KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadri Sullin Otsuse tegemise aeg ja koht 25. jaanuar 2021. a, Tallinn Haldusasja number 3-20-1759 Haldusasi XX kaebus Vabariigi Val
§ 21
lg 1 p 4 järgi keeldutakse kodakondsuse andmisest isikule, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest.
§ 21
lg 11 alusel võib erandina anda Eesti kodakondsuse isikule, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest ja kelle karistatus on kustunud, võttes arvesse kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut. 3
(6)
§ 21
lg 11 vastuvõtmisel oli seletuskirjas1 selgitatud, et
§ 21
lg 1 p 4 ei sätesta imperatiivse normina mingit ajalist piirangut karistuse ja karistatusega arvestamisel, kui oli tuvastatud tahtlike kuritegude eest korduv karistamine. Välismaalase põhiõiguste hulka ei kuulu Eesti kodakondsuse saamine. Millistele isikutele ja millistel tingimustel kodakondsus antakse, on iga riigi suveräänne otsustus. Kodakondsuse andmine ei ole riigi kohustus, vaid õigus ning kodakondsuse saamise piirangu õigustatus tuleneb Eesti rahva julgeoleku, tervise ja avaliku korra kaitsmise vajadusest. Riigikohus on siiski 11.10.2011 otsuses nr 3-4-1-7-01 selgitanud, et piirang, mis on seotud kriminaalkorras karistamisega ja saadab isikut kogu elu, arvestamata toimepandud tahtliku kuriteo laadi ja raskust, võib olla ebaproportsionaalne soovitud eesmärgiga.
§ 21
lg 1 p 4, mis välistab kodakondsuse andmise, võib kohaldamisel viia põhiseaduses sätestatud proportsionaalsuse nõude rikkumiseni. Vältimaks kaalutlusõiguse puudumise tõttu ebaproportsionaalseid otsuseid, nähakse ette kaalutlusõiguse teostamise õigus Vabariigi Valitsusele Eesti kodakondsuse andmisel ja taastamisel isikule, keda on korduvalt karistatud tahtlike kuritegude toimepanemise eest ja kelle karistatus on kustunud. Kodakondsuse seaduse vastav muutmine välistaks proportsionaalsuse nõude rikkumise ohu, sest näiteks teatud tahtlike kuritegude ohtlikkus ja mõju tänapäeva ühiskonnas võib olla märkimisväärselt vähenenud ja sellisel juhul kodakondsuse andmisest keeldumine võib olla ebaproportsionaalne. Vabariigi Valitsuse poolt kaalutlusõiguse teostamine annaks võimaluse hinnata kuriteo ohtlikkust ja kriminaalseadusega kaitstavat väärtust. 5. Riigikohus on 20.10.2008 otsuses nr 3-3-1-42-08 selgitanud, et on üldtunnustatud, et kodakondsus on isiku ja riigi vaheline püsiv seos (p 29). Kuna kodakondsus toob kaasa kohustusi mõlemale poolele, omab ka tähtsust veendumus naturalisatsiooni korras kodakondsuse taotleja õiguskuulekusest, sest kodakondsus loob riigile ka kohustusi (p 30). Tallinna Ringkonnakohus on 23.08.2018 otsuses nr 3-17-1866 selgitanud analoogselt seletuskirjas ja Riigikohtu poolt märgitule, et naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamine ei ole välismaalase põhiõigus ning Vabariigi Valitsusel on
§ 21lg 11 alusel kodakondsuse andmise otsustamisel suur kaalutlusruum.
Kohus saab selle otsuse õiguspärasust hinnates kontrollida kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist Vabariigi Valitsuse poolt, kuid ei saa hinnata otsuse otstarbekust ega teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest (HKMS § 158 lg 3). Ilmselgelt õigusvastane ei ole valitsuse arusaam, et mida raskemaid kuritegusid on erandina kodakondsust taotlev isik varem toime pannud, seda kauem tuleb tal pärast karistatuse kustumist oma õiguskuulekust demonstreerida. Kuigi seadus ei sätesta erandina kodakondsuse andmisel tähtaega, mille jooksul taotleja õiguskuulekust hinnata, ei saa pidada õigusvastaseks sedagi, kui vastustaja lähtub enda kujundatud halduspraktikast, tingimusel, et sellist tähtajalist piirangut ei kohaldata konkreetse taotlejaga seotud olulisi asjaolusid arvesse võtmata. 6. Eeltoodust tulenevalt võtab kohus kokku, et kuigi kaebajal puudub subjektiivne õigus kodakondsuse saamiseks, on tal samas õigus, et tema taotlust kaalutaks igakülgselt ja õiguspäraselt. Kohus leiab, et vastustaja on asjaolude hindamisel teinud olulisi kaalutlusvigu. Kaalutlusvigadeks on nii oluliste asjaoludega arvestamata jätmine kui ka asjaolude ebaõige väärtustamine. Kohus märgib, et ei saa asuda vastustaja asemel ise kaaluma kaebajat soodustavate asjaolude vastukaaluna asjaolusid, mis räägivad kaebaja kahjuks ja millele vastustaja ei ole tuginenud. Kohus arvestab vastustaja kaalutlustena üksnes asjaolusid, mis on toodud otsuse õiguslike järelduste osas, kuivõrd kaalutlused ja põhjendused peavad olema omavahel sisuliselt seotud. Ainuüksi asjaolu kirjeldamine haldusakti esimeses osas ei tähenda seda, et vastustaja on asjaolule ka kaalumisel tuginenud. Käesoleval juhul on vastustaja teinud järgmised kaalutlusvead: 1 https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/46c775c0-5fc5-3ca5-a8fe1b84078ad1e8/Kodakondsuse%20seaduse,%20karistusregistri%20seaduse%20ja%20sellest%20tulenevalt%20riigil%C3 %B5ivuseaduse%20muutmise%20seadus, algteksti lõpus 4
(6)- Vastustaja on märkinud, et kaebaja oli teo ajal, mille eest talle mõisteti karistus
- aasta kohtuotsusega, alaealine. Vastustaja esitatud
- aasta otsusest (vt 01.12.2020 vastus) nähtub, et ka selle otsuses toodud tegude toimepanemise ajal oli kaebaja kahe esimese teo (vargus ja müük) ajal alaealine. Kolmanda teo panid ta toime vähem kui kuu aega pärast täisealiseks saamist. Kohus on ka lugenud tegude toimepanemist alaealisena ja süü ülestunnistamisele ilmumist kergendavateks asjaoludeks (otsuse lk 5). Seega on olulises osas kuriteod toimepandud alaealisena (3 tegu) ning üks tegu vahetult pärast täisealiseks saamist. Seadus küll on tõmmanud range piiri ala- ja täisealisuse vahele, kuid käesoleval juhul tuleb tegude toimepanemise järgnevust arvestades hinnata ka, kas selle põhjuseks võis veel olla väljakujunemata isiksus. Kogumis nähtub, et vastustaja ei ole arvestanud siinkohal süütegude toimepanemise kõiki olulisi asjaolusid, sh kaebaja alaealisust kokku 3 teo osas. - Vaidlustatud korralduse põhjendavas osas on
- a kohtuotsuse kontekstis käsitletud üksnes alkohoolsete jookide omandamist ja tarvitamist (lk 2). Kokkuvõtlikult on vastustaja hinnanud, et kaebaja toimepandud kuritegude ohtlikkus ja mõju tänapäeva ühiskonnas ei ole vähenenud (lk 3). Kaebaja mõisteti
- aastal süüdi KarS § 330 järgi, mis on tunnistatud 01.01.2015 jõustunud Karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusega kehtetuks. Eelnõu materjalidest nähtub2, et normi kehtetuks tunnistamise võimalik mõju turvalisusele ja sihtrühmale puudub ning õiguskaitse tegevusele on vähene mõju (seletuskirja lisa 2, süütegude tabel). Seletuskirja lisast (kuritegude statistika) nähtub, et KarS § 330 alusel toimepandud kuritegude arv on
- aastast kahanenud 72 juhult 2 juhuni
- aastani. Eelnõu seletuskirjas (lk 83) on selgitatud: Alkohoolse joogi käitlemine on VangS § 63 alusel karistatav distsiplinaarkorras. Selle teo kriminaliseerimine on vastuolus ne bis in idem-põhimõttega. Kuigi vanglas kehtivad julgeolekukaalutlustel karmimad käitumiseeskirjad kui vabaduses, on alkohoolse joogi (mis oma olemuselt ei ole reeglina ebaseaduslik või keelatud – vrd ka narkootiline aine) valdamise või tarvitamise lugemine kuriteoks ka ülekriminaliseerimine. Kuna alkohoolse joogi toimetamine vanglasse on tulenevalt selle olemusest ja kogusest (vrd ka narkootiline aine, mis oma väikese koguse tõttu on lihtsamini peidetav) tõhusa kontrolli käigus avastatav, ei kujuta selle teo dekriminaliseerimine ka ohtu vangla või kinnipeetavate julgeolekule. Eeltoodust tulenevalt on kuritegu, millele vastustaja on
- aasta kohtuotsusest tulenevas osas tuginenud, minetanud oma ohtlikkuse ja mõju tänapäeva ühiskonnas, kuna seadusandja on pidanud võimalikuks vastava teo dekriminaliseerida. Kohus möönab, et alkoholi kuritarvitamine on jätkuvalt Eesti ühiskonnas oluline probleem, kuid hetkel ei ole kaebajale etteheidetav alkoholi kuritarvitamine mistahes viisil, vaid korduvate kuritegude toimepanemine. Ka ei ole kaebaja liiklusalane väärtegu seotud alkoholi tarvitamisega. Vastustaja järeldus, et dekriminaliseeritud teo ohtlikkus ja mõju ühiskonnas ei ole vähenenud, on vastuolus esitatud statistika ning ka seadusandja tahtega tegu dekriminaliseerida. Seega on
- aasta kohtuotsusest tuleneva teo kaalukus nii kitsalt kaebajast tulenevalt kui ka ühiskonna silmis laiemalt aja jooksul oluliselt vähenenud ning vastustaja järeldus on selles osas ekslik. - Kaebaja on ärakuulamisel (otsuse lk 2 teine lõik) selgitanud, et oli kuritegude toimepanemise ajal noor, kahetseb toimepandut, on karistuse ära kandnud ja olnud edaspidi seaduskuulekas. Ta elu on muutunud, tal on pere ja kaks last, ta on omandanud kõrghariduse. Kokkuvõttes on ta sündinud, õppinud ja elanud Eesti Vabariigis ning ilma kodakondsuseta on raske elada. Vastustaja otsuse põhjendustest ei nähtu kaebaja põhjendustega arvestamist, sealjuures väljatoomist, miks need ei kaalu üles toimepandud kuritegusid. Ka siis, kui vastustaja isiku toodud põhjendustega ei nõustu, peab haldusaktist nähtuma nende kaalumine koos põhjendustega. Vastustaja halduspraktika kohaselt on reeglina võimalik kodakondsust erandina anda isikule, kes on toime pannud korduvalt raskeid kuritegusid, kui isiku karistatuse kustumisest on möödunud vähemalt viis aastat ja kõik muud asjaolud toetavad kodakondsuse andmist erandina. Nagu eelnevalt selgitatud, ei tohi halduspraktika ehk formaliseerimata halduseeskiri takistada kõigi asjakohaste kaalutluste arvestamist. Kokkuvõttes on kaalutlusvead sarnased või isegi määravamad (nt alaealisuse otsuses too2 https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/78433b29-8b2f-4281-a582-0efb9631e2ad 5
(6)mata ja KarS § 330 kehtetuks tunnistamise arvestamata jätmine), kui on kaalutud Tallinna Ringkonnakohtu 05.06.2020 otsuses nr 3-19-1747, kus nõustuti samuti halduskohtuga, et vastustaja korraldus tuleb tühistada ning kohustamisnõue rahuldada. Samas otsuses pidas ringkonnakohus oluliseks nii seda, et taotleja pani teod toime alaealiselt või napilt täisikka jõudmisel, samuti oli taotleja oma probleemid alkoholiga ületanud. Kohus märgib, et ka käesolevas asjas ei nähtu mistahes jätkuvaid probleeme alkoholi tarvitamisega. Vastav tegu on ka praeguseks dekriminaliseeritud. Vastustaja otsuses puuduvad põhjendused, miks peaks jätkuvalt kaalukaks pidama tegusid, mis on pandud toime alaealisena, kuu jooksul pärast täisealiseks saamist või mis on seadusandja poolt dekriminaliseeritud.
- Kohus rahuldab kaebuse, tühistab vastustaja korralduse ja kohustab vastustajat vaatama kaebaja taotluse uuesti läbi. Kohus selgitab, et kaebajal puudub põhiõigus kodakondsuse saamiseks, kuid vastustajal tuleb taotlust uuesti läbi vaadates kaaluda kõiki asjakohaseid asjaolusid, sh neid, mida kohus on välja toonud käesoleva otsuse punktis
- HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehti vastustaja kahjuks. Seetõttu tuleb menetluskulud jätta vastustaja kanda. Kaebaja on tasunud kaebuselt riigilõivu 15 eurot. Muude menetluskulude väljamõistmist kaebaja taotlenud ei ole. Seega tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista riigilõiv 15 eurot. Lahendi avaldamisel asendab kohus kaebaja nime ja isikukoodi tähemärkidega. Kohtuotsuses toodud aastaarvude ja tegude üldiste kirjelduste järgi ei ole kaebaja üheselt tuvastatav. Samas peab nii täidesaatva kui ka kohtuvõimu tegevus olema avalikult kontrollitav ning kohtumenetluste ja kohtupraktika avalikkus on oluline põhiseaduslik väärtus. /allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Sullin 6
(6)