← Eesti

1-17-2359/104

Obsah (13)§ 339§ 312§ 341§ 268§ 310§ 175§ 181§ 180§ 182§ 30§ 287§ 41§ 37

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi ja menetlusliik Apelleeritud kohtuotsus Apellandid Apellatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise viis T

) § 3051 lg 1) väga ulatusliku rikkumise tõttu. Kolleegium leidis, et tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega

§ 339

lg 2 mõttes, sest lüngad maakohtu argumentatsioonis on sedavõrd suured, et muudavad kohtu siseveendumuse kujunemise – aga osaliselt isegi kohtu järelduste sisu – olulistes küsimustes jälgitamatuks. Ühtlasi ei vastanud maakohtu otsuse põhiosa

§ 312p-st 1 tulenevatele nõuetele.

Vead maakohtu otsuse põhistuses olid kogumis sedavõrd massiivsed, et neid ei saanud

§ 341lg 3 kohaselt kõrvaldada apellatsioonimenetluses.

5. Tartu Maakohtu praegu vaidlustatud otsus (

  1. a)Resolutiivosa 16. Tartu Maakohus tegi 31. mail 2019 otsuse, millega: 1) A-J. Endrekson-Hendriksman mõisteti KarS § 377 lg 1 järgi õigeks; 2) A-J. Endrekson-Hendriksman mõisteti KarS § 201 lg 1 järgi õigeks; 3) A-J. Endrekson-Hendriksman tunnistati süüdi KarS § 2172 lg 1 järgi ja teda karistati kaheksakuulise vangistusega, mis jäeti KarS § 73 lg 1 p-de 1 ja 3 alusel tingimisi kaheaastase katseajaga täitmisele pööramata; 4) rahuldati osaliselt kannatanu tsiviilhagi ja A-J. Endrekson-Hendriksmanilt mõisteti T. kasuks välja:
  2. a)252 066 eurot 55 senti põhinõude katteks;
  3. b)27 321 eurot 43 senti tsiviilhagi esitamise ajaks sissenõutava viivise katteks;
  4. c)edasiulatuv viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras põhinõudelt (summas 252 066,55 eurot) alates 7. märtsist 2017 kuni põhinõude täitmiseni; 7

(85)
  1. d)32 000 eurot leppetrahvi; 5) jäeti tsiviilhagis esitatud nõue 2588 euro 41 sendi osas läbi vaatamata; 6) mõisteti Eesti Vabariigilt A-J. Endrekson-Hendriksmani kasuks välja 8000 eurot valitud kaitsjale makstud tasu katteks; 7) mõisteti A-J. Endrekson-Hendriksmanilt riigi kasuks välja 810 eurot sundraha; 8) mõisteti T. kasuks selle äriühingu menetluskulu katteks välja
  2. a)13 000 eurot A-J. Endrekson-Hendriksmanilt ja
  3. b)2728 eurot 7 senti Eesti Vabariigilt; 9) otsustati asitõendite ja salvestiste saatus. (
  4. b)Põhiosa Tõendite lubatavusest 17. Maakohus ei nõustunud kaitsjate seisukohaga, et süüdistatava elektronposti andres.endrekson@T. .ee e-mailide väljatrükkide kogumisel on pandud toime KarS § 137 lg-s 1 sätestatud süütegu, mistõttu ei tohi neid kriminaalmenetluses kasutada. Süüdistatava valduses ja kasutuses oli kannatanule kuuluv sülearvuti, mida süüdistatav kasutas tööülesannete täitmiseks. Tunnistaja T.S. ütlused kinnitavad, et T. nõukogu liige J.N. võttis süüdistatavalt arvuti valduse üle. Kannatanu ei käitunud õigusvastaselt, kui võttis oma sülearvuti süüdistatava valdusest tagasi, kui kannatanule said teatavaks juhatuse liikme mitteõiguspärased teod. T. nõukogu liikmed tegutsesid süüdistatavalt arvuti valduse ülevõtmisel ÄS § 189 lg-st 2 ja 317 lg-test 6 ning 7 tuleneval õiguslikul alusel. T. S ütluste järgi palus J.N. tal vaadata arvutisse, kas see töötab ja on ligipääsetav. Tunnistaja tegi seda ja veendus, et arvuti töötas ja parooli ei olnud peal. J.N. andis arvuti asitõendina üle menetlejale. Kriminaalmenetluses on A-J. Endrekson-Hendriksmani valduses olnud sülearvutit asitõendina vaadeldud. Arvutist leitud dokumentaalsed tõendid kogus menetleja. KarS § 377 lg 1 järgi esitatud süüdistusest 18. Maakohus tuvastas, et A-J. Endrekson-Hendriksman 1. septembrist 2007 kuni 14. septembrini 2015. oli T. juhatuse liige 19. KarS § 377 lg 1 järgi esitatud süüdistuses on ärisaladuse avaldamine faktiliste asjaoludega sisustamata. Süüdistuses on määratlemata süüdistatava avaldatud ja kasutatud teabe sisu ja 8
(85)maht ning see, milles seisnes avaldatud ärisaladus. Süüdistuse kohaselt avaldas ja kasutas A-J. Endrekson-Hendriksman andmeid koostööpartnerite, raamatupidamisarvestuse, T. toodetavate toodete ja osutavate teenuste omahinna, sõlmitavate lepingute oluliste tingimuste, lepingute olemasolu ja sisu kohta. Süüdistusest ei selgu, millist teavet, milliste hindade, milliste koostööpartnerite ja milliste lepingute kohta on süüdistatav Decotexi esindajatele avaldanud. Muu hulgas ei selgu süüdistusest ka täpsemalt asjaolud, mil viisil, millistel kuupäevadel ning milliseid andmeid süüdistatav Decotexi esindajatele avaldas. Süüdistuses on toodud üksnes konkretiseerimata ajavahemik
  1. märtsist 2011 kuni
  2. oktoobrini
  3. Seega ei selgu süüdistusest andmete avaldamise täpne aeg, sisu, maht ega edastamise viis. Süüdistuses on jäetud faktiliste asjaoludega sisustamata, kas teave on saladus selles tähenduses, et see ei ole üldteada või kergesti kättesaadav isikutele ringkondades, kes tavaliselt kõnesolevat laadi teabega tegelevad, kas sellel teabel on kaubanduslik väärtus tema salajasuse tõttu ning kas selle teabe üle seaduslikku kontrolli omav isik on asjaoludest lähtuvalt võtnud vajalikke meetmeid, et hoida seda salajas.
  4. Alles uuendatud menetluses peetud kohtuvaidluste käigus avas prokurör süüdistuse sisu ning tõi välja süüdistatava saadetud e-kirjad, mis sisaldasid kannatanu majandustegevust puudutavat teavet, mis prokuröri hinnangul on ärisaladus. Samuti kirjeldas prokurör, miks vastas süüdistatava avaldatud info ärisaladuse mõistele. Prokurör kirjeldas faktilisi asjaolusid, mida süüdistus ei sisalda. Seega esitas prokurör need faktilised asjaolud pärast kohtuliku uurimise lõpetamist kohtuvaidluste käigus süüdistuskõnes.
  5. Riigikohus on

§ 268

lg-tele 1 ja 5 tuginedes korduvalt selgitanud, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. oktoobri
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-70-15, p 11.1)
  3. Seega on A-J. Endrekson-Hendriksmanile ärisaladuse õigustamatus avaldamises ja kasutamises esitatud süüdistus koostatud puudulikult. Süüdistatava poolt väidetavalt avaldatud teabe sisu, maht, edastamise viis ja aeg on süüdistuses piisava selguse ja täpsusega kirjeldamata. Kohus ei saa asuda süüdistaja rolli ega ise süüdistust sisustada. Kuna A-J. Endrekson-Hendriksmani süüdistusest ei selgu ärisaladusena avaldatud andmete sisu, maht ega nende andmete avaldamise täpne aeg ja viis, puudub kohtul võimalus selliseid faktilisi asjaolusid tuvastada.
  4. Seetõttu tuleb A-J. Endrekson-Hendriksman KarS § 377 lg 1 järgi õigeks mõista. KarS § 2172 lg 1 järgi esitatud süüdistusest 9

(85)
  1. Süüdistatava ja kannatanu vahel sõlmitud juhatuse liikme lepingutes oli kindlaks määratud juhatuse liikme lojaalsuskohustus. Lepingutes on märgitud, et juhatuse liige peab olema T. le täielikult lojaalne. Lepingute punkti 5.1.
  2. järgi oli juhatuse liige kohustatud teatama äriühingule koheselt kõikidest konkurentide tehtud ettepanekutest koostööks või informatsiooni väljastamiseks. Punkti 5.1.
  3. järgi oli juhatuse liikmel keelatud kasutada seoses tööga temale äriühingu kohta teatavaks saanud andmeid iseenda või oma lähikondsete isiklikes huvides ja nende juriidilistes toimingutes, mis mingil viisil konkureerivad äriühinguga. Punkti 5.1.
  4. järgi ei olnud juhatuse liikmel õigust äriühingu esindajana teha tehinguid iseendaga ega tehinguid, mille teise poole esindajaks ta samaaegselt on. Punkt 5.2 nägi ette, et kui juhatuse liige on äriühingu nimel tehtavast tehingust otseselt või kaudselt huvitatud või kui ta näib olevat sellisest tehingust otseselt või kaudselt huvitatud, peab ta sellest enne tehingu tegemist äriühingu nõukogule teatama. Pooled leppisid kokku, et kahtluse korral eeldatakse, et juhatuse liige oli huvitatud äriühinguga tehtavast tehingust ning tal on kohustus sellest nõukogu informeerida. Eelnimetatud lepingutes on sätestatud juhatuse liikme üldised töökohustused ja nende täitmine. Lepingu punkti 2.
  5. järgi pidi juhatuse liige täitma korrektselt kõiki seadusest ja põhikirjast, äriühingu üldkoosoleku või nõukogu poolt antud otsustest tulenevaid kohustusi ja käske ning kasutama heauskselt, peremehelikult ja mõistlikult seadusest, põhikirjast talle tulenevaid õigusi. Punkti 2.
  6. järgi pidi juhatuse liige oma töökohustusi täites tegutsema majanduslikult kõige otstarbekamal viisil.
  7. Süüdistatavale heidetakse ette kannatanule 256 904 euro 57 sendi suuruse kahju tekitamist Decotexiga tehtud tehingutega, mis liigituvad viieks: 1) HDF-plaadi ostutehingud, millega põhjustati varaline kahju 21 686 eurot 58 senti (kohtuvaidluses vähendas prokurör seda summat 19 477 eurole 71 sendile); 2) sisupatjade müügitehingud, millega põhjustati varaline kahju 113 760 eurot 64 senti (kohtuvaidluses vähendas prokurör seda summat 112 343 eurole 57 sendile); 3) B. i kangaste ostutehingud, millega põhjustati varaline kahju 108 276 eurot 33 senti; 4) liimi ostutehingud, millega põhjustati varaline kahju 15 069 eurot 46 senti ning 5) B.X. i kanga ostutehing, millega põhjustati varaline kahju 1737 eurot 50 senti.
  8. Kriminaalasjas ei ole vaidlust, et süüdistuses käsitletud tehingud T. ja Decotexi vahel tehti. Tehingute toimumist tõendavad suulised ja dokumentaalsed tõendid. Vaidlust ei ole ka selles, et süüdistuses nimetatud tehingute tegemisel esindas T. t A-J. EndreksonHendriksman. Decotexi seotusest süüdistatavaga 10
(85)
  1. Maakohus tuvastas, et Decotexi tegelikud asutajad ja tegevuse korraldajad olid süüdistatav ja tema elukaaslane ning hilisem abikaasa V.V. (hiljem V.H.). Decotexi asutaja, osanik ja juhatuse liige M.T. oli variisik. M-L. T ja V. V olid head suhted. Decotex kanti äriregistrisse
  2. märtsil
  3. Internetipanga liitumislepingu järgi oli Decotexi arvelduskonto kasutamisel alates
  4. märtsist 2011 võrdsed õigused lisaks juhatuse liikmele M-L. T ka V. V ja süüdistataval. Süüdistatav hakkas kohe pärast Decotexi asutamist sealt T. le kaupa ostma. Decotexi asutamise ajal olid A-J. Endrekson-Hendriksman ja V.V. elukaaslased, nad abiellusid aastal
  5. M.T. ütlused ja tema tegevus volituste andmisel kinnitavad, et tunnistaja küll asutas Decotexi, kuid ise selle tegevuse korraldamisel aktiivselt ei osalenud. Ta volitas tegutsema süüdistatavat ja tema elukaaslast V.V. t. Tehingutest HDF-plaadiga
  6. Kui süüdistatavale tuli
  7. mail 2011 meilile OÜ P. (edaspidi P. ) teave HDF- ja MDF-plaatide kohta, edastas ta selle kohe aadressile XXX ei vastanud. Süüdistataval oli võimalik tootmiseks vajalikke plaate osta otse T. seniselt koostööpartnerilt P. -lt. Kuna süüdistatav suunas temale P. -lt tulnud hinnateabe edasi Decotexile, jättis ta kasutamata võimaluse osta plaate odavama hinnaga ja teenis seega Decotexi huve.
  8. P. -i pakkumine kauba ostmiseks Tartu lao hinnakirja järgi lükkab ümber süüdistatava ütlused selle kohta, et P. -lt plaatide ostmisega kaasnes transpordikulu kauba toomisele Tallinnast. P. arvetel Decotexile ei ole transpordikulu märgitud. Seegi lükkab ümber süüdistatava ütlused, et mujalt kui Decotexist HDF-plaate ostes tulnuks maksta transpordi eest.
  10. aastal ostis T. Decotexilt 900 HDF-plaati hinnaga 7,41 €/tk; 200 plaati hinnaga 7,60 €/tk, 200 plaati hinnaga 7,82 €/tk; 1589 plaati hinnaga 7,83 €/tk ja 200 plaati hinnaga 7,99 €/tk. Kokku maksis T.
  11. aastal Decotexile HDF-plaatide eest 23 636 eurot 27 senti. P. -i hinnakiri tõendab, et P. -ilt oli plaate võimalik osta hinnaga 6,70 €/tk. Seega sama kogus oli võimalik osta 20 696 euro 30 sendi eest. Aastatel 2012–2015 ostis T. Decotexilt 17 124 HDF-plaati. Plaadid osteti hinnaga 7,57 €/tk ja nende eest maksti kokku 129 628 eurot 68 senti. P. -ilt plaati ostes tulnuks sama koguse eest maksta 114 730 eurot 80 senti (17 124 x 6,70). Seega Decotexilt ostes maksis T. aastatel 2011–2015 plaatide eest 17 837 eurot 85 senti rohkem, kui maksnuks sama plaadikogus P. -is. Kohus luges plaatide eest enam makstud 17 837 eurot 85 senti T. le tekitatud kahjuks. Tehingutest liimiga
  12. Süüdistatava ütluste järgi kasutati tema juhatuse liikme tegevuse ajal T. s alguses OÜ-lt K. (edaspidi K. ) ostetavalt liimi Vertex 810 ja pärast mindi üle Respon K8 Ars 11
(85)liimidele. Ülemineku põhjustena nimetas süüdistatav põlengut, saasteloa peagi saabuvat tähtaega ja varem kasutatud liimi suurt kulukust. Süüdistatava need ütlused on vastuolus T. töö- ja tuleohutuse ning keskkonnakaitsega tegelenud tunnistaja K.S. ütlustega. K.S. selgitas, et tervist kahjustavad olid kõik liimid, mida kasutati. Tunnistaja ütluste järgi oleks võinud Vertexit kasutada kuni 10 tonni, probleemi ei olnud. Keskkonnakaitse seisukohalt liimidel vahet ei ole. Mõlemad liimid olid tuleohtlikud. Aastal 2011 või 2012 läks põlema riidetolm ja tekkis väike tulekahju. Muid tulekahjusid tunnistaja ei mäletanud. Liimi ohutuskaardil on kirjas, et liimil on plahvatusoht, et staatilisest elektrist võib tekitada tulekahju oht. Oht on olemas, aga viimase 25 aasta jooksul ei ole sellest kahju tekkinud. Päästeametis on registreeritud T. tootmishoones järgmised sündmused:
  1. jaanuaril 2010 tuvastati süttinud madrats ja
  2. novembril 2011 mööblitsehhis porolooni liimimise pingil tekkinud arvatavalt staatiline elekter, mis süütas liimiaurud ja porolooni. Mõlemad põlengud olid töötajate poolt pulberkustutiga kustutatud enne päästemeeskonna saabumist.
  3. Süüdistatava ütlusi selle kohta, et Decotexist ostetud Respon liim sobis kõige paremini teised tõendid ei kinnita. K.S. ütluste järgi ei olnud Vertex liimi kasutamine õhusaasteloa uuendamise või täiendava saastemahu taotlemise põhjus. OÜ-l T. KV on õhusaasteluba 10 tonnile aastas. Vertexit võib kasutada isegi 12–13 tonni ja seega reservi oli. Õhusaaste ja sellega seotud lubade küsimus olid T. nõukogu pädevuses. Süüdistatava ega tunnistaja J.N. i ütlustest ega ühestki teisest tõendist ei tulene, et õhusaaste küsimusi arutati. Õhusaasteloaga seotud küsimused ei olnud
  4. aastal aktuaalsed. Vertex K810 liimi ostmine ja seega ka kasutamine jätkus ka pärast aastat 2011, kuid K. st osteti seda väiksemates kogustes. Vertex K810 liimi vahetamiseks Respan K/8 Ars liimi vastu ei olnud objektiivset ja majanduslikult põhjendatud vajadust.
  5. a detsembris lükkas süüdistatav tagasi Tetrakemi lahustipõhise polstriliimi art. SuperWellu 1136, mida müüdi kahesaja-liitristes tünnides hinnaga 2,60 €/l. Liimi Super-Wellu 1136 hindas ohutusspetsialist K. S. sobivaks, kuid seda kasutati ajutiselt. Süüdistatav lükkas selle võimaluse aga Decotexi huve arvestades tagasi.
  6. K. andmetel ostis T. K. lt liimi
  7. aastal hinnaga 2,08 €/l, 2012.–
  8. aastal hinnaga 2,70 €/l ning
  9. aastal hinnaga 2,85 €/l.
  10. aastal oste ei olnud. K. st ostetud Vertex K810 liimi hinda 2,70 €/l kinnitavad ka arved. Võrreldes süüdistatava ostetud liimi hindasid K. st ostetud liimi hindadega, võttis maakohus aluseks hinna 2,70 €/l. See hind oli püsiv aastate 2012–2015 lõikes.
  11. Arvete järgi ostis T. aastatel 2012–2015 Decotexilt 13 770 liitrit liimi järgmiselt: 1)
  12. aastal osteti 1530 kg ehk 1800 liitrit hinnaga 3,66 €/l; 2)
  13. aastal osteti 20,5 kahesajaliitrist vaati, sellest 8 vaati hinnaga 731 €/vaat ehk 3,66 €/l ja 12,5 vaati hinnaga 768 €/vaat ehk 3,84 €/l; 12
(85)3)
  1. aastal osteti 25 kahesajaliitrist vaati hinnaga 768 €/vaat ehk 3,84 €/l. Osteti veel 60 kg liimi hinnaga 3,84 €/l; 4)
  2. aastal osteti 14 kahesajaliitrist vaati hinnaga 768 €/vaat ehk 3,84 €/l.
  3. Juhul, kui T. ostnuks aastatel 2012–2015 Decotexist soetatud liimikoguse K. lt, tulnuks selle eest maksta 37 179 eurot (13 770x2,70). Decotexile maksti sama koguse liimi eest aga 52 264 eurot 80 senti. Seega Decotexilt liimi ostes maksis T. 15 085 eurot 80 senti rohkem. Seega tekitas süüdistatav Decotexilt kallima liimi ostmisega T. le 15 069 eurot 46 senti kahju. B. i kangaste ostmisest Decotexi kaudu
  4. T. nõukogu liikme J.N. i ütluste järgi tuvastas ta
  5. aasta augustis T. kangalaos väga palju ühe firma kangaid, millel olid Decotexi sildid. Tunnistaja ei teadnud Decotexist midagi. Nende pikaajaline tarnija oli N. OÜ (edaspidi N. ), kust ostetud kangaid laos silma ei jäänud. T. oli süüdistatavat korduvalt saatnud kanga ja mööbli messidele eesmärgiga luua tarnijatega sidemed. Otse ostes saab soodsama hinna. Süüdistatavaga käis kaasas ka viimase abikaasa. Messidel pakutud kangaid hakati T. le tarnima Decotexi kaudu. Pärast süüdistatavaga töölepingu lõpetamist soovis T. kangaid osta otse B. lt. Kangaid neile ei müüdud põhjusel, et edasimüüja ainuõigus Eestis on Decotexil. T. leidis teise tehase, kust ta ostab tänaseni kangaid otse. Tunnistaja V.E. ütlused kinnitavad süüdistatava messidel käimisi. Tunnistaja ja süüdistatav käisid messidel koos. Tunnistajate ütlused tõendavad, et T. oli andnud süüdistatavale võimaluse luua messidel suhteid ja osta kaupa otse tootjatelt. Algatus tellida T. le Decotexi kaudu B. i kangaid tuli süüdistatavalt.
  6. detsembril 2011 saatis süüdistatav oma töömeililt aadressile XXX e-kirja, millega edastati Türgi ettevõtte kodulehe aadress http://www.B. .com/ ja taotleti päringu tegemist. Selle asemel, et tellida kangast Türgi ettevõttest otse, edastas süüdistatav teabe Decotexile ja ostis Türgi kangaid Decotexi kaudu, teenides viimase majanduslikke huve. OÜ F. kaudu saadud B. i arved Decotexile tõendavad, et arve maksja oli Decotex, aga kauba saaja AS P. . Tööraamatu väljavõtte kohaselt töötas V.E.
  7. aprillist 2008 kuni
  8. juulini 2013 AS-is P. . Maksu- ja Tolliameti andmed tõendavad, et
  9. aasta jaanuarist kuni
  10. aasta septembrini importis Decotex kangaid Türgist. Infosüsteemi COMPLEX andmed näitavad, et imporditud kaup on pärit Türgist. Kauba kood on aastate lõikes sama. Kauba kirjeldusest ei teki kahtlusi, et tegemist on kangastega.
  11. Kaitsja väitel müüs Decotex B. i kangast T. le odavamalt kui teistele ostjatele. Kohtu hinnangul ei tähenda see aga seda, et süüdistatav oleks arvestanud T. huvidega. Varsti pärast
  12. detsembri
  13. a kirjaga B. i andmete edastamist V.E. le alustas T. kangaste ostmist. Esimene partii B. i kangaid osteti Decotexist
  14. aasta jaanuaris ja edaspidi osteti kangast pidevalt. Arvetelt on näha, et alles
  15. juulis müüdi kangast ka teistele mööblitootjatele. Pooleteise aasta jooksul oli Türgi kanga ostja 13
(85)ainult T. Arvetelt nähtub, et teistele mööblitootjatele müüdud kanga kogused on väiksed. Tavapäraselt ongi väiksemates kogustes ostmisel kõrgemad hinnad.
  1. B. , kellelt süüdistuses käsitletud kangad pärinevad, oli Decotexile andnud alates
  2. novembrist 2011 ainuõiguse müüa ja edendada nende kaupa Eestis. Ometi saatis süüdistatav
  3. detsembril 2011 e-kirja oma töömeili aadressilt aadressile XXX, mis kinnitab süüdistataval Türgi ettevõtte kohta teabe olemasolu. Kuna süüdistatav suunas elukaaslast kodulehele aadressil http://www.B. .com/ eesmärgiga teha päring, suunas ta teda sealt kangaid ostma. Süüdistataval oli täielik teadmine kangatootjast, kes on andnud Decotexile ainuõiguse oma kangaid Eestis müüa. See asjaolu kinnitab ka süüdistatava ja tema elukaaslase ühist tegutsemist Decotexi tegevuse korraldamisel. Seetõttu ei õigusta Decotexi ainuõigus süüdistatava tegevust. Süüdistatav ise Decotexi tegevuse korraldajana oli sellise olukorra loonud, jättes T. huvides lepingu sõlmimata. Decotexi loomise aeg ja asjaolud ei tekita kahtlust, et süüdistatav sai messidel teavet kangatootjast, kellega ta jättis T. nimel ärisuhted loomata ja toetas Decotexi ärihuve. Pole juhus, et süüdistatava ja Decotexi esindajatega koos tegutsedes taotleti B. ist Decotexile kangaste müümise ainuõigust Eestis ja selle saamisel tegi süüdistatav kohe pöördumise B. i kangastele hinnapakkumise saamiseks. Süüdistatav rikkus eelkirjeldatud tegevusega juhatuse liikme lepingut ja jättis arvestamata T. huvid. Türgi kangatootja kangaste ostmist Decotexist ei mõjutanud mitte T. toodangu ostjate maitse ja sellest tingitud nõudlus, nagu väidab süüdistatav, vaid Decotexi huvid.
  4. Arvetega on tõendatud Decotexi poolt B. ist ostetud kangaste kogused ja ostuhinnad. Arved on esitanud tolliteenuseid osutavad F. OÜ ja CF&S Estonia AS. T. arvetega on tõendatud Decotexi poolt B. ist ostetud kangaste edasimüümine T. le ja müügihinnad. Ostu- ja müügiarveid analüüsides tegi kohus kindlaks, et ostes B. i kangaid T. le Decotexi kaudu, tekitas süüdistatav T. le kahju 108 276 eurot 33 senti. Arvestuse tegemisel võttis kohus aluseks
  5. jaanuarist 2012 kuni
  6. augustini 2015 koostatud ostuarved ning
  7. jaanuarist 2012 kuni
  8. augustini 2015 koostatud müügiarved. Arvestuse tegemisel võttis kohus arvesse ka kreeditarved. Samuti on kahjust maha arvatud negatiivne tulem, mis tekkis hinnavahest, kui kallimalt sisse ostetud kangas müüdi odavamalt. B.X. i tekstiilkanga ostmine Decotexi kaudu
  9. Dokumentaalsed tõendid tõendavad, et T. sai
  10. aasta kevadel tellimuse Pauluse kiriku põlvituspingi polsterdamiseks. Tellimuses viidati konkreetsele kangale Inglise ettevõttest B.X. . Vaja oli 30 meetrit musta kangast Dales DA/684/1 Black. Juulis sai süüdistatav kinnituse tellimuse täitmiseks vajalikule kangale ja tal paluti see ära tellida. Augusti keskel vastas süüdistatav, et kanga tellimisega läheb aega Soome tarnija venitamise tõttu.
  11. mai
  12. a e-kirjaga saatis süüdistatav Decotexile taotluse hinnapakkumiseks B.X. Textiles, Dales DA/684/1 Black.
  13. juulil 2014 esitas Decotex T. le arve nr 1919 kangale Dales 14
(85)DA/684/1 koguses 30 m hinnaga 160 €/m, kokku 4800 eurot, koos käibemaksuga 5760 eurot.
  1. Süüdistatav viitas tellijaga peetud kirjavahetuses Soome tarnija venitamisele, tehes seda pärast seda, kui ta oli ise teinud ettepaneku kanga hinnapakkumise tegemiseks Decotexile ja saanud vajalikule kangale arve. Alternatiivset tarnijat – Decotexi – süüdistatav tellijale ei nimetanud. J. B.X. teatas T. esindajale
  2. septembril
  3. a, et neid huvitav DA/684/1 kanga müügihind on 99,95 €/m ja kangas on laos olemas. Tõendid ei kinnita süüdistatava ütlusi, mille järgi vajaliku kanga saamise venis ja mujalt ostmisel tulnuks maksta suuremat hinda. Süüdistatava tegevusetust jätta kangas otse tehasest tellimata ja tegevust küsida kangale hinnapakkumist Decotexilt, samuti süüdistatava põhjendust selle kohta, miks ta ei pöördunud kanga saamiseks otse tellija poole, hindas maakohus Decotexi huve teenivaks käitumiseks.
  4. 30 meetri kanga hind otse tehasest ostes olnuks 2998 eurot 50 senti (30x99,95), sama kogus kangast osteti Decotexist aga 4800 euroga (30x160). Decotexist põlvituspingile vajaliku kanga ostmisega tekitas süüdistatav T. Pehmemööblile seega kahju 1801 eurot 50 senti. Tehingud sisepatjadega
  6. augusti
  7. a lepinguga andis Decotex T. le tasuta kasutada padjatootmisseadme, fiiberkiu avamise masina ning T. kohustus tegema Decotexile patju, mida müüakse Decotexile vastavalt T. hinnakirjale. Decotexile jäi õigus omal äranägemisel seade T. valdusest tagasi nõuda. Eelkõige oli Decotexil selleks õigus juhul, kui T. keeldub tellimusi täitmast, patju tarnimast või kasutab seadet sihtotstarbele mittevastavalt.
  8. detsembril 2011 sõlmitud teise koostöölepinguga andis Decotex T. le tasuta kasutamiseks porolooni purustamise masina.
  9. Kohus leidis, et Decotexiga koostöölepingute sõlmimisega rentis süüdistatav masinad endaga seotud Decotexilt ning müüs toodetud sisepadjad madala hinnaga Decotexi kaudu T. konkurentidele. Selle tulemusena jäi suur osa tulust süüdistatavaga seotud Decotexile. Masinate rentimine Decotexist ja patjade müümine Decotexile toimus T. sisesuhteid rikkudes. Patjade kõrgema hinnaga edasimüümisest Decotexile jäänud tulu on T. kahju.
  10. Tunnistaja T. S teada keegi peale A-J. Endrekson-Hendriksmani patjade müügiga ei tegelenud. J.N. i ütluste järgi olid patjade hinnad T. s süüdistatava otsustada. Ka Gert Haljasmäe ütlused kinnitavad, et sisepatjade müüki korraldas süüdistatav. Kuigi T. s oli tööl müügijuht, korraldas süüdistatav sisepatjade müüki ise, lähtudes seejuures Decotexi huvidest. T. ei müünud sisupatju Decotexile turuhinnaga ja selle otsuse tegi süüdistatav. Turuhinna said kujundada patjade Decotexilt ostjad, keda süüdistatav teadis, kuna ostjad käisid patjadel T. s järel. Süüdistatava ütluste järgi kujundas ta ise hinna, millega müüs sisupatju Decotexile. Olles seotud Decotexiga, teadis ta patjade tegelikku turuhinda. 15
(85)Süüdistatava ütluste järgi ta teadis, kellele Decotex patju edasi müüb. Ostjad käisid süüdistatava juures T. hoovil. Süüdistatav kinnitas ka, et Decotex patjade ostjad olid kindlasti T. konkurendid.
  1. Sisepatjade Decotexile müümisel ei järginud süüdistatav T. s kehtestatud sisereegleid ja sõlmis T. le kahjuliku koostöölepingu Decotexiga. Süüdistataval oli teadmine nõukogu hoiakust konkurentidega – pehmemööbli valmistajatega – koostööd mitte teha ja teadmine, et teiste pehmemööbli valmistajate poolt on nõudlus sisepatjadele. Selle asemel, et sellest nõudlusest ja sisepatjade turu olemasolust nõukogule teada anda, asutasid süüdistatav ja tema elukaaslane M.T. t ära kasutades Decotexi, kellele patju müüa ja sel viisil kannatanu arvel kasu teenida.
  2. J.N. i ütluste järgi pidi A-J. Endrekson-Hendriksman teavitama nõukogu, kes saab olema patjade põhiline ostja või äripartner. See tulenes juba juhatuse liikme lepingust, mille kohaselt pidanuks tehingutele väärtusega alates 16 000 eurost saama nõukogu liikme loa. Decotexiga tehti tehingud sadades tuhandetes. On ka loogiline, et kui tahad tehinguid teha abikaasa või lähedasega või tema juhitava ettevõttega, siis peaks omanikke teavitama ja nõusolekut küsima. Need asjad peavad toimuma turutingimustel ja ettevõtet kahjustamata.
  3. On tõendatud, et T. s toodetud patjade omahind oli 0,4287–7,5072 €/tk ja süüdistatav müüs neid Decotexile hinnaga 0,59–6,99 €/tk. Patjade müük Decotexile tõi T. le 56 789 eurot 86 senti kasumit. Vaidlust ei ole ka selles, et Decotex müüs T. lt ostetud padjad edasi hinnaga 1,23–8,4 €/tk. Seda tõendavad Decotexi müügiarved. Mõne toote puhul (nt sisepadi Profiil 75x75 segu) on hinnavahe olnud enam kui kahekordne. Decotex ostis T. st 650 patja hinnaga 1,25 €/tk summas 812 eurot 50 senti ja müüs sama koguse edasi P.M OÜ-le hinnaga 2,75 €/tk summas 1787 eurot 50 senti.
  4. Arved tõendavad, et T. müüs Decotexile aastatel 2011–2015 sisupatju kokku 217 391 euro 45 sendi eest. Decotexi müügiarvete kohaselt müüs see äriühing T. lt ostetud sisepatju edasi kokku 321 900 euro 95 sendi eest. Decotexi müügisumma ja T. müügisumma vahe on käsitatav süüdistatava poolt T. le tekitatud kahjuna. Seega sai T. sisepatjade müügitehingutest kahju 109 145 eurot 41 senti (321 900,05 – 212 754,64). Subjektiivne koosseis
  5. A-J. Endrekson-Hendriksman pani süüteo toime kavatsetult. Käivitatud padjatootmisest tulevat toodangut müüdi ainult Decotexile. Jättes T. nõukogu informeerimata Decotexist kui ainsast patjade ostjast ning enda seotusest Decotexiga, rikkus süüdistatav kavatsetult juhatuse liikme lepingus sätestatud kohustust. Süüdistatav rikkus sisesuhtest tulenevaid kohustusi T. ees kavatsetult, eesmärgiga hoida padjamüügi protsess enda kontrolli all. Patjade müügist saadava tulu jaotamise proportsioon T. kahjuks kinnitab süüdistatava kavatsetust teenida Decotexile võimalikult palju tulu. Samasuguselt teenis süüdistatava 16
(85)huve kaupade ostmise suunamine Decotexi kaudu. Ka selles osas on tegu toime pandud kavatsetult nii sisesuhte rikkumises kui kahju tekitamises.
  1. A-J. Endrekson-Hendriksmanile KarS § 2172 lg 1 järgi esitatud süüdistuses kirjeldatud käitumine on käsitatav ühe jätkuva süüteona. Süüdistatava tekitatud kahju koguulatus on 252 066 eurot 55 senti, mis ületab KarS § 121 p-s 2 sätestatud suure kahju miinimummäära enam kui kuuekordselt. Tsiviilhagist
  2. Kuna maakohus mõistis süüdistatava KarS § 201 lg 1 järgi õigeks, jättis ta kannatanu nõude seda süüdistust puudutavas osas – summas 2588 eurot 41 senti –

§ 310lg 2 alusel läbi vaatamata.

  1. Nii VÕS § 620 lg 1 kui ka ÄS § 187 lg 1 nõuavad juhatuse liikmelt lojaalsust ja tegutsemist korraliku ettevõtja hoolsusega. Tegutsedes Decotexi huvides, jättis süüdistatav tagaplaanile juhatuse liikme kohustused T. s ega tegutsenud juhatuse liikmena ettevõtja vajaliku hoolsusega. Ostes T. le Decotexist HDF-plaate, liimi ja kangast kallimalt, kui see olnuks võimalik neid kaupu teistelt tarnijatelt ostes, ja müües sisepatju Decotexile madalama hinnaga, kui see, mis olnuks võimalik patjade eest saada neid otse lõppostjatele müües, tekitas A-J. Endrekson-Hendriksman T. le 252 066 eurot 55 senti kahju. Tulu, mis sai Decotex, oli seotud A-J. Endrekson-Hendriksmani majanduslike huvidega. Decotexile jäänud tuluosa oli T. saamata jäänud tulu, mis moodustab T. kahju.
  2. Põhjendades kannatanu viivisenõude rahuldamist, märkis maakohus muu hulgas, et kannatanu saatis süüdistatavale
  3. oktoobril 2015 nõudeavalduse, milles nõudis süüdistatavalt juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist hiljemalt
  4. oktoobriks
  5. Süüdistatav nõuet ei täitnud. Sellest tulenevalt on kannatanul õigus nõuda süüdistatavalt viivist alates
  6. oktoobrist 2015 kuni põhinõude täitmiseni. Süüdistatavalt tuleb kannatanu kasuks välja mõista viivis varalise kahju põhinõudelt (252 066 eurot 55 senti) VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates
  7. oktoobrist 2015 kuni hagi esitamiseni
  8. märtsil
  9. Viivisenõude summa on 27 321 eurot 43 senti. Lisaks tuleb süüdistatavalt välja mõista edasiulatuv viivis põhinõudelt alates
  10. märtsist 2017 kuni kohustuse täitmiseni. Süüdistatav ega tema kaitsjad ei ole taotlenud viivise vähendamist VÕS § 113 lg 8 alusel.
  11. Süüdistatava ja kannatanu vahel
  12. septembril 2013 sõlmitud juhatuse liikme lepingu punktis 5.4 leppisid pooled kokku, et kui juhatuse liige rikub lepinguga kokku lepitud lojaalsuskohustust, s.o lepingu punkte 5.1, 5.2, 5.3, kohustub ta tasuma äriühingule leppetrahvi summas 32 000 eurot. On tuvastatud, et A-J. Endrekson-Hendriksman rikkus lojaalsuskohustust T. ees. Juhatuse liikme lepingu punktis 5.4 kokku lepitud leppetrahvi eesmärk ei lange kokku kahju hüvitamise eesmärgiga. Lepingu punktid 5.1, 17

(85)5.2 ja 5.3 ei seo lojaalsuskohustust materiaalse kahju tekitamisega. Antud juhul ei tule leppetrahvi arvata VÕS § 161 lg 2 järgi kahju katteks. Menetluskulust 56. Põhjendades menetluskulu hüvitamise otsustust, märkis maakohus muu hulgas, et seoses A-J. Endrekson-Hendriksmani õigeksmõistmisega KarS § 377 lg 1 ja § 201 lg 1 järgi tuleb süüdistatava poolt valitud kaitsjale makstud 28 109 eurost 38 sendist 8000 eurot hüvitada riigil. Seejuures arvestas kohus, et KarS § 377 järgi esitatud süüdistuse dokumentaalsed tõendid on ühes köites, millest järeldub tõendite proportsionaalselt väike maht. Ka KarS § 201 järgi esitatud süüdistust puudutavate tõendite maht ei ole suur. Suur osa dokumentaalsetest tõenditest puudutab KarS § 2172 lg 1 järgi esitatud süüdistust. Arvestades õigeksmõistmise osakaalu süüdistuse kogumahtu, leidis kohus, et kaitsjale makstud 28 109 euro 38 sendi suurusest kogutasust puudutab õigeksmõistmisest hõlmatud tegusid tasu summas 10 000 eurot. Sellest summast luges maakohus

§ 175lg 1 p 1 mõttes mõistliku suurusega tasuks 8000 eurot.

Kohus pidas silmas õigeksmõistmisest hõlmatud tegude tõenduslikku ja õiguslikku keerukust. Kohtu hinnangul oli kaitsja taotletud tasu kohtuvaidlusteks kaitsekõne koostamise ja selle redigeerimise eest ülemäära suur. Kaitsja on koostanud kaks kaitsekõnet, kusjuures teine kaitsekõne sisaldab esimese teksti. Teisele kaitsekõnele lisatud teabe ja teksti ulatus ei eelda aeganõudvat tööd. Proportsionaalselt on suurendatud ka muudele menetlustoimingutele, välja arvatud kohtuistungitele kulunud aega. Vähemalt 2000 euro ulatuses on tasu ületanud mõistlikkuse piire. 8000 eurot tuleb riigil

§ 181lg 1 kohaselt A-J.

Endrekson-Hendriksmanile hüvitada. Ülejäänud osas tuleb valitud kaitsjale makstud tasu jätta

§ 180lg 1 alusel süüdistatava kanda.

57. Maakohus hindas kannatanu valitud esindajale makstud tasu summas 15 728 eurot 7 senti mõistliku suurusega tasuks. Kannatanu esindaja töö mahtu tuleb hinnata tõendite mahu järgi tsiviilnõude tõendamiseks. Kuna kohus jättis tsiviilhagi 2588 euro 41 sendi suuruse nõude osas KarS § 201 lg 1 järgi õigeksmõistva otsuse tegemise tõttu läbi vaatamata, tuleb eelnimetatud osas tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulu jätta

§ 182lg 5 järgi riigi kanda.

Kohus luges riigi kanda jäävaks menetluskuluks 2728 eurot 7 senti, mis tuleb kannatanule hüvitada. Ülejäänud osas tuleb kannatanu menetluskulu hüvitada süüdistataval

§ 182lg 3 alusel.

Süüdistataval tuleb kannatanule hüvitada menetluskulu 13 000 euro ulatuses. Kuigi tsiviilhagi jäi osaliselt rahuldamata, ei ole tsiviilhagi rahuldamata jäetud osa märkimisväärne. Kahju tekitamise eitamisega ei aidanud süüdistatav ja kaitsja kaasa kahju täpse suuruse kindlaksmääramisele. APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE TAOTLUSED 1. Apellatsioonid 58. Tartu Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid: 18

(85)1) prokuratuur (esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Katrin Lindpere) 2) kannatanu T. (esindaja vandeadvokaat Indrek Lillo) ja 3) A-J. Endrekson-Hendriksmani kaitsja Meelis Leis.
  1. Prokuratuur taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas, millega kohus mõistis A-J. Endrekson-Hendriksmani KarS § 377 lg 1 järgi õigeks, ja palub tunnistada süüdistatava süüdi ka KarS § 377 lg 1 järgi ning mõista talle KarS § 63 lg-t 1 kohaldades karistuseks kaheksa kuud vangistust, jättes selle karistuse KarS § 73 lg-te 1 ja 3 järgi tingimisi kaheaastase katseajaga täitmisele pööramata.
  2. Kannatanu taotleb samuti maakohtu otsuse tühistamist osas, millega A-J. EndreksonHendriksman mõisteti KarS § 377 lg 1 järgi õigeks, ja palub süüdistatava selle kuriteokoosseisu järgi süüdi tunnistada. Tsiviilhagi osalist rahuldamata jätmist kannatanu ei vaidlusta.
  3. Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist süüdistatava süüditunnistamist ja karistamist, samuti tsiviilhagi rahuldamist ja süüdistatavalt menetluskulu väljamõistmist puudutavas osas. Apellant palub teha uue kohtuotsuse, millega mõista A-J. Endrekson-Hendriksman KarS § 2172 lg 1 järgi õigeks ja jätta tsiviilhagi läbi vaatamata. Samuti palub kaitsja hüvitada süüdistatavale menetluskulu.
  4. Apellatsioonivastused
  5. Apellatsioonivastused esitasid kaitsja prokuratuuri ja kannatanu apellatsioonile, prokuratuur kaitsja apellatsioonile ja kannatanu samuti kaitsja apellatsioonile.
  6. Kaitsja palub jätta nii prokuratuuri kui ka kannatanu apellatsiooni rahuldamata ning maakohtu otsuse A-J. Endrekson-Hendriksmani KarS § 377 lg 1 järgi õigeksmõistmist puudutavas osas muutmata.
  7. Kannatanu leiab, et kaitsja apellatsioon on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.
  8. Prokuratuur leiab samuti, et A-J. Endrekson-Hendriksmani süüditunnistamine ja karistamine KarS § 2172 lg 1 järgi on põhjendatud, kuid möönab, et kohtu kasutatud kahju arvestuse metoodikale tuginedes on tuvastatav T. le tekitatud kahju üksnes summas 251 262 eurot 26 senti. POOLTE VÄITED JA RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT (I) Süüdistusest KarS § 377 lg 1 järgi 19
(85)(
  1. a)Prokuratuuri väited 66. Apellant ei nõustu maakohtu seisukohaga, et A-J. Endrekson-Hendriksmanile ärisaladuse õigustamatus avaldamises ja kasutamises esitatud süüdistus on koostatud puudulikult. Süüdistuse tekstis on juhatuse liikme lepingutele tehtud viidete kaudu toodud välja süüdistatava tööalane seotus T. ga ning on kirjeldatud lepingutest tulenevat A-J. Endrekson-Hendriksmani kohustust olla äriühingule täielikult lojaalne. Süüdistusest nähtub, et juhatuse liikme leping on see dokument, milles on määratletud teave, mis on T. s ärisaladus. Samuti nähtub süüdistusest, kuidas toimus ärisaladuseks olevate andmete avaldamine ning selliseks tegevuseks T. loa puudumine. Lisaks on süüdistuses avatud, milles seisnes ärilisel ja kahju tekitamise eesmärgil tegutsemine. Kuivõrd ärisaladust avaldati korduvalt pikema perioodi vältel, on süüdistuses toodud ajavahemik, mille kestel etteheidetav tegevuses toimus. Süüdistuse tekstis on kirjeldatud, milline tegevus on käsitatav ärisaladuse avaldamisena. Selleks oli teabe edastamine Decotexi esindajatele. Samuti on süüdistuses selgelt välja toodud, millise sisuga teabe avaldamist süüdistavale ette heidetakse. Nimelt on see juhatuse liikme lepingu punkti 5 kohaselt ärisaladusena käsitletav T. majandustegevust puudutav teave, s.o andmed koostööpartnerite, raamatupidamisarvestuse, T. toodete ja osutavate teenuste omahinna, sõlmitavate lepingute oluliste tingimuste, lepingute olemasolu ja sisu kohta. 67. Prokurör on kohtuliku uurimise käigus esitanud A-J. Endrekson-Hendriksmani elektroonilise kirjavahetuse, tõendamaks süüdistatava poolt ärisaladuse avaldamist. Seda nii edastamise fakti kui ka edastatud teabe sisu ja mahu osas. Kohus on kirjad tõendina vastu võtnud ning need on avaldatud. Seega ei saanud prokuröri poolt kohtuvaidluste käigus süüdistuskõnes nendele kirjadele tuginemine olla ootamatu. 68. Lisaks põhjendab prokuratuur apellatsioonis oma seisukohta, et süüdistatav on pannud toime KarS § 377 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. (
  2. b)Kannatanu väited 69. Kannatanu ei nõustu maakohtu seisukohaga süüdistusakti puudulikkuse kohta ja leiab, et kohtu otsustus süüdistatav KarS § 377 lg 1 järgi õigeks mõista on väär. A-J. EndreksonHendriksmanile esitatud süüdistuse pinnalt on võimalik hõlpsalt selgitada kuriteosündmus ning tuvastada tõendamiseseme asjaolusid. Süüdistusaktis tõi prokuratuur välja KarS § 377 lg 1 järgse kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Maakohtul ei olnud alust asuda seisukohale, et tõendite analüüsimise või faktiliste asjaolude hindamisega väljub ta süüdistuse piiridest. Süüdistus on esitatud piisava abstraktsusastmega ning iga tõendamisele kuuluva asjaolu kinnitamiseks 20
(85)on menetluse vältel esitanud nii prokuratuur kui ka kannatanu mahukad tõendid. Riigikohus on rõhutanud, et süüdistus ei pea ega saagi sisaldada asjaolusid, millest oleks tuletatav isiku karistamise aluseks olevate asjaolude olemasolu põhjendus. 70. Kannatanu avas 3. jaanuari 2019. a menetlusdokumendiga süüdistatava avaldatud ärisaladuse sisu, kannatanu ärisaladuse mahu ning avaldamise täpse aja. Kannatanu viitas oma selgituste kinnitamiseks ka tõenditele. Lisaks esitas kannatanu ka oma selgitused, kuidas täpselt süüdistatav kannatanu ärisaladust ebaseaduslikult kasutas ja avaldas. Arvestades ka mahuka e-kirjavahetuse ja teiste tõendite kohtule esitamist, ei saa süüdistusakti lugeda puudulikuks. (
  1. c)Kaitsja vastus 71. Maakohus leidis õigesti, et süüdistusest ei nähtu salajase teabe sisu, maht ega edastamise viis. Süüdistuse sisu avamine alles kohtuvaidluse ajal ei võimalda efektiivselt kaitseülesannet täita. Nõuetekohase süüdistuse koostamiseks ei piisa sellest, kui kopeerida süüdistuskati juhatuse liikme lepingust punkte, viidata umbmäärasele tõendikogumile ja teha üks suur järeldus – kõik see viidatu oli ärisaladus. 72. Prokurör esitas maakohtus peetud kohtuvaidluses ja apellatsioonis näidisloetelu e-kirjadest. Seega sisustas prokurör süüdistatava teo konkreetsete e-kirjadega alles vaidluste faasis ja sellele järgnevalt kaebeõigust realiseerides. Edasikaebe korras süüdistuse täpsustamise püüd pole kohane, sest otsus tehti süüdistusakti järgi. Seejuures ei nähtu, milles seisnes iga konkreetse e-kirja puhul kannatanu ärisaladuseks peetav teave ning selle äriline või kahju tekitamise eesmärk süüdistatavale. (
  2. c)Ringkonnakohtu seisukoht (
  3. i)Süüdistuse ebakonkreetsusest 73. Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et A-J. Endrekson-Hendriksmanile KarS § 377 lg 1 järgi esitatud süüdistuses on ärisaladusena käsitatavate andmete sisu ja mahtu kirjeldatud sedavõrd ebamääraselt, et süüdistust ei saa pidada kõneksolevas osas vastavaks minimaalselt vajalikule selguse ja täpsuse nõudele. 74. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt saavad

§ 268

lg-test 1 ja 5 lähtudes isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud. Kaitseõiguse tagamiseks peavad kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks, kajastuma süüdistuse tekstis. Ehkki süüdistuse sõnastusele ei ole võimalik kehtestada mingit konkreetset standardit, peab isikule tehtava etteheite faktiline alus nähtuma sellest „piisava selguse ja täpsusega“. Süüdistusaktis faktiliste asjaolude kirjeldamisel nõutav detailsus sõltub suuresti konkreetse süüteo asjaoludest. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata 21

(85)vastutuse eeldusi isikule omistada, olenemata kohtule esitatud tõenditest. Kui süüdistus on sedavõrd puudulik, et see toob endaga kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatuse või kui sellega kaasneb tõendamiseseme asjaolude tuvastamatus, tuleb süüdistatav õigeks mõista. (Vt lähemalt nt Riigikohtu üldkogu
  1. novembri
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-24-05, p 14; kriminaalkolleegiumi
  3. oktoobri
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-46-07, p 8;
  5. novembri
  6. a otsus asjas nr 3-1-1-83-11, p 10;
  7. septembri
  8. a otsus asjas nr 3-1-1-84-12, p 10;
  9. septembri
  10. a määrus asjas nr 3-1-1-80-13, p 7.2.1 ja
  11. oktoobri
  12. a otsus asjas nr 3-1-1-59-16, p 21.)
  13. Ringkonnakohtu arvates tähendab eelmises punktis viidatud süüdistuse „täpsuse“ nõue muu hulgas seda, et kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavad asjaolud peavad süüdistuse tekstis kajastuma subsumeerimiseks vajaliku konkreetsuse astmega. See tähendab, et faktilisi asjaolusid tuleb süüdistuses kirjeldada sellisel kujul, et kui eeldada hüpoteetiliselt nende asjaolude õigsust, peab olema võimalik teha õiguslik järeldus, et süüdistatava tegu täidab kuriteokoosseisu kõik tunnused.
  14. A-J. Endrekson-Hendriksmanile KarS § 377 lg 1 järgi esitatud süüdistuses on süüdistatava avaldatud ärisaladuse sisu kirjeldamisel piirdutud vaid järgmise äärmiselt üldsõnalise ja ebamäärase formuleeringuga: „andmed koostööpartnerite, raamatupidamis-arvestuse, OÜ T.P. toodetavate toodete ja osutavate teenuste omahinna, sõlmitavate lepingute oluliste tingimuste, lepingute olemasolu ja sisu kohta.“
  15. Eelmises punktis osutatud andmekategooriad on väga üldised: need võivad, kuid ei pruugi sisaldada ärisaladust. Selleks, et oleks võimalik asuda andma õiguslikku hinnangut, kas mingite andmete näol on tegemist ärisaladusega või mitte, on nende andmete sisu kohta tarvis oluliselt rohkem teavet, kui see, mis on ära toodud A-J. Endrekson-Hendriksmani süüdistuses.
  16. Iseenesest on täiesti õige kannatanu apellatsioonis märgitu, et süüdistus ei pea ega saagi sisaldada asjaolusid, millest oleks tuletatav isiku karistamise aluseks olevate asjaolude olemasolu põhjendus. Süüdistuse näol on tegemist hüpoteesiga, mille tõestamine või ümberlükkamine on kohtumenetluse ülesanne. Põhjendus selle kohta, miks loetakse mingi süüdistuses kirjeldatud faktiline asjaolu tõendatuks, peab sisalduma kohtuotsuses, mitte aga süüdistuses endas (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  17. novembri
  18. a otsus asjas nr 3-1-1-83-10, p 19). Menetletavas asjas ei ole aga KarS § 377 lg 1 järgi esitatud süüdistusele etteheidetav mitte see, et süüdistuses pole põhjendatud, miks süüdistatava poolt Decotexile teatavaks tehtud andmed on ärisaladus. Probleem on selles, et süüdistuses pole ärisaladuseks olevate andmete sisu kirjeldatud sellise üksikasjalikkusega, mis võimaldaks esitada poolt- või vastuargumente sellele, et tegemist on ärisaladusega. Samuti pole olemasoleva süüdistuse teksti põhjal mõistlikult võimalik esitada vastuväiteid ja tõendeid väitele, et mingeid andmeid on üldse avaldatud. Andmete kirjeldus on selleks liiga ebamäärane. Märgitule lisandub tõik, et süüdistuses pole kirjeldatud andmete avaldamise 22
(85)viisi ja andmete avaldamise ajana on välja toodud üksnes enam kui nelja ja poole aasta pikkune periood (
  1. märtsist 2011 kuni
  2. oktoobrini 2015).
  3. Nagu maakohus õigesti märkis, ei selgu süüdistusest, millist teavet, milliste hindade, milliste koostööpartnerite ja milliste lepingute kohta süüdistatav Decotexile avaldas. Sama etteheide puudutab ka teisi süüdistuses loetletud andmekategooriaid (nt andmeid raamatupidamis-arvestuse kohta). Käesolev juhtum sarnaneb sellele, mida Riigikohus käsitles
  4. oktoobri
  5. a otsuses asjas nr 3-1-1-46-
  6. Viidatud kohtuasjas süüdistati inimest KarS § 346 järgi teatud dokumentide põletamises, kuid talle esitatud süüdistuse teokirjelduse põhjal polnud võimalik tuvastada, kas tal lasus kohustus säilitada just nimelt neid dokumente, milliste põletamist talle ette heideti. Riigikohus leidis, et sellises olukorras ei saa lugeda tuvastatuks ka kuriteokoosseisu olemasolu süüdistatava käitumises ja mõistis süüdistatava KarS § 346 järgi õigeks. (Vt lähemalt Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-46-07, p-d 7–8) Sarnaselt pole ka menetletavas asjas A-J. Endrekson-Hendriksmanile esitatud süüdistuse teokirjelduse põhjal võimalik hinnata, kas tema avaldatud andmete sisu oli selline, et need andmed kvalifitseerusid ärisaladuseks.
  7. Samas peab kolleegium alusetuks maakohtu seda etteheidet, et süüdistuses pole kirjeldatud, miks vastab süüdistatava avaldatud teave TRIPS-lepingu artiklis 39 toodud kolmele tingimusele. Sellist põhjendust süüdistus kajastama ei pea. Lisaks on asjakohatud maakohtu viited Riigikohtu praktikale, mis käsitleb blanketse koosseisutunnuse sisustamist. Märgitu ei muuda aga seda, et ärisaladusena käsitatavate andmete sisu osas on süüdistus konkretiseerimata.
  8. Ringkonnakohus märgib, et konkreetse 25-punktilise loetelu e-kirjadest, millega süüdistatav edastas prokuratuuri hinnangul kannatanu ärisaladust, koos selle ärisaladuse kirjeldusega esitas riiklik süüdistaja esmakordselt alles kriminaalasja teistkordsel menetlemisel maakohtus
  9. aprillil 2019 kohtuvaidluse käigus esitatud kohtukõne tekstis (KoTo, kd 12, tl 100–101 pöördel). Sama loetelu on korratud ka prokuratuuri apellatsioonis (KoTo, kd 13, tl 39 pöördel–41). Mõningaid näiteid avaldatud ärisaladusest tõi prokurör ka maakohtule
  10. detsembril 2018 esitatud kirjalikus seisukohas (KoTo, kd 11, tl 155–156), kusjuures need näited ei hõlma kaugeltki mitte kõiki kohtukõnes ja apellatsioonis viidatud e-kirju. Tulenevalt

§ 268lg-st 2 ei saa kohtuvaidluses ega apellatsioonis enam süüdistust täiendada.

Ühtlasi on Riigikohus selgitanud, et süüdistuse selguse ja täpsuse nõue eeldab, et süüdistuse sisu oleks piisavalt arusaadav juba süüdistuse tekstist, mitte aga üksnes selle taustal, mida prokurör on selgitanud avakõnes, kohtuvaidluses või apellatsioonikohtu istungil. Prokuröri kohtuistungil tehtud suulistel avaldustel on süüdistuse piiride kindlaksmääramise seisukohalt õiguslik tähendus üksnes niivõrd, kuivõrd tegemist on faktiliste või õiguslike väidete täiendamise või parandamisega või süüdistusest osalise loobumisega

§ 268lg 3 mõttes.

Iseenesest ebatäpset või -selget süüdistust ei muuda nõuetekohaseks pelgalt see, kui prokurör selgitab kohtuistungil suuliselt, mida süüdistuses on tegelikult silmas peetud. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. novembri 2014. a otsus 23

(85)asjas nr 3-1-1-40-14, p 67) Ringkonnakohus märgib, et veel vähem saab prokuratuur hakata süüdistuse puudusi kõrvaldama alles apellatsioonis.
  1. Vaidlustades maakohtu järeldust, et süüdistus on ärisaladuse sisu ja mahtu puudutavas osas konkretiseerimata, osutab kannatanu apellatsioonis ka enda kirjalikule seisukohale, mille ta esitas
  2. jaanuaril 2019 maakohtule. Selle seisukoha punktis 2.16 on üksikasjalikult välja toodud süüdistatava e-kirjad, mis kannatanu hinnangul sisaldavad tema ärisaladust. Ringkonnakohus märgib, et kannatanul ei olnud kuidagi võimalik asuda kõrvaldama süüdistuse puudusi. Tulenevalt

§-s 6 sätestatud kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõttest, samuti

§ 30

lg-st 1 ja § 268 lg-st 1, on vaid prokuratuuri otsustada, milline osa kahtlustatava (süüdistatava) käitumisaktide ahelast tuleb kuriteotunnuste ilmnemise tõttu muuta kriminaalmenetluse esemeks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. detsembri
  2. a määrus asjas nr 3-1-1-84-14, p 39). Seega pole kannatanu avaldustel süüdistuse sisustamisel tähendust.
  3. Niisamuti pole süüdistuse nõuetelevastavuse üle otsustamisel tähendust nii prokuratuuri kui ka kannatanu apellatsioonis rõhutatud asjaolul, et ärisaladuse lubamatu avaldamise kohta esitati maakohtule mahukas e-kirjavahetus ja teised tõendid. See, millises teos isikut süüdistatakse, peab selgelt nähtuma süüdistusest, mitte alles süüdistuse kinnituseks esitatud tõendite sisust.
  4. Järelikult leidis maakohus lõppkokkuvõttes õigesti, et ärisaladuse sisu ja mahtu on A-J. Endrekson-Hendriksmanile esitatud süüdistuses kirjeldatud sedavõrd ebakonkreetselt, et see toob kaasa KarS § 377 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo tuvastamatuse ja tingib süüdistatava õigeksmõistmise. (ii) Seaduskonkurentsist
  5. Ringkonnakohus leiab aga sedagi, et A-J. Endrekson-Hendriksmani süüditunnistamine KarS § 377 lg 1 järgi oleks välistatud isegi siis, kui asuda vastupidiselt eelmärgitule seisukohale, et süüdistus ärisaladuse avaldamises ja kasutamises on piisavalt konkretiseeritud. Seda järgmisel põhjusel: juhul, kui eeldada A-J. Endrekson-Hendriksmani süüdistuses kirjeldatud faktiliste asjaolude õigsust ja jaatada tema teo vastavust KarS § 377 lg-s 1 ette nähtud kuriteo tunnustele, konsumeeriks talle süüksarvatav usalduse kuritarvitamine ärisaladuse avaldamise ja kasutamise kui kergema kaasdelikti.
  6. Riigikohtu praktika kohaselt on konsumeerimine olukord, kus koos raskema põhideliktiga on toime pandud mittekaristatav eel- või järeltegu. Seejuures on oluline, et süüdimõistmine põhiteos ammendab kaasnevate tegude ebaõiguse. Põhidelikt neelab eel- või järeldelikti üksnes siis, kui neis avaldub väiksem ebaõigus kui põhideliktis. Sellisel juhul loetakse eelvõi järeldelikti taunitavus põhideliktiga kaetuks ning isikut karistatakse üksnes põhidelikti eest. Eel- või järeldeliktiga kaasneva ebaõiguse suuruse kindlaksmääramiseks tuleb arvesse 24

(85)võtta kõiki faktilisi asjaolusid. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. veebruari
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-92-07, p 6.2)
  3. Võrreldes A-J. Endrekson-Hendriksmanile KarS § 2172 lg 1 ja § 377 lg 1 järgi esitatud süüdistustes kirjeldatud faktilisi asjaolusid, võib asuda seisukohale, et kogu süüdistatava käitumise ebaõigussisu ilmneb usalduse kuritarvitamise koosseisus ning selle juba ammendunud ebaõiguse üksikosasid ei saa enam uuesti subsumeerimisel kasutada. Menetletava juhtumi asjaoludel – eeldades süüdistuse alusfaktide õigsust – on T. ärisaladuse avaldamine ja kasutamine käsitatav kannatanu usalduse kuritarvitamise kaaskaristatava kaasteona, mille eest saaks süüdistatava süüdi tunnistada ja teda karistada üksnes juhul, kui usalduse kuritarvitamise eest karistust ei kohaldataks. (Vt ka J. Sootak. Seadusainsus. Kui isiku tegu vastab mitmele süüteokoosseisule, siis mitme järgi ja kuidas ta tegelikult vastutab? – Juridica 2010 nr 1, lk 11–23.)
  4. Nimelt nähtub KarS § 377 lg 1 järgi esitatud süüdistusest, et A-J. EndreksonHendriksmanile ette heidetav T. ärisaladuse avaldamine ja kasutamine oli suunatud üksnes vajalike tingimuste loomisele selleks, et Decotex saaks teha T. ga tehinguid, mida A-J. Endrekson-Hendriksmanile heidetakse ette KarS § 2172 lg 1 järgi. Kirjeldades A-J. Endrekson-Hendriksmani eesmärki T. ärisaladuse avaldamisel, on süüdistuses osutatud vaid nendele samadele kangaste, liimi ja HDF-plaatide ostutehingutele ja mööbli sisepatjade müügitehingutele, mille tegemist Decotexiga heidetakse süüdistatavale ette KarS § 2172 lg 1 järgi. Ühtlasi on KarS § 377 lg 1 järgi esitatud süüdistuses märgitud, et A-J. Endrekson-Hendriksmani poolt Decotexile ärisaladuse avaldamise tõttu jäi T. l saamata tulu 260 530 eurot 51 senti. See on sama summa, mille ulatuses heidetakse A-J. Endrekson-Hendriksmanile süüdistuses ette T. le varalise kahju põhjustamist usalduse kuritarvitamisega.
  5. Järelikult ei põhjustanud A-J. Endrekson-Hendriksman süüdistuses kirjeldatud asjaoludest lähtudes ärisaladuse avaldamise ja kasutamisega T. iseseisvat kahju võrreldes usalduse kuritarvitamisega tekitatud kahjuga. Sisuliselt oli ärisaladuse avaldamine ja kasutamine süüdistuses toodud asjaoludel käsitatav usalduse kuritarvitamise mittekaristatava kaasteona, mis konkreetsel juhul konsumeerub usalduse kuritarvitamises (alternatiivselt võib olla tegemist ka materiaalse subsidiaarsusega). Kuna A-J. Endrekson-Hendriksman tunnistatakse menetletavas asjas KarS § 2172 lg 1 kui raskema kuriteo-koosseisu järgi süüdi selliste tehingute tegemises ja sellise kahju põhjustamises, millele väidetav ärisaladuse avaldamine ja kasutamine kui kergem kuritegu suunatud oli, ei saaks süüdistatavat KarS § 377 lg 1 järgi süüdi tunnistada ka süüdistuse nõuetelevastavuse korral. (iii) Vahejäreldus
  6. Eeltoodud põhjustel jätab ringkonnakohus nii prokuratuuri kui ka kannatanu apellatsiooni rahuldamata ning maakohtu otsuse A-J. Endrekson-Hendriksmani õigeksmõistmises KarS § 377 lg 1 järgi muutmata. 25
(85)(II) Süüdistusest KarS § 2172 lg 1 järgi 1. Süüdistatava e-kirjade väljatrükkide lubatavusest tõendina (
  1. a)Kaitsja väited 91. Olulise osa tõendikogumist moodustavad A-J. Endrekson-Hendriksmani elektronposti andres.endrekson@T. .ee e-kirjade väljatrükid, mis on saadud süüdistatava põhiõigusi rikkudes kuriteoga. Kannatanu nõukogu liige J.N. võttis süüdistatavalt jõuga ära viimasele T. poolt töökohustuste täitmiseks antud sülearvuti ning tungis sülearvutis olnud süüdistatava privaatsesse e-kirjavahetusse. Kannatanu eemaldas parooli ja tegi süüdistatava privaatsest teabest oma äranägemise järgi koopiad ja väljatrükke, esitades sobivad kirjad uurimisasutusele. Selline tegevus oli õigusvastane, kuna kannatanu pole kriminaalasja menetleja ega tohi seetõttu koguda tõendeid, mille kogumise pädevus on ainuüksi menetlejal. 92. Kannatanu poolt süüdistatava tööarvuti jõuga äravõtmine ja selles olevate e-kirjade lugemine süüdistatava nõusolekuta riivab süüdistatava põhiseaduse (PS) § 26 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklis 8 sätestatud õigust eraelu puutumatusele. Järelikult on süüdistatava e-kirjavahetus saadud tema põhiõiguste rikkumise teel ega ole seetõttu lubatav tõend. 93. Ühtlasi on kannatanu nõukogu liikmete tegevus tõendite kogumisel käsitatav objekti varjatud läbivaatuse ja arvutisüsteemi varjatud sisenemisena. Kuna T. nõukogu liikmete tegevus elektronposti väljatrükkide kogumisel vastab KarS § 137 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisu tunnustele, on kogutud teabe kasutamine tõendina käesolevas kriminaalmenetluses keelatud. Süüdistatav soovis oma korrespondentsi kolmandate isikute eest kaitsta ja juurdepääs arvutisüsteemile oli kaitstud parooliga. On tõenäoline, et vahetult pärast arvuti äravõtmist 3. septembril 2015 parooli funktsioon eemaldati ja see võimaldas ka uurimisasutusel arvutit takistusteta kasutada. Kaitsja arvates tuleks korraldada infotehnoloogia-ekspertiis, tuvastamaks, kuidas osutus kannatanu nõukogul ja hiljem menetlejal võimalikuks süüdistatava privaatse korrespondentsi jälgimine ja töötlemine. 94. Isegi, kui asuda seisukohale, et osa e-kirjadest kogus hiljem kriminaalasja menetleja, ei vasta ka menetleja tegevus seaduse nõuetele, sest korrespondentsi varjatud jälgimiseks olnuks vaja kohtu luba. Ei ole aga kohtumäärust, mis annaks aluse parooliga kaitstud arvutisüsteemi sisenemiseks. (
  2. b)Prokuratuuri vastus 95. Arvuti oli kannatanu vara, mis oli antud A-J. Endrekson-Hendriksmani kasutusse juhatuse liikme lepingust tulenevate ülesannete täitmiseks. Juhatuse liikme lepingu lõppemisel kuulus arvuti lepingu punkti 6.6. kohaselt kannatanule tagastamisele. Kirjavahetus, mille 26
(85)tõendina lubatavuse on kaitsja kahtluse alla seadnud, pärineb sellest samast arvutist. Tegemist on süüdistatava tööalasele e-posti aadressile andres.endrekson@T. .ee saabunud ja sealt saadetud kirjadega. Kannatanul oli õigus eeldada, et töövahendit kasutatakse üksnes tööga seotud tegevusteks ning tööalast elektronposti aadressi ainult tööalaseks kirjavahetuseks. Kannatanu arvutis sisalduvat kannatanut ja tema tegevust otseselt puudutavat kirjavahetust ei saa käsitleda süüdistatava privaatse teabe ja korrespondentsina, mistõttu pole asjakohased kaitsja viited era- ja perekonnaelu puutumatuse rikkumisele. 96. Kannatanu poolt süüdistatava kasutuses olnud arvutis sisalduva teabega tutvumine ning sellest väljatrükkide tegemine ei vasta ühegi kuriteo tunnustele. Hinnangut kannatanu tegevusele ei mõjuta ka see, kas arvuti oli kaitstud parooliga või mitte, sest tegemist oli kannatanu arvutiga, mis oli süüdistatava kasutuses töökohustuste täitmiseks. Seetõttu oleks tarbetu ka kaitsja taotletud ekspertiis. (
  1. c)Kannatanu vastus 97. Maakohus on otsuses märkinud, et süüdistatav esitas kannatanu nõukogu liikmete suhtes avalduse kriminaalmenetluse alustamiseks seoses ebaseadusliku läbiotsimisega. Kriminaalmenetlus jäeti alustamata ja Tartu Ringkonnakohtu 20. novembri 2015. a määrusega ei rahuldatud süüdistatava süüdistuskohustuskaebust. Kuivõrd küsimus e-kirjade lubatavusest tõendina on lahendatud, ei saa apellatsioonimenetluses seda küsimust uuesti avada. (
  2. d)Ringkonnakohtu seisukoht 98. Kolleegium ei jaga kaitsja arvamust, et elektronposti kontolt andres.endrekson@T. .ee tehtud e-kirjade väljatrükid on saadud süüdistatava põhiõigusi rikkudes kuriteoga ja/või kriminaalmenetlusõigust eirates. Nii kannatanu poolt kuriteoavaldusele lisatud (KoTo, kd 1, tl 30–84) kui ka uurimisasutuse poolt süüdistatava tööarvuti vaatluse käigus tehtud (KoTo, kd 1, tl 194–kd 2, tl 197) e-kirjade väljatrükid on seaduslik ja lubatav tõend. Ringkonnakohus põhjendab sellist seisukohta järgmiselt. 99. E-posti konto andres.endrekson@T. .ee, nagu ka vaidlusalune sülearvuti, mille kaudu tõendiks olevate e-kirjadeni jõuti, kuulus T. le. T. oli andnud nii kõneksoleva e-posti konto kui ka sülearvuti süüdistatava kasutusse selleks, et viimane saaks täita juhatuse liikme lepingust tulenevaid ülesandeid (käsundit). Tegemist ei olnud A-J. Endrekson-Hendriksmani isikliku e-posti kontoga ega isikliku arvutiga. 100. Töötaja või käsundisaaja peab arvestama võimalusega, et töö- või käsundiandja võib teatud tingimustel tutvuda tema ametialasel e-posti kontol olevate andmetega. Sellise tutvumisõiguse ulatus võib küll asjaoludest olenevalt varieeruda. Esmalt ei ole tööandjal keeldu uurida töökohustuste täitmisega seotud e-kirju. Pruukides ametialaseks kasutamiseks mõeldud e-posti kontot ja arvutit erakirjavahetuse pidamiseks, peab töötaja 27
(85)või käsundisaaja arvestama aga sellegagi, et teatud tingimustel ja juhtudel võib töö- või käsundiandja lugeda ka tema erakirjavahetust.
  1. Töö- või käsundiandja õigus inspekteerida talle kuuluvat e-posti kontot, mille ta on andnud ametialaseks kasutamiseks oma töötajale või käsundisaajale, oleneb ringkonnakohtu hinnangul esmalt sellest, kas töö- või käsundiandja on lubanud kasutada seda e-posti kontot ka isikliku kirjavahetuse pidamiseks.
  2. Juhul, kui ametialase e-posti konto isiklik kasutamine on keelatud, on töö- või käsundiandjal konto üle üldjuhul täielik kontrolliõigus.
  3. Ei ole aga välistatud, et töö- või käsundiandja lubab töötajal või käsundisaajal kasutada ametialast e-posti kontot ja tööarvutit ka erakirjavahetuse pidamiseks. Menetletavas asjas pole kohtule esitatud tõendeid selle kohta, kas A-J. Endrekson-Hendriksmanil oli lubatud kasutada kontot andres.endrekson@T. .ee isikliku kirjavahetuse pidamiseks. Siinkohal ei ole asjakohane kaitsja väide, et kuna A-J. Endrekson-Hendriksman oli T. juhatuse liige, oli tal endal õigus otsustada, kas ta tohib töömeili erakirjavahetuseks kasutada. Osaühingu juhatuse liikmega tehingu tegemise otsustamine ja tehingu tingimuste määramine on nõukogu või osanike pädevuses (ÄS § 168 lg 1 p 10 ja § 189 lg 2 ning § 317 lg 8). Seega ei saanud süüdistatav ise otsustada sellegi lepingutingimuse üle, kas tal on õigus kasutada T. e-posti kontot isiklikuks tarbeks. Sellise loa saanuks talle anda vaid T. nõukogu või osanikud.
  4. Isegi juhul, kui eeldada, et A.-J. Endreksman-Hendriksmanil oli lubatud kasutada e-posti kontot andres.endrekson@T. .ee ka isikliku kirjavahetuse pidamiseks, ei tähenda see seda, et T. l polnud enam mingit õigust sellel kontol oleva teabega tutvuda. Tõsi, kui töötajal või käsundisaajal on lubatud kasutada ametialast e-posti kontot ka erakirjavahetuseks, peab töövõi käsundiandja austama konto kasutaja eraelu kaitset. Siiski on töö- või käsundiandjal õigus töötaja või käsundisaaja e-postkasti kontrollida, kui selleks on õigustatud põhjus. Taolise põhjusena võib eeskätt kõne alla tulla see, kui töö- või käsundiandjal tekib põhjendatud kahtlus, et töötaja või käsundiandja on pannud tema vastu toime kuriteo või muu tõsise ametikohustuste rikkumise. Siis on välistatud vaid ilmselgelt isiklike e-kirjade lugemine (kui need on eristatavad), välja arvatud juhul, kui leidub konkreetseid tunnismärke, et kuritegu ilmneb just selliste e-kirjade sisust (nt töö- või käsundiandja reetmise korral). Mida raskem on töötaja või käsundisaaja arvatav rikkumine, seda ulatuslikum on töö- või käsundiandja kontrollipädevus ja vastupidi: väiksemate rikkumiste puhul ei pruugi aga töö- või käsundiandja huvid e-posti konto kasutaja privaatsusõigust üles kaaluda.
  5. Menetletavas asjas asus T. nõukogu kontrollima A-J. Endrekson-Hendriksmani ametialase e-posti kontol olevat kirjavahetust alles pärast seda, kui neil oli tekkinud põhjendatud kahtlus, et süüdistatav tegutseb T. suhtes ebalojaalselt, kahjustades äriühingu varalisi huve. Sellise kahtluse tekkimise ja esmase kontrolli asjaolusid on maakohtus antud 28
(85)ütlustes jälgitavalt ja usutavalt kirjeldanud T. nõukogu liige J.N. . Tunnistaja ütluste kohaselt hakkas talle
  1. aasta augustis T. kangalaos silma, et seal on kuidagi väga palju ühe firma – Decotexi – kangaid (kangastel olid sildid). Pärast seda toimunud raamatupidamisandmete kontroll näitas, et seniste kauaaegsete tarnijate asemel oli T. põhitarnijaks muutunud tundmatu äriühing Decotex. Avalike andmebaaside põhjal ja varasemaid tarnijaid küsitledes tuvastati seos Decotexi ja süüdistatava vahel. (KoTo, kd 9, tl 147–147 pöördel)
  2. Kolleegium leiab, et eelmises punktis kirjeldatud asjaoludel tekkinud kahtlus rikkumise (kuriteo) toimepanemise kohta oli piisavalt tõsine ja põhjendatud, andmaks T. nõukogule alust inspekteerida A-J. Endrekson-Hendriksmani ametialase e-posti konto andmeid ka AJ. Endrekson-Hendriksmani nõusolekuta. Seda oli vaja, selgitamaks, kas süüdistatav tõepoolest rikkus oma lojaalsuskohustust T. ees ja pani toime kuriteo. Nagu nähtub kohtutoimikus olevatest e-kirja väljatrükkidest, mille kannatanu kuriteoteatele lisas, puudutavad need A-J. Endrekson-Hendriksmani ametikohustuste (kuritegelikku) rikkumist. Puuduvad mis tahes andmed selle kohta, et T. nõukogu või töötajad oleksid süüdistatava tööalase e-posti kontoga tutvudes kogunud andmeid, mis polnud vajalikud tekkinud (kuriteo)kahtluse kontrollimiseks, või riivanuks muul viisil ebaproportsionaalselt A-J. Endrekson-Hendriksmani õigust eraelu puutumatusele. Ka kaitsja apellatsioonis pole väidetud, et kannatanu oleks mingeid süüdistatava eraelulisi andmeid mingil kombel kuritarvitanud.
  3. Seega toimis kannatanu süüdistatava tööarvuti ja ametialase e-posti konto andmetega tutvudes ning sealt leitud (kuriteokahtlust puudutavatest) e-kirjadest väljatrükke tehes õiguspäraselt. Kannatanu esitatud e-kirjade väljatrükid on tõendina seaduslikud.
  4. Eelmises punktis osutatud järeldust ei mõjuta asjaolu, kas süüdistatava ametialane e-posti konto oli parooliga kaitstud või mitte. Selline parool, kui süüdistatav seda kasutas, ei saanud kaitsta arvutisüsteemi süsteemiadministraatori vastu (vt ka Karistusseadustik. Komm vlj.
  5. vlj. Tallinn: Juura 2015, § 217 komm 8). Kuna tegemist oli T. le kuuluva arvuti ja eposti kontoga, andis õigus kontol olevate andmetega tutvuda – mille kolleegium eelnevalt sedastas – kannatanule ka õiguse parooli funktsioon välja lülitada.
  6. Seepärast on ka ainetu kaitsja taotlus infotehnoloogia-alase ekspertiisi määramiseks.
  7. Ringkonnakohtu hinnangul on seaduslikult saadud ja tõendina lubatavad ka need e-kirjade väljatrükid, mille kogus uurimisasutus T. le kuuluva süüdistatava tööarvuti vaatluse (vt KoTo, kd 1, tl 194 jj) käigus. Kolleegium ei nõustu kaitsja arvamusega, et kõnealuste e-kirjade kogumine on vaadeldav jälitustoiminguna (objekti varjatud läbivaatuse ja arvutisüsteemi varjatud sisenemisena) ja selleks olnuks tarvilik kohtu luba. A-J. Endrekson-Hendriksmani tööalaste e-kirjade uurimine ei toimunud süüdistatava eest varjatult. Vaatluse tegemise ajaks teadis süüdistatav, et T. on temalt tööarvuti ära võtnud ja võib tutvuda või lasta kolmandatel isikutel (sh kriminaalasja menetlejatel) tutvuda selle 29
(85)sisuga. Samuti pidi süüdistatavale olema teada, et kannatanul on kontroll e-posti konto andres.endrekson@T. .ee administraatoriõiguste üle ja ta saab selle kontoga soovi korral tutvuda või lasta seda teha kolmandatel isikutel. Järelikult pole võimalik väita, et uurimisasutuse – või ka kannatanu enda – poolt süüdistatava tööarvutisse ja ametialasele e-posti kontole sisenemine ja nende läbivaatamine toimus süüdistatava eest varjatult.
  1. Ühtlasi on Riigikohus asunud seisukohale, et sõnumisaladuse (PS § 43) kaitsealasse kuuluvad üksnes need sõnumid, mis on kommunikatsiooniprotsessis; isiku arvutis salvestatud e-kirjadele ligipääsemiseks pole nõutav kohtu luba arvutisse sisenemiseks ja selliste e-kirjade saamiseks kriminaalasja juurde on lubatav menetlustoiming mh vaatlus (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. juuni
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p-d 816–817).
  4. Eeltoodud põhjustel asubki ringkonnakohus seisukohale, et nii kannatanu poolt koos kuriteokaebusega esitatud kui ka menetleja poolt vaatluse käigus kogutud e-kirjade väljatrükid on tõendina lubatavad ja kriminaalasja lahendamisel saab nendele tugineda.
  5. Kaitsja ei ole seadnud apellatsioonis kahtluse alla vaidlusaluste e-kirjade autentsust ja ka kolleegium ei näe mingit põhjust selles kahelda. Seega on tegemist vähemalt vormilt usaldusväärsete tõenditega.
  6. J.N. i ütluste lubatavusest tõendina (a) Kaitsja väited
  7. Maakohus on tuginenud tunnistaja J.N. i ütlustele. Samas rikkus kohus J.N. it prokuratuuri tunnistajana üle kuulates

§ 287lg-t 2 ja poolte võrdsuse põhimõtet.

Maakohus lubas J.N. i menetlusse nii kannatanu seadusliku kui ka lepingulise esindajana. J.N. il oli talle ebaseaduslikult antud menetlusseisundi tõttu vaba juurdepääs üle kuulatud tunnistajate ütlustele ning muudele kriminaalasja materjalidele, kaasa arvatud tunnistajate ütlustele kohtueelses menetluses. J.N. kuulati prokuröri taotlusel tunnistajana üle alles 7. augusti 2017. a kohtuistungil. Seega rikkus maakohus otsust tehes

§ 287

lg-t 2.

§ 41

lg 5 eesmärk on vältida käsundi tõttu asjaga kursis oleva lepingulise esindaja poolt ütluste andmist kriminaalasja kohtumenetluses.

  1. Süüdistusakti lisaks olevas kohtusse kutsutavate isikute nimekirjas oli märgitud T. seaduslik esindaja J.N. ning tunnistajad. Prokuröri kohtusse kutsutavate isikute nimekirjas, mis kaitsjatele teatavaks tehti, polnud J.N. nime märgitud. Seetõttu oli J.N. i ülekuulamine kaitsjale üllatuslik. Rahuldades
  2. augusti
  3. a istungil prokuröri taotluse kuulata J.N. üle tunnistajana, rikkus maakohus oluliselt süüdistatava kaitsetaktikat.
  4. Eelistungil täpsustas prokurör, et J.N. on kannatanu volitatud esindaja. Maakohus jättis J.N. it kohtuliku arutamise juurde lubades tähelepanuta, et J.N. ei kvalifitseeru kannatanu 30

(85)seaduslikuks esindajaks

§ 37

lg 2 tähenduses ega lepinguliseks esindajaks, sest ta pole kannatanu töötaja ega ole ka tõendanud õigusalase hariduse olemasolu, et kvalifitseeruda kannatanu lepinguliseks esindajaks. Maakohus, lubades J.N. i menetlusse ja kohtuliku arutamise juurde ekslikult kannatanu esindajana, kahjustas kaitsjate huvi kuulata J.N. üle tunnistajana.

  1. Eeltoodud põhjustel tuleb J.N. i ütlused tõendikogumist välja jätta. (b) Prokuratuuri vastus
  2. J.N. ei viibinud teiste tunnistajate ülekuulamise ajal kohtusaalis, mistõttu puudub alus väita, et teistelt tunnistajatelt kuuldu on kallutanud tema ütlusi. Seega ei ole

§ 287lg-t 2 rikutud.

  2. mai
  3. a kohtuistungil prokuröri poolt kohtule esitatud dokumendid on seotud T. tegevusega ning suur osa neist on saadud T. lt. Kuivõrd J.N. on T. nõukogu liige, siis oli ta teadlik kannatanu tegevusest ja ka kriminaalmenetlusega seotud asjaoludest. Sellises olukorras ei ole dokumentaalsete tõendite esitamise juures viibimine asjaolu, millest võiks järeldada, et J.N. i kohtus antud ütlused on kirjalikest tõenditest mõjutatud ning tema ütlused peaks tõendina kõrvale jätma.
  4. Süüdistusakti punktis 14, milles on loetletud riikliku süüdistaja tõendid, oli prokuröri tõendina märgitud J.N. i ütlused. Seetõttu ei saanud kaitsjale tulla
  5. augusti
  6. a kohtuistungil ootamatult, et prokurör J.N. it küsitleda tahab. Lisaks on eelistungi protokollist nähtav prokuröri väljendatud soov küsitleda asja arutamise käigus J.N. it. Ei ole oluline, et esialgu oli prokuröril kavatsus küsitleda J.N. it kannatanu esindajana. (c) Kannatanu vastus
  7. J.N. viibis kohtuistungil kohtu loal ja tal oli selleks õigus. Kannatanu juhatuse liige volitas J.N. it kannatanut kriminaalasjas esindama, mis on

§ 37lg 2 kohaselt võimalik.

Kuivõrd J.N. oli menetluses kannatanu esindaja, andis kohus talle põhjendatult loa menetluses osaleda, vastasel juhul oleks rikutud kannatanu õigust olla oma asja arutamise juures. Ütlusi ei andnud J.N. kannatanu esindajana, vaid tunnistajana. (d) Ringkonnakohtu seisukoht 122. Esmalt ei nõustu kolleegium kaitsja väitega, et maakohus poleks tohtinud lubada J.N. it menetlusse T. volitatud esindajana.

§ 37

lg 2 sätestab, et juriidilisest isikust kannatanu osaleb kriminaalmenetluses oma seadusliku esindaja, seadusliku esindaja poolt volitatud töötaja, pankrotihalduri või lepingulise esindaja kaudu, kellel on kõik kannatanu õigused ja kohustused. Juriidilise isiku nimel ütluste andmise õigus on juriidilisest isikust kannatanu seaduslikul esindajal või pankrotihalduril. T. juhatuse liige Anti Lepp volitas J.N. it T. t selles kriminaalasjas esindama (KoTo, kd 9, 31

(85)tl 65). Ehkki J.N. it ei saa käsitada T. lepingulise esindajana, sest ta ei vasta

§ 41lg 4 kolmandas lauses sätestatud kvalifikatsiooninõuetele, on tegemist T.

seadusliku esindaja poolt volitatud töötajaga

§ 37lg 2 mõttes.

Käsitamaks kedagi juriidilise isiku volitatud töötajana

§ 37

lg 2 tähenduses, ei pea ta olema selle juriidilise isikuga töölepingulises suhtes. Piisab ka muust lojaalsussuhtel põhinevast püsivast õiguslikust seosest, mis J.N. i puhul väljendub selles, et ta on T. nõukogu liige.

§ 37

lg 2 eesmärk ei ole piirata juriidilise isiku volitatud esindajate ringi üksnes tema töötajatega töölepingu seaduse tähenduses. Sätte mõte on vältida olukordi, kus juriidilist isikut esindab kriminaalmenetluses isik, kes ühelt poolt ei vasta

§ 41

lg 4 kolmandas lauses nimetatud kvalifikatsiooninõuetele ja kellel samas pole esindatava juriidilise isikuga ka mingit püsivat seost. J.N. i puhul sellise olukorraga tegemist polnud, seega võis T. tema kaudu selles kriminaalmenetluses osaleda. 123. Nagu märgitud, on

§ 37

lg 2 teise lause kohaselt juriidilise isiku nimel ütluste andmise õigus juriidilisest isikust kannatanu seaduslikul esindajal või pankrotihalduril. Selle sätte (nagu ka

§ 41

lg 5 teise lause) eesmärk on välistada olukord, kus juriidilise isiku nimel annab ütlusi inimene, kelle seos selle juriidilise isikuga pole piisavalt tugev. Kolleegium ei jaga kaitsja arvamust, et juriidilise isiku volitatud töötaja või lepinguline esindaja ei tohi juriidilise isiku nimel ütlusi anda seepärast, et tal on võimalik eelnevalt tutvuda teiste tõenditega, sh kuulata varem üle kuulatavate isikute ütlusi. Juhul, kui kursisolek kriminaalasja materjalidega välistaks isikulise tõendiallika ülekuulamise, poleks võimalik üle kuulata ka näiteks kannatanut (ega juriidilisest isikust kannatanu seaduslikku esindajat või pankrotihaldurit), kellel on õigus toimikuga tutvuda ja võtta osa kogu kohtulikust arutamisest. Seega piirang, mille kohaselt ei saa juriidilise isiku volitatud töötaja ega lepinguline esindaja anda juriidilise isiku nimel ütlusi, pole tingitud asjaolust, et selline isik on kursis teiste tõenditega. Piirangu eesmärk on kaitsta juriidilist isikut selle eest, et tema nimel võiks ütlusi anda väga lai ring isikuid, kelle õigused juriidilise isiku tahte kujundamisel ja väljendamisel on piiratud. 124. Ühtlasi järeldub eeltoodust, et isiku osalemine kriminaalmenetluses näiteks juriidilisest isikust kannatanu volitatud töötaja või lepingulise esindajana ei diskvalifitseeri teda samas kriminaalasjas tunnistajana. Kriminaalmenetluse seadustikus pole normi, millest tuleneks keeld kuulata tunnistajana üle inimene, kes osaleb samas kriminaalmenetluses juriidilisest isikust kannatanu volitatud töötaja või lepingulise esindajana või ka näiteks juriidilisest isikust kannatanu seadusliku esindajana (pole välistatud, et ka juriidilise isiku seaduslik esindaja annab kriminaalmenetluses ütlusi mitte (üksnes) juriidilise isiku nimel, vaid (ka) tunnistajana). Kõneksolevat keeldu ei tulene ka kaitsja viidatud

§ 287

lg-st 2, mille kohaselt kuulatakse tunnistaja üle ülekuulamata tunnistajate juuresolekuta. Nii nagu ka näiteks füüsilisest isikust kannatanu või juriidilisest isikust kannatanu seadusliku esindaja puhul, tuleneb ka juriidilisest isikust kannatanut esindava volitatud töötaja ning lepingulise esindaja puhul kannatanu osalemist ette nägevatest normidest erand, mis annab aluse sellise isiku tunnistajana ülekuulamisel

§ 287lg-st 2 kõrvale kalduda. 32

(85)125. Eeltoodust tulenevalt ei annaks J.N. i menetlusseisund T. t esindava volitatud töötajana (

§ 37

lg 2) alust pidada tema tunnistajana antud ütlusi tõendina lubamatuks isegi juhul, kui ta oleks viibinud teiste tunnistajate ülekuulamise ajal maakohtu istungil. Menetletavas asjas see aga nii ei olnud – sel ajal, kui kohtus kuulati üle teisi tunnistajaid, J.N. istungisaalis polnud. 126. Kolleegium ei pea põhjendatuks ka kaitsja etteheidet, et J.N. i tunnistajana ülekuulamine oli üllatuslik, kuna prokuratuuri poolt kaitsjale saadetud tunnistajate nimekirjas J.N. i nime polnud. Ringkonnakohus märgib, et süüdistusakti tõendite loetelus on J.N. i ütlused välja toodud (KoTo, kd 9, tl 3). Et J.N. it ei tituleeritud süüdistusaktis mitte tunnistajaks, vaid kannatanu esindajaks, pole kaitseõiguse teostamise seisukohalt oluline. 127. Seega ei ole J.N. i ülekuulamisel kriminaalmenetlusõigust rikutud ja tema kohtus antud ütlused on tõendina lubatavad. 3. Süüdistatavale etteheidetavate tehingute ringist (

  1. a)Kaitsja väited 128. Süüdistuses heidetakse A-J. Endrekson-Hendriksmanile ette T. tehinguid V.E. kui füüsilise isikuga. Selliste tehingute tegemist pole tõendatud, järelikult ei saanud nendest ka kahju tekkida. Isegi kui lugeda V.E. Decotexi esindajaks (mis ei olnud enne 2015. aasta märtsikuud nii), pole süüdistusversioon tõendatud. T. ga tegi Decotexi nimel tehinguid viimase juhataja M.T. , mitte V.E. . V.E. töötas Decotexis alles 2015. aasta märtsist ehk vaid umbes kuue kuu jooksul sellest perioodist, mil T. Decotexile sisepatju müüs. (
  2. b)Prokuratuuri vastus 129. Lugedes süüdistuse teksti tervikuna, on mõistetav, et süüdistatavale ei heideta ette tehingute tegemist V.E. kui füüsilise isiku, vaid tema kui Decotexi esindajaga. Seega ei ole kohus väljunud süüdistuse piiridest. (
  3. c)Kolleegiumi seisukoht 130. Kolleegium ei nõustu kaitsjaga, et A-J. Endrekson-Hendriksmanile heidetakse KarS § 2172 lg 1 järgi esitatud süüdistuses ette T. nimel tehingute tegemist V.E. kui füüsilise isikuga. On tõsi, et süüdistuses on mh järgmine ebaõnnestunult sõnastatud lause: „Nimelt sõlmis Endrekson-Hendriksman OÜ T.P. esindajana tehinguid V.E. (endise nimega V.V.) T.P. OÜ konkurentettevõtte OÜ Decotex Trade huvides, tekitades OÜle T.P. suure varalise kahju kogusummas 260 530,51 eurot järgmiselt: [...]“ Süüdistuse teksti tervikuna lugedes on siiski võimalik mõistlikult aru saada, et prokurör 33

(85)pidas silmas T. tehinguid Decotexiga, keda esindas V.E. , mitte aga tehinguid V.E. ga Decotexi kui kolmanda isiku kasuks (VÕS § 80). Nimelt jätkub vaidlusalune lause täpsema loeteluga nendest tehingutest, mille tegemist süüdistatavale ette heidetakse. Selle loetelu sõnastusest ilmneb, et süüdistatava poolt T. esindajana tehtud tehingute teine pool oli siiski Decotex, mitte V.E. . Samas möönab kolleegium, et kaitsja osutatud lause eraldivõetuna on eksitav ja prokurör pidanuks olema süüdistuse teksti formuleerides hoolikam. Oleks aga siiski ilmne liialdus väita, et süüdistataval oli süüdistuse teksti põhjal ülemäära keeruline aru saada, milliste tehingute T. nimel tegemist talle ette heidetakse.
  1. A-J. Endrekson-Hendriksmani käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmisel pole iseenesest oluline, kas T. ja Decotexi vaheliste tehingute tegemisel esindas Decotexi V.E. või keegi teine. Tähtis on see, kas süüdistataval oli T. esindajana tehingute tingimuste kujundamisel enda esindatava äriühinguga huvide konflikt ning kas süüdistatav käitus süüdistuses märgitud tehinguid tehes T. seisukohalt majanduslikult ebaotstarbekalt.
  2. Süüdistatava seotusest Decotexiga ja kohustuste rikkumisest T. suhtes (a) Kaitsja väited
  3. Väär on maakohtu järeldus, nagu kinnitaksid tõendid, et süüdistatav ja V.E. tegutsesid Decotexi majandustegevust korraldades. Pole ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et süüdistatav korraldas Decotexi majandustegevust. Decotexi majandustegevust juhtis ja kontrollis M.T. . V.E. aitas alguses vaid korraldada äriühingu raamatupidamist, hiljem lisandusid ka teised tööülesanded. A-J. Endrekson-Hendriksmanil ei olnud Decotexi majandustegevuse korraldamisega mingit puutumust. Maakohtu järeldus süüdistatava seotuse kohta Decotexi majandustegevusega põhineb lubamatutel tõenditel. Internetipanga kasutusõigus on nn passiivne õigus. Süüdistatav pole kordagi Decotexi internetipanga kasutusõigust kasutanud ega ole ka avaldanud tahet sellise volituse saamiseks. Decotexi juhataja antud internetipanga kasutusõigus ei hõlma õiguste esindada Decotexi majandustehingutes. Decotexi internetipanga kasutusõigus pole kuritegelik ilming, vaid tähistab üksnes süüdistatava usaldusväärsust. Maakohtu põhjendustest lähtudes tuleb süüdistatav süüdi tunnistada keskmisest kõrgema usaldusväärsuse tõttu ja ainuüksi sellepärast, et tal oli valmisolek Decotexi pangakontot kasutada ning alates
  4. märtsist töötas süüdistatava abikaasa Decotexis. Samas tehinguid V.E. varasemate tööandjatega pole süüdistatavale ette heidetud.
  5. Maakohus pole tuvastanud, milles seisnes süüdistatava motiiv. Kohus tugines vaid süüdistatava ja Decotexi seotusele. Asja materjalidest ei nähtu enamat kui Decotexi internetipanga kasutusõigus, mida süüdistatav pole kordagi enda ega Decotexi huvides kasutanud.
  6. Heites A-J. Endrekson-Hendriksmanile ette, et ta rentis nõukogu teavitamata masinaid OÜ T. KV asemel Decotexilt, väljus maakohus süüdistuse piiridest, sest süüdistuses pole 34
(85)sellist etteheidet tehtud. Decotexilt kahe sisepatjade tootmises hädavajaliku seadme tasuta kasutusse võtmine ei eeldanud nõukogu nõusolekut. Decotexiga sõlmitud koostöölepingutes pole rendi tasumise kohustust sätestatud. Kohustuse eest toota Decotexile sisepatju sai T. raha. 135. T. nõukogu väidetav teadmatus V.E. seotusest mööblitootmis-tarvikuid müüvate isikutega, kaasa arvatud Decotexiga, pole eluliselt usutav. 136. T. auditeeritud majandusaasta aruannetest aastate 2011–2015 kohta saab järeldada, et süüdistatava juhtimisel tehtud kannatanu kulud olid põhjendatud. (
  1. b)Prokuratuuri vastus 137. Maakohtu järeldus, et Decotexi tööd korraldasid A-J. Endrekson-Hendriksman ja V.E. ning M.T. äriühingu juhatuse liikmena oli n-ö variisik, tugineb kohtus uuritud tõenditele. Lisaks kohtu viidatud tõenditele, kinnitavad viimati nimetatud asjaolu veel paljud süüdistatava ja V.E. e-kirjad. (
  2. c)Kannatanu vastus 138. On tõendatud, et Decotex oli ja on süüdistatava kontrolli all ning süüdistatav tegutses Decotexi huvides ja nimel. Maakohus tuvastas õigesti, et M.T. oli variisik, kes asutas äriühingu ja andis volitused ühingu nimel otsuste tegemiseks süüdistatavale ning V.E. le. 139. Decotex kanti äriregistrisse 7. märtsil 2011. Süüdistatav ja V.E. said juurdepääsu Decotexi internetipangale kaks päeva pärast äriühingu registreerimist. Enne Decotexi äriregistrisse kandmist, s.o 21. veebruaril 2011 saatis V.E. süüdistatavale e-kirja M.T. isikuandmetega. See asjaolu ja M.T. ütlused kinnitavad, et tegelikult süüdistatav ja M.T. üksteist ei tundnud. Ei ole mõistlikku põhjendust, miks äriühingu osanik peaks äriühingu raha kasutamisega seotud andmed ja õigused andma sisuliselt võõrale inimesele. Kuigi V.E. hakkas Decotexis ametlikult tööle alles 2015. aasta märtsis, leidis maakohtus tõendamist, et tegelikult M.T. asutas selle äriühingu ning andis seejärel tegutsemise üle süüdistatavale ja V.E. le. 140. 24. juulil 2015 andis süüdistatav juhiseid, kuidas Decotex peaks edaspidi arveid T. le edastama. 26. veebruaril 2014 edastas süüdistatav Decotexile e-kirja, milles avaldas soovi, et Decotex kontakteeruks T. koostööpartneri F.. 24. augustil 2015 arutlesid pooled selle üle, kas müüa tooteid otse T. nimel või siiski Decotexi vahendusel. Sellest kirjavahetusest nähtub, et Decotex vahelülina ei olnud vajalik T. le, vaid loodi T. st tulu väljaviimiseks. 2. septembril 2015 võttis T. töötaja ühendust B. i esindajatega, misjärel ta suunati kontakteeruma Decotexiga. See kirjavahetus edastati süüdistatavale, kes töötas T. s ning pidanuks olema niigi kursis T. siseprotsessidega. Kui M.T. oli Decotexi juhatuse liige ja 35
(85)töötaja, siis ei pidanuks tal olema huvi oma kirjavahetust T. töötajaga jagada.
  1. aprillil 2014 kontakteerus süüdistatav T. domeeniga e-posti aadressilt ettevõttega S. muruniiduki ostmiseks, kuid küsis arvet Decotexi nimele.
  2. aastal peetud kirjavahetusest, mis puudutab Pauluse kiriku põlvituspingi polsterdamist, järeldub, et Decotexi juhatuse liige küsis süüdistatavalt juhiseid selle kohta, mida ta tegema peab. See kirjavahetus viitab selgelt sellele, et tegelikult ei kontrollinud Decotexi tegevust juhatuse liige, vaid süüdistatav.
  3. jaanuaril 2015 küsis Decotexi töötaja süüdistatavalt nõu, mida teha pakkumisega, mille oli Decotexile saatnud OÜ B.
  4. aprillil 2015 edastas B. oma näidised Decotexile. See e-kiri edastati nõu küsimiseks süüdistatavale. Seegi näitab, et süüdistataval pidi olema kontroll Decotexi üle. Täiendavalt seab M.T. rolli Decotexi juhatuse liikmena kahtluse alla fakt, et ta ei suutnud ülekuulamisel nimetada Decotexi tegevusalasid ühingu asutamisel ega teadnud millal need muutusid.
  5. Ka tunnistajate J. V ja U. T ütlused ei kinnita, et Decotexi juhtis M.T. . J. V ja U. T ütluste kohaselt pöördus M.T. nende poole vaid pakkumistega. See aga ei kinnita, et M.T. ka Decotexi juhtis. Seejuures on U. T andnud ütlusi, et ta ostis pehmemööblitarvikuid süüdistatava firma kaudu, kinnitades, et ostis pehmemööblitarvikuid Decotexist. Seega pidi Decotex olema süüdistatava kontrolli all, muidu poleks võõrale saanud sellist muljet jääda.
  6. T. l puudus majanduslik huvi osta materjali või müüa kaupu Decotexi kaudu. See oli kannatanule majanduslikult kahjulik ja kannatanu nõukogu ei oleks selliste tehingute tegemiseks nõusolekut andnud. Potentsiaalselt kahjulike tehingute või juhatuse liikme enda huvi tõttu pidanuks juhatus sellistest tehingutest nõukogu teavitama. Kui süüdistatav oleks seda teinud, poleks T. kõneksolevaid tehinguid teinud ja kahju poleks tekkinud. Isegi kui masinad anti tasuta kasutusse, võttis süüdistatav T. le kohustuse toota Decotexile patju, mida müüdi Decotexile odavama hinnaga kui see, millega Decotex samu patju edasi müüs. Decotexi kaudu osteti materjale kõrgema hinnaga kui turuhind või kannatanu endiste koostööpartnerite pakutud hind. Süüdistatav sõlmis kannatanu nimel Decotexiga kallemaid tehinguid kui kannatanu oli varasemalt sõlminud.
  7. T. majandusaasta aruanded ei lükka süüdistusversiooni ümber. Audiitorid kontrollivad üksnes majandusaasta aruande vastavust raamatupidamisseadusele, mitte majandustegevuse sisu. Seetõttu ei saa T. majandusaasta aruannete põhjal öelda, et tehtud kulutused olid põhjendatud ja vajalikud.
  8. Süüdistatava motiiv oli teenida tulu nii endale kui ka enda ja abikaasa V.E. ühisvarasse. Süüdistatav suunas kannatanu majandustegevuse läbi Decotexi eesmärgiga tõsta Decotexi kasumit, kuivõrd see oli kasulik süüdistatavale, samuti suurenes abikaasade ühisvara. (d) Ringkonnakohtu seisukoht
  9. Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus õigesti, et süüdistatav koos elukaaslase ning hilisema abikaasa V.V. (Endrekson-Hendriksmaniga) korraldas Decotexi 36
(85)majandustegevust. Decotexi asutaja, osanik ja juhatuse liige M.T. polnud selle äriühingu puhul tegelik – või vähemalt mitte ainukene – juht ja kasusaaja, vaid pigem reatöötaja ja variosanik ning -juhataja, kelle ülesanne oli jätta äriühingut tegelikult juhtivaid inimesed peitu.
  1. Tõendid kinnitavad, et Decotex tegutses A.-J. Endrekson-Hendriksmani ning ehk osalt V.E. juhtimise ja kontrolli all. Süüdistatava ja Decotexi majanduslikud huvid langesid kokku, sest süüdistatav ja tema abikaasa olid selle osaühingu tegelikud kasusaajad. Kohtutoimiku pinnalt joonistub välja pilt, mille kohaselt oli Decotex sisuliselt nn puukfirma, mille abil süüdistatav T. juhina toimetas osa äriühingu potentsiaalsest tulust enda ja oma abikaasa (ning võib-olla ka M.T. ) kontrolli alla.
  2. Ühtlasi tuleb asuda seisukohale, et kuna A-J. Endrekson-Hendriksman oli Decotexi faktiline juht (või vähemalt üks nendest), siis ei saanud Decotexil olla mingit sellist teavet või ärivõimalusi, mida polnuks süüdistataval kui T. juhil.
  3. Lisaks maakohtu otsuses juba kajastuvatele argumentidele osutab kolleegium eeltoodud järelduse põhjendamiseks järgnevale.
  4. Esmalt ei jaga kolleegium kaitsja arvamust, nagu poleks süüdistatava ja Decotexi seotuse tuvastamisel tähendust asjaolul, et A-J. Endrekson-Hendriksman sai kohe pärast Decotexi asutamist selle äriühingu internetipanga kasutaja õigused (KoTo, kd 1, tl 188). Iseenesest peab muidugi paika kaitsja väide, et pangakonto kasutamise õigus ei anna inimesele mingit pädevust teha äriühingu nimel tehinguid või langetada juhtimisotsustusi. Samas on äriühinguga mitteseotud inimesel äriühingu pangakonto kasutusõiguse olemasolu äärmiselt tavapäratu. Pangakonto kasutusõigus viitab majandustegevuses osalemisele. Sellise õiguse olemasolu inimesel, kes pole äriühinguga käsundus-, töö- ega muus lepingulises suhtes, on kaudne tunnismärk, et tal võib olla äriühinguga tugev seos. Tavaliselt saavad äriühingu pangakontot kasutada vaid juhtkond, raamatupidajad või muud töötajad, kellel on selleks põhjendatud vajadus. Decotexi juhatuse liige M.-L. T ei suutnud maakohtus tunnistajana ütlusi andes usutavalt selgitada, miks ta andis Decotexi internetipanga kasutusõiguse A-J. Endrekson-Hendriksmanile. Tunnistaja viitas umbmääraselt vajadusele äriühingu nimel kiireid makseid teha ajal, kui ta ise oli välismaal. Vastuseks prokuröri täpsustavale küsimusele, kas peale süüdistatava ei olnud kedagi, kellele selliseid õigusi anda, vastas tunnistaja võrdlemisi trotslikult: „See on minu enda asi, kellele volitusi annan. Oleks võinud anda oma õele, emale, aga sel ajahetkel ei tundnud ma seda, et peaks kellelegi teisele volitusi andma“ (KoTo, kd 9, tl 86). Siinkohal on oluline silmas pidada, et väidetavalt ei tundnud A-J. Endrekson-Hendriksman ja M.T. toona teineteist eriti hästi. M.T. oli süüdistatava elukaaslase töökaaslane. Vastates prokuröri küsimusele, kas nad olid M.T. ga lähedased, sõbrad, tuttavad, märkis süüdistatav, et „pigem tuttavad“ (KoTo, kd 10, tl 151 pöördel). Kolleegiumi arvates on äärmiselt ebatõenäoline, et äriühingu tegelik juht ja ainuosanik usaldaks ühingu pangakonto kasutusõiguse kiireloomuliste maksete tegemiseks kõrvalisele inimesele, kellega ta on kõigest „tuttav“. Seega pidi põhjus, miks süüdistataval 37
(85)oli Decotexi internetipanga kasutamise õigus, seisnema milleski muus. Tegemist on kaudse viitega, et A-J. Endrekson-Hendriksmani ja Decotexi seos oli oluliselt tihedam, kui süüdistatav ja kaitsja väidavad.
  1. A-J. Endrekson-Hendriksmani seotusele Decotexiga osutab ka süüdistatava poolt Decotexi e-posti aadressidele saadetud T. siseinfo iseloom ja hulk. Võtmata seisukohta küsimuses, kas tegemist oli T. ärisaladusega, leiab kolleegium, et süüdistatav ei oleks kindlasti saatnud Decotexile valdavat osa kohtutoimiku esimeses kahes köites toodud ekirjadest, kui Decotexi näol olnuks tegemist tavalise T. tarnijaga, nagu kaitseversioonis väidetakse. Süüdistatava maakohtus esitatud väide, et Decotexile saadetud info oli „mingi tavaline spämm“ (KoTo, kd 10, tl 151 pöördel), on tegelikkusest väga kaugel. Ehkki süüdistatava poolt Decotexile saadetud e-kirjade hulgas oli ka mõningaid selliseid, mida võib hea tahtmise korral spämmiks kvalifitseerida (vt nt KoTo, kd 2, tl 33–35; tl 125–127), kajastas suurem osa saadetud kirjadest hoopis teist laadi teavet. Seal leidus näiteks nimeliselt T. le tehtud hinnapakkumisi (vt nt KoTo, kd 1, tl 43–45; kd 2, tl 120), teistelt lepingupartneritelt pärinevaid kalkulatsiooni faasis projekte (vt KoTo, kd 2, tl 3–30); T. enda toodangu kalkulatsioone (vt nt KoTo, kd 2, tl 41–46; 51–54) ja muud infot, mida ettevõtja tavapäraselt lepingupartneritega kindlasti ei jaga. Et süüdistatav sellise teabe Decotexile saatis, näitab selgelt seda, et Decotex polnud tema jaoks mitte lihtsalt T. lepingupartner (tarnija), vaid midagi hoopis enamat. Maakohtus ütlusi andes ei suutnud A-J. Endrekson-Hendriksman anda vähegi adekvaatset ja usutavat selgitust, miks ta taolist teavet Decotexile saatis. Vastuseks prokuröri küsimusele, miks ta kõneksolevat infot Decotexile edasi saatis, märkis süüdistatav, et ta mõtles, et teeb neile head; et nad oleksid kursis ja et see polnud talle üldse oluline (KoTo, kd 10, tl 151 pöördel). Arvestades edastatud info tegelikku sisu, on süüdistatava sellised selgitused pehmelt öeldes ebaveenvad.
  2. Seda, et Decotex ei olnud A-J. Endrekson-Hendriksmani jaoks mitte lihtsalt T. lepingupartner, vaid „meie“ firma ja et süüdistatav osales vahetult Decotexi majandustegevuse juhtimises kinnitab ühemõtteliselt mitme süüdistatava saadud ja saadetud e-kirja sisu.
  3. Näiteks
  4. mail 2014 saatis süüdistatav Decotexi e-posti aadressile edasi talle välismaiselt äriühingult S.H. laekunud mikrokiu pakkumise. Tähelepanuväärne on Decotexi aadressilt sellele kirjale saabunud vastus: „Me vist enda kiuga rahul, eks..?“, millele süüdistatav omakorda vastas „Jaa, lihtsalt infoks“ (KoTo, kd 1, tl 48–50). Decotexi vastuses kasutatud asesõna „me“ viitab üheselt sellele, et Decotexi inimesed ja süüdistatav kuulusid kokku (nad olid „meie“). Veelgi märkimisväärsem on see, et inimene, kes Decotexi aadressilt süüdistatavale kirjutas, küsis viimaselt, kas me oleme oma kiuga rahul – ehk siis süüdistatav pidi otsustama (või vähemalt osalema sellise otsustuse tegemises), millist kiudu Decotex ostab. Kõneksolev kirjavahetus osutab selgelt, et süüdistatav oli (vähemalt üks) Decotexi majandustegevust korraldav inimene. 38
(85)
  2. detsembril 2014 saatis OÜ B ostujuht Decotexile e-kirja, milles päris kas viimane oleks huvitatud osalema oma toodanguga uuel aastal algavas kampaanias ja kas Decotex saaks ka pakkuda head kampaaniahinda. Decotexi aadressilt saadeti see kiri
  3. jaanuaril 2015 edasi süüdistatava e-posti aadressile koos küsimusega „Mis sellega teeme?“ Süüdistatav vastas samal päeval: „Teeme ära.“ (KoTo, kd 2, tl 150) Seega rääkis süüdistatav Decotexi tegevusest meie-vormis ja langetas otsuse, kas Decotex peaks kampaanias osalema. A-J. Endrekson-Hendriksmani rolliga T. juhatajana ei ole selline tegevus mitte kuidagi seostatav. Küll osutab kõneksolev kirjavahetus sellele, et süüdistatav osales vahetult Decotexi majandustegevuse juhtimises, kusjuures tema sõnal oli otsustav või vähemalt väga oluline kaal.
  5. mail 2015 laekus V.E. Decotexi e-posti aadressile reklaamipakkumine ajakirja „Kroonika“ kodu eri numbrisse. V.E. saatis selle kirja edasi süüdistatavale ja M.T. le koos omapoolse arutlusega teemal, kas ja millisel kujul võiks Decotexi selles ajakirjas reklaamida. Muu hulgas märkis V.E. , et „võimalik, et on otstarbekam ikkagi näiteks Diivani ajakirja panustada vms.“ Süüdistatav vastas sellele kirjale samal päeval lühidalt: „Diivani ajakirja panustamine oleks mõttekam.“ (KoTo, kd 1, tl 30–31) Juhul, kui süüdistataval polnuks Decotexi tegevusega vahetut puutumust, nagu kaitsja väidab, poleks V.E. küsinud tema seisukohta, kuidas Decotexi reklaamida, ja süüdistatav poleks selle kohta juhiseid andnud. See kirjavahetus näitab, et süüdistatav tegeles isegi Decotexi n-ö igapäevaste jooksvate küsimustega, milleks mõnesaja-eurose reklaamipakkumise vastuvõtmine kahtlemata on.
  7. märtsil 2014 saatis süüdistatav aadressile info@decotex.ee edasi tema T. e-posti aadressile laekunud F. OÜ koostööpakkumise. Selles teatas F. OÜ esindaja, et nad on turul uus sisustuskangaid (sh pehmemööblile mõeldud kangaid), -nahka, -kunstnahka, A. pakkuv firma. T. le pakuti kokkusaamist ja koostööd. Tähelepanuväärne on süüdistatava poolt pakkumise Decotexile edasisaatmisel kaaskirja lisatud märkus: „Kuradi konkurendid” (KoTo, kd 1, tl 38) Ettevõtjate tegevusalasid arvestades on ilmne, et F. OÜ ei olnud konkurent mitte T. le, vaid Decotexile. Juhul, kui süüdistatav polnuks Decotexiga seotud, polnuks tal ka mingit põhjust ilmutada turule uue mööblikangaste pakkuja ilmumise pärast teatavat ärritust või häiritust, mis väljendus sõnas „kuradi“. Vastupidi, T. juhina pidanuks tal olema hea meel, et kanga ostuvõimalused avarduvad ja tarnijate-vaheline konkurents suureneb. Seega viitab kõneksoleva kirja sisu sellele, et Decotexi tegevusalale uue tegija ilmumine oli süüdistatava jaoks „isiklik“ mure. Ehk siis – Decotex oli (mh) tema firma. Samas võib märkuse lõppu lisatud emotikoni mõista kui teatavat kinnitust selle kohta, et vähemalt T. ga puhul F. OÜ-l erilist koostöölootust pole.
  9. juunil 2013 saatis V.V. , kes toona töötas ametlikult AS-is P. , süüdistatavale edasi kirja, milles T. varasema põhilise kangatarnija N. i esindaja teatas, et
  10. juulist on nende müügijuhina tagasi Kadri Konga, kes vahepealsed kaks aastat oli töötanud mujal. V.V. lisas edasisaadetavale kirjale järgmise kommentaari: „See vist tegelt hea uudis pole. Kadri äkki upitab N. i taas üles...“ Süüdistatav vastas V.V. le omakorda järgmist: „Ma ei ole nii kindel, 39
(85)see oleneb kõik konkurentidest  Tema ajal ju probleemid olidki. Täna ma ütleks, et nendega koostöö on täitsa ok. Muidugi kangast ostan ma ka ju mujalt Igal juhul teda ma siia sisse ei lase“ (KoTo, kd 2, tl 72) Juhul, kui süüdistatav ja V.V. polnuks Decotexiga vahetult seotud, jääks viidatud kirjavahetus arusaamatuks: miks peaks T. juhataja ja AS P. töötaja tundma omavahelises kirjavahetuses muret selle pärast, et kangatarnija N. il hakkab paremini minema. Küll oli selliseks mureks põhjust olukorras, kus süüdistatav ja V.V. olid isiklikult huvitatud Decotexi heast käekäigust, sest N. oli Decotexi konkurent. Erilist tähelepanu väärib ka emotikonide kasutus süüdistatava vastuses. See, et süüdistatav lisas naerunäo-emotikoni lause „Ma ei ole nii kindel, see oleneb kõik konkurentidest“ lõppu, viitab sellele, et süüdistatav ei rääkinud N. i konkurentidest abstraktselt, vaid tõenäoliselt ühest konkreetsest konkurendist ehk Decotexist. Veelgi reljeefsemad on süüdistatava kirja kaks viimast lauset „Muidugi kangast ostan ma ka ju mujalt Igal juhul teda ma siia sisse ei lase“ Siingi annavad emotikonid omajagu vihjeid: sõna „mujalt“ järel viitab naerunägu ilmselt jällegi Decotexile, sest kui süüdistatav rääkinuks abstraktselt muudest tarnijatest, olnuks see lisandus sisutu. Küll aga toimis see V.V. jaoks selge vihjena Decotexile. Süüdistatava lõpulause „Igal juhul teda ma siia sisse ei lase“ kõneleb aga juba väga selget keelt: juhul, kui süüdistatav polnuks Decotexi käekäigust isiklikult huvitatud, puudunuks tal igasugune põhjus N. i „T. sse laskmine“ juba eos välistada ja väljendada seda seisukohta hoopis kolmanda firma töötajale, olgugi tegemist tema elukaaslasega. Ühtlasi näitab kommenteeritav lause kujukalt, et süüdistatava jaoks olid primaarsed Decotexi, mitte T. huvid, sest T. juhina polnuks tal mingit põhjust N. i „igal juhul“ tõrjuda. Seega on käsitletud kirjavahetus järjekordne tõestus, et süüdistatava ja tema elukaaslase huvid langesid kokku Decotexi huvidega. 157. 10. oktoobril 2013 tegi süüdistatav parandusi V.E. koostatud kirjale, mille Decotex pidi saatma mööblimehhanismide edasimüügi üle peetavate läbirääkimiste käigus Stalmot&Wolmet S.A.-le (KoTo, kd 1, tl 77–82). Seegi tõend ei sobitu mitte kuidagi kaitseversiooniga, mille kohaselt polnud süüdistataval Decotexi majandustegevusega puutumust ja ka V.E. osutas enne 2015. aastat sellele äriühingule abi vaid raamatupidamise vallas. 158. 22. juulil 2015 edastas V.E. süüdistatavale OÜ M.S. patjade tellimuse. Sellele 24. juulil 2015 saadetud vastuses märkis süüdistatav järgmist: „Palun saada edaspidi tellimused ainult decotexi nimel:)“ (KoTo, kd 1, tl 32) T. juhatajana polnuks süüdistataval mingit põhjust sellist meeldetuletust saata, küll aga muutub süüdistatava vastus mõistetavaks, kui lähtuda sellest, et süüdistatav oli ka Decotexi tegelik juht. Jällegi on omaette kõnekas süüdistatava vastust lõpetav emotikon, mis annab palvele vormistada arved ikka üksnes Decotexi vahendusel omaette – süüdistusversiooni toetava – värvingu. 159. 2015. aasta suve lõpus – ehk siis, kui T. nõukogul olid tekkinud süüdistatava suhtes juba kahtlused – võttis T. töötaja K.M. ühendust B. iga, kes informeeris sellest oma Eesti esindajat Decotexi. M.T. edastas info selle kohta kohe süüdistatavale koos kaaskirjaga 40
(85)„Infoks:)“. (KoTo, kd 1, tl 61–62) Seegi kirjavahetus näitab, et Decotexi töötajale teadaolevalt ei kuulunud A-J. Endrekson-Hendriksman mitte T. , vaid Decotexi leeri.
  2. juulist
  3. augustini 2015 peetud kirjavahetuses arutasid M.T. ja süüdistatav omavahel mh selle üle, kas T. peaks tegema pakkumise nurgadiivani ja tugitooli uute padjakatete õmblusteenusele „otse kliendile“ või „müüme läbi meie“ (s.o Decotexi). Selleski kirjavahetuses on kõnekas emotikonide kasutus. (KoTo, kd 1, tl 35–37) Ühtlasi näitab see kirjavahetus kujukalt Decotexi rolli „puukfirmana“ T. ja tema lepingupartnerite vahel. Lõplikult oli just süüdistatava otsustada, kas T. tegi tehingu otse lepingupartneriga või Decotexi vahendusel.
  4. Süüdistatava kontrollile Decotexi üle osutab ka tema
  5. aprilli
  6. a e-kiri firma S. kliendihaldurile. Nimelt palus süüdistatav selles kirjas teha muruniiduki arve Decotexi nimele. (KoTo, kd 1, tl 76) Selleks, et lasta muruniiduk kinni maksta Decotexil, pidid süüdistataval olema selle äriühinguga isiklik seos.
  7. Samavõrra põrmustavalt, nagu eelnevad kirjavahetused, mõjub kaitseversioonile süüdistatava ja Decotexi vahetu seose puudumise kohta ka järgnev.
  8. augustil 2015 saatis Maksu- ja Tolliameti kontrolliosakond menetluse alustamise vajaduse otsustamiseks e-kirjaga infopäringu (KoTo, kd 2, tl 184–185) B. OÜ juhatuse liikmele, kelleks oli Anu Salujärv (KoTo, kd 2, tl 199). A. Salujärv saatis maksuhalduri päringu samal päeval edasi e-posti aadressile info@decotex.ee (KoTo, kd 2, tl 184). Sellelt aadressilt vastas kõneksolevale kirjale süüdistatav, kes andis nõu, mida maksuhaldurile öelda (KoTo, kd 2, tl 187). A. Salujärve maakohtus antud ütluste kohaselt on süüdistatav tema onu. Maksu- ja Tolliameti päringu laekumise ajal oli ta välismaal ja palus süüdistataval maksuhalduri küsimustele vastata. (KoTo, kd 9, tl 142 pöördel–143) Viidatud tõenditest nähtuvalt oli süüdistataval juurdepääs ka Decotexi e-posti kontole info@decotex.ee ja tema lähemad tuttavad teadsid tema poole sellel aadressil pöörduda. See, et süüdistatav kasutas Decotexi meiliaadressi on veelkordne kinnitus tema seotusele selle äriühinguga.
  9. Eelnevalt käsitletud tõendid kogumis on enam kui küllaldased, jõudmaks järeldusele, et A-J. Endrekson-Hendriksman kontrollis ja juhtis Decotexi tegevust ja ta oli (üks) selle äriühingu tegelik kasusaaja. Arvestades süüdistatava rolli Decotexis on ühtlasi ilmne, et talle oli teada kogu Decotexi majandustegevust puudutav info, sh see, kust ja millise hinnaga Decotex T. le edasimüüdavat kaupa ostab või T. lt ostetavat kaupa edasi müüb. Teisiti ei saanukski see olla, sest majanduslikus mõttes võis Decotexi ja A-J. Endrekson-Hendriksmani vahele asetada sisuliselt võrdusmärgi.
  10. Tehes T. juhatuse liikmena suures mahus tehinguid Decotexiga, mille tegelik juht ja kasusaaja ta oli, rikkus süüdistatav TsÜS §-st 35 ja ametilepingutest tulenevat lojaalsuskohustust T. ees. Äriühingu juhatuse liikme lojaalsuskohustus eeldab muu hulgas, et juhatuse liige ei oleks oma otsuse tagajärgedest isiklikult huvitatud, väldiks juriidilise isiku juhtimisel enda ning juriidilise isiku huvide konflikti ega eelistaks isiklikke huve 41
(85)äriühingu omadele. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. juuni
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-43-13, p 27 ja tsiviilkolleegiumi
  3. mai
  4. a otsus asjas nr 3-2-1-38-15, p 14 ning
  5. detsembri
  6. a otsus asjas nr 3-2-1-113-16, p 15) On selge – ja see nähtub ilmekalt ka eelnevalt käsitletud tõenditest – et kujundades T. ja Decotexi vahel tehtavate tehingute tingimusi, oli A-J. Endrekson-Hendriksman huvitatud talle isiklikku tulu toova Decotexi heast käekäigust. See asjaolu viis aga süüdistatava huvide konflikti T. ga, sest mida kasulikumad olid tehingute tingimused Decotexile, seda kahjulikumad olid need T. le.
  7. Nagu kolleegium hiljem selgitab, on maakohus õigesti tuvastanud, et süüdistatav tegigi süüdistuses märgitud tehingud T. jaoks ebasoodsatel tingimustel, rikkudes nii TsÜS §-s 35, ÄS § 187 lg-s 1 ja süüdistatava ametilepingutes ette nähtud juhatuse liikme üldisest hoolsuskohustusest tulenevat käitumisstandardit. Viimane hõlmab ka äriühingu juhatuse liikme kohustust toimida ühingule majanduslikult kõige otstarbekamal viisil. Tegu on ärilise kaalutluse reegli abil kindlaks tehtava käitumisstandardiga, mida on järgitud siis, kui juhatuse liige ei ole oma tegevusest isiklikult huvitatud, ta on informeeritud määral, mida saab vastavalt asjaoludele pidada mõistlikuks, ja kui sarnases olukorras tegutsev heauskne juhatuse liige võib ratsionaalselt uskuda, et tema tegevus või otsus on ühingu parimates huvides. (Vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  8. detsembri
  9. a otsus nr 2-17-10474/80, p 20) Süüdistatava poolt T. esindajana Decotexiga tehtud tehingute puhul on need nõuded ilmselgelt täitmata.
  10. Ühtlasi nähtub eelnevast ka vastus kaitsja apellatsioonis püstitatud küsimusele A-J. Endrekson-Hendriksmani motiivist süüdistuses kirjeldatud tegude toimepanemisel.
  11. HDF-plaadi ostutehingutest (a) Kaitsja väited
  12. Süüdistatav ostis
  13. märtsist 2011 kuni
  14. maini 2015 HDF-plaati muu hulgas Decotexilt. Süüdistatav ei teadnud, kust pärines Decotexilt soetatud HDF-plaat. Samuti pole süüdistatav P. -ilt HDF-plaati ostnud. P. -ilt ostis süüdistatav T. le üksnes vineeri ja puitkiudplaati. Kuivõrd P. pole süüdistatava juhtimise perioodil HDF-plaadi tarnimisel T. koostööpartner olnud, siis on alusetu maakohtu järeldus, et süüdistataval oli võimalik tootmiseks vajalikke plaate osta T. seniselt koostööpartnerilt P. -ilt.
  15. Põhjus, miks süüdistatav otsustas vahetada HDF-puitplaadi tarnijat, seisnes selles, et T. le hakkasid laekuma reklamatsioonid seoses sellega, et mööbli tagaseinad plõksuvad. Decotexi pakutavad plaadid tundusid kõige paremad. Süüdistatav ei teadnud, et Decotexi pakutavad plaadid pärinevad P. -ilt. P. -i puhul lisandus alati transpordihind, Decotexi puhul oli plaatide hinna sees transport T. asukohta.
  16. Maakohtu otsus on vastuoluline. Ühelt poolt leidis kohus, et kui
  17. mail 2011 tuli süüdistatavale e-kirja teel P. -ilt teave HDF- ja MDF-plaatide kohta, edastas ta selle kohe 42
(85)aadressile XXXX, et teavitada uuest tootest. Edasi tuvastas maakohus, et esimese HDFplaadi tehingu tegi süüdistatav Decotexiga
  1. märtsil
  2. Seega ei saanud süüdistatava edastatud teave V.V. le, isegi kui viimane olnuks tol hetkel seotud Decotexiga, mingit tähtsus omada, sest tehing HDF-plaatidega oli juba tehtud.
  3. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit, mis võimaldaks tuvastada HDF-plaatide ostmisega
  4. aastal tekitatud kahju suurust. Nagu nähtub
  5. aasta kuupäevi kandvatest arvetest, on Decotex ostnud P. -ilt ainult 150 puitkiudplaati (tegu ei ole ilmtingimata HDF-plaatidega) ning 40 puitlaastplaati. Jääb selgusetuks, mille alusel maakohus
  6. aasta osas kahju on tuvastanud. Maakohtu aluseks võetud P. -i hinnakiri ei tõenda, et T. l oli võimalik osta P. -ilt HDF-plaati hinnaga 6,70

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.