RIIGIKOHUS PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetluse alus Menetlusosalised Asja läbivaatamine 5-20-7 16

S) § 33 alusel. § 33. Kohtuniku pension

S § 33 uues sõnastuses. Sätestati nii kohtuniku vanaduspension, kohtuniku invaliidsuspension kui ka kohtuniku ülalpidamisel olnud töövõimetu perekonnaliikme õigus saada kohtuniku surma korral toitjakaotuspensioni (

S § 33 lõige 5). 5-20-7

S §-s 33 sätestatud pensioniõigused laiendati ka 1. jaanuaril 1992 ametis olnud kohtunikele (

S § 44). § 33. Kohtuniku pension [---]

S-i kehtetuks, jõustades 29. juulist kohtute seaduse (

), mille §-des 77–81 reguleeris erinevaid kohtunikupensioni liike (sh kohtuniku vanaduspension, kohtuniku väljateenitud aastate pension ja kohtuniku töövõimetuspension).

§-s 81 sätestati kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspension, mida makstakse kohtuniku surma korral tema perekonnaliikmele, kellel on selle saamiseks õigus. Kuna

-is sätestamata juhtudel kohaldati kohtunikupensionile riiklike pensionide kohta sätestatut (

§ 77

lõike 5 esimene lause), määras toitjakaotuspensioni õigusega perekonnaliikmed kindlaks riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) §

1. §
2. Kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspension Kohtuniku surma korral makstakse toitjakaotuspensionile õigust omavale perekonnaliikmele toitjakaotuspensioni 30% kohtuniku viimasest ametipalgast, kuid kokku mitte rohkem kui 70% kohtuniku viimasest ametipalgast.
4. detsembril 2012 võttis Riigikogu vastu ning
5. juulil 2013 jõustus Eesti keskmise palgaga seotud ametipalkade maksmise ajutise korralduse seaduse, kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduse ja kohtute seaduse muutmise seadus, millega tunnistati

§-d 77–82 kehtetuks.

-i täiendati §-ga 1325 (edaspidi vana redaktsioon – v.r), mille punkt 1 andis enne

1. juulit 2013 pensioneerunud kohtuniku perekonnaliikmele õiguse saada toitjakaotuspensioni üksnes juhul, kui perekonnaliikmel oli tekkinud õigus toitjakaotuspensionile enne
2. juulit
3. Pärast
4. juulit 2013 sai kohtuniku perekonnaliikmel tekkida toitjakaotuspensioni õigus üksnes siis, kui
5. juulil 2013 ametis olnud kohtunik suri kohtunikuna ametis olemise ajal (

§ 1325(v.r) punkt 2).

Toitjakaotuspensioni maksmise aluseid reguleeris edaspidi

§ 1326

lõige 4 koostoimes riikliku pensionikindlustuse seadusega (

§ 1327lõige 1).

§

1. Õigus kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensionileˇ Õigus kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensionile on toitjakaotuspensionile õigust omaval perekonnaliikmel, kui: 1) kohtunik oli kohtunikuametis pärast
2. aasta
3. detsembrit ja enne
4. aasta
5. juulit ning õigus toitjakaotuspensionile on tekkinud enne
6. aasta
7. juulit; 2) sureb kohtunikuna töötamise ajal
8. aasta
9. juulil ametis olnud kohtunik. §
10. Kohtunikupensioni suurus [---]

§ 1325

(v.r) kehtetuks osas, milles see ei võimaldanud määrata kohtuniku perekonnaliikmele toitjakaotuspensioni, kui kohtunikupensionile jäänud isik suri või sureb pärast 30. juunit 2013. Koostoimes Riigikohtu otsusega andis

§ 1325

(v.r) õiguse kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni määrata ka nendele kohtuniku ametipensionile jäänud isikute RPKS §-s 20 nimetatud perekonnaliikmetele, kelle toitja suri või sureb pärast

1. juunit 2013 (vt otsuse punkt 72).
3. novembril 2014 võttis Riigikogu vastu töövõimetoetuse seaduse (TVTS) ning
4. novembril 2015 töövõimetoetuse seaduse muutmise seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse, millega kehtestati alates
5. juulist 2016

§ 1325

uues sõnastuses ning tunnistati

§ 1326lõige 4 kehtetuks.

Pärast nimetatud kuupäeva määratakse ja makstakse kohtuniku perekonnaliikmele kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni üksnes juhul, kui õigus seda saada tekkis enne

1. juulit 2016, ning kohtute seaduse redaktsiooni alusel, mis kehtis nimetatud kuupäevani. §
2. Õigus kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensionile Kohtuniku perekonnaliikmele, kellel on õigus kohtuniku toitjakaotuspensionile tekkinud enne
3. aasta
4. juulit, määratakse ja makstakse see lähtudes kuni
5. aasta
6. juulini kehtinud käesoleva seaduse redaktsioonist.
7. Y suri
8. septembril
9. Kaebaja esitas
10. septembril 2019 Sotsiaalkindlustusametile avalduse, milles palus määrata talle kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspension.
11. Sotsiaalkindlustusamet jättis avalduse
12. septembril 2019 otsusega nr 08155 rahuldamata, kuna

§ 1325järgi ei ole kaebajal õigust kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensionile.

Sotsiaalkindlustusamet ei määranud kaebajale toitjakaotuspensioni ka RPKS § 20 alusel, kuna see oleks olnud väiksem kaebaja vanaduspensionist (518 eurot).

1. Kaebaja esitas
2. novembril 2019 Tallinna Halduskohtule hiljem täpsustatud kaebuse, milles taotles Sotsiaalkindlustusameti otsuse tühistamist ja ameti kohustamist määrata kaebajale alates
3. septembrist 2019 kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspension 30% ulatuses Riigikohtu liikme ametipalgast. Kaebaja palus

§ 1325vastuolu tõttu põhiseaduse (PS) §-dega 10 ja 12 kohaldamata jätta.

1. Tallinna Halduskohus rahuldas kaebuse
2. oktoobri
3. a otsusega, tühistas Sotsiaalkindlustusameti otsuse ja kohustas ametit määrama kaebajale kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni alates
4. septembrist
5. Halduskohus jättis

§ 1325– osas, milles see ei võimalda määrata pärast 31.

detsembrit 1991 ja enne

1. juulit 2013 ametis olnud ning pensioneerunud kohtuniku perekonnaliikmele kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni, kui kohtunik suri pärast
2. juunit 2016 – kohaldamata ja tunnistas põhiseadusvastaseks. Tallinna Halduskohus saatis otsuse
3. oktoobril 2020 Riigikohtusse põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse alustamiseks. TALLINNA HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
4. Kohtuasjas ei vaieldud selle üle, et kaebaja vastas RPKS §-s 20 sätestatud tingimustele toitjakaotuspensioni saamiseks. Kaebajale kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni määramise välistas aga

§ 1325

, mistõttu oli see asja lahendamisel otsustava tähtsusega ehk asjassepuutuv norm. Kuna kaebaja abikaasa viimane pension oli 3315 eurot, arvestatuna ametipalgalt 3

§ 1325

kehtestamisega võeti kaebajalt riigi antud subjektiivne õigus ära, riivab säte kaebaja omandiõigust koosmõjus õiguspärase ootuse põhimõttega.

1. Säte riivab ka kaebaja võrdsuspõhiõigust. Teda koheldakse halvemini võrreldes isikutega, kellel tekkis õigus kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensionile enne
2. juulit
3. Eelkõige on kaebajaga võrreldavas olukorras isikud, kelle toitja oli ametis pärast
4. detsembrit 1991 ja enne
5. juulit 2013, kuid suri pensionil olles enne
6. juulit
7. Kaebajat eristab nimetatud isikutest üksnes ülalpidajaks olnud kohtuniku surma hetk – kas enne või pärast
8. juulit
9. Riive on ulatuslik, kuna kaebaja pension on 2,56 korda väiksem, kui oleks olnud juhul, kui toitja oleks surnud enne
10. juulit
12. Halduskohus pidas sätte eesmärgiks halduskoormuse vähendamist, töövõime reformi tegemist ja riigi rahaliste vahendite säästmist töövõimetusskeemi jätkusuutlikkuse tagamiseks, mida kohus pidas legitiimseteks. Need ei õigusta aga ebavõrdset kohtlemist omandipõhiõigusse sekkumisel ja õiguspärase ootuse rikkumist. Võrreldavaid isikuid koheldakse erinevalt juhusliku ja üldjuhul tahtest sõltumatu tunnuse (toitja surma hetk) alusel. Arvestades kaebaja ja tema abikaasa vanust abikaasa pensionile jäämise ajal (vastavalt 57 ja 59 aastat), ei pidanud nad oma tuleviku kindlustamiseks tegema lisavalikuid, samuti polnud neil võimalust rohkem pensioni koguda (nt kohustusliku kogumispensioni abil). Õiguste riive intensiivsust suurendavad kohtunikule kehtestatud ametikitsendused ja ametivanuse piir (

S § 4, § 7 lõige 2, § 26 punkt 3,

§ 49, § 991).

Sättest tulenev riigi raha sääst on väike, kuna hüvitise saajaid on vähe. Avaliku teenistuse seaduse (ATS) §-s 49 sätestatud ühekordsed hüvitised ei korva toitjakaotuse eriskeemi kadumist. MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED Kaebaja

1. Vaidlustatud säte on põhiseadusega vastuolus halduskohtu otsuses esitatud põhjustel. Riigikogu
2. Riigikogu sotsiaalkomisjon leidis, et vaidlusalune säte on põhiseadusega vastuolus, kuna rikub omandiõigust ning erinev kohtlemine ei ole põhjendatud. Kaebaja õiguste piiramisest tulenev mõju riigieelarvele on väike.
3. TVTS-i laiem eesmärk oli korrastada ametnike hüvesid, viies need samadele alustele. Kaotati ka kohtuniku perekonnaliikme kohtute seadusest tulenev õigus saada toitjakaotuspensioni, kui kohtunik sureb pärast
4. juulit
5. See ei riku õiguspärase ootuse põhimõtet, sest keegi ei saa eeldada, et igasugune õigusnorm ning sellest tulenevad õigused jäävad kehtima tähtajatult. Seadusandjal on avar kaalutlusruum sotsiaalpoliitika kujundamisel, kuid kedagi ei jäeta abita. Kui kohtunik sureb pärast
6. juulit 2016, makstakse perekonnaliikmele toitjakaotuspensioni riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel. Muudatus ei tulnud kellelegi ootamatult, sest seadus võeti vastu
7. aastal. Õiguskantsler 4

§ 1325

oli kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv, kuna sätte varasem redaktsioon koostoimes Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalves tehtud otsusega asjas nr 3-4-1-21-15 oleks võimaldanud maksta kaebajale kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni. Säte tuleb asjassepuutuvaks lugeda üksnes osas, mis ei võimalda määrata kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni juhul, kui sureb

1. juulil 2016 juba kohtunikupensionile jäänud kohtunik. Võrdlusest tuleb välja jätta olukorrad, kus pärast
2. juulit 2016 (k.a) sureb ametis olev kohtunik, sest tema pereliikmed on teistsuguses olukorras. Ametis olevatel kohtunikel ja nende pereliikmetel on eeldatavalt rohkem aega ja võimalusi, et tagada tulevikuks enda ja lähedaste heaolu.
3. Säte on formaalselt põhiseaduspärane ega riku õiguspärase ootuse põhimõtet, kuigi piirab seda intensiivselt. Kuigi muudatuse Riigi Teatajas avaldamise (
4. detsembril 2014) ja kaebaja abikaasa surma vahele jäi peaaegu viis aastat, oli kaebaja abikaasa pensionile jäänud juba ammu enne muudatuse tegemist. Ei kohtunikult ega tema abikaasalt ei saanud oodata samme, mis oleksid ilma toitjakaotuspensionita taganud kohtuniku abikaasale senisele elustandardile lähedase elustandardi säilitamise.
5. Ei õiguspärase ootuse põhimõte ega kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni seos kohtuniku sõltumatuse tagamisega ei nõua aga kohtuniku perekonnaliikmele õigust säilitada harjumuspärane elustandard elu lõpuni (õiguspärase ootuse tähtajatult ja täies suuruses tagamine). Kaitse määr ei peaks olenema sellest, kui palju juhtub olema temaga sarnases olukorras olevaid teisi inimesi, kuna see võib tekitada ebavõrdse kohtlemise. Õiguspärast ootust ei saa jätta kaitseta üksnes seetõttu, et sellele tuginevaid inimesi on palju, ega kaitsta ulatuslikumalt olukorras, kus sellele tuginevaid inimesi on vähe. Kui kohelda võrdselt kõiki sarnaseid eripensioni lubaduse olukordi ja sealjuures tagada õiguspärase ootuse kaitse kõigi puhul tähtajatult täies ulatuses, siis võib mõju riigieelarvele olla suur.
6. Eripensionisüsteemi ümberkorraldamiseks on kaalukad põhjused. Vanemaealiste osakaal rahvastikus kasvab ja koormus pensionisüsteemile suureneb, mistõttu peab Riigikogul olema võimalus mõjutada eelmiste koosseisude antud lubadusi. Paljud inimesed peavad pärast perekonnaliikme surma tõdema, et vähenenud sissetulekut arvestades tuleb kulutusi vähendada (sh võib olla vajalik kolida väiksemale elamispinnale). 22.

§ 1325rikub võrdse kohtlemise põhimõtet.

Kuigi pärast

1. juulit 2016 ei saa enam tekkida õigust nõuda kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni, jätkatakse selle tähtajatult ja täies ulatuses maksmist neile, kellel oli õigus toitjakaotuspensionile tekkinud enne muudatuse jõustumist. See on kooskõlas vajadusega luua õiguspärast ootust arvestav üleminek. Inimesel, kellele on eripension juba määratud, on ka suurem õiguspärane ootus kui inimesel, kellele eripensioni veel määratud ei ole. Siiski ei ole mõõdukas kohelda sedavõrd erinevalt pensionile jäänud kohtuniku perekonnaliikmeid olenevalt üksnes sellest, kas kohtunik suri enne või pärast
2. juulit
3. Ühel juhul kaitstakse õiguspärast ootust täies ulatuses, teisel juhul õiguspärast ootust ei arvestata üldse. Võrdset kohtlemist võib seadusandja tagada ka soodustusi kõigi jaoks ühtmoodi ja paindlikult vähendades või pärast pikka üleminekuaega kaotades.
4. Riigikogu ei ole kohustatud toitja kaotuse korral eripensioniõigust andma, kui üldised sotsiaalsed garantiid vastavad PS § 28 lõikes 2 nõutavale sotsiaalsele miinimumile. Kui Riigikogu sellise soodustuse siiski ette näeb, tuleb tagada riigiteenijate võrdne kohtlemine ning seejuures tuleb eripensione käsitleda terviklikult. Kohtuniku surma korral pereliikmele eri(toitjakaotus)pensioni määramist õigustab ühelt poolt vajadus tagada kohtuniku sõltumatus (PS § 146 ja § 147 lõige 4), teisalt kohtunikule legaalse kõrvalteenistuse saamisele seatud piirangud (PS § 147 lõige 3 ja

§ 49). 5

§ 113

lõige 2 näeb ette rahvakohtuniku ülalpidamisel olnud töövõimetu perekonnaliikme riikliku toitjakaotuspensioni 20% suurendamise juhul, kui rahvakohtunik sureb oma kohustuste täitmise ajal kuritegeliku ründe tagajärjel, kuid kohtuniku perekonnaliikmele ei ole sellist õigust ette nähtud. Vabariigi Valitsus 25. Vabariigi Valitsuse nimel esitas arvamuse justiitsminister kooskõlastatult sotsiaalministriga. 26.

§ 1325

on asjassepuutuv säte ning võib olla põhiseadusega vastuolus osas, milles ei võimalda määrata pärast

1. detsembrit 1991 ametis olnud ja enne
2. juulit 2013 pensioneerunud kohtuniku perekonnaliikmele toitjakaotuspensioni, kui toitja suri või sureb pärast
3. juunit
4. Kuna esimest korda sätestati kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspension
5. aastal ning seejärel ka
6. aastal, võis kaebajal olla tekkinud õigustatud ootus, et talle määratakse kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspension, mis on suurem talle RPKS-i alusel makstavast vanaduspensionist.
7. Vaidlusaluse sätte jõustumise ajaks oli olemas Riigikohtu otsus asjas nr 3-4-1-21-15 ning seda oleks tulnud seaduseelnõu menetlemisel arvesse võtta. TVTS-i eelnõu seletuskirjast ei nähtu, miks koheldakse omandi- ja võrdsuspõhiõigusse sekkumisel halvemini neid kohtunike perekonnaliikmeid, kelle toitja suri pärast
8. juunit
9. ATS § 49 sätestab hüvitise üksnes juhuks, kui ametnik hukkub või sureb teenistusülesannete täitmisel. Sarnases olukorras inimeste erinevat kohtlemist ei saa õigustada juhuslik asjaolu, milleks on kohtuniku surma hetk, ning samuti see, kas isiku surm haiguse tagajärjel saabub töötamise ajal või pärast pensionile jäämist. PÕHISEADUSEGA VASTUOLUS OLEVAKS TUNNISTATUD SÄTE
10. Kohtute seaduse § 1325 (alates
11. juulist 2016 kehtivas sõnastuses): „§
12. Kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspension Kohtuniku perekonnaliikmele, kellel on õigus kohtuniku toitjakaotuspensionile tekkinud enne
13. aasta
14. juulit, määratakse ja makstakse see lähtudes kuni
15. aasta
16. juulini kehtinud käesoleva seaduse redaktsioonist. [RT I, 17.12.2015, 1 - jõust. 01.07.2016]„ KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
17. Kolleegium leiab, et Tallinna Halduskohtu taotlus

§ 1325

põhiseaduspärasuse kontrollimiseks on lubatav (I) ning vaidlusalune säte on põhiseadusega vastuolus, kuna riivab omandipõhiõigust (II ja III) põhiseadusvastaselt (IV). I 6

§ 1325

välistas hüvitise määramise juhul, kui selle aluseks olev faktiline sündmus (kohtuniku surm) toimus pärast

1. juulit
2. Kaebaja kohtunikust abikaasa suri
3. aastal.
4. Halduskohus sai kaebuse rahuldada üksnes juhul, kui jättis vaidlusaluse säte kohaldamata. Sellisel juhul kohaldusid kaebaja taotluse lahendamisel

§ 1326lõige 4 ning § 1325 (v.r) punkt 1 koostoimes Riigikohtu 22.

oktoobri

1. aasta otsusega asjas nr 3-4-1-21-15, millest tulenevalt määratakse enne
2. juulit 2013 ametis olnud kohtuniku perekonnaliikmele toitjakaotuspension sõltumata kohtuniku surma ajast. Nimetatud sätted tunnistati küll alates
3. juulist 2016 kehtetuks, kuid neid kohaldatakse endiselt kohtuniku perekonnaliikmele toitjakaotuspensioni maksmisel, kui õigus hüvitist saada tekkis enne
4. juulit 2016 (

§ 1325). 34.

Eeltoodud asjaolusid arvestades on kolleegium seisukohal, et

§ 1325

oli haldusasja lahendamisel asjassepuutuv ja Tallinna Halduskohtu otsuses esitatud taotlus kontrollida sätte põhiseaduspärasust on lubatav. II

1. Õigus kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensionile on seaduse alusel tekkinud avalikõiguslik varaline positsioon, mida kaitseb PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõigus. Seda õigust puudutavate reeglite muutmisel tuleb arvestada ka isikute õiguspärast ootust (PS § 10) ja selle õiguse seotust kohtunike sõltumatuse tagatistega (PS § 147 lõige 4).
2. Põhiseadus kaitseb igaühe õigust enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada (PS § 32 lõike 2 esimene lause). Omandipõhiõiguse riive on selle põhiõiguse kaitsealasse kuuluva õigusliku positsiooni igasugune ebasoodus mõjutamine (vt Riigikohtu üldkogu
3. märtsi
4. a otsus asjas nr 3-3-1-69-09, punkt 57). Kohustades riiki igaühe omandit võrdselt kaitsma, sätestab PS § 32 lõike 1 esimene lause ka erilise võrdsuspõhiõiguse, mille kohaldamisel taandub PS §-s 12 sätestatud üldine võrdsuspõhiõigus.
5. Omandipõhiõiguse kaitsealasse kuuluvad nii asjad kui ka rahaliselt hinnatavad õigused ja nõuded, sealhulgas õigus pensionile kui avalik-õiguslik varaline positsioon (Riigikohtu üldkogu
6. juuni 7

S § 33 lõikes 5, seejärel

§-s 81 ning viimaks

§ 1326lõikes 4; vt eespool otsuse punktid 2–6).

1. Selle pensioni eesmärgiks oli tagada kohtuniku surma korral sissetulek tema perekonnaliikmele, kellel puudus või oli vähenenud võime endale ise ülalpidamist teenida (vanuse tõttu või muudel põhjustel; vt RPKS § 20 lõige 2). Toitjakaotuspension asendas perekonnaliikmele seni ülalpidamist andnud kohtuniku palka või pensioni, tagades seeläbi talle harjumuspärase elustandardiga lähedase elustandardi (vt viidatud otsus asjas nr 3-4-1-21-15, punkt 50). Selle pensioni määramist taotleb isik eelduslikult siis, kui see oleks suurem, kui oleks olnud mõni teine hüvitis, millele isikul samuti õigus oli (eelkõige RPKS-i alusel makstavad pensionid – vanaduspension, rahvapension, toitjakaotuspension).
2. Kuna tegemist on kohtuniku ametipensioniga, ei kuulu kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspension PS § 28 lõikes 2 sätestatud põhiõiguse kaitsealasse, mis tagab õiguse saada riigilt abi toitja kaotuse korral (viidatud otsus asjas nr 3-4-1-21-15, punkt 35).
3. Koos teiste kohtunikupensioni liikidega oli kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspension oluline osa kohtuniku sõltumatuse tagatistest, mille kaugemaks eesmärgiks on tagada õigusemõistmise sõltumatus ja erapooletus (PS § 147 lõige 4 ja § 146). Kohtute sõltumatus on väga kaalukas põhiseaduslik väärtus, kuna see on vältimatult vajalik igaühe põhiõiguste ja vabaduste kaitsmiseks (§ 15 lõige 1) ja seeläbi põhiseaduse aluspõhimõtteks oleva õigusriigi põhimõtte (PS § 10) elluviimiseks (sarnaselt Riigikohtu üldkogu
4. aprilli
5. a otsus asjas nr 3-3-1-59-09, punktid 32 ja 34). Kohtuniku ametipensionide eesmärk on tagada sõltumatust mh seeläbi, et nad tasakaalustavad kohtunikule kehtestatud ulatuslikke ametipiiranguid, eelkõige keeldu saada legaalset kõrvalteenistust (PS § 147 lõige 3,

§ 49

, alguses

S § 4), samuti ametivanuse ülempiiri (

§ 991

, alguses

S § 7 lõige 2 ja § 26 punkt 3) (viidatud otsus asjas nr 3-4-1-21-15, punktid 50 ja 61–62). 8

§-s 1325 – kasutatakse terminit „õiguse tekkimine“ teistsuguses tähenduses, pidades silmas õigust nõuda pensioni väljamaksmist ehk kõnealuse varalise positsiooni sissenõutavaks muutumise hetke (vt sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 16, mis räägib hüvitise õiguse tekkimisest). 45. Kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni õigus ei sõltunud sellest, kas kohtunik suri ametis või pensionil olles. Ametis oleva kohtuniku surma korral ei mänginud rolli, kui palju oli kohtunikul pensioniõiguslikku staaži. Pensioneerunud kohtuniku surma korral ei sõltunud toitjakaotuspensioni õigus sellest, millist kohtunikupensioni oli kohtunikule makstud (kohtuniku vanaduspension, väljateenitud aastate pension, kohtuniku töövõimetuspension). Toitjakaotuspensioni suurus arvutati kõigil juhtudel kohtuniku viimase ametipalga järgi (pension oli 30% ametipalgast, kuid mitte rohkem kui 70% sellest kõigile perekonnaliikmetele kokku (

§ 81, § 1326 lõige 4)).

1. Seetõttu oli kohtunik asunud ametisse nimetamisega täitma eeldusi selleks, et tema surma korral oleks riigil kohustus teha sooritus tema perekonnaliikmele – maksta toitjakaotuspensioni (perioodilist rahalist hüvitist SÜS-i tähenduses). Omandipõhiõigusega kaitstud varalise positsiooni teke ei sõltu sellest, kas toitjakaotuspensioni õigus on muutunud sissenõutavaks (SÜS § 16 tähenduses), ega sellest, kas õigus muutus sissenõutavaks kohtuniku ametis või pensionil oleku ajal.
2. Tulenevalt kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni kehtestamisest kohtuniku staatuse seaduses, tekkis pensioni õigus kõigil alates
3. oktoobrist 1996 (k.a) ametis olnud või ametisse nimetatud kohtunikel ja nende perekonnaliikmetel. Seda õigust laiendati tagasiulatuvalt ka kõigile kohtunikele, kes olid ametis
4. jaanuaril 1992 (

S § 44) (sh kaebaja abikaasa). Alates 29. juulist 2002 tulenes samasisuline õigus kohtute seadusest, mistõttu tekkis toitjakaotuspensioni õigus ka kõigil kohtunikel, kes nimetati ametisse või olid ametis sellest kuupäevast alates. 48. Kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni õigus ei tekkinud alates 2. juulist 2013 (k.

1. a)ametisse nimetatud kohtunikel ja nende perekonnaliikmetel, kuna neile kohtunikele kehtestas seadusandja teistsugused sotsiaalsed tagatised – muudeti palgaarvestust ja pensioniõigusi arvestati edaspidi RPKS-i alusel (vt Eesti keskmise palgaga seotud ametipalkade maksmise ajutise korralduse seaduse, kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduse ja kohtute seaduse muutmise seaduse eelnõu (279 SE, Riigikogu XII koosseis) teise lugemise seletuskirja). Seega ei andnud riik alates 2. juulist 2013 (k.
2. a)ametisse nimetatud kohtunikele ja nende perekonnaliikmetele lubadust maksta kohtuniku surma korral perekonnaliikmetele toitjakaotuspensioni kohtute seaduse alusel. 49. Seega tekkis toitjakaotuspensioni õigus kõigil 1. jaanuarist 1992 kuni 1. juulini 2013 (k.
3. a)ametis olnud kohtunikel ja nende perekonnaliikmetel. III 50.

§ 1325riivab enne 2013.

aasta 2. juulit ametis olnud kohtunike ning nende perekonnaliikmete omandipõhiõigust (sh õigust omandi võrdsele kaitsele) intensiivselt. 51.

§ 1325võtab pärast 1.

juulit 2016 (k.a) surnud kohtuniku perekonnaliikmelt õiguse nõuda, et riik täidaks avalik-õiguslikust varalisest positsioonist tuleneva kohustuse ja maksaks talle toitjakaotuspensioni. Seega välistatakse sellest kuupäevast alates täielikult isiku õigus nõuda riigilt sooritust. 9

S § 33 lõige 5,

§ 81

), oli osal isikutel võimalik nõuda riigilt sellest õigusest tulenevalt varalise soorituse tegemist, teistel aga mitte. Erinevat kohtlemist ei seotud seejuures kõnealuse varalise õiguse sisuliste tunnustega, vaid üksnes õiguse sissenõutavaks muutumise aja ehk toitja surma hetkega. IV

1. PS § 11 lubab põhiõigusi piirata üksnes kooskõlas põhiseadusega, seades tingimuseks, et piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Riigikohtu pikaajalise praktika kohaselt tähendab see, et põhiõiguse riivel peab olema põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk ning riive peab selle saavutamiseks olema proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas).
2. Põhiõiguse riive on eesmärgi saavutamiseks sobiv vahend siis, kui see aitab kaasa eesmärgi saavutamisele. Vajalik on riive aga üksnes juhul, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõnda teist, põhiõigusi vähem piiravat meedet kasutades. Otsustamaks abinõu mõõdukuse üle tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusesse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt piirangu eesmärki. Mida intensiivsem on põhiõiguse riive, seda kaalukamad peavad olema seda õigustavad põhjused. 10

§ 1325

(v.r) põhiseadusele vastavust, pidas põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium põhiõiguste riive legitiimseteks eesmärkideks seadusandja soovi teha ametipensionide reform, tagada pensionisüsteemi jätkusuutlikkus ning tõsta ennaktempos kohtunike palka (vt viidatud lahend asjas nr 3-4-1-21-15, punktid 38–40). Need eesmärgid olid sisuliselt tuletatavad

§ 1325

(v.r) kehtestamise menetlusest Riigikogus (vt Eesti keskmise palgaga seotud ametipalkade maksmise ajutise korralduse seaduse, kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduse ja kohtute seaduse muutmise seaduse eelnõu, 279 SE).

1. Kolleegiumi hinnangul saab vaidlusalust sätet, mis välistab kohtuniku perekonnaliikmele toitjakaotuspensioni maksmise, pidada üheks osaks ameti- või eripensionide reformist, mida seadusandja alustas
2. aastal. Täpsemalt on sätte eesmärgiks siiski seadusandja soov vähendada seeläbi riigi kulutusi kohtunike ametipensionidele (vt viidatud eelnõu 279 SE, seletuskiri teise lugemise juurde, lk 2). Riigikohus on korduvalt leidnud, et riigi kulutuste vähendamine on legitiimne eesmärk põhiõiguste piiramiseks (vt nt Riigikohtu üldkogu
3. juuni
4. a otsus asjas nr 3-3-1-86-15, punkt 57).
5. Eelnimetatud legitiimse eesmärgi saavutamiseks on vaidlusalune säte sobiv ja vajalik. Välistades kohustuse maksta kohtuniku perekonnaliikmele toitjakaotuspensioni, on riigi kulutused kohtuniku ametipensionile väiksemad, kui oleksid olnud sätte kehtestamata jätmisel, ning vähem koormavad abinõud selle eesmärgi saavutamiseks puuduvad.
6. Kuigi pole teada, kui paljudel juhtudel riik peaks vaidlusalust kohustust täitma, ei saa olemasolevate andmete põhjal pidada võimalikke kulutusi väga suureks, seda hoolimata asjaolust, et

§ 1325riivab paljude kohtunike omandipõhiõigust.

1. Kohtunikke, kes olid ametis enne
2. juulit 2013, on praegu ligikaudu 300, neist 122 kohtunikku on
3. jaanuari
4. a seisuga pensionil. Kuigi see on suur osa kõigist kohtunikest, realiseeruks riigi kohustus maksta kohtuniku surma korral toitjakaotuspensioni tõenäoliselt suhteliselt harva. Riigikohtule esitatud Sotsiaalkindlustusameti andmete kohaselt on alates
5. aastast makstud kõnealust pensioni kokku 9 inimesele (8 kohtuniku surma tõttu, 4 neist suri ametis ja 4 pensionil olles). Pensioni maksmise kestus (ühele inimesele) oli keskmiselt 5 aastat ja 8 kuud (kõige pikem 12 aastat, kõige lühem 1 aasta). Pensioni keskmine suurus ühes kuus oli kõnealusel ajavahemikul 985 eurot.
6. Hinnates seda, kui palju võimaldab kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni maksmata jätmine riigil kulusid vähendada, tuleb arvestada ka seda, et perekonnaliikmel on tõenäoliselt õigus saada ka mõnda teist hüvitist, mille maksmise toitjakaotuspension välistaks. See tähendab, et toitjakaotuspensioni maksmata jätmine võimaldab säästa üksnes nende hüvitiste (nt toitjakaotuspensioni ja vanaduspensioni) vahe. 11

§ 1325kehtetuks osas, milles see välistab pärast 1991.

aasta

1. detsembrit ja enne
2. aasta
3. juulit ametis olnud kohtuniku perekonnaliikmele kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni määramise ja maksmise.

§ 1325koostoimes käesoleva otsusega annab pärast 31.

detsembrit 1991 ja enne 2. juulit 2013 ametis olnud kohtunike (sh kohtunikud, kelle teenistussuhe jätkus pärast viimasena nimetatud kuupäeva) perekonnaliikmetele õiguse sellele, et neile määratakse ja makstakse kohtuniku toitjakaotuspensioni

§ 1325(v.r) alusel. (allkirjastatud digitaalselt) Villu Kõve, Velmar Brett, Heiki Loot, Kaupo Paal, Ivo Pilving 12