← Eesti

2-20-3260/29

Obsah (7)§ 101§ 102§ 100§ 108§ 105§ 116§ 99

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Kohtuotsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi Tsiviilasja hind Viru Maakohus Kaire Pullerits 25.09.2020.a. Jõhvi kohtumaja 2-20-3260 A,

101 lg 1 sätestatud määra on hagejad aluseks võtnud, et neid ülalpidav vanem saab riiklikke peretoetusi ning kostjal on veel üks ülalpeetav laps. Hagejate lepinguline esindaja on ka korduvalt pöördunud kostja lepingulise esindaja Merle Albranti, kes esindab kostjat hooldusõiguse vaidluses tsiviilasjas xxx, poole ettepanekuga, et kostja hakkaks tasuma elatist, kuid käesoleva ajani ei ole kostja seda teinud. Hagejad taotlevad hagis välja mõista K. J.lt alates 25.02.2020 elatis iga lapse ülalpidamiseks summas 175,20 eurot kuus, kuid mitte vähem, kui 70%

101 lg 1 sätestatud määrast ning tagasiulatuv elatis A ja C ülalpidamiskohustuse täitmiseks perioodi 07.07.2019-25.02.2020 eest kummalegi lapsele 1339,50 eurot, B ülalpidamiskohustuse täitmiseks perioodi 04.10.2019 kuni 25.02.2020 eest summas 859,00 eurot. 2. 19.05.2020.a vastuse kohaselt pöördus hagejate esindaja juba 21.01.2020 ettepanekuga kostja esindaja poole, et kostja hakkaks maksma elatist. Kuna kostja esindaja vastas oma kliendi nimel keeldumisega, siis kinnitab see, et kostja oli selleks Merle Albrantile ikkagi vastavad volitused andnud. Asjakohatu on väide, et kui laste isa maksis elatist vähem, siis ei saa ta nõuda nüüd suuremat elatist. Kohus vähendas isa poolt makstavat elatist seoses tema tervisliku seisundiga ning see ei oma ka käesoleva tsiviilasja lahendamisel tähendust. Tagasiulatuva elatise nõude osas hagejad selgitavad, et laste emale on Viru Maakohtu 24.10.2019 kohtumäärusega tsiviilasjas nr xxx rakendatud lähenemiskeeld. Seega on välistatud see, et lapse ema saaks hakata lastele ostma asju riideid jne, kuna lapsed ei soovi oma emaga kohtuda. Kostja ei ole kuni käesoleva ajani hakanud vabatahtlikult osalema laste ülalpidamises. Hagejad on kohtuväliselt pakkunud kostjale erinevaid ja kostjale soodsamaid kokkuleppeid nii elatisraha suuruses osas kui ka tagasiulatuva elatise osas, kuid kostja ei ole sellega nõustunud. Kostja ei ole üritanud ülalpidamiskohustust täita, vaid oma tegevusega igati suurendab laste kulusid, võttes puudega lapselt prillid eest ning lapse pidi ostma lapsele uued prillid, isa palve peale, et ta annaks temale üle laste isikut tõendavad dokumendid, vastab ema, et võib PPA-st uued taotleda jne. Kuna ema suhtes on alustatud kriminaalmenetlust laste kehalise väärkohtlemise eest, laste ema suhtes on kohaldatud lastele lähenemiskeeldu, samuti on lapsed ise kinnitanud, et ei soovi ema juurde minna, on väheusutav, et lapsed asuksid ema juurde elama. Kostja on väitnud, et tema majanduslik olukord ei võimalda tasuda elatist, samas aga on saatnud (suhtlemiskeelu ajal) tütrele sms, millest nähtub, et ostab endale Ameerika akita kutsika, kelle hind on ca 1500 eurot. Menetluskulude osas jäävad hagejad selle juurde, et need tuleb jätta kostja kanda. Hagejad esitasid täpsustatud nõude, milles taotlevad K. J.lt välja mõista alates 29.02.2020 elatis iga lapse ülalpidamiseks 204,40 eurot kuus, kuid mitte vähem kui 70%

§ 101

lg-s 1 sätestatud määrast ning tagasiulatuv elatis A ja C ülalpidamiskohustuse täitmiseks perioodi 07.07.2019 kuni 28.02.2020 eest summas 1511,30 eurot ja B ülalpidamiskohustuse täitmiseks perioodi 04.10.2019 kuni 28.02.2020 eest summas 963,20 eurot.

  1. 10.06.2020.a seisukohas jäävad hagejad varem esitatud seisukohtade juurde. Laste igakuulised kulud on suurusjärgus 1762 eurot, mis on kaetud osaliselt peretoetustega summas 520 eurot. B eest makstav puudega lapsetoetus on ettenähtud sihtotstarbeliselt tema huvides, kuna B on tuvastatud vastavalt Sotsiaalkindlustusameti 04.09.2020 otsusele xxx puue ning ta vajab rehabilitatsiooniteenuseid. Laste kulude suurust mõjutab see, et lapsed asusid isa juurde elama ilma n.ö üleöö ning lastele tuli ja tuleb ka praegu osta vajalikke asju. Hagejate igakuisteks vajadusteks on seisukohale lisatud tabeli kohaselt: 1) toiduraha 10 eurot päevas, s.o 900 kuus; 2) hügieenitarbed 30 eurot; 3) koduapteek, arstivisiidid, vaktsiinid 30 eurot; 4) olmekeemia, wc-paber 9 eurot; 5) riided ja jalatsid 150 eurot; 6) voodipesu, käterätikud, kardinad jms kodutekstiil 9 eurot; 7) raamatud, mänguasjad, ajakirjad, kino ja teater 45 eurot; 8) lastetoa mööbel ja remont, suuremad ostud (jalgrattad, suusavarustus) 45 eurot; 9) laste sünnipäevade korraldamine 30 eurot kuus; 10) õppevahendid koolis 60eurot; 11) huvialaringid, hobid, trenn 30 eurot; 12) kulutused elamuasemele: küte, vesi, kanalisatsioon, elekter 100 eurot; 13) sidekulud 79 eurot; 14) sõidukulud (bensiin, autoremont) 90 eurot kuus; 15) laste taskuraha 50 eurot; 16) laste juuksur 60 eurot, 17) kooliüritused (teater, õppekäigud, ekskursioonid). Hagejate kulutuste sisu ja suurus lapse kohta on seisukohas täpsemalt lahti kirjutatud. Hagejate isa igakuuline sissetuleku moodustab: ca 1000-1200 eurot töötasu, peretoetused 520 eurot ja töövõimehüvitis 243,67 eurot. Eesti Töötukassa 07.11.2017 otsusega xxxxxx tuvastati hagejate isal 5 aastaks osaline töötamine koos mõõduka tegutsemispiiranguga liikumise valdkonnas, mis on põhjustatud xxxxxst. Töötukaasa poolt maksatavast hüvitisest tasub M. M. oma ravikulusid. Tervise tõttu ei ole tal võimalik leida tasuvamat tööd. Lisaks makstakse M. M.le elatiseabi, kuna laste ema ei ole hakanud lapsi vabatahtlikult toetama. M. M. ülalpidamisel on ka xx.xx.2018 sündinud tütar X. M. Menetluskulude osas jäävad hagejad varem avaldatud seisukoha juurde, leides, et kui kohus mõistab elatise väiksemas summas, siis tuleb kaaluda TsMS § 163 lg 2 kohaldamist. Kostja poolt pakutavat 50 eurot lapse kohta ei saa lugeda piisavaks, kuna laste vajadused on oluliselt suuremad.
  2. 17.06.2020 seisukohas hagejad leiavad, et ainuüksi kostja väide, et tema ülalpidamisel on teine alaealine laps, ei anna alust elatise suuruse vähendamiseks. Hagejad on tõendanud, et kostja oma lapsele elatist ei maksa. Kostja esitatud vastuväidetele kulutuste suuruse osas hageja osutab, et hagejatel ei ole kohustus tõendada tehtud kulutusi, vaid põhjendada neid. Hagejad esitavad täiendavad selgitused hagejate väljatoodud kulutuste kohta. Selgituste kohaselt on kommunaalkulud aasta jooksul kõikuvad, arvestuses on lähtutud sellest, et kulud on ca 250-300 eurot kuus 250/8x3=93,75 eurot, 300/8x3= 112,50 eurot kuus. Juuksurile tehtavate kulutuste osas ei saa aluseks võtta pangakonto väljavõtet, mis on esitatud tõendina majandusliku olukorra kohta, laste juuksuri eest on tasutud nii sularahas, kui ka M. M. elukaaslase A. S. poolt, kes on lastega olnud juuksuris kaasas. Kostja on vaidlustanud kulutused hügeenitarvetele, esitamata omalt poolt ühtegi tõendit, mis kulutuste suuruse ümber lükkaks. A on juba xx-aastane ning on ilmselge, et tema kulutused hügieenitarvetele on suuremad. Selguse mõttes võiks jagada kulutused – A 15 eurot kuus, teised hagejad 7,50 eurot kuus. Olmekeemia 3 eurot kuus lapse kohta on põhjendatud kulutus laste riiete, voodiriiete pesemiseks, ka nõudepesuks ja ruumide korrashoiuks, WC-paber jne. Tervisekulude osas juba vitamiinidele kulub 6-7 eurot kuus. Toiduraha 10 eurot päevas lapse kohta ei ole suur, arvestades seda, et tegemist on kasvavate lastega, kelle organism vajab täisväärtuslikke ja tervislikke toiduaineid. Taskuraha osas hagejad selgitavad, et Bl xxx koolis on iga nädal koolis kohvikupäev, kus peab igal lapsel olema oma taskuraha (see on eesmärgil last õpetada rahaga toime tulla), C kasutab taskuraha näiteks kooli kohvikus. Kostja analüüs hagejate seadusliku esindaja pangakonto väljavõtte põhjal M. M. poolt endale tehtud kulutuste osas on asjakohatud. Laste meelelahutuse osas juba kinopiletid on ca 4-5 eurot, lastele mõeldud ajakirjad maksavad samapalju jne. Tegemist on lapsi arendavate asjadega, seega on need kulutused vajalikud ja laste huvides. Hageja hinnangul ei vasta kostja viidatud RAKE uurimuses toodu reaalsetele kulutustele. Uuringu lisast 3 nähtub, et keskmine toidukulu lapse kohta on 67 eurot kuus ehk siis 2,20 eurot päevas. Hagejad seavad sellise arvestuse kahtluse alla, et lastele on võimalik tervislikku toitlustamist tagada 2,20 euro eest päevas. Samas näeb tabel majapidamisvahendite kuluks 38 eurot, samas on kostja pidanud hageja poolt pakutavat 3 eurot ebatõenäoliseks. Kulutusi hotellidele, restoranidele ja kohvikutele, mis on uuringute järgi keskmise kuluna 35 eurot ei ole hagejad üldse arvestanud ning need kulutused on hõlmatud toidukulu hulka. Õppevahendite suurusjärk on peaaegu sama (hagejatel 15 kuus, uuringute järgi 16 kuus). Hagejatele jääb arusaamatuks eluaseme kulu suurus uuringu järgi 16 eurot ja see ei ole ka loogiline, et eluaseme kulu suurus ei olene perekonnaliimete arvust. Samas kulutused tervisele on umbes samas suurusjärgus. Seega ei saa lähtuda viidatud uuringust lastele tehtavate kulutuste arvestamisel, vaid hagejate poolt esitatud arvestustest, mille aluseks on võetud reaalsete kulutuste suurus lapse kohta.
  3. 28.08.2020 hagejate lõplikes seisukohtades jäävad hagejad varem esitatu juurde. Kostja ei ole tõendanud seda, et hagejate ülalpidamisvajadus oleks väiksem. Hagejad osutavad Riigikohtu seisukohale seoses vanema ülalpidamiskohustusega ja osutavad, et ainuüksi Töötukassa koduleheküljel on Lääne-Virumaaga seotud 158 tööpakkumist ja 460 töökohta ning üle 106 tööpakkumise on CV-Onlines. Hagejad jäävad 19.05.2020 menetlusdokumendis esitatud nõude juurde ja paluvad see kohtul rahuldada. Menetluskulud paluvad hagejad jätta kostja kanda, kuna kohtusse pöördumine oli põhjustatud kostja käitumisest, kes ei ole siiani asunud lapsi ülal pidama. KOSTJA VASTUVÄITED
  4. 22.04.2020 seisukohas kostja ei tunnista hagi hagis esitatud ulatuses. Hagejad on toonud välja mingi protsendi

§ 101

sätestatud elatise miinimummäärast, kuid ei põhjenda, kuidas on jõudnud järeldusele, et just selles ulatuses on võimalik elatise nõuet vähendada. Hagejad pöördusid vaid ühel korral Merle Albranti poole sellel teemal ning rohkem elatise teemal pole üldse mitte mingit suhtlust olnud kostja esindajaga. Kostja osutab RAKE veebruaris 2020 lõpparuandest nähtuvatele lapse ülalpidamiskuludele (aruande

  1. lk). Arvestades aruandes leitut ning riigi poolt tasutavaid laste- ja peretoetusi (
  2. lapselisel perel 520 eurot kuus, so 173 eurot lapse kohta), peaks olema 7-
  3. aastase lapse ülalpidamiskulu (364-173):2=95,5 eurot vanema kohta ja 13-
  4. aastase lapse ülalpidamiskulu (416-173):2=121,5 eurot vanema kohta. Nimetatud arvutus näitab, et hagejalt ka vähendatud korras väljamõistetud elatis ei vasta laste tegelikele vajadustele, vaid on kuni poole võrra suurem, kui laste põhjendatud kulutused. Hagejate seaduslik esindaja on asunud seisukohale, et vanemate ülalpidamiskohustused pole võrdsed, nõudes emalt suuremat elatist kui ise isana maksis lastele mitu aastat. Tsiviilasjas nr xxx mõisteti M. M.lt laste C, B ja A ülalpidamiseks 100 eurot kuus lapse kohta. M. M. pole põhjendanud, miks nüüd, kui lapsed elavad tema juures, peaks lahus elav lapsevanem tasuma lapsele 175,2 eurot kuus ehk peaaegu kaks korda rohkem. Kostja ülalpidamisel on veel S, S., kellele peab samuti elatist tasuma igakuiselt. Kostja töötab xxx AS-s ning tema sissetulek on 592 eurot kuus. Kuna kostja oli tööturult pikalt eemal laste kasvatamise tõttu, ei ole kostjal ka koheselt võimalik suurema palgaga töökohta leida. Arvestades ka Eestis kehtivat eriolukorda, on isegi tänuväärne see, et kostjal on töökoht ja sissetulek. Kuna kostja teenib miinimumpalka, ei ole mõeldav, et kostja maksab 100% oma sissetulekust ära elatiseks. Hagejad pole mitte kordagi tõendanud, et nad oleksid elatist küsinud 2019.a aastal või 2020.a jaanuaris. Kostja on pakkunud võimalust lastele asju osta, kuid sellest hagejad keeldusid. Põhjendamata on tagasiulatuv nõue, kui eelnevalt on elatisest keeldutud. Tagasiulatuva elatise väljanõudmine kostjalt viiks kostja kohe majanduslikult raskesse olukorda, mille tõttu ei saaks kostja ka jooksvalt elatist tasuda. Laste tulevane elukoht pole veel 100% kindel, kuna tsiviilasjas nr xxx on alles menetlus pooleli laste viibimiskoha määramises asjas. Kostja hinnangul on ennatlik teha lahend elatise asjas, kui pole kindel, millega lapse viibimiskoha menetlus lõpeb. Kostja on seisukohal, et menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda. Kui kohus jätab menetluskulud kostja kanda, raskendab see veelgi kostja majanduslikku toimetulekut ning võime lapsi toetada. Kui hagejate seaduslikul esindajal on võimalik vandeadvokaat palgata, siis osutab see selgesti majanduslikule võimekusele, kuna M. M. riigi õigusabi ei taotlenud. Arvestades ka asjaolu, et M. M. ise otse kostjalt elatist ei küsinud, vaid pöördus kohtusse, ei ole mõistlik jätta menetluskulud kostja kanda.
  5. 10.06.2020 vastuse kohaselt kostja tegi ettepaneku asja lahendamiseks kompromissiga, teatades, et on võimeline maksma maksimaalselt 50 eurot kuus lapse kohta elatist. Hagejate seaduslik esindaja ei nõustunud vähemaga kui 150 eurot kuus. Kostja töötab ning tema igakuine sissetulek on vahemikus 300 kuni 700 eurot sõltuvalt töömahust. Seoses COVID-19 seotud eriolukorraga vähenes ka kostja töötasu märgatavalt ning pole teada, kas ka kostjat ootab ees koondamine, kuna eriolukord mõjutas ka kostja tööandjat xxx. Kostja rendib alates sügisest 2019.a 2-toalist korterit xxx, mille eest peab tasuma igakuiselt üüri 250 eurot, millele lisanduvad kommunaalkulud keskmiselt 100 eurot kuus. Kostja leiab, et hagejate seadusliku esindaja kinnitus kolme lapse ülalpidamiseks kuluva summa 1762 eurot kuus on vastuolus tema poolt esitatud pangakonto väljavõttel kirjeldatuga kulutuste osas. Laste sidekulud on üle paisutatud ning kostja hinnangul on laste kulutuste alla on lisatud enda ja oma naise ning tema laste kulud. Sama on ka eluasemekuludega. Samuti peaks M. M. kirjutama lahti iga lapse kulud eraldi, sest laste kulud varieeruvad vanuse lõikes. Mõeldamatu on, et laste juuksurile kulub 60 eurot kuus ning need summad ei nähtu ka pangakonto väljavõtetest. Kuna juuksuris on käidud ka hommikusel ajal, kui lapsed on koolis, on see arvatavasti laste isa enda kulu. Ebatõenäolised on kulutused laste hügieenitarvetele summas 30 eurot kuus, millised summad ei kajastu ka isa konto väljavõttes. Kostja leiab, et on ebatõenäolised ja M. M. pangakontoväljavõttest ei nähtu märgitud suuruses kulutused olmekeemiale, koduapteegile ja arsti visiitidele, voodipesule ja käterätikutele ning raamatutele, mänguasjadele, ajakirjadele, kinole, teatrile. Mitme kuu jooksul on laste isa kulutanud apteegis vaid 11,56 eurot 23.10.2019 ja 14.03.20 summas 9,75 eurot. Raamatuid saab raamatukogust laenutada ning mänguasjadele ei pea enam raha kulutama nii suurte koolilaste puhul. Samas ei kajastu ka isa konto väljavõttes seda, et ta oleks lastega kinos või teatris käinud iga kuu. 02.01.20 ja 03.01.20 on käidud kinos hilisõhtusel seansil, mis ilmselgelt pole laste kinokülastus. Ainuke kulu teatrile 6 kuu jooksul on 02.01.20 ja 03.01.20 tehtud kanne Eesti Draamateatrile summades 9 ja 16 eurot. Mitte kordagi ei kajastu isa pangakonto väljavõttel see, et ta on mingeid mänguasju ostnud. Ebatõenäolised on ka laste isa poolt märgitud kulutused transpordile, kuna kaks last õpivad koolis samas linnas ning saavad jala kooli ja koju ehk neile ei ole üldse transpordi kulusid. Üks laps õpib eraldi koolis, kuid saab kooli eraldi transpordiga, mis on samuti tasuta. Samuti ei nähtu M. M. pangakontost, et ta üldse ostaks autole kütust. Ebatõenäolised on ka laste isa poolt märgitud kulutused laste riietele ja jalatsitele. Laste isa pangakonto väljavõttest ei nähtu, et ta üldse mingeid riideid või jalanõusid oleks ostnud rohkem kui märtsis
  6. Välja mõeldud on ka kulutused laste huvialaringidele, õppevahenditele ja kooliüritustele. Isegi kallites Tallinna erakoolides ei kulu laste õppevahenditele ja kooliüritustele selliseid summasid nagu laste isa on välja mõelnud. M. M. selgitustest ei nähtu, kus huviringides lapsed käivad ja mis need kallid õppevahendid on. Sellised summad ja ostud ei kajastu ka isa konto väljavõttes. Bl pole eraldi huvialaringe ning tema tegevused on kõik koolis ning need on tasuta, C käis xxx mängimas ning seal võib olla igakuine kuumakse 10 eurot, A ei käi emale teadaolevalt mitte kuskil huvialaringides enam. Ebatõenäolised on ka laste isa poolt märgitud kulutused lastetoa mööblile ja suurematele ostudele, selliseid kulutusi M. M. pangakonto väljavõttest ei nähtu. Laste emale on teada, et laste isa sai kingituseks lastetoa mööbli K. J. eksmehelt, kes töötas xxx, kus toodetakse lastetoa mööblit. Ebatõenäolised on ka märgitud kulutused toidule - kooliajal saavad lapsed koolis tasuta süüa ning ka eriolukorra ajal anti kooli poolt lastele tasuta lõunaid. M. M. pangakonto väljavõttest nähtub, et aprillis 2020 kulutas ta toidupoes ja söögikohtades kokku 387,18 eurot terve pere kohta ehk 7 inimese kohta, mitte aga iga lapse kohta 300 eurot nagu väidab. Välja mõeldud on ka kulutused lastele taskuraha andmisega, kuna keskmine laps on xxx puudega, kes ei oska üldse rahadega veel majandada, kõige noorem laps lõpetas alles
  7. klassi ning nii väikesele lapsele sellises summas taskuraha andmine on küll ebakompetentse vanemluse näitaja. M. M. enda sissetulek on tema poolt esitatud pangakonto väljavõtte alusel keskmiselt 1000 eurot kuus, millele lisandub riiklik peretoetus 520 eurot. Samas on M. M. pere 8 liikmeline (lisaks veel uus naine A. S. ja 3 last) seega on võimalik iga inimese jaoks 198,30 eurot võimalik kulutada. Seega kui kostja reaalsed kulutused ei võimalda nii suures mahus lastele kulutada nagu ta oma kulutuste tabelis näidanud, on M. M. esitanud kohtule valeväiteid. Lähtudes M. M. poolt toodud kulutustest ja pangakonto väljavõtest saabki väita, et ta ei kuluta ühe lapse peale rohkem kui 100 eurot kuus. K. J. on seisukohal, et elatise suuruse arvestamisel tuleb arvesse võtta ka mastaabiefekti, kus ühes peres kasvava 6 lapse puhul on võimalik vanemate laste asju anda noorematele ja palju kulusid kokku hoida. Kostja viitab RAKE 2020 uuringus toodule (lk 6, 12). Kostja palub asja lahendamisel arvestada asjaolu, et kostjal on veel üks alaealine laps tema ülalpidamisel, kostja teenib miinimumsissetulekut ja mõnel kuul isegi vähem, kostja enda esmased ja miinimumvajadused peavad saama ka täidetud, M. M. saab riigilt igakuist peretoetust summas 520 eurot kolme lapse eest, RAKE 2020 uuringus toodud järeldusi ülalpidamiskulude arvutamise kohta ning asjaolu, et M. M. poolt esitatud pangakonto väljavõte ei kajasta üldse neid lasta kulutusi, mida ta oma seisukohas välja toob.
  8. 25.06.2020 vastuses kostja selgitab, et on toonud mõjuva põhjusena elatise vähendamiseks alla seadusega sätestatud miinimumi välja mitu asjaolu tulenevalt

§ 102. Kostja on kohustatud tasuma S.

S.le 150 eurot kuus vastavalt maksekäsu kohtumäärusele 06.03.2020 tsiviilasjas nr xxx. Kui kostja peab tasuma hagejatele elatist nende nõutud summas kokku kolme lapse pealt 613,2 eurot kuus ja tagasiulatuva elatise nõue, ei suuda ta maksta elatist enam kõige nooremale lapsele, sest kostja sissetulekust ei jää enam midagi järgi, ei noorema lapse ega iseenda ülalpidamiseks. Käesolevas tsiviilasjas esialgse õiguskaitse määruses ja tsiviilasjas nr xxx määruses toodud kohustuste täitmiseks kulub ära kogu kostja sissetulek nii, et kostjal puuduvad igasugused vahendid enda ülalpidamiseks. Kostja sai juunis 2020 töötasu summas 394,08 eurot, mais 402,13 eurot, aprillis 247,38 eurot, märtsis 778,76 eurot, veebruaris 304,28 eurot ja jaanuaris 681,95 eurot. Kostja on viibinud haiguslehel ning seetõttu ei ole saanud tööl viimasel kuul käia nii, et oleks teeninud isegi miinimumpalga kätte. Samas vähenes Covid-19 tõttu töökoormus juba märtsis kuni mai lõpuni ning seetõttu ka töötasu. Statistikaameti teave kohaselt elab suhtelises vaesuses inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 569 eurot, absoluutses vaesuses elas

  1. a inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 215 eurot (https://www.stat.ee/pressiteade-2019-159). K. J.l on juunis 2020 ekvivalentnetosissetulek 394,08-150,- elatis =244,08 ehk tegemist on suhtelise vaesusega. Sellest summas peab kostja tasuma korteri üüri ning ostma toidu, ravimid jne, mis on igakuiselt juba suurem kui see summa, mis kostjale kätte jäi. K. J. enda ülalpidamiseks ilma eluasemekuludeta kulub igakuiselt miinimum 300 eurot. Kostjal endal võimekus enda eluaseme ostmiseks puudub, kuna kostja on peale lastega pikki aastaid kodus veedetud aega alles viimane aasta tööturule naasnud. Samas ei saa eeldada, et peale pikki aastaid lastega kodus olemist on võimalik kohe tööturule naasmisel leida endale töökoht, kus makstakse vähemalt Eesti keskmist palka. Selleks, et rahuldada hageja nõuet, peaks kostja teenima kindlasti rohkem kui on keskmine Eesti palk – Statistikaameti andmetel oli märtsis 2020 see 1451 eurot bruto tasuna (https://www.stat.ee/stat-keskmine-brutokuupalk) ehk töötajale kätte 1191,12 eurot. Kostja võimetus tasuda lastele elatist miinimummääras on tingitud kahest asjaolust. Esiteks COVID-19 pandeemia mõju ning sellest tulenev eriolukord ning mõju majandusele, sh kostja tööandjale. xxx keskmine palk statistika kohaselt on 703,- kuni 1334,- eurot kuus brutotasuna ning palgatasemelt 490 kohal (https://www.palgad.ee/salaryinfo/transport5logistika/laotootaja). Eeldada, et Lääne-Virumaal on võimalik teenida isegi keskmist palka selles valdkonnas, on ebareaalne. Teiseks on kõrgemapalgaliste töökohtade nappus LääneVirumaal. Kostja on otsinud võimalusi suurema palgalise töö tegemiseks, kuid pole leidnud, sest kostjal puudub kõrgharidus ning tal on omandatud vaid xxxharidus. Hetkel need tööpakkumised, mis kostjale sobiksid ja kus ei nõuta erialast haridust, on samuti kõik ikkagi miinimumtöötasuga. Kostja arvates on oluline arvestada asjaolu, et kostja ning laste isa ei ole ka tööturul võrdses positsioonis, kuna M. M. pole pidanud tööturult eemal viibima laste kasvatamise tõttu.
  2. 28.08.2020 lõplikes seisukohtades kostja teatab, et kostja majanduslik olukord on kohtumenetluse raames halvenenud tulenevalt COVID-19 mõjust majandusele, mille tõttu lapse ema kaotas oma töökoha xxx AS-s. Laste ema on alates 25.07.2020 töötuna arvel ning hetkel ei ole leidnud ka uut töökohta. Kui kohtumenetluse alguses suutis laste ema pakkuda, et tasub igale lapsele 50 eurot kuus elatist, siis hetkel ei ole ka sellist võimalust. Kui laste ema saab töökoha, on ta võimeline tasuma 50 eurot kuus elatist igale lapsele. Kostja ei esita menetluskulude nimekirja ja ei pea põhjendatuks menetluskulude jätmist ühe menetlusosalise kanda, kuna laste elatise asjas oleks äärmiselt ebamõistlik jätta menetluskulud ühe või teise lapsevanema kanda. Mõistlikum on tasuda lapsele elatist, kui teise vanema menetluskulusid, mida oleks saanud vältida, kui laste isa suhtleks laste emaga isiklikult ning oleks valmis dialoogi pidama laste teemadel. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
  3. Kohus, tutvunud menetlusosaliste poolt esitatuga ning uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et hagi on põhjendatud osaliselt ja kuulub rahuldamisele osaliselt.
  4. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 alusel hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 alusel peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 230 lg 4 kohaselt ülalpidamisasjas võib kohus kohustada poolt esitama andmed ja dokumendid oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta, hoiatades teda, et võimalik on teha käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud järelepärimine. TsMS § 438 lg 1 kohaselt hindab kohus otsuse tegemisel tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.
  5. Kohus määras 27.05.2020 määrusega (dtl 74-78) jätkata tsiviilasja menetlemist kirjalikus menetluses ning selgitas pooltele menetluslikku olukorda ning tõendamiskoormist, s.h kohustades pooli esitama andmeid ja tõendid oma sissetulekute ja varalise seisundi kohta ning hagejat esitama laste ülalpidamiskulude ülevaade, suurus ja põhjendus. Kohus selgitas, et elatise alla miinimummäära vähendamiseks mõjuva põhjuse olemasolu peab välja tooma ja tõendama kohustatud vanem ehk praegusel juhul kostja. Samuti tegi kohus pooltele ettepaneku kompromissi sõlmimiseks, kuid pooled asjas kompromissile ei jõudnud.
  6. Tulenevalt perekonnaseaduse (

) § 96 1. lauses ja § 97 p-is 1 sätestatust on vanem kohustatud oma alaealist last ülal pidama. Selle eest, et laps saaks kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise, on kohustus hoolitseda mõlemal vanemal. Kui vanem elab lapsega koos, rahuldab ta lapse vajadused eeldatavasti vahetult. Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta

§ 100

lg 1 ja lg 2 esimese lause järgi ülalpidamiskohustust üldjuhul lapsele perioodilist rahalist elatist makstes. Vanem rikub ülalpidamiskohustust, kui ta ei anna ülalpidamist või teeb seda ebaregulaarselt või ebapiisavas suuruses (vt RKTKo 3-2-135-17, p 19).

§ 108

kohaselt võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. 14.

§ § 99 lg 1 kohaselt määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Seejuures tuleb mitme lapse elatisenõuet ühiselt lahendades laste vajadusi hinnata eraldi. Elatise suuruse määramisel tuleb arvestada ka vanemate varalist seisundit, tuvastades võimalikult täpselt vanemate varalised võimalused (sissetuleku), millest vanemad saavad katta lapse ülalpidamiskulusid, ning sissetuleku ebapiisavuse korral arvestada ka vanema muud vara, mille arvel saab lapsele ülalpidamist anda (RKTKo 3-2-118-12, p 16). Olukorras, kus ülalpidamist andma kohustatud vanem varjab oma sissetulekuid või sissetuleku suuruse tuvastamine ei ole muul põhjusel võimalik, saab vanema varalise seisundi hindamisel mh arvestada tema elustandardiga (RKTKo 3-2-1-17-16, p 14). Kui laps nõuab elatist ühelt vanemalt, tuleb lapse vajaduste ja varalise kindlustatuse üle otsustamisel arvestada, et lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st et arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust ja panust lapse ülalpidamisse (RKTKo 3-21-17-16, p 12).

§ 105

lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Eelduslikult peavad vanemad täitma lapse ülalpidamiskohustust võrdselt (

§ 116lg 1).

15. Üldjuhul ei või igakuine elatis ühele lapsele

§ 101

lg 1 kohaselt olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäärast. Töötasu alamäär on alates

  1. jaanuarist 2019 540 eurot kuus, millest pool moodustab 270 eurot ning alates
  2. jaanuarist 2020 584 eurot kuus, millest pool moodustab 292 eurot. Erandina saab kohus

§ 102lg 2 3.

lause järgi vähendada elatist alla seaduses sätestatud alammäära mõjuva põhjuse esinemisel. 16. Mõjuvaks põhjuseks elatise vähendamiseks alla seaduses ettenähtud alammäära võib

§ 102lg 2 4.

lause järgi olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Riigikohus on täiendavalt selgitanud, et mõjuvaks põhjuseks saab olla lisaks seaduses otse nimetatutele ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel, mh lapse miinimumist väiksemad vajadused (nt mastaabisäästu tõttu) või nende katmine muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega, lapsetoetusega), samuti vanema varaline seisund, kuid seda juhul, kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve (RKTKo 3-2-1-35-17, p 28, 2-16-118651, p 12).

  1. Käesolevas asjas ei ole poolte vahel vaidlust järgmistes asjaoludes: 1) hagejad A, B ja C on hagejate seadusliku esindaja M. M. ja kostja K. J. ühised lapsed; 2) hagejad elasid alates 07.07.2019 M. M. juures, s.h B oli perioodil augusti algusest kuni 04.10.2019 ema juures; 3) hagejate vanematel on lisaks hagejatele veel lapsi - M. M.l xx.xx.2018 sündinud X. M. (dtl 108) ja K. J.l xx.xx.2017 sündinud S. S. (dtl 42); 4) K. J. ei ole alates hagejate M. M. juurde elama asumisest hagejatele elatist maksnud; 5) M. M.le laekub igakuiselt hagejate eest peretoetusi kogusummas 520 eurot (dtl 91-105).
  2. Elatise väljamõistmiseks

§ 101

lg 1 sätestatud miinimummääras ei ole vaja tõendada lapse vajadusi, st eelduslikult on see lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus (vt RKTKo 3-2-1-174-16, p 13). Riigikohus on korduvalt selgitanud, et tulenevalt

§ 101

lg-s 1 sätestatud elatise miinimumsuurusest tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär ning et mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses (nt RKTKo 3-2-1-160-12, p 17). Küll aga tuleb lapse vajadusi hinnata juhul, kui kohus soovib välja mõista miinimumelatisest väiksema elatise (RKTKo 2-16-118651, p 13). 19. Hagejad taotlevad kostjalt elatise alla miinimummäära väljamõistmist. Hagejate selgitusel on elatise suuruse juures juba arvestatud hagejatele makstavate peretoetustega ja kostjal veel ühe lapse olemasolu. Hagejate täpsustatud haginõude (dtl 53-54) kohaselt paluvad hagejad K. J.lt välja mõista alates 29.02.2020 elatis iga lapse ülalpidamiseks 204,40 eurot kuus, kuid mitte vähem kui 70%

§ 101

lg-s 1 sätestatud määrast ning tagasiulatuva elatise A ja C ülalpidamiskohustuse täitmiseks perioodi 07.07.2019 kuni 28.02.2020 eest kummagi lapse eest summas 1511,30 eurot ja B ülalpidamiskohustuse täitmiseks perioodi 04.10.2019 kuni 28.02.2020 eest summas 963,20 eurot. Hagejad taotlevad ülalpidamiseks välja mõistetud elatis kanda K. J.l iga kuu

  1. kuupäevaks M. M. arveldusarvele nr XXXXXX. Hagejad selgitavad, et kostja ei ole kuni käesoleva ajani hakanud vabatahtlikult osalema laste ülalpidamises. Hagejad leiavad, et kostja väited halva majandusliku olukorra kohta ei ole tõsiseltvõetavad, viidates kostja poolt tütrele saadetud sõnumile, mille põhjal soovib kostja osta endale uue tõukoera (dtl 70-71). Hagejate hinnangul on haginõude näol tegemist mõistlikus suuruses elatisega, mis katab laste vajadused.
  2. Kostja vaidleb hagile vastu ning on kompromissiläbirääkimiste põhjal nõus hagejatele maksma kõige enam 50 eurot kuus lapse kohta. Kostja vastuväidete kohaselt teenib ta miinimumtöötasu ja mõnel kuul veel vähem, kostja ülalpidamisel on veel üks alaealine laps ning hagejatele taotletud suuruses elatise maksmisel ei jää enam vahendeid S. S.le elatise maksmiseks ja kostja enda ülalpidamiseks. Samuti on hagejate väljatoodud kulutuste summad ebatõenäolised ja selliste kulutuste olemasolu ei kinnita ka hagejate seadusliku esindaja esitatud pangakonto väljavõte. Kulutuste juures ei ole arvestatud nn mastaabisäästuga, lisaks tuleb arvestada, et laste kulutused on osaliselt kaetud peretoetustega. Kostja viitab laste vajaduste hindamisel Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse ja Pricewaterhouse Coopers Advisorsi koostatud 2020 lõppraportile „Lapse vajaduspõhine miinimumelatis“ (edaspidi RAKE uuring)
  4. Eeltoodust tulenevalt vaidlevad pooled seega selle üle, kas esineb mõjuv põhjus

§ 102

lg 2 tähenduses elatise vähendamiseks alla miinimummäära, seejuures alla hagejate taotletud elatise suurust. Kohus selgitab siinkohal, et mõjuva põhjuse hindamisel tuleb arvestada esmajoones sellega, et ebaproportsionaalselt ei saaks kahjustada elatise maksmise eesmärk, st ka miinimumelatisest väiksema elatise maksmisel saaksid lapse igapäevased vajadused rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud. Kohtul on võimalik vähendada alaealisele lapsele väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimumsuuruse üksnes kostja taotlusel ja juhul, kui kostja esile toodud ning tõendatud asjaolud seda võimaldavad (RKTKo 3-2-1-119-15, p-d 11, 13, 3-2-1-174-16, p 13). 22. Kostja on välja toonud, et töötab xxx AS-is ja tema sissetulek on vahemikus 300-700 eurot sõltuvalt töömahust (dtl 118). Kostja viibis haiguslehel ja seetõttu ei saanud viimasel kuul isegi miinimumpalka kätte. Samas vähenes Covid-19 tõttu töökoormus juba märtsis kuni mai lõpuni ning seetõttu ka töötasu. Kohtule esitatud palgatõendite (dtl 125-130) järgi on kostja ajavahemikul 07.01.2020-05.06.2020 saanud sularahamaksena töötasu summades 681,95, 304,28, 775,76, 247,38, 402,13 ja 394,08 eurot, keskmine töötasu antud perioodil oli seega (2805,58/6) 467,59 eurot. Maksu- ja Tolliameti teatise (dtl 180) kohaselt on 2019 esitatud deklaratsiooni järgi tehtud kostjale pärast seaduses ettenähtud mahaarvamisi väljamakseid summas 3248,39 eurot. Lisatud TSD kokkuvõtte põhjal (dtl 188) asus kostja tööle ja sai perioodil august kuni detsember 2019 xxx AS-is töötasu kokku summas 3133,19 eurot, keskmine töötasu sel perioodil oli seega (3133,19/5) 626,64 eurot. Kohtunõude alusel esitatud kostja AS-is Swedbank asuval (blokeeritud) arvelduskontole on ajavahemikul 22.01.202022.07.2020 laekunud vaid Eesti Haigekassa töövõimetushüvitis kogusummas 207,16 eurot. Kohtu teostatud registripäringute põhjal ei kuulu kostjale kinnisvara (dtl 210) ega sõidukeid (dtl 211) ja tal puudub seos äriühingutega (dtl 209), seega puudub kostjal vara, mille arvel hagejatele ülalpidamist anda. Kostja on enda vajadustena välja toonud eluasemekulud, milleks on üür 250 eurot ja kommunaalkulud 100-150 eurot kuus (dtl 119, 153, üürilepingu dtl 135138) ning muud kulud enda ülalpidamiseks minimaalselt 300 eurot (dtl 153). Kostja teatas lõplikes seisukohtades (dtl 219), et on alates 25.07.2020 töötuna arvel, mille tõendamiseks on lisatud Eesti Töötukassa 25.07.2020 otsus K. J. töötuna arvelevõtmise kohta (dtl 221). Kohus leiab siinkohal, et ainuüksi hagejate viidatud kostja ja lapse vaheline sõnum tõukoera omandamise kohta (dtl 69) ei anna alust teha põhjapanevaid järeldusi kostja sissetulekute suuruse või tegeliku ülalpidamisvõime kohta. Arvestades kostja netosissetulekut (august 2019 kuni juuni 2020) keskmiselt 540 eurot kuus, ei piisa sellest pärast kostja enda kulude kandmist kõikidele hagejatele nii miinimummääras elatise kui ka elatise hagejate taotletud suuruses, s.o 204,40 eurot lapsele, tasumiseks. Seda enam kehtib see olukorras, kus kostja sissetulekuks on eelduslikult vaid töötutoetus. Arvestades sissetuleku suurust, puudub kostjal võimalus kooskõlas

§ 102lg 2 2.

lauses sätestatuga ka oma vajadusi piirates tagada hagejatele seadusega ettenähtud elatismiinimum. Seega esineb alus elatise vähendamiseks alla miinimummäära, lähtudes laste ema varalisest seisust.

  1. Samas on Riigikohus rõhutanud, et vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb muu hulgas hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on väike (RKTKo 3-2-1-118-12, p 15). Piisava 1 Kättesaadav aadressil: https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/miinimumelatis_lopparuanne.pdf sissetuleku teenimise kohustuse täitmise hindamisel tuleb arvestada vanema vanust, haridust, kvalifikatsiooni, tervislikku seisundit jm sissetulekut mõjutada võivaid asjaolusid. Vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva ning vajadusel müüma ka endale kuuluvaid esemeid ülalpidamiskohustuse täitmiseks vajalike vahendite saamiseks (RKTKo 3-2-1-35-17, p-d 21.3-21.4). Kostja selgitas, et tal ei ole võimalik teenida suuremat sissetulekut, arvestades sellega, et ta oli tööturult pikalt eemal laste kasvatamise tõttu, samuti on takistuseks kostjal vaid xxxhariduse olemasolu. Kostja töötas xxxna, millisel ametikohal on keskmine palk 703 kuni 1334 eurot kuus. Lääne-Virumaal selle valdkonnas isegi keskmist palka teenida on ebareaalne. Need tööpakkumised, mis kostjale sobiksid ja kus ei nõuta erialast haridust, on kõik miinimumtöötasuga (dtl 153-154). Samas ei ole kostja väitnud ega esitanud tõendeid selle kohta, et tal esineksid tervisest tulenevalt piirangud töö otsimiseks või täiskoormusel töö tegemiseks. Seega võib järeldada, et xx-aastase kostja näol on tegemist tööealise ja töövõimelise isikuga, kellel on võimalik leida töökoht ja püsiv sissetulek, et tagada endale ja oma alaealistele lastele piisavas määras ülalpidamine. Kohus märgib, et kuivõrd kostja ei ole kohtule esitatud tõendite põhjal (Viru Maakohtu 01.10.2019, 24.10.2019 määrused tsiviilasjas nr xxx esialgse õiguskaitse taotluste lahendamiseks, dtl 11-15, 56-63) seotud hagejate eest igapäevase hoolitsemisega, siis puudub kostjal vajadus piirduda tööotsingul vaid LääneVirumaaga. Kostjal on ka töötuna arvele võtmisel töötukassa pakutavate koolituste või ümberning täiendõppe võimaluste abil omandada kvalifikatsioon, mis tagaks talle paremad võimalused tööjõuturul koos parema sissetulekuga.
  2. Eelduslikult peaksid vanemad kandma lastega seotud kulusid võrdselt. Seega kui hagejad paluvad kostjalt välja mõista igakuise elatise lapse kohta 204,40 eurot kuus (2020 a-l), peaks sellises ulatuses andma ülalpidamist ka nende isa (eelduslikult võib ka tema puhul arvestada haginõude kujunemisel märgitud veel ühe lapse olemasolu ja peretoetusi). Hagejate seadusliku esindaja pangakonto väljavõttest (dtl 91-105) nähtub, et hagejate isa saab riigilt toetustena: B sotsiaaltoetus 161,09 eurot, M. M. töövõimetoetust, peretoetusi 520 eurot ja 19,81 eurot. Kontoväljavõttest ei nähtu lisaks nimetatud sissetulekutele, palgatulule ja elatiseabile muid sissetulekuid. Kohtule esitatud töötasutõendi (dtl 207) põhjal on M. M. 6 kuu keskmine töötasu olnud keskmiselt (7171,27/6) 1195,21 eurot kuus. M. M. selgituse järgi ei ole tal tervisliku seisundi (xxx) tõttu võimalik leida tasuvamat tööd. Lisatud Eesti Töötukassa 07.11.2017 otsuse (dtl 106-107) järgi tuvastatud osaline töövõime, vähenemine kestusega 5 aastat (kuni 23.12.2022). Ka hagejate seadusliku esindaja puhul kohus tuvastas, et registripäringute põhjal ei kuulu M. M.le kinnisvara (dtl 215) ega sõidukeid (dtl 214) ja tal puudub seos äriühingutega (dtl 214), seega puudub ka hagejate seaduslikul esindaja vara, mille arvel piisavate sissetulekute puudumisel tagada hagejatele ülalpidamine. Seega leiab kohus, et ka hagejate seaduslikul esindajal ei ole võimalik anda hagejatele ülalpidamist 613,20 eurot (s.o isa ülalpidamiskohustuse juures 204,40x3 + arvestuslikult 292 eurot X. M.le (kokku 905,20 eurot) kuus. Kuna lapsel ei ole üldjuhul sissetulekut, saab ta osa oma perekonna tavalisest elulaadist, mis sõltub eelkõige vanemate varalisest seisundist. Hagejate mõlema vanema sissetulekud on sellised, mis ei võimalda maksta elatist miinimumsummas kuus igale lapsele. Oluliselt suurema töötasuga töökoha (või lisatöö) leidmine olemasolevatel tingimustel on kohtu hinnangul mõlema vanema puhul keeruline.
  3. Tuvastamaks, kas kostjalt nõutava elatise vähendamine alla miinimummäära (täpsemalt alla hagis esitatud nõude suuruse) võib olla põhjendatud sellega, et laste tegelikud ülalpidamiskulud on väiksemad elatise miinimumist, tuleb kohtul kindlaks teha, millised on hagejate põhjendatud vajadused.
  4. Hagejate igakuised vajadused on esitatud loetelu (dtl 90) põhjal kokku 1762 eurot, s.o ümardatult 587 eurot lapse kohta kuus. 10.06.2020 ja 17.06.2020 seisukohtades (dtl 81-83, 142147) on vaid mõne kuluartikli puhul toodud välja erisused laste kaupa, nt huvialad, sidekulud, taskuraha, kulutused hügieenitarvetele, enamus kulutustest on kõikide laste puhul ühesuurused. Hagejate kinnitusel on Bl tuvastatud xxx puudega kaasnevad lisavajadused kaetud talle eraldi ettenähtud puudega lapse toetus arvel (dtl 81-82, 87-89). Kostja vaidleb 10.06.2020 vastuses (dtl 117-124) hagejate kulutuste suurusele ja põhjendatusele vastu. Kostja märgib enamike kulutuste suuruse kohta, et need on ebatõenäolised, seejuures valdavalt põhjusel, et loetelus toodud kulutuste tegemine ei nähtu hagejate seadusliku esindaja lisatud pangakontoväljavõttest (dtl 91-105). Kohus märgib, et kuivõrd hagejad soovivad elatist alla miinimummäära, siis ei pea nad selles ulatuses oma vajadusi (ja nende katteks tehtavaid kulutusi) tõendama. Seega ei saa kohtul hinnangul teiselt poolt ka kostja vastuväidete tõendatuse kaalumisel võtta aluseks hagejate esitatud laste ülalpidamiskuludega seostatavaid tõendeid. Antud juhul on pangakontoväljavõte esitatud eelkõige hagejate seadusliku esindaja majandusliku seisundi, mitte laste vajaduste tõendamiseks, nagu ka hagejate esindaja asjakohaselt osutab. Kohus nõustub hagejate selgitusega selle kohta, et hagejatega seotud kulutusi kannab ka M. M. elukaaslane, kuivõrd selline kuludejaotus on ühise leibkonna puhul pigem tavapärane, mida kinnitavad ka kontoväljavõtte järgi A. S.le tehtud ülekanded. Samuti on usutav, et osade kulutuste eest on laste seaduslik esindaja tasunud sularahas, sularahaväljavõtted nähtuvad ka eelviidatud kontoväljavõttel. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus sellekohased väited tähelepanuta.
  5. Kohus käsitleb alljärgnevalt hagejate kulude põhjendatust hageja esitatud selgituste ja kostja ülejäänud sisuliste vastuväidete pinnalt. Kuivõrd mõlemad pooled on osutanud oma seisukohtades RAKE uuringule, teeb kohus kulude kaalumisel viite ka uuringus toodud vastava vanusegrupi standardeelarve meetodi põhjal leitud tulemusele (uuringu lk 39 ja 40). Uuringus esitatud selgituse järgi ei ole loodud standardeelarve mitte nö miinimumpakett, millega laps ellu jääb, vaid toodete ja teenuste loetelu, mida on vaja selleks, et laps saaks kasvada arengut toetavas keskkonnas ja rahuldatud oleksid nii tema sotsiaalsed, füüsilised kui ka psühholoogilised vajadused (lk 34). RAKE 2020 uuringule tuginemist lapse vajaduste hindamisel on pidanud võimalikuks ka Tartu Ringkonnakohus tsiviilasjas nr 2-19-8143 30.04.2020 otsuses. Kohus peab vajalikuks märkida, et lapse elulaadi kujundavad eelkõige tema vanemate käsutuses olevad varalised vahendid. Riigikohus osutas, et vaidluse korral ülalpidamise andmise kohustuse jaotuse ja elatise suuruse üle peavad kooselu lõpetanud lapsevanemad end panema positsiooni, nagu nende kooselu ei oleks katkenud, ning otsustama, kas vähenenud sissetulekute korral on võimalik säilitada lastele varasem elulaad. Tagatud peavad olema laste vajadused, mitte ilmtingimata senine elulaad (RKTKo 2-16-135, p 11.5). Viimatinimetatut tuleb silmas pidada ka käesoleval juhul hagejate põhjendatud vajaduste väljaselgitamisel.
  6. Hagejate toidukulud summas 900 eurot on loetelu järgi kõige suurem kuluartikkel. Hagejate selgitusel on arvestatud 10 eurot päevas lapse kohta, arvestusega, et A ja C saavad õppeaasta jooksul päevas ühe toidukorra tasuta ja B xxx koolis tasuta söögi esmaspäeva lõunast kuni reede hommikuni. Kostja peab toidukulu ebatõenäoliseks, osutades samuti asjaolule, et lapsed saavad koolis tasuta söögi. Kohus nõustub hagejatega, et aktiivses kasvueas lapsed vajavad normaalseks arenguks kvaliteetset ja tervislikku toitu. Samas kohus leiab, et toidukulu lapse kohta 300 eurot kuus lisaks koolis saadavale toidule on siiski liiga suur. Hagejate väljatoodud kulu erineb ka põhjendamatult suures ulatuses RAKE 2000 uuringus toodust – s.o 7-12 aastased lapsed 107 eurot ja 13-17 aastased lapsed 133 eurot kuus. Kohtu hinnangul on põhjendatud toidukuluks, lähtudes osaliselt mastaabisäästust kodutoidu puhul, Al 150 eurot, Cl 140 eurot ja Bl 110 eurot, arvestusega, et toidukulude suurus on aasta kestel muutuv sõltuvalt õppeaasta kestusest.
  7. Hagejate kulutused hügieenitarvetele 30 eurot, koduapteegile ja arstivisiitidele 30 eurot, olmekeemiale 9 eurot, kodutekstiilile 9 eurot on kostja hinnangul ülepaisutatud ja ei kajastu laste isa kontoväljavõttel. Hageja selgitusel kulub juba ainuüksi vitamiinidele 6-7 eurot kuus, hügieenitarbed võib jagada selguse mõttes, arvestades lapse vanust – A 15 eurot ja teised hagejad 7,50 eurot kuus. RAKE 2020 uuringu järgi on eelnimetatud kulud eelmises punktis toodud vanusegrupis vastavalt: hügieenitarbed 8 või 13 eurot, tervishoid mõlemal 6 eurot, kodune majapidamine (siia kuuluvad kõik majapidamistarbed, nõud, mööbel, kodutekstiilid, puhastusvahendid; lk 25) mõlemal 12 eurot. Kohus osutab, et majapidamisega kaasnevad kulud on samuti laste ülalpidamisega kaasnevateks kuludeks sarnaselt eluasemekuludega ning ka nendega tuleb seetõttu arvestada. Kohus leiab, et hagejate väljatoodud kulutused väljatoodud suuruses on põhjendatud, eeltoodud kulutuste puhul on kohtu hinnangul kõikide hagejate kulutused eelduslikult võrdsed (arvestamata B terviseseisundist tulenevaid lisavajadusi, mis on kaetud ainult talle mõeldud vahendite arvelt).
  8. Hagejate riiete ja jalatsite kuluks on märgitud 150 eurot kuus. Hagejate isa pidi ostma lastele jooksvalt uued riided ja jalatsid vastavalt hooajale ning Bl on vaja eraldi riideid ja jalatseid xxx koolis kohapeal. Kostja hinnangul on need kulutused ebatõenäolised, s.h põhjusel, et laste isa võttis laste eelmisest elukohast ära kõik riided, mis olid emal lastele ette ostetud. Kohus märgib, et laste ema elukohast lahkumisest on möödunud enam kui aasta, seega on tänaseks laste kasvamisega tõenäoliselt tekkinud vajadus uute riiete ja jalanõude soetamiseks. Kohus leiab, et kuivõrd tegemist on samasooliste lastega ja vanusevahe lastel mitte üle viie aasta, on noorematel lastel võimalik olulisel määral kasutada vanema õe riideid-jalatseid. Samas tuleb igakuise kulutuse suuruse määramisel arvestada, et kallimate riiete (üleriided, talvejalanõud) ostmist on vaja ette planeerida. Eeltoodut arvestades on kohtu hinnangul põhjendatud hagejate kulutused riietele ja jalanõudele igakuiselt 50 eurot lapse kohta. Hagejate märgitud kulud on võrreldavad ka RAKE uuringus toodutega, s.o 7-12 aastastel lastel 63 eurot, 13-17 aastastel lastel 52 eurot.
  9. Hagejate kulutused raamatutele, mänguasjadele, ajakirjadele, kinole, teatrile on 45 eurot, laste sünnipäevade korraldamisele 30 eurot kuus. Kostja märgib, et raamatuid saab laenutada raamatukogust, mänguasjadele ei pea enam nii suurte koolilaste puhul raha kulutama. Sünnipäevadega kaasnevatele kulutustele kostja vastu ei vaielnud. Kohus nõustub hagejatega, et nimetatud kulutused on väljatoodud suuruses vajalikud ja põhjendatud lapse vaimse heaolu ja silmaringi laiendamise huvides. Kohus märgib, et mänguasjadena saavad arvesse tulla ka erineva raskusastme ja suunitlusega lauamängud, mida pakutakse erinevatele vanusegruppidele ja on igas eas lapse arengut soodustavad. Arvestades raamatute, mängude, teatri-kinopiletite hindasid, ei ole väljatoodud kulutused ka ülepakutud. Seega on kohtu hinnangul eelnimetatud kulutused põhjendatud kokku iga lapse kohta (15 + 10) 25 eurot. RAKE uuringu järgi on vaba aja kulutused 7-12 aastastel lastel 29 eurot, 13-17 aastastel lastel 28 eurot, hõlmates ka tähtpäevade tähistamisega seonduvat, puhkusereise, kultuuriürituste külastamist (lk 26).
  10. Hagejate kulutused huvialaringidele on 30 eurot, õppevahenditele 60 eurot (10.06.2020 seisukohas toodud selgituste järgi 15 eurot kuus lapse kohta) ja kooliüritustele 45 eurot kuus. Huvialaringidest on C xxxtrenni kulu on 10 eurot kuus koos trennivarustusega ning A xxxtrenni kulu 80 eurot kuus koos trennivarustuse ja võistlustel osalemisega. Kooliürituste kulud on seotud teatrikülastuste, õppekäikude ja ekskursioonidega. Kostja leiab, et isegi kallites Tallinna koolides ei kulu laste õppevahenditele ja kooliüritustele selliseid summasid. Kostja märgib, et A talle teadaolevalt ei käi mitte kusagil huvialaringides enam. Kohus lähtub hagejate esitatust ja leiab et huviringide kulutused näidatud suuruses on põhjendatud, s.o arvestatuna Cle 10 eurot ja Ale 20 eurot. Kohus nõustub kostjaga selles, et kulutused õppevahenditele ja kooliüritustele on ülepaisutatud. Õppevahenditest kaasneks suurim kulu eeldatavasti koolikoti (üldjuhul hinnavahemikus 40-110 eurot) ostmisega, samas mõistlikult ei ole vajadust igaks õppeaastaks lapsele uus koolikott soetada. Üldjuhul kooli algusesesse langevad kulutused kirjutusvahenditele, kunsti- ja käsitöötarvetele jne ei ületa kohtu hinnangul 50-70 eurot lapse kohta aastas. Kohus leiab, et kulutused õppevahenditele, s.h arvestades vajadusega umbes kahe aasta järel uus koolikott osta, on põhjendatud summas 10 eurot kuus (aastas seega 120 eurot) ja kooliüritustele (arvestades koroonaviiruse levikust tingitud kogunemisja liikumispiirangutega) 5 eurot kuus lapse kohta. RAKE uuringu järgi on hariduskulud 7-12 aastastel lastel 35 eurot, 13-17 aastastel lastel 39 eurot, hõlmates ka koolilõunaid ja huviharidust (lk 27).
  11. Hagejate kulutused lastetoa mööblile ja remondiks, suuremateks ostudeks (jalgrattad, suusavarustus) on 45 eurot (10.06.2020 seisukoha põhjal 10 eurot lapse kohta kuus). Kulutuste põhjenduse kohaselt tuli lastele isa juurde elama asumisel osta ja tuleb veelgi osta mööblit, vajalik on jalgratas, et arendada laste liikuvust, tasakaalu jne, talveks osta või rentida suusavarustus. Kostja märgib, et talle teadaolevalt sai laste isa kingituseks lastetoa mööbli kostja endiselt mehelt, kes töötab lastetoa mööblit tootvas ettevõttes. Kohus leiab, et kuivõrd mööbli ja jalgratta-suuskade näol on tegemist pikemaajalise kasutuseaga asjadega, siis puudub vajadus neid igal aastal asendada, küll aga eeldab nende esmakordne soetamine taas planeerimist ja vajadusel rahaliste vahendite kogumist. Arvestades elatise maksmise kohustuse kestust, peab kohus põhjendatuks eelnimetatud kuluartikli põhjendatud kuluks 10 eurot kuus lapse kohta (hõlmab ka vajadusel hooajal suuskade rentimise kulu).
  12. Hagejate kulutused eluasemele on 100 eurot. Hagejate selgituse järgi on kommunaalteenused korteri eest 200-250 eurot kuus, elekter 25 eurot, seega kuus kokku 225275 eurot, mida arvestatakse korteris elava kaheksa inimese kohta. Kostja leiab, et eluasemekulud on ülepaisutatud, osutades, et M. M. pangakontoväljavõttest ei nähtu sellises ulatuses kulude kandmist. Kohus kostjaga ei nõustu. Kohus märgib, et arvestades, et kostja enda eluasemekulud on välja toodud summas ca 100-150 eurot kuus kahetoalise korteri korral, siis on hagejate eluasemekulud lapse kohta ümardatult 33 eurot kuus eluliselt usutav. Seetõttu loeb kohus põhjendatuks eluasemekulude suuruse hagejate märgitud ulatuses, s.o lapse kohta 33 eurot kuus.
  13. Hagejate sidekulud, mille moodustavad laste telefonide kuutasud ja järelmaksud, tasu interneti ja televiisori eest, on 79 eurot. Seejuures on C telefoni järelmaks 30 eurot ja kuutasu 9 eurot, A telefoni järelmaks 27 eurot ja kuutasu 3 eurot, B telefoni järelmaks 9 eurot ja kuutasu 3 eurot. Kostja hinnangul on sidekulud ülepaisutatud ja nende kandmine ei nähtu M. M. pangakontoväljavõttelt. Hagejate täiendava selgituse järgi on telefon liidetud M. M. ema telefonipaketiga, mille eest tasutakse igakuiselt sularahas. Kohus leiab, et lapse telefoni mõistlik maksumus ei peaks ületama ca 250 eurot. Seega arvestades, et mõne aja pärast (tavapäraselt 2 aasta järel) vajab lapse telefon välja vahetamist, oleks see kulu kahe aasta peale jaotatuna ca 10 eurot kuus. Sellises ulatuses võiks olla põhjendatud ka hagejate telefonide järelmaksusummad. Hagejate selgitustest ei nähtu, kui pikaks ajaks on laste telefonide järelmaksulepingud sõlmitud, kuid arvestades osamakse suuruseks 30 eurot ja 27 eurot, järelmaksuperioodiks keskmiselt 12 kuud, teeb see telefoni maksumuseks vastavalt 360 eurot ja 324 euro. Eeltoodust tulenevalt põhjal peab kohus põhjendatud sidekuluks Cl 19 eurot, Al 13 eurot ja Bl 12 eurot. Hagejate selgitusest nähtuvate arvutuste järgi koosnevadki sidekulud vaid laste telefonidega seotud kuludest. Võrdluseks tooduna on RAKE uuringu järgi telekommunikatsioonikulud 7-12 aastastel lastel 13 eurot, 1317 aastastel lastel 25 eurot, hõlmates kulutusi mobiiltelefonile, arvutile ja nende kasutamiseks vajalikele pakettidele (lk 26).
  14. Hagejate sõidukulud (bensiin, autoremont) on loetelu järgi 90 eurot (10.06.2020 seisukohas märgitu põhjal umbes 200 eurot). Kulud on seotud laste transpordiga kooli, trenni, arsti juurde jne. Kostja leiab, et transpordikulu (summas 90 eurot kolme lapse peale) on ebatõenäoline, kuivõrd kaks last õpivad koolis samas linnas ning saavad jalgsi kooli ja koju. Üks laps õpib eraldi koolis, kuid saab kooli eraldi transpordiga, mis on samuti tasuta. Kulutused ei kajastu M. M. pangakontoväljavõttel. Kohus leiab, et sõidukulud kaasnevad laste ülalpidamisel ka juhul, kui nad kodunt kooli ja tagasi liiguvad jalgsi. Kohus leiab, et arvestades kütuseliitri keskmist hinda ja kütusekulu linnas, samuti asjaoluga, et tavaliselt ei piirdu sõidud vaid elukoha lähiümbrusega ning ühissõitude kulude hulgas on põhjendatud arvestada ka lastele langevat osa, on hagejate märgitud sõidukulu mõistlik ja vajalik. RAKE 2020 uuringus väljatoodud transpordikulu ei ole antud kulu puhul võrdlusena kasutatav, kuivõrd sisaldab ka kulutusi turvavarustusele (lk 31), s.h ka 13-17 aastaste vanusegrupis.
  15. Hagejatele kulub igakuiselt juuksurile 60 eurot. Kostja hinnangul on väljatoodud summad mõeldamatu, M. M. pangakontol nähtuva ilusalongi kodulehel oleva hinnakirja järgi on laste mudellõikus 16 eurot. Väheusutav on, et laste isa käib lastega iga kuu juuksuris. Kohus nõustub kostjaga, et vajadus laste juukselõikuse järele, eelkõige tütarlastel, on pigem kord kahe kuu jooksul või harvem, seega on kohtu hinnangul põhjendatud kulutused juuksurile lapse kohta 10 eurot kuus.
  16. Hagejad on kuluartiklina välja toonud ka laste taskuraha kogusummas 50 eurot selgitusega, et see on vajalik selleks, et lapsed saaksid osta ise endale vajalikke pisiasju, hügieenitarbeid jne. Taskuraha summast on arvestatud Ale 20 eurot, Cle ja Ble 15 eurot. Kostja leiab, et taskuraha 50 eurot on välja mõeldud kulutus, kuna keskmine laps on xxx puudega, kes ei oska üldse rahadega veel majandada ning kõige noorem laps lõpetas alles
  17. klassi ning nii väikesele lapsele sellises summas taskuraha andmine on ebakompetentse vanemluse näitaja. Hagejad selgitasid vastuseks, et Bl on xxx koolis iga nädal koolis kohvikupäev, kus peab lapsel olema oma taskuraha (eesmärgiga õpetada last rahaga toime tulema) ning C kasutab taskuraha näiteks kooli kohvikus. Kohus ei nõustu kostjaga, et kooliealisele lapsele taskuraha andmine näitaks vanema ebakompetentsust, kuivõrd see võimaldab lapsel õppida iseseisvat rahaga ümberkäimist ja vastutust. Samuti ei ole kohtu hinnangul lastele antava taskuraha suurus ebamõistlik või ülemäärane. Seda ka kõrvutades neid võrdluseks RAKE 2020 uuringus toodud taskuraha määradega - 7-12 aastastel lastel 20 eurot, 13-17 aastastel lastel 40 eurot.
  18. Eeltoodust tulenevalt peab kohus hagejate igakuiseid vajadusi põhjendatuks vähemalt järgmistes summades: A summas 387 eurot, B summas (ümardatult) 334 eurot ja C summas (ümardatult) 371 eurot kuus. Need summad on väiksemad kui kahekordne seadusjärgne miinimummäär (praegu 540 eurot), seega esineb sellest tulenevalt alus mõista elatis välja alla miinimummäära. Kohus märgib siinkohal vastuseks kostjale, et laste vajadused ei ole vahetus sõltuvuses vanema ülalpidamisvõimest, seega on põhjendamatu kostja etteheide, et kui laste isa (seisukohas ekslikult märgitud kostja) reaalsed kulutused ei võimalda nii suures mahus lastele kulutada nagu ta oma kulutuste tabelis on näidanud, siis on ta esitanud kohtule valeväiteid (dtl 122).
  19. Kostja on osutanud mõjuva põhjusena tal veel ühe alaealise ülalpeetava olemasolule. Teiste laste olemasolu annab alust elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud alammäära aga üksnes juhul, kui elatise väljamõistmine alammääras tooks kaasa laste ebavõrdse olukorra (RKTKo 3-2-1-17-16, p 11). Järeldus selle kohta, kas vanema teised lapsed osutuksid elatise väljamõistmise tagajärjel vähem kindlustatuks kui elatist hagev laps, saab põhineda faktilistel asjaoludel ja tõenditel, mis võimaldavad laste olukorda võrrelda. Selleks tuleb vanemal, kes laste ebavõrdsele olukorrale tugineb, esile tuua ja tõendada ning kohtul tuvastada, millised on kohustatud vanema iga lapse vajadused ja võimalused neid vajadusi rahuldada, sh milliste vahendite arvel neid vajadusi rahuldatakse. Kuna laste ülalpidamise kohustus on mõlemal vanemal, siis tuleb laste vajaduste ja varalise kindlustatuse üle otsustamisel arvestada ka nende teise vanema panust laste ülalpidamisse (vt RKTKo 3-2-1-17-16, p 12). Kostja ei ole kohtule esitanud andmeid ja tõendeid S. S.i vajaduste kohta, samas nähtub Pärnu Maakohtu 06.03.2020 maksekäsust (dtl 156-157), et K. J.t kohustati S. S.ile tasuma elatist 150 eurot kuus alates 28.01.2020 kuni S. S.i täisealiseks saamiseni xx.xx.
  20. Kohus leiab, et maksekäsus märgitud summat võib käsitleda summana, mis eelduslikult katab S. S.i vajadused kostjapoolse panusena. Hagejad märkisid (dtl 84), et kostja väitel on tema ülalpidamisel laps S. S., samas ei ole ta esitanud ühtegi tõendit ülalpidamiskohustuse täitmise kohta, seisukohale lisatud lapse isa C. S.i e-kirjas (dtl 109) viimane kinnitab, et ema ei pea last üleval ning sellega tegeleb kohtutäitur. Kohus leiab, et teise lapsega seotud ülalpidamiskohustusega tuleb vanema ülalpidamisvõime hindamisel arvestada siiski ka olukorras, kus isik ülalpidamiskohustust rikub, vastasel korral kaotab see laps edaspidi hagejate kõrvalt ülalpidamise saamise võimaluse. Kohus leiab eelpool tuvastatud kostja sissetulekute ja varalise seisundi põhjal, et hagejatele elatise miinimummääras väljamõistmisel jääks S. S. ebavõrdsesse olukorda, kuivõrd tema vajaduste katteks kostjal rahalised vahendid pärast hagejate vajaduste rahuldamist täielikult puuduksid.
  21. Kostja on tuginenud sellele, et elatise suuruse määramisel tuleb arvestada ka, et osa laste vajadustest võib olla kaetud riiklike toetustega. Hagejate kinnitusel on nad peretoetustega nõude suuruse juba juures arvestanud, samas ei ole välja toonud nõude kujunemise aluseks olevat arvestust. Hagejate kulutuste loetelu põhjal makstakse hagejate eest perehüvitiste seaduse (PHS) § 21 lgs 3 ettenähtud lasterikka pere toetust 300 eurot kuus ning lapsetoetusi PHS 17 lg 3 alusel pere esimese ja teise lapse kohta 60 eurot, kolmanda kohta 100 eurot. PHS § 15 kohaselt on peretoetuste eesmärk tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine. Seega makstakse hagejate seaduslikule esindajale kostjaga ühiste lastega seotud kulutuste osaliseks katmiseks peretoetusi summas 520 eurot, mis kolmele lapsele jagatuna on (ümardatult) 173 eurot lapse kohta kuus. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud peretoetustega, arvesse võtta ning miinimumelatisest väiksema elatise välja mõista (RKTKo 3‑2‑1‑35‑17, p 28.2; 3-2-1-174-16, p-d 11 ja 13). Sealjuures on eelviidatud lahendites selgitatud, et elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad (RKTKo 2-16-11905, p-d 19). Kohus leiab, et kuivõrd hagejate kinnitusel on nad arvestanud elatisenõudes juba peretoetusi, siis on nad sellega väljendanud nõusolekut, et peretoetused arvestatakse laste kulude katteks ning kostja maksab elatisena vaid talle langeva osa, mida peretoetused ei kata. Seega on kohtu hinnangul põhjendatud arvestada hagejate puhul peretoetuste maksmisega, tulenevalt asjaolust, et hagejate igakuised vajadused on seadusjärgsest miinimummäärast väiksemad. Eelnevast lähtudes on hagejate igakuised vajadused, mis pärast peretoetuste arvestamist jäävad vanemate kanda: Al (387-173) 214 eurot, Bl (334-173) 161 eurot ja Cl (371-173) 198 eurot. Vanemate ülalpidamiskohustus oma laste suhtes on üldjuhul võrdne ning antud asjas ei ole pooled kohtu hinnangul välja toonud selliseid asjaolusid, millisel juhul oleks alust vanemate võrdsuse printsiibist kõrvale kalduda. Kohus on vanemate ülalpidamisvõimet ja seda mõjutavaid asjaolusid käsitlenud eespool.
  22. Kõike eeltoodut arvesse võttes ning kaaludes hagejate ja vanemate huve ning vanemate ülalpidamisvõime ja –kohustuste proportsionaalsust, asub kohus seisukohale, et kostjalt tuleb välja mõista igakuine elatis alates hagi esitamisest, s.o 28.08.2020 A kasuks 107 eurot, B kasuks 80 eurot ja C kasuks 100 eurot. Vastuseks kostja lõplikus seisukohas avaldatule, et töö kaotamise tõttu puudub tal võimalus maksta hagejatele elatist isegi varempakutud summas 50 eurot, kohus rõhutab veelkord, et seadusest tulenevalt alaealiste laste vanem ei vabane ülalpidamiskohustusest täielikult ka olukorras, kus tema kasutatavad vahendid on piiratud või puuduvad, kuivõrd lapsed sõltuvad majanduslikult oma vanematest, erinevalt täiskasvanutest ei saa nende puhul oodata, et nad suudaksid ise omale eluks vajalikud vahendid hankida. Kohus lähtub elatise väljamõistmisel konkreetse ja mittemuutuva summana Riigikohtu seisukohast tsiviilasjas nr 2-15-15909 (p 16), et juhul, kui elatist on

§ 102

lg 2 järgi vähendatud alla miinimummäära, siis ei saa elatise miinimummäära tõusuga põhjendada elatise automaatset suurenemist elatise miinimummäära tõstmise korral. Kohtu hinnangul ei välista see seisukoht haginõude esitamist kujul, et elatise (ka alla miinimummäära taotletuna) suurus on seotud elatise miinimummäära muutusega ning sellest lähtudes sõlmitakse nt samasisuline kohtulik kompromiss. Käesoleval juhul kohus mõistab kostjalt välja elatise alla miinimummäära ja hageja taotletud elatisesummast, lähtudes mh kostja võimest anda ülalpidamist, mis ei sõltu miinimummäära muutusest ja ei saa seetõttu olla viimasega seotud.

  1. Hagejad taotlesid kostjalt ka tagasiulatuva elatise väljamõistmist A ja C ülalpidamiskohustuse täitmiseks perioodi 07.07.2019 kuni 28.02.2020 eest kummagi lapse eest summas 1511,30 eurot ja B ülalpidamiskohustuse täitmiseks perioodi 04.10.2019 kuni 28.02.2020 eest summas 963,20 eurot. Kostja märkis vastuses hagile (dtl 40), et kostja on pakkunud võimalust lastele asju osta, kuid sellest hagejad keeldusid. Hagejad ei ole tegutsenud heas usus, kui esitavad 5 kuu elatise osas tagasiulatuva elatisenõude, olles eelnevalt andnud teada, et neil pole midagi kostjalt vaja.
  2. Riigikohus on selgitanud, et

§ 108

mõte on kaitsta ülalpidamiseks kohustatud isikut tagantjärele esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine ei täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet ning paneks kohustatud isiku tõenäoliselt äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda. Samas kohus selgitab, et järjepidevalt ülalpidamise nõudmata jätmine ei mõjuta õigustatud isiku nõudeõiguse olemasolu, kuid selle asjaoluga saab arvestada tagasiulatuvalt välja mõistetava elatise suurust määrates (RKTKo 3-2-1-35-16, p-d 19, 20). 45. Hagi asjaolude põhjal elavad hagejad A J. ja C alates 07.07.2019 ja B alaliselt alates 04.10.2019 laste isa juures. Hageja esitatud e-kirjavahetuse (dtl 66-67) põhjal pöördusid hagejad (hagejate esindaja vahendusel) 21.01.2020 kostja esindaja poole ettepanekuga, et kostja hakkaks maksma alates 01.11.2019 elatist 200 eurot kuus lapse kohta ning nad on valmis sõlmima võlgnevuse osas maksegraafiku, millisel juhul ei nõua nad elatist ajast, millal lapsed reaalselt isa juures elama hakkasid. Kohus on seisukohal, et arvestades laste isa juurde elama asumise aega, ei saa seda ettepanekut lugeda järjepidevaks elatise nõudmiseks. Nõude esitamisega A ja C osas enam kui pool aastat ning B puhul enam kui kolm kuud hiljem ei ole kohtu hinnangul mõistlik ega põhjendatud, seda ka asjaoluga, et kostja kahtlemata teadis ülalpidamiskohustuse olemasolust. Tagasiulatuva nõude õigeaegse esitamata jätmisega võivad hagejad seada kostja majanduslikult raskesse olukorda, mille tagajärjeks võib omakorda olla kohustatud isiku suutmatus anda nõuetekohaselt ka jooksvat elatist. Hagejad ei ole ka selgitanud, miks nad oma (kohtuvälise või haginõude) esitamisega viivitasid, kui lapsed vajavad ülalpidamist igapäevaselt. Kohus leiab, et samaaegselt toimuv laste hooldusõiguse kohtuvaidlus ei võta hagejate seaduslikult esindajalt õigust ja kohustust kostjalt samal ajal elatist nõuda. Seoses kostja vastuväitega kohus selgitab, et

§ 100lg 1 kohaselt antakse ülalpidamist üldjuhul raha perioodilise maksmisega.

Kui selleks on mõjuv põhjus, võib kohustatud isik nõuda, et tal võimaldataks anda ülalpidamist muul viisil. Kostja selgitusest ei ilmne, et ta oleks nõudnud mõjuvale põhjusele viidatest ülalpidamise andmise võimaldamist muul viisil kui elatise maksmisena. Kohtu hinnangul on väheusutav, et hagejate seaduslik esindaja oleks soovinud loobuda ülalpidamise nõudest kostja vastu igal viisil, arvestades tema enda piiratud võimalusi ülalpidamise andmiseks. 46. Kuna tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks puuduvad erisätted, saab ka tagasiulatuvalt elatist välja mõistes lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest. Arvestades tagasiulatuva elatise nõudega kaasnevat täiendavat koormust kohustatud isikutele, tuleb tagasiulatuva elatise suuruse kindlaksmääramisel kooskõlas Riigikohtu seisukohaga (RKTKo 3-2-1-136-13, p-d 13, 15) määrata ülalpidamiskohustuse ulatus õigustatud isiku toonaste vajaduste järgi

§ 99

mõttes, arvestades mh ka kohustatud isiku varalist seisundit

§ 102

ja § 105 lg 3 mõttes koosmõjus

§-ga

  1. Seega tuleb elatist tagasiulatuvalt välja mõistes arvestada nii vanema toonast kui ka kohtulahendi tegemise ajal olemasolevat ülalpidamisvõimet ja elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid, et vältida vanema (ja tema teise lapse või teiste laste) asetamist äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda põhjusel, et õigustatud isik ei ole esitanud kohe vajaduse ilmnedes tema vastu nõuet ning on teinud seda hiljem, nõudes ülalpidamist tagantjärgi (RKTKo 3-2-1-136-13, p 14). Eeltoodust tulenevalt peab õigustatud isik ülalpidamisnõude viivitamisega esitamisel arvestama võimalusega, et kohustatud isiku muutunud varalise seisundi tõttu saab viimaselt haginõude esitamisele eelnenud ajavahemiku eest välja mõista väiksema elatise. Kohus leiab käesolevas asjas tuvastatud asjaolude põhjal, et hagejate vajadused olid tagasiulatuva elatise nõude perioodil võrreldavad käesoleval hetkel olemasolevatega. Seevastu kostja võimalused elatise andmiseks on tänaseks vähenenud töö kaotamise tõttu. Eeltoodust tulenevalt kohus asub seisukohale, et kostjalt on põhjendatud ja õiglane välja mõista tagasiulatuv elatis võttes aluseks pool kostjalt iga hageja kasuks väljamõistetavast igakuisest elatisest. Seega kohus mõistab kostjalt välja tagasiulatuva elatise järgmiselt: - A kasuks ühekordse maksena perioodi 07.07.2019 kuni 27.02.2020 (s.o 7 kuud ja 21 päeva2) eest (7x53,5 + 53,5/30x21 = 374,5 + 37,45) 411,95 eurot; - B kasuks ühekordse maksena perioodi 04.10.2019 kuni 27.02.2020 (s.o 4 kuud ja 24 päeva) eest (4x40 + 40/30x24 = 160 + 32) 192 eurot; - C kasuks ühekordse maksena perioodi 07.07.2019 kuni 27.02.2020 eest (50x7 + 50/30x21= 350 + 35) 385 eurot.
  2. Kokkuvõtvalt, rahuldab kohus hagi osaliselt ning mõistab K. J.lt A kasuks välja tagasiulatuva elatise ühekordse maksena summas 411,95 eurot perioodi 07.07.2019 kuni 27.02.2020 eest ning elatise 107 eurot kuus alates 28.02.2020 kuni A täisealiseks saamiseni xx.xx.
  3. Mõistab K. J.lt B kasuks välja tagasiulatuva elatise ühekordse maksena summas 192 eurot perioodi 04.10.2019 kuni 27.02.2020 eest ning elatise 80 eurot kuus alates 28.02.2020 kuni B täisealiseks saamiseni xx.xx.
  4. Mõistab K. J.lt C kasuks välja tagasiulatuva elatise ühekordse maksena summas 385 eurot perioodi 07.07.2019 kuni 27.02.2020 eest ning elatise 100 eurot kuus alates 28.02.2020 kuni C täisealiseks saamiseni xx.xx.
  5. Kohus hagejate taotlusel määrab, et K. J.l tuleb temalt väljamõistetud elatis maksta iga kuu
  6. kuupäevaks M. M. pangakontole nr XXXXXX (AS Swedbank).
  7. 02.03.2020.a määrusega rahuldas kohus hagejate taotluse elatise maksmise õigussuhte esialgseks reguleerimiseks hagi tagamise korras, kohustades K. J.t tasuma kuni tsiviilasja nr 220-3260 menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumisest igakuist elatist hagejate ülalpidamiseks summas 450 eurot, s.o ühele lapsele 150 eurot kuus. Kohus selgitab, et kohtuotsus asendab Viru Maakohtu 02.03.
  8. a määrusega tsiviilasjas nr 2-20-3260 kohaldatud hagi tagamise abinõud.
  9. Vastavalt PHS § 57 lg 1 läheb kohtumenetlusaegse elatisabi saaja nõue elatisabi määramise otsuse tegemisel üle riigile võlgniku ja võlausaldaja vahelises vaidluses tehtud kohtulahendis 2 Kasutatud vanuse/kuupäevade vahe kalkulaatorit aadressil www.kalkulaator.ee/et/vanus märgitud ulatuses, kuid mitte rohkem kui elatisabi taotlejale riigi poolt väljamakstud elatisabi ulatuses. Kohus selgitab, et kohtuotsuse täitmisel tuleb arvestada juba tasutud elatisega, so hagejatel ei ole õigus nõuda elatist käesoleva kohtuotsuse sundtäitmisel Viru Maakohtu 02.03.2020 hagi tagamise määruse alusel tsiviilasjas nr 2-20-3260 elatisabi taotlejale riigi poolt väljamakstud elatisabi ulatuses. M. M. pangakontoväljavõtte põhjal (dtl 104) on hagejate seaduslikule esindajale 08.04.2020 makstud Sotsiaalkindlustusameti poolt elatisabi summas 590,31 eurot. Menetluskulud 50.TsMS § 173 lg-te 1 ja 2 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetluse lõpetavas määruses. Asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Menetluskulude jaotus märgitakse ka siis, kui menetlusosalised seda ei taotle. Hagejad on taotlenud jätta menetluskulud kostja kanda ja leidnud ka, et elatise haginõudest väiksemas suuruses väljamõistmisel tuleks kohaldada menetluskulude jaotamisel TsMS § 163 lg-s 2 sätestatut. Viidatud sätte kohaselt kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Tsiviilasja materjalide põhjal on hagejad pakkunud kostjale kompromissina menetluses 150 eurot (dtl 115). Kohus leiab, et kuivõrd rahuldatud nõue jääb suuruselt hagejate ja kostja poolt kompromissina pakutu vahepeale, ei ole põhjendatud osutatud sättele tuginemine kummagi poole kasuks. Kostja on taotlenud menetluskulude poolte endi kanda jätmist viidates § 162 lgle
  10. Viidatud sätte kohaselt kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kohus ei pea põhjendatuks ka viidatud sätet käesolevas asjas kohaldada. Kohus kohaldab TsMS § 163 lg 1, mille kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldab hagi osaliselt ja arvestades, et mõlemal poolel on lepingulised esindajad, asja olemust ja hagi rahuldamise ulatust, leiab, et käesolevas asjas on põhjendatud jätta poolte menetluskulud nende endi kanda. Kuna kohus jätab menetluskulud poolte endi kanda, siis ei määra kohus kindlaks ka menetluskulude suurust. (allkirjastatud digitaalselt) Kaire Pullerits Kohtunik

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.