← Eesti

3-20-2133/30

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Janar Jäätma, Oliver Kask ja Kaire Pikamäe Määruse tegemise aeg ja koht 01.02.2020, Tallinn Haldusasja number 3-20-2133 Haldusasi Vaidlustatud k

) § 68 p 4 ja p 6 ning § 15 lg 2 p 1). Puudutatud isikut on kriminaalkorras karistatud ja talle on mõistetud karistuseks vangistus. Üksnes asjaolu, et isik ei ole varem õiguskorda järginud ja on pannud toime kuritegusid, ei tähenda, et isikust lähtub põgenemise oht. Seega on PPA järeldus põgenemisohu kohta

§ 68p 4 alusel nõuetekohaselt sisustamata ja väheveenev.

Põgenemisohtu ei kinnita asjaolu, et puudutatud isik ei soovi Venemaa Föderatsiooni lahkuda ning ta ei aita kaasa endale väljasaatmiseks vajalike dokumentide hankimisel. Isiku soovist Eestisse jääda ei saa järeldada, et ta kavatseb põgeneda või väljasaatmist takistada. Samuti ei saa isiku selgitust Eestisse jäämise tahte kohta käsitada

§ 68

p 6 mõttes teadaandena, et ta ei täida lahkumiskohustust, kui vaidlustatud haldusakti kohtumenetluses ei tühistata. Isikut on õigus kinni pidada

§ 15lg 2 p-de 2 ja 3 alusel.

Isik ei täida piisaval määral kaasaaitamiskohustust ning tal puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid. Isik esitas Venemaa Föderatsiooni saatkonnale taotluse passi saamiseks, kuid jättis taotlemise riigilõivu tasumise nõude tõttu pooleli. Isikul oli võimalik hankida endale seejärel tagasipöördumistunnistus. Isik pidi mõistma tagasipöördumistunnistuse taotlemise ja kaasaaitamiskohustus täitmise vajadust. PPA

  1. aprilli
  2. a otsuse nr 15.3-3.4/308-4 vaidlustamine ei anna isikule õigust loobuda kaasaaitamiskohustuse täitmisest. Isik on teada andnud, et ei hangi endale ise eelnimetatud dokumenti, kuivõrd ei soovi Venemaa Föderatsiooni lahkuda. Kui isik oli võimeline esitama taotluse passi saamiseks, oli tal võimalik esitada ka taotlus tagasipöördumistunnistuse saamiseks. Leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine ei ole tõenäoliselt tulemuslik. Isiku kinni pidamine on taotletava eesmärgi suhtes proportsionaalne abinõu.
  3. PPA esitas 28.12.2020 Tallinna Halduskohtule taotluse loa saamiseks pikendada isiku kinnipidamiskeskuses viibimise tähtaega

§ 15lg 2 p-de 1–3 alusel.

PPA märkis kokkuvõtlikult järgmist: 1) isikust lähtub põgenemisoht. Isik võib hakata ennast väljasaatmise eest varjama (Riigikohtu halduskolleegiumi 29.01.2015 määrus asjas nr 3-3-1-48-14, p 17). Põgenemisohtu suurendavad asjaolud, et isik on Eestis viibinud pikka aega ning ta soovib Eestisse jääda. Isikut on kuuel korral kriminaalkorras karistatud. Põgenemisohu hindamisel ei ole arvestatud mitte üksnes karistamise fakti, vaid kõiki asjaolusid kogumis. Tal ei ole Eestis sissetulekut, ta võib jätkata kuritegude toimepanemist ja kuritegeliku taustaga isikutega suhtlemist. Viimane toimepandud kuritegu polnud juhuslik ja ta on pärast karistamist jätkanud kuritegude toimepanemist. Isik pole seega oma varasematest tegudest õppinud. Isik ei taotle tagasipöördumiseks vajalikke dokumente; 2) kui isik viibiks vabaduses, ei taotleks ta endale vajalikke dokumente. Isik keeldus tagasipöördumistunnistuse taotlemisest. Isik ei ole ka kinnipidamiskeskuses viibimise ajal kaasaaitamiskohustust täitnud. PPA on isiku dokumenteerimiseks edastanud tagasivõtutaotluse Venemaa Föderatsiooni Siseministeeriumile, kuid vastust käesolevaks ajaks saabunud ei ole; 3) leebemaid järelevalvemeetmeid ei ole võimalik kohaldada. Seejuures puudub isikul reisidokument, mida saaks hoiule võtta. Isiku kinnipidamine on proportsionaalne meede, kuna sellega tagatakse isiku kättesaadavus väljasaatmise lõpuni. 4. Tallinna Halduskohus pikendas 31.12.2020 määrusega isiku kinnipidamiskeskuses viibimise aega kuni 30.04.2021 kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 2

(5)3-20-2133 1) isikut võib kinni pidada

§ 15lg 2 p-de 2 ja 3 alusel.

Isikut ei saa välja saata põhjusel, et tal puudub kehtiv reisidokument. Dokumendi hankimine on puudutatud isiku enda kohustus (

§ 264lg 1 p 3).

Isiku kaasaaitamiskohustust ei vähenda see, et tal ei ole huvi Eestist lahkuda. Isikul on võimalus taotleda tagasipöördumistunnistust, mida ta ei tee tõenäoliselt sellepärast, et lükata enda väljasaatmist edasi. Kui isik viibiks vabaduses, oleks tema motivatsioon taotleda tagasipöördumistunnistust veelgi väiksem. Seejuures võib isik hakata hoidma kõrvale väljasaatmistoimingutest. Asjaolu, et isikul on elukoht, kuhu elama asuda, ei ole väga kaalukas. Isikul ei ole Eestiga tugevaid sotsiaalseid ja perekondlikke sidemeid. Teda on varem korduvalt kriminaalkorras karistatud. Viimati märgitu võib kinnitada seda, et isik võib hakata takistama enda väljasaatmist; 2) leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine poleks tõhus. Isikut on korduvalt karistatud. Meetmete kohaldamine on võimalik, kui isiku tausta, sotsiaalseid ja perekondlikke sidemeid ja varasemat käitumist silmas pidades on põhjust arvata, et ta peab oma sõna ning tõepoolest elab lubatud kohas nii, et ta on sealt vajadusel kättesaadav ning ilmub ettenähtud aegadel PPA-sse. Vabaduses viibides võib isik hakata suhtlema kuritegeliku taustaga isikutega ja seeläbi võib väheneda ka tema õiguskuulekas käitumine. Seda ohtu suurendab puudutatud isiku kohtuistungil öeldu, et tal on psüühikahäired ning ta vajab pidevalt kellegi abi. Nõustuda ei saa puudutatud isiku seisukohaga, et enne tema kinnipidamiskeskusesse paigutamist oleks tulnud talle vähemalt anda võimalus olla vabaduses ja näidata, et ta suudab alluda muudele järelevalvemeetmetele. Puudutatud isiku varasemast käitumisest ja kaasaaitamiskohustuse rikkumisest tingitud ebausaldusväärsust saaks ta ise kahandada, asudes kaasaaitamiskohustust nõuetekohaselt täitma; 3) nõustuda ei saa Tartu Halduskohtu 03.11.2020 määruses võetud seisukohaga, et põgenemisohtu ei esine. Viide Riigikohtu otsusele asjas nr 3-3-1-93-16 ei olnud asjakohane. Süütegude korduv toime panemine õigustab järeldust, et isik ei suuda või ei soovi õiguskuulekalt käituda ning seetõttu on tema puhul keskmisest suurem võimalus, et ta ka väljasaatmisega seotud kohustusi rikkuma hakkab ja eelkõige end väljasaatmise korraldamiseks vajalike toimingute vältimiseks varjama asub.

§ 68

ei saa tõlgendada nii, nagu tuleks üldjuhul VVS § 68 p-s 4 nimetatud tingimusele vastava isiku puhul eeldada, et põgenemisohtu ei esine. Korduv või vangistusega karistatus loob eelduse, et isikust lähtub põgenemisoht, mida tuleb kontrollida, võttes arvesse sellist põgenemise ohtu välistada või oluliselt kahandada võivaid muid asjaolusid, nagu näiteks puudutatud isiku tugevad sotsiaalsed ja perekondlikud sidemed, kindla töö- ja elukoha olemasolu, varasem käitumine, mille pinnalt võib eeldada, et puudutatud isik, hoolimata kuritegelikust taustast, end väljasaatmise eest varjama ei asu. PPA on piisavalt veenvalt ära näidanud, et puudutatud isiku varasemas käitumises ja tema taustas ei ole midagi sellist, mis

§ 68

p-s 4 sätestatud tingimustele vastavusele vaatamata põgenemise ohu kahtluse alla seaks. Isikul puuduvad tugevad perekonnasidemed ja sissetulek. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 5. Isik taotleb määruskaebuses halduskohtu määruse tühistamist ja tema vabastamist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) isik taotles passi, kui ta kandis vanglakaristust. Taotlemine nurjus põhjusel, et tal ei olnud raha tasuda riigilõivu. Seega on isik kaasaaitamiskohustust täitnud; 2) isikut on kinni peetud üksnes oletuste alusel; 3) isiku suhtes pole kohaldatud leebemaid järelevalvemeetmeid; 4) halduskohus hakkas revideerima jõustunud Tartu Halduskohtu 03.11.2020 määrust, millega leiti, et põgenemisohtu ei esine. Halduskohtul puudus õigus seda küsimust lahendada isiku kahjuks; 3

(5)3-20-2133 5) halduskohus tõlgendas Riigikohtu lahendit asjas nr 3-3-1-93-16 valesti. Kui isik oli kriminaalmenetluses menetlusalune isik, ei hoidnud ta kriminaalmenetlusest ega karistusest kõrvale. Isik ei saaks Eestist lahkuda, kuna tal puudub reisidokument. Arvestades COVID viiruse levikut ja selle piiramise tagamiseks mõeldud meetmeid, ei saa ta lahkuda (nt piirikontrolli tõttu); 6) kinnipidamine pole proportsionaalne. Isikul on Kohtla-Järvel korter, kus ta saaks viibida. Viibimine kinnipidamisasutuses mõjutab kaebaja tervist negatiivselt. Võimalik on kohaldada leebemaid järelevalvemeetmeid. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise loa pikendamisel tugines halduskohus muu hulgas

§ 15

lg 2 p-le 1.

§ 15

lg 2 p 1 kohaselt võib välismaalast kinni pidada, kui

-s sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust ning eelkõige juhul, kui esineb välismaalase põgenemise oht.

  1. Direktiivi 2008/115/EÜ nõuete ühetaoliseks rakendamiseks koostatud tagasisaatmise käsiraamatu (Euroopa Komisjoni 16.11.2017 soovitusega (EL) 2017/2338 – ELT L 339, 19.12.2017, lk 83–159) p-i 1.6 kohaselt võivad välismaalase põgenemise ohule viidata muu hulgas dokumentide puudumine, samuti elukoha või püsiva viibimiskoha puudumine, varasem käitumine ja rahaliste vahendite puudumine, samuti ebaseaduslik sisenemine mh Schengeni alale. Samas rõhutatakse, et iga juhtumit tuleb hinnata individuaalselt ja tervikuna ning ükski loetletud asjaoludest (nt ebaseaduslik piiriületus või dokumentide puudumine) ei anna automaatselt alust järeldada põgenemise ohu olemasolu. Põgenemisohu prognoos peab arvestama kõiki asjakohaseid tegureid, sh isiku vanust ning tervislikku ja sotsiaalset seisundit, mis võivad teatud juhtudel kinnitada, et põgenemise ohtu ei esine, ehkki täidetud on üks või mitu riigisiseses õiguses kindlaks määratud kriteeriumi (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 08.07.2019 määrus asjas nr 3-19-1063, p 13).
  2. Sõltumata sellest, kas puudutatud isikust lähtub põgenemisoht

§ 68

p 4 ja § 15 lg 2 p 1 § 68 mõttes või mitte, on Tallinna Halduskohus õigesti lubanud isikut jätkuvalt kinni pidada

§ 15lg 2 p 2 alusel.

Sellest tulenevalt ei oma määravat tähendust küsimus, kas puudutatud isikut on õigus kinni pidada ka nt põgenemisohu alusel. Küll aga peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et rakenduspraktikas normile antud tõlgenduse kohaselt ei piisa isiku põgenemise ohu tuvastamiseks pelgalt ühe või mõne

§-s 68 sätestatud asjaolu kindlakstegemisest, vaid põgenemisohu tuvastamiseks tuleb siiski hinnata kõiki konkreetset isikut puudutavaid asjaolusid kogumis (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 18.09.2020 määrus asjas nr 3-20-1268, p 9). Seega ei tule otsida põgenemisohtu välistavaid, vaid hoopis neid kinnitavaid asjaolusid, mille alusel anda hinnang põgenemisohu kohta. 9.

§ 15

lg 2 p 2 lubab isikut kinni pidada juhul, kui ta ei täida kaasaaitamiskohustust.

§ 264

lg 1 järgi on väljasaadetav kohustatud aitama kaasa enda väljasaatmise korraldamisele, sh andma väljasaatmist täideviivatele valitsusasutustele suulisi ja kirjalikke andmeid ja seletusi (p 1), esitama kõik andmed ja dokumendid ning muud tema valduses olevad tõendid, mis omavad väljasaatmismenetluses tähtsust (p 2), aitama kaasa väljasaatmiseks vajalike dokumentide muretsemisele (p 3) ja oma isiku tuvastamiseks ja kontrollimiseks vajalike andmete kogumisele (p 4). 10. Ringkonnakohus on rõhutanud, et etteheide kaasaaitamiskohustuse rikkumisest saab olla põhjendatud vaid tingimusel, et see kohustus on piisavalt konkreetselt piiritletud. Näiteks ei saa 4

(5)3-20-2133 kaasaaitamiskohustuse rikkumist tuletada pelgalt isiku väidetest, et ta ei soovi Eestis lahkuda ja päritoluriiki naasta (Tallinna Ringkonnakohtu 18.09.2020 määrus asjas nr 3-20-1268, p 12 ja seal viidatud kohtupraktika). Ringkonnakohus jääb selle seisukoha juurde.
  1. PPA hinnangul on puudutatud isik rikkunud kaasaaitamiskohustust sellega, et ta on Venemaa Föderatsiooni kodanik, tal puudub kehtiv reisidokument ning ta keeldub pädevalt välisriigi ametiasutuselt taotlemast tagasipöördumistunnistust. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et kaasaaitamiskohustuse mittetäitmist ei õigusta isiku tahe mitte lahkuda enda kodakondsusjärgsesse riiki. Vabaduses viibimine vähendaks eelduslikult tagasipöördumistunnistuse taotlemise tõenäosust veelgi, kuna isikul puuduks motivatsioon astuda samme Eestist lahkumiseks. Viimati märgitut eriti olukorras, kus isik on korduvalt väljendanud tahet mitte lahkuda Eestist. Vabaduses viibides võib olla suurem tõenäosus, et isik jätab kaasaaitamiskohustuse täitmata ning ta võib takistada enda riigist väljasaatmist muu hulgas seeläbi, et ta hakkab väljasaatmistoimingutest kõrvale hoidma. Eelduslikult ei toeta ka isiku isiklikud, majanduslikud ja sotsiaalsed sidemed Eestiga seda, et isik oleks vabaduses olles motiveeritud kaasaaitamiskohustust täitma. Seejuures märgib PPA, et on isiku dokumenteerimiseks edastanud tagasivõtutaotluse Venemaa Föderatsiooni Siseministeeriumile, kuid vastust käesolevaks ajaks ei ole saabunud.
  2. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine pole praegusel juhul põhjendatud, kuna eelduslikult ei aita need tagada kaasaaitamiskohustuse täitmist (vt käesolev määrus, p 4 alap 2). Seejuures puudub isikul reisidokument, mida hoiule võtta. Kuna isikut vastuvõttev välisriik on olemas, ei saa väljasaatmise eesmärgil lisaks kahele kuule veel täiendavalt neljakuulist kinnipidamist pidada ilmselgelt ebaproportsionaalseks meetmeks. Isiku enda võimuses on astuda samme tagasivõtutunnistuse saamiseks ning seeläbi vähendada enda kinnipidamiskeskuses viibimise aega.
  3. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus isiku määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus muudab halduskohtu määruse põhjendusi

§ 15lg 2 p 1 aluse osas. (allkirjastatud digitaalselt) 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.