KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Tartu Maakohus Roomet Sõnna Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number 10.veebruar 2021, Võru kohtumaja Hagi ese AS PlusPlus Cap

§ 113

lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 355 eurot. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6). Asjaolud ja hageja nõue 1.PlusPlus Capital AS (hageja) esitas 08.08.2019.a. Tartu Maakohtule hagi C. R. (kostja) vastu. Täpsustatud hagis palub hageja kostjalt välja mõista hageja kasuks võlgnevuse 633,24 eurot, intressid 58,38 eurot, viivised 139,69 eurot, sissenõudekulud 25 eurot ja lepingu haldustasu 7,20 eurot ning viivise 0,055425% päevas alates 09.08.2019 kuni põhinõude 633, 24 euro tasumiseni. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda ja mõista kostjalt hageja kasuks välja viivise menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (

) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses tasumata summalt. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja Inbank AS (esialgne võlausaldaja) 04.07.2017 laenulepingu nr COFI01695 koos lisadega, millega võimaldas Inbank AS kostjale järelmaksu summas 767,56 eurot kauba ostmiseks. Laenusumma andis esialgne võlausaldaja kostja soovil üle müüjale (Lux Eesti OÜ-le) ning kostja kohustus laenu summa tagastama Inbank AS-le maksegraafiku alusel igakuiste maksetena summas 34, 94 eurot alates 12.07.2017.a. (hagis ilmselt ekslikult 2014.a.) kuni viimasena 12.12.2019.a. summas 34, 70 eurot. Lepingu põhitingimuste kohaselt oli intressimäär lepingu sõlmimise hetkest 11,9% aastas, tingimuste p 7.1 järgi krediidisumma tagasimakse viivitamisel viivis 20,23% aastas. Kostja ei tasunud osamakseid alates 12.02.2018.a. Inbank AS teavitas kostjat lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest, andis kostjale tähtaja võlgnevuse tasumiseks ja kuna kostja nimetatud tähtpäevast kinni ei pidanud luges pank laenu tagastamise tähtpäeva saabunuks 04.07.2018.a. Endine võlausaldaja loovutas 28.06.2019.a. lepingust tulenevad nõuded hagejale. Kostja vastuväited 2.Kostja on vastuses hagile märkinud, et ta on puudega pensionär, kelle sissetulekuks on ainult pension. Kostja teatel on tema suhtes täitemenetluses juba arestitud seadusega ettenähtud summa ning peale riiete kostjal muud varandust ei ole. Sissetulekust peab jääma elementaarne elatusraha ja raha rohtudele. Kohtu põhjendused 3. Kohus, tutvunud kohtule esitatud materjalidega ning hinnanud tõendeid kogumis, leiab, et hagi on tõendatud ja kuulub rahuldamisele. 2

§ 402

lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Vastavalt

§ 401

lg-le 3 kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 396

lg 1 järgi kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.

§ 397

lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. 3

§ 1

lg 5 tähenduses ning kostja ja esialgse võlausaldaja vahelise lepingu näol on tegemist tarbijakrediidilepinguga.

§ 76

lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 101

lg 1 p 4 kohaselt on võlausaldajal võlgniku poolse rikkumise korral õigus muu hulgas leping üles öelda.

§ 108

lg 1 kohaselt on võlausaldajal võlgnikupoolse raha maksmise kohustuse rikkumise korral õigus nõuda selle täitmist.

§ 113

lg 1 järgi on võlausaldajal õigus rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult ka viivitusintressi (viivist) alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest.

§ 164lg 2 kohaselt astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele.

Vastavalt lepingule kohustus kostja tagastama laenu põhiosa koos intressiga 11, 90 % aastas, samuti maksma lepingu haldustasu 1,20 eurot, igakuiste osamaksetena 34, 94 eurot kuus lõpptähtajaga 12.12.

1. a. (34, 70 eurot). Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kostja rikkus lepingust tulenevat maksekohustust ega teinud lepingu alusel alates 12.02.2018.a enam igakuiseid osamakseid, mistõttu ütles Inbank AS lepingu 04.07.2018.a üles. Kuna laenu tagastamise nõue muutus lepingu ülesütlemise järel sissenõutavaks, on hagejal uue võlausaldajana õigus nõuda selle täitmist. Kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid, et ta on kohustuse täitnud või ei ole sissenõutavaks muutunud või on kostjal õigus kohustuse täitmisest keelduda. Hageja laenulepingust tulenev põhinõue on 633, 24 eurot. Kostja ei ole vastuväiteid esitanud põhinõude suurusele. Hageja poolt esitatud tasumata laenu põhiosa nõude suurus on kooskõlas lepingu maksegraafikuga. Samuti loeb kohus tõendatuks laenulepingus kokku lepitud lepingu haldustasu nõude kuni lepingu ülesütlemiseni kuue kuu eest 7, 20 eurot. Kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid, et ta oleks nimetatud summad võlausaldajale tasunud. 7.Kuna tegemist on tarbijakrediidilepinguga, siis on kohtul kohustus kontrollida nõude aluseks oleva lepingu ja selle tingimuste kehtivust, olenemata sellest, et pooled ei ole sellele tuginenud. Kohtu hinnangul ei ole pooled esitanud asjaolusid, mille põhjal tuleks lugeda kostjaga sõlmitud leping või selle osa tühiseks. 04.07.
2. a sõlmitud laenulepingus on pooled kokku leppinud laenu kasutamise aja eest intressi suuruses 11,9% aastas. Krediidi kulukuse määr on lepingu kohaselt 28,97% aastas.

§ 406

2 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Enne kostjaga laenulepingu sõlmimist 04.07.2017.a. oli Eesti Panga poolt avaldatud viimane tarbimislaenude kulukuse määr 18, 92 %. Kostjaga sõlmitud lepingu krediidi kulukuse määr aastas 28, 97% ei ületa Eesti Panga poolt avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Seetõttu ei ole leping liiga kõrge krediidikulukuse määra tõttu tühine. Hageja nõuab kostjalt sissenõutavaks muutunud intressi 58, 38 eurot. Asja materjalidest nähtuvalt on kostjal tasumata intress perioodi eest 12.02.2018.a. kuni lepingu ülesütlemiseni 04.07.2018.a. Kohtu hinnangul ei ole tegemist ebamõistlikult suure intressimääraga. Hageja intressi nõue 58, 38 eurot kooskõlas maksegraafikuga tõendamist nõudnud ning tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. 4

§ 113

lg 1 teise lause kohaselt on seadusjärgseks viivise määraks sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas.

§ 94

lg 1 järgi on seadusjärgseks intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

1. jaanuari ja 1.juulit. Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav intressimäär enne 1.juulit
2. a oli ja on käesoleva ajani 0,00%. Seega seadusjärgse viivise määr oli kostjaga lepingu sõlmimise ajal ja on ka käesoleval ajal 8% aastas. Kostjaga sõlmitud lepingus kokku lepitud viivise määr, s.o 20,23 % aastas ei ületa kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (24% aastas). Kohus leiab, et kostjaga sõlmitud lepingus sisalduva viivise kokkuleppe puhul ei ole tegemist

§ 35lg 1 mõistes tüüptingimusega.

Arvestades ka kokku lepitud viivise suurust ja eespool viidatud Riigikohtu praktika seisukohti, puudub alus hinnata poolte viivisekokkulepet tühiseks. Vastavalt

§ 113

lg-le 8 võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt sama seaduse §-s 162 sätestatule.

§ 162

lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Eelnimetatud sätetest tulenevalt saab kohus kostja taotlusel viivist vähendada. Viivist on võimalik vähendada vaid

§ 113lg-s 8 ja § 162 lg-s 1 sätestatud eelduste esinemisel.

Viivise vähendamise esmaseks eelduseks on viivise ebamõistlik suurus, mis tähendab, et kohus ei saa viivist vähendada, kui pole tuvastatud, et viivis on ebamõistlikult suur. Hageja on arvamuses kostja vastusele märkinud, et kostja väide, et ta on puudega pensionär ja saab pensioni, on paljasõnaline; laenu võtmisel pidi kostja arvestama kõikide riskidega. Hageja on teinud omapoolse ettepaneku kompromissi sõlmimiseks. Kohus leiab, et kostja ei ole välja toonud ning tõendanud asjaolusid, mis annaksid aluse viivise vähendamiseks. Selleks ei anna alust üksnes paljasõnaline väide, et kostja puhul on tegemist puuduva töövõimega pensionäriga, kelle suhtes on juba algatatud täitemenetlus. Kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid oma vastuväidete põhjendamiseks vaatamata kohtupoolsele selgitusele ja täiendava tähtaja andmisele avalduste ja dokumentide esitamiseks. Kohtu hinnangul ei ole lepingus kokku lepitud viivisemäär ebamõistlikult suur; asja materjalidest nähtuvalt ei ole kostja asunud hagimenetluse perioodil oma kohustust täitma. Seega puudub kohtu hinnangul alus viivise vähendamiseks. Hageja on arvestanud sissenõutavaks muutunud viivist alates laenulepingu ülesütlemise kuupäeva järgnevast päevast 05.07.2018 kuni 06.08.2019 põhivõlgnevuselt 633,24 eurolt summas 139,69 eurot. Hageja nõuab lisaks viivisele ka jooksvat viivist, mis pole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud alates 09.08.2019 kuni põhinõude 633,24 euro tasumiseni lepingujärgese viivisemääraga 0,055425% päevas. 5

§ 1132lg 2 p-le 2.

Hagiavaldusest nähtuvalt on kostjale saadetud kaks võlateatist- vastavalt 11.07.2019, 24.07.2019 (tl 12, 13). Kohus peab sissenõudmiskulu summas 25 eurot põhjendatuks. 9.Eeltoodut arvestades mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja kokku 863, 51 eurot, sh põhivõlgnevus 633, 24 eurot, intressid 58, 38 eurot, sissenõudekulu 25 eurot, lepingu haldustasu 7,20 eurot ja viivised perioodi 05.07.2018 kuni 06.08.2019 eest summas 139,69 eurot ning alates 09.08.2019 viivis 0,055425% päevas tasumata põhinõudelt kuni põhinõude 633, 24 euro tasumiseni, kusjuures viiviste kogusumma koos sissenõutavaks muutunud viivisega so 139, 69 euroga ei või ületada põhinõude 633, 24 euro suurust. MENETLUSKULUD 10. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus, rahuldades hagi kostja kahjuks, jätab TsMS §-de 162 lg 1 alusel menetluskulud kostja kanda. Vastavalt TsMS § 174 lg-le 1 määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Hageja on taotlenud menetluskuluna välja mõista riigilõiv 175 eurot ning esindajale makstud tasu õigusabi eest 420 eurot (käibemaksuga). Hageja ei ole kirjaliku menetluse määramisel esitanud täiendavat menetluskulude nimekirja. Kostja ei ole menetluskulude nimekirja esitanud ega ole esitanud vastuväiteid hageja menetluskulude suurusele. TsMS § 138 lg-test 1, 2 ning TsMS § 139 lg-st 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja menetluskuluna välja mõista hagiavalduse esitamisel vastavalt hagihinnale tasutud riigilõiv 175 eurot. Kohtuväline kulu on TsMS § 144 p 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja esindaja taotleb tehtud toimingute eest tasu määraga 120 eurot ühe tunni eest (käibemaksuga). Hageja kinnitab, et ei ole käibemaksukohuslane ning ei saa õigusabilt tasutud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvestada. Kohus leiab, et hageja esindaja taotletav tunnitasumäär osutatud õigusabi eest on mõistlik. Tasu sellises määras vastab keskmiselt sarnastes asjades taotletavale lepingulise esindaja tasumäärale. 6