lg 1 sätestab, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks.
lg 2 p 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Riskihindamine ehk kinnipeetava kriminogeensete riskide hindamine toimub täitmiskava koostamise käigus (justiitsministri 14.05.2008 määrus nr 21 § 2 lg 1). Kohtupraktikas on välja kujunenud seisukoht, et individuaalsel täitmiskaval ja selle koostamise käigus toimuval riskihindamisel ei ole regulatiivset toimet ning täitmiskava või riskihindamise tulemusel kinnipeetavale antav hinnang ei mõjuta iseseisvalt kinnipeetava õigusi ja kohustusi (nt Riigikohtu 10.04.2019.a määrus asjas 3-18-111). Kaebajal puudub seega õigus riskihinnangut eraldiseisvalt vaidlustada. Kui vangla teeb riskihindamisele tuginedes mingeid otsuseid (näiteks kaebaja paigutamise või ümberpaigutamise kohta, mõne kaebaja taotluse rahuldamata jätmise kohta), siis on kaebajal õigus vaidlustada vastav otsus ning selle raames esitada oma vastuväited ka riskihindamisele. Kaebaja ei saa nõuda ka Tartu Vangla poolt maakohtule tingimisi enne tähtaega vabastamise otsustamiseks edastatud iseloomustuse tühistamist, sest ka sellel puudub vahetu mõju kaebaja õigustele ja kohustustele. Kuna kinnipeetava iseloomustus koostatakse sihtotstarbeliselt tingimisi enne tähtaega vabastamise menetluse jaoks, siis puudub sellel väljaspool vastavat menetlust iseseisev tähendus (nt Tartu Ringkonnakohtu 17. detsembri 2014. a määrus haldusasjas nr 3-14-51003, p 13). Kaebajal oli võimalus esitada vastuväited tema kohta koostatud iseloomustusele ja riskihindamisele tingimisi enne tähtaega vabastamise menetluses. Kui kaebaja ei nõustunud Tartu Maakohtu määrusega tema vabastamata jätmise kohta, oli tal õigus seda määruskaebusega vaidlustada, mida kaebaja ka tegi. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus
lg 1 p 1 kohaselt tagastab kohus kaebuse määrusega selle esitajale, kui vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. Halduskohtul on
lg 1 kohaselt pädevus lahendada üksnes avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidlusi. Kohus leiab, et
lg 1 p 1 alusel tuleb tagastada nõue tuvastada asjaolu, et kaebajat ei teavitatud 29.11.2017 Aleksander Kotti poolt määratud valediagnoosist õigeaegselt. Nõude eesmärk on kontrollida vangla arsti tegevust diagnoosi määramisel ja väidetavast valediagnoosist teavitamata jätmisel. Vangla arst tegutseb tervishoiuteenust osutades eraõiguslikus suhtes. Riigikohtu halduskolleegium on selgitanud, et kuigi tervishoiutöötaja on üldjuhul vangla koosseisuline teenistuja, ei muuda see kinnipeetava ja tervishoiutöötaja vahelist suhet avalik-õiguslikuks, sest vangla tervishoiutöötaja tegutseb tervishoiuteenuse osutamisel kutseala esindajana, mitte aga avaliku võimu ülesandeid täites (Riigikohtu 15.12.2010 otsus asjas nr 3-3-1-53-10, p 9). Ravi ja uuringute määramine vanglas on arsti erialane otsus, mis toimub tervishoiuteenuse osutamise käigus (Riigikohtu 18.09.2018 määrus asjas nr 3-18-1180/17, p 12). Kohus leiab, et diagnoosi määramine ja võimalikust valediagnoosist teavitamata jätmine on arsti erialane tegevus, mis toimub tervishoiuteenuse osutamise käigus. Seega ei saa arsti tegevust puudutava vaidluse lahendamine olla halduskohtu pädevuses ja kaebus tuleb
Kuna vaidlus on tekkinud eraõigussuhtest, on vaidluse lahendamine tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 1 kohaselt võimalik üksnes tsiviilkohtumenetluses. Tsiviilasju lahendavad maakohtud (TsMS § 9 lg 1). 11. Varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tuleb samuti tagastada.
lg 1 p 4 kohaselt tagastab kohus kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. VangS § 1¹ lg 8 sätestab, et vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Tallinna Vangla ja Tartu Vangla on kohtule kinnitanud, et kaebaja ei ole esitanud kahju hüvitamise taotlust, mis puudutab kaebuses toodud asjaolusid. Tartu Vangla 14.05.2020 vaideotsusest nr 1-11/256-2 nähtub, et kaebaja esitas oma vaides mittevaralise kahju hüvitamise nõude summas 10 000 eurot. Tartu Vangla selgitas kaebajale vaideotsuses, et kahju hüvitamiseks tuleb pöörduda eraldi taotlusega haldusorgani poole. Kohus nõudis Tartu Vanglalt vaide välja. Algselt oli tegemist kolme vaidega, mis said vangla poolt 15.04.2020 ühe vaidena registreeritud. Vaide eesmärk oli saavutada tingimisi enne tähtaega vabastamise otsustamist mõjutavate dokumentide muutmine. Kaebaja oli kahte vaidesse lisanud ühelauselised taotlused varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks, selgitamata, milles temale tekitatud kahju täpsemalt seisnes. Kohus leiab, et vaides sõnastatud kahju hüvitamise nõuded ei olnud sellisel kujul menetletavad ning pole ka seostatavad kaebuses esitatud kahju hüvitamise nõuetega. Kaebuses nõuab kaebaja varalise kahju hüvitamist saamata jäänud töötasu ulatuses ja mittevaralise kahju hüvitamist au või hea nime teotamise eest. Selliselt sõnastatud kahju hüvitamise taotlusi ei ole kaebaja Tallinna Vanglale ega Tartu Vanglale esitanud. Seega on kaebajal kaebuses esitatud kahju hüvitamise nõuete osas läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus ja need tuleb
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.