1-20-2641/22

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. veebruar 2021, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-20-2641 Tiit Lõhmus, Ingeri Tamm, Maarika Kuusk Kohtukoosseis Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu (Jõgeva kohtumaja)
2. jaanuari 2021 määrus süüdimõistetu Heiki Peetsu tingimisi ennetähtaegselt vangistusest elektroonilise valve kohaldamisega vabastamata jätmise kohta Kaebuse esitaja ja kaebuse liik süüdimõistetu Heiki Peetsu (isikukood 37402262805) kaitsja vandeadvokaat Matti Reinsalu, määruskaebus RESOLUTSIOON Jätta Tartu Maakohtu
3. jaanuari 2021 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Määrusele võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. Asjaolud ja menetluse käik
4. Tartu Maakohtu 30.04.2020 otsusega karistati Heiki Peetsut KarS § 121 lg 2 p-de 2, 3 järgi 1 aasta 3 kuu vangistusega, mida KarS § 65 lg 2 alusel suurendati Tartu Maakohtu 28.11.2019 otsusega kriminaalasjas 1-19-9266 mõistetud karistuse kandmata osa, s.o 1 aasta 28 päeva vangistust, võrra ning mõisteti H. Peetsule liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 2 aastat 3 kuud 28 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti H. Peetsule mõistetud liitkaristuse algust alates 19.03.2020, s.o tema kahtlustatavana kinnipidamisest. Karistusaja kandmise lõpp 17.07.
6. Tartu Maakohtu 20.01.2021 määrusega jäeti H. Peetsu vangistusest tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve alla vabastamata. 2.
7. H. Peetsu on mõistetud karistusajast ära kandnud vähemalt 1/3, kuid mitte vähem kui neli kuud vangistust ning on andnud nõusoleku elektroonilise valve kohaldamiseks. Eluase on sobilik elektroonilise valve seadmete paigaldamiseks ning korteri omanik on andnud H. Peetsule nõusoleku seal elamiseks. Seega esinevad formaalsed alused süüdimõistetu tingimisi vangistusest ennetähtaegseks vabastamiseks. 2.
8. H. Peetsu kannab karistust oma elukaaslase ja kahe alaealise lapse kehalise väärkohtlemise eest. Teod pani ta toime
9. aasta märtsis. Kõigest mõni kuu varem, 28.11.2019 oli ta süüdi mõistetud Tartu Maakohtu otsusega kriminaalasjas nr 1-19-9266 samalaadse kuriteo, s.o oma elukaaslase korduvas kehalises väärkohtlemises. Uued kuriteod pani H. Peetsu toime katseajal, varsti pärast seda, kui ta oli kriminaalasjas nr 1-19-9266 mõistetud ja koheselt ärakandmisele määratud vangistusest vabanenud. Reaalselt ära kantud 2 kuu pikkune vangistus ja kriminaalhooldusega kaasnevad kontrollnõuded ning kohustused ei mõjutanud H. Peetsu käitumist isegi mitte lühiajaliselt. Isik jätkas oma pereliikmete kehalist väärkohtlemist. 2.
10. H. Peetsul on tugevalt välja kujunenud vägivalda õigustavad hoiakud ning isik ei suuda õppida oma eelnevast valest käitumisest. Ka vangla leiab H. Peetsut iseloomustades, et kinnipeetav oma varasematest karistustest õppida ei suuda, enda käitumises midagi halba ei näe ja süüdistab pigem teisi. Sellisest suhtumisest tuleneb kõrge risk uute kuritegude toimepanemiseks. 2.
11. Käsitledes võimalikke uue kuriteo toimepanemise riske vabaduses, on nii H. Peetsu ise kui tema kaitsja pannud rõhku asjaolule, et süüdimõistetu elaks oma perekonnast eraldi. Maakohus nõustub, et pärast H. Peetsu poolt jõhkra vägivalla kasutamist oma pereliikmete suhtes, on perest eraldi elamine ilmselt parim lahendus. Küll aga ei saa selle põhjal järeldada, et uute kuritegude toimepanemise risk on madal. H. Peetsu retsidiivsusoht tuleneb eelkõige tema enda suhtumisest ja hoiakutest, mitte inimestest, kellega ta koos elab. 2.
12. H. Peetsu puhul on kuritegude toimepanemise soodusteguriks olnud alkoholi kuritarvitamine. Kohtuistungil selgitas süüdimõistetu, et kavatseb alkoholist kindlasti loobuda. Samas nähtub vangla iseloomustusest, et kinnipeetav alkoholist loobuda ei soovi ning alkoholis enda jaoks probleemi ei näe, vaid pigem leiab, et probleem on tema elukaaslasel. Isiku puhul, kes on alkoholijoobes pannud toime kuritegusid, kuid ei pea sellegipoolest alkoholi tarvitamist probleemiks ja väljendab küsitavat meelestatust tarvitamisest loobumise osas, tuleb alkoholist tulenevaid võimalikke riske pidada kõrgeks. 2.
13. Positiivsete asjaoludena võtab kohus arvesse H. Peetsu korrektset käitumist vangistuses ning vabanemisjärgseid elutingimusi. Kinnipeetaval puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused, individuaalset täitmiskava ei ole ta läbinud temast mitteolenevatel põhjustel. Vabanemise korral on tal olemas kindel elu- ja töökoht. Arvestades H. Peetsu varasemat elukäiku, kuritegude toimepanemise asjaolusid ja süüdimõistetu isikut, ei oleks kriminaalhooldusega kaasnevad nõuded ja kohustused, sh elektrooniline valve, temast tulenevate riskide maandamiseks piisav. Määruskaebus ja vastus määruskaebusele
14. Tartu Maakohtu 20.01.2021 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu H. Peetsu kaitsja vandeadvokaat Matti Reinsalu, kes palub kaaluda maakohtu määruse tühistamist ning süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegset vabastamist. 3.
15. Määruskaebuses korratakse üle, et süüdimõistetul puuduvad distsiplinaarkaristused, temast sõltumatult ei ole võimalik olnud tal läbida individuaalset täitmiskava, ta on nõus kõigi kriminaalhooldusametniku soovitatud kohustustega, süüdimõistetul on olemas perest eraldi elukoht, enam ta alkoholi ei tarvita, pere ja elukaaslasega suhted on säilinud ning süüdimõistetul on garanteeritud töökoht. Varasematest seadusrikkumistest on H. Peetsu järeldused teinud ning soovib elada seadusekuulekalt. Telefoni teel kinnitas H. Peetsu kaitsjale, et tal on kinnipidamiskohas xxxx ja vajalikku ravi ta ei saa ning naine vajab tema abi laste kasvatamisel. 3.
16. Kaitsjal ei ole võimalik vaielda selle vastu, et H. Peetsu on toime pannud kuriteo ning kannab karistust. Samas on ta vanglas püüdnud igapäevaselt oma võimete kohaselt teha kõik selleks, et muutuda ja näidata seda ka ühiskonnale. Ta on kinnitanud, et soovib tulevikus elada seaduskuulekalt. Maakohus ei ole piisavalt arvesse võtnud süüdimõistetu isikut ja tema käitumist karistuse kandmise ajal, elutingimusi ja võimalusi vabanemisel. Ei tohi võtta 2 kinnipeetavalt kategooriliselt üldse võimalust oma õiguskuuleka käitumisega ning enesearendamisega näidata, et ta on vajalikud järeldused teinud ning kantud karistusaeg on oma eesmärgi täitnud. Kinnipeetava tingimisi ennetähtaegse vabastamise otsustamise näol on tegemist sisuliselt tuleviku perspektiivi hindamise küsimusega ning maakohtu argumendid, millega õigustati taotluse rahuldamata jätmist võivad mitte ära langeda ka pärast karistuse tervikuna ärakandmist, kui H. Peetsu igal juhul vangistusest vabaneb. Selle võimaliku riski maandamiseks ongi võimalik kinnipeetav vabastada riigipoolse järelevalvega, mis aitaks H. Peetsul sotsialiseeruda ning oma käitumine kooskõlla viia seadusest ja ühiselu reeglitest tulenevaga.
17. Tartu Ringkonnakohtu 08.02.2021 määrusega võeti määruskaebus menetlusse ning anti aega esitada määruskaebuse kohta oma kirjalikke seisukohti ning taotlusi kuni 15.02.
18. Nimetatud tähtajaks täiendavaid seisukohti ei esitatud. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
19. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu määrus põhjalik ning selles on analüüsitud kooskõlas seaduse ja kohtupraktikaga ennetähtaegse vabastamise küsimuse nii formaalseid kui ka materiaalseid eeldusi. Määruskaebus ei anna alust võrreldes maakohtuga asuda teistsugusele seisukohale.
20. Määruskaebuses korratakse üle maakohtu poolt arvestatud asjaolud, mis täiendavat kaalu ei anna. Ka ringkonnakohus leiab, et materiaalsed eeldused süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks ei ole täidetud. Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt ei materiaal- ega menetlusõiguse rikkumist. Samuti ei saa asuda seisukohale, et maakohus oleks vääralt kohaldanud kaalutlusõigust. Maakohtu määruse põhistustega mittenõustumine ei ole käsitletav ei materiaal- ega menetlusõiguse rikkumisena. Sisuliselt leitakse määruskaebuses, et kuna süüdimõistetu käitumine on vangistuses olnud normikohane, siis tähendaks see justkui automaatset süüdimõistetu vabastamist ennetähtaegselt. Arvestades ainuüksi süüdimõistetu käitumist vangistuses ei ole võimalik teha järeldusi tema edasise õiguskuuleka käitumise osas, asudes seisukohale, et uute kuritegude toimepanemise risk oleks viidud miinimumini. Nagu kaitsja ka ise määruskaebuses välja on toonud, siis KarS § 76 lg 4 asjaolusid tuleb arvestada kogumis. Arvestades aga kõiki sättes toodud asjaolusid, ei ole võimalik H. Peetsu puhul asuda seisukohale, et uute kuritegude risk oleks viidud miinimumini või seda oleks süüdimõistetu puhul võimalik teha koos elektroonilisele valvele allutamisega kriminaalhooldusel. Nii on maakohus põhjalikult analüüsinud süüdimõistetu varasemat elukäiku läbi tema karistatuse, mis näitab, et eriliigilised karistused ei ole süüdimõistetule mõju avaldanud käitumise õiguskuulekaks muutmiseks ning tuleb nõustuda, et süüdimõistetul puhul on välja kujunenud käitumismuster, kus ta probleemide lahendamiseks kasutab vägivalda. Ringkonnakohus ei tähtsusta üle süüdimõistetul garanteeritud elu- ja töökoha olemasolu. Vangla iseloomustusest nähtub, et enne vangistust oli ka süüdimõistetul olemas elukoht, kuid see ei hoidnud ära uusi kuritegusid, sest süüdimõistetu pani teod toime oma elukohas. Süüdimõistetu asuks elama nüüd küll teisel aadressil, kuid selle mõju ei ole võimalik käesoleval ajal üle tähtsustada. Süüdimõistetul oli ka enne vangistust olemas töökoht, kuid ka sellel, faktiliselt positiivsel asjaolul, ei ole süüdimõistetu käitumisele mõju olnud. Samuti ei ole H. Peetsu tegusid toime pannud majandusliku kasu saamise eesmärgil. Süüdimõistetu üheks suurimaks probleemiks lisaks probleemide lahendamise oskuse puudumisele on alkoholi tarvitamine ning nagu nähtub maakohtu määrusest, siis süüdimõistetu soov alkoholist loobuda on kaheldav või puuduvad argumendid selles osas, et neid 3 süüdimõistetu väiteid saaks tõsikindlalt uskuda. Ka ei nähtu ühtegi asjaolu, mille alusel asuda seisukohale, et süüdimõistetu on oma varasemast käitumisest teinud järeldusi. See väljendub üksnes süüdimõistetu paljasõnalistes väidetes. Ka on H. Peetsu näidanud, et kriminaalhooldus ei ole tema jaoks sobiv meede uue kuriteo ärahoidmiseks. Süüdimõistetu on olnud kriminaalhooldusel, kuid see ei ole süüdimõistetu käitumist õiguskuulekuse suunas muutnud, sest isik pani katseajal toime uue kuriteo. Seega ei saa asuda seisukohale, et edasiselt karistuse kandmiselt tingimisi vabastamine ja seda ka elektroonilise valvega, viiks miinimumini riski, et süüdimõistetu ei hakkaks vabaduses eirama olulisimaid ühiselureegleid. Süüdimõistetu lihtsalt ei allu kriminaalhoolduse nõuetele. Kaitsja toob välja, et süüdimõistetu on avaldanud, et tal on kinnipidamiskohas terviseprobleemid, ta ei saa vajalikku ravi ja tema naine vajab abi laste kasvatamisel. Ringkonnakohus ei pea kuigi usutavaks väidet, et süüdimõistetu ei saa kinnipidamiskohas ravi. Tulenevalt VangS § 52 ja § 53 on kinnipeetavale tagatud arstiabi ning vajadusel suunatakse kinnipeetav arsti poolt ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Samuti, pannes toime kuriteo, tuleb süüdimõistetul arvestada, et see toob endaga kaasa karistuse, mis mõjutab tema igapäevaelu, sh laste kasvatamist. Ka on võimalik süüdimõistetu lähedastel abi saamiseks pöörduda kohaliku omavalituse poole. Määruskaebus jääb edutuks.
21. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg-st 1 tuleb jätta Tartu Maakohtu
22. jaanuari 2021 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Tiit Lõhmus Maarika Kuusk Ingeri Tamm 4