Obsah (10)

§ 445§ 657§ 654§ 652§ 442§ 171§ 174§ 175§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Aleksandr Kondrašov Otsuse tegemise aeg ja koht 05.02.2021, Tallinn Kohtuasja number 2-18

§ 445

lg 1 teise lause kohaselt ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja hüvitise omandikaotuse eest 118 462,61 eurot. Apellatsioonkaebus

1. Kostja esitas maakohtu otsuse apellatsioonkaebuse, milles palub otsuse tühistada osas, milles hagi rahuldati ja vastuhagi rahuldamata jäeti, ja teha uue otsuse, millega vastuhagi rahuldada.
2. Maakohus rikkus otsuse põhjendamise kohustust. Kohtu põhjendused ja siseveendumuse kujunemine ei ole loogiliselt jälgitavad ega ole seostatud asjas esitatud tõenditega. 6 2-18-19657
3. Kohus ei selgitanud, milles väljenduvad poolte halvad suhted. Kohus ei ole põhjendanud, kuidas need suhted piiraksid tulevikus kinnisasja reaalosade majandamist. Otsusest võib aimata, et kohus juhindus eelkõige hageja paljasõnalistest seletustest, aga konkreetseid asjaolusid ja tõendeid, mis kohtu sellekohase järelduseni viisid, menetluses esitatud ei ole. Mitte igasugune keeruline suhtlus ei saa tingida omandist ilmajätmist. Antud juhul ei ole olulised kaasomanike halvad perekondlikud suhted, vaid see, kas nad on võimelised korraldama kinnistu kaasomandisse jäävate osade kasutamist.
4. Kohus ei põhjendanud kinnistu reaalosadeks jagamise ehitustehnilist võimatust. Kohtu seisukoht on vastuoluline. Esmalt leidis kohus, et kostja ei tõendanud, et kinnistu jagamine oleks ehitustehniliselt võimalik. Teiseks leidis, et korteriomanditeks jagamiseks tuleks teha ulatuslikke ümberehitustöid, mis viitab aga sellele, et jagamine oleks võimalik, kuid vajaks lihtsalt ümberehitustöid.
5. Otsuses puuduvad mistahes tõenditega põhjendatud asjaolud, mis piiraks kinnistu korteriomanditeks jagamist. Kohus järeldas seda üldsõnaliselt vaid hageja seisukohast. Kohane ei ole kohtu etteheide, nagu oleks kostja pidanud hageja paljasõnalise väite kummutamiseks esitama tõendeid. Tegemist on asjaoluga, millele hageja tugines, mistõttu kuulus see hageja tõendamiskoormisse. Arvestades, et kostja esitas dokumentaalse tõendina Nõmme Linnaosa Valitsuse kirja, mis kajastab kohaliku omavalitsuse analüüsi seoses kinnistu võimaliku jagamisega korteriomanditeks, oli hagejal kohustus tõendada oma vastupidiseid väiteid. Arusaamatuks jääb, miks kohus ei nõustunud Nõmme Linnaosa Valitsuse antud hinnanguga.
6. Kohtu arvamus, nagu oleks kinnistu reaalosadeks jagamise eeldusena vaja eraldiseisvat vee- ja kanalisatsiooniga liitumist, ei tugine kehtival õigusel. Asjaõigusseaduse kommenteeritud väljaandes on märgitud reaalosadeks jagamise eelduseks kasutusotstarve säilimine ka pärast teise osa hävimist. Lisaks on majandus- ja taristuministri 02.07.2015 määruses nr 85 järgi eluruumide eelduseks külmale veele ja tualetile ligipääs. Nimetatud eeldused on täidetud. Seega kohaldas kohus materiaalõigust ebaõigesti. Puuduvad materiaalõiguslikud takistused, miks ei saaks kinnisasja reaalosadeks jagada.
7. Maakohus arvestas otsuse tegemisel, et kinnistu on hageja ja tema alaealiste laste kodu, kuid samas leidis vastuoluliselt, et asjaolu, et kaasomandisse kuuluva kinnistu näol on tegemist kostja koduga, ei ole alus, mis võimaldaks jätta kaasomand lõpetamata. Kohus peab otsuse tegemisel kaaluma poolte huve ka lähtuvalt nende vanusest ja võimekusest soetada uus kodu.
8. Kostja on seisukohal, et see eriomandist ülejääv ühisosa kinnistust, mis oleks jätkuvalt poolte kaasomandis, ei tekitaks kaasomanike vahel sellisel määral konflikte, et õigustada kostja kodu kaotust. Ühtki sisulist probleemi kinnistu kui kaasomandi kasutamisel, mis oleks takistanud kaasomandi ühist valdamist või kasutamist, ei ole hageja esile toonud ega tõendanud. Seega tugineb otsus pelgalt hüpoteetilisele olukorrale, mitte kohtu ette toodud asjaoludele.
9. Kohus ületas diskretsioonipiire hüvitissumma määramisel. Hageja on hagiavalduses ja vastustes pakkunud kostjale kaasomandi lõpetamise hüvitiseks maksimaalselt 100 000 eurot. Hageja on 11.03.2019 maininud, et tal oleks võimekus maksta kuni 131 000 euro suurune hüvitis, kuid ei ole kinnitanud, et ta oleks nõus sellises summas hüvitist tasuma. Vastupidi, hageja on nõudnud makstava hüvitise vähendamist oma erinevat liiki panuste tõttu ja arvel. Kuivõrd hageja ei olnud sõnaselgelt väljendanud, et on nõus maksma sellises suuruses summa kostjale hüvitiseks, on kohtulahend kostjale üllatuslik ja vastuolus kohtupraktikaga. 7 2-18-19657
10. Kohus nõustus kostja väitega, et hageja on varem kostjale teatanud, et ta ei soovi kulude hüvitamist, arvestades, et pooled on arutanud kulutuste hüvitamise võimalikkuse üle. Olukorrast, kus kostja pakkus kulude hüvitamist ja sai selgesõnalise kinnituse, et nende katmine ei ole vajalik, saab teha järelduse sellisest nõudest loobumise kohta. Vaidlust ei ole, et enne käesolevat kohtumenetlust ei olnud kostjale otseselt ka esitatud mingit kulude hüvitamise nõuet või ettepanekut osaleda viidatud kulude kandmises. Nõude esitamine on vastuolus hea usu põhimõttega. Vastustaja seisukoht
11. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
12. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks kaasomandi lõpetamise osas, kuid maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada kostjalt hageja kasuks hüvitise väljamõistmise osas (maakohtu otsuse resolutsiooni p 4), jättes hüvitise kostjalt välja mõistmata, kuid tasaarvestades sama summa hagejalt kostja kasuks välja mõistetud hüvitisega. Maakohtu otsuse põhjendusi tuleb

§ 657

lg 1 p 2 järgi täiendada ja resolutsiooni täpsustada ning esitada resolutsiooni terviksõnastus

§ 654lg 2² alusel.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. 44.

§ 652

lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega kaasomandi lõpetamise kohta ja tulenevalt

§ 654lg-s 6 sätestatust neid ei korda.

1. Asja materjalidest nähtuvalt soovis hageja hagis lõpetada kaasomand selliselt, et kostjale kuuluv kaasomandi osa antakse hageja omandisse, pannes hagejale kohustuse maksta kostja kaasomandi osa kaotuse eest hüvitis. Kostja soovis vastuhagis lõpetada kaasomand selliselt, et kinnistu jagatakse reaalosadeks korteriomandite moodustamise teel.
2. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja jättis vastuhagi rahuldamata. Maakohus põhjendas vastuhagi rahuldamata jätmist sellega, et korteriomanditeks jagamine ei ole parim võimalik lahendus, kuna sellisel juhul jääb osa kinnistust ja eramust siiski poolte kaasomandisse, kuid pooltel puudub tahe ühiselt tegutseda. Lisaks ei tõendanud kostja, et kinnistu jagamine reaalosadeks oleks ehitustehniliselt võimalik. Korteriomanditeks jagamise puhul tuleks teha ulatuslikke ümberehitustöid ja kostja on korduvalt kinnitanud, et Ehitisregistri andmed ei vasta tegelikkusele.
3. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse tervikuna ja heitis ette materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning menetlusnormide rikkumist tõendite hindamisel ja otsuse põhjendamisel.
4. Ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebuses viidatud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, menetlusnormide rikkumist või tõendite ebaõiget hindamist ei tuvastanud. Ringkonnakohtu arvates on maakohus asjas esile toodud asjaolusid seostanud õigete materiaalõiguse normidega, samuti kohaldanud neid õigesti ja kohtu hinnang esitatud tõenditele 8 2-18-19657 on olnud seadusekohane. Samuti on kohus jaganud õigesti tõendamiskoormuse. Kaasomandi lõpetamise nõude lahendamine poolte huvide kaalumisega on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire või oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme (Riigikohtu 13.01.2020 otsus tsiviilasjas nr 2-15-9117, p 11). Kaasomandi lõpetamine peab toimuma mõlema kaasomaniku huve võimalikult suures ulatuses arvestades. Kohus peab kaasomandi lõpetamise nõude lahendama poolte huvide kaalumisega, lähtudes õiglusest (Riigikohtu 09.05.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-21-45-06, p 20). Kolleegiumil ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda kaasomandi lõpetamise viisi osas maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale.
5. Järgnevalt vastab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väidetele.
6. Apellatsioonkaebuse etteheide, et kaasomandi lõpetamine on kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane, kuna see toob kaasa kostjale eluaseme kaotuse, ei ole põhjendatud. Kaasomandi lõpetamise tulemusena hageja pakutud viisil saab kostja kaasomandi osa kaotuse eest pool kinnistu väärtusest, s.o 119 000 eurot, mis on õiglane hüvitis ja mille eest on eelduslikult võimalik omandada ühele inimesele sobilik elamispind. Kolleegium mõistab, et kostjale võib olla kaasomandi lõpetamise tagajärjel emotsionaalselt koormav oma pikaaegsest kodust lahkuda. Samas on mõlemad kaasomanikud vaidlusalusel kinnistul pikaajaliselt elanud ja kinnistuga emotsionaalselt seotud. Eeltoodud asjaolusid hinnates ei näe kolleegium põhjust eelistada kostjat hagejale ka kostja vanuse tõttu ega alahinnata kostja east tulenevat võimekust soetada endale uus kodu. Ringkonnakohus märgib, et 10.04.2019 otsuses tsiviilasjas nr 2-17-9749 asus Riigikohus seisukohale, et kuigi kaasomanikule võib kaasomandi lõpetamise tagajärjel olla emotsionaalselt koormav oma pikaaegsest kodust lahkuda, ei anna selline asjaolu iseenesest alust jätta kaasomandit lõpetamata. Lisaks on Riigikohus selgitanud, et kuna kaasomanik jääb oma omandist ilma kohese ja õiglase hüvitise eest, isegi kui see toimub tema tahte vastaselt, ei ole tegemist vastuoluga põhiseaduse §-ga 32 (Riigikohtu 11.12.2002 otsus tsiviilasjas nr 3-2-140-02, p 13). Seetõttu ei ole põhjendatud väita, et kaasomandi lõpetamine antud juhul oleks kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane ja vastuolus TsÜS §-s 138 sätestatud hea usu põhimõttega. Kaasomandi lõpetamist ei takista kostja seisukoht, et kaasomandi lõpetamise nõue on vastuolus hea usu põhimõttega, sest kostja on hageja ema ning hageja sai kinnistu kaasomanikuks kostja isalt kinkena. On tavapärane, et kaasomanikeks on perekonnaliikmed või sugulased. Sellises olukorras kaasomandi lõpetamise nõudega kohtusse pöördumine ei saa olla hea usu põhimõttega vastuolus, kuna vastasel korral oleks suur osa kaasomandi lõpetamise nõudeid välistatud (Riigikohtu 10.04.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-17-9749, p 13).
7. Kostja heidab ette, et maakohus ei põhjendanud otsuses, milles seisnevad poolte halvad suhted ja leiab, et keeruline suhtlus ei saa tingida omandist ilmajätmist. Riigikohus on 29.05.2012 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-61-12 asunud seisukohale, et kaasomandi lõpetamise viisi valikul tuleb mh arvestada ka poolte suhetega ja senise läbisaamisega. Ringkonnakohus märgib, et pooltevahelisele suhtlusele hinnangu andmiseks piisab sellest, et üks kaasomanikest väidab, et suhted on kaasomandi säilitamiseks liiga pingelised. Ringkonnakohus veendus 13.01.2021 istungil, et kaasomanike vahelised pikaajalised pingelised suhted vaidlusaluse kinnistu kasutamise ja käsutamise üle kestavad senini ning pigem on paljasõnaline just kostja väide, et suhted on tegelikult head. Asja materjalidest nähtub, et mõlemad pooled teevad kinnistu kasutamisel olulisi otsuseid omavahel läbirääkimisi pidamata, mis näitab suutmatust heanaaberlikult suhelda. Sellisteks asjaoludeks saab pidada kostja poolt puude mahavõtmise taotlemist ilma hageja nõusolekuta ja koera pidamist viisil, kus koer on kinnistul lahtiselt vaatamata hageja vastuseisule. Asjaolu, et olenemata lahkhelidest on kaasomanikud suutnud siiani kinnistut sihtotstarbeliselt kasutada, ei tähenda, et kaasomanikud peavad selliselt jätkama. 9 2-18-19657 Kaasomanikul on AÕS § 76 lg 1 järgi igal ajal õigus nõuda kaasomandi lõpetamist. AÕS § 76 lg-test 1 ja 2 tulenevalt ei pea kaasomanik põhjendama, miks ta kaasomandit lõpetada soovib, ega kohus tuvastama põhjuseid kaasomandi lõpetamiseks. Kaasomandi lõpetamise nõude eelduseks on vaid kaasomandi olemasolu ning jagamise välistamise kokkulepete puudumine. Pooled ei ole sõlminud kaasomandi lõpetamise nõudeõiguse välistamise kokkulepet AÕS § 76 lg 2 järgi. Kohus peab üksnes valima kaasomanike pakutud variantidest viisi, mis vastab kõige paremini kaasomanike huvidele.
8. Seoses apellatsioonkaebuse väidetega kinnistu korteriomanditeks jagamise ehitustehnilise võimalikkuse kohta selgitab ringkonnakohus järgmist. Iseenesest on mõlemad pooled kinnitanud, et korteriomanditeks jagamise korral on vaja teha ümberehitustöid. Kolleegium möönab, et kohtulahendi alusel kaasomandi lõpetamise eelduseks korteriomanditeks jagamise teel ei pea kinnistu olema reaalselt korteriomanditena väljaehitatud ja eraldi korteritena kasutusel, vaid oluline on see, et sellisel viisil kaasomandi lõpetamise kasuks valimisel peab kohtul olema võimalik esitatud dokumentide alusel veenduda, et kinnisasja reaalosadeks jagamine kaasomaniku toodud tingimustel pärast kohtuotsuse tegemist on ka reaalselt võimalik.
9. Kinnistu jagamist ja kaasomandi lõpetamist ning korteriomanditeks jagamist, mille käigus tekib igale kaasomanikule eriomand eluruumile, saab nõuda juhul, kui elamus on reaalosadena eraldatavad eluruumid või mitteeluruumid. Kostja ülesandeks oli välja tuua kõik tahteavaldused, millised on vajalikud korteriomandite moodustamiseks ja taotleda vastavate tahteavalduste asendamist.

§ 442

lg 5 kohaselt peab kohtuotsuse resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Seega peab otsuse resolutsioonist nähtuma, milliseid tahteavaldusi kohtuostus TsÜS § 68 lg 5 alusel asendab (Riigikohtu lahendid tsiviilasjas nr 3-2-1-104-05, p 7 ja tsiviilasjas nr 3-2-1-42-13, p 12). Eeltoodust lähtuvalt pidi kostja vastuhagis võimalikult täpselt määratlema, milliseid hageja tahteavaldusi on vaja kohtuotsusega asendada. See puudutab nii moodustatavate korteriomandite tunnuseid, kaasomandi osa suurust kui ka tahteavaldusi kinnisasja jagamise kohta käiva asjaõiguslepingu notariaalseks sõlmimiseks ning avalduse esitamist asjakohaste kannete tegemiseks kinnistusraamatusse.

1. Vastavate kannete muutmist kinnistusraamatus saab taotleda korrektse dokumentatsiooni alusel. Korteriomandi- ja korteriühistuseaduse (KrtS) § 7 lg 1 p-dest 1 ja 2 tulenevalt tuleb kinnistamisavaldusele lisaks kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 35 lg-s 1 sätestatule lisada ehitusloa andmiseks pädeva ametiasutuse ametlikult kinnitatud ärakiri korteriomanditeks jagatava hoone ehitisregistrisse kantud plaanist või ehitatava hoone projektist, millel on piiritletud ja numbriga või muul viisil tähistatud iga eriomandi esemeks olevad ruumid (hoonejaotusplaan) ning projekteerimiseks või ehitusprojektide ekspertiisi tegemiseks pädeva isiku kinnitus, et eriomandite loomine hoonejaotusplaanil kujutatud viisil vastab KrtS §-s 4 sätestatud nõuetele. Vastavad plaanid tuleks lisada kohtuotsusele. Puudub vaidlus, et kostja ei ole käesolevas menetluses esitanud pädeva isiku kinnitusega hoone plaani, mille alusel oleks võimalik paluda kinnistusraamatu kanded teha. Ringkonnakohtu 13.01.2021 istungil möönis kostja, et tema esitatud plaanid ei vasta ka tegelikule ruumide paigutusele. Kui kaasomanik taotleb kohtus kinnistu jagamist korteriomanditeks, tuleb tal eelduslikult esitada kohtule kõik need dokumendid, mis on vajalikud korteriomandite kinnistamiseks. Kohtuotsus asendab kaasomaniku neid tahteavaldusi, mis on vajalikud jagamisel tekkinud korteriomandite moodustamise kinnistamiseks. Kui kohtule ei ole esitatud hoonejaotusplaani, ei ole võimalik kohtuotsuse resolutsioonis märkida, millise sisuga tahteavaldus tuleb asendada. Kohtuotsusega ei saa asendada kaasomaniku tahteavaldust tingimusel, et teine kaasomanik esitab tulevikus kinnistamiseks vajalikud dokumendid. Kuigi kaasomandi jagamisel korteromanditeks ei oma tähendust ruumide pindalad, kuna neil ei ole õiguslikku tähendust ja neid kinnistusraamatusse 10 2-18-19657 ei kanta, sõltub kummagi kaasomaniku ainuomandisse jääva eluruumi pindalast korteriomandi mõttelise osa suurus, mis kantakse kinnistusraamatusse. Seega on korteriomanditeks jagamise eelduseks õiged ehitusregistri andmed ja korrektne hoonejaotusplaan.
2. See, et Nõmme Linnaosa Valitsus on 09.05.2019 kirjas pidanud teoreetiliselt võimalikuks kinnistu jagada kaheks korteriomandiks, ei tähenda, et seda saab teha korrektse dokumentatsioonita. Viidatud kirjas on juhitud tähelepanu vajadusele teha andmed korda ehitisregistris (II kd, tl 75).
3. Täiendav takistus korteriomanditeks jagamisel on käesoleval juhul kinnistut koormav hüpoteek. AÕS § 54 lg 4 järgi jääb kinnisasja jagamise korral kinnistusraamatusse kantud õigus, mille esemeks on kinnisasi tervikuna, koormama kõiki jagamise tulemusel tekkinud kinnisasju. Kostja kinnitas ringkonnakohtu 13.01.2021 istungil oma senist seisukohta, et ta ei ole nõus, et kinnistut koormav hüpoteek jääks edaspidi koormama tema ainuomandisse jäävat korteriomandit. Selleks, et hüpoteek jääks koormama vaid hageja korteriomandit, on vajalik hüpoteegipidaja nõusolek. Seega on kostja soovitud tingimusel korteriomanditeks jagamine välistatud, kuivõrd kohtule ei ole esitatud vastavat hüpoteegipidaja nõusolekut ega hagetud hüpoteegipidaja nõusolekut (kooskõlas TsÜS § 68 lg 5, KRS § 34¹ lg 8).
4. Omandi kaotuse eest määratud hüvitise suuruse osas ei saanud maakohtu otsus tulla kostjale üllatuslik. Hüvitise suuruse määras kohus kostja poolt asjas esitatud eksperthinnangust lähtudes, summat arutati maakohtu 02.06.2020 kohtuistungil ning hageja kinnitas oma nõusolekut ja võimekust hagi rahuldamise korral hüvitist maksta (II kd, tl 158).
5. Järgmisena hindab kohus hageja poolt esitatud kulutuste hüvitamise nõuet, mille maakohus rahuldas AÕS § 75 lg 1 alusel.
6. Hageja on hagis palunud ühisele asjale tehtud kulutused, millised hageja on teinud kostja eest, arvestada maha hüvitisest, mille hageja peab tasuma kostjale omandi kaotuse eest (I kd, tl 2 pöördel). Iseenesest leidis maakohus õigesti, et selliste kulutuste hüvitamise nõude aluseks võiks olla AÕS § 75 lg 1, kuid jättis tähelepanuta, et hageja ei ole üheski menetlusdokumendi taotluses esitanud kulude hüvitamise nõuet, vaid on palunud üksnes tasaarvestada hageja kulude hüvitamise nõue kostja omandi kaotusest tekkiva hüvitise nõudega. Ringkonnakohtu arvates saab hageja nõuet ühisele asjale tehtud kulutuste hüvitamiseks AÕS § 75 lg 1 järgi pidada tasaarvestusnõudeks AÕS § 77 lg 2 järgsele hüvitusnõudele. Seega ei saa praegusel juhul kostjalt hageja kasuks AÕS § 75 lg 1 järgi kulutusi välja mõista, vaid maakohtu poolt põhjendatuks peetud summa tuleb tasaarvestada hagejalt kostja kasuks väljamõistetava hüvitisega. Maakohus on ebaõigesti hageja tasaarvestamise taotluse lahendanud

§ 445

lg 1 teise lause järgi.

§ 445

lg 1 teise lause kohase tasaarvestuse tegemine kohtu poolt eeldab poolte vastastikuste nõuete rahuldamist kohtuotsuses, kuid nõude saab kohus rahuldada ainult siis, kui vastav nõue on kohtule hagis või vastuhagis esitatud. Ringkonnakohtu arvates on hageja esitanud kostjale hüvitise maksmise kohustusele tasaarvestuse vastuväite ja tasaarvestuse tegemise õigus tuleneb VÕS § 197 lg-st

1. Arvestades, et hageja on kohustatud kostjale tasuma hüvitise 119 000 eurot omandi kaotamise eest ja kostja on kohustatud hüvitama hagejale AÕS§ 75 lg 1 järgi kinnistu valdamise ja kasutamisega seotud kulud summas 537,39 eurot ning hageja on teinud hagiavalduses tasaarvestamise avalduse, tuleb poolte rahalised nõuded tasaarvestada ja hageja peab kostjale hüvitama 118 462,61 eurot. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse kostjalt hageja kasuks 537,39 euro väljamõistmise osas ja teostab otsuse resolutsioonis tasaarvestuse. Samuti tuleb eeltoodud osas muuta maakohtu otsuse põhjendusi. 11 2-18-19657
2. Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et hageja on minetanud õiguse nõuda kostjalt kulude hüvitamist, kuna hageja ei ole varem kulude hüvitamist nõudnud. Kostja ei väida, et hagis viidatud kulutusi ei oleks hageja tema eest kandnud. AÕS § 75 sätestab reegli kulutuste kandmise ja kahju katmise kohta, mis toimub kaasomanike poolt vastavalt nende kaasomandi osa suurusele. Kaasomanik peab kandma kulutusi vastavalt tema osale kaasomandis. Esitatud asjaoludest ei tulene, et kaasomanikud oleksid seda põhimõtet kokkuleppel muutnud. Kulutused, mille hüvitamist hageja kostjalt soovib ja millised maakohus kostjalt välja mõistis, on AÕS § 75 mõttes koormatisteks ja kulutusteks, mida tuleb kaasomanikul kanda. Kaasomanik on õigustatud teiselt kaasomanikult nõudma kulutuste hüvitamist ka siis, kui kulutused ei ole vajalikud asja säilitamiseks (VÕS § 72 lg 4). Kuna hageja on täitnud kostja kohustuse, võib ta kostjalt nõuda tehtud kulutuste hüvitamist (VÕS § 78 lg 4 ja AÕS § 75 lg 1). Seega ei ole kolleegiumi hinnangul hageja nõue kostja vastu kostja esitatud asjaoludel hea usu põhimõtte alusel välistatud. Kostja ei ole toonud esile erandlikke asjaolusid, millest saaks järeldada, et hageja oleks loobunud nõude maksma panemisest. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
3. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud

§ 171lg 1 järgi apellandi (kostja) kanda.

ringkonnakohtus kantud 62.

§ 174

lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. 63. Hageja (vastustaja) esitas 13.01.2021 kohtuistungil menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on ta kandnud apellatsiooniastmes menetluskulusid 576 eurot (käibemaksuga), mis moodustub esindajatasust 4 tunni töö eest tunnitasuga 120 eurot (käibemaksuta). 64.

§ 175

lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud on olnud vajalikud ja põhjendatud. Toimikust nähtuvalt on hageja esindaja koostanud vastuse apellatsioonkaebusele, milleks ta pidi tutvuma apellatsioonkaebusega. Põhjendatud on kohtuistungiks ettevalmistamine ja sellel osalemine 2 tunni ulatuses. Kolleegium leiab, et hageja lepingulise esindaja õigusabitoiminguteks kulunud aeg on dokumentide sisu ja mahuga ning istungi kestusega kooskõlas. 65. Lisaks õigusabitoimingute vajalikkusele ja põhjendatusele tuleb kohtul hinnata ka ühe tööühiku, s.t esindaja tunnitasu põhjendatust. Riigikohus on leidnud, et tunnitasu põhjendatuse hindamisel on asjakohane lähtuda mh tsiviilasja keerukusest ja mahukusest, samuti esindaja kvalifikatsioonist. Kolleegium peab hageja vandeadvokaadist esindaja tunnitasu mõistlikuks ja

§ 175lg 1 mõttes põhjendatuks.

Hagejale tuleb hüvitada kulud koos käibemaksuga, kuna ta ei ole käibemaksukohuslane. 66. Eeltoodust tulenevalt kuulub hagejale hüvitamisele menetluskulu 576 eurot. Hagejad on esitanud ka

§ 177

lg-le 4 vastava taotluse, mille ringkonnakohus rahuldab ja hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt kuulub alates käesoleva lahendi jõustumisest väljamõistmisele viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. 67.

§ 178

lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

§ 178

lg 2 järgi 12 2-18-19657 võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 13