Obsah (8)

§ 436§ 656§ 475§ 477§ 5§ 173§ 696§ 428

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing Määruse tegemise aeg ja koht 11.03.2021, Tallinn Kohtuasja number 2-19-4222 Kohtuasi VV avaldus juurdepää

) § 667 lg 2 alusel. VV ja PV määruskaebused kuuluvad rahuldamisele osaliselt. 18. Esimesena lahendab ringkonnakohus VV määruskaebuse. Maakohus rikkus oluliselt

§ 436

lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatud kohtulahendi põhjendamise kohustust, sest tegi vastuolulise lahendi ja jättis asjas tähtsate asjaolude osas võtmata selge seisukoha. Lisaks rikkus maakohus hagita menetluses kehtivat uurimisprintsiipi. Selliselt on menetlusõiguse normi

§ 656lg 1 p 5 mõttes oluliselt rikutud.

Avalikult kasutatavale teele juurdepääsu nõude rahuldamise eeldused on AÕS § 156 lg 1 järgi juurdepääsu taotleja kinnisasjalt avalikule teele juurdepääsu puudumine, taotletava juurdepääsu maakorralduslik võimalikkus ja juurdepääsu taotleja huvi ülekaalukus, võrreldes koormatava kinnisasja omaniku õiguste juurdepääsust tuleneva kitsendusega (vt nt Riigikohtu 16. 06.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-180-15, p 49). AÕS § 156 järgsed juurdepääsu määramise vaidlused lahendatakse

§ 475

lg 1 p 131 kohaselt hagita menetluses.

§ 477

lg-d 1, 5 ja 7 järgi vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. Kohus ei ole seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus peab kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud vastuväiteid. Vajaduse korral nõuab kohus avaldajalt tõendite esitamist või kogub neid omal algatusel.

§ 5

lg 3 esimene lause sätestab, et hagita asjas selgitab kohus ise asjaolud ja kogub selleks vajalikud tõendid, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti.

§ 477

lg-tes 5 ja 7 ning

§ 5

lg-s 3 väljendub hagita menetlusele iseloomulik uurimispõhimõte, mille eesmärgiks on tagada, et asja lahendamiseks olulised asjaolud ei jääks välja selgitamata ainuüksi selle tõttu, et menetlusosaline ei osanud ette näha vajadust esitada 8 lisatõendeid (Riigikohtu 27.04.2009 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-09, p 14). Hagita menetluses on kohtul suurem aktiivsus ja asjaolude selgitamise kohustus. Hagita menetluses ei lahendata keerulisi õigusküsimusi, vaid kohus kohaldab esmajoones kaalutlusõigust (Riigikohtu 17.05.2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-10, p-d 18-20). Kohtulahendi seaduslikkus ja põhjendatus tähendab ka seda, et lahend ei või olla vastuoluline (Riigikohtu 21.10.2020 otsus tsiviilasjas nr 2-17-18305, p 16 viimane lõik ja selles viidatud kohtupraktika). Avaldaja tugines määruskaebuses sellele, et maakohtu määrus oli vastuoluline. Ringkonnakohus nõustub avaldajaga. Maakohus leidis määruse p-s 37, et avaldaja kinnisasjale puudub juurdepääs. Samas p-s 42 leidis kohus, et pole välistatud juurdepääsu puudumine vahetult külgnevalt riigiteelt ja p-s 45, et avaldajal on juurdepääs oma kinnisasjale. Maakohtul tuleb asja uuel lahendamisel üheselt tuvastada, kas avaldaja kinnisasjalt avalikult kasutatavale teele on juurdepääs või mitte. Juhul kui juurdepääsu pole, siis peab maakohus tulenevalt uurimispõhimõttest kaaluma kõiki võimalikke juurdepääsu alternatiive, sh kõigi puudutatud isikute huve ja lahendama vaidluse tervikuna. Samuti peab maakohus selgeks tegema, kas Juhani maaüksus (millel asjaoludest nähtuvalt puudub samuti juurdepääs avalikult kasutatavale teel) on liidetud Kopli kinnisasjaga või on see eraldi kinnisasi ja kas selle asjaoluga tuleb juurdepääsu taotluse lahendamisel arvestada. Käesoleval juhul oli vaidlusalune, kas avaldaja kinnisasjalt on võimalik rajada juurdepääsu riigiteele või tuleb kasutada muid variante. Esimese astme kohus leidis, et juurdepääsu ei ole võimalik määrata enne seda, kui avaldaja pöördub Transpordiameti poole tingimuste saamiseks juurdepääsu rajamise osas avaldaja kinnisasjale riigiteelt. Sellega kohustas maakohus avaldajat sisuliselt läbima kohtueelne menetlus Transpordiametis. Sellist kohustust avaldajale õigusaktidest ei tulene. Lahendades avaldust hagita menetluses, oli maakohtul tulenevalt uurimispõhimõttest võimalus välja selgitada kõik avalduse lahendamiseks vajalikud asjaolud. Muuhulgas saab kohus tsiviilasja lahendamisel vähemalt üldjuhul anda hinnangu sellele, kas menetlusosaliste kirjeldatud viisil on juurdepääsu rajamine või teostamine võimalik. Menetlusse oli kaasatud Transpordiamet. Kohtul oli võimalik ametiasutuselt küsida kõiki selgitusi ja seisukohti, mis omasid tähtsust avalduse lahendamisel. Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et maakohus jättis põhjendamatult avalduse sisuliselt lahendamata ja rikkus uurimispõhimõtet. Maakohtul polnud alust kohustada avaldajat pöörduma enne maakohtusse avalduse esitamist Transpordiameti poole. Samuti polnud kohtul takistust selgitada välja, kas avaldaja kinnisasjale on võimalik rajada mahasõitu või ristmikku riigiteelt. Siiski tuleb siinjuures võtta arvesse, et vahetult külgneva tee kaudu juurdepääsu rajamise võimatusele viitavad asjaolud peab esile tooma ja tõendama avaldaja (Riigikohtu 21.5.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-08, p 20 teine lõik ja seal viidatud varasem praktika). Kui kohus leiab, et need asjaolud pole piisavalt selged või tõendatud (nagu võib aru saada vaidlustatud määrusest), siis tuleb anda avaldajale tähtaeg täiendavate tõendite esitamiseks. Kui avaldaja esitab uue taotluse Transpordiametile, siis on maakohtul võimalik kaaluda selle taotluse menetlemise ajaks tsiviilasja menetlus peatamist. Kui maakohus tuvastab, et avaldaja kinnisasja piires riigiteele mahasõidu ega ristmiku rajamine pole võimalik, st juurdepääs puudub, siis tuleb kaaluda muid variante. Asjaoludest nähtub, et alternatiivse juurdepääsu määramiseks on mitmeid variante.

1. Maakohus leidis ühtlasi, et kui avaldaja ja SV sõlmisid kinnisasjade liitmise ja jagamise lepingu, siis pidid nad nägema ette tagajärgi seoses juurdepääsuga Kopli kinnisasjale, arvestades Kopli detailplaneeringus märgitut. Maakohus viitas AÕS § 156 lg-tele 2 ja
2. Need näevad ette, et kui kinnisasja osalise võõrandamise tagajärjel võõrandatud või allesjäänud osa kaotab ühenduse avalikult kasutatava teega, peab selle osa omanik, mille kaudu ühendus seni toimus, võimaldama teise osa omanikul ühendust pidada oma kinnisasja kaudu esimeses lõikes 9 nimetatud tingimustel. Kinnisasja omanikul ei ole õigust juurdepääsu nõuda, kui senine ühendus avalikult kasutatava teega või kinnisasja osade vahel on katkenud tema tahtel. Ringkonnakohtu hinnangul jättis maakohus kujundamata selge ja lõpliku seisukoha, kas AÕS § 156 lg-te 2 ja 3 kohaldamiseks on alust. Samuti ei arvestanud maakohus kõiki menetlusosaliste seisukohti ja tõendeid. Maakohus tuvastas, et kinnisasjad on kuulunud mitmetele omanikele ning neid on liidetud ja jagatud. Nimetatud toiminguid puudutavad menetlusosalisi V, S ja PV. Lisaks tuvastas maakohus, et ekslik mahasõit Tülli kinnisasjale korraldati PV eestvedamisel. Maakohus jättis need asjaolusid omavahel sidumata. Selle tulemusel on asjas tähtsust omavad asjaolud vähemalt osaliselt tuvastamata, sh ei nähtu maakohtu määrusest sündmuste kronoloogia. Seetõttu pole võimalik hinnata, kas AÕS § 156 lg-tele 2 ja 3 eeldused on täidetud. Maakohus peab tuvastama, kas ja kuidas mõjutas avaldaja või tema kinnisasja varasema omanikku käitumine praegu väidetavat juurdepääsu puudumist või peab oma varasemate toimingute tõttu juurdepääsu võimaldama just PV. Kohtul tuleb asja uuel lahendamisel arvestada mh sellega, et detailplaneering pole seadusjärgne kitsendus. Samuti ei asenda see asjaosaliste kokkulepet.
3. AÕS § 156 lg 1 mõtte kohaselt tuleb juurdepääsu kindlaksmääramise korral üldjuhul määrata koormatava kinnisasja omanikule juurdepääsu talumise eest tasu ning see koormatud kinnisasja igakordse omaniku kasuks välja mõista (Riigikohtu 09.06.2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-17, p 14). Asja materjalist ei nähtu, et maakohus oleks menetlusosalistega tasu küsimust arutanud ega selgitanud juurdepääsu tasu määramise aluseks olevaid asjaolusid ja võimaliku tasu komponente. Maakohus peab asja uuel läbivaatamisel seda tegema.
4. Kokkuvõttes jättis maakohus asja sisuliselt lahendamata ja olulised asjaolud tuvastamata. Vaidluse sisuline lahendamine eeldab asjaolude tuvastamist mahus, mida ei saa teha apellatsioonimenetluses. Seetõttu tuleb kohtuasi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks.
5. Vastuseks PV määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

§ 173

lg 3 sätestab, et kui kõrgema astme kohus tühistab alama astme kohtu lahendi ja saadab asja uueks läbivaatamiseks, jätab ta menetluskulude jaotuse alama astme kohtu otsustada. PV määruskaebus tuleb seetõttu osaliselt rahuldada, sest maakohtu määrus tühistatakse ka menetluskulude jaotuse osas. Maakohus jaotab menetluskulud asja uuel lahendamisel. 23. Hagita menetluses võib

§ 696

lg 3 esimese lause järgi maakohtu menetlust lõpetava määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse esitada isik, kelle õigusi on määrusega kitsendatud. Menetlust lõpetavaks määruseks loetakse neid hagita menetluses tehtud määrusi, millega asi lahendatakse (menetlus n-ö suletakse või lõpetatakse), ning menetlust lõpetavat määrust ei tule mõista kitsalt menetluse lõpetamise määrusena

§ 428tähenduses.

Praegusel juhul ei tee ringkonnakohus menetlust lõpetavat lahendit. Seetõttu ei anna

§ 696

lg 3 määruskaebuse esitamise õigust (vt ka Riigikohtu 28.05.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-14, p 11). (allkirjastatud digitaalselt) 10