← Eesti

4-20-2766/22

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. veebruar 2021, Tartu (kirjalikus menetluses) Väärteoasja number 4-20-2766 (2100,20,000008) Kohtukoosseis Aarne Sarjas Väärteoasi Sergei Andrejev süüdistatuna KVS § 17 järgi Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu (Narva kohtumaja)
  2. novembri
  3. a otsus Apellatsiooni esitaja Politsei- ja Piirivalveameti sisekontrollibüroo, esindaja Liina Sarapuu Teised apellatsioonimenetluse Sergei Andrejevi

(370121002216)kaitsja vandeadvokaat Anneli Aab pooled RESOLUTSIOON
  1. Tühistada Viru Maakohtu
  2. novembri
  3. a otsus osas, millega Sergei Andrejev mõisteti õigeks.
  4. Teha tühistatud osas uus otsus, millega lõpetada Sergei Andrejevi suhtes väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 2 alusel.
  5. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
  6. Apellatsioon jätta rahuldamata.
  7. Mõista Eesti Vabariigilt Sergei Andrejevi kasuks apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks välja 1800 eurot Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale saab esitada kirjaliku määruskaebuse süüdlase advokaadist kaitsja ning Politsei- ja Piirivalveamet. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule 30 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai käesolevast kohtumäärusest teada või pidi sellest teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  8. Politsei- ja Piirivalve ameti sisekontrollibüroo koostas
  9. mail
  10. a väärteoprotokolli selle kohta, et Sergei Andrejev PPA Ida prefektuuri Narva politseijaoskonna juhina, s.o ametiisikuna, rikkus korruptsioonivastase seaduse (KVS) § 3 lg 1 p-s 4 ja § 5 lg-s 3 sätestatud mõju ja avaliku vahendi korruptiivse kasutamise keeldu ja pani sellega toime KVS §-s 17 sätestatud väärteo.
  11. Väärteoprotokolli kohaselt tekitas S. Andrejev enda vahetule alluvale T.K. teadmise, et S. Andrejevi sõidutamiseks Narva politseijaoskonnast tema elukohta aadressil XXX, Jõhvi ja vastupidi, on olemas Ida prefekti luba, mis on vajalik PPA peadirektori
  12. detsembri
  13. a käskkirjaga nr 162 kinnitatud „PPA maismaasõidukite kasutamise korra“ punkti 6.7 alusel. Ida prefekti
  14. septembri
  15. a korraldusega nr 1.1-4.7/8T anti T.K. teenistusülesannete täitmiseks kasutada politseisõiduk Volkswagen Tiguan, millega ta sõidutas S. Andrejevit ajavahemikus
  16. jaanuarist
  17. a kuni
  18. oktoobrini
  19. a kokku 46-l korral. S. Andrejevi eesmärgiks oli omakasu, kuna seeläbi hoidis ta kokku kütusekulu summas ca 239 eurot.
  20. Viru Maakohtu
  21. novembri
  22. a otsusega mõisteti S. Andrejev õigeks.
  23. Vaidlus puudub selles, et S. Andrejev oli ametiisik ja taolised sõidud politseisõidukiga toimusid. Pooled vaidlevad selle üle, kas S. Andrejev kasutas taoliste sõitude tegemiseks enda ametiseisundist tulenevat mõju ja kas seda tehti korruptiivselt.
  24. Kokkuvõtvalt ei nähtu maakohtu hinnangul väärteoprotokollist, missugust ametikohustust on S. Andrejev rikkunud. S. Andrejev ei ole rikkunud „PPA maismaasõidukite kasutamise korra“ punkti 6.7 ja sellest tulenevalt ametikohustust, kuna vastava korra adressaadiks oli T.K. , mitte tema. Antud korralduse alusel T.K. antud luba ei sisaldanud marsruuti või juhiseid, kuidas tuli liikuda elukohast tööle ja tagasi. Tõendamist on leidnud, et selliseid ettekirjutusi ei ole ja oluline on vaid see, et sõiduk oleks päeva lõpuks pargitud korralduses märgitud ametniku elukohta. Selliseid rikkumisi T.K. tegevuses tuvastatud ei ole. Maakohus ei tuvastanud, et S. Andrejev oleks T.K. suhtes kasutanud enda ametiseisundist tulenevat mõju. Tõendamist on leidnud, et T.K. võttis teel Narva politsei jaoskonda S. Andrejevi Jõhvist auto peale vabatahtlikult. Samuti ei ole tõendamist leidnud, et S. Andrejev tekitas enda vahetule alluvale T.K. teadlikult veendumuse, et tema sõidutamiseks on olemas Ida prefekti luba. S. Andrejev üksnes kasutas võimalust, kui see sobis kokku T.K. enda tööplaanidega ja see ei sõltunud seega tema tahtest. Kui T.K. ei olnud võimalik S. Andrejevit auto peale võtta, otsis S. Andrejev Narva minemiseks teisi võimalusi. S. Andrejevile ei loodud tema sõidutamise läbi ebavõrdset eelist võrreldes teiste PPA ametnikega, kuna T.K. sõidutas võimaluse korral ka teisi ametnikke.
  25. Ametiauto kasutamisega kaasnes S. Andrejevile teatav kokkuhoid, s.o ta ei pidanud kulutama raha enda isikliku auto kütuse peale. Samas ei ole omakasu ja kokkuhoid samastatavad mõisted. Omakasu eesmärgil tegutsemine eeldab tahtlust kasutada ametiseisundist tulenevat mõju korruptiivselt, mida S. Andrejevi tegevuses tuvastamist leidnud ei ole. S. Andrejev üksnes kasutas juhust, kui see sobis kokku nii tema kui ka T.K. tööplaanidega. T.K. mingisuguseid negatiivseid järelmeid ei järgnenud, kui ta S. Andrejevit sõidutada ei saanud. Seega puudub S. Andrejevi käitumises subjektiivse tunnusena ka tahtlus, sest T.K. ga tööle ja tagasi sõitmiseks ei kasutanud ta viimase suhtes korruptiivset mõju, vaid tegemist oli T.K. vabatahtliku otsustusega. APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Apellatsioon
  26. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni PPA sisekontrollibüroo, kes taotleb maakohtu otsuse 2 tühistamist ja S. Andrejevi süüdi tunnistamist ning tema karistamist rahatrahviga. Kokkuvõtvalt on apellatsioonis toodud seisukohad järgmised.
  27. S. Andrejev on rikkunud ametikohustust, kuna rikkus „PPA maismaasõidukite kasutamise korra“ punkti 6.
  28. T.K. väljus S. Andrejevit sõidutades enda tavapärasest marsruudist. S. Andrejev oleks pidanud küsima selleks Ida prefektilt eelneva loa.
  29. Apellandi hinnangul kasutas S. Andrejev T.K. suhtes ametiseisundist tulenevat mõju. T.K. avaldas distsiplinaarmenetluse käigus, et S. Andrejevi sõnul andis Ida prefekt talle loa sõita Narva läbi Jõhvi. T.K. on prefekti korraldusega lubatud ametisõidukit väljaspool tööaega parkida üksnes oma elukohas Toilas. Väärteomenetluse käigus avaldas T.K. , et temal oli kindel veendumus, et S. Andrejevi sõidutamiseks on olemas prefekti luba. Kohtumenetluse käigus T.K. muutis aga oma ütluseid ja väitis, et S. Andrejeviga ei olnud sellest juttu, kas tema sõidutamiseks on prefekti luba olemas. Maakohus ei ole otsuses analüüsinud T.K. ütluste usaldusväärsust nendes esinevate vasturääkivuste tõttu. Pärast prefekti ja S. Andrejevi vahelist vestlust
  30. a septembris ütles S. Andrejev T.K. , et tema sõidutamiseks on luba olemas ja seda ei tohi kuritarvitada. S. Andrejev jättis T.K. aga ütlemata, et tema sõidutamine on lubatud üksnes siis, kui S. Andrejevi enda auto on remondis. Seeläbi eksitas A. Andrejev T.K. t ja mõjutas teda ennast edasi sõidutama.
  31. T.K. sõidutas S. Andrejevit küll vabatahtlikult, kuid tal puudus selleks teenistuslik vajadus, s.o tegemist ei olnud tema teenistuskohustusega. Tuvastamist ei ole leidnud, et T.K. oleks süstemaatiliselt ja järjepidevalt sõidutanud mõnda teist kolleegi väljaspool Toilat, missugust fakti ei ole maakohus analüüsinud. S. Andrejev mõjutas ametiisikuna T.K. t tegema enda huvides midagi, milleks viimasel puudus teenistusalane vajadus ja mida ta ilma S. Andrejevi ettepanekuta teinud ei oleks.
  32. Apellant ei nõustu maakohtuga, et S. Andrejevi sõidutamisega ei ole talle loodud ebavõrdset eelist võrreldes teiste PPA ametnikega. Vaid üksikjuhtumitel on tuvastamist leidnud, et T.K. võttis Jõhvist või Narvast peale mõne teise ametniku. Ja ka nendel kordadel sõidutati alati ka S. Andrejevit, mistõttu peamiseks eesmärgiks oli siiski tema sõidutamine. Teisi ametnikke sõidutati vaid seetõttu, et T.K. sõitis S. Andrejevi pärast niikuinii.
  33. Maakohus on ekslikult leidnud, et T.K. sõidutas S. Andrejevit, kuna selline oli nende varasem praktika. Siinkohal on maakohus vääralt tõlgendanud prefekti ütluseid, kes ei ole kunagi avaldanud, et teise piirkonda kolleegile järgi sõitmine on tavapärane ja levinud praktika. T.K. ja S. Andrejevi varasem praktika üksteise sõidutamisega seoses toimus isiklike autodega ja ei ole ülekantav sarnastele sõitudele PPA sõidukitega.
  34. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ei ole omakasu ja kulude kokkuhoid samastatav, miks süstemaatiline kulude kokkuhoid riigi ressursside arvelt ei ole omakasu ning miks ei ole selles korruptiivseid tunnuseid. Läbi kulude kokkuhoiu on S. Andrejev saanud ainelist kasu, mida on võimalik suunata mujale ja seeläbi on täidetud ka omakasu eesmärk.
  35. Arvestades S. Andrejevi pikaajalist kogemust politseiametniku ja politseijaoskonna juhina, pidi ta olema teadlik nii „PPA maismaasõidukite kasutamise korra“, korruptsioonivastase seaduse nõuete ja avaliku teenistuse seadusest tulenevate ametniku üldiste kohustustega ametiasutuse vara kasutamisel. S. Andrejev pidi aru saama, et T.K. puudub tema sõidutamiseks teenistusalane vajadus ja seda tehes kasutab ta ära T.K. pikaaegse töösuhtega tekkinud usaldusväärsust ja tema kasutusse antud sõidukit omakasu eesmärgil. Kaitsja vastus apellatsioonile
  36. S. Andrejevi kaitsja palub jätta maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. 3
  37. S. Andrejev ei ole rikkunud „PPA maismaasõidukite kasutamise korra“ p 6.7, kuna S. Andrejev ei olnud sõiduki kasutamise ees vastutav isik, vaid selleks oli T.K. . Kohtumenetluse käigus leidis üheselt tuvastamist, et kõnealuses korras ei ole fikseeritud marsruuti, mööda mida on ametnik kohustatud sõitma. Oluline on, et päeva lõpuks oleks sõiduk pargitud korralduses märgitud ametniku elukohta.
  38. Kohtuväline menetleja heidab maakohtule ette, et viimane ei ole arvesse võtnud T.K. poolt kohtueelse menetluse käigus antud ütluseid. Kaitsja sellega ei nõustu. VTMS § 99 lg 8 alusel on tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine võimalik vaid olukorras, kus tunnistaja ei ole asja arutamisele ilmunud (vt RKTKo nr 3-1-1-55-10, p 15). T.K. oli kohtuistungil, mistõttu ei saanud kohus VTMS § 99 lg 8 alusel T.K. kohtueelses menetluses antud ütlusi avaldada.
  39. VTMS § 99 lg 5 esimese lause alusel on võimalik esitada tunnistajale küsimusi tema poolt varem antud ütluste selgitamiseks ja täiendamiseks, mida käesoleval juhul on tehtud. Maakohus on lasknud T.K. täiendada ja selgitada oma kohtueelses menetluses antud ütluseid. Vastuseks maakohtu (ja kaitsja) küsimustele selgitas T.K. , et ainus jutt prefekti loa olemasolust oli, kui ta küsis S. Andrejevilt
  40. aasta septembris, et ega sellest ei tule selliseid sarnaseid probleeme nagu Viljandis. T.K. ja S. Andrejev rääkisid sellest Viljandi juhtumi seoses, mis toimus sügisel. S. Andrejev selgitas T.K. , et on sellest prefektiga rääkinud, kes ütles üksnes, et luba ei tohi kuritarvitada. T.K. kohtueelsetest ja kohtuistungil antud ütlustest ei tulene, et tema ja S. Andrejev oleks enne
  41. a septembrit vestelnud prefekti poolt antavast loast. Kohtuväline menetleja on tõendeid sisustanud ja tõlgendanud endale meelepärasel viisil.
  42. S. Andrejev ei ole T.K. suhtes kasutanud enda ametiseisundist tulenevat mõjuvõimu või teda muul viisil eksitanud. Kohtuväline menetleja väidab, et S. Andrejev jättis T.K. avaldamata prefektiga toimunud vestluse sisu ja lõi seeläbi tahtlikult T.K. ettekujutuse prefekti loa olemasolust. Prefekt T. Kruup selgitas istungil, et
  43. a septembris ta ei osanud taoliste sõitude osas õiget lahendust välja pakkuda ja sellest tulenevalt aktsepteeris seda. Sellest rääkis S. Andrejev T.K. ja ütles, et prefekti sõnul ei tohi seda luba kuritarvitada. S. Andrejev ei püüdnud mingilgi moel T.K. t eksitada või tema mingisugust veendumust tekitada. Kui
  44. a sügisel S. Andrejevi sõiduk remondis oli, andis prefekt talle vastava loa ja sellest rääkis S. Andrejev T.K. . Kuna prefektiga peetud varasemast vestlusest S. Andrejev prefekti keeldu välja ei lugenud, ei osanud ta keeldu ka eeldada. Vastupidiselt, ta eeldas nõusolekut. Sellest ei saa seega järeldada, et S. Andrejev üritas T.K. s teadlikult tekitada veendumust prefekti loa olemasolust.
  45. S. Andrejevi sõidutamisega ei ole võrreldes teiste PPA ametnikuga tema suhtes loodud ebavõrdset eelist. T.K. sõidutas teisigi kolleege. Näiteks K. Palu, A. Mürsepa, A. Urbi ja A. Kevaskit. Lisaks avaldas prefekt S. Andrejevile, et on sellist võimalust kasutanud, kuid seda ei tohi kuritarvitada. S. Andrejev sõitis koos T.K. ga vaid juhul, kui selleks oli eluline vajadus ja see oli kooskõlas T.K. tööplaanidega. S. Andrejev ei sõitnud T.K. ga süstemaatiliselt, vaid mõned korras kuus selliselt, mõni kuu jäi ka vahele. Kui T.K. teda peale võtta ei saanud, kasutas ta liikumiseks teisi võimalusi. Näiteks bussi. Prefekt T. Kruup selgitas, et on ise samuti teisi kolleege peale võtnud, mis kinnitab H. Tarki ütluseid välja kujunenud praktikast. Viimaks ei ole võimalik kohtul hinnata, kas ja millise eelise sai S. Andrejev seeläbi teiste ametnikega võrreldes, kuna kohtul sellekohane informatsioon puudus. Kohus hindas seda olemasolevate tõendite pinnalt. Nii H. Tark kui ka T.K. on andnud samasisulisi ütluseid selle kohta, et T.K. ga said Narva teisedki kolleegid. Taolist praktikat kinnitas ka T. Kruup. S. Andrejev ei ole seega võrreldes teistega saanud ebavõrdset eelist.
  46. S. Andrejev ei sõitnud koos T.K. ga omakasu eesmärgil, vaid elulistel põhjendustel. Nimelt oli tema peres üks auto. Kui S. Andrejev seda kasutada ei olnud võimalik, otsis ta tööle saamiseks teisi alternatiive. Kui T.K. teda peale võtta ei saanud, aktsepteeris ta seda ja otsis teisi võimalusi. Kohtuvälise menetleja spekulatsioon kulude kokkuhoiust ei ole subjektiivse koosseisu täitmiseks 4 piisav. Kulude kokkuhoid selle sisulises mõttes ei ole aga samastatav motiiviga, millest S. Andrejevi tegevus oli ajendatud. Omakasu eesmärgil tegutsemine eeldab tahtlust kasutada ära enda ametiseisundist tulenevat mõju korruptiivselt. Asjas tuvastatud faktilised asjaolud seda ei kinnita. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  47. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb käesolevas asjas väärteomenetlus lõpetada, kuna maakohus on rikkunud ne bis in idem-põhimõtet. Nimelt on S. Andrejev käesoleva süüdistuse aluseks oleva identse teo eest juba distsiplinaarkorras süüdi mõistetud ja karistatud.
  48. Vastavalt KarS § 2 lg-le 3 ei saa isikut ühe teo eest mitu korda karistada (ne bis in idem). Säte toetub PS §-le 23 ja EIÕK
  49. lisaprotokolli artiklile
  50. Ne bis in idem on menetlusõiguslik põhimõte, mis välistab sama isiku sama teo uue menetlemise, kui ta on juba selle teo eest õigeks või süüdi mõistetud, s.o tegemist on kohtuotsuse materiaalset õigusjõudu tagava normiga. Ne bis in idem-põhimõte peab tagama õigusrahu ja õiguskindluse, kaitstes isikut riigi omavoli ja ülemäärase sekkumise eest (vt ka RKKKo nr 3-1-1-57-08, p 10; 3-1-1-57-09, p 16).
  51. Sama teo tuvastamisel on määrav mitte võrreldavate tegude langemine ühe või mitme süüteokoosseisu alla, vaid tegude faktilised asjaolud. Langevad need kokku, on tegemist ühe teoga (vt RKKKo nr 3-1-1-57-09, p 17). Sellest tulenevalt ei ole välistatud ne bis in idem-põhimõtte rikkumine olukorras, kus isikut on eelnevalt sama teo eest karistatud distsiplinaarkorras ja edasiselt esitatakse talle süüdistus näiteks väärteokorras (vt nt RKKKo nr 3-1-1-88-02).
  52. Ne bis in idem-põhimõtte rikkumist tuleb seega alustada S. Andrejevi distsiplinaarsüüteo aluseks olevate ja käesoleva väärteomenetluse aluseks olevate tegude faktiliste asjaolude võrdlemisest.
  53. S. Andrejevit karistati Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori
  54. mai
  55. a käskkirjaga nr 1.33/20d distsiplinaarkorras selle eest, et ta kasutas ajavahemikul
  56. jaanuarist
  57. a kuni
  58. oktoobrini
  59. a isiklikul otstarbel T.K. teenistusülesannete täitmiseks usaldatud sõidukit Wolkswagen Tiguan registreerimisnumbriga XX marsruudil Jõhvi-Narva ja vastupidi 46-l korral, sealhulgas 18 päeval nii hommikul kui ka õhtul. Käskkirja kohaselt tekitas S. Andrejev varalist kahju 239 euro ulatuses, mis oleks olnud kütusekulu, kui ta oleks kasutanud isiklikku autot. Käskkirja kohaselt kasutas S. Andrejev ära oma ametipositsiooni, kuna andis isiklikest huvidest lähtuvalt oma alluvale korralduse sõiduki lubamatuks kasutamiseks, millega rikkus „PPA maismaasõidukite kasutamise korra“ punkte 6.1 ja 6.
  60. Ta tunnistati distsiplinaarkorras süüdi politsei- ja piirivalveameti seaduse § 86 p-des 1 ja 3 toodud teenistuskohustuste süülise täitmata jätmise ja vääritu teo toimepanemises. Selle eest vähendati karistusena kolmeks kuuks tema ametipalka 10 % võrra (vt tl-d 48-50).
  61. Käesolevalt süüdistatakse S. Andrejevi KVS § 17 alusel selles, et tekitas enda vahetule alluvale T.K. veendumuse, et S. Andrejevi sõidutamiseks tema elukohast aadressilt XXX, Jõhvi Narva politseijaoskonda vastupidi, on olemas Ida prefekti luba, mis on vajalik PPA peadirektori
  62. detsembri
  63. a käskkirjaga nr 162 kinnitatud „PPA maismaasõidukite kasutamise korra“ punkti 6.7 alusel. Ida prefekti
  64. septembri
  65. a korraldusega nr 1.1-4.7/8T anti T.K. teenistusülesannete täitmiseks kasutada politseisõiduk Volkswagen Tiguan registreerimisnumbriga XX, millega ta sõidutas S. Andrejevit ajavahemikus
  66. jaanuarist
  67. a kuni
  68. oktoobrini
  69. a kokku 46-l korral. S. Andrejevi eesmärgiks oli kulude kokkuhoid, kuna seeläbi säästis ta kütusekulu summas 239 eurot. Kohtuväline menetleja süüdistab S. Andrejevit selles, et ta rikkus KVS § 3 lg 1 p-s 4 ja § 5 lg-s 3 sätestatud mõju ja avaliku vahendi korruptiivse kasutamise keeldu ja pani sellega toime KVS §-s 17 sätestatud väärteo.
  70. Objektiivse kõrvalvaataja hinnangul on üheselt mõistetav, et S. Andrejevi suhtes toimus nii distsiplinaar- kui ka väärteokorras menetlus identsete tegude alusel. Mõlemal juhul on sama nii tegude ajaline periood, sõidukordade arv, sõiduvahend ja seda juhtinud politseiametnik ning isegi 5 väidetav kulude kokkuhoid summas 239 eurot. Samuti on antud juhul nii distsiplinaar- kui ka väärteomenetlus suunatud „maismaasõidukite kasutamise korrast“ tulenevate rikkumiste tuvastamiseks, s.o S. Andrejevil heidetakse mõlemal juhul ette sisuliselt seda, et ta ei oleks tohtinud sellisel viisil politseisõidukiga tööle ja tagasi sõita.
  71. Kohtuväline menetleja võiks siinkohal vastu vaielda ja väita, et praegusel juhul on S. Andrejevi suhtes väärteoprotokoll koostatud KVS § 17 alusel, mis keelab ametiisiku poolt omakasu eesmärgil ametiseisundi, avaliku vahendi, mõju või siseteabe korruptiivse kasutamise. Samal ajal kui distsiplinaarkorras heideti talle ette teenistuskohustuste süülist täitmata jätmist ja vääritut tegu politsei- ja piirivalve seaduse § 86 p-de 1 ja 3 järgi.
  72. Ne bis in idem-põhimõtte rikkumisele hinnangut andes ei tule võrrelda mitte teole antavat õiguslikku hinnangut, s.o paragrahvi dispositsiooni, vaid inimkäitumisele antavat tervikhinnangut, s.o faktilisi asjaolusid (vt käesoleva otsuse p 24). Keelatud on isiku suhtes teistkordse menetluse läbiviimise juhul, kui see menetlus käsitleb samu või sisuliselt samu faktilisi asjaolusid. Ainult sellisel juhul on tagatud isiku kaitse mitte ainult teistkordse karistamise, vaid ka uue menetluse eest (vt ka RKKKo 3-1-1-57-09, p 17). Ne bis in idem-põhimõtte eesmärk on välistada võimalus, et pärast isiku kohta tehtud jõustunud karistamisotsust võidakse teda üllatada sooviga hakata kaaluma uut karistamist sama teo eest, ja kindlustada õigusrahu (Riigikohtu üldkogu
  73. oktoobri
  74. a otsus asjas nr 3-4-1-10-04, p 14). Ne bis in idem-põhimõte kujutab endast ühelt poolt menetlustakistust, teisalt aga isiku subjektiivset õigust eeldada, et teda ei süüdistata sama teo eest uuesti. Nii on mitmekordse karistamise keeld seotud õiguskindluse põhimõttega, kaitstes isikut riigi omavoli eest. Ne bis in idem põhimõte peab kokkuvõttes kaitsma isikut riigi ülemäärase sekkumise eest (vt RKKKo nr 3-1-1-57-08, p 10).
  75. Nagu eespool öeldud, S. Andrejevit on juba distsiplinaarkorras karistatud tegude eest, mille kohta on tema suhtes käesolevalt koostatud väärteoprotokoll ja millest tulenevalt tuleb S. Andrejevi suhtes väärteomenetlus lõpetada. Seda seisukohta ei muuda ka tõsiasi, et S. Andrejev vaidlustas Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori
  76. mai
  77. a käskkirja nr 1.3-3/20d ja hetkel on selles osas pooleli kohtumenetluses haldusasjas nr 3-20-
  78. Selle raames ei ole distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja esialgse õiguskaitse korras peatatud. Antud käskkiri on haldusakt HMS § 51 lg 1 tähenduses. Haldusakt kehtib adressaadile teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates, kui haldusaktis ei ole ette nähtud hilisemat kehtima hakkamist. Kui seaduses ei ole sätestatud teisiti, hakkab avalikult teatavaks tehtud haldusakt kehtima
  79. päeval pärast avaldamist (HMS § 61 lg 1). Haldusakt kehtib kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti (HMS § 61 lg 2). Seni, kui distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja ei ole kohtu poolt kehtetuks tunnistatud, on S. Andrejevile määratud distsiplinaarkaristus kehtiv.
  80. Ja isegi kui kõrvale jätta tuvastamist leidnud ne bis in idem-põhimõtte rikkumine, ei ole käesolevas asjas ringkonnakohtu hinnangul täidetud KVS § 17 koosseis.
  81. Väärteoprotokollis heidetakse S. Andrejevile esmalt ette, et ta tekitas T.K. s, kui enda vahetus alluvas, teadliku veendumuse, et tema sõidutamiseks Jõhvist Narva ja vastupidi, on olemas Ida prefekti luba, mis on vajalik „maismaa sõidukite kasutamise korra“ alusel. Kohtuvälise menetleja, keda esindab sisekontrolli büroo, arvates tegutses S. Andrejev omakasu eesmärgil, kuna hoidis kokku kütusekulu summas ca 239 eurot. Kohtuväline menetleja kvalifitseeris S. Andrejevi teo KVS § 17 alusel, kuna ametiisikul on keelatud mõju korruptiivselt kasutada (KVS § 3 lg 1 p 4). Samuti on mõju korruptiivne kasutamine ametiisiku poolt ametikohustust rikkudes tema tegeliku või eeldatava mõju kasutamine eesmärgiga saavutada teise isiku poolt teo toimepanemist või toime panemata jätmist ametiisiku enda või kolmanda isiku huvides, kui see toob kaasa avaliku huvi seisukohast ebavõrdse või põhjendamatu eelise ametiisikule või kolmandale isikule (KVS § 5 lg 3). 6
  82. Lihtsustatult, ametiisik ei tohi teatud hüvede saavutamiseks kasutada enda ametiseisundist tulenevalt võimalikku mõju.
  83. Vaidlust ei ole selles, et S. Andrejev on ametiisik ja taolised sõidud on toimunud. Vaidlust ei ole selleski, et S. Andrejev on ametikohustust rikkunud ja on selle eest juba distsiplinaarkorras karistada saanud. Nimelt leidis distsiplinaarmenetluse käigus tuvastamist, et S. Andrejev on isiklikul otsatarbel ja ametipositsiooni kuritarvitades, kasutanud temale teenistusülesannete täitmiseks usaldatud vara. Seeläbi läks S. Andrejev vastuollu avaliku teenistuse seadusest tulenevate ametniku üldiste kohustustega ja pani kogumis toime PPVS § 86 p-de 1 ja 3 järgi teenistuskohustuse süülise täitmata jätmise ja vääritu teo (vt tl-d 48-50).
  84. Küll aga leiab ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga, et S. Andrejev ei ole T.K. suhtes kasutanud nn ametiseisundist tulenevat mõju korruptiivselt. Kohtuväline menetleja tõlgendab korruptsiooniseadusest tulenevat mõju korruptiivset kasutamist liiga laialt. Mõju korruptiivse kasutamise alla KVS § 17 tähenduses ei saa automaatselt käia juhtumid, kus ülemus ja alluv sõidavad sama sõiduvahendiga tööle. Mõju korruptiivne kasutamine peab olema igakülgselt tuvastatud.
  85. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et S. Andrejev tekitas T.K. s teadmise, et tema sõidutamiseks on olemas prefekti luba, mõjutades teda seeläbi ennast sõidutama. Ringkonnakohus eeltooduga ei nõustu. Üheskoos tööle ja tagasi sõitmine oli T.K. sõnul pikaajaline praktika, mis sai alguse juba
  86. a. Varasemalt on ka S. Andrejev T.K. sõidutanud (tl 88). Eeltoodu lükkab üheselt ümber kohtuvälise menetleja väite, et T.K. sõidutas S. Andrejevit seetõttu, et tema arvates oli selleks olemas prefekti luba, vaid tegemist oli pikaajalise praktikaga. Ühtlasi ei tähenda T.K. ja S. Andrejevi omavahelised vestlused kõnealusest prefekti loast seda, et S. Andrejev oleks seeläbi üritanud T.K. mõjutada enda sõidutamisele. Tegemist oli üksnes vestlusega prefekti poolt antavast loast. Teisisõnu ei võtnud T.K. S. Andrejevit peale mitte seetõttu, et viimane tekitas temas mingisuguse veendumuse prefekti loa olemasolust, vaid tegemist oli juba väljakujunenud praktika taustal tehtud vabatahtliku otsusega. Ka ei tähenda fakt, S. Andrejevi sõidutamine ei olnud T.K. teenistusalane ülesanne, seda, et teda oleks selleks sunnitud või mõjutatud.
  87. T.K. vastas kaitsjale, et S. Andrejevi palve ennast auto peale võtta ei olnud tavapäratu, see ei olnud esitatud käskivas vormis ja tal oli võimalik alluvana „ei“ öelda (tl 88 pöördel). T.K. oli võimalik sellistest n-ö „üheskoos tööle sõitmistest“ keelduda ja sellele ei oleks järgnenud mingisuguseid negatiivseid tagajärgi. Ühtlasi avaldas T.K. , et tema oma graafikut selle järgi ei koostanud, et ta saaks S. Andrejevi kindlasti kodust peale võtta (tl 89). Seda kinnitab ka ühiste sõitude sagedus (vt tl-d 4-12). Tegemist ei olnud igapäevase praktikaga, mis kinnitab T.K. väidet, et ta võttis S. Andrejevi peale üksnes võimaluse korral. Jaanuarist kuni oktoobrini sõideti ühiselt tööle 46-l korral, s.o ca 4 kuni 5 korda kuus. Oluline on seegi, et võimalusel võttis T.K. peale teisigi kolleege (tl 89), s.o S. Andrejv ei saanud T.K. ga koos tööle sõitmise läbi mingisugust erikohtlemist või ebavõrdset eelist.
  88. S. Andrejevi, kui T.K. vahetu juhi poolt edastatud palve ennast tööle minnes peale võtta, ei tähenda automaatselt mõju korruptiivselt kasutamist. Nagu öeldud, T.K. ütlustest ei ole kuidagi võimalik järeldada, et ta oli olukorras, kus „ei“ ütlemine on välistatud ja sellest ei oleks talle järgnenud ka mingisuguseid negatiivseid tagajärgi. Tegemist oli T.K. enda vabatahtliku otsustusega S. Andrejev peale võtta. Isegi kui S. Andrejev rikkus seeläbi mingisuguseid ametikohustusi, on ta selle eest juba distsiplinaarkorras karistada saanud.
  89. Eeltoodu alusel ja juhindudes VTMS § 29 lg 1 p 2, § 147 lg 1 p 4 ja § 150 lg 1 p 1 alusel, tühistab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu
  90. novembri
  91. a otsuse ja lõpetab S. Andrejevi suhtes väärteomenetluse.
  92. Kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse hüvitada S. Andrejevile apellatsioonimenetluses valitud 7 kaitsjale makstud tasu summas
  93. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal õigusabi osutamiseks kokku 10 tundi, õigusteenuse tunnihind on 150 eurot (käibemaksuta). Ringkonnakohus rahuldab kaitsjatasu hüvitamise taotluse ning mõistab VTMS § 38 lg 1 ja KrMS § 185 lg 1 alusel Eesti Vabariigilt S. Andrejevi kasuks välja 1800 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Aarne Sarjas kohtunik 8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.