1-12-9573/273

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. detsember 2020, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-12-9573 Tiit Lõhmus, Aarne Sarjas, Maarika Kuusk Kohtukoosseis Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja)
2. novembri 2020 määrus Indrek Kruuvi tingimisi ennetähtaegselt vangistusest vabastamata jätmise kohta Kaebuse esitaja ja kaebuse liik süüdimõistetu Indrek Kruuvi (Kruuv; isikukood 38007304223) kaitsja vandeadvokaadi abi Gregori Palm, määruskaebus RESOLUTSIOON Jätta Viru Maakohtu
3. novembri 2020 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Määrusele võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. Asjaolud ja menetluse käik
4. Pärnu Maakohtu 21.03.2013 otsusega karistati Indrek Kruuvi KarS § 113 järgi 11 aasta vangistusega, mille hulka KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistusaeg ning karistusaja algust arvestati alates 20.04.
5. Karistuse kandmise aja lõpp 20.04.
7. Viru Maakohtu 23.11.2020 määrusega jäeti I. Kruuv vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata. 2.
8. Arvestades kantud karistust ning eelmise ennetähtaegse vabastamise küsimuse arutamise määruse jõustumise aega, esinevad formaalsed eeldused I. Kruuvi tingimisi enne tähtaega vanglast vabanemiseks. 2.
9. Materiaalsed eeldused süüdimõistetu ennetähtaegseks vabastamiseks on täitmata. Karistusregistri väljavõttest nähtub, et I. Kruuvil on üks kehtiv kriminaalkaristus Pärnu Maakohtu 21.03.2013 otsusega KarS § 113 järgi. Kohtuotsuse kohaselt lõi I. Kruuv isiklikul pinnal tekkinud tüli käigus kannatanut kõvade piiratud pinnaga esemetega, sealhulgas ka rusikate ja jalgadega mitte vähem kui kümnel korral näo-, kaela- ja peapiirkonda, tekitades kannatanule eluohtlikud tervisekahjustused, mille tagajärjel kannatanu suri sündmuskohal. Maakohtu hinnangul näitavad I. Kruuvi poolt toime pandud kuriteo asjaolud, et tegemist ei olnud juhuslikku laadi teoga. Ka 23.03.2013 kohtuotsuse kohaselt oli I. Kruuvil kuritegu toime pannes spetsiifiline elukogemus vägivalla hindamisel, sest ta on varemgi vägivallategudes süüdistatav olnud. Iga süüvõimeline isik peab teadma, et elutähtsatesse organitesse suunatud vägivallateod võivad tuua kaasa inimese surma, kuid selle saabumisse suhtus I. Kruuv ükskõikselt, kuna jättis liikumisvõimetuks pekstud ja verd jooksva kannatanu maha. Maakohus märkis, et ennetähtaegse vabastamise otsustamisel ei juhindu kohus kohtupraktika kohaselt vaid toimepandud kuriteo asjaoludest, kuid arvestab nendega kogumis süüdimõistetud isiku kohta teadaolevate andmete, tema varasema elukäigu ja käitumisega vangistuse jooksul, samuti tema elutingimustega ja nende tagajärgedega, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. 2.
10. Süüdimõistetul oli iseloomustuse koostamise seisuga 20 kehtivat distsiplinaarkaristust, mis on seotud allumatusega vanglas kehtestatud režiimile. See fakt ei tekitanud maakohtus veendumust, et vabaduses on ta valmis alluma tema suhtes kohaldatud korrale kriminaalhoolduse näol. Maakohtu hinnangul on rikkumised olulised. Kohtule on koos kinnipeetava iseloomustusega edastatud ka tema suhtes koostatud distsiplinaarmenetluste kokkuvõtted. Materjalidest nähtub, et muuhulgas isik järjepidevalt keeldub allumast vanglaametnike seaduslikele korraldustele. 26.06.2020 kohaldati süüdimõistetu suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid, kuna kambri läbiotsimisel leiti sealt 13 cm pikkune terariist. Samuti on I. Kruuv keeldunud tööst, mis iseloomustab isiku suhtumist töösse ning näitab, et isik ei ole saanud aru, et tööhõives osalemine on oma olemuselt mõjukas faktor tema käitumise suunamisel. Maakohus arvestas teatud määral isiku selgitusi, et vangla režiimis soovis ta olla omaette. Korduvalt jätta ametnike korraldused täitmata ei ole põhjendatud isegi siis, kui isik soovib privaatsust. 2.
11. Maakohus tõi välja ka I. Kruuvi vangistuse jooksul positiivselt iseloomustavaid aspekte. Kinnipeetav on vangistuses omandanud hariduse, osalenud sotsiaalprogrammides ja psühholoogilistel nõustamistel. Nimetatud asjaolud näitavad, et isiku hoiakute muutmiseks on vangistuse kandmine loonud teatud eeldused, s.o kinnipidamisasutuses on isik saanud mõningaid teadmisi ja oskusi oma käitumise korrigeerimiseks. Seoses isiku elutingimustega nähtub kinnipidamisasutuse poolt koostatud iseloomustusest, et vabanedes soovib isik asuda elama Jõhvi linnas asuvasse rehabilitatsiooni- ja adaptsioonikeskusesse Uus Põlvkond. Isikut toetavad kogudus ja sugulased. Kõik see on lootustandev. Süüdimõistetul oleks vangistusest vabanedes garanteeritud töökoht, samuti on tal omandatud kutseoskused, mis teda tööturul aitaksid. Samas, arvestades isiku täitmata rahaliste nõuete suurusega ning asjaoluga, et vangla iseloomustuse kohaselt on talle mõlemas võimalikus töökohas pakutud miinimumpalka, on tõenäoline, et isik seisab vabanedes silmitsi majanduslikult raske olukorraga, mis võib olla riskiteguriks hakata uuesti alkoholi tarvitama ja uusi kuritegusid toime panema. Isiku varasem käitumine viitab oskamatusele probleeme ning isikutevahelisi suhteid seaduskuulekalt lahendada ning ükskõiksusele tema poolt toime pandud kuriteo tagajärgede suhtes. Vabaduses viibides oli isiku käitumine vägivaldne ja ohtlik ning tema varasem käitumismuster näitab, et eriti alkoholi tarvitades võib ta kaotada enesekontrolli. 2.
12. Maakohtu hinnangul kogumis ei ole põhjendatud I. Kruuvi tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamine. Vaatamata sellele, et isik on vangistuses asunud end rehabiliteerima ja teinud positiivseid samme oma hoiakute ja arusaamiste muutmise suunal, ei kaalu see üle kohtu tuvastatud muid asjaolusid, mille alusel maakohus leiab, et I. Kruuvi puhul on vabaduses seadusekuulekale elule asumine vähetõenäoline. I. Kruuvi kogu eelnev käitumine, toimepandud kuriteo asjaolud, käitumine vanglas ja tema võimalused vabaduses näitavad, et tema puhul on uue kuriteo toimepanemise risk oluline. Vangistuses ei saa isik piisavalt aru, et režiimile 2 allumine on nõutav ja vajalik. Vangistuse režiimile allumine näitaks, et isik on võimeline oma käitumist kontrolli all hoidma. Käesoleval juhul ei ole karistuse eesmärgid saavutatud. Vangla poolt koostatud iseloomustusest nähtuvad hoiakud, mis ei tekita kohtule veendumust, et isik suudab vabaduses alluda tema suhtes rakendatud korrale ja kontrollile ning alluda kriminaalhoolduse meetmetele. Puudub veendumus, et isik ei pane vabaduses toime uusi kuritegusid, mistõttu oleks isiku tingimisi ennetähtaegne vabastamine põhjendamatu. Sellise veendumuse tekitavad I. Kruuvi väljakujunenud hoiakud ja varasem suhtumine kriminaalhooldusesse, alkoholi tarvitamise risk, majanduslikesse raskustesse sattumise risk, kindla töökoha ning toetava sotsiaalvõrgustiku puudumine, elukoht ühiselamus, kus valdavalt elavad varasemalt kriminaalkorras karistatud, vanglast vabanenud isikud. Maakohus leidis, et kriminaalhooldus ei ole see meede, mis vähendaks isiku poolt uute kuritegude toimepanemise võimalikkust olulisel määral. Süüdimõistetu puhul ei ole kriminaalhoolduslike vahenditega võimalik korrigeerida tema käitumist õiguskuulekuse suunas ning tal tuleb jätkata karistuse kandmist vangistuses. Määruskaebus ja lisa määruskaebusele
13. Viru Maakohtu 23.11.2020 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu I. Kruuvi kaitsja vandeadvokaadi abi Gregori Palm, kes palub tühistada maakohtu määruse, teha uus määrus, millega vabastada I. Kruuv tingimisi enne tähtaega vangistusest. Alternatiivselt taotletakse maakohtu määruse tühistamist ning asja saatmist uueks arutamiseks Viru Maakohtule. Kaitsja hinnangul ei ole maakohtu määrus seaduslik. 3.
14. Kaitsja ei ole rahul Viru Vangla iseloomustusega, mis sisaldab määruskaebuse kohaselt väga suures ulatuses teavet kinnipeetava arhiveeritud karistuste kohta. Sealhulgas on vangla suures ulatuses kinnipeetavaga seonduvaid riske iseloomustanud just nimelt tema arhiveeritud karistuste kaudu. Vangla on I. Kruuvi tunnistanud ohtlikuks neljas riskifaktoris. Nendest neljast faktorist kolm sisaldavad endas andmeid arhiivandmete kohta (majandusliku toimetuleku riskihinnang tugineb arhiveeritud karistustele varguste osas, mõtlemise ja käitumise riskihinnang tugineb arhiveeritud vägivallakuritegudele ning hoiakute riskihinnang tugineb 2005 mõistetud tänaseks arhiveeritud karistusele). Tuginetakse ka arhiveeritud narkosüüteole ning jääb arusaamatuks, millest tuleneb vangla leitud I. Kruuvi ohtlikkus teistele vangidele. Riigikohtu järjepidev praktika on rõhutanud seda, et kohus ei tohi otsuse tegemisel tugineda arhiveeritud karistustele (nt kriminaalasjades nr 1-14-10087, 3-1-1-12-17 ja 3-1-1-70-16). Kaitsja hinnangul on sellise iseloomustuse esitamine kohtule lubamatu ning moonutab juba ette kohtu poolt antavat hinnangut kinnipeetavale. Sealjuures varjutavad need andmed praktiliselt igat vangla järeldust. Õigusteoreetiliselt on mõistagi võimalik see, et kohus analüüsib vangla iseloomustust ning eraldab teadlikult arhiveeritud karistusandmed kehtivatest ning jätab samal ajal kõrvale ka arhiveeritud karistusandmetele tuginevad järeldused. Ometi pole eluliselt usutav, et mistahes inimene suudaks ühtemoodi suhtuda inimestesse, kellest ühte on 18 korral (millest 16 on arhiveeritud) karistatud ning teist kahel korral kehtivalt karistatud. Praeguselgi juhul nähtub, et vangla poolt väljatoodud arhiveeritud karistusandmed on maakohtu iseloomustust mõjutanud. Selliselt on maakohus I. Kruuvi vabastamata jätmist mh põhjendanud arhiveeritud karistusandmetega (tuues välja, et I. Kruuvi on mitmel korral vägivallasüütegudes süüdistatud). Samuti nähtub määrusest mitmel korral, et maakohus on võtnud arvesse I. Kruuvi varasemat käitumist ning olemasolevat vägivaldset käitumismustrit. 3 3.
15. Kaitsjale jääb arusaamatuks, miks on vangla esitanud kohtule I. Kruuvi arhiveeritud distsiplinaarasjade otsuseid. Kaitsja leiab, et kui kehtiva kohtupraktika kohaselt ei saa kohus tugineda arhiveeritud kuriteoandmetele, siis ammugi ei saa kriminaalmenetluses tähtsust omada arhiveeritud distsiplinaarkaristused. Praegusel juhul nähtub kohtumäärusest, et maakohus on nendele karistusandmetele ka tuginenud. Kohtu enda lahendist nähtub, nagu oleks tegemist kehtivate karistusandmetega. Samas on kaitsjale näha, et kohtule kaasa pandud 16-st käskkirjast on ainult neli kehtivad. See tähendab, et tugev enamus kohtule esitatud infost distsiplinaarsüütegude kohta, puudutab arhiveeritud andmeid. Kaitsja rõhutab, et arhiveeritud on ka distsiplinaarasi, kus I. Kruuvile heidetakse ette 13 cm pikkuse terariista omamist. Sellele distsiplinaarasjale tuginedes on maakohus leidnud muuhulgas seda, et I. Kruuv ei pruugi vabaduses olla seadusekuulekas. 3.
16. Maakohus jättis kohtuistungil rahuldamata kaitsja taotluse tagastada Viru Vanglale iseloomustus õigusaktidega kooskõlas oleva iseloomustuse koostamiseks. Kaitsjale teadaolevalt ei ole praktikas tõesti ette tulnud olukordi, kus iseloomustusi vanglale tagasi saadetakse. See on põhjendatav asjaoluga, et enamasti kinnipeetavad soovivad rutem vanglast vabaneda ning on valmis riskima sellega, et nende asja arutatakse ebaõigetele andmetele tuginedes. Seega kinnipeetavad sellist otsustust kohtult ka ei taotle. Praegusel juhul on kaitse eraldi taotlenud asja arutamise edasi lükkamist selleks, et vangla saaks esitada kohtule korrektse iseloomustuse. Kaitsja hinnangul on vanglad järjest enam hakanud kohtutele esitama iseloomustusi, mis sisaldavad andmeid, millele kohus tugineda ei tohi. Kui nõustuda Viru Maakohtuga, et kaitsja poolt esitatud taotluse rahuldamine pole võimalik, siis tekib olukord, kus süüdimõistetul puuduvad sisuliselt võimalused end vangla sellise tegevuse vastu kaitsta. Ainus võimalus on leppida olukorraga või loobuda ennetähtaegsest vabanemisest tervikuna. Ka kohtud on asetatud ebaõiglasesse olukorda, kus neile esitatakse lubamatuid andmeid ja rikutud järeldusi, millele nad tugineda tegelikkuses ei tohi. Kaitsja ei nõustu kohtuga selles osas, et kehtiv seadusandlus ei võimalda kohtul saata iseloomustust vanglale tagasi. Kaitsja hinnangul saab kohus sellise õiguse tuginedes KrMS § 431 lõikele
17. Selliselt saab kohus seaduse järgi tagastada prokuratuurile süüdistusakti juhul kui kohus leiab, et see ei vasta seaduses sätestatud nõuetele. Ka annab kriminaalmenetluse seadustik täitmiskohtunikule voli anda korraldusi vanglale (nt KrMS § 425 nimetatud menetluses juhul kui vastav initsiatiiv tuleb kohtult endalt, süüdimõistetult või kaitsjalt). Nende dokumentide valguses ei olnud kaitsja hinnangul maakohtul võimalik I. Kruuvi eelarvamustevabalt suhtuda. Kaitsja hinnangul kujutab selline rikkumine endast KrMS § 399 lg 1 p 12 nimetatud põhimõtte rikkumist. 3.
18. Menetlusökonoomia seisukohast kaitsja maakohtus esitatud põhjendusi I. Kruuvi vabastamiseks üle kordama ei hakanud. Sisulise märkusena toob kaitsja siiski välja asjaolu, et maakohus on negatiivseks pidanud asjaolu, et I. Kruuv soovib vabaduses elama asuda rehabilitatsiooni- ja adaptsioonikeskusesse Uus Põlvkond. Oma seisukohta põhjendas maakohus sellega, et keskuses puutuks I. Kruuv kokku kriminaalkorras karistatud inimestega. Kaitsja hinnangul on põhjendamatu lugeda negatiivseks asjaolu, et kinnipeetav soovib ka vabaduses tegeleda intensiivselt, struktureeritult ja toetatult enese rehabilitatsiooniga. 3.
19. Lisaks on kaitsja esitanud tähtaegselt määruskaebuse täienduse koos lisana esitatud vangla kirjaga, mis lisab selgituse sellele, et I. Kruuvi sõnade kohaselt ei kuulu talle 13 cm terariist. Seda kinnitab ka lisatud vangla kiri. Viru Vangla üksuse juht toob välja, et 13 cm terariist ei kuulunud mitte I. Kruuvile, vaid tema kambrikaaslasele. Samas kirjas kinnitab Viru Vangla ka 4 seda, et Viru Maakohtu käsutusse ei jõudnud 22.10.2020 koostatud I. Kruuvi iseloomustuse täiendus, kus olid välja toodud mitmed olulised I. Kruuvi positiivses valguses näitavad tõendid.
20. Tartu Ringkonnakohtu 10.12.2020 määrusega võeti määruskaebus menetlusse ning anti aega esitada määruskaebuse kohta oma kirjalikke seisukohti ning taotlusi kuni 18.12.
21. Süüdimõistetu taotles toimikuga tutvumist, millisest taotlusest tulenevalt edastas ringkonnakohus toimiku vanglasse tutvumiseks. Nimetatud ajaks esitas täiendavad seisukohad I. Kruuv, kes toob välja, et Uude Põlvkonda vabaneb ta pika analüüsi põhjal ning see maandab maakohtu poolt väljatoodud riske. Uus Põlvkond on süüdimõistetu iseloomustusega tutvunud ning on valmis garanteerima tema poolt nõuete täitmist. I. Kruuv on valmis edasiseks õiguskuulekaks eluks. Süüdimõistetu annab ülevaate oma muutumisest. Tööst keeldumisega seoses kehtivat distsiplinaarkaristust ei ole (tõendamiseks tööleping). I. Kruuv on kandnud piisavalt pika karistuse ning on mõelnud oma tegude üle. Samuti palub süüdimõistetu võtta seisukoht selles, kas vangla toetavat või mittetoetavat seisukohta saab ennetähtaegse vabastamise küsimuse otsustamisel arvesse võtta või mitte. Kui ringkonnakohus saadab asja tagasi maakohtule lahendamiseks, siis jätta kaitsjakulud riigi kanda. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
22. Ringkonnakohtu hinnangul väärivad küll mõned kaitsja tõstatatud probleemid tähelepanu, kuid lõppjäreldusena ei too endaga kaasa maakohtu määruse tühistamist ning süüdimõistetu ennetähtaegset vabastamist. Samuti jääb rahuldamata kaitsja alternatiivne taotlus asja maakohtule uueks arutamiseks saatmiseks.
23. Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et kriminaalasja maakohtule saatmiseks on väga piiratud võimalused ning nagu ka apellatsioonimenetluses lähtutakse sel puhul KrMS § 341 sätestatust koostoimes KrMS §-ga
24. Kaitsja hinnangul on maakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 12 mõttes, s.o kriminaalmenetlusõiguse rikkumine on oluline, kui kohtulikul arutamisel on rikutud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet. Rikkumine seisneb kaitsja hinnangul kogumina selles, et maakohus ei nõudnud vanglalt kinnipeetava uue iseloomustuse koostamist ning tugines seetõttu ebaõigetele andmetele. Nagu ka kaitsja ise on välja toonud, siis vangla iseloomustuses toodud andmete ebaõigsuse tõttu iseloomustuse uut koostamist on kaitsja nõudnud maakohtus ning maakohus on seda ka vaatamata määruses täiendava ülekordamiseta lahendanud maakohtu istungil. Nii nähtub kohtuistungiprotokollist maakohtu seisukohana vastus, et iseloomustuse tagastamist seadus ette ei näe. Kõik täiendavad tõendid, mis esitatud, võetakse teadmiseks küsimuse lahendamisel. Kõiki arhiveeritud karistusi ei tohi arvesse võtta, need jäetakse tähelepanuta. Samuti jäetakse tähelepanuta kõik hinnangud, mis toetuvad arhiveeritud andmetele. Kuigi ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on teatud määral eksinud arhiveeritud distsiplinaarkaristuse arvestamisega ning on loonud segaduse arhiveeritud andmetega, ei pea ka kohtukolleegium õigeks kaitsja argumentatsiooni, kus võrreldakse vangla iseloomustust süüdistusakti tagastamise võimalusega. Tegemist ei ole juba ainuüksi oma olemuselt võrreldavate dokumentidega. Vangla poolt edastatud kinnipeetava iseloomustuses antakse vangla poolt hinnang uue kuriteo toimepanemise võimalikkuse, kinnipeetava ohtlikkuse ja tema ennetähtaegse vabastamise kohta, sisuliselt on tegemist ühe tõendiga kogumis, mida kohtud arvestavad täitmisküsimuse lahendamisel. Tegemist on oma olemuselt teatud mõttes subjektiivse arvamusega, mille osas tuleb kohtul olla kriitiline. Vastupidiselt süüdistusaktile ei ole kohus seotud seal toodud asjaoludega ning nähes, et ta ei nõustu mõne asjaoluga, on võimalik see põhjendatult kõrvale 5 jätta. Süüdistuse puudulikkuse puhul ei ole võimalik kohtul üldjuhul korrektuure teha ning see tooks endaga kaasa üksnes süüdistusakti tagastamise. Kaitsja püstitab argumentatsiooni, miks varasemalt ei ole taotletud kinnipeetava iseloomustuse vanglale tagasisaatmist, mis on kohtu hinnangul üksnes subjektiivne arvamus ja ka vastuoluline ning kui süüdimõistetu ise välja ei too, miks ta seda taotlenud ei ole, siis on kõik edasine üksnes oletus, millele tuginemine oleks alusetu. Miks peaks süüdimõistetu lootma, et ebaõigete andmete alusel, mis on süüdimõistetule kahjulikud, kohus ikka süüdimõistetu ennetähtaegselt vabastaks, jääb kaitsja selgituste osas arusaamatuks ja edutuks. Kohtud ei ole seotud vangla poolt koostatud iseloomustuses toodud subjektiivsete asjaolude ega järeldustega nagu ka näiteks prokuratuuri arvamusega, mis käesolevas asjas on taaskord üksnes formaalne, sest sisulisi seisukohti ei sisalda. Karistuste arhiveerimist ning distsiplinaarkaristuste kehtivust on kohtud pädevad hindama määruse koostamise aja seisuga ning kohtud ei ole kuidagi seotud vangla arvamusega, kas tegemist on kustunud või kehtiva karistusega. Sarnasele seisukohale on kohtud ka varasemalt asunud näiteks vangla kinnipeetava iseloomustuses väljatoodud riskiprotsentide osas, mis arvestamisele ei kuulu oma metoodika jälgimatuse tõttu. Kohtutel tuleb suhtuda kriitiliselt kõigi menetlusosaliste esitatusse, sealjuures vangla koostatud kinnipeetava iseloomustusse. Määrava tähtsusega ei ole vangla arvamus, kas vabastada või mitte, vaid kohus on seotud KarS § 76 lg-s 4 toodud asjaolude analüüsiga. Seega ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaga, et vanglale tuleks tagastada iseloomustus, nõuda uue iseloomustuse koostamist ning saata asi maakohtule uueks arutamiseks. Sellised alused puuduvad.
25. Kuigi maakohus on kohtuistungil tõdenud, et arhiveeritud karistusi arvestada ei saa, on maakohus sellest lähtunud üksnes kriminaalkaristuste puhul. Maakohus on välja toonud, et I. Kruuvil on 1 kehtiv kriminaalkaristus, mis nähtub ka karistusregistrist, kuigi Viru Vangla kohaselt on vangla välja toonud karistuste arvu, märkides seejuures ära arhiveeritud karistused. Vangla poolt arhveeritud distsiplinaarkaristustele tähelepanu juhtimine ei ole asjakohane. Seega ei ole asjakohased ka üleüldised viited arhiveeritud karistuste iseloomule. Küll on maakohus eksinud ja alusetult usaldanud vangla kinnipeetava iseloomustuses toodut, et I. Kruuvil on 15.10.2019-10.01.2020 kokku 20 distsiplinaarkaristust seoses allumatusega. Karistusteks määratud kokku neli kartserisse paigutamist ja 16 noomitust. Koos iseloomustusega on vangla esitanud maakohtule ka 16 käskkirja. Juba ainuüksi faili-nimedest, mis on kättesaadavad kohtute infosüsteemist nähtub, et isikule määratud distsiplinaarkaristused ei jää sugugi kõik vahemikku 15.10.2019-10.01.
26. Käskkirjad on nii aastat 2016, 2017, 2018, 2019 kui ka
27. Samuti on tuvastatav julgeolekumeetmete kohaldamise käskkirjad. Seega puuduvad tõendid, et süüdimõistetule oleks ülalviidatud ajavahemiku jooksul määratud 20 distsiplinaarkaristust. Tulenevalt VangS § 65 lg-st 5 kustub distsiplinaarkaristus ühe aasta jooksul distsiplinaarkaristuse määramisest arvates. Seega tuleb nõustuda kaitsjaga, et süüdimõistetul ei ole mitte 20 kehtivat distsiplinaarkaristust, vaid maakohtu määruse tegemise aja seisuga suudab ringkonnakohus tuvastada 2 kehtivat distsiplinaarkaristust, kuid ringkonnakohtu määruse tegemise aja seisuga on kehtivaid distsiplinaarkaristusi 1 ja seda 10.01.2020 käskkirja alusel. Küll ei saa ringkonnakohtu hinnangul vähetähtsustada distsiplinaarkaristuse olemasolu. I. Kruuv viibib vangistuses alates 20.04.2012, kuid arvestades ka käesolevaks ajaks kantud karistuse pikkust ei ole süüdimõistetu aru saanud, et kehtivat korda tuleb täita ja seda range järelevalve tingimustes. 10.01.2020 käskkirja alusel on määratud I. Kruuvile noomitused ajavahemikul 24.12.2019-02.01.2020 toimepandud vangla kodukorra 14 rikkumises. 6 Nagu ei ole välistatud raskeid kuritegusid toime pandud isikute vabastamine, ei ole teoreetiliselt välistatud ka distsiplinaarkorras karistatud süüdimõistetute ennetähtaegne vabastamine. Küll tuleb arvestada, et kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi on vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus prognoos, et isik käitub edaspidi õiguskuulekalt. KarS § 76 lg 4 kohaselt on kõnealuse prognoosi aluseks hinnang sellele, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal on ülal pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid. (RKKKm asjas nr 1-09-14104, p 21) Isikule määratud distsiplinaarkaristus just näitab seda, kuidas süüdimõistetu on ennast vangistuse jooksul üleval pidanud. Ka käesolevalt ainult üks I. Kruuvi kehtiv distsiplinaarkaristus näitab, et süüdimõistetu range järelevalve tingimustes ei oska oma käitumist viia kooskõlla kehtiva korraga. Arvestades, et vabaduses on mõjutegureid ja n-ö ahvatlusi oluliselt rohkem kui vangistuses, millega tuleb arvestada, on seda kõrgem oht, et vabaduses süüdimõistetu paneb toime uue kuriteo. Ringkonnakohus märgib, et õige on ka kaitsja viide asjaolule, et käesoleval ajal ei ole enam aktuaalne iseloomustada I. Kruuvi käitumise analüüsimist tuginedes asjaolule, et I. Kruuvi kambrist leiti 13 cm nuga. Nii tuleneb kaitsja määruskaebuse lisana esitatud vangla kirjast, et Viru Vangla on välja toonud, et vanglal puudus veendumus terariista päritolu ja omaniku kohta, mistõttu kohaldati nii I. Kruuvi kui ka tema kambrikaaslase suhtes julgeolekuabinõusid. 14.07.2020 käskkirjaga lõpetati täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine, kuna I. Kruuvi kambrikaaslane tunnistas terariista enda omaks ning puudus vajadus I. Kruuvi distsiplinaarkorras karistamiseks. Seega ei ole asjakohane enam maakohtu poolt väljatoodu, et see iseloomustab I. Kruuvi käitumist vangistuses. Kuna selle kohta puudus distsiplinaarkaristus ning vangla oli esitanud koos julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirjaga ka käskkirja nende lõpetamise kohta, siis on maakohus ekslikult sellele tuginenud. Küll lõppkogumis ei muuda need järeldused hinnangut süüdimõistetu käitumisele vangistuses, mille põhjal on alust arvata, et I. Kruuv jätkab vabaduses uute kuritegude toimepanemist. Selliseks veendumuseks annab alust ka I. Kruuvi poolt maakohtu istungil väljatoodu distsiplinaarkaristuste määramise kohta, mida süüdimõistetu on ise välja toonud, mistõttu ringkonnakohus omaalgatuslikult ei tugine vangla iseloomustusele, vaid süüdimõistetu poolt väljatoodule. Nii on I. Kruuv selgitanud kaitsja küsimusele seoses distsiplinaarkaristustega kartseri eesmärgil, et vangla eluosakond on mõeldud 20 inimesele aga seal on 40 inimest. Seal on lärm, kisa, seal olemine on piin. Süvenevat lugemist, endasse süüvida ei saa. Ta valis kartseri, et saaks süüvida endasse. Jätkates küsimustele vastamist on I. Kruuv välja toonud, et ta soovis, et kartsarežiimi pikendataks, ta oli seal juba 80 päeva, tahtis et kartsarežiim jätkuks ja siis need rikkumised jätkusid. Hinnates seda kogumis on kohtukolleegium arvamusel, et süüdimõistetu on nõus oma soovide täitmiseks kasutama erinevaid meetmeid, seejuures toime panema rikkumisi. I. Kruuv ei ole ainus vangistuses viibiv isik, kuid sellise kummalise põhistusega distsiplinaarkaristuse saamise põhjendamine on asjakohatu ega muuda olematuks asjaolu, et süüdimõistetu tahtlikult rikub korda, ei suuda oma käitumist juhtida vangistuses range järelevalve all ning puudub alus uskuda, et ta suudaks seda ka vabaduses. Kui vangla range järelevalvega ei pane süüdimõistetut oma käitumist ohjeldama, siis kohtu hinnangul kriminaalhooldus olulisemate leebemate meetmetega ei suudaks samuti seda tagada. I. Kruuv on vangistuse jooksul läbinud mitmeid sotsiaalprogramme, mille kohaselt ta justkui saab aru oma vigadest, vajadusest ennast muuta ning planeerib tulevikku ja arendab ennast, siis ei nähtu see tema käitumisest vangistuses, kus ka peale individuaalses täitmiskavas toodu läbimist rikub vangistuses korda. 7
28. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole võrreldes maakohtu menetlusega niivõrd olulist infot, mis annaks aluse asuda seisukohale, et süüdimõistetu käitumine vangistuses oleks õiguskuulekas, uue kuriteo toimepanemise risk oleks viidud miinimumini ning süüdimõistetu oskaks oma käitumist juhtida. Kaitsja „menetlusökonoomikas“ lähtuvalt ei ole välja toonud maakohtus avaldatud seisukohti, vaid jääb üksnes nende juurde, mis ta maakohtus välja tõi. Tutvudes kohtuistungi protokolli ning kaitsekõnega, ei nähtu seal suurel hulgal seisukohti ega ka asjaolusid, mida maakohus arvestanud ei oleks. Vangistuse pikkust arvestatakse formaalsete eelduste puhul, seega materiaalsetele eeldustele sellel otsest mõju ei ole, kriminaalhoolduse võimalikkuse osas on oma seisukoha maakohus võtnud ja sellega ringkonnakohus nõustub. Lisaks ei pea ringkonnakohus asjalikuks argumenti ennetähtaegse vabastamise küsimuse arutamisel, et karistuse kandnud vang saab vangistusest välja. Kummastav on kaitsja poolt kirjalikes seisukohtades toodu, et kui pool dekaadi inimest ei ehmata, siis ega see mõni lisa-aasta seda ka ei tee. Ehk sisuliselt nähtub ka siit, et süüdimõistetu ei ole võimeline oma käitumist juhtima. Samuti jääb arusaamatuks, kas süüdimõistetu soovib tegeleda enda rehabiliteerimisega selleks, et vabaneda vangistusest tingimisi enne tähtaega või selleks, et ta sisuliselt ka soovib muutuda. Süüdimõistetu sõnalised soovid muutuda ei ole usutavad, sest see ei nähtu tema käitumisest. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, miks kaitsja leiab, et maakohus on arvestanud negatiivse asjaoluna seda, et I. Kruuv soovib vabaneda rehabilitatsioonikeskusesse. Maakohus on leidnud, et see asjaolu ei pruugi maandada veel uue kuriteo riski, mis ei tähenda veel, et elukoha olemasolu seal positiivne ei oleks. Maakohus on leidnud, et elama asumine rehabilitatsioonikeskusesse on lootustandev, kuid nagu kõiki asjaolusid, tuleb ka seda analüüsida lähtuvalt konkreetsest süüdimõistetust ning kuna süüdimõistetu on mõjutatav võib ühiselamu olla probleemiks. Nii nähtub ka vangla iseloomustusest, et I. Kruuv soovib vabaneda teise piirkonda seoses sooviga hoiduda negatiivselt meelestatud inimestest ja alustada uut elu. Arutles mõjutatavuse ja suhtlusvõrgustiku valimise üle elus muutuste tegemiseks. Saab aru, et ümbritsevad inimesed mõjutavad tema käitumist. Lisaks ei ole vähetähtis asjaolu, et süüdimõistetul oli ka varasemalt olemas elukoht kui ka võimalus töötada (kuigi seda peaasjalikult vangistuses) ning ei nähtu tugivõrgustiku puudumine, kuid need asjaolud ei ole motiveerinud I. Kruuvi õiguskuulekale käitumisele, mistõttu puudub veendumus käesolevalt ka selleks, et see maandaks uute kuritegude riski.
29. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb nõustuda maakohtuga osas, et käesoleval ajal ei ole I. Kruuvi puhul sobiv meede uute kuritegude maandamiseks ka kriminaalhooldus. See meede oleks põhjendatud isikute suhtes, kes on näidanud oma käitumisega vangistuses, et nad on aru saanud mõistetud karistusest ning on võimelised oma käitumist muutma. I. Kruuv on näidanud, et ka range järelevalve ei mõjuta teda ning seega ei ole alust arvata, et vaatamata sellele, et tegemist on tema ainsa kehtiva karistusega ning ta sõnas soovib muutuda.
30. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg-st 1 tuleb jätta Viru Maakohtu
31. novembri 2020 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Tiit Lõhmus Aarne Sarjas Maarika Kuusk 8