← Eesti

2-19-126452/42

Obsah (17)§ 208§ 101§ 217§ 218§ 214§ 220§ 222§ 223§ 107§ 115§ 127§ 221§ 225§ 114§ 116§ 103§ 128

2-19-126452 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Tartu Maakohus Roomet Sõnna Otsuse avalikult 10.veebruar 2021 Võru kohtumaja teatavakstegemise aeg ja koht Tsiviilasja number 2-19-126452 Ha

§ 208

lg 1 kohaselt kohustub asja müügilepinguga müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et 29.juunil 2019.a. sõlmisid pooled sõiduauto xxxxxxxxxxxxxxxxxx müügilepingu, kostja andis sõiduki hagejale üle ja hageja võttis auto vastu ning tasus selle eest kostjale 15 400 eurot.

§ 101

lg 1 p 3, 4 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kahju hüvitamist; taganeda lepingust. Kuna hageja ei tugine hagi menetlemisel enam müügilepingust taganemisele, ei käsitle kohus sellega seotud asjaolusid.

§ 217

lg 1 kohaselt peab ostjale üleantav asi vastama lepingutingimustele, eelkõige koguse, kvaliteedi, liigi, kirjelduse ja pakendi osas.

§ 217

lg 2 p 1,2 kohaselt asi ei vasta muu hulgas lepingutingimustele, kui asjal ei ole kokkulepitud omadusi, kokkuleppe puudumisel asja omaduste kohta ei sobi asi teatud eriliseks otstarbeks, milleks ostja seda vajab ja mida müüja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, kui ostja võis mõistlikult tugineda müüja erialastele oskustele või teadmistele, muul juhul aga otstarbeks, milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse.

§ 218

lg 1 kohaselt müüja vastutab asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui mittevastavus on olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale, isegi kui mittevastavus ilmneb hiljem. Pooled vaidlevad selle üle, kas müüdud sõiduk vastas lepingutingimustele. Kuna müügileping ei sisaldanud kokkulepet sõiduki kvaliteedi kohta, siis pidi sõiduk

§ 217lg 1 ja § 77 lg 1 järgi vastama tavapärastele kasutatud sõidukite nõuetele.

Pooled ei vaidle selle üle, et tegemist oli kasutatud autoga. Riigikohus on 07.04.2010 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-2310 (p 12) selgitanud, et kasutatud asjade puhul tuleb kolleegiumi arvates arvestada sellega, et asja senisest tavapärasest kasutamisest tingitud kulumine ja sellega kaasnevad puudused, mida sarnastel uutel asjadel ei esine, ei kujuta endast veel lepingutingimustele mittevastavusi. Samas tuleb lepingutingimustele mittevastavust jaatada siis, kui asjal on puudusi, mida müüdud asjaga võrreldavatel kasutatud asjadel tavaliselt ei esine. Kasutatud asjade puhul võib asja puudus olla tekkinud ka mittenõuetekohase hoolduse tagajärjel (Riigikohtu

  1. aprilli
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-10, p 12). Riigikohus on 10.oktoobri 2018.a. otsuses tsiviilasjas nr 214-37663 asunud seisukohale, et Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et eristada tuleb asja tavapärasel ülevaatamisel avastatavaid puudusi ning varjatud puudusi. Varjatud puudusteks on lepingutingimustele mittevastavused, mida ostja ei võinud avastada asja temalt eeldatava hoolsusega üldiselt väliselt üle vaadates. Sealjuures saab asjaolust, et võimalikule 4

(10)puudusele viitas spetsialist, järeldada, et tegemist oli varjatud puudusega (Riigikohtu
  1. mai
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-17, p 25;
  3. septembri
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1100-15, p 31)… Kolleegium leiab, et tegemist oli varjatud puudustega, mida ei saanud asja tavapärasel ülevaatusel tuvastada. Asjaolu, et tegemist oli varjatud puudustega, kinnitab see, et puudused oskas välja tuua spetsialist, ning see, et puuduseid ei avastatud isegi sõiduki tehnilise seisukorra kontrollimisel enne müügilepingu sõlmimist. Hageja A. B. annab kohtuistungil vande all ütlusi, et auto vaadati üle Tartus, neil oli kaasas inimene, kes teostas auto diagnostika; autol olid kulunud piduriklotsid ja kettad ja rehv kulunud, ei põlenud üks esilähitule lamp; tehti proovisõitu ja lepiti kokku hinnaalandamises 800 eurot; varjatud puudused ilmnesid hiljem; hageja helistas numbril, mis oli lepingus kirjas ja rääkis, mis puudused on ilmnenud ja inimene ei tahtnud tunnistada; hageja pöördus autoteenindusse ja viis päeva peale auto ostmist viidi läbi autodiagnostika; peale seda võttis hageja ühendust kostjaga telefoni teel, kuid kokkulepet ei saavutanud ja pöördus kohtusse; probleemid olid turbo tihendiga ja kõigi ülekande asjadega, need olid varjatud puudused, mis ilmnesid hiljem; kuna autot ei tõstetud üles ja esmase vaatluse käigus pealt vaadates ei olnud tuvastatud mootoril õli leket; peale ostu sõitis hageja Tartust Viljandisse ja hommikuks olid õliplekid auto all. Kostja E. I. annab kohtuistungil vande all ütlusi, et kuna see auto sai Leedust pere jaoks soetatud ja mingi aja möödudes selgus, et on naise jaoks liialt suur, otsustati sõiduk ära müüa; autot käis ostjale näitamas väimees; mingi kahe kuu ringis oli auto kostja käes; auto seisis tänavaplaatidel, ei olnud mingit õli leket; kui hageja käis autot vaatamas, siis katsetati seda pilli 160 km tunnis. TsMS § 272 lg 1,2 kohaselt on dokumentaalseks tõendiks igasugune kirjalikult, pildistamisega või video-, heli- või elektroonilise salvestusega või muu andmesalvestusega jäädvustatud dokument või muu sellesarnane andmekandja, mis sisaldab andmeid asja lahendamiseks tähtsate asjaolude kohta ja mida on võimalik kohtuistungil esitada tajutaval kujul. Dokumendid on ka ametlikud ja isiklikud kirjad, kohtulahendid teistes kohtuasjades ning menetlusosalise poolt kohtule esitatud eriteadmistega isikute arvamused. TsMS § 272 lg 1 ja 2 ning TsMS § 293 lg 2 järgi on dokumentaalseks tõendiks ka poolte poolt kohtule esitatud riiklikult tunnistatud eksperdi Raul Põdersalu ja eriteadmistega isikute arvamused hinnapakkumistena. Kohtu hinnangul ei saa olla kahtlust selles, et Moller Auto Viru, TK Motors OÜ, Servis House OÜ, 360 Auto OÜ ja GoCar OÜ, mis on avalikust äriregistrist nähtuvalt sõidukite remonti või varuosade müüki teostavad äriühingud, iseenesest käsitletavad asjatundjatena. Samas tuleb kõiki asjatundjate pakkumisi ja arveid analüüsida ka sisuliselt. Asja lahendamisel on oluline küsimus, kas kostja (müüja) on rikkunud pooltevahelist müügilepingut, andes üle lepingutingimustele mittevastava asja. Kohtu hinnangul on hageja tõendanud, et sõiduk ei vastanud lepingutingimustele. Asja materjalidest nähtuvalt oli sõiduki esmase registreerimise aeg 03.01.
  5. Seega oli müügilepingu sõlmimise ajal tegemist 7-aasta vanuse sõidukiga. Kohtu hinnangul ei saa sõidukil tuvastatud õlileket turbo õlituskanalitest ja mootori vasakpoolse ülemise ketikaane vahelt lugeda tavapäraseks kasutamisest tingitud puuduseks.

§ 214

lg 2 järgi läheb asja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ostjale üle asja üleandmisega. Moller Auto Viru OÜ tõendist nähtuvalt on 03.07.2019 teostatud sõidukile xx xxxxxxx registrinumbriga xxxxxxxx diagnostika ja tuvastatud õlileke turbo õlituskanalitest ja mootori vasakpoolse ülemise ketikaane vahelt. Eksperdi (asjatundja) hilisemast arvamusest nähtub, et mootori tihendpindade vahelt välja valguv õli oli ladestunud 5

(10)mootori alaosale, rooliseadmele, käigukastile, mootori- ja käigukasti põhjakatetele ja väljalaskesüsteemile. Tagantjärgi polnud võimalik tuvastada, millal õlileke on tekkinud, kuid arvestades Moller Auto Viru OÜ poolt koostatud tehnilise kontrollimise tulemusi, esines õlileke mootori ketikaante vahelt asjatundja arvates juba 03.07.2019. Lähtudes mootorist välja valgunud õli kogusest, on vaadeldava sõiduki kasutamine asjatundja hinnangul tuleohtlik, sest väljalaskekollektorile ladestunud õlijäägid võivad süttida. Lisaks võib mootorruumi ladestunud õli elektriliste ühenduste pistikutesse valgumisel põhjustada sõiduki elektrisüsteemi häireid ning maapinnale valgudes reostab keskkonda. Asjaolu, et tegemist oli varjatud puudustega, kinnitab see, et puudused oskas välja tuua spetsialist ning see, et neid puuduseid ei avastatud ostmisel sõiduki tehnilise seisukorra kontrollimisel. Kohus nõustub hagejaga selles, et õlise turbo ja mootori ketikaantest õli lekkimise näol on tegemist mootoririkkega ja mootor on sõiduki peamine jõuallikas, millest sõltub sõiduki teiste osade korrasolek ja nende töökord. Töökorras mootori temperatuur on ligikaudu 90 kraadi, millest tulenevalt võib õlilekete esinemisel olla sõiduki kasutamine mitte ainult sõidukile kahjulik, vaid ka üldohtlik. Käsitletavas müügilepingus ei ole poolte vahel kokku lepitud asja omadustes ega viidatud esinevatele puudustele. Ostes auto, tuleb lugeda endastmõistetavaks, et sellega peab saama turvaliselt sõita. Teistsugune kokkulepe tulnuks selgelt lepingus ette näha. See kehtib ka kasutatud autode ostmisel, kus ei saa aga eeldada küll samasugust kvaliteeti nagu uute autode puhul. Kui auto korrasolek jätta kokkulepitud omaduseks lugemata, tuleks kohaldada

§ 217

lg 2 p 2, kuna müüja oli teadlik asja kasutamise eesmärgist, mis pealegi ei erinenud asja tavakasutusest. Kasutatud asjade puhul tuleb arvestada sellega, et asja senisest tavapärasest kasutamisest tingitud kulumine ja sellega kaasnevad puudused, mida sarnastel uutel asjadel ei esine, ei kujuta endast veel lepingutingimustele mittevastavusi. Samas tuleb lepingutingimustele mittevastavust jaatada siis, kui asjal on puudusi, mida müüdud asjaga võrreldavatel kasutatud asjadel tavaliselt ei esine. Kasutatud auto ostmisel ei saa eeldada küll samasugust kvaliteeti nagu uue auto puhul, kuid sõiduki mootori õlitussüsteem peaks üldjuhul olema töökorras. Puuduste tõttu sõiduki mootori õlitussüsteemis tuleb lugeda sõiduk lepingutingimustele mittevastavaks

§ 217

lg 2 p 2 tähenduses.

§ 220

lg 1 ja 3 kohaselt on müüja vastutuse eelduseks ostja poolt müüjale puudusest teatamine mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta puuduse avastas või avastama pidi. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja juba viis päeva pärast müügilepingu sõlmimist, asjatundjalt arvamuse saanud, pöördunud kostja poole puuduste kõrvaldamiseks. Kohus leiab, et hageja on kostjat puudustest teavitanud mõistliku tähtaja jooksul.

§ 222

lg 1 kohaselt, kui asi ei vasta lepingutingimustele, võib ostja nõuda müüjalt asja parandamist või asendamist, kui see on võimalik ja sellega ei põhjustata müüjale võrreldes teiste õiguskaitsevahendite kasutamisega ebamõistlikke kulusid või põhjendamatuid ebamugavusi, arvestades muu hulgas asja väärtust, lepingutingimustele mittevastavuse olulisust või ostja võimalust saada lepingutingimustele asi oluliste ebamugavusteta mujalt.

§ 223

lg 1 kohaselt müüjat loetakse müügilepingut oluliselt rikkunuks muu hulgas ka siis, kui asja parandamine või asendamine ei ole võimalik või ebaõnnestub või kui müüja keeldub õigustamatult asja parandamast või asendamast või ei tee seda mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist. Riigikohtu tsiviilkolleegium ei ole oma 30.märtsi 2010.a. lahendis nr 3-2-1-11-10 nõustunud alama astme kohtute seisukohaga, et müügilepingu olulise rikkumisega on tegemist ainult siis, kui ostja nõuab enne asja parandamist ja leiab, et

§ 223lg 1 viimase alternatiivi kohaldamise eelduseks on see, et ostja teatab müüjale asja lepingutingimustele 6

(10)mittevastavusest, mitte lepingu täitmise nõude esitamine õiguskaitsevahendina. Pärast seda, kui ostja on müüjat asja lepingutingimustele mittevastavusest teavitanud, on müüjal võimalik rikkumine

§ 107kohaselt heastada.

Kui ta seda mõistliku aja jooksul ei tee, on ta

§ 223lg 1 viimase alternatiivi järgi oluliselt lepingut rikkunud.

Täpsemalt on müüja vastutuse aluseid selgitanud Riigikohus oma lahendi nr 3-2-1-100-15 ps 20, mille kohaselt

§ 115

lg 1 ning §-de 127 ja 128 alusel võib võlausaldaja lepingu rikkumise korral nõuda kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige üldised eeldused (Riigikohtu

  1. jaanuari
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 15): kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena võlgnikule lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (

§ 127lg 3).

Müüja vastutab asja lepingutingimustele mittevastavuse eest eelkõige siis, kui on täidetud järgmised tingimused: puudus oli olemas riisiko ülemineku ajal ostjale (

§ 218

lg 1); puudus ei tulenenud ostjast (

§ 101

lg 3); ostja ei teadnud lepingu sõlmimise ajal puudusest ega pidanudki teadma (

§ 218

lg 4); sõlmitud ei ole müüja vastutust piiravat kokkulepet või ei saa müüja sellele tugineda (

§ 221

lg 2); ostja on teatanud puudusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta puudusest teada sai või pidi teada saama, v.a kui teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav (

§ 220

lg 3), puudus tekkis müüja tahtluse või raske hooletuse tõttu (

§ 221

lg 1 p 1) või kui müüja puudusest teadis või pidi teadma, kuid ei avaldanud seda ostjale (

§ 221lg 1 p 1, p 2).

Kohus nõustub hagejaga, et müüja vastutusest vabanemise alused käesoleval juhul tõendamist leidnud ei ole. Kuigi kostja on väitnud, et õlileke võis tekkida mootori proovisõidul liigse kiirendamise tõttu tihendi purunemisel vm kostja tegevuse tagajärjel, on need väited paljasõnalised ja tõendamata. Kostja pöördus koheselt pärast õlilekke avastamist hageja esindaja poole. Kohus selgitab täiendavalt, et müüjal ei ole küll kohustust kontrollida, kas ja millised puudused müügiesemel on, kui aga puudused ilmnevad, siis tuleb müüjal arvestada sellega, et eelkõige vastutab puuduste eest

§ 218

lg 1 järgi tema, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti või müüja ei ole sõnaselgelt avalikustanud, et tal puudub informatsioon asja seisundi kohta (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-4617, p 28). Riigikohus on oma 25.oktoobri 2004.a. otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-115-04 leidnud, et

§ 218

ega ka üldine võlaõigusseaduse lepingulise vastutuse süsteem ei näe vastutuse eeldusena ette kohustuse rikkuja teadmist oma kohustuse rikkumisest ega asja puudusest. Ka pooltevahelises müügilepingus ei olnud fikseeritud vastavaid piiranguid. Seega ei oma käesoleval juhul tähendust ka asjaolu, et hageja on sõiduki kohapeal üle vaadanud, proovisõitu teinud ja/või et kostja ise ei teadnud hagiavalduses toodud puuduste kohta. Asjaolu, et puudused ilmnesid juba auto esimestel kasutamistel, ei tekita kahtlust nende varjatud puuduste varasemas olemasolus. Asja menetluse käigus on kinnitust leidnud asjaolu, et sõiduki hinnaalandamine oli tingitud poolte poolt müügitehingu käigus leitud puudustest, milleks olid sõiduki kulunud piduriklotsid ja läbipõlenud esitulepirn.

§ 127

lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.

§ 225

kohaselt võib ostja nõuda müüjalt ka sellise kahju hüvitamist, mis tekkis asjale selle lepingutingimustele mittevastavuse tõttu.

§ 115

lg 1, 2, 3 kohaselt, kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Kohustuse täitmise asemel võib kahju hüvitamist nõuda pärast

§ 114sätestatud täiendava tähtaja möödumist.

Kohustuse täitmise asemel võib kahju hüvitamist nõuda ka täiendavat tähtaega määramata, kui on ilmne, et täiendava tähtaja 7

(10)määramisel ei oleks tulemust, samuti

§ 116

lõike 2 punktides 1–4 nimetatud juhtudel või kui asjaolude kohaselt on kahju kohe hüvitamine muul põhjusel mõistlik. Hageja oli andnud kahju hüvitamiseks kostjale tähtaja 2.septembrini 2019.a.

§ 103

lg 1,2 kohaselt võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav; eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Kohustuse rikkumine on vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt seda oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. Kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid, mis tõendaksid, et kohustuse rikkumine tema poolt on vabandatav. 25.veebruari 2009.a. otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-121-08 asub Riigikohtu tsiviilkolleegium seisukohale, et tulenevalt

§ 127

lg-st 4 peab isik hüvitama kahju üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Kolleegium osutab oma 26. septembril 2006.a. tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06 tehtud otsuse p 11 väljendatud seisukohale, et

§ 127

lg 4 mõtte kohaselt tuleb teo ja kahju vahel põhjusliku seose tuvastamisel kasutada testi, mille järgi ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada nn elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse kostja väidetav tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ilma selleta saabunud. Kui kahjulik tagajärg oleks saabunud ka ilma kostja väidetava teota, pole kostja tegu kahju põhjuseks. Seega kahju hüvitamise lahendamiseks on vajalik kohtul tuvastada hagejal kahju olemasolu, kostjal etteheidetav rikkumine, samuti põhjuslik seos kostjale etteheidetava rikkumise ja hagejal tekkinud kahju vahel. Põhjuslik seos ei pea

§ 127lg 4 järgi olema alati vahetu, s.t.

tekkinud kahju ei pea igal juhul olema kohustuse rikkumise vahetu tagajärg. Põhjuslik seos on olemas ka juhul, kui ilma isikule etteheidetava teota ei oleks kahju tekkinud (conditio sine qua non). Hageja palub kahju hüvitamiseks kostjalt välja mõista 2120,83 eurot, mis koosneb Möller Auto Viru OÜ poolt koostatud sõiduki tehnilise seisukorra kontrollimise tõendi (42,41 eurot), turbo tihendite vahetuse (322,75 eurot) ja mootori ketikaante tihendamise (1755,67 eurot) pakkumiste maksumustest. Hageja on kohtule esitanud veel Servis House OÜ hinnapakkumise, mille kohaselt on turbo tihendite vahetuse hind 300 (koos käibemaksuga) ja mootori ketikaante tihendamise hind (koos käibemaksuga) 1725 eurot. Kostja on esitanud kohtule TK Motors OÜ, 360 Auto OÜ ja GoCar OÜ hinnapakkumised. TK Motors OÜ hinnapakkumisest ei nähtu, millise auto kohta pakkumine on esitatud, pakkumises on märgitud vaid käesolevas asjas olulisena vaid ketikoja otsakaane tihendamise hind 510 eurot. 360 Auto OÜ hinnapakkumisest nähtuvalt maksavad turbotihendid ja ketikaanetihendid koos vahetustega (koos käibemaksuga) 749,08 eurot. Go Car OÜ hinnapakkumisest nähtuvalt on xx xxxxxxx turbo tihendite vahetuse hind koos käibemaksuga 180 ja ketikaante tihendamise hind koos käibemaksuga 600 eurot. Kohus on pooltele korduvalt selgitanud TsMS § 230 lg 1, mille kohaselt peab hagimenetluses 8

(10)kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Asja materjalidest nähtuvalt (hageja 12.01.2021 seisukoha p 1.6) on hageja lasknud parandada turbo tihendi, kuid ei ole kohtule esitanud selle kohta kuludokumente. Hageja väitel maksis ta töö eest 20 eurot vähem, kui Möller Auto Viru OÜ hinnapakkumisest nähtub. TsÜS § 65 kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Arvestades poolte poolt kohtule esitatud sõiduki turbo tihendite vahetuse erinevate pakkumiste hindu (322,75+ 300+ 147,08+ 180): 4= 237,45 eurot ja ketikaanetihendite vahetuse erinevate pakkumiste hindu (1755,67+ 1725+ 510+ 602+ 600): 5= 1038,53 eurot; moodustab turbo tihendite ja ketikaanetihendite vahetamise keskmine hind kokku 237,45+ 1038,53= 1275,98 eurot.

§ 128

lg 3 kohaselt hõlmab otsene varaline kahju eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Käesolevas asjas esitatud tõendeid hinnates leiab kohus, et hageja poolt tasutud tasu kohtueelse auto seisukorra kindlakstegemise eest on hageja kahju, mille eest on kostja

§ 127lg 4 järgi vastutav.

Seega kuulub hüvitamisele ka Möller Auto Viru OÜ poolt koostatud sõiduki tehnilise seisukorra kontrollimise hind 42,41 eurot. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista tekkinud kahju 1275,98+ 42,41= 1318, 39 eurot. Neil asjaoludel tuleb A. B. hagi E. I. vastu osaliselt rahuldada ning välja mõista E. I. A. B. kasuks kokku 1318,39 eurot. Menetluskulud TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus, rahuldades hagi 62% ulatuses, loeb põhjendatuks A. B. menetluskuludest jätta 62 % Elar Ilma kanda ja E. I. menetluskuludest jätta 38 % A. B. kanda. TsMS § 174 lg 1,2 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. 9

(10)Hageja taotleb menetluskuluna kostjalt välja mõista hageja poolt tasutud riigilõivu 63,62+ 250= 313,62 eurot ja dokumentaalse tõendi saamise kulu 120 eurot. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja tasunud riigilõivu maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel 63,62 eurot ja hagiavalduse esitamisel 250 eurot. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud ning tulenevalt TsMS § 139 lg-st 2 tuleb riigilõivu tasuda menetlustoimingult, mille tegemise eest on riigilõivuseaduses sätestatud riigilõiv. Vastavalt riigilõivuseadusele kuulub haginõudelt 2120,83 eurot tasumisele riigilõiv summas 250 eurot. Seega on hagejal õigus taotleda TsMS § 150 lg 1 p 1 alusel enamtasutud riigilõivu 63,62 eurot tagastamist. TsMS § 143 p 2 kohaselt on asja läbivaatamise dokumentaalse tõendi saamise kulu. Hageja ei ole kohtule esitanud tõendeid, selle kohta, et ta on dokumentaalse tõendi saamiseks kulutanud 120 eurot. Hageja poolt tasutud riigilõiv 250 eurot tuleb lugeda aga hageja vajalikuks ja põhjendatud menetluskuluks. Vastavalt menetluskulude jaotusele kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 62%x 250= 155 eurot. Kohtuväline kulu on TsMS § 144 p 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kostja taotleb menetluskuluna lepingulise esindaja tasu 230 eurot väljamõistmist. Kostja lepingulise esindaja tunnitasu 40 eurot on kohtu hinnangul mõistlik ja ajakulu asja materjalidega tutvumiseks ja seisukohtade esitamiseks 4,5 tundi ning kohtuistungil osalemiseks 1,66 tundi tuleb lugeda põhjendatuks ja vajalikuks. Seega on kostja põhjendatud menetluskulu kokku 230 eurot. Vastavalt menetluskulude jaotusele kuulub hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele 38%x 230= 87,40 eurot. Tasaarvestades poolte menetluskulude nõuded tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 155-87,40= 67,60 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Roomet Sõnna Kohtunik 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.