaduste rahuldamiseks vajalikust summast suurem. Kohus nõustub kostjaga, et kulud XXX on oluliselt suuremad, kui XX. Samas olenemata sellest, et kõik vanema soovivad oma lastele pakkuda kõige paremaid võimalusi arenemiseks ja vaba aja veetmiseks, kohus ei pea õigustatuks, et hageja lapsele peab olema võimaldatud laialdane huvitegevus ja reisimine, samas kui hageja ise on oma rahalistes vahendites piiratud. Kostja on kohtule teatanud, et ta on andekas noor sportlane, kes soovib tegeleda tennisega ja kelle silmaringi on vajalik avardada. Kohus on küll nõus sellega, et reisimine ja tennis on lapsi arendav, kuid tegemist ei ole esmavajadustega. Samuti ei ole laste esmavajaduseks meelelahutusüritused. Sarnaselt reisimisele on tegemist kindlasti toreda ajaviitega, kuid seda ei saa kuidagi pidada esmavajaduseks. Esmavajalikud on kohtu hinnangul lapse elu-, toidu-, haridus-, ravi- ja mõistlikud kulutused riietusele. Riiete osas on seejuures ka oluline, kust neid ostetakse, millest sõltub ka suuresti nende hind. Juhul, kui laps nõuab elatist ühelt vanemalt, tuleb arvestada, et lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st arvestada tuleb ka teise vanema 9
lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Eelduslikult peavad vanemad täitma lapse ülalpidamiskohustust võrdselt (
Kostja ema sissetulekute kohta kohtul tõendid puuduvad, samas ei ole ka poolte vahel vaidlust, et ta on lapsele kõik eluks vajalikku (ja rohkemgi veel) võimaldanud. Kostja ema sissetulek on ilmselgelt hageja omast suurem. Riigikohus on 07.02.2018 tsiviilasjas 2-16118651 tehtud otsuse p 13 selgitanud, et ainuüksi ühe vanema parem majanduslik seisund ei anna alust vähendada väljamõistetavat elatist alla miinimummäära. Arvestades kostja hinnangulisi kulusid, siis peab kostja ema kostjat üleval kindlasti sama suures ulatuses, kui mitte enamas. Samas on kohus seisukohal, et asjaolu, et kostja ema sissetulek on suurem, ei saa olla põhistuseks, et hageja ei peaks oma kohustusi täitma. Riigikohtus on tsiviilasjas 3-2-1-136-13 04.12.2013 tehtud otsuses p 14 selgitanud, et vanem peab ebapiisava varalise seisundi korral pidama end ja oma alaealisi lapsi ülal ühetaoliselt ja sellest tulenevalt saab kohus mõista vanemalt alaealise lapse ülalpidamiseks välja seaduses sätestatud miinimummäärast väiksema elatise. Kohus on seisukohal, et varaliste vahendite ühetaoline kasutamine
lg 2 mõttes ei tähenda automaatselt kohustatud isiku sissetuleku võrdsetesse osadesse jagamist kohustatud isiku ja tema ülalpeetavate vahel. Eelduslikult on täisealise isiku vajadused ülalpidamiseks siiski suuremad kui alaealisel lapsel. Tuleb arvestada ka, et alaealise kostja ülalpidamisse peavad panustama mõlemad tema vanemad. Kuivõrd hageja on muuhulgas tuginenud sellele, et 16.06.2020 sündis tal teine laps, selgitas kohus, et hagejal tuleb põhjendada ning tõendada mil määral täidab ta ülalpidamiskohustust oma teise lapse suhtes. Hageja esitas teise lapse kulutuste tõendamiseks hulgaliselt arveid, ostutšekke ja oma abikaasa konto väljavõtteid (I kd, tlk 172-193, II kd tlk 26-34). Vaatamata sellele, et hageja ei ole siiski kohtu hinnangul täpselt välja toonud ega tõendanud, kui palju hageja teise lapse ülalpidamiseks kuus kulub, on iseenesest mõistetav, et iga lapsega kaasnevad igapäevased kulud. Arvestades, et hageja ei ole tõendanud oma teise lapse igakuised kulusid, lähtub kohus uuringust „Lapse vajaduspõhine miinimumelatis“ (https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/miinimumelatis_lopparuanne.pdf), milles on leitud, et eri vanuses laste ülalpidamiskulud on erinevas suuruses ning kuni aasta vanuses laste ülalpidamiskulud on summas 584.00 eurot, 1 – 2 aastaste laste ülalpidamiskulud on suuruses 534.00 eurot kuus (uuringu tabel 6). Sama uuringu tabelis 11 on toodud kolme erineva meetodi alusel hinnatud kulude hinnang vanuse kaupa ja vanuses 0–1 aastat on kulud varieeruvad olenevalt uuringu meetodist 355.00 eurost – 594.00 euroni ning vanuses 1 - 2 aastat on kulud 252.00 eurost – 534.00 euroni. Nimetatud uuringust nähtub ka, et kuni ühe aasta vanuste laste kulud on tegelikkuses kõige suuremad. Kohus lähtub keskmisest ja leiab, et hageja teise lapse kulud on hinnanguliselt summas 475.00 eurot, millest poole osas on hageja kohustus, s.o 237.50 eurot. Seega, hinnates hageja varalist seisu ning sissetulekut mida ta on praegusel juhul võimeline teenima, ei ole ta kohtu hinnangul käesoleval juhul võimeline täitma kostja ülalpidamiskohustust miinimummääras kuus, kahjustamata enese ja oma teise lapse tavalist 10
lg 1 ja 2, mille järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ning tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi ning alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Nimetatud regulatsiooni eesmärgiks on tagada lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid, arvestades elulaadi, mida talle tema vanemad saavad võimaldada. Kostja on menetluse käigus teinud hagejale ettepaneku sõlmida kompromiss selliselt, et hageja tasub temale elatist summas 225.00 eurot kuus (I kd, tlk 56 pöördel). Kohus on seisukohal, et nimetud summa on arvestades hageja sissetulekut ja teise lapse olemasolu, mõistlik ning põhjendatud. Suurema elatise väljamõistmine asetaks hageja praegusel ajal olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit ning tagada kõigi laste ühetaoline ülalpidamine. Kohus leiab, et elatise nõude eesmärgiks on tagada lapse ülalpidamine, mitte aga tekitada elatise võlgnevus vanemal, mida ta ei suuda tasuda. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Kohus on seisukohal, et tuleb muuta Viru Maakohtu 18.01.2019 otsusega tsiviilasjas 2-16-125202 väljamõistetud elatise suurust ning mõista S S P R kasuks välja elatis alates 21.07.2020 kuni P R täisealiseks saamiseni summas 225.00 eurot kuus. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. MENETLUSKULUD TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Lähtudes eeltoodust ning arvestades hagi rahuldamise ulatust, samuti vaidluse sisu ning olemust, leiab kohus õiglaseks jätta menetluskulud täielikult poolte endi kanda. Pooltele hüvitamisele kuuluvad menetluskulud seega puuduvad. TsMS 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Angelina Abol kohtunik 11
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.