← Eesti

1-16-4665/266

Obsah (24)§ 202§ 310§ 2631§ 364§ 268§ 2742§ 306§ 1261§ 211§ 2882§ 339§ 312§ 61§ 1091§ 297§ 36§ 12614§ 7§ 181§ 182§ 175§ 187§ 185§ 337

1-16-4665 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 3. september 2020, Tallinn Kriminaalasja number 1-16-4665 Kohtukoosseis Eesistuja Pavel Gontšarov,

§ 202lg 2 alusel lõpetanud avaliku menetlushuvi puudumise tõttu. Kohus kaasas ta menetlusse tsiviilkostjana. 3

(31)Lõuna Toiduainetööstuse AS (pankrotis) tsiviilhagi rahuldati ja XXlt, ZZilt, YY, KKlt ja K.Llt mõisteti solidaarselt välja kannatanu Lõuna Toiduainetööstuse AS (pankrotis) kasuks 200 000 eurot.
  1. XX, YY ja ZZ tunnistati süüdi selles, et nemad olles AS Pere (ärinimi alates 20.09.2012 AS Lõuna Toiduainetetööstus, pankrotis) nõukogu liikmed olukorras, kus AS-l Pere olid alates
  2. aasta lõpust püsivad makseraskused, likviidsusprobleemid, aktsiaseltsi teadaolevad kohustused olid märgatavalt ületanud tema varasid, olid tekkinud maksuvõlad ja püsivad probleemid oma kohustuste täitmisel, mis ei olnud ajutised, kinkisid põhjendamatult AS Pere vara Pere Pagar OÜ-le (ärinimi alates 19.09.2012 LT Pagar OÜ), kahjustades sellega teadvalt AS Pere varalist seisundit ning põhjustades AS Pere maksevõime olulise vähenemise. 30.10.2012 kuulutati välja AS Lõuna Toiduainetetööstus pankrot. Nende kohustustevastane käitumine AS-i Pere varalise seisundi kahjustamisel seisnes järgnevas: AS Pere nõukogu liikmed XX, YY, ZZ ja KK, olles teadlikud äriühingu majanduslikest raskustest, võtsid 13.02.2012 vastu otsuse asutada tütarettevõte Pere Pagar OÜ ja tõsta sinna üle kõik AS-le Pere kuuluvad pagaritööstusega seotud kinnisasjad ja kaubamärgid. Seejuures jätsid nad nõukogu liikmetena kindlaks määramata tehingu tingimused ning ei teostanud ka pärast seda järelevalvet juhatuse tegevuse üle tehingu sõlmimisel, st jätsid kontrollimata, millistel tingimustel juhatus kinnistud ja kaubamärgid võõrandab ja kas juhatus tagab võõrandajale müügihinna laekumise. Sellega rikkusid nad nõukogu liikme hoolsuskohustust, mis tuleneb ÄS § 316, § 317 lg 1 p 3, § 327 lg 1, TsÜS § 35 ja VÕS § 620 lg
  3. Seejuures oli XX, YY ZZi ja KK kohustustevastane käitumine teadlik, kuivõrd nemad kui äriühingu nõukogu liikmed pidid olema teadlikud nõukogu liikmele pandud kohustusest toimida korraliku ettevõtja hoolsusega. Maksevõime oluline vähenemine seisnes selles, et võõrandati äriühingu ainus allesjäänud vara. Nimelt 28.02.2012 sõlmis AS Pere juhatuse liige ZZ 13.02.2012 AS Pere nõukogu otsuse alusel müügilepingu 27.02.2012 asutatud varatu Pere Pagar OÜga, keda esindas juhatuse liige KK. KK osales OÜ Pere Pagar esindajana lepingu sõlmimisel K.L soovil ja teadmisel, et Pere AS on makseraskustes ja OÜ Pere Pagar ei suuda Pere AS ees kohustusi täita. Müügilepingu esemeks olid AS Pere põhivarasse kuuluvad Tartu linnas asuvad kinnistud – Ringtee 2, Ringtee 2a, ja Võru tn 242a koos oluliste osade ja päraldistega (tootmiseks vajaliku sisseseadega) ning kaubamärgid koguhinnaga 1 560 000 eurot. Tegelikkuses oli kinnistute väärtus 2,4 miljonit eurot ja kinnisasjade päraldiste (seadmete) väärtus 392 070 eurot ning kaubamärkide väärtus vähemalt 50 000 eurot, seega kokku vähemalt 2 842 070 eurot. Seejuures müügilepingu punktide 1.22.5 ja 1.22.6 kohaselt pidi OÜ Pere Pagar üle võtma AS Pere laenukohustuse Bank DnB Nord AS ees summas 1 560 000 eurot ning lepingu p 2.
  4. kohaselt loeti ostuhind tasutuks p 1.22.6 kohustuste üleandmise lepingu sõlmimisega. Lepingu p 2.
  5. kohaselt juhul, kui võlausaldaja Bank DnB Nord nõusolekut ei anna, on OÜ Pere Pagar kohustatud tasuma ostuhinna rahas. Kohustuste üleandmiseks panga nõusolek puudus ning samuti jäi täitmata ostuhinna rahas tasumine. Samuti jättis ZZ sõlmimata punktis 1.22.5 ettenähtud kaubamärkide üleandmise lepingu ning selles fikseerimata kaubamärkide eest tasumise korra. Müügilepingu p 1.22.5 kohaselt võis kaubamärgid üle anda juhul, kui OÜ Pere Pagar võtab üle AS Pere kohustused Bank DnB Nord AS ees. Kuigi Kaubamärkide üleandmise lepingut ei sõlmitud, tegi AS Pere juhatuse liige ZZ 29.02.2012 Patendiametile avaldused (digitaalselt allkirjastatud 01.03.2012) AS Pere nimele registreeritud 25 kaubamärgi registreerimiseks OÜ Pere Pagar nimele. 4
(31)ZZi esitatud avalduste kohaselt oli AS Pere võõrandanud eelnimetatud kaubamärgid OÜ-le Pere Pagar. OÜ Pere Pagar kaubamärkide eest AS-le Pere ei tasunud ja ei võtnud üle ka kohustust Bank DnB Nord AS ees. Seega andis AS Pere oma vara Pere Pagar OÜle üle vastusooritust saamata. 20.04.2012 võõrandas OÜ Pere Pagar, keda esindas juhatuse liige KK, AS-lt Pere omandatud kaubamärgid OÜ-le MA.KI.RA. Creations, et vältida kaubamärkide tagasivõitmist AS Pere võimaliku pankrotimenetluse korral. 28.02.2012 müügilepingu sõlmimisega viidi kogu AS Pere majandustegevuse teostamiseks vajalik ja sel hetkel ainus alles jäänud vara, mille arvelt oleks saanud rahuldada võlausaldajate nõudeid, OÜsse Pere Pagar, mille tulemusena seiskus AS Pere majandustegevus täielikult. Samas jäeti kohustused AS-le Pere. AS Pere põhivara võõrandamise tõttu ei olnud AS Pere võimeline enam oma kohustusi täitma ning vara väljaviimine äriühingust põhjustas niigi makseraskustes AS Pere maksevõime olulise vähenemise, kuna pärast vara väljaviimist muutus AS Pere varatuks. Pärast kinnistute Ringtee 2, Ringtee 2a ja Võru 242a omandamist sõlmis OÜ Pere Pagar, esindaja KK Pere AS juhtorganite liikmete XX, K.L, YY ja ZZi soovil 02.04.2012 OÜga Linerel kinnisasjade rendilepingu, millega andis kinnistud koos oluliste osade ja päraldistega viimasele kümneks aastaks rendile. Lepingu kohaselt kohustus rentnik tasuma renti 30 000 eurot kuus, mis sisaldas ka tasu litsentsilepingu alusel rendileandja poolt rentniku kasutusse antud kaubamärkide eest. Lisaks sellele leppisid pooled kokku, et rendileandja renditasu tuleb kasutada kinnistuid koormavate hüpoteekidega tagatud nõuete vähendamiseks ning rentnikul puudub kohustus renti tasuda, kui rendileandja sihtotstarbelise kasutamise kohustust rikub. 25.04.2012 kanti kinnistute registriosadesse märked rendilepingu kohta, mis tagavad vastavalt AÕS § 324 lg-le 2, et kinnisasja igakordne omanik või isik, kelle kasuks kinnisasja piiratud asjaõigusega koormatakse, peab lubama üürnikku kinnisasja vastavalt üürilepingule kasutada ja uuel omanikul ei ole õigust üürilepingut vastavalt VÕS §-s 323 sätestatule üles öelda. Rendilepingu kohaselt oli rendileandjal õigus leping korraliselt üles öelda alles alates 01.01.2014. Seejuures tuli lepingu ülesütlemise soovist ette teatada vähemalt 1 aasta. Rendilepingu punktiga 9.4 välistati kõik lepingus loetlemata erakorralise ülesütlemise alused, Rendilepingu erakorralisel ülesütlemisel oli rendileandjal kohustus tasuda leppetrahvi summas 1 miljon eurot. Rentniku poolsel lepingu rikkumisel leppetrahvi tasumise kohustus puudus. Rendilepingu sõlmimise ja kinnistusraamatusse märgete kandmisega vähendati oluliselt kinnistute väärtust, rendileandja võimalust rendiobjekti ise sihipäraselt oma majandustegevuses kasutada. Rendilepingu sõlmimise ja märgete seadmise eesmärgiks oli tagasivõitmise raskendamine AS Pere võimaliku pankrotimenetluse korral. Seega kinkisid XX, YY, K.L ja ZZ juriidilisest isikust võlgniku juhtorganite liikmetena OÜ Pere Pagar juhatuse liikme KK kaasaaitamisel juriidilisest isikust võlgniku AS Pere vara põhjendamatult, s.o kahjustasid teadvalt võlgniku varalist seisundit kohustusevastaselt, millega põhjustati võlgniku maksevõime oluline vähenemine. Seega panid XX, YY, ZZ ja K.L ja toime KarS § 384 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o. juriidilisest isikust nõukogu liikmena võlgniku vara põhjendamatu kinkimise, kui sellega põhjustati võlgniku maksevõime oluline vähenemine. Alates 01.01.2015 on nende tegevus kvalifitseeritav KarS § 384 lg 1 järgi, s.o juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani liikme poolt 5
(31)võlgniku varalise seisundi teadva kohustustevastase kahjustamisena, kui sellega on põhjustatud võlgniku maksevõime oluline vähenemine. KK pani toime toime KarS § 384 lg 1 - § 22 lg 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o kaasaaitamise juriidilisest isikust nõukogu liikmete ja juhatuse liikme poolt võlgniku vara põhjendamatule kinkimisele, kui sellega põhjustati võlgniku maksevõime oluline vähenemine. Alates 01.01.2015 on tema tegevus kvalifitseeritav KarS § 384 lg 1 - § 22 lg 3 järgi, s.o kaasaaitamisena juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani liikme poolt võlgniku varalise seisundi teadva kohustustevastase kahjustamisele, kui sellega on põhjustatud võlgniku maksevõime oluline vähenemine.
  1. Pere Pagar OÜ oli maakohtu hinnangul loodud eesmärgiga kahjustada AS-i Pere võlausaldajaid. Pere Pagar OÜ oli AS-i Pere tütarettevõtja äriseadustiku (ÄS) § 6 lg 1 tähenduses ning AS-i Pere lähikondne pankrotiseaduse (PankrS) § 117 lg 3 p 4 mõistes. Süüdistatavad pidid mõistma, et värskelt loodud tütarettevõte Pere Pagar OÜ ei ole võimeline AS-i Pere kohustusi üle võtma ja neid tasuma. Seega oli
  2. veebruaril 2012 sõlmitud müügileping AS-i Pere majanduslikku olukorda ja maksevõimet oluliselt kahjustav. Tegelikkuses Pere Pagar OÜ AS-i Pere kohustusi ei täitnud. 3.
  3. K.L ütlustest nähtub, et AS-i Pere omanikeks ja sisulisteks kasusaajateks olid ZZ ja XX, kes võtsid vastu äriühinguga seotud otsuseid.
  4. a veebruaris otsustas AS-i Pere nõukogu asutada tütarettevõtte Pere Pagar OÜ ja võõrandada kogu AS-i Pere vara tütarettevõttele. AS-i Pere ja Pere Pagar OÜ vahelise tehingu tingimused otsustasid XX ja ZZ. Kuigi AS-i Pere majanduslikud raskused olid alanud juba
  5. aastal, saabus sisuline maksejõuetus
  6. a märtsis, kui AS Pere oli kogu enda vara sisuliselt tasuta andnud üle tütarettevõttele Pere Pagar OÜ. Ka KK on oma ütlustes kinnitanud, et Pere Pagar OÜ AS-ile Pere saadud vara eest ei tasunud. Pankrotihaldur Indek Lepsoo ütluste kohaselt mõjutas see tehing ilmselgelt AS-i Pere maksevõimet, kuna vara võõrandamise järel ei olnud võimalik ettevõtte tegevust jätkata. Samas oli tema hinnangul AS Pere püsivalt maksejõuetu juba kinnistute ja kaubamärkide võõrandamise hetkel ning müügitehingu asemel tulnuks esitada pankrotiavaldus. Maakohus tuvastas ka, et kuigi AS-i Pere ja Pere Pagar OÜ vahel sõlmitud müügilepingu kohaselt kohustus Pere Pagar AS võtma üle AS-i Pere kohustused DNB Panga ees summas 1 560 000 eurot, oli pangal nõudeid AS-i Pere vastu kokku 2 430 000 euro väärtuses. Viidates mh Tartu Maakohtu
  7. detsembri
  8. a määrusele tsiviilasjas nr 2-12-48159, luges maakohus vaidlusaluse tehingu ema- ja tütarühingu vahel kinke iseloomuga tehinguks, mis oli põhjuslikus seoses AS-i Pere maksejõuetuse tekkimise ja võlausaldajate huvide kahjustamisega. Kuna tehing oli sisuliselt kinke iseloomuga ja kahjustas võlausaldajate huvisid, oli tegemist maksejõuetuse põhjustamisega KarS § 384 lg 1 mõttes. Vaidlust ei ole selles, et müügitehinguga anti Pere Pagar OÜ-le üle kogu AS-i Pere vara ning pärast tehingut AS-i Pere tegevus seiskus. 3.
  9. ZZ oli AS-i Pere juhatuse liige, kes allkirjastas kinnistute ja kaubamärkide müügilepingu ning AS-i Pere kohustuste üleandmise lepingu. ZZ rikkus juhatuse liikme kohustusi käituda majanduslikult kõige otstarbekamalt, esitada äriühingu maksejõuetuse korral pankrotiavaldus ning lähtuda äriühingu parimatest huvidest. AS-i Pere kogu vara müük väljus äriühingu igapäevase majandustegevuse raamidest, kuid selleks tehinguks oli nõukogu nõusolek. XX ja YY olid AS-i Pere nõukogu liikmed, kes otsustasid luua AS-ile Pere tütarettevõtte ja viia sinna üle kogu AS-i Pere vara. XX ja YY rikkusid nii nõukogu liikme kohustusi, otsustades teha äriühingule kahjuliku tehingu, mis tõi kaasa ettevõtte maksejõuetuse. KK oli Pere Pagar OÜ juhatuse liige, kes võimaldas makseraskustes AS-il Pere tõsta enda vara üle Pere Pagar OÜ-sse. 6
(31)Maakohus luges ebausutavaks süüdistatavate ütlused enda heade kavatsuste kohta AS-i Pere ümberstruktureerimise abil ettevõtte majanduslikku seisu parandada. 3.3. 23. jaanuari 2017. a määrusega lõpetas maakohus prokuratuuri taotlusel kriminaalmenetluse seadustiku (

) § 202 alusel K.L suhtes kriminaalmenetluse, kohustades teda

§ 202lg 2 p 2 alusel tasuma riigituludesse 10 000 eurot.

Maakohus tuvastas, et K.L oli küll AS-i Pere nõukogu liige, kuid ta ei osalenud reaalselt äriühingu igapäevategevuse korraldamises. K.L osutas olulist kaasabi tõendamiseseme asjaolude väljaselgitamisel. Seega luges maakohus K.L süü talle etteheidetavates tegudes väikseks ning avaliku menetlushuvi ära langenuks.

  1. veebruari
  2. a määrusega kaasas maakohus K.L menetlusse tsiviilkostjana. ESITATUD APELLATSIOONID
  3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni prokurör, XX, YY kaitsja vandeadvokaat R. Rask, ZZi kaitsja vandeadvokaat T. Peterson, KK kaitsja advokaat A. Svištš ja tsiviilkostja K.L esindaja vandeadvokaat A. Pilv. 4.
  4. Prokurör taotleb kohtuotsuse tühistamist XXle mõistetud karistuse osas ja uue otsusega mõista talle karistuseks vangistus 1 aasta 6 kuud. KarS § 73 lg 1, 2 alusel tuleb XXl kohe ära kanda 1 kuu vangistust. Ülejäänud 1 aasta 5 kuud vangistust ei pöörata täitmisele kui süüdistatav ei pane 2-aastase katseaja jooksul toime uut kuritegu. Lisakaristusena taotleb prokurör ettevõtluskeelu (ärikeelu) kohaldamist. Prokuröri seisukohad on kokkuvõtvalt järgmised. 4.1.
  5. Jälitustoimingu protokoll on lubatav tõend. Jälitusprotokolle ei kasutatud mitte nn toetava tõendina, vaid selleks, et teha kindlaks isikute tahtlus. Oli vaja välja selgitada, kas sooviti äriühingut makseraskustest päästa või oli tegemist omakasuga. Seega oli jälitustoimingute tegemise eesmärgiks kuriteo subjektiivse koosseisu, rollijaotuse ja teopanuse väljaselgitamine. 4.1.
  6. XXle mõistetud karistus ei vasta tema süü suurusele ega süüdistatava isikule. Jälitusprotokollidest ja tunnistajate ütlustest nähtub, et XX teopanus kuriteo toimepanemisse oli kõige suurem. Tema suhtumist toimepandusse ilmestab asjaolu, et ta segas pidevalt kohtuistungeid ning kohtuotsuse kuulutamisele ei ilmunud. XXi on pärast esialgse kahtlustuse saamist korduvalt väätreomenetluse korras rahatrahviga karistatud. Need karistused on küll arhiveeritud, kuid isikut iseloomustava asjaoluna näitab, et rahaline karistamine ei ole XX käitumisele mõju avaldanud. Kuna XX tegutseb jätkuvalt äriühingute juhina, siis mõjutab tema tegevus otseselt ettevõtluskeskkonda. Põhikaristusega, olenemata selle liigist, ei ole võimalik tema tegevusest tulenevat ebaõigussisu täielikult vältida. Küll aga tagaks selle tema suhtes lisakaristusena KarS §-s 49 sätestatud ettevõtluskeeld. 4.
  7. XX ja YY kaitsja vandeadvokaat Ramon Rask, ZZi kaitsja vandeadvokaat Tarmo Peterson ja KK kaitsja advokaat Andrei Svištš on esitanud ühise apellatsiooni, milles taotlevad maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatavate õigeksmõistmist ning tsiviilhagi läbi vaatamata või rahuldamata jätmist. Kaitsjad taotlevad maakohtu otsuse tühistamist põhjusel, et kohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetluse õigust ja kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Kokkuvõtvalt seisnevad kaitsjate etteheited maakohtule alljärgnevas. 7

(31)4.2.
  1. Kriminaalmenetlusõiguse olulisi rikkumisi esineb kaitsjate hinnangul arutatavas asjas nii hulgaliselt, et juba ainuüksi need kogumis tingivad õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise. Rikutud on ausa ja õiglase kohtupidamise põhimõtet. Süüdistusakt ei vasta nõuetele, see on ebaselge, üldsõnaline ja iga süüdistatava osas konkretiseerimata. Prokurör muutis süüdistust vahetult enne kohtulikke vaidlusi, mistõttu kaitsjatel ei olnud võimalik kohtumenetluse käigus oma kaitsetaktikat selles osas kujundada. Muudetud süüdistust süüdistatavatele ei tutvustatud. Kaitsjatel takistati kõikide materjalidega tutvuda, ehkki kohus oli oma määrusega selleks loa andnud. Seega takistati kaitsjatel kohtule esitada süüdistatavaid õigustavaid tõendeid. Kohtule on esitatud lubamatuid tõendeid, sealhulgas jälitustegevuse käigus saadud andmeid. Paljud tõendid jäid kohtumenetluse käigus avaldamata ja prokurör avaldas need esmakordselt alles kohtuvaidluste käigus. Oportuniteedi väärkasutamise teel on prokurör püüdnud saada endale meelepäraseid tõendeid. Kannatanu esindaja ja tsiviilkostja esindaja on muudetud keskseks tõendiallikaks, s.o asjatundjaks. Kohus ei ole prokuröri poolsetele rikkumistele reageerinud, vaid on asunud neid legitimeerima. Valdav osa kaitsjate poolt esitatud tõenditest ja kaitsjaväidetest on jäetud kohtuotsuses tähelepanuta või on antud nendele ebaõige hinnang. Süüdistatavate ütlused on põhjendamatult ebausaldusväärseks tunnistatud ja on arvestatud vaid kannatanu esindaja ebausaldusväärsete ütlustega. Tsiviilhagi suurus on tõendamata. Lisaks sellele on tsiviilhagi osaliselt aegunud. Kaitsjate hinnangul on kriminaalasjas möödunud menetluse mõistlik aeg, sest süüdistatavatele etteheidetavad teod leidsid aset üle 6 aasta tagasi. Süüdistatavad ega nende kaitsjad ei ole oma tegevusega kriminaalmenetlust venitanud. 4.2.
  2. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamine seisneb selles, et maakohus on sisustanud KarS § 384 lg 1 objektiivset koosseisu vääralt. Eiratud on tõsiasja, et tegemist oli kontsernisiseste tehingutega. Kaitsjad on olnud jätkuvalt seisukohal, et kontsernisisene tehing, mille käigus emaühing annab oma vara üle 100%-lise osalusega äsja asutatud tütarühingule, ei saa mõjutada emaühingu varalist seisu, kuna emaühingule jääb kuuluma tütarühingu osalus, mille väärtus kasvab emaühingu poolt üleantava vara võrra. Kaitsjate käsitlust toetab Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  3. aprilli
  4. a otsus nr 2-16-
  5. 4.
  6. Tsiviilkostja K.L esindaja vandeadvokaat A. Pilv taotleb kohtuotsuse tühistamist K.Llt tsiviilhagi väljamõistmise osas ja uue otsusega selle läbi vaatamata jätmist. Alternatiivselt taotletakse jätta tsiviilhagi rahuldamata. Kohus on pärast

§ 202

lg 1 ja 2 alusel K.L suhtes menetluse lõpetamist ja tema poolt kohustuste täitmist ebaõigesti kaasanud isiku menetlusse tsiviilkostjana. Kriminaalmenetluse lõpetamisel

§ 202

lg 1 alusel ei tuvastatud kahju tekitamist ega selle hüvitamise kohustust K.L poolt. Hagi tuleb K.L suhtes jätta läbi vaatamata

§ 310lg 2 alusel, sest kohus on kriminaalmenetluse K.L suhtes lõpetanud.

Seda seisukohta toetab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend nr 3-1-1-3-17, mille punktis 39 on muuhulgas märgitud, et olukorras, kus kohus lõpetab kriminaalmenetluse

§ 202

lg 1 alusel, pannes süüdistatavale mõne

§ 202

lg-s 2 nimetatud kohustuse, jääb tsiviilhagi, mis on

§ 2631lg-s 1 sätestatud korras menetlusse võetud, jätkuvalt kohtu menetlusse.

Seda kuni kriminaalmenetluse uuendamise võimaluse äralangemiseni. Juhul, kui kriminaalmenetlus

§ 202lg 6 alusel uuendatakse, jätkub ka tsiviilhagi menetlus.

Praeguses kriminaalasjas ei ole K.L suhtes

§ 202lg 6 alusel kriminaalmenetlust uuendatud.

Kohus on tõenditele antud hinnangutes ja järeldustes endale vasturääkiv ja ebajärjepidev. Kohus on K.L ütlusi teiste tõendite alusel usaldusväärseks pidades teinud ebaõigeid järeldusi tema kui nõukogu liikme tegevuse ja kahjunõude tõendatuse ning suuruse suhtes. 8

(31)K.L ei ole avaldanud nõukogu liikmena valmisolekut ja tahet AS Pere vara tasuta võõrandamiseks või teadlikult ettevõtte ja võlausaldajate kahjustamiseks. Nõukogu 13.02.2012 otsuse kujundamisel ei lähtunud isik teadmisest ja tahtest vara tasuta võõrandamiseks. Ka teised nõukogu liikmed ei avaldanud K.Lle sellist tahet. Vastupidise tõendamisel peab kohus välja tooma nõukogu liikme poolt tema kohustuste rikkumisele viitavad faktid. Kohus on K.L tegevusele andnud üldistava hinnangu läbi nõukogu tervikuna ning eiranud tema enda poolt tuvastatud ja usaldusväärseks peetud asjaolusid. Kohtu järeldused on vastuolus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikaga. K.L enda hinnangud selgitavad küll tema tegevust, kuid ei anna alust ette heita talle nõukogu liikme poolt hoolsuskohustuse täitmata jätmist ning võlgniku ettevõtte huvide vastast tegevust ning maksejõuetuse põhjustamist ebapiisava järelevalve tõttu. K.L lähtus AS Pere nõukogu liikmena temale teadaolevast ja kättesaadavast informatsioonist. Ettevõtte müügiprotsessis ja suhtluses DNB Pangaga ei saanud ta kujundada ettevõtte omaniku seisukohti pangapoolsete nõuete täitmiseks. Seetõttu ei saa ta nõukogu liikmena vastutada ka otsuste ja toimingute eest, mille osas tal puudus otsustusõigus või informeeritus. Kohus on jätnud need asjaolud arvestamata K.L tegevuse õiguslikul hindamisel ja nõukogu liikme tsiviilõigusliku vastutuse sisustamisel. K.L kui nõukogu liikme tsiviilõigusliku vastutuse eeldused ja tingimused pole antud asjas täidetud. Õigusteooria kohaselt saab kohustustevastaseks pidada üksnes sellist käitumist, mis on vastuolus teo toimepanija õiguslike kohustustega. Kohustustevastasuse näol on tegemist blanketse koosseisutunnusega, mis tuleb süüdistuses ja kohtuotsuses sisustada konkreetsete viidetega rikutud õigusnormidele. TsÜS § 66 mõttes tuleb varana käsitleda isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogumit (vt RK 3-1-1-49-11, p 37). Varalise seisundi kahjustamine eeldab võlgniku vara väärtuse vähenemist. Järelikult tuleb kohtul käesolevas vaidluses tuvastatud faktide ja asjaolude alusel anda hinnang, kas tsiviilkostja tegevuses esinevad eelkirjeldatud tunnused ning kas ta on käitunud õigusevastaselt oma kohustuste täitmisel. Tsiviilkostja ei ole ÄS §-de 316 ja 317 tähenduses rikkunud nõukogu liikme kohustusi LTT vara müügiks otsuse vastuvõtmisel. Nõukogu liige ei saa ÄS § 316, 317 ja 327 alusel vastutada toimingute ja otsuste eest, millest pole teda eelnevalt informeeritud või mille otsustamisel ta pole osalenud. Kui kohus tsiviilkostja eeltoodud seisukohtadega ei nõustu ja leiab, et kannatanu poolt esitatud tsiviilhagi on põhjendatud läbi vaadata ning K.L suhtes esitatud nõue rahuldada, siis on kohus ebaõigesti tuvastanud väidetavalt tekitatud kahju suuruse. Kannatanu poolt esitatud kahju hüvitamise nõue summas 200 000 eurot on paljasõnaline ja tõendamata. Kohus pole esitatud hagi tõenduslikult ega usaldusväärselt sisustanud ning kohtu järeldusi tõenditega sidunud. Hagiavaldusele ei ole lisatud ühtegi tõendit, mis kinnitaks esitatud kahjunõude suurust ja ainuüksi viide 28.02.2012. a lepingu tingimustele pole piisav olukorras, kus pooled jätkuvalt vaidlevad kaubamärkide väärtuse üle. Põhjendatud pole hagi rahuldamine summas 200 000 eurot olukorras, kus hagiavalduse kirjeldavas osas on kahju suuruseks näidatud vahemik summas 50 000 - 200 000 eurot, kuid haginõudena taotletakse kahju hüvitamist summas 200 000 eurot. Kannatanu nõue on täielikult tõendamata. 9
(31)MENETLUS RINGKONNAKOHTUS
  1. Ringkonnakohtu
  2. juuni
  3. a määrusega määrati kaitsjate taotluste lahendamiseks korraldav istung
  4. juunil
  5. Kohtukolleegiumi
  6. juuni
  7. a määrusega jäeti kaitsjate taotlused rahuldamata ja määrati suulise kohtuistungi ajaks
  8. september
  10. Ringkonnakohtu istungil toetas prokurör oma apellatsiooni ja taotles jätta kaitsjate ning tsiviilkostja esindaja apellatsioonid rahuldamata. Kaitsjad toetasid oma apellatsiooni ja taotlesid jätta prokuröri apellatsioon rahuldamata. Tsiviilkostja esindaja toetas oma apellatsiooni. Kannatanu esindaja taotles jätta kaitsjate apellatsioonid tsiviilhagi osas rahuldamata.
  11. 27.11.2019 Tallinna ringkonnakohus tühistas Harju Maakohtu 28.05.2018 otsuse ning mõistis kõik süüdistatavad neile esitatud süüdistuses õigeks ning jättis Lõuna Toiduainetööstuse AS (pankrotis) tsiviilhagi XX, ZZi, YY, KK ja K.L vastu 200 000 euro nõudes läbi vaatamata.
  12. 28.05.2020 otsusega tühistas Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu
  13. novembri
  14. a otsuse ja saatis kriminaalasja uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus.
  15. Ringkonnakohtu sama koosseis Riigikohtust kriminaalasja saabumise järgselt pöördus süüdistatavate kaitsjate ning tsiviilkostja esindaja poole küsimusega, kas kaitsjad ning tsiviilkostja esindaja peavad jätkuvalt vajalikuks selles asjas suulise istungi pidamist või mitte. Nii süüdistatavate kaitsjad kui ka tsiviilkostja esindaja avaldasid ringkonnakohtule vastavalt 03.06.2020 ja 04.06.2020 kirjalikult, et ei pea vajalikuks sama kohtukoosseisu poolt korduvat suulise istungi pidamist. Esitatud apellatsioonis soovis prokuratuur asja arutamist kirjalikus menetluses. Ringkonnakohus määras 15.06.2020 määrusega vaadata kriminaalasi läbi kirjalikus menetluses. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  16. Ringkonnakohus märgib esmalt, et menetletavas kriminaalasjas on Riigikohus teinud kaks otsust, millega tühistas varasemad Tallinna Ringkonnakohtu süüdistatavad õigeksmõistvad otsused. Ringkonnakohus sedastab, et

§ 364

kohaselt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. 26. aprillil 2019 otsuses ei nõustunud Riigikohus ringkonnakohtu 07.11.2018 otsuse seisukohaga, et süüdistuse aluseks olevate tehingute näol on tegemist majandustegevuses tavapärase ning seadusliku kontsernisisese tehinguga, kus emaühing kandis kinnistud ja kaubamärgid 100-protsendilisele tütarühingule üle sissemaksena. Riigikohus andis juhised, milliseid asjaolusid tuleb esitatud süüdistuse kontekstis selliste tehingute hindamisel arvesse võtta. Kohtukolleegiumi hinnangul on Riigikohtu kolmeliikmeline koosseis 28.05.2020 otsuses sisuliselt irdunud Riigikohtu varasemast seisukohast, mis on avaldatud asjades nr 3-1-1-24-05, p 14; 3-1-1-84-12, p 10 ja 3-1-1-80-13, p 7.2.1., 3-1-1-59-16, et süüdistuses tuleb asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Süüdistuse aluseks olevaid faktilisi asjaolusid ei tohi asendada seaduse tekstiga. Käsilolevas asjas asus Riigikohus seisukohale, et süüdistuses toodud sõna „teadvalt“ viitab ühemõtteliselt, et prokuratuuri hinnangul panid süüdistatavad neile etteheidetavad teod toime tahtlikult - nad olid teadlikud nii oma ametikohustustest, äriühingu majanduslikest raskustest kui ka sellest, kuidas süüdistuses kirjeldatud teod võlgniku 10

(31)maksevõimet mõjutavad. Seega ei nõustunud Riigikohus ringkonnakohtu seisukohaga, et süüdistuse piirid ja kriminaalmenetluse seadustiku (

) § 268 nõuded ei võimalda käsilolevas kriminaalasjas süüdistatavate süüküsimust lahendada. Riigikohus leidis, et R. ja YYle, ZZile ning KKle esitatud süüdistus on praegusel juhul piisav, tagamaks süüdistatavatele ja nende kaitsjatele tõhus võimalus esitada soovi korral väiteid ning neid kinnitavaid tõendeid etteheidetavas teos subjektiivse koosseisu puudumise kohta. Järelikult saab kohus

§ 268

nõuete vastu eksimata ning süüdistatavate kaitseõigust rikkumata subjektiivset külge hinnata.

  1. Ringkonnakohus, kuulanud kohtuistungil ära pooled, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, kontrollinud jälitustoimikutes kajastatud jälitustoimingute seaduslikkust, tutvunud kaitsjate ja prokuröri apellatsioonides toodud seisukohtadega, võtab kõigepealt seisukoha kaitsjate apellatsioonis toodud taotluse osas kriminaalmenetluse lõpetamiseks mõistliku menetlusaja möödumisega (I), analüüsib seejärel prokuratuuri apellatsioonis toodud väiteid seoses jälitusprotokolli tõendina lubatavusest (II), annab hinnangu kaitsjate apellatsioonis tõstatatud kriminaalmenetluse rikkumisi puudutavatele küsimustele (III), vaeb materiaalõiguslikke küsimusi (IV), vastab tsiviilkostja esindaja apellatsioonile (V) ja käsitleb viimaks menetluskuludega seonduvaid probleeme ja võtab kokku apellatsioonimenetluse tulemuse (VI). Kohtukolleegium märgib ühtlasi, et kordab käesolevas otsuses osaliselt oma varasemaid seisukohti, milliste osas Riigikohus pole menetletavas kriminaalasjas seisukohta võtnud. Ringkonnakohus peab sissejuhatuses samuti vajalikuks märkida, et kriminaalasja materjalid on köidetud ja nummerdatud äärmiselt segasel viisil, mis teeb tõendite otsimise väga raskeks. Kriminaalasjas on mitu sama numbriga köidet. Maakohus ja prokuratuur on menetluse kestel viidanud erinevatele tõenditele viitega köitele ja lehekülje numbritele, kus sellist tõendit parajasti ei asu. I.
  2. Süüdistatavate kaitsjad taotlevad kriminaalmenetluse lõpetamist menetluse mõistliku aja möödumise tõttu. Kriminaalmenetluse lõpetamisel

§ 2742

lg 1 alusel tuleb arvestada sama seadustiku §-s 2052 sätestatud asjaolusid: kuriteo raskust, kriminaalasja keerukust ja mahukust, kriminaalmenetluse senist käiku ning muid asjaolusid. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi hinnatakse menetlusaja mõistlikkust konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes eeskätt kohtuasja keerukusest, kaebaja ja asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumisest ning selle olulisusest, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul. Üksnes juhtudel, mil menetlusaeg on olnud ilmselgelt ebamõistlik, saab mõistliku menetlusaja nõude rikkumise tuvastada üksikuid hindamiskriteeriume üksikasjalikult vaagimata (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. juuni
  2. a määrus asjas nr 3-1-1-63-13, p 9 koos edasiste viidetega). Riigikohus on käesolevas asjas 26.04.2019 tehtud otsuses asunud seisukohale, et käesolev kriminaalasi ei ole küll keskmisest mahukam, kuid selle probleemid on õiguslikult keerukad. Kuigi kriminaalasja menetlus on olnud kokku võrdlemisi pikk, leidis Riigikohus, et menetluse mõistlik aeg ei ole veel möödunud, mistõttu ei ole põhjendatud ka kriminaalmenetluse lõpetamine. Riigikohus saatis kriminaalasja uueks arutamiseks ringkonnakohtule, märkides, et küsimust menetlusaja mõistlikkuse kohta tuleb käsitleda ka edaspidi ning vajadusel on kohtul võimalik kasutada ka

§ 306lg 1 p-s 61 sätestatud õiguskaitsevahendit.

28.05.2020 otsuses sedastas Riigikohus, et mõistliku menetlusaja küsimuses jääb ta samas asjas varem tehtud otsuses (26.04.2019) öeldu juurde, mis tähendab, et menetluse mõistlik aeg ei ole möödunud ka ringkonnakohtu 03.09.2020 otsuse tegemise ajaks. II. 11

(31)
  1. Prokuratuur vaidlustas maakohtu otsuse osas, millega kohus jättis tõendikogumist välja Tartu Maakohtu määruste nr 55-2012 ja 76-2012 alusel kogutud teabe kohta koostatud jälitusprotokollid. Prokuratuur ei nõustu maakohtu seisukohaga, et varasemalt teises kriminaalasjas kogutud teave on lubatavaks tõendiks vaid juhul, kui käesolevas menetluses tõendite kogumine on muul viisil välistatud või oluliselt raskendatud; kuna aga menetletavas kriminaalasjas oli maakohtu hinnangul süüdistatavate süüdi mõistmine võimalik ainult avalike menetlustoimingute tulemusena saadud tõendite põhjal, siis ei ole järgitud jälitustoimingutega tõendite kogumise ultima ratio põhimõtet ning jälitusprotokollid ei ole lubatavaks tõendiks. Prokuratuur argumenteerib jälitustegevusega saadud tõendite kasutamist vajadusega tuvastada ning tõendada süüdistatavatel subjektiivse kuriteokoosseisu realiseerimist ning rollide jaotumist toimepandud kuriteos. Prokuratuur möönab, et menetletavas kriminaalasjas tõendite kogumine võis olla võimalik ka avalike menetlustoimingutega, kuid see oli kindlasti raskendatud. 13.
  2. Kohtukolleegium märgib esmalt, et 20.11.2015 Tartu Ringkonnakohtu määrusega asjas nr 1-15-1383 tühistati Tartu Maakohtu 21.03.2012 ja 17.05.2012 jälitustegevust sanktsioneerivad määrused nr 52-2012 ja 72-
  3. Menetletavas kriminaalasjas jälitustegevuse aluseks olnud määrused nr 55-2012 ja 76-2012 on aga jõus. Tuleb märkida ka seda, et kõik eelnimetatud määrused olid väljastatud sama kriminaalmenetluse nr 12760000021 ja kuriteokahtluse raames, seega Tartu Ringkonnakohtu 20.11.2015 toodud põhjendused ultima ratio printsiibi osas ja sellest tehtud järeldused puudutavad ka määrusi nr 55-2012 ja 76-
  4. Tartu Ringkonnakohus jaatas küll, et XX suhtes oli põhjendatud kahtlus KarS § 384 järgi kuriteo toimepanemise osas, kuid ei nõustunud, et Tartu Maakohtu poolt ultima ratio printsiibi kontroll ka sisuliselt õige on. Ringkonnakohus märkis, et subsidiaarsuspõhimõtte järgimise jaatamiseks ei piisa pelgalt sellest, kui esineb mingi asjaolu või mingid asjaolud, mis kõnelevad jälitustoimingute tegemise kasuks. Ringkonnakohus on maksejõuetuse põhjustamise kahtlustust põhjalikult analüüsinud, ning leidis, et maksejõuetuse põhjustamise kahtluse puhul jääb piisavalt objektiivseid jälgi, milliseid on võimalik fikseerida ja ongi fikseeritud avalike menetlustoimingutega, et täiendavate tõendite kogumisega jälitustegevuse abil rikutakse utlima ratio põhimõtet. Selliselt tuli Tartu Ringkonnakohus lõppjäreldusele, et kriminaalmenetluse raames toimunud pealtkuulamine ei olnud seaduslik ja seda utlima ratio põhimõtte rikkumise tõttu. 13.
  5. Kohtukolleegiumi arvates on maakohus leidnud õigesti, et ka menetletavas kriminaalasjas ei ole täidetud

§ 1261

lg-s 2 toodud tingimused jälitustoiminguga kogutud tõendite lubatavaks pidamiseks. Maakohus ei ole küll viidanud Tartu Ringkonnakohtu 20.11.2015 määruse põhjendustele, kuid kohtukolleegium peab neid põhjendusi oluliseks. Nimelt tuginevad praegused jälitustoimingu load sama kuriteokahtluse asjaoludele, mida hindas Tartu Ringkonnakohus. Tuleb nõustuda maakohtu lõppjäreldusega, et ka käesolevas kriminaalmenetluses juba üksnes kannatanu poolt esitatud kuriteoavaldusest ilmneb piisavalt informatsiooni kuriteokahtluseks, milliseid on võimalik tõendada nii kirjalike kui ka isikuliste tõenditega. Kohtukolleegium märgib nõusutvalt maakohtuga, et menetletavas kriminaalasjas oli tõendeid võimalik koguda üksnes avalike menetlustoimingutega. Tartu maakohtu määruste nr 55-2012 ja 76-2012 alusel koostatud K.L jälitusprotokollid ei ole lubatavaks tõendiks utlima ratio põhimõtte rikkumise tõttu. Prokurör viitas, et ilma jälitustegevuseta oleks tõendite kogumine kui mitte välistatud, siis oluliselt raskendatud. Kohtukolleegium sellise argumendiga ei nõustu ning märgib, et K.L on andnud üksikasjalikke ütlusi süüdistatavatele etteheidetud kuriteo toimepanemise asjaolude kohta, selgitades vastuseks temale esitatud küsimustele ka süüdistatavate rolli toimunus. Ülaltoodust tulenevalt leiab kohtukolleegium, et prokuratuuri apellatsiooni taotlus K.L suhtes koostatud jälitusprotokollide lubatavaks tõendiks tunnistamise osas, tuleb jätta rahuldamata. 12

(31)III.
  1. Kaitsjad leiavad esitatud apellatsioonides, et kriminaalasja arutamisel tehtud menetlusnormide oluliste rikkumiste hulk ja iseloom on nii ulatuslik, et annab aluse maakohtu otsuse tühistamiseks.
  2. Esimese etteheitena toovad kaitsjad välja, et maakohus mõistis süüdistatavad süüdi prokuröri poolt esitatud süüdistuses, mida ei toimetatud süüdistatavatele kätte ega avaldatud kohtuistungil. Kriminaalasjas puudub vaidlus, et prokurör edastas muudetud süüdistuse kirjalikult kohtule, kaitsjatele ning kannatanu esindajale e-posti teel. Süüdistatavatele muudetud süüdistust prokurör ei edastanud. Prokurör palus 27.05.2016 koostatud süüdistusakti punkt 15 (süüdistuse sisu) asendada uue 13.10.2017 koostatud süüdistusega. 06.11.2017 toimunud kohtuistungi protokollist nähtub, et kõik kaitsjad on muudetud süüdistuse teksti kätte saanud ning teatasid kohtule, et nende kaitsealused ennast muudetud süüdistuses süüdi ei tunnista. Sama päeva kohtuistungi protokollist nähtub, et süüdistatav KK on süüdistuse muudetud tekstiga tuttav ja süüdi ennast ei tunnista. 10.11.2017 kohtuistungi protokollist nähtub, et ka süüdistatav XX on uue ehk maksevõime olulise vähendamise süüdistusega tutvunud ning süüdi end ei tunnista. Süüdistatavad YY ja ZZ ei tunnistanud ennast samuti süüdi ega soovinud kohtuistungil ütlusi anda. Sellest tulenevalt oli tagatud süüdistatavate õigus tutvuda muudetud süüdistusega. Keegi kaitsjatest ega süüdistatavatest pole avaldanud, et mõni süüdistatav pole muudetud süüdistusega kaitsja vahendusel tutvunud, mis kahtlemata oleks pidanud tingima kohtuistungi edasilükkamise

§ 268lg 4 teise lause kohaselt.

Kaitsjad heidavad samuti ette, et süüdistust ei ole lihtsalt muudetud, vaid esitatud on sisuliselt uue süüdistuse tekst, ilma, et oleks süüdistuse teksti süüdistatavatele ette loetud. Kohtukolleegium leiab, et ükski nimetatud etteheidetest ei moodusta kriminaalmenetlusnormide rikkumist. Süüdistust võib prokurör muuta kuni kohtuliku uurimise lõpetamiseni. Seadus ei kohusta muudetud süüdistuse teksti kohtuistungil ette lugema. Oluline on, et süüdistatav oleks süüdistuse tekstiga temale arusaadavas keeles tutvunud, mille üle vaidlus käesolevas asjas puudub. Muudetud süüdistuse esitamisest 13.10.2017, mis oli prokuröri poolt kohtule ja pooltele kirjalikult edastatud, kuni järgmise kohtuistungini, mis toimus 06.11.2017, oli piisavalt pikk aeg

§ 268lg 4 tuleneva kaitseõiguse tagamiseks.

16. Kaitsjad on seisukohal, et süüdistus on niivõrd puudulik, et selle alusel ei ole süüdistatavate süüdi tunnistamine võimalik. Selles ei sisaldu ja maakohus ei ole ka tuvastanud kõiki karistusõigusliku vastutuse eelduseks olevaid asjaolusid. Nimelt ei sisalda süüdistus teo toimepanemise kohta, nõukogu liikmete õiguspärase tegutsemise alternatiivi, süüdistatavate tahtlust ja ühist teoplaani jne. Kohtukolleegium on eespool toonud välja, et samas kriminaalasjas ei nõustunud Riigikohus ringkonnakohtu varasema seisukohaga, et süüdistuse piirid ja kriminaalmenetluse seadustiku (

) § 268 nõuded ei võimalda käsilolevas kriminaalasjas süüküsimust lahendada. Järelikult jäävad kaitsjate etteheited süüdistuse ja üldisemalt süüdistusakti aadressil tagajärjetuks. 17. Esitatud apellatsioonis heidavad kaitsjad maakohtule ette, et rikutud on

§-st 7 tulenevat süütuse presumptsiooni printsiipi, kui maakohus möönis otsuses, et kaitsjad ei ole kohtule esitanud kõiki arveid, mistõttu ei ole kaitseversiooni kontrollimine võimalik. Vastuseks kaitsjate menetluslikule etteheidele süütuse presumptsiooni väidetavast rikkumisest märgib kohtukolleegium, et võistlevas kohtumenetluses on süüdistaja ülesandeks esitada süüdistusversiooni kinnitavad tõendid, kaitsjate ülesanne aga lükata süüdistusverisoon ümber muuhulgas kaitseversiooni kinnitavate tõendite esitamise teel. Tõsi, kohtueelne menetlus 13

(31)kriminaalasjas peab olema suunatud objektiivse tõe väljaselgitamisele, mis väljendub

§ 211

lg 2 kohaselt selles, et kohtueelses menetluses selgitavad uurimisasutus ja prokuratuur kahtlustatavat ja süüdistatavat õigustavad ja süüstavad asjaolud. Kohtukolleegium juhib tähelepanu, et kohtupraktikas kinnistunud arusaama kohaselt, kui süüdistatav (või tema kaitsja) esitab versiooni raha kasutamisest äriühingu huvides, peab ta selle versiooni tõestuseks esitama tõendeid või vähemalt looma reaalse võimaluse oma väidete kontrollimiseks. Juhul kui süüdistatav ei loo reaalset võimalust oma väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida kõrvaldamata kahtlustest, mida tuleks tõlgendada tema kasuks. (vt. RKKK nr 3-1-1-12-03, p 9.4; 3-1-1-120-03, p. 29) Tuleb nõustuda kaitsjate etteheitega, et olukorras, kus kaitseversiooniks on olnud juba eeluurimisel, et OÜ Pere Pagar kandis kõiki emaühingu ehk AS Pere kohustusi, on selle versiooni ümberlükkamine eeluurimisorgani ja prokuratuuri ülesandeks. Samas, kohtukolleegium märgib, et kohustuste täitmise fakt iseenesest ei ole süüdistatavatele inkrimineeritud kuriteo realiseerimise seisukohalt tähtsust omav asjaolu. Oluline on tuvastada võlgniku ehk AS Pere maksevõime muutus - isiku varalisest seisundist olenevat suutlikkust täita oma varalisi kohustusi – kas vara müügiga AS Pere poolt Pere Pagar OÜ-le võlgniku selline suutlikkus on muutunud. Sel küsimusel peatub ringkonnakohus eraldi p-s. 21.1. 18. Kaitsjad leiavad, et maakohus piiras põhjendamatult süüdistatava õigust esitada ristküsitlusel küsimusi. Kohtukolleegium märgib, et süüdistatava õigus esitada teistele süüdistatavatele, kannatanule, tunnistajatele küsimusi ei ole absoluutne.

§ 2882

lg 2 kohaselt võib süüdistatav esitada tunnistajale küsimusi pärast ristküsitlust kohtu loal, kui taotluse rahuldamata jätmine kahjustaks oluliselt menetlusosalise huve. XX kaitsja juhtis tähelepanu, et maakohus võttis maha kaks süüdistatava küsimust - ühe kannatanu I. L seoses panrotihalduri tasu suurusega, teise K. L seoses pooltevahelise tsiviilasjaga. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et ükski apellatsioonis nimetatud küsimustest ei ole käesoleva kriminaalasja õige lahendamise seisukohalt asjakohane ega puuduta tõendamiseseme asjaolusid menetletavas kriminaalasjas. Samas pole XX kaitsja välja toonud, kuidas maakohtu poolt nimetatud küsimuste mahavõtmine kahjustas oluliselt süüdistatava huve ja mis takistas kaitsjatel sellist kahjustamist endal kõrvaldada. 19. Kõik kaitsjad leiavad, et maakohus on oluliselt rikkunud põhjendamiskohustust, jättis olulisel määral kaitsjate poolt esitatud tõendid tähelepanuta või hindas neid valikuliselt, esitas otsuses vastuolulisi põhistusi, mis kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse normide olulist rikkumist. Vastuseks kaitsjate sellisele argumendile märgib kohtukolleegium, et kuni 30.06.2014 Riigikohtu otsuseni asjas nr 3-1-1-14-14

§ 339

lg 1 p-s 7 nimetatud rikkumisega samastati enamasti kohtulahendi põhistamise kohustuse mis tahes rikkumine (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. juuni
  2. a määrus asjas nr 3-1-1-63-13, p 20;
  3. aprilli
  4. a määrus asjas nr 3-1-1-34-13, p 10;
  5. oktoobri
  6. a otsus asjas nr 3-1-1-40-12, p 13;
  7. juuni
  8. a otsus asjas nr 3-1-1-69-12, p 13;
  9. aprilli
  10. a määrus asjas nr 3-1-1-32-12, p 7 ja
  11. juuni
  12. a otsus asjas nr 3-1-1-46-10, p 7.5). Riigikohus on leidnud, et

§ 339

lg 1 p-s 7 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega pole tegemist üksnes siis, kui kohus ei ole oma seisukohta või järeldust üldse põhjendanud, vaid ka juhul, kui selle põhjenduse kujunemine ei ole kohtuotsuse lugejale jälgitav või veenev (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. juuni
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-47-04, p 10;
  3. aprilli
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-13-05, p 7;
  5. septembri
  6. a otsus asjas nr 3-1-1-77-05, p 20;
  7. novembri
  8. a otsus asjas nr 3-1-1-100-06, p 10;
  9. juuni
  10. a otsus asjas nr 3-1-1-13-07, p 9.1). Kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks peeti samuti tõendite selektiivset ja ühekülgset hindamist. 14

(31)Kriminaalasjas nr 3-1-1-14-14 on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis senist kohtupraktikat muutnud ning asunud seisukohale, et

§ 339

lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad

§ 339lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena".

Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib "põhjenduse" kui terviku, mitte üksikute "põhjenduste" puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (

§ 312

) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata (vt RKKK nr 3-1-1-14-14, p 700). Kaitsjate apellatsioonis sellistele rikkumistele pole osundatud ning neid ei tuvastanud ka kohtukolleegium, mistõttu kriminaalmenetlusõiguse normide rikkumise korral peab sellise rikkumise kõrvaldama ringkonnakohus. Kohtukolleegium hindab maakohtu poolt uuritud tõendeid tervikuna vastuseks kaitsjate apellatsiooni argumentidele süüdistatavate poolt KarS § 384 lg 1 järgi kuriteo objektiivse ja subjektiivse koosseisu realiseerimata jätmise osas. Ka kaitsjate apellatsioonis on pikk loetelu maakohtu poolt väidetavalt tähelepanuta jäetud tõenditest ning järeldus, et nende tähelepanuta jätmisega rikkus maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust, kuid nende tõendite analüüsi tuuakse välja samuti materiaalõiguse analüüsi juures. Seejuures märgib kohtukolleegium, et Riigikohus on 26.04.2019 otsuses andnud üksikasjalikke juhiseid, millised faktilised asjaolud tuleb tuvastada hindamaks süüdistatavate tegevust neile inkrimineeritud kuriteo koosseisu realiseerimise seisukohalt. 20. Kaitsjad toovad välja, et maakohtu otsus rajaneb tõenditel, mis on lubamatud, asjakohatud, nõuetekohaselt avaldamata ja ebausaldusväärsed. Vastuseks kaitsjate seisukohale tõendite lubatavuse ja usaldusväärsuse osas märgib kohtukolleegium sissejuhatavalt, et

§ 61lg 1, 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu.

Kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. 20.1. Kaitsjad leiavad, et maakohus võttis põhjendamatult ebaseadusliku XX ja K.L suhtes teostatud jälitustegevuse materjali asja materjalide juurde ja rajas sellele (varjatult) otsuse ka pärast seda, kui oli selle otsuses tunnistanud õigusvastaseks. Selline apellatsiooni etteheide on kohtukolleegiumi veendumusel vastuoluline ning arusaamatu. Kaitsjad heidavad ühelt poolt ette, et maakohus on võtnud vastu hulga kaitsetõendeid, kuid nende kohta seisukohta ei võtnud; teiselt poolt, et maakohus on asunud seisukohale, et menetletavas kriminaalasjas ei ole täidetud

§ 1261

lg-s 2 toodud tingimused Tartu maakohtu määruste nr 55-2012 ja 76-2012 alusel jälitustoiminguga XX ja K.L suhtes kogutud tõendite lubatavaks pidamiseks, kuid heidetakse ette, et sellised tõendid olid maakohtu poolt üldse vastu võetud. Menetlevas kriminaalasjas leidis aset vaidlus ka selles, et Tartu maakohtu määruste nr 55-2012 ja 76-2012 alusel jälitustoimingutega kogutud tõendid tuleb lugeda lubatavateks. Prokuratuur on maakohtu järeldusi selles osas vaidlustanud ka oma apellatsioonis, ringkonnakohus on oma seisukohta selles osas eespool kujundanud. Jääb arusaamatuks, kuidas võiks Tartu maakohtu määruste nr 55-2012 ja 76-2012 seaduslikkust hinnata ilma nende vastuvõtmiseta. Tuleb taaskord märkida, et 20.11.2015 Tartu Ringkonnakohtu määrusega asjas nr 1-15-1383 Tartu Maakohtu kõnealused määruseid nr 55-2012 ja 76-2012 ei tühistatud, seega väär on kaitsjate seisukoht, et maakohtule oli ette teada, et määrused 55-2012 ja 76-2012 on ebaseaduslikud. Alusetu on ka kaitsjate väide, et maakohus võttis tõendina arvesse määruste nr 55-2012 ja 762012 alusel jälitustoimingutega kogutud teabe. Ringkonnakohus selliseid põhjendusi maakohtu otsuses ei tuvastanud ning viiteid, et vaidlusaluseid jälitusprotokolle oleks süüstava tõendina arvestatud, ei sisalda ka kaitsjate apellatsioon. 15

(31)20.2. Kaitsjad on seisukohal, et kriminaalmenetlusseadustik ei võimalda käesoleval juhul kuulata asjatundjana üle pankrotihaldurit, kes osaleb samas kriminaalmenetluses nii kannatanu, tsiviilhageja kui ka tsiviilhagi esemeks oleva hagi ulatuse ainsa tõendi rollis. Igal juhul ei ole I.L asjatundjana antud ütlused usaldusväärsed, kuna I.L on tehingute mõju hindamisel lähtunud võrreldamatutest alusandmetest. Samuti on ilmne, et I.L ei ole sisuliselt analüüsinud ettevõtte ülemineku tulemusel tegelikke positiivseid tagajärgi LTT maksevõimele. Viimaks on I.L poolt antud ütlustest ilmne, et I.L on üritanud anda süüdistust (s.o tema enda koostatud kuriteokaebusele rajanevat süüdistust) ja tsiviilhagi (s.o tema enda esitatud tsiviilhagi) soosivaid ütlusi, mäletades asjaolusid valikuliselt ja vastupidiselt sellele, kuidas ta tegelikkuses ise neid varem on käsitlenud (ja kuidas seda kajastavad ka muud asjas kogutud tõendid). Kohtukolleegium kaitsjate sellise käsitlusega ei nõustu ning märgib, et Riigikohus ei piira ega kirjuta kriminaalasjas nr 3-1-1-85-11 mitte kuidagi ette milliseid asjaolusid tohib tuvastada pankrotihalduri asjatundjana ülekuulamise tulemusena. Riigikohus märgib, et osas, mis ei sisalda hinnangut äriühingu maksejõuetuse kohta, on ajutise pankrotihalduri aruanne käsitatav dokumentaalse tõendina. Ühtlasi juhtis Riigikohus tähelepanu

§ 1091

lg 3 p-le 2, mis lubab pankrotihalduri asjatundjana üle kuulata asjaolude osas, mille kohta ta oskab anda selgitusi oma eriteadmiste tõttu, kui see on vajalik tõendamiseseme asjaolude paremaks mõistmiseks. Alusetu on kaitsjate seisukoht, et prokuratuuri taotlus pankrotihalduri asjatundjana ülekuulamiseks oli esitatud hilinenult, kuna ei sisaldunud süüdistusaktis. Kohtukolleegium selgitab, et pooled võivad

§ 297

, 298 kohaselt taotleda täiendavate tõendite kogumist kuni kohtuliku uurimise lõpetamiseni. Kohus võib samuti määrata täiendavate tõendite kogumist ka omal algatusel. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsjate seisukohaga, et pankrotihaldur I.Ll on selge menetlussubjektide rollidest tulenev huvide konflikt, mistõttu tema asjatundjana antud süüstavate ütluste tõendina arvestamine kujutab endas ausa ja õiglase kohtupidamise rikkumist. PankrS § 55 lg 1 kohaselt peab pankrotihaldur kaitsma kõigi võlausaldajate kõrval ka võlgniku õigusi ja huve. Riigikohus selgitas kriminaalasjas nr 1-19-9575, et enda varalist seisundit kahjustades (KarS § 384 lg 1) ei kahjusta (…) võlgnik oma (tulevase) pankrotihalduri individuaalõigushüve ega pane toime kuritegu pankrotihalduri vastu. Seega ei saa võlgniku pankrotihaldur olla ise sellises kuriteos kannatanu.

§ 36

, § 37 lg 2, § 39 lg 4 ja § 401 lg 4 kohaselt osaleb pankrotihaldur kriminaalmenetluses üksnes pankrotistunud juriidilisest isikust süüdistatava, kannatanu, tsiviilkostja või kolmanda isiku esindajana. Juriidiline isik on aga õiguslik fiktsioon, kes osaleb kriminaalmenetluses füüsiliste isikute kaudu. Menetletavas kriminaalasjas on panktorihaldur kannatanu Lõuna Toiduainetööstuse AS-i (pankrotis) esindaja. Arvestades, et pankrotihalduri seadusest tulenevaks ülesandeks on kõigi võlausaldajate kõrval ka võlgniku õiguste ja huvide kaitsmine, on põhjendamatu kaitsjate seisukoht, et pankrotihaldur tegutseb erapoolikult ja süüdistust soosivalt. Ainetu ning oletuslikku laadi on kaitsjate apellatsioonides toodud etteheide, et motiivid, millest pankrotihaldur ütluste andmisel lähtus, ei olnud olemuslikult II ja III järgu võlausaldajate huvide kaitse, vaid pankrotihalduri soov suurendada märkimisväärselt pankrotivara arvelt pankrotihaldurile väljamakstavat tasu. Hinnangu pankrotihaldur I.L asjatundjana antud ütluste paikapidavusele annab kohtukolleegium süüdistatavatele etteheidetud kuriteo materiaalõigusliku külje hindamisel. 20.3. Kaitsjate veendumuse kohaselt tuleb tunnistajana kohtumenetluses ülekuulatud K.L ütlused tõendikogumist kõrvale jätta, kuna K.L suhtes kriminaalasja opurtuniteediga lõpetamise teel sisuliselt „ostis“ prokuratuur tema teiste süüdistatavate suhtes süüstavaid ütlusi ning K.L sai oma rolli etteheidetavas kuriteos pisendada. Kaitsjate hinnangul rikub selline käik ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet. 16

(31)Kohtukolleegium hindab tõendeid tervikuna vastuseks kaitsjate materiaalõiguslikele etteheidetele, kuid märgib, et K.L ütlused ei olnud kaugeltki ainsaks tõendiks, millele on maakohus süüdimõistva otsuse rajanud. Väärib märkimist seegi, kuigi järgnev seisukoht ei ole kriminaalasja arutavale koosseisule kuidagi siduv, et Tartu Ringkonnakohus on Tartu Maakohtu 21.03.2012 ja 17.05.2012 jälitustegevust sanktsioneerivate määruste nr 52-2012 ja 72-2012 kontrollimisel maksejõuetuse põhjustamise kahtlustust põhjalikult analüüsinud ning leidnud, et maksejõuetuse põhjustamise kahtluse puhul jääb piisavalt objektiivseid jälgi, milliseid on võimalik fikseerida ja ongi fikseeritud avalike menetlustoimingutega, et täiendavate tõendite kogumisega jälitustegevuse abil rikutakse utlima ratio põhimõtet. Kaitsjad toovad välja, et K.L antud ütlused on osaliselt ebausaldusväärsed, kuna on osaliselt vastuolus teiste uuritud tõenditega. Nii eksis K.L A.Si juhatuse liikmeks valimise aja osas, kui selgitas, et A.S valiti juhatuse liikmeks 2012 märtsis. Tegelikult valiti A.S LTT juhatuse liikmeks juba
  1. aasta
  2. jaanuaril (kaitseakti tõend nr 4, LTT nõukogu 18.01.
  3. a koosoleku protokoll, kohtutoimiku kaitsjate tõendite I kd, tl 1, 2) ning A.S oli juhatuses kuni 12.04.2012 (kaitseakti tõend nr 6, 11.04.
  4. a LTT nõukogu otsus (allkirjastatud teise nõukogu liikme poolt 12.04.2012), kohtutoimiku kaitsjate tõendite I kd, tl 3 – 6). Kaitsjad juhivad tähelepanu, et K.L ütlused ei riimu teatud osas teiste uuritud tõenditega – nt 1) ei ole K.L väited XX käenduse ja DnB nõusoleku andmise seotusest tõesed, kuna ükski teine tõend seda ei tõenda; 2) ei vasta tõele, et 28.02.
  5. a tehingu tegemise hetkel oli LTT-l laovarusid ligikaudu 400 000 euro ulatuses, kuna seda ei kinnita tunnistaja K. K ning süüdistatava KK ja XX ütlused; 3) KK pole kunagi LTT finantsdirektor olnud, kuigi K.L selgitas, et oli. Kohtukolleegium leiab, et kaitsjate nimetatud etteheited ei anna alust kahelda K.L ütlustes tervikuna ega jätta need tõendikogumist kõrvale. Kohtukolleegium selgitab, et ebausaldusväärsena tuleb tõendikogumist jätta kõrvale vaid ütluste osa, millist on tunnistaja/süüdistatav/kannatanu võrreldes varasemalt antud ütlustega muutnud ega osanud veenvalt selgitada sellise muutmise põhjust. Sellist olukorda menetletavas kriminaalasjas ei esine. Selliselt kuuluvad K.L ütlused hindamisele kogumis teiste usaldusväärsete tõenditega kohtu siseveendumuse kohaselt. 20.
  6. Kaitsjad toovad apellatsioonides välja, et maakohtu otsus põhineb maakohtu poolt nõuetekohaselt avaldamata jäänud tõenditel. Kaitsjad leiavad, et juhul, kui prokurör on jätnud tõendi nõuetekohaselt avaldamata ning kaitsjad ei ole samade tõendite uuesti avaldamisel käsitlenud mingisugust osa vastavast tõendist, ei saa kohus otsust tehes nõuetekohaselt avaldamata tõenditele või tõendi osadele tugineda. Kaitsjate hinnangul ei ole tõendite uurimise etapp pelk formaalsus, vaid selles etapis peab kohtu ja teiste menetlusosaliste jaoks ilmnema tõenditest see teave, millele menetluspool soovib tugineda, seejuures peab olema arusaadav selle teabe puutumus vastavalt süüdistus- või kaitseaktis esitatud väitega. Kohtukolleegium märgib, et kaitsjad ei väidagi, et mõni tõend oli üldse avaldamata jäänud, vaid rõhutavad, et lubamatu on põhistada kohtuotsust konkreetse tõendi kohtuistungil käsitlemata jäänud osaga. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsjate lõppjäreldusega, et tõendite avaldamisel nende sisu lühirefereerimine moodustab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise ning märgib, et kaitsjad viitavad ajakohaselt kehtivale kohtupraktikale kohtumenetluses dokumentaalsete tõendite avaldamise reeglite osas (RKKK nr 3-1-1-90-11), kuid viitavad sellele vaid endale soodsas osas. Viidatud lahendis on Riigikohus muuhulgas selgitanud, et võib juhtuda, et kohtumenetluse pool jätab dokumenti avaldades esitamata mõne selle osa, mis on teise poole arvates tõenduslikult oluline, või avaldab dokumendi osa kontekstiväliselt või moonutatult. Sellises olukorras on teisel kohtumenetluse poolel võimalik avaldada sama dokumendi need osad, mis on tema hinnangul asjas olulised või mida tuleb dokumendi tegeliku sisu mõistmiseks arvesse võtta või mis näitavad, et vastaspoole ülevaade dokumendi sisust polnud adekvaatne. Seega ei ole ka 17
(31)dokumendi refereeringu tendentslikkuse oht selline asjaolu, mis muudaks dokumendi avaldamisel vajalikuks selle täiemahulise sõna-sõnalise ettelugemise. Vaidlus puudub, et kõik süüdistusaktis nimetatud dokumentaalsed tõendid olid prokuröri poolt kohtulikul uurimisel refereeritud viisil, mis kaitsjate hinnangul seisnes prokuröri poolt tõendi paarisõnalise kirjeldusega, millele järgnes mõneminutiline tõendi projektori abil seinale kuvamine. Kaitsjatele oli teada juba süüdistusaktist, millist asjaolu millise kohtumenetluses avaldatud tõendiga prokurör tõendada soovib. Kõik süüdistusaktis nimetatud tõendid olid maakohtule ka esitatud ning nende sisu refereeritud. Selliselt ei olnud ükski dokumentaalne tõend kaitsjatele üllatusliku iseloomuga, et kaitsjad jääks ilma võimalusest sellele vastu vaielda või juhtida kohtu tähelepanu refereeritud tõendi osale, mis toetaks kaitseversiooni. Kohtukolleegium on seisukohal, et dokumentaalsete tõendite eespool kirjeldatud avaldamisega, ei ole rikutud ega piiratud süüdistatavate kaitseõigust või rikutud ausa ja õiglase kohtupidamise põhimõtet. 21. Kaitsjad on seisukohal, et maakohus rikkus võrdse kohtlemise põhimõtet, kui ei võimaldanud kaitsjatel koguda asjas tähtsust omavaid tõendeid. Kaitsjate veendumusel nende õigust tutvuda kõigi kriminaalasjas kogutud tõenditega on prokuratuur ja kohus piiranud, lubamata kaitsjatel tutvuda (
  1. i)kõigi kriminaalasjas läbiotsimistel ära võetud teabekandjatega, (
  2. ii)kriminaalmenetluse käigus teostatud jälitustoimingute salvestistega ning (iii) kõigi kriminaalmenetluse kohtueelses menetluses kogutud materjalidega. Kaitsjad kordasid taotlusi tutvustada neile eelnimetatud materjalid ka ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebustes. Ringkonnakohus on eelmenetluses asunud seisukohale, et kaitsjate taotlused tutvuda lõpetatud kriminaalasjades nr 13260103828 ja 15730000628 kogutud kõigi (sh toimikust eemaldatud) materjalidega ja kriminaalasjas nr 13260103828 kõvaketastest tehtud koopiatega ning kriminaalasjades nr 12760000021, 13760000029, 13260103828 ja 13730000126 kogutud kõigi jälitustoimingute materjalidega, tuleb jätta seadusliku aluse puudumise tõttu rahuldamata. Kuna nimetatud materjalide tutvustamata jätmist vaidlustatakse esitatud apellatsioonis, siis peab ringkonnakohus vajalikuks korrata oma seisukohti selles osas. 21.1. Arutatava asja materjalidest nähtub, et maakohus on 8. veebruari 2017. a määrusega kaitsjate taotluse osaliselt rahuldanud ja kohustanud Politsei- ja Piirivalveametit kaitsjatele tutvustama lõpetatud kriminaalasjades kogutud tõendeid ja arvuti kõvaketastest tehtud koopiaid (4 kd tl 50). 22. veebruaril 2017 Politsei- ja Piirivalveametile saadetud kirjas on kohus selgitanud, et andmete tutvustamisel tuleb arvestada avaliku teabe seaduse (AvTS) §-s 35 ja teistes eriseadustes (nt krediidiasutuste seaduses, isikuandmete kaitse seaduses vms) kehtestatud juurdepääsupiirangutega (4 kd tl 141). 23. veebruaril 2017 Politsei- ja Piirivalveameti vastuses kaitsjate selgitustaotlusele märgitakse, et arvutite kõvaketaste koopiaid ei ole võimalik AvTS §-s 35 ja teistes eriseadustes (nt krediidiasutuste seaduses, isikuandmete kaitse seaduses vms) kehtestatud juurdepääsupiirangute tõttu täies mahus kaitsjatele tutvustada. Seetõttu palus politsei esitada kaitsjatel uurimisasutusele otsingu teostamiseks vajalikud märksõnad koos põhjendusega (4 kd tl 139). Kaitsjad uurimisasutusele otsingu teostamiseks vajalikke märksõnu ei esitanud. Sellest järeldub, et kaitsjad ei teadnud, mida nad täpselt leida soovivad. 15. märtsil 2017 saatis Politsei- ja Piirivalveamet kaitsjatele kirja, milles teatab, et kaitsjatele ei ole võimalik kõiki taotletud materjale täies mahus tutvustada, sest nendele on AvTS §-s 35 ja teistes eriseadustes (nt krediidiasutuste seaduses, isikuandmete kaitse seaduses vms) kehtestatud juurdepääsupiirangud. Lisaks sellele osutatakse kirjas AvTS § 23 lg 1 p-le 3, mille kohaselt ei ole teabenõude täitmine võimalik, kuna teabenõudest ei selgu, millist teavet teabevaldaja taotleb (4 kd tl 153-155). Kaitsjad politsei toimingule vaiet haldusmenetluse seaduse alusel ei esitanud. 18
(31)Samuti ei vaidlustanud nad politsei toimingut halduskohtumenetluse korras. Seetõttu on kaebetähtajad nende seaduste alusel möödunud. Küll aga esitasid kaitsjad
  1. märtsil 2017 (taotluses ekslikult 2016) maakohtule korduva taotluse, milles kohus kohustaks Politsei- ja Piirivalveametit kaitsjatele kõiki materjale ja arvuti kõvaketaste koopiaid täies mahus tutvustama (4 kd tl 170-175). Maakohus jättis
  2. aprilli
  3. a kohtuistungil kaitsjate korduva taotluse rahuldamata. Maakohus märkis, et ta on selles küsimuses juba seisukoha võtnud ning seda põhjendanud. Tegemist on teabevaldaja kaalutlusõigusega, millesse kohtul ei ole võimalik sekkuda (4 kd tl 176 pöördel). Tallinna Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis kordasid kaitsjad oma varem esitatud taotlusi, uusi põhjendusi toomata. Kohtukolleegiumi hinnangul jättis maakohus
  4. aprilli
  5. a kohtuistungil kaitsjate korduva taotluse põhjendatult rahuldamata. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskoosseisu
  6. aprilli
  7. a otsuse nr 3-1-2-1-13 punktis 12.4 märgitule, et

§ 211

lg 2 kohaselt selgitavad uurimisasutus ja prokuratuur kahtlustatavat ja süüdistatavat õigustavad ja süüstavad asjaolud. Selline asjaolude väljaselgitamine toimub uurimistoimingute läbiviimise teel, mille tulemusena saadud andmed lisatakse nõuetekohaselt vormistatuna kriminaaltoimikusse. Sellest tulenevalt, kui uurimistoimingute, sh jälitustegevuse tulemusena on saadud kahtlustatavat või süüdistatavat ilmselt õigustavat teavet, tuleb ka see vajalikul viisil vormistada ja lisada kriminaaltoimikusse, sõltumata sellest, kas prokurör soovib lisada seda tõendit süüdistusaktile või mitte. Kriminaaltoimikust võib jätta välja vaid tõendamiseseme seisukohalt tähtsusetut materjali. Riigikohus on leidnud, et kuna kaitsja ei ole toonud välja asjaolusid, mille pinnalt saaks järeldada, et isikut õigustavat teavet ei ole kaitsjale avaldatud või kriminaaltoimikusse lisatud, puudub kolleegiumil alus arvata vastupidist. Kohtukolleegiumi hinnangul on arutatavas kriminaalasjas tegemist analoogse olukorraga. Kaitsjad on kohteelses menetluses ja kohtus korduvalt taotlenud lõpetatud kriminaalasjade materjalidega ja kõvaketastest tehtud koopiatega ning neljas kriminaalasjas tehtud jälitustoimingute materjalidega täies mahus tutvustamist. Samasuguse taotluse esitasid nad apellatsioonis. Kaitsjad ei ole oma taotlustes märkinud, milliseid tõendeid nad soovivad neist materjalidest leida. Kohtukolleegiumi hinnangul on kaitsjate põhjendus süüdistatavaid õigustavate tõendite otsimise kohta liialt umbmäärane ning ei ole seetõttu õiguslikult arvestatav. Kohtukolleegium peab lisaks vajalikuks märkida, et esitatud apellatsioonis süüdistasid kaitsjad alusetult Lõuna Toiduainetööstuse AS-i (pankrotis) pankrotihaldurit motiivis tegutseda pankrotivara arvelt pankrotihaldurile väljamakstavat tasu suurendaval viisil. Olukorras, kus kaitsjad ei tea, milliseid õigustavaid tõendeid peavad nad otsima teises arhiveeritud kriminaalmenetluses võiks mõistlik kõrvalseisja kahtlustada ka kaitsjaid soovis kriminaalasjas menetluskulusid põhjendamatult suurendada. AvTS § 23 lg 1 kohaselt keeldub teabevaldaja teabenõude täitmisest, kui taotletava teabe suhtes kehtivad juurdepääsupiirangud ja teabenõudjal ei ole taotletavale teabele juurdepääsuõigust (p 1), aga samuti juhul, kui teabenõude täitmine ei ole võimalik, kuna teabenõude täpsustamisel ei selgu, millist teavet teabenõudja taotleb (p 3). Sama seaduse § 35 lg 1 kohaselt on teabevaldaja kohustatud tunnistama asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks muuhulgas teabe, mis sisaldab eraelulisi või delikaatseid isikuandmeid (p 10), isikuandmeid sisaldava teabe, kui see kahjustaks eluliselt andmesubjekti eraelu puutumatust (p 11) ning seaduses sätestatud muu teabe (p 9). Politsei- ja Piirivalveameti poolt kaitsjate teabenõudele saadetud vastustes on ammendavalt selgitatud, miks kaitsjate teabenõuet täies mahus rahuldada ei ole võimalik. Mõlemas vastuskirjas on tehtud ka viited AvTS sätetele, mis teabenõuet täies mahus rahuldada ei võimalda. Kohtukolleegium ei nõustu ringkonnakohtu korraldaval istungil vandeadvokaat R. Raski poolt esitatud väitega, et politsei on põhjendanud oma keeldumist avaliku teenistuse seaduse (ATS) sätetega. Nimelt nähtub elektroonilise Riigi Teataja leheküljelt, et avaliku teabe 19

(31)seaduse lühendiks on AvTS ja avaliku teenistuse seaduse lühendiks ATS. AvTS § 46 kohaselt võib isik, kelle avaliku teenistuse seaduses sätestatud õigusi on rikutud, pöörduda vaidega järelevalveorgani poole või kaebusega halduskohtusse kas isiklikult või esindaja kaudu. Arutatavas asjas süüdistatavad ja kaitsjad seda õigust ei kasutanud, vaid pöördusid korduva taotlusega maakohtu ja hiljem ringkonnakohtu poole. Maa- ega ringkonnakohus ei saa panna teabevaldajale kohustust, mis on vastuolus seadusega. AvTS § 541 näeb ette teabevaldaja vastutuse teadvalt ebaõige avaliku teabe või asutusesiseseks kasutamiseks ettenähtud teabe avalikustamise või väljastamise eest.

§ 12614

lg 1 kohaselt isikul, keda on vastavalt

§-le 12613 teavitatud, võimaldatakse soovi korral tutvuda tema kohta kogutud andmetega ja jälitustoimingu käigus tehtud foto, filmi, heli- või videosalvestise või muu teabetalletusega. Sellest sättest tuleneb üheselt ja alternatiive välistavalt, et isikul võimaldatakse soovi korral tutvuda ainult tema kohta kogutud materjalidega. Seega on ainetu ka kaitsjate taotlus võimaldada neil tutvuda kõikide jälitustoimingu käigus kogutud materjalidega. IV.

  1. Vastuseks kaitsjate materiaalõiguslikele argumentidele peab ringkonnakohus esmalt vajalikuks taasesitada Riigikohtu 26.09.2019 juhised käesolevas kriminaalasjas. KarS § 384 järgi karistatakse mh juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani liiget võlgniku varalise seisundi teadva kohustustevastase kahjustamise eest, kui sellega on põhjustatud võlgniku maksevõime oluline vähenemine või maksejõuetus ning sellele järgneb juriidilisest isikust võlgniku pankroti väljakuulutamine või pankrotimenetluse lõppemine raugemise tõttu. XXi, YYi, ZZi ja KKt süüdistatakse selles, et nad asutasid AS-i Pere (ärinimi alates 20.09.2012 AS Lõuna Toiduainetetööstus, pankrotis) sajaprotsendilise osalusega tütarühingu Pere Pagar OÜ, kuhu kandsid kogu AS-i Pere (ärinimi alates 20.09.2012 AS Lõuna Toiduainetetööstus, pankrotis) vara: kinnistud (sh neil paiknenud tootmisüksused) ja kaubamärgid. Süüdistuse järgi koormati seejärel kinnistud ebasoodsa pikaajalise rendilepinguga ja kaubamärgid müüdi edasi kolmandatele isikutele. Maakohus leidis, et kinnistute ja tootmisüksuste üleandmise tehing oli tegeliku vastusoorituseta ehk kinke iseloomuga ostu-müügitehing, mille eesmärk oli asuda peitma AS-i Pere (ärinimi alates 20.09.2012 AS Lõuna Toiduainetetööstus, pankrotis) vara võlausaldajate eest. Mõtestatud kontsernisisese tehingu tegemist maakohus eitas, viidates mh pankrotihaldur I.L ütlustele, mille kohaselt olid AS-il Pere makseraskused juba enne vara Pere Pagar OÜ-le üleandmist ja puudus vähegi mõistlik perspektiiv makseraskustes kontserni täiendava laienemisega tekkinud olukorda lahendada. Riigikohus kirjutas ette, et kriminaalasja korduval arutamisel tuleb ringkonnakohtul käsitleda maakohtu argumenti, mille kohaselt olid Pere Pagar OÜ põhikirja järgi lubatavad vaid rahalised sissemaksed. Samuti tuleb hinnata, miks kohustus tütarühing väidetava mitterahalise sissemakse eest siiski tasuma AS-ile Pere nii ostuhinna kui ka võtma üle laenukohustuse. Kui osaluse omandaja annab äriühingule mitterahalise sissemaksena üle vara, siis on vastusoorituseks osalus äriühingus, mitte vara müügihind (K. Saare, U. Volens, A. Vutt, M. Vutt. Ühinguõigus I. Kapitaliühingud. Tallinn: Juura 2015, ääre nr 1337; vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  2. detsembri
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-12, p 21). See, kas tegu oli mitterahalise sissemaksega, on tuvastatav ka Pere Pagar OÜ äriregistri kannete kaudu. ÄS § 145 lg 1 p 3 järgi kantakse äriregistrisse mh osakapitali suurus. Ringkonnakohtul tuleb tuvastada, kuidas kujundati Pere Pagar OÜ kapital osaühingu asutamisel ja kas seda suurendati hiljem mitterahalise sissemaksega. Kui AS-i Pere (ärinimi alates 20.09.2012 AS Lõuna Toiduainetetööstus, pankrotis) osalust suurendati tütarühingus mitterahalise sissemaksega pärast Pere Pagar OÜ äriregistrisse kandmist, siis peab mh olema vastu võetud ÄS § 1921 nõuetele vastav osakapitali suurendamise otsus. Lisaks tuleb ringkonnakohtul tähele panna, et süüdistatavatele heidetakse 20

(31)ette mitte ainult kinnistute ja kaubamärkide üleandmise fakti, vaid ka sellele järgnenud koormamistoiminguid tütarühingus. Seega tuleb hinnata, kas isegi juhul, kui vara tütarühingule üleandmise fakt (ärinimi alates 20.09.2012 AS Lõuna Toiduainetetööstus, pankrotis) maksevõime olulist vähenemist ei põhjustanud, võisid seda teha hilisemad varaga tehtud toimingud. 22.
  1. Käesolevas kriminaalasjas puudub vaidlus selles, et 28.02.2012 sõlmis AS Pere juhatuse liige ZZ 13.02.2012 AS Pere nõukogu otsuse alusel müügilepingu 27.02.2012 asutatud varatu Pere Pagar OÜ-ga, keda esindas juhatuse liige KK. Müügilepingu esemeks olid AS Pere põhivarasse kuuluvad Tartu linnas asuvad kinnistud – Ringtee 2, Ringtee 2a, ja Võru tn 242a koos oluliste osade ja päraldistega (tootmiseks vajaliku sisseseadega) ning kaubamärgid koguhinnaga 1 560 000 eurot. Müügilepingu punktide 1.22.5 ja 1.22.6 kohaselt pidi OÜ Pere Pagar üle võtma AS Pere laenukohustuse Bank DnB Nord AS ees summas 1 560 000 eurot ning lepingu p 2.
  2. kohaselt loeti ostuhind tasutuks p 1.22.6 kohustuste üleandmise lepingu sõlmimisega. Lepingu p 2.
  3. kohaselt juhul, kui võlausaldaja Bank DnB Nord nõusolekut ei anna, on OÜ Pere Pagar kohustatud tasuma ostuhinna rahas. Süüdistuse kohaselt oli juba see tehing põhjendamatu kinkeiseloomuga, kuna rahalist vastusooritust Pere Pagar OÜ poolt ei järgnenud. Süüdistuse kohaselt on juba see tehing AS Pere maksevõimet olulise vähendamise iseloomuga. OÜ Pere Pagar äriregistri teabesüsteemi väljatrükist nähtub, et OÜ Pere Pagar oli registrisse kantud 27.02.2012, selle asutajaks on AS Pere ning osakapitali suuruseks on 2500 €. Nähtuvalt OÜ Pere Pagar põhikirja p 1.
  4. on osaühingu osakapitali suuruseks 2500 € ning vastavalt p 2.
  5. kuulub osa nimiväärtusega 2500 € osaühingu osanikule Pere AS. Põhikirja p 1.
  6. kohaselt makstakse osaühingu osade eest nii asutamisel kui ka hiljem osakapitali suurendamisel üksnes rahaliste sissemaksetena. (prokuratuuri esitatud kirjalike tõendite T II, lk 136-138) OÜ Pere Pagar osanik Pere AS ei ole põhikirja muutnud ega osakapitali suurendanud. Järgmisel päeval 28.02.2012 Pere Pagar OÜ-ga sõlmitud kinnistute ja kaubamärkide müügilepingu ja asjaõiguslepingu p 2.1 kohaselt müüb Müüja lepingu esemed Ostjale hinnaga kokku 1 560 000 eurot. Lepingu p 1.22.6 kohaselt loetakse see summa tasutuks ostja poolt Bank DnB NORD AS ees olevate kohustuste summas 1 560 000 euro ülevõtmisega. Lepingu p 2.
  7. kohaselt juhul, kui Bank DnB NORD AS nõusolekut ei anna, on Ostja Pere Pagar OÜ kohustatud ostuhinna Müüjale tasuma rahas, v.a. kui osalejad ei lepi kokku teisiti. Kriminaalasjas uuritud tõenditest (tunnistaja I.K ja I.V ütlused) nähtub üheselt, et Bank DnB NORD AS sellist nõusolekut ei andnud ning vastavalt poolte vahel sõlmitud lepingupunktile 2.3 esitas AS Pere 01.03.2012 oma tütarettevõtte Pere Pagar OÜ-le arve nr V000339 summas 1 560 000 eurot maksetähtajaga 16.06.
  8. (Prokuratuuri esitatud kirjalike tõendite T I lk 8-9). See arve jäi aga Pere Pagar OÜ poolt täielikult tasumata. Kohtukolleegiumi hinnangul näitavad uuritud tõendid üheselt, et kinnistute ja kaubamärkide müügilepingule pidi järgnema rahaline vastusooritus, mida ei toimunud. Pere Pagar OÜ asutamisel oli kokkulepitud üksnes rahalises sissemakses. Puuduvad mistahes tõendid, et AS Pere oleks oma osalust tütarettevõttes suurendanud, mh ka mitterahalise sissemaksega. ÄS § 1921 nõuetele vastava osakapitali suurendamise otsust vastu võetud ei olnud. Ülaltoodust tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et praegusel juhul ei olnud tegu mitterahalise sissemaksega, seega ei ole viidatud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  9. aprilli
  10. a otsus nr 2-16-18267/52 praeguse asja lahendamise seisukohalt asjassepuutuv. 22.
  11. Prokuratuuri ja maakohtu käsitluse kohaselt ei tohtinud AS Pere süüdistuses nimetatud vara müüa ilma võlausaldaja (Bank DnB NORD AS) nõusolekuta, vastasel juhul pidi ostja Pere Pagar OÜ maksma müüjale ostuhinna, mida ei toimunud. 21
(31)Süüdistuse ja maakohtu poolt on aga täielikult käsitlemata kolmas seadusega ettenähtud kohustuste ülevõtmise võimalus ning vastavasisulised kokkulepped AS Pere ja Pere Pagar OÜ vahel. VÕS § 175 lg 4 tulenevalt, kui kolmas isik võtab kohustuse üle võlgnikuga sõlmitud lepingu alusel ja võlausaldaja ei ole veel nõusolekut andnud või keeldub selle andmisest, eeldatakse, et võlgnikul on õigus nõuda kohustuse ülevõtjalt, et see täidaks õigeaegselt võlausaldaja nõude. Kinnistute ja kaubamärkide müügilepingu p 2.
  1. kohaselt juhul, kui Bank DnB NORD AS nõusolekut ei anna, on Ostja Pere Pagar OÜ kohustatud ostuhinna Müüjale tasuma rahas, v.a. kui osalejad ei lepi kokku teisiti. Nähtuvalt kriminaalasja materjalidest ongi pooled ostuhinna tasumises teistmoodi ning vastavalt VÕS § 175 lg 4 kokku leppinud. Pere AS ja Pere Pagar OÜ vahel 28.02.2012 sõlmitud Kohustuste üleandmise lepingu p 1.1 näeb ette, et Pere Pagar OÜ omandab Pere AS kohustuse Bank DnB NORD AS ees kokku summas 2 430 000 eurot. Lepingu punktis 3.3 on pooled leppinud kokku, et juhul, kui Bank DnB NORD AS ei anna nõusolekut kohustuse üleandmiseks AS-lt Pere Pere Pagar OÜ-le, ei ole Pere Pagar OÜ kohustatud tasuma Müügilepingus sätestatud ostuhinda rahas. Kohtukolleegium märgib, et prokuratuuri seisukohtades ega maakohtu põhjendustest ei leidu argumente, kuidas selline kohustuste ülevõtmise leping võis mõjutada süüdistuses nimetatud vara turuhinda. Samas lükkab ülaltoodu ümber süüdistuse käsitluse ning maakohtu seisukoha, et AS-st Pere oli välja viidud kogu likviidne vara, jäid aga üksnes tootmise ja varaga seotud kohustused. 22.
  2. Kohtukolleegium on seisukohal ning uuritud tõenditega on kinnitust leidnud, et AS-le Pere (LTT) jäi 28.02.2012 lepingu sõlmimise järgselt kuuluma tütarettevõtte Pere Pagar OÜ 100% osa. Riigikohus on selgitanud, et maksevõime tähendab isiku varalisest seisundist olenevat suutlikkust täita oma varalisi kohustusi. TsÜS § 66 kohaselt on vara isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum, kui seadusest ei tulene teisiti. Maksevõime sõltub samavõrra nii isiku aktivate väärtusest kui ka kohustuste mahust. Seega eeldab maksevõime vähenemine isiku vara väärtuse vähenemist. Vara väärtuse vähenemine võib seisneda aktivate väärtuse vähenemises või kohustuste mahu suurenemises, vara väärtuse suurenemine aga aktivate väärtuse suurenemises või kohustuste mahu vähenemises. Juhul kui aktivate ja kohustuste maht väheneb või suureneb ühe ja sama summa võrra, siis isiku vara suurus kokkuvõttes ei muutu. Järelikult tuleb võlgniku vara väärtuse muutumise kindlakstegemisel aktivate väärtuse muutumise kõrval alati arvesse võtta ka kohustuste mahu muutumist. Eeltoodust järeldub, et kui KarS § 384 lg 1 teokirjeldusele vastava käitumise tagajärjel vähenevad võlgniku aktivad ja kohustused samas ulatuses või vähenevad kohustused suuremas mahus kui aktivad – s.t kui võlgniku vara tervikuna ei vähene - ei saa rääkida ka võlgniku maksevõime vähenemisest (RKKK nr 3-3-3-49-11, p 37). Kohtukolleegium nõustub kaitsjatega, et omades 100% osalust tütarühingus ei muutunud iseenesest AS Pere varade väärus, kuna see kasvas Pere Pagar OÜ-le üleantava vara väärtuse võrra ja seda olenemata asjaolust, kas kokkulepitud ostu-müügihind oli tasutud. AS Pere nõue tema 100% osalusega tütarühing Pere Pagar OÜ vastu kajastus emaettevõtte bilansis aktivana (prokuratuuri tõendite kd II lk 217), kusjuures Pere Pagar OÜ bilanss 08.03.
  3. a seisuga (prokuratuuri tõendite VI kd, tl 30) kajastab passivana lühiajaliste kohustuste all Bank DnB NORD AS laenu summas 2 530 000 eurot. Riigikohus on varasemalt selgitanud, et ettevõtte osa harilik väärtus on osaühingu osa kohalik keskmine müügihind. Osaühingu osa harilikuks väärtuseks TsÜS § 65 mõttes võib olla osaühingu osa bilansiline väärtus (3-2-1-101-08). Rahalise sissemakse suurus (osakapitali nimiväärtus 2500 €) tütarühingu asutamisel ei kajasta ega mõjuta oluliselt AS Pere väärtust. Asjaolu, et süüdistuses etteheidetud kinnistute ja kaubamärkide müügihind oli 28.02.2012 sõlmitud lepingu kohaselt turuhinnast madalamad, ei mõjuta kohtukolleegiumi veendumusel 22
(31)samuti kuidagi võlgniku (AS Pere) väärtust, kuna selle tehingu tulemusena võlgniku aktivad pole vähenenud ega võlausaldajate ees kohustused kasvanud. Pealegi leppisid ema- ja tütarühingud kokku, et ostuhinna tasumise asemel omandab tütarettevõtte Pere AS kohustusi Bank DnB NORD AS ees kokku summas 2 430 000 eurot. Nähtuvalt süüdistuse aluseks olevast Kinnistute nr 11703, 14503, 799003 turuväärtuse eksperthinnangust äriühingu kohustusi (hüpoteeke, laene, rendilepinguid) kinnistute hindamisel arvesse ei võetud. Seda kinnitas kohtuistungil ka eksperthinnangu tellinud pankrotihaldur I.L. Sellest tulenevalt on põhjendamatu süüdistuse etteheide ning maakohtu järeldus, et AS Pere ei müünud oma tütarühingule süüdistuses toodud vara turuhinnaga. Pealegi vastabki Pere Pagar OÜ ülevõetud kohustuste maht summas 2 530 000 eurot vastavalt eksperthinnangule praktiliselt kõnealuse vara turuväärtusele. Ei saa mööda vaadata kriminaalasja materjalides olevast Pindi Kinnisvara OÜ Pere Pagar tellimusel 17.07.2012 koostatud eksperthinnangust nr 120717-11208461 samade kinnistute osas, mille kohaselt on kinnistute summaarseks turuväärtuseks saadud 2 060 000 eurot. Vastavalt eksperdihinnangus esitatule ei ole hindamisel samuti arvestatud kinnistuid koormavate hüpoteekidega tagatud nõuete suurusega (prokuratuuri tõendite kd II lk 113). Olukorras, kus lühikese aja jooksul (17.07.2012 ja 06.11.2012) samade objektide kohta on läbi viidud kaks ekspertiisi litsentseeritud ekspertide poolt, mille järeldused vara väärtuse osas erinevad ligi 1/5 võrra, on

§ 7

lg 3 põhimõtet rikkuv võtta süüdistuse aluseks süüdistatavate positsiooni raskendav tulemus. Pealegi, nagu kohtukolleegium eespool juba sedastas, ei oma väidetav turuhinna ja ostuhinna vahe antud episoodi kontekstis tähtsust, kuna AS Pere väärtus 28.02.2012 lepingu tulemusena tegelikult ei muutunud. Kohtukolleegiumi veendumusel, kuni järgnevate süüdistuses toodud OÜ-le MA.KI.RA. Creations kaubamärkide müügilepingu ning 02.04.2012 OÜ-ga Linerel kinnisasjade rendilepingu sõlmimiseni jäi AS Pere väärtus muutumatuks. Maakohtus pole uuritud ühtegi tõendit, et ainuüksi 28.02.2012 tehingu tagajärjel oleks suurenenud võlgniku AS Pere kohustuste maht (ja seda oluliselt) võlausaldajate ees ning sellist etteheidet ei sisalda ka süüdistus. Sellest tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus süüdistuse etteheitega, et 28.02.2012 sõlmitud tehinguga oli AS-le Pere tekitatud maksevõime oluline vähenemine, mis seisnes selles, et võõrandati äriühingu ainus allesjäänud vara. Kohtukolleegiumi veendumusel jäi süüdistuses viidatud vara (nii kinnistud kui ka kaubamärgid) 28.02.2012 sõlmitud lepingu tulemusena võlgnikul läbi 100% osaluse Pere Pagar OÜ-s alles. Seega leiab kohtukolleegium, et maakohus jõudis valele järeldusele, et AS Pere bilansi järgi põhivarast väärtusega kokku 1 596 747 eurot võõrandati 28.02.2012 tehinguga vara tehingu järgse väärtusega 1 560 000 eurot, mis moodustas pea kogu AS Pere põhivara, milles seisnes ka maksevõime oluline vähenemine. 22.

  1. Kuivõrd süüdistuse osas, mis puudutab AS Pere poolt Pere Pagar OÜ-le 28.02.2012 müügilepingu tulemusena vara üleandmist, vara kahjustamist kui sellist ega võlgniku vara väärtuse ehk maksevõime olulist vähenemist kohtukolleegium ei tuvastatud, siis puudub vajadus tuvastada, kas süüdistatavad on tegutsenud selle süüdistuse osas teadvalt kohustustevastaselt. 22.
  2. Süüdistatavatele heidetakse ette mitte ainult kinnistute ja kaubamärkide üleandmise fakti, vaid ka sellele järgnenud koormamistoiminguid tütarühing Pere Pagar OÜ-s. Järgnevalt tuleb hinnata, kas võlgniku vara kahjustati ning AS Pere väärtus vähenes oluliselt Pere Pagar OÜ poolt vara hilisema käsutamise tulemusena. 22.
  3. Süüdistuse kohaselt võõrandas 20.04.2012 OÜ Pere Pagar, keda esindas juhatuse liige KK, AS-lt Pere omandatud kaubamärgid OÜ-le MA.KI.RA. Creations, et vältida kaubamärkide tagasivõitmist AS Pere võimaliku pankrotimenetluse korral. Kohtukolleegium märgib, et rohkem etteheiteid seoses kaubamärkide OÜ-le MA.KI.RA. Creations võõrandamisega ehk kuidas selle tehingu tulemusena vähenes oluliselt AS Pere maksevõime, süüdistus ei sisalda. 23

(31)Kohtulikul uurimisel on tõendamist leidnud, et 20.04.2012 sõlmiti Pere Pagar (LT Pagar) OÜ ja MA.KI.RA. Creations vaheline kaubamärkide müügileping koos lisaga (kohtutoimiku prokuratuuri tõendite II kd, tl 144-148), mis tõendab, et Pere Pagar (LT Pagar) müüs OÜ-le MA.KI.RA. Creations kaubamärgid 50 000 euro eest. Prokuratuur nõustub seisukohaga, et 50 000 eurot ongi kaubamärkide turuväärtus. Samas ei ole süüdistusest võimalik aru saada, kuidas siis vähenes AS Pere väärtus, kui selle tütarühing Pere Pagar OÜ müüs kaubamärgid turuhinnaga. Kohtukolleegium märgib, et süüdistus ei sisalda etteheidet, et OÜ MA.KI.RA. Creations kaubamärkide eest kokkulepitud ostuhinda ei tasunud ning süüdistatavad oleks ette teadlikud, et kokkulepitud müügihinda ei tasuta. Kohtuliku uurimisega on tuvastatud, et 12.09.2012 esitas OÜ MA.KI.RA. Creations juhatuse liige R.K Pere Pagar OÜ-le tasaarvestamise avalduse, millises asus seisukohale, et OÜ MA.KI.RA. Creations kohustused OÜ Pere Pagar ees on täidetud ilma kokkulepitud müügihinda tasumata (prokuratuuri tõendite kd II, lk 153). Kohtulikul uurimisel seletas tunnistaja R. K, et kaubamärke ta ei saanudki kasutama hakata, kuna osa nendest arestiti. Tunnistaja selgitas, et seoses arestimisega ei ole OÜ MA.KI.RA. Creations kaubamärkide eest tasunud. Kohus ei või väljuda süüdistuse piiridest, et hakata tuvastama kas OÜ-le MA.KI.RA. Solution kaubamärkide võõrandamise tulemusena vähenes oluliselt AS Pere maksevõime. Süüdistuse piiridest väljuv on aga maakohtu seisukoht, et kaubamärkide lühikese perioodi jooksul mitmel korral edasi võõrandamine (LTT-lt LT-le, seejärel OÜ-le MA.KI.RA., sealt edasi OÜ-le Tankarma ja OÜ-le SixGO ning osaliselt AS-ile Hagar) viitab sellele, et tegemist oli tahtliku vara LTT-st väljaviimisega eesmärgiga raskendada teiste võlausaldajate nõuete rahuldamist LTT vara arvel. Maakohtu poolt kirjeldatud sündmuste jada pole süüdistatavatele esitatud süüdistuses ette heidetud. 22.
  1. Veel süüdistatakse KKt, XXi, YYi , ZZi selles, et pärast kinnistute Ringtee 2, Ringtee 2a ja Võru 242a, Tartu omandamist sõlmis OÜ Pere Pagar, esindaja KK, Pere AS juhtorganite liikmete XX, K.L, YYi ja ZZi soovil 02.04.2012 OÜ-ga Linerel kinnisasjade rendilepingu, millega andis kinnistud koos oluliste osade ja päraldistega viimasele kümneks aastaks rendile. Lepingu kohaselt kohustus rentnik tasuma renti 30 000 eurot kuus, mis sisaldas ka tasu litsentsilepingu alusel rendileandja poolt rentniku kasutusse antud kaubamärkide eest. Lisaks sellele leppisid pooled kokku, et rendileandja renditasu tuleb kasutada kinnistuid koormavate hüpoteekidega tagatud nõuete vähendamiseks ning rentnikul puudub kohustus renti tasuda kui rendileandja sihtotstarbelise kasutamise kohustust rikub. 25.04.2012 kanti kinnistute registriosadesse märked rendilepingu kohta, mis tagavad vastavalt AÕS § 324 lg-le 2, et kinnisasja igakordne omanik või isik, kelle kasuks kinnisasja piiratud asjaõigusega koormatakse, peab lubama üürnikku kinnisasja vastavalt üürilepingule kasutada ja uuel omanikul ei ole õigust üürilepingut vastavalt VÕS §-s 323 sätestatule üles öelda. Rendilepingu kohaselt oli rendileandjal õigus leping korraliselt üles öelda alles alates 01.01.
  2. Seejuures tuli lepingu ülesütlemise soovist ette teatada vähemalt üks aasta. Rendilepingu punktiga 9.4 välistati kõik lepingus loetlemata erakorralise ülesütlemise alused, Rendilepingu erakorralisel ülesütlemisel oli rendileandjal kohustus tasuda leppetrahvi summas 1 miljon eurot. Rentniku poolsel lepingu rikkumisel leppetrahvi tasumise kohustus puudus. Süüdistuse kohaselt vähendati rendilepingu sõlmimisega ja kinnistusraamatusse märgete kandmisega oluliselt kinnistute väärtust, rendileandja võimalust rendiobjekti ise sihipäraselt oma majandustegevuses kasutada. Rendilepingu sõlmimise ja märgete seadmise eesmärgiks oli tagasivõitmise raskendamine AS Pere võimaliku pankrotimenetluse korral. Kohtukolleegium märgib sissejuhatavalt, et sarnaselt MA.KI.RA. Creations OÜ-le kaubamärkide võõrandamise episoodiga, ei sisalda ka rendilepinguga seotud süüdistuse osa etteheidet, et OÜ Linerel ei oleks oma kohustusi rendileandja Pere Pagar OÜ ees mingil põhjusel täitnud. Seda, et 24
(31)OÜ Linerel on oma kohustusi Pere Pagar OÜ ees täitnud, möönab tegelikult ka maakohus, kui asub seisukohale, et OÜ Linerel tasus jooksvalt Pere AS võlgu ning renti ei maksnud. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et sellisel viisil rendileandja ees kohustuste täitmine on materiaalõiguslikult lubatav VÕS § 78, 197 alusel kohustuste täitmisena kolmanda isiku poolt ning nõuete tasaarvestamisena. Kohtukolleegium leiab, et kuigi maakohus soostus süüdistuse verisooniga, et kõnealuse rendilepingu sõlmimisega ja kinnistusraamatusse märgete kandmisega vähendati oluliselt kinnistute väärtust, siis tegelikkuses ühtegi sellist süüdistuse seisukohta kinnitavat tõendit maakohtu menetluses uuritud ei ole. Selles osas tõendite puudumist täitis maakohus kohtukolleegiumi hinnangul oma siseveendumusega. Maakohtu järeldused, et rendilepingu sõlmimisega ei soovitud muud, kui olemasolevad varad veelgi kaugemale võlausaldajatest eemaldada ning sõlmimise peamiseks põhjuseks on Pere Pagar OÜ võimetus leivatööstusega hakkama saada, ei ole aga KarS § 381 lg 1 kuriteokoosseisu realiseerimise seisukohalt tähtsad. Selleks, et tuvastada, kas kinnistute rendilepinguga koormamisega kahjustati AS Pere varalist seisundit ning tekitati maksevõime oluline vähenemine, tuleb vastata küsimusele, kas rendileping vastas turutingimustele. Seejuures tuleb esiteks tähele panna, et renditav vara jäi võlgniku läbi tema 100% osalusega Pere Pagar OÜ omandisse. Teiseks, tuleb tähele panna, et vara käsutus toimus Pere Pagar OÜ poolt KK isikus ning süüdistuse kohaselt kaasaaitamise vormis. Süüdistuse aluseks olevast kinnistute Ringtee 2, Ringtee 2a ja Võru 242a, Tartu eksperthinnangust nähtub, et hindajele ei ole esitatud informatsiooni Kinnistusraamatus märgitud rendilepingu kohta. Tulenevalt kehtiva rendilepingu olemasolust ei käsitleta hinnatavat objekti siiski vakantsena. On teatud tõenäosus, et kehtiv rendileping on sõlmitud tingimustel, mis ei vasta tavapärastele turutingimustele ning objekti turuväärtus on seetõttu käesolevas hinnangus leitust erinev. (Prokuratuuri tõendite I. Kd lk 35). Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, miks ei ole kohtueelne menetleja ega prokuratuur pidanud vajalikuks teha kinnisvara ekspertiis ka küsimuses, kuidas mõjutab kinnisvara hinda kinnistusraamatus märgitud rendileping. Viidatud eksperthinnangus on leitud, et uuritava kinnisvara potentsiaalne aastane renditulu on 321 661 €, mis teeb rendituluks kuus 26 805 €. (Prokuratuuri tõendite I. Kd lk 52). Puudub vaidlus, et 10-aastane rendileping nägi ette rendimakseks 30 000 € kuus. Sellest nähtuvalt oli rendileping sõlmitud rendileandjale soodsatel tingimustel. Soodsatel tingimustel sõlmitud kehtivat pikaajalist rendilepingut ei saa kuidagi pidada varalist seisundit kahjustavaks. Prokuratuur toob süüdistuses välja, et rendileandjal oli õigus leping korraliselt üles öelda alles alates 01.01.2014, seejuures tuli lepingu ülesütlemise soovist ette teatada vähemalt 1 aasta. Kohtukolleegium nõustub aga kaitsjate seisukohaga, et ka need tingimused olid rendileandjale ja Pere AS-le tegelikult soodsad, kuna Linerel OÜ võis tasaarvestada rendilepingust tulenevat tasu maksmise kohustust Pere AS võlgnevuste tasumise ulatuses (mis näitab Pere Pagar OÜ ja Linerel OÜ vahelises suhtes Pere AS kohustuste ülevõtmise kokkulepet ja kinnitab ettevõtte üleminekut, lepingu p 6.2), Linerel OÜ kohustus tasuma kõik lepingu objektiga seotud kommunaalkulud (lepingu p 4.2), sõlmides teenusepakkujatega otselepingud, hoidma omal kulul lepingu objekti lepingujärgseks kasutamiseks vajalikus seisundis (lepingu p 5.4.3), kindlustama kinnisasjadel asuvad ehitised ja tootmiseks vajalikud seadmed (lepingu p 5.4.6), tagama omal kulul lepingu objekti korrashoiu (lepingu p 5.4.7), tegema lepingu objektil oma paremal äranägemisel kõik efektiivse majandustegevuse seisukohalt vajalikud ja mõistlikud investeeringud (lepingu p 5.4.9). Maakohtu istungil asjatundjana ülekuulatud kinnisvaraekspert Riho Lubi selgitas kohtule, et tulu teeniva vara turuväärtuse leidmine põhinebki sellel, kui palju vara on võimeline tulu tootma käesoleval ajal turutingimustele vastavate määradega ehk kui arvutustes kasutatav turupõhine üürimäär ja kehtiva lepingu järgne üürimäär on sarnased ehk kehtiv üürileping vastab turutingimustele, siis see vara väärtust ei saagi mõjutada (kohtutoimiku kd IV, lk 109). 25
(31)Tõsi, vara väärtust negatiivselt mõjutavaks teguriks võiks nimetada süüdistuses välja toodud rendileandja kohustust tasuda leppetrahvi summas 1 miljon eurot Rendilepingu erakorralise ülesütlemise puhul. Tähele tuleb aga panna, et sellist lepinguga ettenähtud tagajärge ei realiseerunud. Kohtukolleegium möönab, et võlgniku maksevõime oluline vähenemine oleks võinud realiseeruda juhul, kui kokkulepitud leppetrahv oleks Linerel OÜ poolt sisse nõutud ning Pere Pagar OÜ oleks Linerel OÜ leppetrahvinõude oma likviidse varaga tasaarvestanud. Antud süüdistuse episoodi kontekstis väärib märkimist ning ringkonnakohus nõustub kaitsjate hinnanguga, et just tänu sellele, et Linerel OÜ jätkas renditaval varal tootmisega oli kõnealune vara realiseeritud süüdistuses näidatud hinnast oluliselt suurema summa eest. Nimelt, kui koormatiste vaba kinnistute hind oli süüdistuse aluseks oleva eksperthinnangu järgi 2,4 mln eurot, siis koos rendilepinguga õnnestus toimiv pagaritööstus lõpuks võõrandada 2,94 mln euro eest ehk ligi 0,5 miljonit eurot kallimalt (prokuratuuri tõendite I kd, tl 33-69 ja V kd, tl 88-95). Kohtukolleegium leiab, et puuduvad mistahes tõendid, mille alusel väita, et 02.04.2012 OÜ Pere Pagar poolt OÜ-ga Linerel sõlmitud kinnisasjade rendileping oleks AS Pere varalist seisundit kahjustanud ja sellega on põhjustatud AS Pere maksevõime oluline vähenemine. Uuritud tõenditega on tuvastatud, et selle lepingu tulemusena on võlgniku AS Pere väärtus hoopis kasvanud. 23. Kohtukolleegium leiab, et maakohus hindas uuritud tõendeid ebaõigesti ning süüdistatavatele etteheidetud AS Pere varalise seisundi kahjustamist, millega on põhjustatud võlgniku maksevõime oluline vähenemine, ei ole objektiivselt realiseeritud. Selliselt kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust. Kuivõrd ringkonnakohus asub seisukohale, et süüdistatavate tegevuses puudub KarS § 384 lg 1 ja KarS § 384 lg 1 - § 22 lg 3 objektiivne kuriteokoosseis, siis puudub vajadus analüüsida nende poolt subjektiivse koosseisu realiseerimist võlgniku varalise seisundi kohustustevastasel kahjustamisel, mis eeldab otsest tahtlust. Ringkonnakohus mõistab süüdistatavad neile esitatud süüdistuses õigeks. V. 24. Maakohus rahuldas Lõuna Toiduainetööstuse AS (pankrotis) tsiviilhagi ja mõistis XXlt, ZZilt, YY, KKlt ja K.Llt solidaarselt välja kannatanu Lõuna Toiduainetööstuse AS (pankrotis) kasuks 200 000 eurot.

§ 310

lg 2 kohaselt jäetakse õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise korral tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavaldus läbi vaatamata. Õigeksmõistva kohtuotsuse korral on välistatud nii tsiviilhagi rahuldamine kui ka rahuldamata jätmine. Kuna XX, ZZi, YY ja KK õigeksmõistmine käsitleb tegu, mis on Lõuna Toiduainetetööstuse AS (pankrotis) tsiviilhagi aluseks, tuleb süüdistatavate vastu esitatud kannatanu tsiviilhagi jätta

§ 310lg 2 alusel läbi vaatamata.

Selliselt tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse ka osas, millega maakohus rahuldas tsiviilhagi K.L vastu, jätab tsiviilhagi läbi vaatamata ning seega rahuldab tsiviilkostja apellatsiooni. VI. 25.

§ 181

lg 1 kohaselt õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik.

§ 182

lg 5 näeb ette, et tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse läbi vaatamata jätmise korral õigeksmõistva kohtuotsuse või kriminaalmenetluse lõpetamise tõttu kannab tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse menetlemisest tingitud kulud riik. Tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse muudel põhjustel läbi vaatamata jätmise korral jaotab kohus 26

(31)tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse menetlemisega tekitatud kulud kõiki asjaolusid arvestades kannatanu ja riigi vahel. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
  1. detsembri
  2. a määruse nr 1-17-7077 punktis 79 ja
  3. detsembri
  4. a otsuse nr 3-1-1-79-14 punktis 44 korranud oma varasemat seisukohta, et valitud kaitsjale makstav tasu on menetluskuluna käsitatav

§ 175lg 1 p 1 alusel üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega.

Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulude hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada selle hüvitamist. Seetõttu on vajalik hinnata, kas taotluses märgitud summa on käsitatav valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasuna. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates võtta arvesse, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud, missugune on kaitsja ühe tööühiku hind ja kas osutatud õigusteenus oli vajalik (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. juuni 2015. a otsus nr 3-1-1-58-15, p 14). Olukorras, kus kaebus jääb rahuldamata, ei saa üldjuhul kõneleda kaebuse argumentide põhjendatusest. Seega on kohtul

§ 187

lg 2 teises lauses märgitud juhtumi korral võimalik hinnata eeskätt seda, kas õigusabi osutamisele kulunud aeg on vastavuses kriminaalasja mahukuse ja keerukusega ning kas kaebuse argumendid on õiguslikult asjasse puutuvad. Samuti peab andma hinnangu kaitsja ühe tööühiku hinna põhjendatusele.

§ 185

lg 1 sätestab muuhulgas, et kui apellatsioonimenetluses tühistatakse esimese astme kohtu otsus täies ulatuses või osaliselt ja tehakse uus kohtuotsus, siis kannab menetluskulud riik. Kuna praeguses asjas tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse täies mahus ja teeb uue otsuse, siis kannab õigusabikulud riik. 25.1. Maakohtu otsusega rahuldati kannatanu esindaja vandeadvokaat O. Nääsi taotlus osaliselt ja XXlt, ZZilt, YY, KKlt ja K.Llt igaühelt mõisteti välja kannatanu esindajale Advokaadibüroole LEXTAL tasutud õigusabikulud kokku summas 6205,10 eurot. Kuna kohtukolleegium tühistab kohtuotsuse kõikide süüdistatavate suhtes ja teeb õigeksmõistva kohtuotsuse ning jätab tsiviilhagi läbi vaatamata, siis tuleb

§ 181

lg 1 ja § 182 lg 5 alusel kannatanu esindaja tasu riigilt kannatanu kasuks välja. Seega mõistab kohtukolleegium Eesti Vabariigilt Lõuna Toiduainetööstuse AS (pankrotis) kasuks välja 6205,10 eurot kannatanu esindajale vandeadvokaat O. Nääsile maakohtus makstud tasu katteks. Kannatanu Lõuna Toiduainetetööstuse AS (pankrotis) esindaja vandeadvokaat O. Nääs esitas 17.10.

  1. a ringkonnakohtu istungil suulise taotluse apellatsioonimenetluses esindajale makstud tasu hüvitamiseks kokku 1020 eurot. Taotluse kohaselt seisneb esindaja tasu maakohtu otsusega ja apellatsioonidega tutvumises ning kliendiga nõupidamises kokku 6 tunni ulatuses. Ühe tööühiku hind on 170 eurot tund. Kannatanu esindaja ei esitanud ringkonnakohtule õigusabikulude tasumise kohustuse tekkimist või kandmist kajastavaid dokumente. Samuti ei esitanud ta ringkonnakohtule kannatanu kirjalikku avaldust selle kohta, et esindajale makstud tasu kantaks üle advokaadibüroo arvele. Kannatanu Lõuna Toiduainetetööstuse AS (pankrotis) esindaja vandeadvokaat Kristi Rande on esitanud 11.09.
  2. a Tallinna Ringkonnakohtule taotluse menetluskulude hüvitamiseks. Taotluse kohaselt seisneb õigusabikulu töönõupidamises Oliver Nääsiga ning kohtuistungiks ettevalmistamises kokku 1 h ja 4 min ulatuses. Ühe tööühiku hind on 130 eurot, seega kokku on esindaja tasu suuruseks 138,67 eurot, millele lisandub Tallinna Ringkonnakohtus istungile kulunud aeg arvestusega 130 eurot tund. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
  3. juuni
  4. a otsuse nr 1-17-1205 punktis 34 märkinud, et kui valitud esindajale makstud tasu hüvitamiseks esitatud taotlusele pole lisatud õigusabikulude tasumise kohustuse tekkimist või kandmist kajastavaid dokumente, ei saa kohus võtta

§ 175

lg 1 p 1 kohaselt seisukohta, kas süüdistataval on tekkinud seoses määruskaebemenetlusega menetluskulu. Järelikult pole vajalik hinnata, kas taotluses märgitud 27

(31)summa on käsitatav valitud kaitsjale makstud mõistliku apellatsioonimenetluses esitatud taotlused tuleb jätta rahuldamata. suurusega tasuna ja 25.
  1. XX kaitsja vandeadvokaat R. Rask esitas maakohtus taotluse XXle õigusabikulude hüvitamiseks summas 75 265,60 eurot (5 kd tl 204-205, 210-222). Taotluse kohaselt seisneb õigusabikulu valitud kaitsja poolt kriminaalasja materjalidega tutvumises, kliendiga nõupidamises, kaitseakti koostamises, büroosisestes nõupidamistes, maakohtu istungiteks ettevalmistamises ja maakohtu istungitel osalemises kokku 503,59 tunni ulatuses. Ühe tööühiku hind on 120 eurot. Lisaks sellele kandis XX kulusid seoses kahe ekspertarvamuse tellimisega summas 2680 eurot. Ringkonnakohtu 17.10.
  2. a istungil esitas XX kaitsja vandeadvokaat R. Rask taotluse apellatsioonimenetluses õigusabikulude hüvitamiseks summas 6852 eurot. Taotluse kohaselt seisneb valitud kaitsja tasu maakohtu otsuse analüüsimises, kliendiga nõupidamises, büroosisestes nõupidamistes, apellatsiooni koostamises, ringkonnakohtu istungiks ettevalmistamises ja sellel osalemises kokku 47,35 tunni ulatuses. Ühe tööühiku hind on 120 eurot tund. Süüdistatava XX kaitsja vandeadvokaat Ramon Rask on esitanud 11.09.
  3. a Tallinna Ringkonnakohtule taotluse menetluskulude hüvitamiseks. Taotluse kohaselt seisneb õigusabikulu kohtuistungiks ettevalmistamises ja ringkonnakohtu istungil osalemises (3 h 15 min) ning ettevalmistamises ringkonnakohtu istungiks (5 h) ja ringkonnakohtu istungil osalemises (2 h). Ühe tööühiku hind on 120 eurot. 31.07.
  4. a Tallinna Ringkonnakohtule esitatud seisukohas kordas R. Rask oma taotlust menetluskulude väljamõistmiseks riigilt süüdistatava kasuks. Täiendavat taotlust kaitsja ei esitanud. Seega taotleb vandeadvokaat R. Rask kokku mõista riigituludest XX kasuks välja valitud kaitsja tasu koos käibemaksuga summas 83 593,60 eurot.

§ 175

lg 1 p 1 kohaselt on valitud kaitsjale või esindajale makstud tasu ja muud vajalikud kulud käsitatavad menetluskuluna üksnes osas, milles need on mõistliku suurusega. Kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb silmas pidada nii esindaja ühe tööühiku hinda kui ka osutatud õigusteenuse vajalikkust. Seejuures on menetlejal kaalutlusruum, hindamaks tehtud toimingute ja selleks koostatud dokumentide vajalikkust, samuti nende koostamisele kulunud aega. Isikule tuleb hüvitada esindajatasu üksnes ulatuses, mis on seotud põhjendatud esindustoimingutega. Menetleja poolt ebavajalikeks loetavate teenuste eest või õigusabi osutamiseks liigselt kulutatud aja eest makstud tasu isikule ei hüvitata. Kohtukolleegium nõustub kaitsja ühe tööühiku hinna suurusega. Kohtukolleegiumi hinnangul ei kuulu väljamõistmisele kulud, mis seonduvad büroosiseste nõupidamistega. Büroosisene nõupidamine kolleegidega ei ole puutumuses esindustoimingutega. Kui esindaja peab vajalikuks pidada nõu kolleegidega, siis ei ole põhjendatud selle kulu arvestamine esindatava menetluskulude hulka. Sama kehtib ka kuludele, mis on seotud edasise tegevuse planeerimisega, büroosisese töökorraldusega, võimalike kuriteokoosseisude ja kohtupraktika analüüsimisega. Ka need on büroosisesed korralduslikud küsimused, mis ei ole esindatava menetluskulude hulka arvatavad. Kohtukolleegiumi hinnangul on praeguses asjas põhjendatud lugeda mõistlikuks töötasu 210 tunni eest ja seega mõistab kohtukolleegium riigituludest XX kasuks välja 25 200 eurot, millele lisandub käibemaks summas 5040 eurot, seega kokku 30 240 eurot. 25.3. YY kaitsja vandeadvokaat R. Rask maakohtus ja apellatsioonimenetluses taotlust YYle õigusabikulude hüvitamiseks ei esitanud. Osades taotlustes on küll märgitud, et R. Rask kaitseb XXi ja YYi, kuid taotlustele lisatud õigusabikulude tasumise kohustuse tekkimist või kandmist kajastavad dokumendid on esitatud vaid XX kohta. 28

(31)25.
  1. ZZi kaitsja vandeadvokaat T. Peterson esitas maakohtus taotluse ZZile õigusabikulude hüvitamiseks summas 71 616 eurot (5 kd tl 192-203, 206-207). Taotluse kohaselt seisneb õigusabikulu valitud kaitsja poolt kriminaalasja materjalidega tutvumises, kliendiga nõupidamises, kirjavahetuses prokuröriga, Riigikohtu ja EIK kohtupraktika analüüsimises, kaitseakti koostamises, büroosiseses nõupidamises, ülekuulamisteks ettevalmistumises, maakohtu istungiks ettevalmistamises ja maakohtu istungitel osalemises kokku 497,06 tunni ulatuses. Ühe tööühiku hind on 120 eurot. Ringkonnakohtu 17.10.
  2. a istungil esitas ZZi kaitsja vandeadvokaat T. Peterson taotluse apellatsioonimenetluses õigusabikulude hüvitamiseks summas 6 554,40 eurot. Taotluse kohaselt seisneb valitud kaitsja tasu maakohtu otsuse analüüsimises, kliendiga nõupidamises, apellatsiooniteate esitamises, büroosiseses nõupidamises, kohta seisukoha kujundamises, apellatsiooni koostamises, ringkonnakohtu istungiks ettevalmistamises ja sellel osalemises kokku 45,31 tunni ulatuses. Ühe tööühiku hind on 120 eurot tund. Süüdistatava ZZi kaitsja vandeadvokaat Tarmo Peterson on esitanud 11.09.
  3. a Tallinna Ringkonnakohtule taotluse menetluskulude hüvitamiseks. Taotluse kohaselt seisneb õigusabikulu kohtuistungiks ettevalmistamises (6 h 30 min) ja ringkonnakohtu istungil osalemises (2 h) ning ettevalmistamises kohtuistungiks (1 h 30 min) ja kohtuistungil osalemises (1 h). Ühe tööühiku hind on 120 eurot. 31.07.
  4. a esitas süüdistatava ZZi kaitsja vandeadvokaat Tarmo Peterson Tallinna Ringkonnakohtule taotluse menetluskulude hüvitamiseks. Taotluse kohaselt seisneb õigusabikulu seisukoha koostamises (1 h 30 min). Ühe tööühiku hind on 155 eurot tund. Seega taotleb vandeadvokaat T. Peterson kokku mõista riigituludest ZZi kasuks välja valitud kaitsja tasu koos käibemaksuga summas 80 023,40 eurot. Kohtukolleegium nõustub kaitsja poolt taotletud ühe tööühiku hinnaga 120 eurot tund. Seejuures ei pea kohtukolleegium põhjendatuks 31.07.
  5. a seisukoha esitamise eest 155 euro suurust tunnihinda. 31.07.
  6. a seisukoha koostamiseks peab ringkonnakohus mõistlikuks tunnihinnaks 140 eurot. Samuti leiab kohtukolleegium, et hüvitamisele ei kuulu kulud, mis on seostud büroosiseste nõupidamistega, kohtupraktika analüüsimisega, prokuröriga peetud kirjavahetusega ja ülekuulamisteks ettevalmistumisega. Tegemist on büroosiseste kuludega, mida esindatava menetluskulude hulka ei arvata. Kohtukolleegiumi hinnangul on praeguses asjas põhjendatud lugeda mõistlikuks töötasu 212,5 tunni eest (211 tunni eest tunnihinnaga 120 eurot ja 1,5 tunni eest tunnihinnaga 140 eurot). ja seega mõistab kohtukolleegium riigituludest ZZi kasuks välja 25 530 eurot, millele lisandub käibemaks summas 5106 eurot, seega kokku 30 636 eurot. 25.
  7. KK kaitsja advokaat A. Svištš esitas maakohtus taotluse KKle õigusabikulude hüvitamiseks summas 78 969,32 eurot (5 kd tl 178-191, 208-209). Taotluse kohaselt seisneb õigusabikulu valitud kaitsja poolt kriminaalasja materjalidega tutvumises, kliendiga nõupidamises, süüdistusakti analüüsimises, prokuröri taotluste analüüsimises ja järelepärimiste tegemises, Riigikohtu ja EIK kohtupraktika analüüsimises, kaitseakti koostamises, kaitsjatega nõupidamises, maakohtu istungiks ettevalmistamises ja maakohtu istungitel osalemises kokku 390,47 tunni ulatuses summas 78 880,80 eurot. Ühe tööühiku hind on 120 eurot. Lisaks sellele on süüdistatav kandnud kulusid seoses äriregistri ja kinnistusraamatu väljevõtete tegemisega 85,52 eurot. Ringkonnakohtu 17.10.
  8. a istungil esitas KK valitud kaitsja advokaat A. Svištš taotluse apellatsioonimenetluses õigusabikulude hüvitamiseks summas 16 005,60 eurot. Taotluse kohaselt seisneb valitud kaitsja tasu maakohtu otsuse analüüsimises, kohtumäärusega tutvumises, kliendiga nõupidamises, Riigikohtu lahendite analüüsimises, apellatsiooni koostamises, teiste menetlusosaliste apellatsioonidega tutvumises, pankrotimenetluse lõpparuandega tutvumises, 29
(31)ringkonnakohtu istungiks ettevalmistamises ja sellel osalemises kokku 111,18 tunni ulatuses. Ühe tööühiku hind on 120 eurot tund. Süüdistatava KK kaitsja Andrei Svištš on esitanud 11.09.
  1. a Tallinna Ringkonnakohtule taotluse menetluskulude hüvitamiseks. Taotluse kohaselt seisneb õigusabikulu Riigikohtu otsuse analüüsist, kohtuistungiks ettevalmistamises (5 h), kohtuistungiks ettevalmistamises (8 h 50 min), ringkonnakohtu istungil osalemises (2 h), menetlusse võtmise määrusega tutvumises, kliendile edastamises, eelistungil lahendatavate taotluste kaardistamises, telefoninõupidamises kliendiga (25 min), kohtuistungiks ettevalmistamises (3 h 13 min), kohtuistungil osalemises (1 h) ning Riigikohtu otsuse analüüsis, kliendile edastamises ja selgitamises (30 min). Ühe tööühiku hind on 120 eurot. 31.07.
  2. a on süüdistatava KK kaitsja vandeadvokaat Andrei Svitštš esitanud Tallinna Ringkonnakohtule taotluse menetluskulude hüvitamiseks. Taotluse kohaselt seisneb õigusabikulu 2018-2020 kohtupraktika analüüsis KarS § 384 kohaldamisel, mõisliku menetlusaja küsimustes, tõendite lubatavuse küsimustes (kokku 3 h 45 min), seisukoha koostamises ja nõupidamises kliendiga (kokku 6 h 32 min). Ühe tööühiku hind on 155 eurot. Seega taotleb A. Svištš mõista riigituludest KK kasuks välja valitud kaitsja tasu koos käibemaksuga summas 99 823,09 eurot. Kohtukolleegium nõustub kaitsja poolt taotletud ühe tööühiku hinnaga 120 eurot tund. Seejuures ei pea kohtukolleegium põhjendatuks 31.07.
  3. a seisukoha esitamise eest 155 euro suurust tunnihinda ning loeb mõistlikuks 140 eurot. Hüvitamisele ei kuulu kulud, mis on seostud büroosiseste nõupidamistega, kohtupraktika analüüsimisega ja järelepärimiste tegemisega. Tegemist on büroosiseste kuludega, mida esindatava menetluskulude hulka ei arvata. Kohtupraktika analüüsile kulunud aega ei pea kohtukolleegium põhjendatuks hüvitada, kuivõrd advokaadilt eeldatakse aktuaalse kohtupraktika tundmist. Samuti tuleb märkida, et sama büroo teise kahe kaitsja taotletud tasud on käesolevas kriminaalasjas oluliselt väiksemad, s.t kulutatud töötunde on vähem, mistõttu ei ole ka põhjendatud taotletud summa täies ulatuses hüvitamine. Kohtukolleegiumi hinnangul on praeguses asjas põhjendatud lugeda mõistlikuks töötasu 213 tunni (211 tunni eest tunnihinnaga 120 eurot ja 2 tunni eest tunnihinnaga 140 eurot) eest ja seega mõistab kohtukolleegium riigituludest KK kasuks välja 25 600 eurot, millele lisandub käibemaks summas 5120 eurot, seega kokku 30 720 eurot. 25.
  4. Tsiviilkostja esindaja vandeadvokaat A. Pilv esitas maakohtus taotluse K.Lle õigusabikulude hüvitamiseks summas 32 302,39 eurot (5 kd tl 223-248). Taotluse kohaselt seisneb esindaja tasu kriminaalasja materjalidega tutvumises, kliendiga nõupidamises, kaitseakti koostamises, kaitsjatega nõupidamises, määruskaebuse koostamises ja maakohtu istungitel osalemises kokku 192,27 tunni ulatuses. Ühe tööühiku hind on 140 eurot. Ringkonnakohtu 17.10.
  5. a istungil esitas tsiviilkostja esindaja vandeadvokaat A. Pilv taotluse K.Lle õigusabikulude hüvitamiseks summas 3 676,80 eurot. Taotluse kohaselt seisneb esindaja tasu maakohtu otsusega tutvumises, kliendiga nõupidamises, apellatsiooni koostamises, teiste menetlusosaliste apellatsioonidega tutvumises, ringkonnakohtu istungiks ettevalmistamises ja sellel osalemises kokku 19,15 tunni ulatuses. Ühe tööühiku hind on 160 eurot tund. Tsiviilkostja K.L esindaja vandeadvokaat Aivar Pilv on esitanud 11.09.
  6. a Tallinna Ringkonnakohtule taotluse menetluskulude hüvitamiseks. Taotluse kohaselt seisneb õigusabikulu ringkonnakohtu istungiks ettevalmistamises (2 h 30 min) ja kliendi esindamises Tallinna Ringkonnakohtu istungil (2 h). Ühe tööühiku hind on 160 eurot. Seega taotleb vandeadvokaat A. Pilv mõista riigituludest K.L kasuks välja tsiviilkostja esindaja tasu 215,92 töötunni eest koos käibemaksuga summas 36 843,19 eurot. Tsiviilkostja esindaja on maakohtus, määruskaebemenetluses ja apellatsioonikohtus olnud jätkuvalt seisukohal, et K.L menetlusse kaasamine tsiviilkostjana oli ebaseaduslik. Neid seisukohti korratakse kohtuistungitel ning kohtutele esitatud menetlusdokumentides. 30
(31)Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole selles küsimuses tegemist keeruka õigusliku vaidlusega. Mingeid uusi asjaolusid ei ole menetluse kestel ilmnenud. Ringkonnakohus rahuldas tsiviilkostja esindaja apellatsiooni. Seega olid apellatsiooni argumendid põhjendatud. Kohtukolleegium nõustub kaitsja poolt taotletud ühe tööühiku hinnaga. Kohtukolleegiumi hinnangul on praeguses asjas põhjendatud lugeda mõistlikuks töötasu 180 tunni eest ja seega mõistab kohtukolleegium riigituludest tsiviilkostja K.L kasuks välja 28 800 eurot, millele lisandub käibemaks summas 5760 eurot, seega kokku 34 560 eurot. 26. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337

lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 2 ning § 340 lg 2 p-dest 1 ja 5 tühistab kohtukolleegium Harju Maakohtu

  1. mai
  2. a kohtuotsuse täies mahus ja teeb uue otsuse, millega mõistab kõik süüdistatavad neile esitatud süüdistuses õigeks. Kaitsjate ja tsiviilkostja esindaja apellatsioonid kuuluvad rahuldamisele. Prokuröri apellatsioon jääb rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 31

(31)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.