Obsah (9)

§ 34§ 210§ 35§ 25§ 16§ 74§ 29§ 27§ 37

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 25.11.2020, Tallinn Kohtuasja number 2-18-3761 Kohtuasi

§ 34lõike 3 alusel ühisvara hulka selle vähenemise hüvitis 292 666 eurot.

5.

1. Välja mõista kostjalt YYlt hageja XX kasuks p-s 5.2 nimetatud ühisvarast hüvitis ½ osas ehk 146 333 eurot. 5.
2. Jätta rahuldamata hageja viivise nõue alates hagi esitamisest 09.03.2018 põhisummalt 146 333 eurot kuni selle täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. 5.
3. Jätta lugemata ühisvara hulka Tallinnas Xxx kinnistu (registriosa nr 292701). 5.
4. Tühistada Harju Maakohtu 24.05.2019 määrusega rakendatud hagi tagamise abinõu- kinnistusraamatu registriosa nr 292701 kolmandasse jakku kantud eelmärge tsiviilasjas nr 2-18-3761 esitatud ühisvara jagamise nõude tagamiseks.
5. Menetluskulud maa- ja ringkonnamenetluses jätta kummagi poole enda kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
6. XX (hageja) esitas 09.03.2018 Harju Maakohtule hagi YY (kostja) vastu veel jagamata ühisvara jagamiseks ja viivise väljamõistmiseks järgmiselt: − arvata poolte ühisvara hulka kostja poolt teostatud ülekanded kogusummas 292 666 eurot ning ühisvara jagamisel mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis pooles ulatuses, so 146 333 eurot; − lõpetada poolte ühisomand Harju maakonnas Tallinnas Haabersti linnaosas Xxx kinnisasja (registriosa nr 292701) osas selliselt, et kinnisasi müüakse kohtutäituri poolt avalikul enampakkumisel täitemenetluse seadustikus sätestatud korras ning saadud rahalised vahendid jagatakse abikaasade poolte vahel võrdsetes osades; − mõista kostjalt hageja kasuks välja seadusest tulenev viivis alates hagi esitamisest väljamõistetud põhisummalt kuni selle täitmiseni; − jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt abiellusid pooled 22.05.
7. Poolte vahel kehtis varaühisuse varasuhe. Poolte abielulahutus tsiviilasjas nr 2-12-48140 jõustus 26.02.2014 otsusega. Poolte ühisvara jagamist lahendati tsiviilasjas nr 2-13-5799, milles menetlust lõpetavaks lahendiks oli Tallinna Ringkonnakohtu 27.10.2017 otsus (jõustus 19.02.2018). Ühisvara jagamise raames ei andnud kohus hinnangut kostja arvelduskontodelt perioodil 18.05.2011 –
8. 12.2013 teostatud 14 ülekandele kokku summas 292 666 euro osas, mida kostja tegi hageja teadmata ja nõusolekuta. Kostja kontol olev raha ei olnud kostja lahusvara, samuti ei olnud tegemist kostja ja perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks tehtud ülekannetega. Ülekanded olid tehtud süüliselt eesmärgiga vähendada poolte ühisvara. Samuti jäi jagamata Xxx, Tallinn kinnistu. Kinnistu kuulus poolte ühisvarasse. Hageja ostis abielu ajal maatüki ja ehitas sellele maja. Ehitust finantseeris hageja oma vahenditest. Kostjalt 2 ega ta emalt raha ei saanud. Kostja oli hageja ülalpidamisel. Kostja töötas hageja ettevõttes raamatupidajana. Pooled kinkisid kinnistu 2008 tütrele XY. Tütar kinkis 20.02.2013 kinnistu kostjale. Samal kuupäeval sõlmitud kinnistamisavaldusega seati tütre kasuks hüpoteek hüpoteegisummaga 150 000 eurot. Eeltoodud asjaolu kinnitas, et tegemist oli tasulise võõrandamistehinguga, kinkeleping oli näilik ning et kostja poolt omandatud kinnisasi oli abikaasade ühisvaraks, kuivõrd see oli omandatud enne abikaasade varaühisuse varasuhte lõppemist. Kostja vastuväited
9. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja omandas kinnistu kinkelepinguga ja seega tegemist kostja lahusvaraga. Tsiviilasjas nr 2-13-5799 jäeti kostja ainuomandisse tema arveldusarvel olnud rahalised vahendid 181 000 eurot. Hagejale jäeti tema arveldusarvel olnud rahalised vahendid 4 092 eurot. Seega, kohus juba lahendas osaliselt küsimuse ühisvara osas, mis puudutas 181 000 eurot ja selles ulatuses arvestati hagejale ka hüvitist. Nimetatud tuli summa maha arvata kostja poolt ühisvarasse arvestatud summast. Kostja tegi ülekandeid tütrele, A.E (tütre abikaasa) ja Y.P (kostja ema). Perekond oli kohustatud hoolitsema oma abivajavate liikmete eest. Selliste maksete tegemiseks puudus kostjal kohustus küsida hageja nõusolekut. Arvestades perekonna tavapärast elustandardit tuli kingitused lugeda tavapärasteks perekonnaliikme arvestavateks kuludeks. Kostja andis tehtud ülekannete kohta kohtuistungil järgmisi selgitusi: 1) Kostja 18.05.2011 ülekanne tütrele 6 400 eurot selgitusega „VASVRAT DOLGA“. Kostja seletus: „
10. novembris oli mul operatsioon Hiinas, tütar oli minuga seal kaasas, naasin
11. aasta aprillis tagasi Eestisse. Kogu selle haiguse ajal hoolitses minu eest XY. See raha on temale minu tervise eest hoolitsemise eest.“ 2) Kostja 29.09.2011 ülekanne tütrele 29 000 eurot selgitusega „KINGITUS“. Kostja seletus: „sama põhjus (vt eelmist punkti).“ 3) Kostja 03.11.2012 ülekanne kostja emale 57 320 eurot selgitusega „VOZVRAT DOLGA“. Kostja seletus: „See on minu ema raha, mis ta meile andis Ukrainast tulles, see mille eest me elasime ja ehitasime maja. Ta andis selle raha mulle isiklikult üle ja mina maksin talle seda tagasi.“ 4) Kostja 22.10.2013 ülekanne tütrele 27 000 eurot selgitusega „LAENU TAGASTAMINE“. Kostja seletus: „Tema teenete eest kattes minu isiklikke ravikulusid, et ta aitas mind Hiinas minu ravi ajal.“ 5) Kostja 31.10.2013 ülekanne kostja emale 4 000 eurot selgitusega „VAZVRAT DOLGA“. Kostja seletus: „sama põhjus (vt eelmist punkti).“ 6) Kostja 11.11.2013 ülekanne kostja emale 9 000 eurot selgitusega „VOZVRAT DOLGA“. Kostja seletus: „tervisekuludega seotud summa, ühel hetkel isegi arstid ei teadnud, kaua ma veel elan.“ 7) Kostja 13.11.2013 ülekanne tütrele 1 890 eurot selgitusega „VOZVRAT DOLGA“. Kostja seletus: „See oli raha, mis tütar minu peale kulutas ja mina tahtsin selle talle tagastada. Mul oli sel ajal halb tervis.“ 8) Kostja 14.11.2013 ülekanne tütre abikaasale 7 000 eurot selgitusega „LAENU TAGASTUS“. Kostja seletus: „See on minu tütre abikaasa. Kostja raviarvete eest tasumine.“ 9) Kostja 14.11.2013 ülekanne kostja emale 3 000 eurot selgitusega „LAENU TAGASTUS“. Kostja seletus: „sama põhjus (vt eelmist punkti). Arvasin, et hakkan siit ilmast lahkuma.“ 10) Kostja 22.11.2013 ülekanne kostja emale 5 000 eurot selgitusega „KINGITUS“. Kostja seletus: „sama põhjus (vt eelmist punkti).“ 3 11) Kostja 01.12.2013 ülekanne tütre abikaasale 4 000 eurot selgitusega „VOZVRAT DOLGA“. Kostja seletus: „sama põhjus, tänu selle eest, et minu eest hoolitseti. Haigekassa maksab minu eest Eestis, aga Peterburis kui mind raviti, siis pidin kõik kulud ise kandma.“ 12) Kostja 11.12.2013 ülekanne tütre abikaasale 4 000 eurot selgitusega „?????????????????“. Kostja seletus: „tervise hoolitsemise eest.“ 13) Kostja 16.05.2012 ülekanne kostja emale 35 490 eurot selgitusega „ÜLEKANNE“. Kostja seletus: „selle raha mina oma pensionist kandsin emale.“ 14) Kostja 03.11.2012 ülekanne kostja emale 99 566 eurot selgitusega „VOZVRAT DOLGA“. Kostja seletus: „minu ema aitas meid abielu jooksul ja andis pidevalt meile raha.“ Maakohtu otsus ja põhjendused
12. Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja luges abikaasade ühisvaraks kinnistu asukohaga Xxx, Tallinn, Harjumaa ja rahalised ülekanded kogusummas 292 666 eurot. Kohus lõpetas abikaasade ühisomandi kinnistu osas selle müümisega kohtutäituri poolt avalikul enampakkumisel täitemenetluse seadustikus sätestatud korras ning määras, et müügist saadud raha tuli jagada poolte vahel võrdsetes osades. Rahaliste ülekannete osas mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja hüvitise ½ osas ehk 146 333 eurot. Hageja viivisenõude jättis kohus rahuldamata. Menetluskulud jäid poolte endi kanda. Pooled ei vaielnud selle üle, et poolte abielu sõlmiti 22.05.1980 ja abielu lahutati 11.09.2013 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-12-48140, mis jõustus 26.02.
13. Abielu kestel abikaasad ei muutnud seadusest tulenevat varasuhet, mistõttu nende vahel kehtis varaühisuse varasuhe. Perekonnaseaduse (

) § 210 lg 1 ja § 211 järgi tuli ühisvara jagada abikaasade vahel kehtiva perekonnaseaduse järgi, kuid

§ 210

lg 2 järgi tuli ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel lähtuda vara omandamise ajal kehtinud seadusest, s.o enne 01. juulit 2010 kehtinud perekonnaseadusest. Ühisvara koosseis

§ 35

järgi tuli kindlaks teha abielu lõppemise aja seisuga ehk 06.02.2014, lähtudes selle koosseisu kindlaksmääramisel vara omandamise ajal kehtinud seadusest ning kohaldada ühisvara jagamisele kehtivat perekonnaseadust. Väljamaksete jagamine 4. Tallinna Ringkonnakohus tühistas tsiviilasjas nr 2-13-5799 maakohtu 15.01.2015 otsuse abikaasade ühisvara koosseisu ja rahalise hüvitise väljamõistmisel (otsuse resolutsiooni p 5) ja saatis asja selles osas uueks läbivaatamiseks maakohtule. Lisaks jagas kohus poolte pangakontodel olevaid rahalisi vahendeid, erinevalt praegusest asjast. Tsiviilasjas nr 2-13-5799 toimunud ühisvara jagamise vaidluses ei käsitletud kostja arvelduskontodelt perioodil 18.05.2011 – 11.12.2013 teostatud ülekandeid summas 292 666 eurot, siis oli nimetatud osas poolte ühisvara jagamata. Seega ei saanud 181 000 eurot maha arvata 292 666 eurolt.

1995 § 14 lg 1 kohaselt on abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara. Sarnane regulatsioon on ka kehtivas

§ 25

. Abikaasade ühisvaraks ei ole mitte igasugune abikaasa kohustus, mis tekkis abielu ajal. Abikaasade ühisvara hulka tuli arvata vaid need abielu ajal tekkinud kohustused, mille eest abikaasad vastutasid, kas tehingust või seadusest tulenevalt ühiselt. Perekonna huvides võetud kohustuse tuvastamisel oli oluline, et kohustus oli võetud ka faktiliselt perekonna huvides, seejuures tuli arvestada, et ühise vastutuse tekkimiseks ei pidanud teine abikaasa võetud kohustusest tingimata teadlik olema.

1995 § 14 lg-st 1 tulenevalt kehtis eeldus, et abielu (varaühisuse) kestel ühe abikaasa poolt omandatud vara kuulub abikaasade 4 ühisvara hulka. See kehtis ka ühe abikaasa pangakontodele laekunud rahaliste vahendite suhtes. Ühe abikaasa pangaarvele laekunud summad võivad teatud tingimustel kujutada endast selle abikaasa lahusvara (nt summa laekub lahusvara müügist või kinkena). Pooltel puudus vaidlus, et kostja tegi 2011–2013 ülekandeid kogusummas 292 666 eurot järgmistele isikutele: tütrele 64 290 eurot; kostja emale 213 376 eurot ning tütre abikaasale 15 000 eurot. Kostja ei väitnud ega ka tõendanud, et kostja pangaarvelt tehtud vaidlusalused 14 väljamakset teostati kostja lahusvara arvelt. Pooled ei vaielnud selle üle, et abikaasade kontodel olevad rahalised vahendid kuulusid poolte ühisvarasse. Pooltel oli vaidlus, kas kostja vähendas ühisvara tehes ilma hageja nõusolekuta tehinguid ja kas esines alus mõista kostjalt välja hüvitis ühisvarasse nende tehingute eest. Kostja ülekannete ajendiks oli asjaolu, et kostja näol oli tegemist halva tervisega isikuga, kes tasus oma lähedastele ravikulud. Kostja väitel tagastas ta lähedastele kõik need summad, mida lähedased kostja ravile kulutasid. Kostja vastuväited selle kohta, et kostja tegi makseid peaasjalikult laenu tagasimaksmiseks või kingituseks, ei olnud usutavad ega tõendatud. Kostja ei esitanud ühtki dokumentaalset tõendit, mis kinnitaks kostja ravikulusid või laenu võtmist ravikuludeks. Kostja isiklikke ravikulusid, mida kostja tasus kolmandatele isikutele, ei saanud käsitleda perekonna huvides võetud kohustustena

§ 16lg 2 mõttes.

Isegi kui asuda seisukohale, et perekond on kohustatud hoolitsema oma abivajavate liikmete eest (

§ 16

ja PS § 27 lg 5), siis kostja ravikulud olid paljasõnalised ja kohtule tõendamata. Eluliselt ei olnud usutav, et kostja kasutas raha perekonna huvides, sest poolte suhted kooselu lõppemisel olid halvad. Seda kinnitasid ka hageja väited, et ta polnud ülekannetest teadlik, sest 2011-2012 olid abikaasade suhted halvad tülide tõttu ja igapäevane suhtlus puudus. Kostja ei tõendanud, et tehingud tehti perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks. Hagile lisatud pangaülekannetest nähtus, et kostja tegi lähedastele „kingitusi“ summades 29 000 eurot ja 5 000 eurot.

§ 74

lg-le 1 kohaselt määratakse ülalpidamise suurus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud abikaasa tavapärasest eluvajadusest lähtudes ning arvestades ka abikaasade varalist seisundit ja elutingimusi abielu ajal. Kostja ütluste kohaselt oli kostja 20 aastat pensionär ning alates 2011 määrati kostjale invaliidsus. Kostja töötas perioodil 19962010 palgaga 13 000-15 000 krooni raamatupidajana, Ukrainas audiitorina, lisasissetulek tuli konsultatsiooniteenustest. Arvestades tehingute väärtust, samuti kostja majanduslikku seisundit, ei saanud asuda seisukohale, et vara sisuliselt tasuta võõrandamine oli tavapärane kingitus. Eluliselt ei olnud usutav ja kostja kohtule ei tõendanud, et kostja tavaliseks elulaadiks sai pidada sedavõrd külluslikku elulaadi, et teha tavapäraseid kingitusi summades 29 000 eurot ja 5 000 eurot. Vastupidiselt, tuvastatud asjaoludel kostja elas seesuguses kitsikuses, elades pensionist ja sotsiaaltoetustest, mida kostja kinnitas enda menetlusabi taotluses, mille kohus tsiviilasjas 2-13-5799 ka rahuldas. Kostja väide, et terviskuludeks andis laenu tema ema, oli vastuoluline, sest 13.02.2019 kohtuistungil andis kostja ütlused, et „sellise suure summa sain oma emalt, sest minu isa suri ära. See raha oli mõeldud meie perele majaehituseks“. Kostja vastuolulised ja muutlikud väited laenu ja selle tasumise või kingete kohta viitasid sellele, et kostja väited ei olnud tõesed. Kostja ei olnud veenvalt põhjendanud ega tõendanud, et tegi ülekandeid tema enda või perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks või et raha, millega kostja tehinguid tegi, oli tema lahusvara. Hageja ei olnud nõusolekut tehingute tegemiseks andnud, tehingutes osalenud, ettepanekut saanud ega tehinguid heaks kiitnud. Kostjal puudus tehingute tegemiseks hageja nõusolek (

§ 29

ja § 31).

§ 34lg 3 kohaselt oli kostjal kohustus hüvitada hagejale vara vähenemine.

Käsutades raha ilma hageja nõusolekuta, käitus kostja vähemalt hooletult ehk süüliselt (VÕS § 104 lg 3). 5 Kinnistu jagamine 5. Varaese loetakse abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks seni, kuni ei ole tõendatud selle kuulumine abikaasa lahusvara hulka. Ühisvara hulka ei kuulu kummagi abikaasa lahusvara. Abikaasa lahusvara moodustavad esemed, mis olid abikaasa omandis enne abiellumist või mille abikaasa omandas abielu kestel kinke alusel (

§ 27lg 1, lg 2 p 2 ja lg 6).

Sarnane regulatsioon oli sätestatud

1995 §-s 15 lg

1. Tütar kinkis 20.02.2013 notariaalse kinkelepinguga kostjale kinnistu. Kostja sai kinnistu ainuomanikuks 01.03.
2. Seega võis järeldada, et kinnistu kuulus kostja lahusvarasse. Poolte ütlused faktiliste asjaolude osas, kelle rahade arvelt omandati Xxx kinnisasi, kelle raha arvelt ehitati kinnisasjale elamu ning kas kostja ema andis elamu ehitamiseks laenu, olid vastuolulised. Maakohus tuvastas, et hageja ostis maatüki ja ehitas sinna elamu abielu ajal. Ehituse eest maksis hageja ja toetust kostja emalt ei olnud. Kohus luges kostja väiteid raha saamise osas ebausaldusväärseks, vastuoluliseks ja tõendamata. Kohus nõustus hageja väitega, et kostja teostas 18.05.2011, 29.09.2011, 22.10.2013 ja 13.11.2013 ülekanded tütre arvelduskontole kokku 64 290 eurot ja 20.02.2013 lepinguga seati kinnisasjale hüpoteek tütre kasuks 150 000 eurot ning tegelikult oli 20.02.2013 lepingu näol tegemist rahalise võõrandamistehinguga, mille kohaselt kostja tegi tütrele ülekandeid ja võttis tütre ees mingisuguseid rahalisi kohustusi. Laenu tagamiseks on kinkega samal päeval kinnistu koormatud hüpoteegiga kinkija (tütar) kasuks koos märkega allutada kingisaaja (kostja) kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Seega oli kinnistu saaja ühtlasi laenulepingu pool ja tagatud nõude võlgnik. Isegi kui hüpoteegiga ei tagata tegelikke nõudeid, ei muuda see hüpoteegi seadmise lepingut ega hüpoteegi loovutamise lepingut kui abstraktseid käsutustehinguid näilisteks. Ülaltoodud asjaoludest tulenevalt oli ilmne, et kinkelepinguna vormistatud kinnisasja võõrandamisleping oli käsitletav tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 89 lg 1 tähenduses näiliku tehinguna – kostja ja tütar soovisid varjata kinkelepinguga omavahelist tegelikult tasulist kinnisasja võõrandamistehingut. Järelikult tuli kinkelepinguna vormistatud kinnisasja võõrandamisleping lugeda müügilepinguks (TsÜS § 89 lg 3), mistõttu kinnisasi läks nimetatud hetkel veel abielus olevate abikaasade ühisomandisse. Tulenevalt

§ 37

ja AÕS § 77 leidis kohus, et kinnistu müük avalikul enampakkumisel toob paremini välja eseme väärtuse ja väldib vajadust tihti keerulist, kulukat ja spekulatiivset eseme hindamist kohtumenetluses vastaspoolele makstava hüvitise määramiseks. Seda eriti olukorras, kus eseme väärtus võib menetluse käigus või pärast seda muutuda. Viivis

1. Kohus jättis hageja viivisenõude rahuldamata. Viivise nõue hagi esitamisest kuni otsuse tegemiseni, mis kohustab abikaasat maksma teisele abikaasale rahalist hüvitist veel jagamata ühisvara jagamise eest, oli hea usu põhimõtte vastane (VÕS § 1 lg 1 ja § 6 lg 1). Selline nõue kitsendaks oluliselt ühisvara jagamise õigust. Arvestades, et kinnisasi müüakse kohtutäituri kontrolli all ja et kaasomand (ühisomand) tuleb lõpetada viisil, mis koormab kaasomanikke (ühisomanikke) kõige vähem, siis tuli ka edasiulatuva viivise nõue otsuse tegemisest kuni põhinõude täitmiseni jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebus
2. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsus osaliselt osas, millega kohus luges kinnistu poolte ühisvaraks ning osas millega kohus arvas ühisvara hulka 6 rahalised ülekanded kogusummas 292 666 eurot ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja ühisvarast hüvitise ½ osas ehk 146 333 eurot. Kostja taotles uus otsuse tegemist, millega saata asi tagasi maakohtusse uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus või alternatiivselt teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja taotles kõigi menetluskulude jätmist hageja kanda. Kohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme, mis seisnes selles, et sisuliselt puudusid kohtuotsuses põhjendused ning sisuline tõendite analüüs. Samuti kohaldas kohus ebaõigesti materiaalõigust, mis tõi kaasa ebaõige kohtulahendi. Kohus ei lähtunud asja tegelikest oludest, vaid sisustas hageja nõudeid oma subjektiivsete hinnangutega. Kostja ei saanud ka tõendit maakohtus esitada, kuna maakohus ei täitnud eelmenetluse ülesandeid ning ei selgitanud tõendamiskoormist ega tõendamist vajavaid asjaolusid. Maakohus ei arutanud asja pooltega õiguslikust ja faktilisest küljest, ei selgitanud tõendamist ega arutanud kohaldatavaid õigusnorme. Maakohus tuvastas, et kostja ja tema tütre vahe sõlmitud kinkeleping oli näilik. Samas jäid kostjale selgusetuks asjaolud, tõendid ja õigusnormid, millele tuginedes maakohus sellisele järeldusele jõudis. Kohus tugines tehingu näilisuse osas ainult hageja väidetele ja tõenditele. Kostja selgitused ja tõendid jättis kohus tähelepanuta, kuid missugustel põhjusel ja kaalutlustel otsusest ei selgunud. Kostja esitas tema ja tütre vahel sõlmitud lepingu, mille kohaselt omandas kostja kinnistu kinkelepingu alusel, mitte tasulise võõrandamislepingu alusel. Kohus ei tuvastanud, et hüpoteegiga oleks tagatud ka mõni nõue kostja vastu, mistõttu jäi arusaamatuks kohtu käsitlus, justkui viitaks hüpoteegi kanne tasulisele võõrandamisele. Kostjale ei olnud selge, mille alusel luges maakohus kostja 18.05.2011, 29.09.2011, 22.10.2013, 13.11.2013 makseid tütrele kinnistu eest tasumisena. Kostja selgitusi maksete kohta ei pidanud kohus usutavaks. Vaatamata sellele puudus kohtul iseseisvalt võimalus asuda sisustama kostja poolt tehtud ülekandeid. Lisaks tuli arvestada, et 18.05.2011 ja 29.09.2011 ülekanded olid tehtud mitu aastat enne kinkelepingu sõlmimist, mistõttu ei olnud eluliselt usutav, et need olid tehtud müügihinna tasumiseks. 29.09.2011 ülekanne 29 000 eurot oli kostja poolt tehtud tütrele pulmakingiks (tütar abiellus 17.11.2011). Eluliselt ei olnud usutav, et 22.10.2013 ja 13.11.2013 ülekanded olid tehtud väidetava kinnistu müügihinna tasumisena, kuna vastustaja hindas kinnistu väärtuseks 500 000 eurot, siis ei olnud usutav ega võimalik, et kinnistu väärtuseks oli 28 890 eurot. Tütar tegi 2018 elamus 15 000 euro väärtuses remonti (hageja avaldas tsiviilasjas nr 2-16-15390, et kinnistu oli pulmakink tütrele). Tütar omandas kinnistu poolte poolt tehtud kinkelepingu alusel 16.02.
3. Pärast nimetatud kuupäeva ei olnud tegemist enam poolte ühisvaraga. Seega asjaolud, kelle rahaliste vahendite arvelt kinnistu soetati ja elamu ehitati, ei omanud 20.02.2013 tehingule hinnangu andmisel puutumust. Ainsaks tõendiks, mis kinnitas soovi sõlmida kinkeleping oli kinkeleping ise ning kostja poolt kohtus antud selgitused. Kinnistusraamatust nähtus, et tütre kasuks seati ka isiklik kasutusõigus. Seega kui tütre sooviks oli kinnisasi võõrandada, siis polnud tütrel vaja isiklikku kasutusõigust. Ühtegi tõendit, mis kinnitaksid, et tütar soovis emale kinnistu tasulise tehinguga võõrandada, asjas kogutud ei ole. Hageja ja kostja abiellusid 22.05.1980, mistõttu ei saanud hageja vahendite näol, millega toimus kinnistu ost ja maja ehitus, olla hageja vahenditega, vaid poolte ühisvaraga. Lisaks ei olnud hagejal endal piisavalt rahalisi vahendeid maja ehitamiseks. Olukorras, kus kostja selgitas, et ta sai oma emalt raha sularahas, jäid maakohtu põhjendused arusaamatuks selle kohta, et kostja ema pangakontole tehti vaid sissemakseid ja muu raha liikumist polnud. 7 Omandi üleandmisele suunatud asjaõigusleping ei saanud olla näilik tulenevalt abstraktsiooniprintsiibist. Ühtegi tõendit, et tegelikkuses ei soovitud kinnistut tasuta üle anda, pole esitatud. Tütar soovis kinnistu kostjale kinkida, kuivõrd tütar elas tegelikkuses Venemaal. Asjaolu, et kinnistu koormati selle sama tehinguga hüpoteegiga ei andnud alust asuda seisukohale, et tegemist on võõrandamistehinguga. Käsutustehingu kehtivus ei sõltunud õiguse ja kohustuse üleandmiseks kohustava tehingu kehtivusest. Kohus jättis andmata hinnangu, kas nii kohustustehing, kui ka käsutustehing olid näilikud. Kui kohus hindas 20.02.2013 tehingu müügitehinguks, siis jäi tuvastama müügilepingu üks olulisemaid tingimusi – müügihind ja selle tasumise tingimused. Kinnistu väärtuseks oli 500 000 eurot. Kostja poolt tütrele tasutud summad kinnistu eest ei moodustanud isegi poole ulatuseni kinnistu väärtusest. Kohtuotsusest ei nähtunud, mis hinnaga toimus võõrandamine. Kinnistu võõrandamistehingu näilikust ei saanud hinnata tegemata kindlaks kinnistu müügihinda. Kui kohus asus seisukohale, et 20.02.2013 tehing oli müügileping, siis tuli asuda seisukohale, et maksed, mis kinnistu eest tehti, olid tehtud ühisvarast ning summad, mis tasuti ühisvara soetamiseks, ei olnud võimalik arvestada kostja poolt tehtud ülekanneteks, mida sai nõuda kui ilma nõusolekuta tehtud makseteks. Kohtu seisukohta järgides soetati ühisvara, mistõttu tuli täpselt tuvastada summa, mille eest kinnistu soetati ning soetamiseks tasutud raha, tuli kohtu poolt tuvastatud hüvitisnõudest maha arvestada. Seega selles osas oli kohtuotsus põhjendamata. Kohtu seisukohti arvestades oli hageja oma rahaliste vahendite arvelt kinnistu soetanud. Abikaasa lahusvara moodustavad esemed, mille tehing tehti abikaasa lahusvara arvel (

§ 27lg 1 p 3).

Seega kuulus kinnistu apellandi lahusvara hulka. Makseid (kingitusi) lähedasele perekonnaliikmele ei olnud võimalik käsitleda selliste tehingutena, mille sooritamiseks oleks vajalik teise abikaasa nõusolek. Kuni 2012 sügiseni elasid pooled ühise perekonnana ning seega tütrele tehtud ülekannete näol ei olnud nõusoleku küsimine apellandi hinnangul vajalik. Rahalisi vahendeid ei viidud perekonnast välja, vaid seda kasutati perekonna huvides. Kostjale tehti 2010 aastal novembris Hiinas operatsioon ning kostja naasis Eestisse aprillis 2011. Kogu selle aja hoolitses ka tema eest tütar ning rahaliste ülekannete näol oli tegemist tema tänamisega ning samuti kulude hüvitamiseks. Perekond on kohustatud hoolitsema oma abivajavate liikmete eest ja kostja vajas igapäevast kõrvalist abi haiguse ajal. Seega võiski kostja rahalisi vahendeid kasutada ja

§ 34ei kohaldunud.

Arvestades poolte elustandardit, siis polnud kostjal hageja nõusolekut ülekannete tegemiseks vaja tütrele ja tütre abikaasale. Hageja poolt esitatud tõendid ei lükanud ümber kostja väidet, et kostja ema andis pooltele laenu. Kostja tasus ülekannetega emale laenu tagasi. Tsiviilasjas nr 2-13-5799, milles lahendati poolte ühisvara jagamist, leidis kohus, et kostja kontol 181 000 eurot ja hageja kontol 4 092 eurot olev raha jääb kummagi poole käsutusse. Kohus oli juba lahendanud osaliselt küsimuse ühisvara osas, mis puudutas 181 000 eurot ja selles ulatuses oli hagejale hüvitist arvestatud. Seega tuli nimetatud summa maha arvata kostja poolt ühisvarasse arvestatud summast. Arvestades seda, et kostja ainuomandis olid rahalised vahendid august 2012 seisuga summas 181 000 eurot, siis oli kostjal õigus oma rahalisi vahendeid käsutada. Vaidlusaluseid ülekanded pärast 2012 augustit summani 181 000 eurot, tuli jätta ühisvara jagamisest välja. Maakohus leidis ebaõigesti, et 181 000 eurot ei saanud asja lahendamisel maha arvata. Vastustaja seisukoht 8

1. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Ringkonnakohus, kuulanud kohtuistungil ära poolte esindajate selgitused ja tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud osaliselt. Maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles kohus luges poolte ühisvaraks Tallinnas Xxx asuva kinnistu (kinnisasi) ja otsustas lõpetada selle vara osas abikaasade ühisomandi vara müümisega kohtutäituri poolt avalikul enampakkumisel täitemenetluse seadustikus sätestatud korras ning müügist saadud raha jagada poolte vahel võrdsetes osades. Selles osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Muutmata jääb maakohtu otsuse osas, milles kohus arvas ühisvara hulka ülekantud summad 292 666 eurot ja mõistis kostjalt hageja kasuks hüvitise ½ osas ehk 146 333 eurot.
3. Osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja viivise nõude, on see jõustunud edasikaebetähtaja möödumise tõttu (TsMS § 456 lg 2 p 1, lg 4). Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsust vaidlustatud osas.
4. TsMS § 654 lg 2² alusel esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
5. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuste läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
6. Pooled ei vaidle, et nende abielu sõlmiti 22.05.1980 ja abielu lahutati 11.09.2013 kohtuotsusega, milline otsus jõustus 23.02.
7. Poolte vahel kehtis varaühisuse varasuhe. Pooled ei vaidle, et ühisvarasse kuuluvad abikaasade kontodel olevad rahalised vahendid. Samuti ei ole vaidluse all, et kostja tegi aastatel 2011-2103 ülekandeid kogusummas 292 666 eurot. Vaieldakse jätkuvalt selle üle, kas kostja on vähendanud ühisvara, tehes tehinguid (raha ülekandeid) ja kas esineb alus mõista kostjalt välja hüvitis ühisvarasse nende tehingute eest. Maakohus rahuldas selles osas hagi, lugedes tõendatuks, et aastatel 2011-2013 kostja poolt tehtud 14 ülekannet oma tütrele, tütre abikaasale ja emale kogusummas 292 666 eurot vähendasid poolte ühisvara. Et ülekanded teostati ilma teise abikaasa nõusolekuta, kinnitab ka asjaolu, et asja materjalide kohaselt halvenesid poolte suhted 2010 lõpus ja 2011 lahkus hageja poolte ühisest elukohast. Kohus mõistis poole summa suuruse hüvitise kostjalt hageja kasuks välja. Ringkonnakohus leiab, et selle nõude rahuldamise osas on kohtuotsus seaduslik ja põhjendatud Ringkonnakohus nõustub maakohtu lahendi põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6 kohaselt ei korda neid. Maakohus on selles osas hinnanud tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lgga 2 ja otsus on TsMS § 442 lg 8 nõudeid järgides põhjendatud ja seaduslik. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks eelnimetatud osas.
8. Ringkonnakohus ei nõustu kostja etteheidetega selgitamiskohustuse täitmata jätmise kohta. Ringkonnakohus sellega ei nõustu ja leiab, et kohus menetlusnorme selles osas ei rikkunud. Esiteks sõltub kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustuse ulatus konkreetse vaidluse asjaoludest, kui ka sellest, kas pooli esindavad menetluses advokaadid. Hagiavalduses esitatud asjaolud olid 9 selged ja pooled ei vaielnud nõude õigusliku aluse üle. Sellisel juhul ei olnud kohtul kohustust selgitada pooltele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust, st TsMS § 230 lg-s 1 nimetatud reeglit ega seda, kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks. Kostjal oli võimalik esitada tõendeid selle kohta, et vaidlusalustel aastatel tema poolt tehtud ülekannete tulemusel poolte ühisvara ei vähenenud. Hageja oli maakohtu menetluses oma nõude ja vastavad väited esitanud ja kostjal oli kohustus oma vastuväiteid tõendada, st tõendamiskoormis läks üle kostjale.
9. Samuti on poolte vahel vaidlus, kas ühisvarasse kuulub Tallinnas Xxx asuv kinnistu. Hagiavalduse põhjendustel kuulus poolte ühisvarasse kinnisasi, mille pooled kinkisid 16.02.2009 oma ühisele tütrele, kes kinkis kinnisasja 20.02.2013 kostjale. Kostja kanti kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse 01.03.
10. Poolte abielu on lahutatud 11.09.2013 kohtuotsusega, mis jõustus 23.02.
11. Hageja oli seisukohal, et 20.02.2013 kinkeleping oli näilik tehing, millega sooviti varjata müügilepingut. Kuna kostja omandas kinnisasja enne varaühisuse varasuhte lõppemist, on hageja arvates tegemist ühisvaraga. Kostja vastuväitel omandas ta kinnisasja kinkelepinguga, tehing ei ole näilik ja kinnisasi on tema lahusvara. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise ja menetlusnormi olulise rikkumise tõttu osas, milles kohus rahuldas hageja nõude arvata kinnisasi ühisvara hulka ja lõpetada selle osas ühisomand vara müümisel avalikul enampakkumisega kohtutäituri poolt ja jagada müügist saadud raha poolte vahel võrdsetes osades. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu käsitlusega 20.02.2013 kinkelepingu näilikkusest. Maakohus rikkus menetlusõigust kinkelepingu poolte tahte tuvastamisel, kui ei põhjendatud asjas kogutud tõendite põhjal, et kinkelepingu poolte tahe ei olnud sõlmida kinkeleping, vaid varjata mingit muud tehingut. Iseenesest ei ole välistatud, et lepingupooled lepivad kokku ühes tagajärjes, kuid soovivad jätta mulje muust tagajärjest. Praeguses tsiviilasjas kinkelepingu poolte sellist tahet tõendatud pole. Kuna hageja tugines 20.02.2013 lepingu näilikkusele, siis pidi ta esile tooma ja tõendama, millist tehingud soovisid kinkelepingu pooled varjata. Hageja väitel sooviti varjata tasulise võõrandamise lepingut ehk müügilepingut. Kinkelepingu eripära võrreldes tasu eest võõrandamise lepinguga ongi VÕS § 259 lg 1 järgi nimelt see, et kingisaaja ei võta endale kohustust teha kinke eest kohane vastusooritus ja kinkijal ei teki sellele vastavat nõudeõigust. Ringkonnakohus leiab, et asjas puuduvad tõendid, et 20.02.2013 lepingu pooltel oli ühine tahe luua kostjale kui kingisaajale kohustus teha kinnisasja eest teatav selle väärtusega võrreldav vastusooritus. Niisuguse kohustuse loomise tahet ei saa järeldada 18.05.2011, 29.09.2011, 22.10.2013 ja 13.11.2013 ülekannetest ega ka kinnisasja hüpoteegiga koormamisest. Viidatud ülekanded on ajaliselt oluliselt varasemad ja hilisemad ega ole seostatavad 20.02.2013 tehinguga. Hüpoteek ei anna ka kohese sundtäitmise kokkuleppe olemasolul hüpoteegipidajale abstraktset õigust täitemenetluses kinnisasi müüa, vaid seda saab AÕS § 325 lg-st 1 ja § 352 lg-st 1 tulenevalt teha üksnes hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks (vt nt Riigikohtu 28.09.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p 17). Hageja ei ole esile toonud ega tõendanud, et kostja oleks võtnud tütre ees kohustuse, mida kõnealune hüpoteek tagab. Eelnevast tuleneb, et tõendamist ei leidnud kostja tahe sõlmida kinkeleping üksnes näilikult. Notariaalne tehing kajastab ringkonnakohtu hinnangul kinkelepingu poolte tegelikku tahet. Asja lahendamise seisukohalt ei oma tähendust maakohtu arutlus kinnistu omandamisest, elamu ehitamisest, elektrivõrguga liitumine, kuivõrd 16.02.2009 kinkisid pooled kinnisasja kehtivalt tütrele. 10 Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kinkeleping näilik ega käsitletav müügilepinguna. Kuna tõendamist ei leidnud müügilepingu sõlmimine, ei ole kohtul vaja hinnata selle kehtivust. Järelikult puudub alus lugeda kinnisasi poolte ühisvaraks ja seda jagada. Hagi jääb selles osas rahuldamata. Seoses eeltooduga kuulub TsMS § 386 lg 4 alusel tühistamisele Harju Maakohtu 24.05.2019 määrusega seatud hagi tagamise abinõu, milleks oli kinnistusraamatu registriosa nr 292701 kolmandasse jakku kantud eelmärge ühisvara jagamise nõude tagamiseks. Menetluskulud
12. Seoses hagi ja apellatsioonkaebuse osalise rahuldamisega jätab ringkonnakohus TsMS § 164 lg 1 alusel kummagi poole maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud vastava poole enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 11