1-21-1036 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium Määruse tegemise aeg ja koht 9. märts 2021, Tallinn Kriminaalasja number 1-21-1036 (20230101184) Kohtunik Sten Lind Vaidlustatu

§ 203lg 1 tunnustel kriminaalmenetlust XX sõiduauto süütamise uurimiseks, kuid 1.

detsembril 2020 lõpetas Politsei- ja Piirivalveamet Põhja Ringkonnaprokuratuuri loal kriminaalmenetluse KrMS § 199 lg 1 p-i 1 ja § 2001 alusel. Põhistused lisas vanemuurija määrusele kannatanu esindaja taotlusel

1. detsembril
2. 1.
3. Kõigepealt tuuakse põhistustes välja menetluses ülekuulatud isikute ütlused ja kogutud tõendite sisu. Kannatanuna kuulati asjas
4. novembril 2020 üle XX. Kokkuvõtvalt selgitas kannatanu, et
5. oktoobril 2020 ajavahemikul kell 23.15-23.30 põles tema elukoha aadressil XXX maja hoovis temale kuuluv sõiduauto BMW reg-numbriga YYYYYY. XX sõnul tekitati sõiduki põlenguga talle varalist kahju kokku 3 699 euro ulatuses. Ta selgitas, et ostis auto Autodeost OÜ „Autojärelmaks24“ parklast
6. juunil 2019 garantiilepingu alusel 3699 euroga. Kannatanu ütluste kohaselt oli auto põlemise ajal selle tagaistmel ka lapse turvatool, kuid see ei saanud kahjustada, vaid oli lihtsalt tahmunud, Samuti ei saanud kahjustada auto pagasiruumis olnud 1 1-21-1036 vanker ja tõukeratas, kuna tuli pagasiruumi ei jõudnud. XX sõiduki kahjustamises kedagi ei kahtlustada ei osanud, kuna konflikte tal kellegagi ei olnud. Tunnistajana kuulati
7. novembril 2020 üle kannatanu abikaasa ZZ, kelle ütluste kohaselt sai ta
8. oktoobril 2020 ajavahemikul kell 23.15-23.30 naabrilt telefonikõne, et XX-le kuuluv auto põleb maja ees. Tunnistaja sõnul sai põlengus kahjustada sõiduki esiosa, täpsemalt kapoti juhipoolne külg. Sõiduki kõrvale pargitud Mercedes-Benz reg-numbriga CCCCCC oli põlengu ajal eemale pargitud. Samuti ei pöördunud teiste sõidukite omanikud põlengu ajal kohal viibinud politsei ega päästjate poole pretensioonidega, et mõni teine sõiduk oleks kahjustada saanud. Tunnistajale teadaolevalt mainitud Mercedes-Benz kahjustada ei saanud. Ka ZZ ei osanud kedagi BMW kahjustamises kahtlustada. QQ, kelle auto Mercedes-Benz reg-numbriga CCCCCC seisis XX auto kõrval, esitas
9. novembril 2020 politseile remondiarve, mille kohaselt oli tema autole tekitatud kahju suurus 288 eurot. Kahjuga seoses pretensioone QQ-l kellelegi suhtes ei olnud ja ta ei sööbinud juhtunu kohta ütlusi anda. Menetlejale edastatud Maardus XXX asuva maja turvakaamera videosalvestise vaatlemisel ei õnnestunud
10. oktoobri 2020 juhtumiga seotud isikuid tuvastada. 1.
11. Kriminaalmenetluse materjalide põhjal jõudis menetleja järeldusele, et menetletav süütegu ei vasta

§ 203

lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisule, kuivõrd põlenguga tekitatud kahju on nõutavast olulisest kahjust väiksem. Seetõttu on tegemist

§-s 218 sätestatud väärteoga, s.o väheväärtusliku asja vastu toime pandud varavastase süüteoga. Menetleja leidis, et kriminaalmenetlus tuleb KrMS § 199 lg 1 alusel lõpetada ning lõpetamise määruse koopia edastada Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonda väärteomenetluse alustamise otsustamiseks.

1. Kriminaalmenetluse lõpetamise määruse peale esitas XX esindaja Peeter Malve kaebuse Riigiprokuratuurile, taotledes kriminaalmenetluse jätkamist. 2.
2. Kaebaja hinnangul oli uurija jätnud meelevaldselt jätnud välja osa kahjudest, mis kannatanu sõiduki süütamisega põhjustati. Uurija sõnul omas tähtsust vaid kahjustada saanud sõiduki väärtus ja kahju hulka ei arvestata sõidukis hävinenud muud isiklikku vara. Seetõttu keeldus uurija arvestamast asjaoluga, et tules hävines sõidukis olnud lasteiste, mis oli ostetud kolm kuud varem 280 euroga, ja selle aluskate maksumusega 40 eurot. Kaebuse kohaselt ei põhinenud väide, et lasteiste ei olnud kahjustatud, vaid tahmunud, kannatanu sõnadel: uurija hinnangul ei olnud oluline, et põlengu tõttu suitsu- ja tulekustutusvee kahjustusi saanud lasteiste ja selle aluskate olid muutunud kasutuskõlbatuks, sest „neid sai kasutuskõlblikuks muuta pesemise, tuulutamise vms teel“. Kannatanul ei olnud aga istme pehmendusmaterjalis tekkinud haisu võimalik enam kõrvaldada, mistõttu tuli see utiliseerida. Samadel põhjustel tuli ära visata ka istme aluskate. Samuti ei soovinud uurija arvestada sellega, et tulekahjus põlesid ära kannatanu päikeseprillid ja mobiiltelefoni akulaadur, leides, et need ei kuulu sõiduki juurde. 2 1-21-1036 Kaebuses leitakse, et

§ 203

lg-s 1 sätestatud süüteo puhul tuleb tekitatud kahju hulka lugeda mistahes liiki kaasuvad kahjud, mis süüteo toimepanemisega kaasnevad ning mille puhul on tuvastatav kausaalne seos teo ja kahju vahel. Kriminaalmenetluse lõpetamine oli kaebaja hinnangul põhjendamatu, kuivõrd kannatanule tekitatud materiaalne kahju oli isegi päikeseprille ja akulaadurit arvestamata 4 020 (s.o 3 700+280+40) eurot. 2.

1. Veel leiti kaebuses, et menetleja pidanuks arvestama ka teo üldohtlikku iseloomu. Kannatanu sõiduk süüdati keset Maardu linna asunud kortermaja ees, kuhu oli pargitud teisigi sõidukeid. Tulekahjustusi sai ka XX auto kõrvale pargitud auto. Nüüd süüdistab naaber talle tekkinud kahjus kannatanut ja nõuab temalt kahjuhüvitist. Samuti tuli kaebaja hinnangul arvestada sündmuse mõju avalikule kindlustundele, s.o avalikku menetlushuvi. Kannatanu ei julge enam autot maja ees hoida ning ilmselt kardavad auto süütamist ka teised naabruses elavad inimesed. Isikud, kes sõiduki süütasid, ilmselgelt ei hoolinud, kas kahju jääb 4 000 euro piiresse või kujuneb oluliselt suuremaks, mistõttu pidid nad möönma suuremat kahju ja seega tegutsesid otsese tahtlusega panna toime kuritegu võõra vara kahjustamise või rikkumisega. Selles, et tegemist oli süütamisega, ei saanud kahtlust olla, sest süütamine oli näha kriminaalasja materjalide juurde lisatud videosalvestiselt. Riigiprokuratuuri määrus
2. Riigiprokurör jättis
3. jaanuari 2021 määrusega XX esindaja kaebuse rahuldamata, leides, et kriminaalmenetluse lõpetamine on seaduslik ja põhjendatud. 3.
4. Riigiprokurör selgitas, et

§ 203

objektiivse koosseisu üheks tunnuseks on teoga põhjuslikus seoses olev tagajärg – oluline kahju. Oluline on vähemalt 4 000 euro suurune kahju. Sellise kahju ei olnud prokuröri hinnangul tuvastatav. XX esitas auto ostuhinna kinnituseks „Autojärelmaks24“ parkla hinnasildi. Menetleja aktsepteeris seda auto väärtusena ja põlenguga tekkinud kahjuna. Prokuröri hinnangul ei ole aga auto ostuhind samastatav tekkinud kahjuga. Sõidukit oli kasutatud ligi poolteist aastat, amortisatsiooni tõttu aga selle väärtus langeb. Ühegi auto väärtust tõstva kulutuse kohta kriminaalasja materjalides ega kaebuses andmeid ei olnud, sõiduki igapäevaseks käigus hoidmiseks tehtavad kulutused selle väärtust ei tõsta. Prokurör leidis, et sõiduki ostusummat ei saa põlenguga tekkinud kahjuks pidada ka seetõttu, et auto sai põlengus vaid osaliselt kahjustada (tunnistaja ZZ ütluste kohaselt juhipoolne esiosa). See tähendab, et kui sõiduk ei olnud põlengu järel taastatav, siis oli see vähemasti varuosade või vanametallina realiseeritav, st tal oli mingi jääkväärtus. 3.

1. Riigiprokuröri hinnangul pidanuks ülekuulamise ajaks kannatanul olema selge, kas ja millised autos olnud esemed on rikutud või hävinenud. Ehkki XX mainis ülekuulamisel sõiduki tagaistmel olnud laste turvatooli, ei olnud see tema sõnul kahjustatud, vaid lihtsalt tahmunud. Samuti märkis XX, et sõiduki pagasiruumis olnud vanker ja tõukeratas kahjustada ei saanud. Ülekuulamise protokolli lõpus on kannatanu omakäeline kinnitus, mille kohaselt olid tema 3 1-21-1036 ütlused õigesti protokollitud ja märkusi tal ei olnud. Menetleja seletuse kohaselt ei moonutanud ta kuidagi kannatanu ütlusi ega protokollinud neid valikuliselt. Kaebuses ei selgitata, miks on kannatanu protokolli allkirjaga kinnitanud ega ole nõudnud protokolli täiendamist/täpsustamist. Ka hiljem ei ole kannatanu esitanud menetlejale täiendavat infot talle väidetavalt tekkinud kahju kohta ega esitanud sellekohaseid tõendeid. Selliseid materjale ei olnud lisatud ka Riigiprokuratuurile esitatud kaebusele. Menetleja seletusest nähtuvalt mainis kannatanu ülekuulamise käigus ka autolaekas olnud akulaadurit ja päikeseprille, kuid ei soovinud neid asjade minimaalse väärtuse tõttu kirja panna. Nende kohta ei olnud kahju tekkimist välja toodud ka prokuratuurile esitatud kaebuses. Prokurör leidis, et kriminaalasja materjalidele tuginedes ei ole üheselt tuvastatav, et sõiduk süüdati. Nõnda on Päästeameti infolehel muuhulgas kirjas, et „süütamise jälgi või tunnuseid ei ole avastatud. Võimalik, et põlengu põhjuseks on tehniline rike“. 3.
2. QQ esitatud remondiarve kohaselt oli tema autole põlenguga tekitatud kahju 288 eurot. Seega saanuks prokuröri hinnangul põlenguga tekkinud kahjuks lugeda maksimaalselt 3 987, mis aga ei täida

§ 203koosseisu.

Prokurör leidis, et tegu ei vasta ühelegi teisele kuriteokoosseisule. Veel rõhutas riigiprokurör, et QQ esitas remondiarve meneteleja palvel, pidas talle tekkinud kahju tühiseks ega soovinud kriminaalmenetluses osaleda. 3.4. Kaebuse väiteid teo üldohtlikkuse kohta pidas prokurör asjakohatuks, kuna üldohtlikkuse puhul ei ole tegemist

§ 203koosseisulise tunnusega.

Prokurör selgitas, et teo üldohtlikku iseloomu, avalikku menetlushuvi ja kindlustunnet saaks arvestada süüdlasele karistuse mõistmisel, kui koosseisu obligatoorne tunnus – oluline kahju – oleks täidetud. Kaebus Riigiprokuratuuri määruse peale

1. Riigiprokuratuuri
2. jaanuari 2021 määruse peale esitas XX esindajana kaebuse vandeadvokaat Vladimir Sadekov. Kaebusega taotletakse Riigiprokuratuuri määruse tühistamist ja prokuratuuri kohustamist kriminaalmenetluse jätkamiseks. Esindaja ei nõustu riigiprokuröri järeldusega, et olulise kahju tekitamist kriminaalasja materjalidest ei nähtu. Kaebaja märgib, et karistusseadustiku kommenteeritud väljaande kohaselt võib asja kahjustamisega tekitatud kahju osutuda oluliseks ka kahjustatud asjade või kahjustuse olulisuse tõttu, olenemata sellest, kas asjal on rahaline väärtus või mitte. Teatud juhtudel võib kahju (ja omakorda selle lugemine suureks, oluliseks või väheoluliseks) sõltuda ka mitterahalisest kriteeriumist, nt asja esteetilise väärtuse vähenemise korral.
3. Veel leiab kaebuse esitaja, et kahju hulka tuleb arvestada kõiki asju, mis süütamise tagajärjel hävisid või muutusid kasutuskõlbmatuks. Kuna kasutuskõlbmatuks olid muutunud ka autos olnud lapseiste ja aluskate, on kaebuse esitaja hinnangul

§ 203koosseis täidetud.

Kaebuses korratakse prokuratuurile esitatud kaebuse väiteid, nagu oleks uurija keeldunud muid 4 1-21-1036 põlengu kahjusid (lasteiste, selle alus, akulaadur ja päikeseprillid) arvesse võtmast. Kaebuse esitaja märgib, et kõiki kahjusid ei ole kriminaalasja materjalides kajastatud seetõttu, et uurija keeldus lisaks sõidukile ka selles olnud kannatanu isiklikke asjade kahjustumisega arvestamast. Kaebuse kohaselt heitis uurija kannatule ette, et ta üritab süütajate arvelt alusetult rikastuda, lisades kahjude hulka sellist vara, mis ei kuulu asjasse. Kaebuses leitakse, et kahju suuruse tuvastamisel tuleb lähtuda võlaõigusseaduse regulatsioonist ja sellest tulenevalt tuleb tekitatud kahju hulka lugeda mistahes liiki kaasuvad kahjud, mis kannatanule tema sõiduauto süütamisega põhjustati. Kannatanu esindaja märgib, et sellele väitele ei ole Riigiprokuratuur vastu vaielnud, kuid on ikkagi jätnud väited nende kahjude kohta tähelepanuta. Samuti on kaebaja hinnangul ekslik riigiprokuröri seisukoht, et ostusummat ei saa pidada tekkinud kahjuks, kuna sõiduk sai vaid osaliselt kahjustada. Kaebaja leiab, et auto tuleb lugeda hävinuks, sest asja hävitamine on selle omaduste (eelkõige füüsilise substantsi) selline muutmine, mille tagajärjel asi muutub senisel eesmärgil tarvitamiskõlbmatuks. Kannatanu auto muutus kasutamiskõlbmatuks, sest seda ei olnud enam võimalik eesmärgipäraselt kasutada. See, et mõned auto detailid säilisid, ei ole oluline ega muuda kannatanule tekkinud kahju. Kannatanu esindaja peab oluliseks, et tegemist oli liiklusvahendiga, mida kannatanu vajab igapäevaselt. Seoses prokuröri etteheitega, et kannatanu ei ole menetlejale esitanud täiendavat infot tekkinud kahju kohta, leiab kaebaja, et kuriteokoosseisu täitmist kinnitavad asjaolud tuleb välja selgitada kriminaalmenetluses. Praeguseks on aga menetlus lõpetatud. Ühtlasi arvas uurija ekslikult, et need kahjud ei ole arvesse võetavad. Lõpuks ei nõustu kaebaja ka sellega, et kriminaalasja materjalide pinnalt ei ole võimalik väita, et tegemist oli süütamisega. See asjaolu oli fikseeritud videosalvestisel. Ses osas korratakse Riigiprokuratuurile esitatud kaebuse argumente. Kaebaja lisab, et kriminaalmenetluse jätkamine on oluline ja vajalik tõendite kogumise ja ekspertiisi tegemiseks. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 5. Kaebuse argumendid ei anna alust Riigiprokuratuuri määruse tühistamiseks ja prokuratuuri kohustamiseks kriminaalmenetlust jätkama. Ringkonnakohtu hinnangul on Politsei- ja Piirivalveamet ning prokuratuur õigesti leidnud, et täidetud ei ole

§ 203

lg-s 1 sätestatud kuriteo objektiivne koosseis, kuivõrd kannatanu auto põlenguga tekitatud kahju jääb alla olulise kahju piirmäära. On mõistetav, et kannatanul on raske nõustuda sellega, et tema auto süütamine ei ole kuritegu. Selle tuvastamisel, kas mingi tegu on kuritegu, tuleb aga vältimatult lähtuda sellest, mis on seaduses kirjas. Kui seadus ütleb, et asja rikkumine või hävitamine on kuritegu ainult siis, kui sellega on tekitatud oluline kahju ning oluliseks loeb seadus varalist kahju, mis ületab 4000 eurot, siis ei või uurija prokurör ega kohus lugeda kuriteoks tegu, millega sellist kahju ei tekitatud. 5 1-21-1036 Kannatanu on ütlusi andes ise kinnitanud, et talle tekitatud kahju on väiksem kui 4000 eurot ning kaebuses esitatud väited, et kahju oli siiski suurem, on paljasõnalised. 6. Kaebuses rõhutatakse, et kahjuna

§ 203

tähenduses tuleks arvestada kõiki kahjusid, mis tekkisid XX auto süütamise tõttu, st lisaks autole endale tekitatud kahjule tuleb arvestada ka selles olnud asjade hävimisest või kahjustamisest tuleneva kahjuga. Nagu kaebuseski märgitud, ei ole Riigiprokuratuur sellele vastu vaielnudki. Põhjus, miks Riigiprokuratuur autos olnud asjade kahjustamisest või hävimisest tulenevat kahju arvesse ei võtnud, on see, et kriminaalmenetluses kogutud tõenditest sellise kahju tekkimist lihtsalt ei nähtu. 7. Nii Riigiprokuratuurile kui ka ringkonnakohtule esitatud kaebuses leitakse, et kahju hulka tuleb lugeda ka autos olnud ja põlengu tulemusel kasutuskõlbmatuks muutunud lapseistme ja selle aluskatte, päikeseprillide ja mobiiltelefoni laadija väärtus. Kriminaalmenetluses ühtegi tõendit selle kohta, et need asjad põlengu käigus hävisid, ei ole. Kannatanu ise on ütlusi andes maininud autos olnud lapse turvatooli, kuid on samas kinnitanud, et see ei saanud kahjustada. Tema ülekuulamise protokollis on märgitud: „Sõiduki põlemise ajal 18.10.2020 sõidukis tagaistmel oli laste turvatool, kuid see ei olnud kahjustatud vaid lihtsalt tahmunud. Pagasiruumis olevad asjad nimelt laste vanker, tõukeratas ei saanud kahjustada kuna pagasiruumi tuli ei ole jõudnud. […] Sõiduki põlenguga minule on põhjustatud materiaalne kahju kogusummas 3 699 eurot“. Kaebuses väidab kannatanu esindaja, et infot loetletud asjade hävimise kohta ei ole ülekuulamisprotokollis põhjusel, et uurija pidas nende asjade hävimist asjassepuutumatuks. Samasugune väide oli esitatud prokuratuurile esitatud kaebuses. Riigiprokuratuur leidis, et see väide on paljasõnaline. Sellega peab nõustuma ka ringkonnakohus. Kannatanu ülekuulamise protokolli märkuste lahtrisse on XX omakäeliselt märkinud, et protokoll on kirjutatud tema sõnade järgi õigesti, talle tõlgitud ja arusaadav ning märkusi tal ei ole, ning kinnitanud seda oma allkirjaga. Ringkonnakohtule esitatud kaebuses ei ole kannatanu esindaja kuidagi põhjendanud, miks peaks kohus hoolimata kannatanu enda kinnitusest, et protokoll kajastab tema ütlusi õigesti, asuma seisukohale, et protokollis ei ole kahjusid õigesti kajastatud. Ühtlasi juhib ringkonnakohus kaebuse esitaja tähelepanu sellele, et kohus saab ka menetlust puudutavate väidete puhul tugineda ainult tõendatud asjaoludele; seda näitab nt KrMS § 63 lg 2. Kaebuses on üksnes esitatud väide selle kohta, et uurija ei pidanud kannatanu mainitud asjade hävimist asjassepuutuvaks ning süüdistas kannatanut soovis süütaja arvel rikastuda, kuid ei ole üldse käsitletud seda, kuidas peaks see väide olema kaebuse esitaja arvates tuvastatav. Ülekuulatavalt võetakse allkiri selle kohta, et tema ütlused on õigesti protokollitud, ja antakse võimalus lisada oma märkusi just selleks, et vältida vaidlusi selle üle, kas protokoll kajastab ülekuulatava väiteid tõendamiseseme asjaolude kohta õigesti. Lisaks sellele, et kannatanu on allkirjaga kinnitanud, et protokoll kajastab tema ütlusi õigesti, räägib kaebuses esitatud väidetele, et uurija jättis kahjud protokolli märkimata, vastu tõsiasi, et protokollis on kajastatud autos olnud asju. Kohus ei pea loogiliseks väidet, et uurija ei pidanud õigeks märkida protokolli autos olnud asju, mis hävisid, kui samas on protokollis loetletud autos olnud asju, mis kahjustada ei saanud (lisaks juba nimetatud lapse turvatoolile auto pagasiruumis 6 1-21-1036 olnud lapsevanker ja tõukeratas). Kui uurija oli seisukohal, et autos olnud asjadel ei ole kriminaalmenetluse seisukohalt tähtsust ning neid pole põhjust protokollis kajastada, siis miks on protokollis autos olnud asju siiski vähemalt osaliselt kajastatud, kusjuures protokollis on ära nimetatud asjad, mis ei saanud kannatada ja mille tähendus pidi seega kriminaalmenetluse seisukohalt olema veel väiksem? Küsitavusi tekitab ka kannatanu ütluste ja hilisemate kaebuste vaheline vastuolu küsimuses, kui tõsiseid kahjustusi sai põlengu tulemusel autos olnud lapse turvatool. Kui kannatanu ülekuulamise protokolli kohaselt andis XX lapse turvatooli kohta ütlusi, et see oli tahmunud, kuid kahjustada ei saanud, siis kaebustes on esitatud väide, et iste jäi põlengu tõttu nii tugevalt suitsu jm järgi haisema, et „kannatanul tuli lasteiste utiliseerida jäätmekäitlusse üleandmise teel“. Ringkonnakohus möönab, et on võimalik, et suitsuhais imbub istme polstrisse ning seda ei õnnestu enam sealt välja saada, nii et turvatool ei ole enam kasutatav. Mööda ei saa aga vaadata tõsiasjast, et põleng oli 18. oktoobril 2020 ning kannatanu ülekuulamine toimus 10. novembril 2020, st üle kolme nädala hiljem. Kolm nädalat peaks olema piisavalt pikk aeg jõudmaks järeldusele, kas turvatoolile külge hakanud suitsuhais takistab selle edasist kasutamist või mitte. Ometi ei maininud kannatanu ülekuulamisel seda probleemi ega rääkinud midagi sellest, et turvatool oleks tulnud jäätmekäitlusse viia. Kaebuses seda, millal kannatu jõudis järeldusele, et turvatool ei ole kasutatav, ega seda, millal ta turvatooli ära viskas, selgitatud ei ole. Kaebuse väide, et turvatooli ja aluskatte kasutamist takistavaid suitsu- ja tulekustutusvee kahjustusi pole ülekuulamisprotokollis mainitud seetõttu, et uurija arvates sai neid taastada nt pestes või tuulutades, ei ole veenev, sest see, et turvatool oli saanud tahmaseks, on ülekuulamisprotokollis ära toodud (st mingil määral on turvatooli seisundit kirjeldatud). Kui ülekuulamisprotokolli oli võimalik kirja panna, et turvatool oli saanud tahmaseks, siis mis takistas selle lisamist, et see lõhnab suitsu järele? 8. Kui menetleja on kriminaalmenetluse lõpetanud leides, et mingi kuriteokoosseisu tunnus ei ole leidnud tõendamist, on lõpetamist vaidlustaval kannatanul või tema esindajal kaks võimalust:

1. a)ta kas esitab ise tõendid menetleja seisukoha ümberlükkamiseks või
2. b)toob vähemalt välja, milliseid menetlustoiminguid peaks menetleja vaidlusaluse tõendamiseseme asjaolu kohta tõendite kogumiseks veel tegema. Praegusel juhul ei ole kaebaja teinud kumbagi. Kaebusele ei ole lisatud ühtegi tõendit, mis kinnitaks kaebuses esitatud väiteid. Ka ei ole kaebuses esitatud seisukohti, mis võiks olla kannatanu esindaja arvates need menetlustoimingud, millega oleks menetlejal võimalik koguda tõendeid kaebuses esitatud väidete kohta. Ringkonnakohtule esitatud kaebuses leiab kannatanu esindaja üldsõnaliselt, et vajalike tõendite kogumine on menetleja ülesanne (tõendid tuleb koguda kriminaalmenetluses). Tegemist vajava menetlustoiminguna mainib kaebuse esitaja ekspertiisi, mainimata aga, mis ekspertiisi ta mõtleb, ning selgitamata, miks see ekspertiis vajalik on. Ainuüksi seisukoht, et kannatanu arvates on menetleja järeldus vale ja menetleja peab jätkama menetlust kogumaks mingeid tõendeid, mis senise järelduse kummutavad, ei anna alust 7 1-21-1036 menetluse lõpetamise määruse tühistamiseks ja prokuratuuri kohustamiseks menetlust jätkama. KrMS § 208 lg 2 p 5 kohaselt tuleb menetluse lõpetamise vaidlustamisel märkida kaebuses kaebaja arvates alusetult tegemata jäetud menetlustoimingud. See tähendab, et kui menetleja on asunud seisukohale, et mingi kuriteokoosseisu tunnus ei ole tõendatud hoolimata sellest, et kõik vajalik ja võimalik tõendite kogumiseks on tehtud, ei saa menetluse lõpetamist vaidlustada ainuüksi arvamuse alusel, et järsku on siiski võimalik leida veel mingeid tõendeid. Kaebaja peab ära näitama, mille on menetleja jätnud tema arvates tegemata, st kaebuses tuleb nimetada konkreetsed menetlustoiminguid, mida tuleks veel teha, ja põhjendada, miks need toimingud on vajalikud. Ringkonnakohus ei näe mingit võimalust koguda täiendavaid tõendeid väidetavalt autos olnud ja hävinud asjade kohta. Kannatanu ise on tal tekkinud kahjude kohta ütlused andnud. Kaebuse kohaselt tuli turvatool „utiliseerida jäätmekäitlusse üleandmise teel“. Samuti on kaebuse kohaselt ära visatud selle aluskate. Seega nende esemete vaatlus nende kahjustuste tuvastamiseks ei ole enam võimalik (kuigi jäätmejaamad väljastavad kliendi nõudmisel õiendi vastuvõetud jäätmeliikide ja koguste kohta, ei ole esitatud ka tõendit turvaistme jäätmekäitlusse viimise kohta). Transpordiameti avalikust andmebaasist (https://eteenindus.mnt.ee/public/soidukTaustakontroll.jsf?lang=
3. et)nähtuvate andmete alusel võib teha järelduse, et enam ei ole võimalik vaadelda autot ennastki. Nimelt on reg.nr-t YYYYYY kandnud BMW 320D kohta märgitud, et selle registreerimismärk on 19. veebruaril 2021 tagastatud ja auto on registrist kustutatud seoses auto viimisega Eestist välja. 9. Kokkuvõtvalt tuleb tõdeda, et kriminaalmenetluse käigus kogutud tõendite kohaselt said põlengu tulemusel kahjustusi XX auto ning selle kõrval seisnud QQ auto. Seevastu selle kohta, et XX-le oleks tekitatud kahju ka sellega, et hävisid tema autos olnud asjad, tõendeid ei ole. QQ auto parandamisele kulus remondiarve kohaselt 288 eurot. XX hindas oma autole tekitatud kahjuks 3699 eurot, mis oli tema ütluste ja müügisildi kohaselt selle auto ostuhind. Ringkonnakohus nendib, et vaielda võib selle üle, kas ostuhinna pidamine kahju suuruseks on põhjendatud või mitte (prokurör on leidnud, et auto väärtus võis olla ostuga võrreldes vähenenud, ringkonnakohus peab aga tõdema, et kriminaalasjas kogutud tõenditest ei nähtu, et auto oleks tõesti hävinud, mitte üksnes kahjustatud (mõistlike kulutustega taastatav)), kuid selge on, et ostuhinnast suuremaks autoga seotud varalist kahju lugeda põhjust ei ole. Seega ei saa kriminaalmenetluses kogutud tõenditest tulenevalt olla kahju suurem kui 3987 eurot, mis jääb napilt alla määra, millest alates oleks tegemist

§ 203lg-le 1 vastava kuriteoga.

Kannatanu esindaja ei ole esitanud ise tõendeid autos olnud ja hävinud asjade ja nende väärtuse kohta ega näidanud ära, milliste menetlustoimingutega saaks tema väiteid kinnitavaid tõendeid koguda. Seega jäävad kaebuses esitatud väited paljasõnaliseks ega anna põhjust järelduseks, et kahju võis siiski ületada 4000 eurot. 10. Asjakohatu on kaebaja seisukoht, et õiguskirjanduse kohaselt võib oluline olla ka selline kahju, mis ei ole rahaliselt mõõdetav.

§ 121

ütleb sõnaselgelt, et kui süüteo ulatus on määratav rahaliselt, hinnatakse kahju või süüteo ulatust rahaliselt. Kannatanu on ise pidanud 8 1-21-1036 talle auto rikkumise või hävitamisega tekitatud kahju suuruseks 3699 eurot. Ka kaebuses on rõhutatud kahju rahalist väärtust (milleks on märgitud 3700 eurot). Ühtegi põhjendust, miks ei peaks olema kannatanule tema auto rikkumise või hävitamisega tekitatud kahju olema rahaliselt hinnatav, ei ole kaebuses esitatud. Seega tuleb lähtuda

§ 121

p-s 1 toodud olulise kahju määratlusest, mille kohaselt on oluline 4000 eurot ületav kahju. 11. Kaebuses leitakse, et isikud, kes süütasid kannatanu auto, mille kõrvale oli pargitud ka teisi sõiduautosid, ilmselgelt ei hoolinud sellest, kas nende tekitud kahju jääb 4000 euro piiresse või kujuneb suuremaks. Kaebaja hinnangul pidid süütajad möönma, et võivad oma tegevusega tekitada olulist varalist kahju. Seda, millist tähtsust ja miks omab tema hinnangul süütajate tahtlus olukorras, kus olulist kahju ennast tuvastatud ei ole, pole kaebaja selgitanud. Kuna

§ 203

lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisu tunnus on oluline kahju, on see kuritegu toime pandud ainult siis, kui selline kahju on ka tekkinud. Karistatav on küll ka kuriteokatse, aga selleks, et pidada süütamist, mille tulemusel ei tekkinud olulist kahju, mitte

§ 218

lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteoks, vaid

§ 203

lg-le 1 vastava kuriteo katseks, ei piisa väitest, et süütaja pidi arvestama võimalusega, et võib tekitada olulist kahju.

§ 203

lg-le 1 vastava kuriteo katsest on alust rääkida siis, kui teo toimepanijal oli plaan tekitada olulist kahju, kuid see ebaõnnestus. Vastasel juhul vastab vara rikkunud või hävitanud isiku tegevus lõpule viidud väärteo (

§ 218lg 1) tunnustele.

Arvestades, et süüdati

1. aastast pärit auto, mis oli
2. aastal ostetud vähem kui 4000 euro eest, ei ole mingit alust väita, et süütajate plaan oli tekitada oluline kahju – auto enda väärtusest tulenevalt ei oleks saanud sellist kahju tekkida ka auto täielikul mahapõlemisel.
3. Kaebuses esitatud seisukoht, et kui auto süüdanud isikud jäävad karistuseta, võivad nad oma tegu korrata, on kohatu. Kui inimese tegu ei ole seaduse järgi kuritegu, ei või teda ilmselgelt kriminaalkorras karistada.

§ 203lg 1 koosseisutunnus on oluline kahju.

Kui tõendite kohaselt on tekkinud kahju väiksem, ei vasta tegu kuriteo tunnustele ja kriminaalmenetlus tuleb vastavalt KrMS § 199 lg 1 p-le 1 ja §-le 200 lõpetada. Kuna vara rikkumine või hävitamine, millega tekitatud kahju jääb olulisest väiksemaks, on väärtegu ning menetluse lõpetamise määruse koopia saadeti Ida-Harju politseijaoskonda väärteomenetluse alustamise otsustamiseks, ei ole välistatud süütajate karistamine väärteokorras.

1. Kannatanu esindaja väljendab arusaamatust riigiprokuröri seisukoha üle, nagu oleks kaheldav seegi, kas auto üldse süüdati. Ringkonnakohus leiab, et tegemist on tõesti ebaõnnestunud argumendiga. Esiteks tuleb nentida, et prokuröri väide, et üheselt pole kindel, et auto süüdati, ei ole argument, mis õigustaks menetluse lõpetamist. Kriminaalmenetlus ei eelda seda, et kuriteo tunnustele vastava teo toimepanemine oleks täiesti kindel, piisav on kahtlus, et selline tegu on toime pandud. Ka on seisukohavõtt ebaõnnestunud põhjusel, et riigiprokurör on tõendeid käsitlenud valikuliselt, mainimata turvakaamera salvestust. Lõpuks tuleb tõdeda, et selle kahtluse õhkuviskamine oli ebavajalik, kuna prokurör oli juba leidnud, et kuriteoga tekitatud kahju jääb alla olulise kahju piiri. Seega oli niigi selge, et 9 1-21-1036 kriminaalmenetluse jätkamine ei ole põhjendatud. Kuna ka ringkonnakohus jagab seisukohta, et tõendite kohaselt jääb kuriteoga tekitatud kahju alla olulise kahju piiri, ei muuda tõik, et ringkonnakohus selle prokuröri argumendiga ei nõustu, lõppjäreldust, et kriminaalmenetluse jätkamiseks ei ole alust.
2. Eeltoodust tulenevalt on menetlejad õigustatult jõudnud järeldusele, et kriminaalasjas tekkinud kahju jääb alla

§ 121

p-s 1 sätestatud olulise kahju piirmäära ning kriminaalmenetluse jätkamiseks

§ 203lg 1 järgi ei ole alust. Seetõttu jätab ringkonnakohus Kr

MS § 208 lg-st 5 juhindudes Riigiprokuratuuri 11. jaanuari 2021 määruse muutmata ja kannatanu esindaja V. Sadekovi kaebuse rahuldamata. Allkirjastatud digitaalselt 10