Obsah (5)

§ 656§ 230§ 302§ 304§ 173

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Parrest, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 23. november 2020 Tsiviilasja number 2-18

§ 656lg 1 p 5).

Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel. Menetluskulude jaotuse määrab kindlaks maakohus lõpplahendiga.

1. Hageja väitel on tal
2. märtsil 2014 Tartu Vanglas diagnoositud X. Hagiavalduse kohaselt ei teavitanud kostja kui tervishoiuteenuse osutaja teda X viiruse olemasolust ning ei talle osutatud õigeaegselt ravi. Lisaks on hagejale osutatud ebaõiget Xjärgset ravi. Seega on hageja nõue suunatud mittevaralise kahju hüvitamisele, mis tuleneb tervishoiuteenuse osutamise lepingu järgse teavitamiskohustuse rikkumisest, raviteenuse osutamata jätmisest ning raviteenuse mittenõuetekohasest osutamisest (VÕS § 758 lg 1, § 762, § 766 lg 1).
3. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole asja rahuldamata jätmisel menetluses olulisi asjaolusid välja selgitanud. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 2 lg 1 kohaselt on tervishoiuteenuseks tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgituse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. Tervishoiuteenuse osutamine vanglas ning sellega kaasnevad meditsiinilised otsused, ravivõtted jms ei erine olemuslikult tervishoiuteenuse osutamisest mujal ning vanglaarsti poolt tervishoiuteenuse osutamisel tekib vangla ja kinnipeetava vahel eraõiguslik lepinguline suhe (vt Riigikohtu erikogu
4. juuni 2020 määrus asjas nr 2-20-896, p 10.1). Tervishoiuteenuse osutamise või sellest keeldumise otsustamine toimub seega eraõiguslikus suhtes. VÕS § 758 lg 1 järgi kohustub üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) tervishoiuteenuse osutamise lepinguga osutama oma kutsetegevuses teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust, mh teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest. VÕS § 762 kohaselt peab tervishoiuteenus vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. VÕS § 766 lg 1 sätestab, et tervishoiuteenuse osutaja peab patsienti teavitama patsiendi läbivaatamise tulemustest ja terviseseisundist, võimalikest haigustest ja nende kulgemisest, vajaliku tervishoiuteenuse kättesaadavusest, olemusest ja otstarbest, selle osutamisega kaasnevatest ohtudest ja tagajärgedest ning teistest võimalikest tervishoiuteenustest. Maakohus on otsuse p-s 13.2 tuvastanud: „24.04.
5. a haigusjuhust nähtub, et 12.03.
6. a Tartu Vanglas X positiivne, 27.03.
7. a Viru Vanglas X positiivne. X, X, kõrgenenud. Infektsionistile.“ Otsuse p-s 13.3 tuvastas maakohus, et
8. augusti 2018 haigusjuhust nähtub, et kuna hagejal on diagnoositud X, siis tuleb ta suunata infektsionisti vastuvõtule. Maakohus tugines ekspertiisiaktile ning leidis, et kroonilist Xi diagnoositakse, kui X viiruse X veres on positiivne, X on kõrgenenud enam kui 6 kuu vältel ning X viitab kroonilisele 5 maksakahjustusele. Viirusevastase ravi alustamine on otstarbekas suurenenud X aktiivsusega patsientidel. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu poolt tuvastatu vastuoluline ning maakohus on otsust põhjendanud üksnes üldiste seisukohtadega X diagnoosiga patsientide ravivajaduse kohta. Kui kohus tuvastab, et haigusjuhust on näha positiivne väärtus, oleks kohus pidanud tegema kindlaks, kuidas tuli hageja ravivajadust määrata. Asjas läbiviidud ekspertiisiaktist ega ka maakohtu otsuse põhjendustest ei selgu, millisest hetkest algas hageja jälgimine kostja poolt X ravi vajalikkuse suhtes. Asja materjalide hulgas on
9. aprilli 2014 õendusanamnees (I kd, tl 73), mille kohaselt on hagejal X pos.
10. Kostja on leidnud, et hageja Viru Vanglasse saabumise päeval kajastub vastuvõtuõe poolt koostatud õendusanamneesis kanne X pos 2014, mis tähendab, et X antikehad on veres positiivsed, mida ei saa aga kostja hinnangul veel nimetada X diagnoosiks (I kd, tl 36). Ringkonnakohus leiab, et kui õendusanamneesi ja haigusjuhtumi põhjal võib asuda seisukohale, et positiivne leid oli hagejal juba aastal 2014, siis oleks maakohus pidanud selgitama välja, miks hageja suunati alles 2018 infektsionisti vastuvõtule ning miks haiguse kulgu koheselt jälgima ei hakatud.
11. Kostja
12. detsembri 2018 menetlusdokumendi kohaselt tuli X tõhus ravim X Eestis müügile
13. aasta teisel poolaastal (I kd, tl 152), maakohtu istungil selgitas kostja, et ravim tuli Eestisse 2017 aastal ja hageja saab seda ravimit alates
14. septembrist 2019, sest ravim on kallis ning seda ostetakse riigihanke korras (I kd, tl 183 pöördel). Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole teinud kindlaks, miks raviga ei alustatud varem ning kas kostja poolt hagejale alles
15. a määratud ravim oli ainuke võimalus X raviks ja muud alternatiivsed ravivõimalused puudusid täiesti. Kostja väitel oli hageja vereanalüüsiga tuvastatud X sobiv ravim X, kuid asja materjalidest ei selgu, kas enne selle ravimi Eesti turule jõudmist ja kostjale kättesaadavaks muutumist ei oleks üldse hagejal Xi ravida saanud.
16. Tervishoiuteenuse osutamise lepingu puhul peab tõendamise üldpõhimõtte (

§ 230

lg 1) järgi kumbki pool tõendama asjaolusid, millele nende nõuded ja vastuväited tuginevad. Seega on hageja kohustuseks tõendada, et kostja on oma meditsiiniteenuse osutamise kohustust rikkunud ning hagejale on sellest tulenevalt kahju tekkinud. Ka tekkinud mittevaralist kahju peab kirjeldama ja tõendama samuti hageja, täpsemalt peab ta tõendama nende asjaolude olemasolu, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude (Riigikohtu

1. veebruari
2. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-12477, p 14).
3. Asja uuel menetlemisel tuleb maakohtul kontrollida tervishoiuteenuse osutamise lepingust tuleneva teavitamiskohustuse rikkumise või mittenõuetekohase raviga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude eeldusi: seega seda, kas kostja on rikkunud hageja teavitamiskohustust ning kas kostja ei oleks saanud alustada hageja raviga varem. Maakohtul tuleb hinnata, kas hagejale on tekkinud hüvitamisele kuuluv mittevaraline kahju. Maakohus võib kutsuda eksperdi kohtuistungile (

§ 302

lg 2) või viia asjas läbi täiendava ekspertiisi (

§ 304lg 3).

Riigikohus leidis

1. mai 2017 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-37-17, p-s 14, et mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks anda alust ka haigusesse nakatumine, ilma et sellega kaasneksid vahetud muudatused või kahjustused isiku organismis või otsene valu.
2. Hageja on esitanud taotluse kuulata tunnistajana üle vanemvalvur Marek Vinni, samuti on hageja esitanud maakohtus taotluse esialgse õiguskaitse korras kohustada kostjat täitma SA IdaViru Keskhaigla arsti poolt antud juhiseid, sh teostama kompuutertomograafia uuringut. Maakohus võtab hageja esitatud taotluste suhtes seisukoha asja uuel menetlusel. 6
3. Ringkonnakohus jätab

§ 173lg 3 teise lause alusel menetluskulude jaotuse maakohtu otsustada (Riigikohtu 1.

novembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-14-11930, p 20). (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest Üllar Roostoja Triin Uusen-Nacke 7