← Eesti

1-20-2106/68

Obsah (8)§ 184§ 68§ 74§ 75§ 57§ 25§ 73§ 56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev 15. detsember 2020 Kohtuasja number 1-20-2106 Kohtukoosseis eesistuja Erkki Hirsnik, liikmed Tiit Lõhmus ja Aarne Sarjas Koht

) § 184 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Viljandi kohtumaja)

  1. juuli 2020 otsus Apellant Arto Vaha kaitsja vandeadvokaat Sandra Sepp Apellatsioonimenetluse pooled süüdistatav Arto Vaha. Isikukood 38308026017; XXXX; kehtivaid karistusi pole süüdistuses prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Marja-Liina Talimaa Menetluse vorm kirjalik RESOLUTSIOON
  2. Tühistada Tartu Maakohtu
  3. juuli 2020 otsus osaliselt, s.o Arto Vahale mõistetud karistuse osas.
  4. Teha tühistatud osas uus otsus, millega: 2.
  5. mõista Arto Vahale

§ 184

lg 1 järgi karistuseks 3 aastat 6 kuud vangistust, mida vähendada asja lühimenetluses arutamise tõttu kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 238 lg 2 alusel kolmandiku võrra ehk kestuseni 2 aastat 4 kuud. 2.2.

§ 68lg 1 alusel arvestada karistusaja hulka Arto Vaha eelvangistuses viibitud aeg 6.

detsembrist 2019 kuni

  1. juulini 2020, s.o 7 kuud 17 päeva, ning lugeda tema kandmisele kuuluvaks vangistuseks 1 aasta 8 kuud 13 päeva.
  2. Muus osas, sh Arto Vaha vangistuse

§ 74

lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi kohaldamata jätmise ja katseaja pikkuse osas, jätta kohtuotsus muutmata.

  1. Apellatsioon rahuldada osaliselt.
  2. Mõista Eesti Vabariigilt Arto Vaha kasuks välja 1152 eurot (üks tuhat ükssada viiskümmend kaks) eurot, sealhulgas käibemaks 192 eurot, valitud kaitsjale makstud tasu katteks. 1 Edasikaebamise kord Otsuse peale saab esitada 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. PÕHIOSA Süüdistus
  3. Arto Vahale esitati karistusseadustiku (

) § 184 lg 1 järgi süüdistus. Selle kohaselt omandas A. Vaha ebaseaduslikult seni kindlaks tegemata ajal, kohast ja isikult suures koguses (s.o vähemalt kümnele inimesele narkootilise joobe tekitamiseks mõeldud koguses) narkootilist ainet kokaiini. Selle kokaiini toimetas ta

  1. detsembril 2019 Viljandi maakonnas Viljandi vallas H. külas asuvasse peidikusse. Samal päeval võttis politsei selle sündmuskoha vaatluse käigus ära. Äravõetud karbis oli kaks musta kilekotti. Ühes kilekotis oli kolm minigrippkotti valge pulbrilise ainega kogumassiga 24,02 grammi, mille kokaiinhüdrokloriidi sisaldus oli 82% ja milles kokaiini oli 17,6 grammi. Teises kilekotis oli vaakumpakendisse pakendatud kotis valge tükiline pulber massiga 49,57 grammi, mille kokaiinhüdrokloriidi protsent oli 78 ja mis sisaldas 34,5 grammi kokaiini. Maakohtu otsus
  2. Tartu Maakohtu
  3. juuli 2020 otsusega tunnistati A. Vaha

§ 184lg 1 järgi süüdi ja talle mõisteti karistuseks 5 aastat vangistust, mida Kr

MS § 238 lg 2 alusel asja lühimenetluses arutamise tõttu vähendati kestuseni 3 aastat 4 kuud.

§ 68lg 1 alusel arvestati karistusaja hulka A.

Vaha eelvangistus

  1. detsembrist 2019 kuni
  2. juulini 2020, s.o 7 kuud 17 päeva, ning tema kandmisele kuuluvaks vangistuseks loeti 2 aastat 8 kuud 13 päeva.

§ 74

lg-te 1 ja 3 alusel määrati, et see karistus jääb täielikult täitmisele pööramata, kui A. Vaha ei pane 3 aasta pikkuse katseaja kestel toime uut kuritegu ning täidab

§ 75

lg 1 p-des 1–6 sätestatud käitumiskontrolli nõudeid ja allub § 75 lg 2 p-s 21 sätestatud narkootiliste või psühhotroopsete ainete omamise või tarvitamise keelule.

  1. Maakohus luges tõendatuks järgmise sündmuse.
  2. detsembril 2019 natuke enne kl 17.00 sõitis A. Vaha H. külas asuva metsatuka juurde. Ta sisenes metsa, kuhu kaevas ühe puu juurte alla maasse karbi, milles oli kokaiin. Karbis oli pulbrit 73,59 grammi, milles puhast kokaiini oli 52,1 grammi. Pärast karbi maasse kaevamist lahkus süüdistatav sündmuskohalt. Tema äramineku järel, s.o umbes pool tundi hiljem, leidis ja võttis selle karbi ära politsei.
  3. detsembril 2019 kl 7.30 ajal tuli A. Vaha narkootilisele ainele järele, kaevas otsides puu juures, kuid ei leidnud midagi. Veerand tundi hiljem pidas politsei A. Vaha kinni.
  4. Sündmust niiviisi tuvastades hindas kohus järgmisi tõendeid ja tegi alljärgmised järeldused.
  5. Jälitustoimingu protokolli kohaselt tuvastati varjatud jälgimisega, et A. Vaha sõitis
  6. detsembril 2019 autoga Viljandist välja Viljandi-H. teele ja peatus kl 16.47 H. viinaköögi lähedal asuva metsatuka juures. Kl 16.51 liikus sõiduk sellest kohast tagasi Viljandisse. Auto möödumist H. viinaköögist metsa suunas ja mõne minuti pärast selle tagasi sõitmist Viljandi poole tõendab ka viinaköögi kaamerate vaatlusprotokoll.
  7. A. Vaha tunnistab, et
  8. detsembril sõitis ta kõnealuse metsatuka juurde, kuid eitab narkootilise aine omamist ja selle metsa peitmist. Ta on kohtuistungil andnud ütlused, mille kohaselt sõitis ta
  9. detsembril sündmuskohale, kuna seal pidi tema jaoks olema ära peidetud 8 grammi kokaiini, mille eest ta oli maksnud 1000 eurot. Ta läks autost välja, aga sai aru, et talle antud juhiste järgi ta kokaiini ei leia. Metsas sees ta ei käinud. Pärast autost korraks väljas 2 käimist sõitis ta minema.
  10. detsembri õhtul sai ta uued juhised ja
  11. detsembri hommikul läks ta kokaiini ära tooma. Lubatud kohas seda aga ei olnud.
  12. A. Vaha ütlused, et tal polnud narkootikumi ja et ta metsas üldse ei käinudki, on vastuolus A. Vaha eeluurimisel antud ütlustega. Siis on ta talle etteheidetavat tegu täielikult tunnistanud. Süüdistatav märkis kohtus, et võttis eeluurimisel kuriteo omaks, kuna kartis, et nimede nimetamine võib tema ja ta lähedaste jaoks ohtlikuks osutada, samuti lootis ta süü omaksvõtmise läbi vahistamisest pääseda. A. Vaha selline selgitus ütluste muutmise kohta pole usutav. Seega saab tema ütlusi arvestada vaid osas, millises need riimuvad teiste tõenditega.
  13. Et A. Vaha
  14. detsembril metsas sees käis ja sinna narkootilist ainet peitis, tõendab sündmuskoha vaatlusprotokoll. Sellest nähtub, et samal päeval kl 17.30 paiku leidis politsei H. külas metsas asuvast peidikust, s.o puu juurte vahele maasse kaevatuna, karbi. Asitõendi vaatlusprotokoll ja ekspertiisimäärus näitavad, et selles karbis oli kaks musta kilekotti. Neist ühes oli kolm minigrippkotti, millele olid musta markeriga kirjutatud numbrid „10“, „5“ ja „8“ ning milles oli kokku 24,02 grammi pulbrit, millest puhast kokaiini oli 17,6 grammi. Teises mustas kotis oli üks vaakumpakend, milles oli valge tükiline pulber massiga 49,57 grammi, mis sisaldas kokaiini 34,5 grammi.
  15. A. Vaha ütlused ja jälitustoimingu protokoll kinnitavad, et
  16. detsembril 2019 kl 7.30 ajal tuli süüdistatav samasse kohta tagasi. Ta läks puu juurde, kust politsei oli
  17. detsembril leidnud narkootilise aine, ja hakkas kaevama. Ta otsis narkootikumi, kuid ei leidnud seda. A. Vaha sõitis tagasi Viljandisse. Kahtlustatavana kinnipidamise protokollist nähtuvalt peeti ta pärast Viljandisse jõudmist, s.o kl 7.46, politsei poolt kinni.
  18. Läbiotsimisprotokollid näitavad, et
  19. detsembril otsiti läbi nii A. Vaha kasutuses olnud sõiduauto kui ka kodu. Autost leiti mh töökindad, millel oli kuivanud pori, samuti kangast kott, mille sees oli kuivanud poriga koos väike kühvel, ka leiti kaks teibirulli: üks kollane ja teine beežikas. Tema kodunt leiti digitaalne grammikaal, tühjad minigrippkotid ja kollane teibitükk, millele oli musta värvi markeriga märgitud nr
  20. Digitaalkaal, minigrippkotid ja kollane teip olid vajalikud selleks, et kokaiini kaaluda ja pakendada enne selle metsa peitmist
  21. detsembril.
  22. Seega näitavad tõendid, et vahetult pärast A. Vaha lahkumist
  23. detsembril tuvastasid politseitöötajad sündmuskohal värskelt kobestatud mulla sisse puujuurte alla kaevatud karbi narkootilise ainega. A. Vaha sündmuskohal viibitud 4 minutit oli küllaldane ajavaru selleks, et siseneda metsatukka, leida sobiv puu ja karp maasse kaevata. See puu asus metsa sisenedes kõigest 22 meetri kaugusel sõiduteest. Ka leiti A. Vaha autost peidiku kaevamiseks vajalikke abivahendeid, sh kindad ja kühvel, mis hõlbustasid narkootikumi peitmist.
  24. Kuna A. Vaha oli
  25. detsembril 2019 narkootilise aine ise ära peitnud, siis leidis ta
  26. detsembri 2019 varahommikul puu kiiresti üles. Jälitustoimingu protokolliga ja sündmuskoha vaatlusprotokollidega on tõendamist leidnud, et ta viibis sündmuskohal ajavahemikus kl 7.34–7.43, s.o 9 minuti jooksul. Võimalik ei ole olukord, kus talvisel ajal ja pimedal varahommikul leiab isik metsast üles õige puu, kaevab ja lahkub sündmuskohalt ning seda kõigest 9 minutiga. Kusjuures jälitustoimingu protokolli kohaselt kulus A. Vahal auto peatamisest metsa ääres kuni puu juurde jõudmiseni kõigest 33 sekundit. Puu sedavõrd kiire leidmine oli võimalik vaid seetõttu, et süüdistatav oli varem selles kohas viibinud. See kinnitab aga omakorda A. Vaha poolt
  27. detsembril 2019 süüdistuses kirjeldatud kohas käimist ja narkootilise aine peitmist.
  28. A. Vaha käideldud kokaiini puhta aine kogus oli 52,1 grammi, millest piisab joobe tekitamiseks vähemalt 800 inimesele. Tegemist on suure kogusega KrMS § 184 lg 1 mõttes. 3
  29. A. Vaha pani kuriteo toime kavatsetult. Tema poolt narkootilise aine omandamine ja selle hilisem toimetamine peidukohta viitab sellele, et ta tegevus oli eesmärgipärane ning selliselt käitudes sai ta selgelt aru ka oma tegevuse olemusest ja ebaseaduslikkusest.
  30. Karistuse osas leidis kohus järgmist. 16.

§ 184

lg 1 sanktsiooniraamid on 1–10 aastat vangistust ja keskmine määr on 5 aastat 5 kuud.

  1. A. Vaha süü on keskmine. Ta käitles 52,1 grammi kokaiini, millise kogusega on võimalik joove tekitada umbes 800 inimesele. Temale ei ole süüdistust esitatud narkootilise aine edasi andmises ja vahendamises, mistõttu on võimalik, et ta soovis seda omandada enda tarbeks.
  2. A. Vaha karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Karistust kergendavaks asjaoluks

§ 57

lg 1 p 3 mõttes on puhtsüdamlik kahetsus, mida süüdistatav avaldas kohtuistungil.

  1. Arvestades A. Vaha süü suurust ning karistust kergendavat asjaolu tuleb talle mõista vangistus, mis on sanktsiooni keskmise määra lähedane – 5 aastat. Sellise vangistusega on võimalik A. Vahat mõjutada õiguskuulekusele. Ka on oluline, et süüdistatav viibis eelvangistuses võrdlemisi pika ajavahemiku – 7 kuu 17 päeva – vältel, mis kahtlemata mõjutab teda hoiduma uutest kuritegudest.
  2. Kriminaalasja arutamise tõttu lühimenetluses tuleb KrMS § 238 lg 2 alusel karistust – 5 aastat vangistust – vähendada ühe kolmandiku võrra ning karistusaja hulka tuleb lugeda ka eelvangistus, ehk A. Vahal jääb kandmisele 2 aastat 8 kuud 13 päeva vangistust.
  3. Arvestades, et A. Vahat ei ole varasemalt karistatud, saab tema vangistuse jätta

§ 74alusel tingimisi kohaldamata.

Lähtudes kehtivast kohtupraktikast, peab katseaeg olema mõistetavast vangistusest pikem. Seega tuleb katseajaks määrata 3 aastat. Apellatsioon 22. Kohtuotsuse peale esitas apellatsiooni A. Vaha kaitsja Sandra Sepp. Ta palub tühistada otsuse A. Vaha süüditunnistamises

§ 184

lg 1 järgi ja talle mõistetud karistuse osas ning kvalifitseerida tema tegu

§ 25lg 1 – § 184 lg 1 järgi ja mõista A.

Vahale kergema karistuse, mis jätta

§ 73alusel täitmisele pööramata. Kaitsja argumendid on järgmised. 23. Maakohus on rikkunud Kr

MS § 3051 lg-s 1 sätestatud põhistamiskohustust ja eksinud nii KrMS § 339 lg 2 vastu: hinnanud tõendeid ühekülgselt ja valikuliselt, kohtu järelduste kujunemine ei ole jälgitav ning otsus on olulises osas põhjendamata.

  1. A. Vaha tunnistab end süüdi 8 grammi kokaiini omandamise katses. Ükski tõend ei anna alust kahelda tema ütlustes, et
  2. detsembril oli ta sündmuskohal 8 grammi kokaiini ostmiseks, kuid talle antud juhised ei olnud selle kokaiini leidmiseks piisavad, ja nii otsustas ta metsa minemata lahkuda. Nimetatut ei sea kahtluse alla ka asjaolu, et süüdistatav
  3. detsembril 2019 metsatukast õige puu üles leidis. A. Vaha selgitas ju, et sai uued juhised.
  4. Kohus jättis vääralt süüdistatava ütlused osaliselt tõendite kogumist välja. A. Vaha selgitas arusaadavalt erinevatel ajahetkedel antud ütluste lahknevust. Kaitsjale on hästi teada, et kohtud arvestavad vahistamise otsustamisel sellega, kas kahtlustatav on koostöövalmis ehk oma süüd tunnistanud või mitte. Samuti pole midagi uskumatut selles, et kellegi vastu süüstavate ütluste andmine võib ütluste andjale kaasa tuua negatiivseid tagajärgi, sh füüsilist vägivalda. 4
  5. Varjatud jälgimise protokollis ei ole mainitud, et A. Vaha oleks pärast metsatuka juures peatumist autost väljunud. Et ta seda ei teinud, kinnitab sündmuskoha vaatlusprotokoll. Protokolli kohaselt oli tee metsatuka ääres lumine, kuid ühtegi värsket jalajälge metsa suunas näha pole. Kui süüdistatav oleks autost väljunud, oleks ta teele jäljed jätnud. Selliselt oleks uurijatel olnud peidetud karbi leidmine oluliselt kiirem ega võtnuks umbes pool tundi aega. Seega pole välistatud, et enne A. Vaha metsatuka äärde jõudmist käis seal keegi kolmas karpi peitmas. Seda võimalust kinnitavad ka sealt leitud suitsukonid. Süüdistatav ei suitseta.
  6. Tõele ei vasta see, et A. Vaha viibis sündmuskohal 4 minutit – see aeg pidi olema lühem. Seda seetõttu, et H. viinaköögi kaamerate fikseeritud ajavahemikku tuleb sisse arvestada ka autoga veel teatud teelõigu läbimine ja manööverdamine. Samuti leidis kohus vääralt seda, et A. Vaha sai 4 minutiga karbi metsa peita seetõttu, et tema autos olid peidiku kaevamiseks vajalikud abivahendid, s.o kindaid ja kühvel. Need asjad leiti tema autost alles
  7. detsembril. Selle kohta, et need olid sõidukis ka
  8. detsembril, tõendid puuduvad.
  9. Õige pole ka kohtu see järeldus, et A. Vaha autost ja korterist leitud digitaalkaal, minigrippkotid ja kollane teip olid vajalikud selleks, et narkootilist ainet kaaluda ja pakendada enne selle peitmist
  10. detsembril. Süüdistatav selgitas, et kaalu soetas ta spordipulbrite kaalumiseks, kuid kokaiini tarvitama hakates kaalus ta sellega ka ostetud koguse üle ja valmistas endale tarvitamiskoguseid. Minigrippkotid olid jäänud süüdistatava venna baari pidamise ajast. Kollast maalriteipi läks vaja korteri siseviimistlustöödel.
  11. Kohus on tähelepanuta jätnud A. Vaha ütlused, et ta ostis samalt isikult, kellelt soovis osta kokaiini, varasemalt kasvuhormooni. Tema kodust leiti kaks 10 ml suuruses kasvuhormooni kapslit ning prügikastist leiti maalriteibi ja salvrätikuga pakend, millel oli musta markeriga märgitud nr
  12. See sai olla just see pakend, millesse kasvuhormoon pakendatud oli. Kui pidada A. Vahat kokaiini pakendajaks, on arusaamatu, miks pidanuks tema prügikastis olema n-ö kasutatud pakend numbriga
  13. Eeltoodu viitab sellele, et kasvuhormooni ja kokaiini pakendas sama inimene, s.o isik, kellelt A. Vaha kokaiini tellis ja kes selle enne
  14. detsembrit metsa peitis.
  15. Kohtuotsusest ei leia vastust sellelegi, miks pidanuks süüdistatav
  16. detsembril kokaiini metsa peitma ja alles kahe päeva pärast sellele järgi minema. Hoopis loogilisem on, et kokaiini peitis ära keegi kolmas isik ja A. Vaha käis seda üksnes otsimas. Samuti on kokaiin üsna kallis. Selle 1 grammi hind on vahemikus 80–150 eurot. Metsast leitud aine omanik pidi selle eest tasuma 5887,20–11 038,50 eurot. A. Vahale käis sellise summa tasumine üle jõu.
  17. Seega ei ole süüdistuses märgitud käitlemistegu – kokaiini omandamine ja metsa peitmine – usaldusväärselt tõendamist leidnud. Kuna A. Vaha alustas süüteo toimepanemist, s.o tellis suures koguses kokaiini, tasus selle eest 1000 eurot ja läks seda
  18. detsembril otsima, on tegemist käitlemise katsega ja see tegu tuleb kvalifitseerida

§ 25lg 1 – § 184 lg 1 järgi.

  1. Seejuures vastutab süüdistatav üksnes selle eest, milleni ulatus tema tahtlus, s.o 8 grammi kokaiini omandamise katse eest. Põhjust ei ole kahelda A. Vaha ütlustes selle kohta, et ta soovis osta üksnes 8 grammi. Aine oli karbis pakitud erinevatesse pakenditesse. Karbis oli ka pakend, millele oli kirjutatud „8“ ning mis kaaluski umbes 8 grammi. Süüdistatava ütlustest nähtuvalt öeldi talle, et seal on „sinu jaoks 8“. Kellele ülejäänud kokaiin mõeldud oli, ta ei tea. Välistada ei saa, et müüja kasutas sama peidikut mitmele inimesele aine edasi andmiseks või siis oli tegemist müüja eksimusega ja karpi pandi vale kogus. Igal juhul ei saa väita, et A. Vaha pidi võimalikuks pidama, et tema valdusesse võib sattuda rohkem kui 8 grammi kokaiini.
  2. Kohus kohaldas A. Vahale karistust mõistes ebaõigesti materiaalõigust. Ka lõpuleviidud süütegu aluseks võttes ei vasta karistus A. Vaha süü suurusele ega ole kooskõlas kohtupraktikaga. Isegi kui oleks tõendatud süüdistatava poolt 52,1 grammi kokaiini käitlemine, tuleb tema süüd pidada väikeseks. Kokaiinikogust ei saa pidada väga suures. Ka on A. Vahale 5 etteheidetav käitlemistegu – aine omandamine isiklikuks tarbeks – narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse § 2 p-s 3 loetletud osategudest üks kergemaid.
  3. Ent isegi juhul, kui pidada A. Vaha süüd keskmiseks, ei ole põhjendatud mõista talle karistust sanktsiooni keskmääras. Kohtuotsuse kohaselt karistust raskendavaid asjaolusid ei ole, kergendavaks asjaoluks on aga A. Vaha puhtsüdamlik kahetus. Ka tuleb arvestada, et süüdistatava viimane karistus on kustunud. Samuti on kohus õigesti märkinud, et ka eelvangistuses viibimine mõjutab süüdistatavat hoiduma uutest kuritegudest. Kõike kohtu poolt välja toodut kogumis hinnates pidanuks mõistma A. Vahale karistuse oluliselt alla sanktsiooni keskmise määra.
  4. Veel on kohus eksinud süüdistatava poolt eelvangistuses viibitud aja kindlaks määramisel. A. Vaha oli eelvangistuses
  5. detsembrist 2019 kuni
  6. juulini
  7. Nimetatud ajaperiood on 7 kuu 19 päeva pikkune, mitte aga 7 kuud 17 päeva nagu märkis kohus.
  8. Maakohus ei ole põhjendanud seda, miks tuleb süüdistatav karistusest tingimisi vabastada

§ 74alusel.

A. Vaha on varem kriminaalkorras karistamata ning selliste isikute puhul kohaldatakse üldreeglina

§ 73. A.

Vahale kergema karistuse mõistmisel peaks lühem olema ka tema katseaeg. Apellatsioonivastus

  1. Prokuratuuri esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Marja-Liina Talimaa esitas apellatsioonivastuse. Ta märkis, et kohtuotsus on seaduslik ning palus jätta selle muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
  2. Apelleeritud kohtuotsus A. Vaha süüditunnistamises

§ 184

lg 1 järgi on seaduslik ning põhjendatud ja apellandi väited ei veena ringkonnakohut vähimalgi määral vastupidises. Küll väärivad tähelepanu apellatsiooni argumendid osas, milles vaidlustatakse A. Vahale mõistetud karistust ning neile tuginevalt tulebki maakohtu otsus osaliselt tühistada ning mõista süüdistatavale maakohtu mõistetust lühem vangistus. Enda seisukohtade põhjendamisel alustab kohtukolleegium apellandi kriitikast tõendite hindamise kohta (I), kergendab seejärel süüdistatava karistust (II), võtab kokku apellatsioonimenetluse tulemuse (III) ja otsustab viimaks apellatsioonimenetluse kulu hüvitamise (IV). I

  1. Apellatsioonis leitakse, et maakohus on eksinud tõendite hindamisel, s.o hinnanud neid ühekülgselt ja valikuliselt, samuti on kohtuotsus apellandi arvates olulises osas põhjendamata. Kohtukolleegium sellise kriitikaga ei nõustu. Esimese astme kohus on tõendeid käsitlenud kogumis ja piisava põhjalikkusega ning veatult tuvastanud A. Vaha süüdistuse aluseks olevad asjaolud. Ka on esimese astme kohtu seisukohad selged, ammendavad ning vastuoludeta. Kohtuotsusest nähtub seegi, et apellandi argumendid on suures osas kõlanud juba maakohtugi menetluses ning kohus on need küllaldaselt põhistades kummutanud. Lähtudes maakohtu otsusele antavast niisugusest hinnangust ja sellest, et apellatsiooni väidetes on vähe uut, ei pea ringkonnakohus KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel vajalikuks vaidlustatud kohtuotsuses sisalduvaid kõiki põhistusi täiel määral korrata, vaid märgib apellatsioonile vastates üksnes järgmist.
  2. Kahtlusteta on tõendatud, et
  3. detsembri 2019 õhtul natuke enne kl 17.00 sõitis A. Vaha H. külas asuva metsatuka juurde, kus peatas auto. Peamiseks vaidlusküsimuseks on, kas A. Vahal oli kaasas kokaiin ja kas ta peitis selle metsa puu juurte vahele maasse, nagu tuvastas 6 maakohus. Süüdistatava ja tema kaitsja versiooni kohaselt A. Vaha küll peatus metsaservas, kuid sõitis sealt minema auto juurest ära käimata ja metsa sisenemata ehk A. Vaha narkootikumi metsa ei peitnud.
  4. Kaitsja on enda versioonile kindlaks jäädes toonitanud kõigepealt A. Vaha kohtuistungil antud ütlusi. Süüdistatava ütluste kohaselt läks ta
  5. detsembri õhtul otsima tema jaoks H. s metsatukka jäetud 8 grammi kokaiini, kuid autost väljunud, mõistis ta võimatust seda olemasolevate juhiste järgi leida ja lahkus metsa sisse minemata (kd 2, tl 80). Maakohus jättis A. Vaha niisugused ütlused tõendikogumist välja, kuivõrd need olid diametraalses vastuolus tema eeluurimisel antud ütlustega. Nimelt oli A. Vaha eeluurimisel tunnistanud kahtlustuse õigsust: talle süükspandava kokaiinikoguse omandamist ja selle
  6. detsembril metsa maha matmist. Kaitsja ei nõustu süüdistatava ütluste sellise osalise kõrvalejätmisega ja leiab, et A. Vaha on oma erinevatel ajahetkedel antud ütluste erinevust usutavalt põhjendanud. Kohtukolleegium kaitsjaga nõus ei ole, vaid asub seisukohale, et maakohus toimis süüdistatava ütlusi osalt kõrvale jättes veatult.
  7. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud, et kui osa ristküsitlusel antud ütlustest on diametraalses vastuolus kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ja ütluste andja ei ole suutnud erinevuste põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, tuleb ütlused tõendikogumist välja jätta osas, milles esinevad diametraalsed vastuolud (vt nt
  8. mai 2014 otsus asjas nr 3-1-1-131-13, p 12). Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtuga, et A. Vaha pole suutnud mõistetavalt ja usutavalt selgitada erinevatel ajahetkedel antud ütluste lahknevust.
  9. Süüdistatav on väidetavat valetamist ja süü alusetut omaks võtmist eeluurimisel põhistanud kahe väitega. Esmalt on ta öelnud, et tunnistas end süüdi, sest ei tahtnud nimetada ühtegi nime, kuivõrd nimede väljaütlemine oleks võinud temale või tema lähedastele ohtlikuks osutuda. Teiseks on A. Vaha märkinud, et ta lootis süü omaksvõtuga saavutada pääsemise vahistamisest (kd 2, tl 84). Need kaitseargumendid jäävad ringkonnakohtule arusaamatuiks. Kohtukolleegium ei mõista, kuidas narkootilise aine omandamise ja peitmise eitamine, s.o see, mida A. Vaha nüüd teeb, oleks eeluurimisperioodil võinud viia tema või ta lähedaste jaoks kahjulike tagajärgedeni. Ei tähenda oma süü eitamine ju vältimatult kellegi teise süüstamist ja konkreetsete nimede nimetamist. Ehk siis pole põhjust arvata, et A. Vaha poolt tema väidetava tõe rääkimine oleks talle või tema perele mingeidki kahjulikke tagajärgi, s.o nt kellegi kättemaksu, kaasa toonud. Samuti ei pea ringkonnakohus kuidagi asjakohaseks seda argumenti, et n-ö tõe avaldamine vahistamismenetluses oleks suurema tõenäosusega kaasa toonud tema vahistamise. Praktika ei kinnita kaitsja arusaama, et kuriteo üles tunnistamise korral jäetakse kurjategija vahi alla võtmata. Samuti pole kolleegiumi jaoks usutav, et kahtlustatav ilma erilise sunduseta tunnistab käitlemistegusid, mida ta teinud pole, riskides enda hilisema süüditunnistamisega nende eest.
  10. Järgmiseks on kaitsja leidnud, et versiooni, mille kohaselt A. Vaha
  11. detsembril 2019 metsas ei käinud, kinnitab jälitustoimingu protokoll A. Vaha varjatud jälgimise kohta. Kaitsja toob kõigepealt välja, et selles protokollis ei ole mainitud, nagu oleks A. Vaha pärast H. s metsaservas peatumist autost väljunud. See väide on iseenesest õige, s.o niisugust märget protokollis tõepoolest pole. Protokollis on märgitud, et kl 16.47 seisab auto Viljandi-H. teel H. viinaköögi läheduses asuva metsatuka juures ja liigub sellest kohast edasi kl 16.51 suunaga H. asula poole (kd 1, tl 34). Samas ei saa sellest teha aga kaitsja soovitud järeldust. Tutvunud kõnealuse protokolliga, saab leida vaid ühte: mis iganes põhjusel kajastatakse jälitustoimingust – A. Vaha ja tema kasutuses olnud sõiduauto Volkswagen Passat varjatud jälgimine
  12. ja
  13. detsembril – selles protokollis vaid auto liikumisi. Nii on protokollis välja toodud sõiduki liikumised ja parkimised
  14. detsembril Viljandis, liikumistee H. , seal metsatuka juures peatumine ning tagasisuunas startimine. Ka
  15. detsembri osas on näha üksnes A. Vaha auto sõitma hakkamine kodunt, sõidumarsruut H. metsa äärde, seal kl 7.34 peatumine ning kl 7.43 tagasisõidu alustamine (kd 1, tl 34). Samuti olgu mainitud, et kuigi kaitsja väidab viidatud 7 jälitustoimingu protokollile tuginedes A. Vaha jäämist autosse, räägib süüdistatav ka ise hoopis muud. Nimelt on ta kohtuistungil öelnud, et ta käis autost väljas, ainult metsa sisse ei läinud (kd 2, tl 80).
  16. Veel märgib kaitsja, et A. Vaha jäämist sõiduautosse (milline järeldus, nagu juba mainitud, on vastuolus süüdistatava enda ütlustega) kinnitab ka sündmuskoha vaatlusprotokoll. Nimelt toob kaitsja välja, et vaatlusprotokolli kohaselt oli tee metsatuka ääres lumine, kuid fotodelt ühtegi värsket jalajälge metsa suunas näha pole. Kaitsja leiab, et A. Vaha metsas käimisel oleksid pidanud olema tema jäljed lumekattel ning samuti oleks politsei sel juhul leidnud kokaiini peidupaiga oluliselt kiiremini. Ka kaitsja niisugune väide ei ole kohtukolleegiumi jaoks asjakohane ega veenev. Vaatlusprotokolli fotodelt nähtub, et
  17. detsembril 2019 oli sündmuskohal sõiduteel mõningane lumikate. Samas on selgelt näha seegi, et koheselt autotee kõrval on lund üksnes osaliselt ehk maapind paistab ja jalajäljed sellelt konkreetselt näha poleks. Metsas sees aga lund peaaegu üldse ei olnudki – vähest lumekirmet on näha vaid väga üksikutes kohtades (kd 1, tl 1–3) ja mingeidki jalajälgi lumel seal seetõttu olla ei saanud.
  18. Enda versioonile kindlaks jäädes ning väites, et narkootilise aine oli A. Vaha jaoks metsa peitnud keegi kolmas isik, on kaitsja välja toonud veel
  19. detsembri sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuva info selle kohta, et selle menetlustoiminguga leiti süüdistatava auto peatumiskohast kaks sigaretikoni. Kaitsja märgib, et kuivõrd A. Vaha ei suitseta, pidid need maha jääma just sellest teisest isikust. Kohtukolleegium ei tee ka siin kaitsjaga sarnast järeldust. Kõnealusel kohal on metsaservani välja minev teelaiendus, ehk välistatud ei ole nt suvaliste möödasõitjate peatumine nimetatud kohas ning suitsukonide sinna viskamine kellegi poolt ka kas enne või pärast
  20. detsembrit.
  21. Lisaks eelnevale on kaitsja märkinud seda, et kuivõrd A. Vahal tuli arvates H. viinaköögi kaamerate vaatevälja jäämisest metsaserva peatumiskohta jõudmiseks veel teatud maa sõita ja manööverdada, jäi temal väidetavaks metsas toimetamiseks vähem aega kui leidis maakohus, ehk vähem kui 4 minutit. Kaitsja hinnangul see väiksem aeg peidiku otsimiseks ja narkootilise aine peitmiseks küllaldane polnud. Kohtukolleegium nõustub, et kaitsja sellised väited viitavad tõepoolest A. Vahale metsas toimetamiseks jäänud mõnevõrra väiksemale ajale kui 4 minutit. Arvestades aga, et kõnealune metsatukk asub kohe viinaköögi läheduses ning sõiduki peatamine ja sellega sõitma hakkamine ei ole ajakulukad tegevused, ei saanud see aeg olla ka oluliselt väiksem.
  22. Ka ei ole põhjendatud arvata, et A. Vahal võinuks metsas kuluda iseäranis palju aega. Maakohus märkis jälitustoimingu protokollile ja sündmuskoha vaatlusprotokollile tuginevalt asjakohaselt, et puu, mille alt politsei narkootilise aine
  23. detsembril leidis, kasvas kõigest 22 meetri kaugusel sõiduteest (kd 1, tl-d 9–10) ning
  24. detsembri 2019 hommikul kulus süüdistataval arvates metsa äärde sõitmisest kuni puu juures otsima asumiseni 33 sekundit (vt fotod, kd 1, tl 35). Olgu mainitud seegi, et kohtukolleegiumi hinnangul on ka 33 sekundit 22 meetri läbimiseks küllaltki pikk aeg. Isegi metsasel pinnasel on niisuguse vahemaa võimalik läbi käia märksa kiiremini. Ka peidiku kaevamine ja karbi matmine ei saanud A. Vahal võtta erilist aega. Nimelt nähtub vaatlusprotokolli fotodelt, et karp oli kaevatud puu juurte alla ning kaevatud oli üksnes väga vähe, s.o sellise augu tekitamiseks piisanuks nt kühvliga mõned korrad mulla ära võtmisest. On alust uskuda, et süüdistataval oli peidiku kaevamiseks ning seega kaevamistöö kiirendamiseks viidatud abivahend – kühvel – ka olemas. Nimelt leiti kühvel, samuti ka paar töökindaid,
  25. detsembril 2019 A. Vaha sõiduautost (kd 1, tl-d 78–79, fotod 84–85). Kaitsja leiab, et
  26. detsembril autost kühvli ja kinniste leidmine ei tähenda A. Vahal nende kaasas olemist kaks päeva varem. Loodusteaduslikku kindlust selles muidugi pole, st asjaolust, et need asjad olid A. Vaha autos
  27. detsembril, ei saa teha ümberlükkamatut järeldust, et nad paiknesid autos ka
  28. detsembril. Küll aga saab seda piisavalt kindlalt öelda konteksti arvestades: eelnvast nähtuvalt on mitmeid viiteid sellele, et A. Vaha peitis kokaiini
  29. 8 detsembril maasse. Seetõttu on igati põhjust väita, et ta tegi seda kühvli ja kinnastega, mis leiti tema autost kaks päeva hiljem.
  30. Eeltoodud asjaoludel nõustub ringkonnakohus vastupidiselt kaitsjale maakohtuga, et A. Vahal oli võimalik
  31. detsembril narkootiline aine metsa peita ning vastupidist ei näita mitte ükski tõend. Samuti tuleb tähele panna, et kriminaalasjas on ka tõend, mis lisaks eelnevale kinnitab vastuvaidlematult ja veenvalt, et politsei poolt puu juurte alla kaevatud narkootilise aine oli sinna pannud just A. Vaha. Kohtukolleegium peab sel kohal silmas jälitustoimingu protokolli A. Vaha varjatud jälgimise ja sündmuskoha varjatud jälgimise kohta (kd 1, tl 34–42). Selle tõendi on kaitsja apellatsioonis suurema tähelepanuta jätnud. Nimetatud protokollile viitavalt märkis ringkonnakohus tegelikult juba eelnevalt, et sellest nähtuvalt leidis A. Vaha
  32. detsembril õige puu üles 33 sekundiga. Kohtukolleegium leiab maakohtuga samamoodi, et see oli temal võimalik seepärast, et ta oli seal juba käinud ning ise narkootilise aine puu juurte alla peitnud. Vähimalgi määral ei ole tõepärane see, et keegi leiaks pimedas ja temale täiesti võõras metsas sellise ajaga teiste hulgast üles selle ühe ja konkreetse puu. Samuti tuleb välja tuua, et jälitustoimingu protokollist ja fototabelitelt selguvalt otsis A. Vaha
  33. detsembril karpi mitu minutit (s.o metsas oli ta 9 minutit) ning kogu selle aja tegi ta seda samas kohas, s.o tema otsimistegevus koondus ühe puu juurde. Olukorras, kus isik otsib metsast kellegi teise poolt sinna peidetud eset, seda ka juhtnööride järgi, oleks mõistlik arvata, et ta vähemalt mingil määral laiendab otsimisala ega keskendu vaid ühele puule.
  34. Kõike eelnevat arvesse võttes ei ole ka ringkonnakohtule jäänud mingeidki kahtlusi selles, et A. Vahal oli narkootiline aine, mille ta
  35. detsembril metsa ära peitis, just nagu talle seda tegu heidetakse ette süüdistuse tekstis.
  36. Jah, kaitsja esitab veelgi kaitseväiteid, mis tema ja tema kaitsealuse versiooni justkui kinnitama peaksid. Eelneva tõendite kajastamise taustal need argumendid mingit kaalu enam aga ei oma.
  37. Kaitsja on märkinud, et A. Vaha korterist läbiotsimisel digitaalkaalu, minigrippkottide ja kollast värvi teibi leidmine ei viita süüdistatavale kui narkootikumi pakendajale. Kaitsja tõi välja, et kaalu oli A. Vaha varem kasutanud kasvuhormoonide kaalumiseks ja samuti kasutas ta seda enda jaoks kokaiinikoguste väljamõõtmiseks. Minigrippkotid olevat jäänud süüdistatava venna baari pidamise ajast ning maalriteipi oli A. Vahal tarvis läinud korteris siseviimistlustööde tegemisel.
  38. Kohtukolleegium leiab vastupidiselt kaitsjale, et kõnealused esemed tuleb seostada A. Vahale süüdistuses etteheidetavaga. Näiteks tuleb tähele panna, et suures koguses minigrippkotte leiti A. Vaha korteri läbiotsimisel köögilaua sahtlist. Usutav ei ole, et süüdistatav oleks neid kotte hoidnud sedavõrd kättesaadava koha peal, kui tegemist oleks olnud üksnes venna baaripidamise ajast kunagi üle jäänud kottidega. Teiseks nähtub, et A. Vaha autost leitud 1 teibirull oli sama värvi ja ka muidu sarnane sellega, millesse oli pakitud narkootiline aine, mis leiti metsast peidikust. Ja veel tuleb selle teibi osas mainida, et teibi leidmiskoht – autost kõrvalistuja ukse küljesahtlist – muudab raskeks selle seostamise süüdistatava korteris väidetavalt tehtud siseviimistlusega. Samas ei ole kõnealusel küsimusel kohtukolleegiumi hinnangul aga ka erilist tähtsust. Nagu juba näidatud, kinnitavad tõendid veenvalt ja kahtlusteta, et just A. Vaha oli see isik, kes narkootikumi metsa peitis. Seega isegi kui oletada, et kaalu, minigrippkotte ja süüdistatava autost leitud teipi selle aine puhul ei kasutatud, ei muutu lõppjärelduse osas miski. Näiteks võis ka A. Vaha omandada enda peidetud kokaiini juba pakendatult.
  39. Veel on kaitsja märkinud, et A. Vaha elukohast prügikastist leiti maalriteibi ja salvrätikuga pakend, millel oli musta markeriga märgitud nr 20 ning milles oli olnud süüdistatava tellitud kasvuhormoon. Kaitsja arvates näitab selle teibi ja metsast leitud kokaiini pakendi ümber olnud 9 teibi analoogsus seda, et nii hormooni kui narkootikumi pakendajaks oli sama isik – ehk seega keegi kolmas isik ja mitte A. Vaha ning seega ei olnud viimane ka narkootikumi metsa peitjaks. Kohtukolleegium niisugust järeldust ei tee. Vastupidi, teibi leidmine erineval kujul – kasutatud pakendina ja teibirullidena süüdistatava autost – viitab sellele, et metsatukast leitud aine pakendas eelnevalt just A. Vaha ise. Selleks vajalik digitaalkaal oli tal samuti olemas. Samas on aga siingi selge, et ka juhul, kui kaitsja käsitletava väite õigsust oletada, ei sea see kuidagi kahtluse alla A. Vaha tegu – narkootilise aine omamist ja metsa peitmist.
  40. Kaitsja heidab maakohtule ette ka seda, et kohus ei toonud välja, miks pidanuks süüdistatav kokaiini
  41. detsembril metsa peitma ja alles kahe päeva pärast sellele järgi minema. See etteheide on alusetu. Esimese astme kohus saanuks seda vaid oletada, mitte aga konkreetset põhjust välja tuua. Ka kohtukolleegium ei tea öelda, mis eesmärgil A. Vaha nii toimis. Samas on nt täiesti usutav, et narkootilise aine käitleja ei taha suurt kogust kokaiini hoida oma kodus juba kasvõi hirmust kuriteoga vahele jäämise ees.
  42. Ka kaitsja väide, et A. Vahal ei olnud süüdistuses märgitud kokaiinikoguse ostmiseks raha, ei ole ringkonnakohtu hinnangul oluline. A. Vahal on ametlik töökoht ja kindel sissetulek. Ülalpeetavaid tal pole. Seega jääb paljasõnaline viide rahaliste vahendite ebapiisavusele igati mannetuks. Samuti ei saa arvestamata jätta, et võimalikud on ka igasugused kokkulepped hilisema või pikemaajalise maksmise kohta aine müüja ja ostja vahel. Ehk järeldada ei saa, et A. Vahal tuli rahasumma välja käia ostu sooritamisel ja ühekorraga. Lisaks on mõeldav seegi, et A. Vaha oli raha narkootikumide ostmiseks hankinud kuritegelikult, nt uimastitega kaubeldes.
  43. Ringkonnakohus ei pea usutavaks kaitsja versiooni sellest, miks metsa jäetud karbis oli narkootilist ainet 73,59 grammi, kuigi A. Vaha olevat tellinud üksnes 8 grammi. Kaitsja on esitanud kaks argumenti. Ta on öelnud, et aine müüja võis koguses kas eksida või siis oli see mõeldud mitmele erinevale isikule. Kohtukolleegiumi jaoks ei ole uskumisväärne see, et narkootikumi müüja eksiks koguses sedavõrd suurelt või et müüja usaldaks oma n-ö kliente sel määral, et paneks tellimused ühtekokku ja laseks isikutel endil nende seast otsida ja valida. Ent isegi kui osa kokaiinist oli lõppastmes mõeldud kellelegi teisele, ei tee see olematuks tõsiasja, et A. Vaha käitles vähemalt mõnda aega kogu seda narkootikumi.
  44. Seega ja eeltoodud tõendite alusel ning välja toodud põhjendustel on A. Vaha süüküsimus kohtukolleegiumi hinnangul veenvalt käsitlemist leidnud. A. Vaha on toime pannud narkootilise aine suures koguses käitlemise just nii nagu talle seda süüdistuses ette heidetakse. II
  45. Maakohus karistas A. Vahat 5 aasta pikkuse vangistusega, mida vähendas asja lühimenetluses arutamise tõttu kolmandiku võrra, ehk kestuseni 3 aastat 4 kuud. Mõistetud karistus 5 aastat jääb minimaalselt alla

§ 184lg 1 sanktsiooni keskmist määra, milleks on 5 aastat 6 kuud.

Apellatsioonis leitakse, et esimese astme kohus mõistis A. Vahale põhjendamatult karmi karistuse. Nagu juba märgitud, kohtukolleegium taolise järeldusega ka nõustub ja seda järgmistel põhjendustel. 60.

§ 56kohaselt tuleb kurjategijale mõista tema süüle vastav karistus.

Maakohtu mõistetud karistus aga ületab A. Vaha süüd ja seda järgmistel põhjustel.

  1. Tõsi, mõningad asjaolud viitavad pigem suurele süüle. Kõigepealt tuleb arvesse võtta, et kokaiin kuulub levinumatest narkootikumidest kõige ohtlikumate hulka (vt nt David Nutt, Leslie A. King, William Saulsbury, Colin Blakemore. Development of a rational scale to assess the harm of drugs of potential misuse. The Lancet. 2007/4, p 1047–1053). Samuti peab 10 arvestama, et käideldud kokaiinikogus ületas suure koguse lävendit (joobe tekitamine 10 inimesele) ca 80 korda.
  2. Siiski võimaldavad mitmed süüd vähendavad asjaolud karistada A. Vahat sanktsiooni alumise kolmandiku lähedale jääva vangistusega.
  3. A. Vaha ei andnud kokaiini kellelegi edasi. Veelgi enam: pole KrMS § 7 lg-s 3 nõutavale kindlusele vastavaid viiteid sellele, et A. Vaha üldse tahtis narkootikume edasi anda, saati siis A. Vaha soovile uimastitega äritsedes endale elatist teenida. See asjaolu vähendab A. Vaha süüd oluliselt. Nimelt on narkootikumide käitlemise ebaõigus eriti suur, kui käitleja teeb seda endale pideva raha teenimise eesmärgil: sellises olukorras on ohus paljude inimeste tervis ja suisa elu ehk rahvatervis on ohus suures ulatuses. Mõneti väiksem on ebaõigus n-ö juhusliku (või harva toimuva) uimastite edasi andmise korral – ent selliselgi juhul satub rahvatervis ohtu suuremas ulatuses kui siis, kui keegi hangib uimasteid vaid endale. Seega ongi sellest aspektist kõige väiksem süü inimese puhul, kes hangib uimasteid endale. A. Vaha puhul tulebki sellest lähtuda.
  4. Arvesse on vaja võtta ka seda, et ehkki käideldud uimastikogust ei saa kuidagi pidada väikseks (vt kasvõi otsuse p 61), mahutuvad

§ 184lg 1 alla ka A.

Vaha käideldust tohutult suuremad narkootikumikogused. Seegi vähendab A. Vaha süüd märgatavalt.

  1. Kolmandaks tuleb pidada meeles, et A. Vaha on oma tegu kahetsenud. Süüdistatava kahjatsemise siiruses ja ehtsuses veendus esimese astme kohus vahetult suulise kohtumenetluse käigus ning ringkonnakohtul pole alust asuda teistsugusele seisukohale.
  2. Viimaks ei saa mööda vaadata sellest, et A. Vaha on kriminaalkorras karistamata. See on kohtupraktikat ja kriminoloogilist reaalsust silmas pidades võrdlemisi erandlik asjaolu ja vähendab seetõttu A. Vaha teo ebaõigust.
  3. Kõiki neid tegureid arvestades on kohtukolleegiumi hinnangul kohane ja põhjendatud mõista A. Vahale karistuseks 3 aastat 6 kuud vangistust. Niisugune karistus täidab ka eripreventiivset eesmärki.
  4. A. Vahale mõistetavat 3 aasta 6 kuu pikkust vangistust tuleb KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada kolmandiku võrra ehk kestuseni 2 aastat 4 kuud.

§ 68lg 1 alusel tuleb selle karistusaja hulka lugeda ka süüdistatava eelvangistus 6.

detsembrist 2019 kuni

  1. juulini 2020, s.o 7 kuud 17 päeva, nagu märkis õigesti ka maakohus. Kaitsjale, kes oma arvutustes eksib, märgib ringkonnakohus selgituseks, et vahistamistähtaegadega seonduvat on Riigikohus selgitanud
  2. märtsi 2016 määruses asjas nr 3-1-1-23-16 p-des 27–
  4. A. Vahale kandmisele kuuluvaks vangistuseks jääb pärast eelvangistuses viibitud aja maha arvamist 1 aasta 8 kuud 13 päeva.
  5. Maakohus jättis A. Vahale mõistetud vangistuse

§ 74lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi kohaldamata 3 aasta pikkuse katseajaga.

Kaitsja on taotlenud süüdistatava karistusest tingimisi vabastamist mitte

§ 74, vaid § 73 alusel, s.o käitumiskontrolli rakendamata.

Ka soovib kaitsja katseaja lühendamist. 71. Maakohus ei ole oma otsustust jätta karistus tingimuslikult kohaldamata, kuigivõrd põhjendanud. Kohus märkis vaid, et A. Vahal ei ole kehtivaid karistusi. Ka ringkonnakohus ei hakka praegu põhjalikult arutlema, kas A. Vaha vangistuse ikkagi sai tingimuslikult kohaldamata jätta või pidanuks ta karistuse siiski ära kandma vanglas: maakohtu otsust selles osas kaitsja apellatsiooni alusel tulenevalt KrMS §-s 340 sätestatud reformatio in peiuspõhimõttest niikuinii muuta ei võiks. Küll aga saab kohtukolleegium hinnata seda, kas A. Vahat saaks karistusest tingimisi vabastada

§ 73alusel.

11 72. Reaalse vangistuse kohaldamise võib endaga kaasa tuua mitte üksnes suur uute kuritegude oht („süüdlase isik“

§ 73

lg 1 ja § 74 lg 1 mõttes), aga ka suur süü („kuriteo toimepanemise asjaolud“

§ 73

lg 1 ja § 74 lg 1 tähenduses) ehk suure süü puhul võib olla õigustatud ka sellise inimese vanglasse saatmine, kellelt uusi kuritegusid karta ei ole. Otsustamisel selle üle, kas katseaga tuleb kohaldada käitumiskontrolliga (

§ 74

) või käitumiskontrollita (

§ 74)), on aga eeskätt oluline uute kuritegude aset leidmise tõenäosus.

Kui retsidiivsusrisk on madal (ehk üksnes (küllaltki) teoreetiline), on sobiv käitumiskontrollita katseaeg (

§ 73

). Kui see risk on aga mõõdukas (ehk pole sedavõrd suur, et tingiks reaalse vangistuse), rakendub

§ 74

: sellisel juhul saab kriminaalhooldaja ohuteguritega tegeleda, hoida kurjategijal silma peal ja vajadusel võib rakendada spetsiifilisi ohtu maandavaid meetodeid (

§ 75lgd 2 ja 4).

Oluline on seegi, milliseid kuritegusid inimeselt karta on: mida raskemat laadi kuriteod ähvardavad, seda suurem peab vangistuse leebe vormi valimiseks olema tõenäosus, et ähvardavad kuriteod siiski aset ei leia. Et tegemist on prognoosiga ehk ennustamisega, ei saa loomulikult kõneleda tõsikindlast teadmisest: piisav on see, kui uus kuritegu näib asjas kogutud tõendeid, formaalloogikat, elukogemust ja kriminoloogilist reaalsust arvestades (piisavalt) tõenäoline. 73. Ringkonnakohtu hinnangul esinevad A. Vaha puhul mitmed konkreetsed uuele kuriteole viitavad tegurid. A. Vaha väitel tarvitab ta narkootikume. Soov uuesti uimasteid saada võib A. Vaha tõugata uuele narkokuriteole. A. Vaha retsidiivseks muutumisele viitab ka tõik, mismoodi A. Vaha praegu uimastiga toimis. Nimelt saab narkootikumi metsa peitmise alusel öelda, et A. Vaha võib uimastite varjamiseks rakendada võrdlemisi suurt kriminaalset energiat. Seegi võimaldab rääkida pelgalt teoreetilisest suuremast uute kuritegude riskist ja peljata, et A. Vaha võib sarnaseid kuritegusid sooritada ka edaspidi. Ka tuleb veel kord meelde tuletada, et A. Vaha käitles ca 800 inimese uimastamiseks piisavat kokaiinikogust. Ehkki süüküsimust lahendades tuli KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo-põhimõttest tulenevalt leida, et A. Vahal uimasti edasi andmise plaani polnud (vt otsuse p 63), saab ja peab ohuprognoosi tehes talitama teisiti. Nimelt võimaldab kokaiini küllaltki suur kogus arvata, et A. Vaha võis soovida uimasteid edasi anda – nt raha teenimiseks. Seetõttu võib A. Vahal ka tulevikus tekkida tahtmine narkootikume kellelegi edasi toimetada. Viimaks tuleb juhtida tähelepanu sellelegi, et A. Vaha kuritegu polnud kergete killast: seda kinnitab kõigepealt

§ 184lg 1 sanktsioonimäär ja ka A.

Vaha vangistuse pikkus. Seetõttu on alust karta, et tulevikuski aset leida võivad kuriteod ei saaks olema kerged. Eelöeldut silmas pidades on A. Vahale käitumiskontrolli kohaldamine korrektne: käitumiskontrollita katseajaks on retsidiivsusrisk liiga kõrge. Samuti on asjakohane esimese astme kohtu otsustus keelata A. Vahal käitumiskontrolli ajal narkootiliste või psühhotroopsete ainete omamine või tarvitamine.

  1. Ka ei saa rahuldada kaitsja taotlust katseaega lühendada. Karistusest tingimisi vabastamisel tuleb lähtuda põhimõttest, et tingimisi vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. detsembri 2011 otsus asjas nr 3-1-1-96-11, p 7.4). Riigikohus on selgitanud sedagi, et mõistetud vangistusena tuleb mõista algset, s.o lühimenetluse tõttu kolmandiku võrra vähendamata karistust (vt nt
  3. detsembri 2017 otsus asjas nr 1-17-689, p 26). Eelnevat arvestades eksis tegelikult esimese astme kohus A. Vaha katseaja pikkust – 3 aastat – kindlaks määrates süüdistatavale niigi soodsas suunas.
  4. Ringkonnakohus mõistab käesoleva otsusega A. Vahale

§ 184lg 1 järgi karistuseks 3 aastat 6 kuud vangistust.

Seega jääb katseaeg – 3 aastat – ka selle karistuse puhul nõutavast piirist väljapoole. Samas ei saa kohtukolleegium tulenevalt KrMS §-st 340 seda viga kõrvaldada, kuivõrd prokuratuur ei ole apellatsiooni esitanud. 12 III 76. Võttes kokku apellatsioonimenetluse tulemuse, märgib kohtukolleegium ära, et maakohtu otsus A. Vaha süüditunnistamises

§ 184lg 1 järgi on õiguslikult veatu ja jääb muutmata. Ringkonnakohus tühistab juhindudes Kr

MS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 4 ja § 340 lg 2 p-st 4 kohtuotsuse osaliselt, s.o A. Vaha karistust puudutavalt, ja mõistab talle uue karistuse. IV 77. Vandeadvokaat Sandra Sepp on ringkonnakohtule esitanud taotluse hüvitada A. Vahale temal seoses kaitsja apellatsioonimenetluses osalemisega tekkinud õigusabi kulu – kokkuleppel kaitsja tasu 1152 eurot. Kaitsja lisas taotlusele arve, millelt nähtuvalt: kulus tal maakohtu otsuse analüüsimisele ja A. Vahaga nõupidamisele 1 tund 30 minutit, mille eest ta soovib tasu 180 eurot; kohtupraktika analüüsimikseks läks tal 45 minutit, millele vastab tema tasu 90 eurot; apellatsiooni koostamiseks ning selle A. Vahaga kooskõlastamisele kulus tal 5 tundi 45 minutit, mille eest ta tahab tasu 690 eurot. Tema tunnihind on 120 eurot. Kokku on kaitsja soovitavaks summaks eeltoodud asjaoludel seega 960 eurot, millele lisandub käibemaks 192 eurot, ehk kogusummaks on 1 152 eurot. Kohtukolleegiumi hinnangul on küsitud tasu mõistlik. Kaitsja osutatud õigusabi oli süüdistatavale vajalik: apellatsioon tõi kaasa vaidlustatud kohtuotsuse osalise tühistamise ja kaitsealusele kergema karistuse mõistmise. Kuivõrd ringkonnakohus teeb apellatsioonimenetluses KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, s.o tühistab maakohtu otsuse osaliselt, siis juhindudes KrMS § 185 lg-st 1 tuleb riigil õigusabikulu 1152 eurot A. Vahale hüvitada. (allkirjastatud digitaalselt) 13

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.