← Eesti

5-20-11/9

RIIGIKOHUS PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetluse alus Menetlusosalised Asja läbivaatamise viis 5-20-11 12. märts 2021 E

) § 424 lõige 2) ja karistas teda 1 aasta ja 1 kuu pikkuse vangistusega. Kohus määras

§ 74

alusel kohe kandmisele 1 kuu ja 28 päeva vangistust, jättes ülejäänud 11 kuud vangistust täitmisele pööramata. Karistuse kohaldamata jätmise tingimuseks oli 2 aasta ja 2 kuu pikkuse katseaja jooksul kontrollnõuete ja kohustuste täitmine. Muu hulgas pidi A. Uibu hoiduma alkoholi tarvitamisest (

§ 75

lõike 2 punkt 2), esitama kriminaalhooldajale andmeid oma kohustuste täitmise kohta (

§ 75

lõike 1 punkt 3) ja andma käitumiskontrolli lõpuni alkoholi liigtarvitamise tuvastamiseks vereanalüüse, jäädes analüüsi näiduga kokkulepitud piiresse (

§ 75lõike 4 alusel).

  1. Tartu Vangla kriminaalhooldusametnik esitas
  2. septembril 2020 Tartu Maakohtule erakorralise ettekande, milles märkis, et süüdimõistetu tarvitas alkoholi 4., 5., 6., 7., 8., 9.,
  3. ja
  4. septembril
  5. Alkoholi tarvitamist
  6. ja
  7. septembril tõendasid indikaatorvahendiga kontrolli protokollid. Alkoholi tarbimist tõendas ka
  8. septembri
  9. a laboratoorse vereanalüüsi vastus, millest selgus, et alkoholi liigtarvitamist näitava biomarkeri tase oli kõrgem lubatust ja oluliselt kõrgem võrreldes varasemate proovidega. A. Uibu tunnistas kirjalikus seletuses, et tarvitas alkoholi 4.–
  10. septembrini
  11. Kriminaalhooldusametnik arvas, et lisakohustuste määramisest või katseaja pikendamisest poleks kasu, ja tegi kohtule ettepaneku pöörata karistuse ära kandmata osa täitmisele. 5-20-11
  12. Tartu Maakohus leidis, et kriminaalmenetluse seadustikus (KrMS) ette nähtud menetluskord ei võimalda erakorralise ettekande sisulist lahendamist. Kohus tunnistas kriminaalmenetluse seadustiku põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles see ei reguleeri erakorralise ettekande läbivaatamise menetluses süüdimõistetu õigusi ja käitumiskontrolli nõuete rikkumise kohta tõendite kogumise korda. Kriminaalhooldusametniku erakorralise ettekande jättis kohus läbi vaatamata, edastades määruse
  13. detsembril 2020 Riigikohtule. TARTU MAAKOHTU MÄÄRUSE PÕHJENDUSED
  14. Tartu Maakohtu hinnangul sai seadusega nõutud korras (indikaatorvahendiga) tuvastatuks lugeda, et süüdimõistetu tarvitas alkoholi
  15. ja
  16. septembril
  17. Seetõttu rikkus ta

§ 75lõike 2 punkti 2 kohustust.

Tuvastatuks sai lugeda ka selle, et süüdimõistetu rikkus

§ 75

lõike 4 alusel pandud kohustust tagada, et alkoholi tarbimist näitava vereanalüüsi näit jääks kokkulepitud piiridesse. Kuid hinnang tuli anda ka 4.–9. septembrini 2020 toimunud väidetava alkoholi tarvitamise kohta. Seda põhjusel, et kohus on seotud talle esitatud ettekandega, ning ka seetõttu, et tuvastatud rikkumise raskusest sõltub, millist

§ 74lõikes 4 sätestatud järelmit tuleks isiku suhtes kohaldada.

  1. Ainus teave 4.–
  2. septembrini 2020 toimunud väidetava alkoholi tarvitamise kohta sisaldus isiku kirjutatud seletuses. Sisuliselt on tegemist isikut ennast süüstava teabega. Kriminaalmenetluse seadustikust ega kriminaalhooldusseadusest ei selgu, kas ja millistel tingimustel võiks see teave olla tõendina lubatav. Ka ei selgu, kas kriminaalhoolduse käigus on süüdimõistetul õigus teada, et kriminaalhooldajale antud seletuse alusel võidakse tema karistus täitmisele pöörata ja see võib tuua kaasa vabaduse kaotuse. See lünk takistab erakorralise ettekande sisulist lahendamist.
  3. Kriminaalmenetluse seadustikust ei selgu seegi, kas ja kuidas võiks väidetava rikkumise kohta täiendavaid tõendeid koguda. Analoogia korras ei saa kohaldada võistleva menetluse reegleid. Uurimisprintsiibi rakendamiseks ei ole seaduslikku alust. Taas on tegemist lüngaga, mis takistab asja lahendamist.
  4. Kokkuvõttes on kriminaalmenetluse seadustikus kaks lünka, mis on loonud õigusselgusetu olukorra põhiseaduse (PS) §-s 20 ja PS § 22 lõikes 3 sätestatud põhiõiguste tagamisel. Seetõttu on kriminaalmenetluse seadustik põhiseadusega vastuolus osas, milles see ei reguleeri erakorralise ettekande läbivaatamise menetluses süüdimõistetu õigusi ega käitumiskontrolli nõuete rikkumise kohta tõendite kogumise korda.
  5. Põhiseadusvastaste lünkade tõttu ei ole kohtul võimalik võtta seisukohta 4.–
  6. septembrini 2020 toimunud väidetava alkoholi tarvitamise kohta. Seetõttu ei saa kohus teha erakorralise ettekande alusel sisulist lahendit selle kohta, millist

§ 74lõikes 4 sätestatud meedet kohaldada.

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED 9. Riigikogu nimel arvamuse esitanud õiguskomisjon leidis, et kriminaalmenetluse seadustik on põhiseadusega kooskõlas. Käitumiskontrolli nõuete ja kohustuste täitmata jätmine ei ole uus kuritegu, mille kohta tõendite kogumise ja hindamise menetlus peaks olema sarnane võistleva üldmenetlusega. Õigus mitte tunnistada enda vastu ei laiene juba mõistetud karistuse täitmisele pööramise menetlusele. Mis puudutab tõendite kogumist ja hindamist, siis kriminaalmenetluse seadustik on jätnud kohtule avara otsustusruumi, mida on tunnustatud ka kohtupraktikas. 2

(6)5-20-11
  1. Tartu Vangla leidis, et põhiseadusega ei ole vastuolus, et kriminaalmenetluse seadustikus ei ole reguleeritud erakorralise ettekande läbivaatamise menetluses süüdimõistetu õigusi ja käitumiskontrolli nõuete rikkumise kohta tõendite kogumise korda.
  2. A. Uibu arvamust ei esitanud.
  3. Õiguskantsler leidis, et väidetav lünk ja selle võimalik põhiseadusvastasus ei saanud mõjutada erakorralise ettekande sisulist lahendamist, mistõttu ei ole taotlus lubatav lünga asjassepuutumatuse tõttu. Esiteks oli kohtul võimalik erakorraline ettekanne läbi vaadata ja otsustada, kuidas tuvastatud rikkumisele

§ 74lõike 4 alusel reageerida.

Seda põhjusel, et maakohus luges seadusega sätestatud korras tõendatuks, et isik tarbis alkoholi kahel päeval. Ülejäänud päevade alkoholitarbimisel ei saanud olla määravat tähendust

§ 74lõikes 4 nimetatud meetme valikule.

Teiseks ei saanud seletus kui tõend olla lubatav tulenevalt alates 1. jaanuarist 2013 kehtivast kriminaalhooldusseaduse (KrHS) §-st 261 ja korrakaitseseaduse §-dest 38–41, mille kohaselt ei või alkoholi tarbimist tuvastada isiku seletuse põhjal. Igal juhul ei esine õiguskorras maakohtu väidetud lünka, mis seostuks isiku õigusega mitte tunnistada enda vastu.

§ 75lõike 1 punkti 3 kohustust esitada andmeid oma kohustuste täitmise kohta tuleb koos Kr

HS § 31 lõigetes 2 ja 3 sisalduvate viidetega isiku seletustele tõlgendada selliselt, et kontrollnõuete rikkumise kahtluse korral on kriminaalhooldusalune kohustatud seletuse andma ja sellest keeldumine on omakorda kontrollnõude rikkumine, mille tõttu võib karistuse täitmisele pöörata (sõltumata sellest, kas isik alkoholi ka tegelikult tarbis). See normistik on põhiseadusega kooskõlas.

  1. Justiitsminister leidis, et vaidlusaluste normide väidetav puudumine ei ole põhiseadusega vastuolus. Õigus mitte olla sunnitud tunnistama iseenda vastu (PS § 22 lõige 3) kehtib ainult menetluste puhul, milles otsustatakse isiku süü ja karistamise üle. Menetlus, mille käigus hinnatakse, kas isik on rikkunud käitumiskontrolli nõudeid, ei ole olemuselt ega formaalselt karistuslik menetlus. PS § 22 lõikes 3 sätestatud õigus sellele ei laiene. Seda on varem aktsepteerinud ka Riigikohus (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. oktoobri
  3. a määrus asjas nr 3-1-1-82-12). Käitumiskontrolli nõuete rikkumise kohta tõendite kogumine on kriminaalmenetluse seadustikus kohtupraktika kohaselt piisavalt reguleeritud. Erakorralise ettekande läbivaatamise menetluse sätestavad KrMS §-d 427 ja 432, kusjuures neis reguleerimata küsimustes võib kohaldada üldisi sätteid (sh KrMS § 61 tõendite hindamise kohta) osas, milles see pole vastava menetluse olemusega vastuolus. Kohtunikule on seadusega jäetud avar otsustusruum menetluse kujundamisel. Kohtupraktikast nähtub, et kohtunikult eeldatakse aktiivset rolli karistuse täitmisele pööramise asjaolude väljaselgitamisel. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  4. Kohtuasja keskmes on küsimus, kas põhiseadusega nõutava üksikasjalikkusega on reguleeritud menetlus, milles kohus peab otsustama, kuidas lahendada kriminaalhooldusametniku erakorraline ettekanne käitumiskontrolli nõuete ja kohustuste rikkumiste kohta. Täpsemalt leidis maakohus, et kuigi põhiseadus seda nõuab, on seaduse tasandil reguleerimata kaks olulist küsimust. Esiteks pole sätestatud, kas süüdimõistetul on selles menetluses õigus mitte tunnistada iseenda vastu, kas ja kuidas tuleb teda sellest õigusest teavitada ja millised on selle teavitamata jätmise tagajärjed süüdimõistetu selgituste tõendina lubatavusele. Teiseks on reguleerimata, kas ja kuidas võib käitumiskontrolli nõuete ja kohustuste rikkumise kohta kohtus tõendeid koguda.
  5. Kohtulahendi alusel saab konkreetsest kohtuasjast alguse saanud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses hinnata sellise normi põhiseaduspärasust, mis on põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 lõike 2 mõttes asjassepuutuv (asjassepuutuvuse tingimuse 3

(6)5-20-11 kohta vt Riigikohtu üldkogu
  1. detsembri
  2. a otsus asjas nr 3-4-1-10-00, punkt 10;
  3. oktoobri
  4. a otsus asjas nr 3-4-1-5-02, punkt 15; menetlusnormide asjassepuutuvuse kohta Riigikohtu üldkogu
  5. aprilli
  6. a määrus asjas nr 3-2-1-75-14, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika). Asjassepuutuv peab olema ka õigustloova akti andmata jätmine, mille põhiseaduspärasuse kontrollile laienevad lisaks spetsiifilistele nõuetele mutatis mutandis ka samad põhimõtted, mis õigusnormide asjassepuutuvuse puhul (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  7. aprilli
  8. a määrus nr 5-17-42/9, punktid 25–30).
  9. Õiguskantsler kahtleb taotluse lubatavuses, kuna alkoholi tarbimist ei pruugi olla võimalik tõendada muul viisil kui ainult kriminaalhooldusseaduses ja korrakaitseseaduses sätestatud korras, mis ei näe ette alkoholi tarvitamise tuvastamist isiku seletuse põhjal. Seetõttu poleks praegusel juhul asjassepuutuvad maakohtu tuvastatud lüngad, mis puudutavad süüdimõistetu seletuste kui tõendi lubatavust. Kolleegium märgib, et alkoholi tarvitamise tõendamist süüdimõistetu seletustega peeti lubatavaks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  10. oktoobril 2012 asjas nr 3-1-1-82-12 tehtud määruses (punkt 12), kus lükati ka kõrvale sarnane väide, et joobeseisundi tuvastamisel oleks tulnud järgida praegu kehtiva õigusega võrreldavaid nõudeid, mis olid siis sätestatud politsei ja piirivalve seaduses.
  11. Õiguskantsler seadis taotluse lubatavuse kahtluse alla ka põhjusel, et vaidlusalused lüngad ega nende võimalik põhiseadusvastasus ei saanud mõjutada otsustust, kas jätta erakorraline ettekanne läbi vaatamata või see sisuliselt lahendada. Kolleegium möönab, et maakohtul oleks tulnud pärast rikkumiste tuvastamist (vt eespool punkti 4) erakorraline ettekanne sisuliselt lahendada, kuna

§ 74

lõige 4 näeb rikkumise tuvastamisel ette kohustuse kasutada kaalutlusõigust ja kohaldada mõnda võimalikest järelmitest, sh on kohtul ka võimalus jätta seaduses kirjeldatud meetmed rakendamata (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. aprilli
  2. a määrus nr 1-06-9135/67, punkt 17 ja seal viidatud kohtupraktika). Kolleegiumil pole samas tarvilik selle väitega põhjalikumalt tegeleda. Selleks on PSJKS § 14 lõike 2 teise lause kohaselt sobivam kriminaalmenetluse seadustiku alusel toimuv menetlus, milles lahendatakse erakorralist ettekannet ja selle kohta tehtud otsustuste peale esitatud kaebusi. Maakohtu taotlus tuleb igal juhul jätta läbi vaatamata järgmistel põhjustel.
  3. Maakohus on ebaõigesti mõistnud õigusnorme ja kohtupraktikat, sh põhiseaduse sätteid, millest sõltub maakohtu kirjeldatud lünga olemasolu (vrd Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  4. detsembri
  5. a otsus asjas nr 3-4-1-50-14, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika, milles rõhutati normide õiget tõlgendust asjassepuutuvuse eeldusena).
  6. Õiguskorras ei esine lünka, mis seostuks isiku õigusega mitte tunnistada enda vastu kriminaalhooldusametniku erakorralise ettekande menetluses.

§ 74

alusel vangistusest tingimisi vabastamine tähendab isikule soodustusena tingimusliku vabaduse andmist, mille eest ootab avalik võim temalt kindlate nõuete ja kohustuste täitmist. Nende üldisemaks eesmärgiks on saavutada isiku õiguskuulekas käitumine (KrHS § 1 lõige 1). Tingimisi vangistusest vabastamise korraldus eeldab isiku aktiivset osalust enda käitumise kontrollimisel ja parandamisel koostöös kriminaalhooldajaga.

§ 75

lõike 1 punkt 3 sätestab kriminaalhooldusalusele laieneva kontrollnõudena ka koostöökohustuse ehk kohustuse esitada kriminaalhooldajale andmeid kohustuste täitmise kohta. See tähendab muu hulgas, et kriminaalhooldaja nõudel peab süüdimõistetu andma selgitusi oma tegevuse kohta, mis võib mõjutada kriminaalhooldust. Kui kriminaalhooldajal on alus kahtlustada isikut kontrollnõuete rikkumises, siis tuleb süüdimõistetul selle kohta vajaduse korral aru anda, nagu ta peab vajaduse korral aru andma kohustuste täitmise kohta ka siis, kui kriminaalhooldajal selliseid kahtlusi ei ole (nt kohustus esitada andmeid elatusvahendite kohta). Hooldusaluse seletusi eeldab ka KrHS § 31 lõige 2, mis reguleerib kriminaalhooldusametniku erakorralise ettekande koostamist. Kokkuvõttes paneb

§ 75

lõike 1 punkt 3 käitumiskontrollile allutatud süüdimõistetule kohustuse teha kriminaalhoolduse käigus kriminaalhooldusametnikuga koostööd, sh talle pandud kohustuste 4

(6)5-20-11 täitmisel. Mõistagi ei pea isik PS § 22 lõikest 3 tulenevalt enda vastu tunnistusi andma võimalike uute süütegude kohta.
  1. Lisaks ei tulene PS § 22 lõikest 3 kohustust anda kriminaalhooldusametniku erakorralise ettekande menetluses süüdimõistetule õigus mitte tunnistada enda vastu. PS § 22 lõige 3 ei ole selles menetluses kohaldatav. Kontrollnõuete rikkumine ei ole süütegu, mille eest tunnistataks isik süüdi ja mõistetaks karistus. Isiku süüditunnistamine ja tema vangistusega karistamine on otsustatud juba varasemas kriminaalmenetluses. Vangistuse täitmisele pööramine olukorras, kus isikule on jäetud piiratud vabadus üksnes kohtu seatud tingimustel, ei ole võrreldav eelnenud süüditunnistamise ja vangistusega karistamisega (vt ka Euroopa Inimõiguse Kohtu
  2. septembri
  3. a otsus asjas Ganusauskas vs. Leedu, nr 47922/99, ja
  4. oktoobri
  5. a otsus asjas Brown vs. Ühendkuningriik, nr 968/04, milles leiti, et inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 menetluslikud õigused ei ole kohaldatavad võrreldavates menetlustes). Seetõttu pole tegemist menetlusega, milles saaks tugineda PS § 22 lõikes 3 antud õigusele.
  6. Ka maakohtu kirjeldatud tõendite kogumise korra reguleerimata jätmise puhul ei ole tegemist lüngaga, vaid kriminaalmenetluse seadustikus antud ja kohtute pikaajalises praktikas tunnustamist ja sisustamist leidnud kohtu avara otsustusruumiga. Tõendite kogumise normistikku ei ole jäetud reguleerimata, vaid kohtule on õiguse rakendajana jäetud menetluse kujundamisel õigus juhtumipõhiseks otsustamiseks (vrd Riigikohtu üldkogu
  7. juuli
  8. a otsus asjas nr 3-1-1-18-12, punkt 49, milles üldkogu rõhutas, et

§ 74

lõike 4 alusel vangistuse täitmisele pööramise üle otsustamisel on täitmiskohtunikul lai kaalutlusõigus). Nagu

§ 74

lõike 4 järelmite valikul, on avar otsustusruum ka menetluse kujundamisel.

§ 74

lõike 4 kohaselt peab kohtunik kõigepealt tuvastama, kas esinevad

§ 74lõike 4 kohaldamise eeldused.

Lisaks faktiliste asjaolude tuvastamisele peab täitmiskohtunik valima kõige sobivama õigusliku tagajärje (eespool viidatud otsus asjas nr 3-1-1-18-12, punkt 49). Kohaldamise eelduste tuvastamine (ehk nõuete rikkumise tuvastamine) ega kohase õigusliku tagajärje valik (kaalutlusõiguse õige kasutamine) ei pruugi igas asjas olla mõeldav ka kohtumenetluses tõendite kogumiseta. Seega peab kohus saama tõendeid koguda vajaduse korral ka omal äranägemisel, arvestades siiski, et tegemist on pigem kiiret lahendamist vajava küsimusega.

  1. Mõistagi ei tähenda eelnev täielikku ja kontrollimatut vabadust. Kriminaalmenetluse seadustik annab menetlusele üldised raamid §-des 427 ja 432, samuti tõendamise ja tõendite kogumise üldtingimuste aspektist (nt KrMS § 61). Kohut piiravad muud põhiseaduse sätted ja neist tulenevad menetluslikud üldpõhimõtted. Tõhus ja õiglane menetlus tähendab siingi, et isikul peab olema võimalik saavutada talle soodus otsus menetluses, mis tagab osalemis-, ärakuulamis- ja vaidlustamisvõimaluse koos võimalustega esitada tõendeid enda kasuks ja avaldada arvamust enda vastu esitatud tõendite kohta.
  2. Samuti piiravad kõnesolevat otsustusruumi ka kohtupraktikas omaksvõetud seisukohad (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. juuni
  4. a määrus asjas nr 3-1-1-61-13, punkt 9.2 (viitega
  5. augusti
  6. a otsusele asjas nr 3-1-3-24-97, punkt 1), mille kohaselt peab kohus hindama, kas nõuet rikuti tahtlikult või ettevaatamatusest ning millega isik oma rikkumist põhjendab, samuti seda, kas see põhjus on mõjuv või mitte; eespool viidatud määrus asjas nr 3-1-1-82-12, punkt 12, milles heideti kõrvale väide, et süüdimõistetu enda seletuste põhjal ei ole lubatud alkoholi tarvitamise keelu rikkumist tuvastatuks lugeda, kuna pole järgitud politsei ja piirivalve seaduse nõudeid). Otsused alluvad edasikaebekorras kohtute kontrollile (vt selle kohta ka viidatud otsus asjas nr 3-1-1-18-12, milles tunnistati vastav edasikaebepiirang põhiseadusvastaseks), mis annab võimaluse vaidlusi tekitavates menetlusküsimustes ühtlase kohtupraktika kujunemiseks. 5

(6)5-20-11
  1. Eelnevat arvestades ei eksisteeri tõendite kogumise korras lünka, mille põhiseadusele vastavust kolleegiumil oleks võimalik hinnata.
  2. Lisaks ei tulene PS §-st 20 kohustust reguleerida tõendite kogumist kriminaalhooldusametniku erakorralise ettekande lahendamisel sarnase põhjalikkusega nagu menetluses, milles isik kuriteo toimepanemises süüdi tunnistatakse ja teda vangistusega karistatakse. Vangistuse täitmisele pööramisel ei otsustata uuesti isiku süüditunnistamise ja vabaduse võtmisega karistamise üle, vaid otsustatakse seda, kas vangistusest tingimisi vabastatu on käitumiskontrolli nõudeid ja kohustusi rikkunud ja kui ta on neid rikkunud, siis kas sellisel määral, et see toob kaasa karistuse täitmisele pööramise või muu asjakohase meetme. Vangistuse täitmisele pööramisel isikult vabaduse võtmise aluseks PS § 20 lõike 2 tähenduses on jätkuvalt seaduses sätestatud alustel ja korras varem tehtud süüdimõistev kohtuotsus (PS § 20 lõike 2 p 1). Seetõttu ei ole vangistuse täitmisele pööramine uus eraldiseisev vabaduse võtmine PS § 20 mõttes. Vangistusest tingimisi vabastatu kontrollnõuete ja kohustuste rikkumine ei too kaasa uut vabadusekaotust, vaid üksnes mõistetud vangistuse täitmisele pööramise ja koos sellega lõpu süüdimõistetu tingimuslikule vabaduses viibimisele. Selle otsustamine on nii menetluslikult, õiguslikult kui ka tõenduslikult üldjuhul märgatavalt vähem keerukas eelnenud kriminaalmenetlusest ning selleks seaduses sätestatud kord, sh tõendite kogumise kord, ei pea PS § 20 lõike 2 tähenduses vastama sama rangetele nõuetele nagu eelnevas süüditunnistamise ja karistamise menetluses (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. märtsi
  4. a määrus asjas nr 3-1-1-9-15, punkt 31, Euroopa Inimõiguse Kohtu eespool viidatud otsused Ganusauskas vs. Leedu ja Brown vs. Ühendkuningriik).
  5. Kokkuvõttes ei ole õiguskorras maakohtu kirjeldatud lünka, mille põhiseadusele vastavust saaks Riigikohus hinnata. Seetõttu ei ole taotlus lubatav ja tuleb jätta läbi vaatamata. Villu Kõve, Velmar Brett, Hannes Kiris, Ants Kull, Heiki Loot 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.