Obsah (12)

§ 113§ 118§ 117§ 121§ 73§ 28§ 29§ 2§ 16§ 31§ 63§ 57

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 15. oktoober 2020, Tallinn Kriminaalasja number 1-20-3107 Kohtukoosseis Kohtuistungi sekretär Eesistuja Heili

§ 113lg 1 järgi Pärnu Maakohtu 17.

juuni 2020 otsus üldmenetluses Kaitsja ja prokurör Prokurör Aarne Pruus Süüdistatav Andres Judakov, ik: 36706300334, isikuandmed maakohtu otsuses, kinni peetud ja vahistatud alates 03.03.2020.a. Kaitsja Eve Jundas RESOLUTSIOON 1. Tühistada Pärnu Maakohtu 17. juuni 2020 otsus osaliselt: Andres Judakovi

§ 118lg 1 p 7 järgi süüdimõistmise, viieaastase vangistusega karistamise ning temalt Kr

MS § 179 lg 1 p 2 alusel sundraha väljamõistmise ja väljamõistetava menetluskulu kogusuuruse osas. 2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega: Mõista Andres Judakov süüdi

§ 117

lg 1 ja

§ 121lg 1 järgi ning karistada teda 1 (ühe) aasta pikkuse vangistusega. Mõista Andres Judakovilt riigi tuludesse Kr

MS § 175 lg 1 p 9 ja § 179 lg 1 p 1 alusel sundraha 876 eurot. Kokku tuleb Andres Judakovil koos ülejäänud väljamõistetud menetluskuluga tasuda riigituludesse 3996 eurot ja 40 senti.

1. Muus osas jätta Pärnu Maakohtu otsus muutmata.
2. Kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt ja prokuröri apellatsioon jätta rahuldamata. 1
3. Määrata Advokaadibüroo Legalia vandeadvokaat Eve Jundasele makstava riigi õigusabi tasu suuruseks A. Judakovile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 454 eurot 44 senti, sh käibemaks 75,74 eurot. Jätta see menetluskulu riigi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Maakohtu otsus
4. Andres Judakovi süüdistatakse selles, et 03.03.2020 kella 21.30 ajal, oma elukohas XXX majas, lõi ta ühises joomingus tekkinud tüli käigus tahtlikult XX (X) ühel korral noaga kõhtu, tekitades kannatanule ülakõhu piirkonna torke-lõikehaava peen- ja jämesoole ning vasakpoolse neeruarteri vigastusega ning verevalumiga kõhukelmetaguses ruumis, mis tüsistus ägeda verekaotusega ja hüpovoleemilise šokiga, mille tagajärjel XX 04.03.2020 kell 02.10 SA PõhjaEesti Regionaalhaiglas suri. Lüües noaga tahtlikult XX kõhtu, millega põhjustas kannatanu surma, pani Andres Judakov süüdistuse kohaselt toime

§ 113lg 1 järgi kvalifitseeritava teise inimese tapmise.

2. Maakohus tunnistas Andres Judakovi süüdi

§ 118

lg 1 p 7 järgi ehk tervisekahjustuse tekitamises, kui sellega on põhjustatud surm (s.o. kergemas kuriteos) ning mõistis karistuseks viis aastat vangistust. Erinevalt prokurörist leidis maakohus, et A. Judakovil puudus surma kui tagajärje osas tahtlus, küll aga tegutses ta kergemeelselt. Kohus luges süüdistatava ütlused ebausaldusväärseks ja seetõttu ei jaatanud ka hädakaitsele viitavaid asjaolusid, millele süüdistatav osundas. Kohus luges karistuse kandmise aja alguseks kahtlustatavana kinnipidamise päeva, s.o 03.03.2020.a, ning jättis tõkendi vahistamise muutmata kohtuotsuse jõustumiseni. Kohus jättis kannatanu YY tsiviilhagi jätta läbi vaatamata. Menetluskuludena mõistis kohus Andres Judakovilt riigituludesse kokku välja 4580,40 eurot, määrates, et need tuleb tasuda 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Samuti tegi kohus otsused asitõendite ja muude äravõetud objektide osas. Apellatsioonid ja nende vastused 3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni prokurör Aarne Pruus kaitsja ja Eve Jundas. 4. Prokurör vaidlustab otsuse Andres Judakovi süüdistuse ümberkvalifitseerimise ning karistuse mõistmise osas, paludes tühistada otsus vastavas osas ning mõista Andres Judakov süüdi

§ 113lg 1 järgi ja karistada teda seitsmeaastase vangistusega.

1. Prokurör ei nõustu maakohtuga, et tagajärje, s.o surma põhjustamises, esineb Andres Judakovi puhul ettevaatamatuse raskeim vorm, s.t kergemeelsus. Prokurör leiab, et A.Judakov põhjustas XX-le eluohtliku tervisekahjustuse 03.03.2020 kell 21.30 ja kannatanu suri 04.03.2020 kell 02.10, mistõttu on noalöögiga põhjustatud eluohtlik tervisekahjustus ja surma saabumine ajaliselt lähiseoses. Ta käsitab üldtuntuna asjaolu, et noalöögiga kõhtu võidakse põhjustada inimesele eluohtlik tervisekahjustus, mis võib päädida ka inimese surmaga. Noalöögiga tekitas A. Judakov olukorra, mis ei olnud enam tema kontrolli all. See, kas XX jääb ellu või sureb, olenes juba kiirabi tegevusest. Arstidel ei õnnestunud XX päästa ja ta suri haiglas operatsiooni käigus. Kuriteo välise teopildi alusel saab teha järelduse, et A.Judakov möönis, et tema tegevuse tulemusena võib saabuda kannatanu surm. Prokurör osundab, et ka A.Judakov ise avaldas kohtuistungil, et noalöögi tagajärjel kõhtu võib saabuda inimese surm. Eeltoodust lähtuvalt on prokuröri hinnangul ekslik kohtu seisukoht, et Andres Judakov ei pidanud 2 võimalikuks, et noaga kõhu haavamine võib tuua kaasa kannatanu surma. Kõht on kehapiirkond, mille haavamine võib üldjuhul kaasa tuua raskeid tagajärgi, sealhulgas surma. A.Judakov pani seega kuriteo toime kaudse tahtlusega. Ta pidas võimalikuks, et tema tegevuse tulemusena võib saabuda ohvri surm ning möönis seda.
2. Arvestades

§ 113

lg 1 sanktsioonipiire, kuriteo asjaolusid ja süüdistatava isikut, taotleb prokurör Andres Judakovi süüdimõistmist ja karistamist

§ 113

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest sanktsiooni miinimummäära lähedase karistusega, s.o vangistusega 7 aastat. 7. Kaitsja palub tühistada maakohtu otsuse Andres Judakov`i süüdimõistmise osas

§ 118lg 1 järgi ja teha uus otsus, mõistes Andres Judakov õigeks.

Alternatiivselt palub kaitsja mõista Andres Judakovile

§ 118lg 1 p 7 järgi karistus miinimummääras, s.o.

4 aastat, millisest

§ 73

lg.1 kohaselt lugeda koheselt ärakandmisele kuuluvaks karistus, millise ta vangistuse näol on reaalselt kandnud, ülejäänud karistus aga kohaldada tingimisi. Tuleb märkida, et kaitsja apellatsioonis on läbivalt viidatud Apellandile, kelle all on kaitsja ilmselt pidanud silmas süüdistatavat Andres Judakovi. Andres Judakov ei ole apellant, vaid apellant on kaitsja, kuna apellatsioonile on alla kirjutanud kaitsja kui apellatsiooniõiguslik kohtumenetluse pool, mitte süüdistatav A. Judakov (KrMS § 318 lg 1 ls 2 ja § 321 lg 3). Ringkonnakohus peab võimalikuks käsitleda seda sellise veana, mis on ületatav tõlgendamisega. 8. Kaitsja leiab, et

§ 28

lg 1 kohaselt leidis tõendamist enne süüdistatava poolt Kannatanule tervisekahjustuse tekitamist Kannatanu vahetu eesseisev rünne süüdistatava elule ja tervisele, s.o. esines hädaseisund

§ 29mõttes.

Apellandi tegevust tuleb vaadelda hädakaitsetegevusena, mille piire ta ei ületanud, mistõttu see ei ole õigusvastane ja karistatav. Kaitsja leiab, et maakohtu otsuses puudub põhjendus ja maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, millega on rikkunud KrMS § 339 lg 1 p 7 nõudeid. Ebaõige on kogutud tõenditele ja tunnistajate ütlustele antud hinnang, millest tulenevalt on ebaõiged ka maakohtu järeldused. Põhiliselt rajaneb maakohtu otsus kannatanu YY ütlustel, millised olid lünklikud, ei tõendanud kõiki asjas olulist tähtsust omavaid asjaolusid, ei lükanud usaldusväärselt ümber vastuväiteid süüdistusele. Tunnistajad PP, TT, JJ ja DD olulisi asjaolusid ei tõendanud, kuna viibisid toimunu ajal köögis ja koridoris toimunut ei näinud. Arvestamata on jäetud PP`i iseloomustus Kannatanu kohta. Alusetult on maakohus jätnud tõendikogumist välja süüdistatava ütlused, mis puudutavad Kannatanu rünnet ja seejärel Kannatanul noalöögi saamist. 9. Kaitsja hinnangul puudub maakohtu otsuses usaldusväärne põhjendus hädakaitseseisundi ja võimaliku hädakaitsepiiride ületamise kohta. Ebaõige on maakohtu järeldus, et Kannatanu käitumine 03.03.2020.a. tervikuna ajavahemikul kella 19.30 kuni 21.38 ei kujutanud endast

§ 28lg 1 kohaselt rünnet süüdistatava elule ja tervisele.

Süüdistatav on kindel, et kui ta poleks enesekaitseks köögist nuga haaranud ega sellega end kaitsenud, oleks Kannatanu teda kindlasti uuesti löönud. Nuga oli käeulatuses. Maakohus ei ole küllaldaselt motiveerinud, miks ei arvestatud eelnimetatud ajavahemikul Kannatanu korduvate tapmisähvardustega. Maakohtu otsuses puudub hinnang kannatanu eelnenud korduvatele samalaadsetele ähvardustele. Maakohus ei ole andnud usutavat hinnangut Kannatanu ja süüdistatava vahel toimunule vahetult enne nende konfliktsituatsiooni ja konfliktsituatsiooni ajal. Pole arvestatud Apellandi korduvate kinnitustega, et Kannatanu lõi eelnevalt süüdistatavale magamistoast väljumisel tugeva löögi kõva esemega pähe. Maakohtu otsuses puuduvad motiivid, miks ei arvestatud asjaoluga, et kannatanu järgnes süüdistatavale pärast talle näkku löömist edasi koridorist kuni köögini, järgnesid uued ähvardused ja kannatanu tekitas otseselt reaalse ohu süüdistatava elule ja tervisele. Maakohus ei arvestanud süüdistatava ütlustega, et kõik toimus kiiresti ja ootamatult, raske tagajärje ärahoidmiseks tuli kiirelt tegutseda. Puuduvad motiivid, miks ei arvestatud süüdistataval äkki tekkinud ägeda stressireaktsiooniga konflikti ajal, mis tekkis äkki hädakaitseseisundi ja hädakaitsetegevuse ajal kannatanu ähvardava käitumise tulemusena. 3

1. Leides, et pole arvestatud Kannatanu isiksusega temapoolsete ähvarduste tõsiseltvõetavuse küsimuses, rõhutab kaitsja, et kuigi kannatanu Karistusregistri õiendist nähtuvalt ei oma kehtivaid karistusi kriminaal- ega väärteo korras, siis on süüdistatavale teada, et Kannatanut on korduvalt kohtulikult karistatud, ka vägivallakuritegude eest ja korduvate vangistustega.
2. Kaitsja hinnangul on maakohus andnud ebaõige hinnangu süüdistatavale Kannatanu poolt tekitatud kehavigastuste koha osas. Puuduvad usaldusväärsed tõendid, et löömine toimus koridoris 1 viibides Kannatanu eelnenud “kätega vehkimise" ajal. Süüdistatav kinnitab, et eelnevalt esikus “kätega vehkimise" ajal Kannatanu teda ei löönud, süüdistatav ei seisnud Kannatanu vahetus läheduses, vaid Kannatanu tekitas talle vigastused koridoris 2 koheselt magamistoast väljumisel. Löök oli väga tugev, tundus et löödi kõva esemega. Kuna süüdistataval on üks silm klaasist (silmaoperatsioon 2005.a.), tundis ta väga tugevat valu, vigastada said ka hambad, oli tugev peapõrutus. Süüdistatav kartis, et Kannatanul on käes kas haamer või muu ese, millega tema arvates oli Kannatanu teda eelnevalt löönud. Maakohus tõlgendas ebaõigesti süüdistatava kahjuks, et sündmuskohalt ei leitud haamrit ega muud eset.
3. Kaitsja heidab ette, et maakohtu otsuses puudub täielikult hinnang Apellandi kaitsetegevusele võimaliku hädakaitsepiiride ületamise suhtes

§ 28lg 2 tähenduses.

Kannatanule rüseluse käigus tekitatud vigastuse puhul ei saa rääkida hädakaitse piiride ületamisest. Süüdistatav tegi kõik endast oleneva, et Kannatanu elu päästa.

1. Kõik kahtlustused pidanuks maakohus tõlgendama süüdistatava kasuks. Süüdistatav on alates kohtueelsest uurimisest andnud ütlusi, mis on vastavuses kohtuistungil antud ütlustega.
2. Kaitsja hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et süüdistatav ei ole talle inkrimineeritud kuritegu toime pannud tahtlusega, aga tõendid võimaldanuks maakohtul maksimaalselt süüdistatava süüdistamist süüteo toimepanemise eest hädakaitse piiride ületamisel.
3. Kaitsja leiab, et mõistes karistuse

§ 118

lg 1 p 7 kohaselt, võinuks maakohus mõista karistuse sanktsioonis ettenähtud alammääras. Maakohus võinuks rohkem arvestada süüdistatava isiksusega, kes on varem karistamata, kellel on kindel elukoht, on olnud korralik tööinimene. Tema iseloomustused on äärmiselt positiivsed. Süüdistatav kahetseb südamest toimunut, on hüvitanud kahjud, milliseid oli võimalik heastada. Ta ei ole sellisel määral alkoholi kuritarvitaja, et kaasinimeste elule ja tervisele tulevikus ohtu kujutaks. Ta kutsus ise kannatanule kiirabi ega lahkunud sündmuskohalt. Süüdistatav avaldas kohtus siiralt, et on saanud raske õppetunni ja võib kindlalt välistada uute kuritegude toimepanemise võimaluse.

1. Kaitsja apellatsioonis on esitatud taotlus täiendavate tõendite kogumiseks. Kaitsja palus välja nõuda ja võtta tõenditena asja juurde Põhja-Eesti Regionaalhaiglast tõend Andres Judakovi silmatrauma ja operatsiooni kohta 2005.a ning Karistusregistrist täiendavad andmed XX kõikide kriminaalkaristuste kohta, samuti kohtuotsuste ärakirjad.
2. Ringkonnakohus jättis 26.08.2020 kaitsja tõendite kogumise taotlused rahuldamata.
3. Põhja-Eesti Regionaalhaigla tõendi osas leidis ringkonnakohus järgmist. Kaitsja soovib sellega tõendada, et A. Judakov tundis kannatanu löögist pähe teravat valu. Apellatsiooni kohaselt puudutab tõend Judakovile 2005.a. teostatud silmaoperatsiooni, mille tagajärjel on üks silm klaasist. Maakohus jättis kaitsja sama taotluse rahuldamata 08.06.2020 määruses, leides, et tõend pole asjakohane, ei puudutata tõendamiseseme asjaolusid ja ei saa sisaldada täiendavat õigustavat asjaolu. Kaitsja taotlusest ei ilmne, mil moel maakohus oma järelduses eksis. Pole tuvastatav, et tegemist oleks kriminaalasjas tähtsust omava tõendiga KrMS § 3861 lg 1 tähenduses. Arstitõendi olemasolu, mis sedastaks 2005.a operatsiooni ja klaassilma olemasolu, ei saa tõendada terava valu tundmise fakti 2020.a kevadel. Seejuures ei ilmne vaidlustatud otsusest ega apellatsioonist, et asjas oleks vaidlust operatsiooni ja klaassilma üle. 4
4. Karistusregistri andmete küsimuses leidis ringkonnakohus järgmist. Kaitsja soovis nõuda Karistusregistrilt täiendavad andmed kannatanu XX kõikide kriminaal- ja väärteokaristuste kohta, ning „kuna Karistusregistri andmed ilmselt ei kajasta kõiki varasemaid Kannatanu karistusi“, siis ka kohtuotsused Kannatanu kõikide karistuste kohta. Ka selle taotluse rahuldamiseks puudus KrMS § 321 lg 6 alus. Kohus rahuldas karistusregistri andmete taotluse 08.06.2020 määrusega. Kohtulahendite väljanõudmist pole kaitsja varem taotlenud ja on ebaselge, miks taotlust ei saanud varem esitada.
5. Prokurör saatis 03.09.2020 kaitsja apellatsioonkaebusele vastuse, milles vaidleb sellele vastu. Ta leiab, et kohus on põhjendatult jätnud tõendikogumist kõrvale süüdistatava ütlused osas, mis puudutavad XX poolset rünnet magamistoast kuni köögini ja seejärel XX noa otsa jooksmist, ning kohus on põhjendatult leidnud, et puudub alus kahelda YY ütlustes. Tunnistajad on andnud kohtuistungil ütlusi, mille kohaselt nad noa võtmist üldse ei näinud ja mingit konflikti (rüselust, kaklust, löömist või ähvardamist) ka ei kuulnud ega tajunud, ometigi kõik tunnistajad asusid lähestikku. DD magas saunas ja sündmust täpselt meenutada ei suuda. Süüdistatava ütlused ei haaku teiste tõenditega ja on ilmselget kantud soovist, et toime pandu eest ettenähtud vastutusest vabaneda. A.Judakovi versioon toimunust ei ole ka eluliselt usutav, sest keegi ei kuulnud XX poolset viiekordset ähvardust tappa süüdistatav ja süüdistatav ise ka ei rääkinud ähvardustest kellelegi.
6. Kaitsja esitas 18.09.2020 kohtule veelkord taotluse, milles palus välja nõuda ja võtta tõenditena asja juurde andmetele vastav ja seaduslik XX Karistusregistri tõend, tuginedes juba varem korduvalt esitatud argumentidele. Kaitsja tõi esile, et Andres Judakov avaldas 19.09.2020.a, et XX viibis kriminaalhooldusel Tallinna Vangla Pärnu Kriminaalhooldusosakonna Rapla esinduses ja XX oli enda ja Andres Judakov`i ühisele tuttavale eluajal avaldanud, et kriminaalhooldajatel oli plaanis taotleda XX suhtes karistuse täitmisele pööramist. Kaitsja pöördus sellest tulenevalt Pärnu Kriminaalhooldusosakonna Rapla Esinduse poole asjaolude selgitamiseks ning vastuses nr. 8-1/20/20346-2 teatati, et XX oli viimati võetud arvele 17.06.2019.a. ning arvelolek lõppes 04.03.2020.a. seoses XX surmaga. Täiendavalt teatati, et XX kandis karistust Pärnu Maakohtu Rapla Kohtumaja 17.06.2019.a. otsuse nr 1-19-4513 alusel. Eeltoodust järeldab kaitsja, et XX omab karistatust ja Pärnu Maakohtule saadetud Karistusregistri andmed on ebaõiged. Väidete tõendamiseks lisas kaitsja oma taotluse sõnul Tallinna Vangla Pärnu Kriminaalhooldusosakonna Rapla Esinduse 18.09.2020.a. kirja nr. 8-1/20/20346-2 (oli ka lisatud) ja täiendava kirja samast kuupäevast (puudus lisade seast). Ringkonnakohtu istung
7. Tallinna Ringkonnakohtu 21.09.2020 istungil osalesid süüdistatav, kaitsja ja prokurör.
8. Kuulanud ära poolte seisukohad, jättis ringkonnakohus rahuldamata kaitsja taotluse „seadusliku XX Karistusregistri tõendi“ lisamiseks. Nagu juba 26.08.2020 määruses öeldud, puuduvad KrMS § 321 lg 6 nimetatud alused kõnelause täiendava tõendi kogumiseks. Tegemist pole juhtumiga, kus kaitsja esitas tõendi maakohtule ja seda ei võetud vastu, ega ka juhtumiga, kui ta ei saanud tõendit maakohtus esitada temast mitteoleneval mõjuval põhjusel. Kaitsja taotles karistusregistri andmeid XX kohta juba maakohtus ja taotlus rahuldati. See, et saadud vastus kaitsja soovil tehtud päringule ei sobi kaitsja arusaamaga, ei muuda andmeid ebaõigeks ega anna põhjust koguda sama tõendit uuesti. Karistusregistri seaduse (KarRS) § 24 lg 1 p 12 kohaselt kustutatakse karistusandmed karistusregistrist ja kantakse üle arhiivi, kui isik on surnud. KarRS §-d 17 ja 18 reguleerivad karistusregistri andmete väljanõudmist ja väljastatavaid andmeid. Neist sätetest nähtub üheselt, et XX kohta pärast tema surma tehtud registriteade ei saanud anda mingit muud tulemust kui see, et tal puudub kehtiv karistus. Kuivõrd kaitsja on vandeadvokaat ja eelduslikult oma ala kõrgprofessionaal ning talle oli teada, 5 et päringu ajal oli XX surnud (arutatav asi seda surma käsitlebki), siis on arusaamatu tema kriitika registriteate õigsuse kohta: registriteade vastab tema soovitud päringule ja on seadusekohane. KarRS § 18 lg 1 p 3 näeb ette, et kui isiku kohta on registris üksnes registri arhiivi andmed, siis näitab karistusandmete teatis, et isikul puudub kehtiv karistus. Täpselt selline on ka XX teatise sisu (I kd, tl 153). XX kohta Karistusregistri arhiivis olevaid andmeid (KarRS § 20) pole kaitsja kunagi tõendina taotlenud ega ole ka üritanud ringkonnakohtule väita, et ta poleks saanud seda teha.
9. Kaitsja ja prokurör jäid kumbki oma apellatsioonide juurde ning vaidlesid teineteise apellatsioonidele vastu. Süüdistatav toetas kaitsja apellatsiooni. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
10. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna kummagi apellatsiooni argumendid põhjust maakohtu otsuse tühistamiseks. Otsus tuleb aga osaliselt tühistada sellegipoolest, sest kohtukolleegium tuvastas selles apellantide poolt nimetamata materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis raskendab süüdistatava olukorda. Kohtukolleegium põhjendab oma seisukohti alljärgnevalt, käsitledes esmalt apellatsiooniväiteid seoses YY ja Andres Judakovi ütluste hindamisega (I), seejärel analüüsib A. Judakovi süüküsimust ja teo õiguslikku kvalifiatsiooni (II) ning mõistab uue karistuse (III). Viimaks teeb kohus ülejäänud vajalikud otsustused (IV). I
11. Kaitsja apellatsiooni argumentide aluseks on läbiv väide, et maakohus tugines põhjendamatult YY ütlustele, jättes kõrvale A. Judakovi teistsugused ütlused. Kuna süüdistuses etteheidetavat tegu ümbritsevad faktilised asjaolud on mõlema isiku ütlustes märkimisväärselt erinevad ja neist tulenevalt saab olla erinev ka hinnang teole endale, käsitlebki ringkonnakohus esmalt nende kahe isiku ütluste hindamist.
12. Maakohus on kajastanud oma otsuses põhjalikult nii kannatanu YY (XX elukaaslase) kui ka süüdistatava Andres Judakovi ütlusi (otsuse lk 4-5). Kohus on samuti põhjalikult ja tõendikogumi tervikuga puutuvalt selgitanud, miks ta peab A. Judakovi ütlusi ebausaldusväärseks ja YY ütlusi usaldusväärseks (otsuse lk 6-7). Nendest hinnangutest johtuvalt on kohus tuginenud YY ütlustele ja jätnud kõrvale A. Judakovi ütlused. Ringkonnakohus nõustub maakohtu argumentidega järgmistel põhjustel.
13. YY ja A. Judakovi ütlused on omavahel ilmses vastuolus just osas, mis puudutab seda, kuidas nuga XX kehasse sai ja mis sellele vahetult eelnes. On oluline, et kuigi asjas on neli tunnistajat, kes viibisid samal ajal sündmuskohal (JJ, PP, DD ja TT), andsid nad kõik ristküsitlusel ütlusi, millest nähtuvalt keegi neist ei näinud ei noalöögi toimumist ega sellele vahetult eelnevat. Seda, et nad neid asjaolusid tõesti oma meeltega ei fikseerinud, võib pidada usutavaks mitmel põhjusel. Esiteks olid nad kõik toimunu ajal joobeseisundis. Seda kinnitavad indikaatorvahendi kasutamise protokollid (tl 67-72 – siin ja edaspidi viited I köitele), aga ka politsei rinnakaamera ja häirekeskuse kõnede salvestused ja nende kohta koostatud vaatlusprotokollid, millel on jälgitavad asjaosaliste silmnähtavad ja kõrvale kuuldavad joobetunnused ja lõbus peomeeleolu nii häirekeskusesse tehtud kõnede ajal kui ka politsei saabudes (tl 63-66). Teiseks, nagu nähtub nii politsei rinnakaamera P17960 salvestiselt (tl 6364), sündmuskoha vaatlusel protokollist (tl 20-45) kui ka YY ristküsitluse juurde lisana käivast korteriplaanist (tl 98), istusid tunnistajad köögis ümber köögilaua ja pidasid pidu, sellal kui löömine toimus koridoris ukse taga (DD magas üldse eemal). Väljapoole avanev köögiuks jääb koridoris olnud löömiskoha ja laua ümber istujate vaatevälja vahele (nähtab videosalvestistel ja 6 korteriplaanil). Kokkuvõttes on põhjust uskuda, et YY ja A. Judakov saavad ainsana anda vahetu kogemuse pinnalt ütlusi selle kohta, mis päriselt toimus.
14. Vaidlust pole olnud selles, et kõik eelmainitud mehed tarvitasid 03.03.2020 juba hommikust saadik koos alkoholi, liikudes ühel hetkel A. Judakovi elukohta (va T, kes liitus õhtul), Nad olid kuriteosündmuse ajal õhtul 21:30 paiku joobes (seda, et A. Judakov oli joobes, ei vaidlusta apellatsioonis ka kaitsja, üritades lihtsalt vähendada joobe suurust). Vaidlust pole olnud ka selles, et Judakovi ja X vahel oli varem samal õhtul olnud verbaalne konflikt, mille käigus XX väljendanud YY pärast A. Judakovi suhtes armukadedust ja XX oli vehkinud ka kätega, st olnud füüsiliselt agressiivne. Järgneva osas aga versioonid lahknevad.
15. YY kirjeldas ristküsitlusel (tl 106-112), kuidas ta nägi, kuidas A. Judakov läks XX-ga koridoris tülitsemise järel kapi juurde (mis oli nii skeemilt, sündmuskoha vaatluse protokolli lk-delt 23 ja 36 kui ka rinnakaamera videotelt nähtuvalt köögis), avas sahtli ja võttis sealt paremasse kätte suure kööginoa. Noa võtmise momenti kirjeldab ta järgmiselt: „Üks läks ühele poole, teine teisele, siis Judakov läks võttis noa“ (tl 112). Y jõudis mõelda XX hoiatamise peale, aga juba liikus Judakov noaga esikusse, X astus tagasi, siis toimus esikus kahe mehe vahel kätega vehklemine ja siis ta nägi, kuidas Judakov tegi noaga käega löömisliigutuse otse X suunas. Küsimustele vastates (I kd, tl 112) täpsustas Y, et ta nägi, kuidas Judakov tegi nuga võttes valimisele iseloomulikke liigutusi (st üritas enne midagi võtta, siis pani tagasi). YY kirjeldatud Judakovi liikumine on kajastatud arusaadavalt ka kohtuistungi protokollile lisatud korteri skeemil (I kd, tl 98).
16. Süüdistatav A. Judakov (165-167) rääkis aga , et X tuli talle vahetult enne löömist kallale, hoidis tal käsivarrest kinni, lausa lohises tal järel kuni köögiukseni. Sealt edasi rääkis ta: „Nugadesahtel oli lahti, midagi kukkus sinna sisse, korra käsi käis seal, vasak käsi. Midagi ei võtnud seal. Hakkasin ennast korra pöörama, siis nägin mingit käepidet. /…/ Kui võtsin noa, olin ise ehmunud, et on nuga. /…/ Kui võtsin noa, samal hetkel tahtsin selle minema visata. /…/ Poole lause pealt suunasin selle noa tema poole, ta jooksis selle otsa. Ehmusin veel rohkem, sain aru, et ta ei näe seda nuga, keerasin enda rinna vastu, ehmusin veelgi. Olin nagu hüpnotiseeritud. Ühe käega X lükkas mind, jooksis küljega vastu ust, et köögiuks läks kinni uuesti. Järgmisel hetkel olime juba tagumises koridoris /…/ ta rebis särgi üles, tagus vastu rindu vehkis kätega. Nägin et käes pole midagi, tahtsin noast lahti saada. /…/ Ta kargas nagu need poksijad /…/Otti tahtis mind jalaga lüüa, aga koperdas ja kukkus peaaegu kõhuga noa otsa. /…/ Järgmisel hetkel oli X püsti, sain ta käe ära blokeerida, äkki läks käsi lõdvaks ja ta hakkas kukkuma. Nuga oli minu ja X vahel, võin kinnitada, et mina teda ei löönud, see oli puhtalt õnnetus. /…/ Mul ei olnud nuga üldse löömiseks, oli kolme sõrme vahel, X ja minu keha vahel. /…/ Ta otse inertsis tuli mulle peale /…/ Kui ta jooksis noa otsa, olid hullunud silmad/…/ Kui ta köögist tuli, jooksis noa otsa, oli minu keha vastas /…/ ta kaotas tasakaalu, sain aru, et midagi juhtus, ma ei fikseerinud seda tabamist kõhtu. Jälgisin käsi.“ Prokuröri küsimustele vastates ütles Judakov (tl 171), et kui ta liikus köögi poole (kust võttis noa), rippus X tal küljes, ning kui ta ümber pööras, jooksis ta kohe noa otsa. Kaitsja küsimusele „Mis mõte noa võtmisel oli?“ vastas ta : „Sattus juhuslikult pihku,“ lisades, et läks otsima taskulampi.
17. Samuti andis Judakov ütlusi, et vahetult enne neid sündmusi lõi XX talle magamistoas millegi kõvaga, mida süüdistatav pidas haamriks, pähe ja ähvardas ära tappa. Judakov rääkis 7 kaitsja küsimustele vastates, et enne seda oli X talle erinevatel hetkedel selle õhtu jooksul öelnud 4-5 korda: „Tapan ära“ (tl 162, 164).
18. Ringkonnakohus on veendumusel, et maakohus luges YY ütlused usaldusväärseks igati põhjendatult. Samuti jättis kohus põhjendatult ebausaldusväärsetena kõrvale A. Judakovi ütlused (sh noakäitlemise ja selle tinginud tegurite kohta).
19. Kuigi praeguses asjas ei ole A. Judakov mõistetud süüdi vaid YY ütluste alusel, kuna kaudsetest tõenditest selle toeks moodustuv kogum on oluliselt laiem, on tegu siiski juhtumiga, kus otsus tugineb olulises osas just kannatanu Y ütlustele. Kohtupraktikas ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse tegemine ka vaid ühele tõendile toetuvalt, milleks võib olla ka kannatanu ütlus. Siis peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt nt RKKKo nr 3-1-1-114-13, p 9 koos edasiste viidetega). Kohtu siseveendumuse kujunemine peab sellisel juhul olema kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav. Isikulise tõendiallika ütluste usaldusväärsuse hindamisel tuleb pöörata tähelepanu sellele, kas isiku ütlused on järjepidevad või sisaldavad vasturääkivusi ja kas isik on erinevatel menetlusetappidel andnud samasisulisi või lahknevaid ütlusi (nt RKKKo nr 3-1-1-10-17, p 8). Kohtupraktikas on peetud isiku ütluste usaldusväärsuse hindamisel võimalikuks tugineda ka tema ütlustevälistele selgitustele (vt RKKKo nr 3-1-1-10416, p 11). Ütluste hindamisel peab võtma arvesse kõiki ütluste usaldusväärsust potentsiaalselt mõjutavaid asjaolusid (RKKKo nr 3-1-1-73-15, p 21; 1-18-1247, p 37.)
20. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus süüdimõistvat kohtuotsust tehes selgitanud veenvalt, miks kannatanu ütlused on usaldusväärsed. Tegelikke kahtlusi usaldusväärsuses, mida kohus pidanuks kõrvaldama asuma, pole asjas olnudki, kui mitte pidada nendeks vastuolu süüdistatava ütlustega. Samas on kohus ka need veenvalt eos kõrvaldanud, selgitades põhjalikult, miks on A. Judakovi ütlused ebausaldusväärsed.
21. YY ütlused on järjekindlad. Ristküsitlusel ei tõstatatud küsimust nende vastuolulisusest. YY eelmainitud ütlusi ei kummuta ka teised tõendid. Tunnistajad, kes osalesid joomingus, mille käigus Judakov X lõi (JJ, PP, DD ja TT) ei saa YY ütlusi kinnitada ega ümber lükata. Tunnistaja T (tl 122-124) ei välistanud seejuures, et nägi ka ise Judakovi midagi sahtlist otsimas. Tunnistaja J sõnul (tl 128) rääkisid talle P ja Y hiljemalt järgmisel päeval sellest, et Andres valis köögisahtlist nuga. See viitab sellele, et Y rääkis toimunust sama juttu juba algusest peale.
22. Erinevalt kõigist eelmainitud meestest YY alkoholi ei tarvitanud. Seda pole keegi kahtluse alla seadnud ja see annab täiendava põhjuse veenduda selles, et ütlused tuginevad täpselt reprodutseeritud mälupildil ja kajastavad tegelikkust. Ka kaitsja apellatsioonist ei selgu ühtegi põhjust, miks ei peaks YY ütluste andjana usaldama. Apellatsiooni p 2.2 lõpus on siiski märgitud, et YY ütlustes on vastuolu seoses väitega „Ei rusikatega ei vehkinud, käed lihtsalt käisid,“ mis näitavat, et tema ütlused pole täiesti objektiivsed. Esiteks on kaitsja viidanud tõendile valesti, märkides, et fraas paikneb 08.06.2020 istungiprotokolli lk-l 3; tegelikult on see lk-l 12 (tl 110). Teiseks jääb arusaamatuks, kus ja mille vahel on vastuolu, käega vehkimisest räägib YY ennegi (nt tl 108). Kolmandaks jääb mõistetamatuks, mil moel peaks selle tõendiviite abil selguma YY ebaobjektiivsus. Kuigi kaitsja seda ei maini, tuleb märkida, et ka asjaolu, et ta oli kuriteo tagajärjel surnu elukaaslane, ei tingi ebausaldusväärsust. YY ütlustest ei nähtu süüdistatava suhtes vaenu, pigem on ta Judakovi ja X käitumist kajastanud rõhutatult objektiivselt. Nii räägib ta, kuidas X tuli tol õhtul segama seda, kui tema rääkis Judakoviga, ütles: „Mis sa näperdad“ ja vehkis kätega, tehes sellega YY „natuke tigedaks“. Sellised ütlused peegeldavad pigem tema objektiivsust, st valmidust olla kriitiline ka konflikti teise poole suhtes.
23. Kaitsja üritab apellatsioonis jätta ka muljet, justkui Judakovi ja YY ütlusi ei olegi vastuolus, selgitades ebakõlasid sellega, et YY ei näinud kõike. Kohtukolleegium sedastab siiski nende ütlustes vastuolud. YY kirjeldas vahetu pealtnägijana toimunut nii, nagu seda kajastab 8 süüdistus, ehk löömisena ja seega erinevalt A. Judakovi versioonist. YY ütlused lükkavad ümber ka Judakovi versiooni sellest, et kui Judakov „sirutus“ noa järgi, rippus vägivaldne ja samaaegselt hullumeelselt hüppav X tal küljes, ning et X kukkus noa otsa, mis oli Judakovil rinna vastas käes. YY ütlustest nähtub, et Judakov suundus pärast ärritavat suhtlust X-ga ise koridorist kööki, võttis seal sihipärase valiku tulemusena sahtlist noa, kõndis esikusse ja seal, järgneva füüsilise konflikti käigus X-ga, lõi noa löömisliigutusega X suunas. Seejuures nähtub YY jutust selgelt, et kui Judakov võttis noa, siis polnud X-st talle vahetut ohtu, ammugi ei rippunud ta tal kuskil küljes („Üks läks ühele poole, teine teisele, siis Judakov läks võttis noa“). Kuna YY ütlused on usaldusväärsed, siis sellest järeldub, et A. Judakovi ütluste tõepärasuses tuleb kahelda.
24. Maakohus jõudis õigesti järeldusele, et A. Judakovi ütlused tuleb ebausaldusväärsetena tõendikogumist kõrvale heita. Vastuolu YY kohtus antud ütlustega pole ainus põhjus. Lisaks – ja erinevalt YY-st – ei olnud Judakov kuriteosündmuse ajal kaine, mis võib omakorda mõjutada tema mälupildi õigsust. Seda kinnitavad mh ka nt tunnistaja P ütlused, kui ta vastab küsimusele: „Teid oli 5 inimest, kogus on suur, kas mõni ka veel kaine oli?“ veendunult: „Kindlasti ei olnud.“ Indikaatorvahendi kasutamise protokolli kohaselt (tl 70) oli tal tol õhtul kell 22:20 joove 1.35 mg/l kohta väljahingatavas õhus. Politseiametnike rinnakaamera videotelt on sedastatav tema joobe tunnused, teiste hulgas sõbramehelik käitumine politseiametnikega (nt kell 22:13 üritab ta pikalt ja venivalt seletada midagi kahele vaikivale politseiametnikule, nimetades neid oma sõpradeks). Kaitsja, vaidlustamata tuvastatud joovet, on ometi pühendanud apellatsiooni p 3.3 sellele, et minimeerida kõnealuse joobe mõju süüdistatava ütlustele. Samas jääb arusaamatuks, millele tugineb kaitsja paljasõnaline väide, et A. Judakov oli teistest asjaosalistest kainem. Indikaatorvahendi kasutamise protokollidest nähtuvalt oli kõige kainem TT, kes rääkis ka rinnakaameravideotel (erinevalt A. Judakovist) selge diktsiooniga ja arusaadavalt.
25. Samuti on Judakov rääkinud sündmuse kohta erinevaid versioone, millest ühest on ta kohtuistungi ajaks taandunud. Ristküsitlusel kinnitas süüdistatav, et ta on algusest peale sama juttu rääkinud (tl 168) ja sellele tugineb ka kaitsja. Ometi ei vasta see tõele. Politsei rinnakaamera videolt (tl 63-64) nähtub selgelt, et 03.03.2020 õhtul kohale saabunud politseile rääkis Judakov, et XX ründas teda esmalt noaga ja süüdistatav võttis temalt siis noa ära. Selle sündmuse versiooni juurde ei jäänud kohtus enam ülekuulatutest keegi, millest saab veenvalt järeldada, et see oli koha peal välja mõeldud vale. Olgu selle kaitseidee autor kes tahes, aga see tõendab, et A. Judakov on esitanud selle sündmuse kohta vastakaid versioone, ning kui ta ütleb kohtus, et on kogu aeg sama rääkinud, siis ei vasta see tõele. See tähendab, et ta on võimeline sündmusest rääkides valetama ning tema kohtus antud ütlustesse on põhjust suhtuda ettevaatusega. Seetõttu on eksitav kaitsja apellatsiooni 3.5, mille kohaselt jutt sellest, nagu oleks kannatanu süüdistatavat rünnanud, oli ilmselt tunnistajate J jt mõte, millega süüdistatav kaasa ei läinud. Nagu videolt ja selle vaatlusprotokollilt näha, rääkis sellist juttu (ka) A. Judakov. Lisaks nähtub A. Judakovi ristküsitlusel antud ütlustest, et tal on kalduvus väljenduda hüperboolselt. Kujundlik liialdus nähtub näiteks tema vastusest kaitsja küsimusele, kas ta ajataju on täpne või võib ta eksida. Selle asemel, et vastata konkreetselt, peab Judakov kohaseks öelda: „Üldiselt olen inimene, kes tunneb Eestimaal vist kõige paremini kella.“ On ilmselge, et selline väide ei saa vastata tõele, ometi on Judakov nii ütlusi andnud, kuigi teda teavitati ülekuulamise alguses kohustusest rääkida vaid tõtt.
26. Eelneva valguses paigutuvad tema ütluste dramaatilised detailid - jutt haamrist ja 4-5 ähvardusest, mida miskipärast keegi ei kuulnud, XX rippumine Judakovi küljes ja hullumeelsete silmadega hüppamine, mida YY pidanuks nägema, aga ei näinud - mustrisse, mis vastab Judakovi fantaasiarikkale jutuvestmisstiilile, mida ta kohtus ütlusi andes kasutas. Samas ei leidnud need tõendites kinnitust. Nii näiteks ütleb tunnistaja P (tl 116), kes enda sõnul istus 9 köögis laua taga, seljaga akna poole (samas, kus ta istus politsei rinnakaamera videolt nähtuvalt ka nende saabudes), et enne noalööki polnud mingit sõnavahetust ega riidu ning tal on pildid, kus Judakov ja X istusid kaisus nagu sõbrad. Arvestades P istumiskohta, olid tema otseses vaateväljas nii uks, kust Judakov pidi kööki sisenema, kui ka koht, kust ta võttis noa. Konflikti ei näinud ka tema kõrval istunud T (tl 121). Ka köögis olnud J sõnul (kes muuhulgas kinnitab, et YY seisis tõesti kohal, kus ta on väitnud, et seisis) oli kõik rahulik. Keegi ei kinnita ähvardusi, kuigi on loogiline, et kui XX oleks A. Judakovi õhtu läbi ähvardanud ja A. Judakov oleks teda kartnud, oleks ta sellest kellelegi märku andnud.
27. Kaitsja etteheidete kontekstis tuleb anda hinnang ka sellele, kas on õige lugeda AA ütluste allikana ebausaldusväärseks tervikuna, jättes tõendikogumist välja kõik tema ütlused, või tuleb jätta välja vaid see osa, mis on otseses vastuolus YY ütlustega.
28. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika tugines selles küsimuses kuni 28.05.2014.a otsuseni asjas nr 3-1-1-131-13 arusaamale, et isik, kes annab vähemalt mingis osas valeütlusi, muutub tõendi allikana tervikuna ebausaldusväärseks, sest kui ta on juba valetanud, ei ole piisavat alust uskuda, et tema ülejäänud ütlused vastavad tõele. Nimetatud lahendis muutis Riigikohus varasemat järeldust ja möönis, et on võimalik ka ütluste osaline ebausaldusväärsus, kuid märkis p-s 13: „/I/isikulisest tõendiallikast pärineva teabe osaliselt ebausaldusväärseks tunnistamine võimaldab tõstatada tõsiseid kahtlusi samast tõendiallikast pärineva teabe tõelevastavuse kohta tervikuna. Kahtluste olemasolu iseenesest ei tähenda veel seda, et sellised ütlused tuleks tõendikogumist automaatselt kõrvale jätta ka osas, milles vastuolud puuduvad, vaagimata seejuures kriminaalasja eripära. Kujunenud olukorras tuleb kohtul aga veenvalt põhjendada, missugused on need konkreetsed asjaolud, mis võimaldavad isiku ütlusi tõendina osaliselt arvestada. /Ü/tluste osaline arvestamine /võib/ kõne alla tulla eeskätt siis, kui ütlused tervikuna puudutavad mitut kuritegu ja diametraalsed vastuolud ilmnevad pelgalt ühe või mõne teo osas või ka juhtudel, mil mitut toimepanijat hõlmava süüteo puhul esinevad diametraalsed vastuolud üksnes isikute teopanuse osas./…/.“ Seega on ebausaldusväärseks tunnistatud allika ütlused on eelduslikult tervikuna ebausaldusväärsed ning põhjendada tuleks sel juhul juba seda, miks osa ütlusest siiski väärib usaldust.
29. Hiljem on Riigikohus öelnud samas küsimuses (nt RKKKo 1-17-1629 p-s 9), et süüdistatava ristküsitlus ja vajadusel kaasnev ütluste usaldusväärsuse kontrollimine (KrMS § 289) võib tuua kaasa võimaluse, et süüdistatav tunnistatakse ebausaldusväärseks tõendiallikaks ning tema ütlused jäetakse täielikult või osaliselt kriminaalasja lahendamiseks lubatavate tõendite hulgast välja. Kohtupraktikas on tõdetud, et tõendi tunnistamine usaldusväärseks tähendab peamiselt kohtu veendumust, et see tõend kajastab uuritava kuriteo tunnust ja et seda kajastust on võimalik kriminaalmenetluses ka taasesitada. Ütluste kui isikulise tõendiallika usaldusväärsust seostatakse näiteks ütluste andja isikuomaduste ja tajumise asjaolude ning ütluste detailsuse, selguse ja elulise usutavusega. Samuti on oluline arvesse võtta ütluste andmise asjaolusid ja seda, kas antud ütlused süüstavad või võivad süüstada isikut ennast ning kas ütluste andja on ütluste sellisest tähendusest teadlik. Tõendi usaldusväärsust saab põhjendada ka selle kaudu, kuidas see riimub teiste tõenditega. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-89-12, p 14 jj; nr 3-1-1-131-13, p 13; 3-1-1-100-15, p 16). (Kaas)süüdistatava ütluste hindamisele ei näe seadus ette kitsendusi või erandeid ja neid tuleb hinnata üldises korras võrdväärsena teiste tõenditega (RKKKo nr 31-1-94-04, p 8) ning ka nende ütluste hindamine taandub lõppkokkuvõttes sellele, kas tõendiallikat saab pidada usaldusväärseks (RKKKo nr 3-1-1-100-15, p 19).
30. Küsimus selle kohta, kas ja missugustel tingimustel ütlusi osaliselt arvestada saab, tuleb lõppude lõpuks lahendada igas kohtuasjas eraldi (RKKKo nr 3-1-1-131-13, p 13). Käesoleval juhul on maakohus täiesti põhjendatult ja argumenteeritult jõudnud järeldusele, et A. Judakovi ütlused – vähemalt küsimustes, kus neid ei ole võimalik kinnitada teiste tõenditega – ei ole usaldusväärsed. Sisuliselt on ta tervikuna ebausaldusväärne tõendiallikas ja tema ütlustele 10 tuginedes pole võimalik olulisi faktilisi asjaolusid tuvastada. Kohtukolleegium tõdeb, et ebausaldusväärne on kogu A. Judakovi versioon toimunud konfliktist ja selle eelloost ning seda peamiselt põhjusel, et ta soovib ebatõeste ütluste abil vastutusest (sh raskest karistusest) vabaneda. Kohtul pole siiski kahtlust, et A. Judakov kahetseb juhtunut – sellega on kooskõlas tema hilisem käitumine (mida kinnitavad ka tunnistajad), mis on suunatud arstiabi muretsemisele. Samuti on kahetsus usutav, kui paigutada see tunnistajate ja YY ning A. Judakovi karistusandmete konteksti: A. Judakovi pole varem sarnaste tegude eest karistatud, tavaliselt ta ei vägivallatse ja lisaks sai ta kannatanuga kenasti läbi. On arusaadav ja inimlik, et inimesena, kes pole varem vägivaldne olnud, kahetseb ta nüüd, et põhjustas oma rumala käitumisega ja purjuspäi teise inimese surma. Siin on tõenäoliselt veel üks tema ennastõigustavate valeütluste põhjus. Tal on raske uskuda, et ta millegi sellisega hakkama sai, ning ta soovib nüüd tõendada nii endale kui ka teistele, et ta pole nii halb inimene, kui tema teost võiks järeldada. See kõik aga ei muuda tema ütlusi rohkem usaldusväärseks. Oluline on, et A. Judakovi kirjeldatud asjade käiku (ülal p 30) ei kinnita ükski tunnistajatest. Samas oli nuga köögis ja köök on (nagu ka rinnakaamera videotelt võib veenduda) üsna väike. Külalisedtunnistajad, kes istusid seal ümber laua, oleks pidanud nägema, kui A. Judakovi kirjeldatud dramaatilised sündmused oleks tõesti aset leidnud. Maakohus on ammendavalt selgitanud (otsuse lk 6 all) sedagi, miks pole põhjust usaldada A. Judakovi ütlusi XX eelneva löögi kohta magamistoas.
31. Kokkuvõttes nõustub kohtukolleegium maakohtu hinnanguga A. Judakovi ja YY ütlustele ning leiab, et maakohus ei ole teinud vigu, jättes esimesed tervikuna kõrvale ja tuginedes otsuse tegemisel viimatimainitutele. Seejuures, kuna maakohus on pidanud süüdistatavat tervikuna ebausaldusväärseks tõendiallikaks, ei pidanudki ta ümber lükkama iga üksikut süüdistatava mainitud detaili. Samal põhjusel ei pea ka ringkonnakohus vajalikuks vaielda vastu igale üksikule (ja kohati segaselt korduvale) kaitsja väitele, mis puudutavad süüdistatava ütlustega mittearvestamist. II Faktilised asjaolud ja kuriteo objektiivsed tunnused
32. Seda, et kuriteosündmuse faktilised asjaolud vastavad süüdistuses kirjeldatule, pole keegi selgesõnaliselt vaidlustanud. Kaitsja apellatsioonis esitatud kriitikast YY ja A. Judakovi ütluste hindamise kohta saab siiski järeldada, et kaitsja vaidlustab väidet, et A. Judakov lõi XX noaga. Ringkonnakohus nõustub siin maakohtu järelduste ja tõendianalüüsiga ning on samal seisukohal: tõendikogum osutab sellele, et noaga löömine toimus. Nagu eespool märgitud (p 29 jj), tuleneb fakt, et A. Judakov lõi noa XX kõhtu (ja mitte, et viimane kukkus selle otsa), eeskätt YY kui vahetu pealtnägija ütlustest, milles pole alust kahelda. Kokkuvõttes on faktilised asjaolud järgmised: 03.03.2020 kella 21.30 ajal, oma elukohas Järvakandi alevis, Uus tn 30 majas, lõi Andres Judakov ühises joomingus tekkinud tüli käigus XX ühel korral noaga kõhtu, tekitades kannatanule ülakõhu piirkonna torke-lõikehaava peen- ja jämesoole ning vasakpoolse neeruarteri vigastusega ning verevalumiga kõhukelmetaguses ruumis, mis tüsistus ägeda verekaotusega ja hüpovoleemilise šokiga, mille tagajärjel XX 04.03.2020 kell 02.10 SA PõhjaEesti Regionaalhaiglas suri. Maakohus on ammendavalt selgitanud, milliste tõenditega need faktilised asjaolud on tõendamist leidnud.
33. Süüdistuses etteheidetava teo objektiivsed tunnused tulenevad

§-st 113, mis kriminaliseerib teise inimese tapmise. Kohus mõistis A. Judakovi süüdi

§ 118

lg 1 p 7 järgi ehk tervisekahjustuse tekitamises, kui sellega on põhjustatud surm. Mõlema kuriteo puhul on objektiivsete tunnuste kompleks sama: tervisekahjustuse tekitamine süüdistatava poolt, kannatanu surm ja nende kahe sündmuse vaheline põhjuslik seos. Nende objektiivsete tunnuste olemasolu ei vaidlustata kummaski apellatsioonis, sest on selge, et XX surm saabus A. Judakovi 11 käes olnud noaga tekkinud vigastuste tagajärjel. Ringkonnakohus jääb apellatsioonide piiresse ega lisa objektiivsete tunnuste ilmnemise osas midagi maakohtu otsusele, kuid märgib siiski, et objektiivsete tunnuste põhjal vastab etteheidetav tegevus ka

§ 121

lg 1 (teise inimese tervise kahjustamine) ja § 117 lg 1 (teise inimese surma põhjustamine ettevaatamatusest) kuritegude ideaalkogumile (vt ka RKKKo nr 1-17-105, p 15). Kuriteo subjektiivsed tunnused

1. Nii kaitsja kui prokurör on vaidlustanud maakohtu järelduse subjektiivsete tunnuste osas. Etteheidetava teo puhul tuleb sedastada subjektiivne tunnus nii surma põhjustanud teo kui ka tagajärje suhtes. Maakohus on jõudnud tõenditele tuginedes järeldusele (otsuse lk 7-8), et teo suhtes tegutses A. Judakov kavatsetusega ja tagajärje suhtes kergemeelsusega.
2. Maakohtu järelduse esimese poole vaidlustab kaitsja (vähemalt on seda võimalik järeldada) ja teise poole prokurör. Kaitsja mõnevõrra segase ja vastuolulise apellatsioonikaebuse puhul tuleb märkida, et ta ajab segi subjektiivse koosseisu ning õigusvastasuse ehk deliktistruktuuri eri tasandid. Kaitsja leiab nimelt apellatsioonis (p 2.7), et puuduvad tõendid, et Judakov oleks tegutsenud tahtlikult või kavatsetult, (mistõttu?) kannatanule rüseluse käigus tekitatud vigastuse puhul ei saa rääkida hädakaitse piiride ületamisest. Seejuures on kaitsja apellatsioon vastuoluline, sest p-s V paistab ta siiski möönvat, et teo suhtes oli süüdistataval tahtlus olemas.
3. Seoses kaitsja apellatsiooni nende argumentidega peab kohus vajalikuks märkida järgmist.

§ 2

lg 2 kohaselt karistatakse isikut koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo eest. Eelkirjeldatud kolmeastmeline deliktistruktuur seab õigusliku küsimuse lahendamise metoodikale kindlad nõudmised (vt nt RKKKo 4-18-3732/22 p 10 jpt). Isiku käitumises karistatava teo olemasolu kontrollimisel tuleb alustada süüteokoosseisust, seejuures lõpuleviidud delikti korral süüteokoosseisu objektiivsest küljest, liikudes selle tuvastamise korral subjektiivse teokoosseisu juurde ning edasi kontrollitakse õigusvastasuse ning süü tasandeid. Hädakaitseseisund või selle puudumine (ja omakorda võimalik selle piiridest väljumine)

§ 28

tähenduses on õigusvastasuse tasandi küsimus, mistõttu selle juurde saab liikuda pärast subjektiivse koosseisu lahendamist. Hädakaitseseisund ei välista tahtlust, vaid on deliktistruktuuri järgmise taseme küsimus. Eesmärgipärane kaitsetegevus, mis väljendub füüsilises vägivallas, saabki toimuda tahtlikult, pigem lausa kavatsetult. 51. Maakohus on otsuses põhjendanud, miks ta leiab, et Andres Judakov tegutses kavatsetult eesmärgiga tekitada XX-le tervisekahjustus. Kohtu põhjendused on järgmised: „Praegusel juhul on tegevuseks, mis põhjustas tervisekahjustuse, Andres Judakovi poolt noaga XX kõhtu löömine. /…/ Kohus leiab, et peale solvumist lüües noaga kättemaksuks XX suunas, pidi Andres Judakovil olema eesmärgiks XX-le noaga pihta saamine ja sellega talle tervisekahjustuse tekitamine ehk siis kehaline väärkohtlemine

§ 121tähenduses.

Kohtu hinnangul on nuga selline vahend, millega inimese suunas lüües ei teki ainult valu, vaid eelkõige just tervisekahjustus noateraga sisse lõikamise tulemusena. Seega oli Andres Judakovi eesmärgiks tervisekahjustuse tekitamine. Järelikult tegutses Andres Judakov kavatsetult eesmärgiga tekitada XX-le tervisekahjustus.“

1. Ringkonnakohus nõustub, et nuga on selline vahend, millega inimese suunas lüües ei teki ainult valu, vaid eelkõige just tervisekahjustus noatera sisselõikena. Asjas pole olnud vaidlust selles, millise noaga süüdistatav kannatanut lõi – selle noa pilt ja parameetrid on fikseeritud sündmuskoha vaatluse protokollis (I kd, tl 31); noa lõiketera on pisut üle 19 cm pikk ja 0,26 cm lai. Seda järeldust, et nuga on verine ja see veri kuulub XX-le, on kinnitanud ka 14.04.2020 ekspertiisiakt (I kd, tl 57-61) ja seda pole keegi vaidlustanud. Vaidlust pole olnud ka selles, et kannatanul oli ülakõhus siseelunditesse ulatuv torkehaav, mille põhjustas A. Judakov just selle noaga löömisel. Neid asjaolusid (ja eriti noa suurust) arvestades ei tekkinud kohtul ka kahtlust, et sellise noaga löömisel on kehavigastuse tekkimine tüüpiliseks tagajärjeks, sest kehavigastus 12 oleks kasvõi kriimustuse näol tekkinud juba õrnast kokkupuutest teraga. Praegusel juhul oli aga tera ilmselgelt kehas sees, mis viitab löögiks kasutatud piisavale jõule ja löögi suunatusele. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et A. Judakovi eesmärgiks oli saada XX-le noaga pihta, mille paratamatu tagajärg pidigi olema keha kahjustamine, seda enam, et XX kõht oli paljas ja seega kaitsetu (seda, et ta nägi kõhu palja olevat, möönab ka süüdistatav – I kd, tl 166). Tõenditest nähtub üheselt, et enne noaga löömist oli süüdistataval vaidlus X-ga viimase elukaaslase YY teemal, mis tõttu on sedastatav ka lööki motiveeriv ärritus.
2. Seda, et noalöök XX kehasse oli sihilik ja noa kokkupuude kehaga oli kavatsuslik, kinnitavad ka kannatanu YY ütlused (I kd, tl 108-109, ülal p 29), millele maakohus tugineb. Nende kohaselt suundus A. Judakov kööki, võttis sealt sihipäraste liigutuste tulemusena noa ja veidi hiljem lõi selle otselöögiga XX keha suunas. A. Judakovi ütlused, et XX kukkus noa otsa, jätab kohus eelmainitud (p 37-45) põhjustel ebausaldusväärsena kõrvale ja sama tegi õigustatult ka maakohus. Isegi kui arvestada, et A. Judakov oli joobes ja ei suutnud kõiki oma tegevusi läbi mõelda, siis see, et inimkeha puudutav noatera tekitab sellesse vigastuse, on selline asjaolu, mis ei eelda analüüsi, vaid mida saab pidada instinktiivseks teadmiseks. Asjaolu, et A. Judakov teadvustas, kui ohtlik on see nuga inimkehaga kokkupuutes, möönab tegelikult ka kaitsja, kes kinnitab apellatsioonis korduvalt, et Judakov haaras noa enesekaitseks – sellega möönab temagi, et süüdistatav võttis noa kui kahjustusvõimega eseme.
3. Kokkuvõttes pole ühtki kõrvaldamata kahtlust küsimuses, et A. Judakov lõi X kavatsusega vigastada tema keha. Samale järeldusele on ühemõtteliselt jõudnud ka maakohus, ammendades XX tahtluse noaga pihta saamises ja noateraga sisselõike saavutamises (sisuliselt torkelõikehaavas). See on

§ 121lg 1 alt 1 tagajärje tahtlus.

Antud juhul on aga oluline, et surnu kohtuarstliku ekspertiisi akti (ja süüdistuse) kohaselt saabus XX surm mitte lihtsalt torkelõikehaavast, vaid surma kui enamohtliku koosseisulise tagajärje põhjuseks oli „ülakõhu piirkonna torke-lõikehaav peen- ja jämesoole ning vasakpoolse neeruarteri vigastusega ning verevalumiga kõhukelmetaguses ruumis“, mis omakorda tüsistus ägeda verekaotusega ja hüpovoleemilise šokiga. Maakohus ei ole paraku sedastanud isegi kergeimas vormis A. Judakovi tahtlust selle kehavigastuse suhtes, mis tegelikult tingis surmaohu ja tõi lõpuks kaasa surma. Selliseks vigastuseks on peen- ja jämesoole ning vasakpoolse neeruarteri vigastus ja verevalum kõhukelmetaguses ruumis. Otsusest ei nähtu seega, et süüdistatava tahtlus oleks katnud (vähemalt võimalikuks pidamise ja möönmise kujul) sellise tervisekahjustuse tekitamist, mis viis

§ 118lg 1 p-s 7 nimetatud raske tagajärjeni.

55. Sarnast olukorda on Riigikohus käsitlenud 03.05.2019.a otsuses nr 1-17-5883 (p 8-17; surm saabus torke-lõikehaavast tekkinud reiearteri vigastuse tulemusena, kuid maakohtu otsusest nähtuvalt ei ulatunud tahtlus reiearteri vigastuseni) ja 05.06.2018.a otsuses nr 1-17-105 (p 15; vt samuti 1-16-6512, p 8-9).

§ 118

lg 1 p-de 1-7 järgi saab karistada üksnes sellist raske tagajärje põhjustanud isikut, kellel oli tahtlus tekitada kannatanule tervisekahjustus ehk põhikoosseisule (

§ 121lg 1 alt 1) vastav tagajärg.

Seejuures peab toimepanija tahtlus hõlmama

§ 118

lg 1 puhul just selle tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis

§ 118lg-s 1 sätestatud enamohtliku tagajärje saabumiseni.

Vaid siis avaldub isiku teos selline ebaõigussisu, mis õigustab võrreldes

§-de 117 ja 119 koosseisudega oluliselt raskemat karistust ettenägeva sätte, s.o

§ 118kohaldamist (RKKKo-d nr 1-17-105/35, p 12; 1-16-6512/64, p 8.

1-17-5883, p 9). Seega peab süüdistatavale etteheidetava teo kvalifitseerimiseks

§ 118

lg 1 järgi kõigepealt tuvastama, et tema tahtlus ulatus sellise tervisekahjustuse tekitamiseni, mis põhjustas kannatanule eluohtliku seisundi ja viis seejärel tema surma saabumiseni. Sellele aspektile pole tähelepanu pööranud maakohus ega apellandid. 56. Tahtluse tuvastamiseks peavad esinema selle intellektuaalne element ehk koosseisupäraste asjaolude teadmine ja voluntatiivne element ehk koosseisupäraste asjaolude tahtmine. Tagajärje ettenägemine ehk tagajärje saabumise võimalikuks pidamine on kaudse tahtluse intellektuaalne 13 element. Ühtlasi on tagajärje ettenägemine ka kergemeelsuse ehk ettevaatamatuse raskema vormi intellektuaalne element. Maakohus ei ole öelnud otseselt midagi surma põhjustanud vigastuste ettenägemise kohta, küll aga on surma kui tagajärje osas öelnud järgmist: „/E/i saa eeldada, et Andres Judakov pidas võimalikuks ja möönis, et noaga kõhu haavamine toob vältimatult kaasa surma. /…/ lüües kannatanut terava noaga, pidi Andres Judakov piisava tähelepanelikkuse ja kohusetundlikkuse korral pidama võimalikuks ka raskema tagajärje saabumist, kuid lootis, et see siiski ei saabu.“ Kohtu seisukohtadest on võimalik järeldada, et süüdistatav (kes polnud piisavalt tähelepanelik ja kohusetubdlik) ei pidanud võimalikuks surma saabumist, kuid oleks pidanud seda võimalikuks pidama, aga ta siiski lootis seda vältida. Tegemist on RKKKo-s nr 1-17-5883 käsitletuga sarnase olukorraga, kus kohus leidis samuti, et isik ei pidanud asjaolu võimalikuks ehk ei teadnud sellest (millega on välistatud nii kaudne tahtlus kui ka kergemeelsus), kuid üritas seda vältida. Selline olukord ei saa loogiliselt võimalik olla. Seejuures on maakohus ekslikult jõudnud järeldusele, et selliselt intellektuaalset elementi sõnastades tuvastas ta ettevaatamatuse raskema vormi ehk kergemeelsuse (

§ 16lg 2).

Selliselt tuvastas maakohus tagajärje osas hoopis ettevaatamatuse kergema astme ehk hooletuse (

§ 16

lg 3 - isik ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema). Seega jaatades kergemeelsust, olles tuvastanud vaid hooletuse, raskendas kohus paraku süüdistatava olukorda. 57. Maakohtu põhjendustest saab teha järelduse, et kohus on jätnud ekslikult eristamata surma tinginud kehavigastused (vs lihtsalt noaga keha vigastamine) ja surma kui tagajärge. Otsuse sõnastusest on võimalik järeldada, et ta on omistanud need mõlemad A. Judakovile ettevaatamatuse kaudu. Ringkonnakohus on seisukohal, et A. Judakov tegutses eluohtlike vigastuste (peen- ja jämesoole ning vasakpoolse neeruarteri vigastuse ning kõhukelmetaguses ruumi verevalumi) tekitamise suhtes ettevaatamatusega. Teisisõnu: tema tahtlus ei hõlmanud just nende tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viisid

§ 118

lg 1 p-s 7 nimetatud enamohtliku tagajärje ehk surma – saabumiseni (vrdl RKKKo 1-17-105, p 15).

1. Ringkonnakohus selgitab järgnevalt, miks ta leiab, et A. Judakov tegutses surma põhjustanud enamohtlike kehavigastuste suhtes ettevaatamatult, seejuures vähemalt hooletusest, aga tõenäolisemalt kergemeelsusest. Kohus käsitleb siinkohal ka prokuröri apellatsiooni neid argumente, millele tuginedes ta vaidlustab maakohtu järelduse, et surma (põhjustamise) suhtes oli A. Judakovil kergemeelsus, mitte tahtlus. Prokurör toetub tagajärjele suunatud tahtluse osas kokkuvõtlikult kolmele argumendile. Esiteks väidab prokurör, et nuga oli kannatanu sees vähemalt 12 cm, osundades kohtuistungi protokollile 17.06.2020, lk 2; teiseks peab ta üldtuntud asjaoluks, et noalöögiga kõhtu võidakse põhjustada surmaga päädiv tervisekahjustus; kolmandaks hoidis surma ära vaid meditsiinitöötajate õigeaegne sekkumine, sest noalöögiga põhjustas Judakov olukorra, mis polnud enam tema kontrolli all.
2. Prokurör tugineb apellatsioonis kahele Riigikohtu otsusele, põhjendamaks, miks saab tuletada süüdistatava tapmistahtluse välisest teopildist. Kohtukolleegium osundab siiski, et antud juhul ei olnud tegemist löögiga südamepiirkonda (RKKKo nr 3-1-1-128-06 juhtum) ega ka kannatanu kehal hüppamise ja intensiivse peksmisega (RKKKo nr 3-1-1-102-16 juhtum). Siiski tuleb tõdeda, et Riigikohtu praktikas on tõepoolest peetud võimalikuks tuletada tapmisteo tahtlust teatud juhtudel välise teopildi põhjal. Otsuses nr 3-1-1-128-06 (p 13) osundab Riigikohus, et välisele teopildile saab tapmiskoosseisu tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustavast teost (nt korduv noaga löömine rindkeresse), ning siis, kui toimepanija tegu iseloomustab ühekordse toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus (nt löök elutähtsate organite piirkonda). Samas lahendis aga tõdetakse: „Ühekordne noalöök rindkere piirkonda ei ole selliseks teoks, mis annaks automaatselt alust rääkida toimepanija tapmistahtlusest.“ Teisal (1-17-105/35, p 15) on Riigikohus leidnud, et isegi kui teatud koht on kohtupraktikas on üldtunnustatult loetud nn 14 elutähtsaks piirkonnaks, ei tähenda see vältimatult, et iga löök sinna oleks oma väliselt avalduva ohtlikkuse astme poolest selline, et saaks n-ö automaatselt jaatada tagajärjena saabuva tervisekahjustuse põhjustamise tahtlikkust. Lõppkokkuvõttes sõltub kõik konkreetse juhtumi asjaoludest. Nendeks teo välise avaldumise elementideks, millega tuleb tahtluse olemasolu hindamisel muu hulgas arvestada, on nt löögi suund, sellesse rakendatud jõud, löögijälgede olemasolu või puudumine, ründevahendi omadused jne (vt RKKKo-d nr 1-17-105/35, p 15, 117-5883/77, p 17, ja 1-16-6512, p 10).
3. A. Judakovi ründevahend oli tõesti märkimisväärse suurusega. Samas jääb kohtukolleegiumile arusaamatuks, miks tugineb prokurör väitele, et nuga oli kannatanus 12 cm, kui faktile. Prokuröri viidatud kohtuistungi protokollis ei ole sellist asjaolu tuvastatud. Viidatud kohas protokollis (tl 159) esitab prokurör kohtule noa ja pelgalt väidab, et see oli kannatanu sees vähemalt 12 cm. Noa vaatlust ei toimunud kohtuistungil ega ka kunagi varem, kuid mingil määral on eset vaadeldud sündmuskoha vaatluse protokollis, kus on ka fotod (tl 31). Kuivõrd sündmuskoha vaatluse ajaks on märgitud protokollis 03.03.2020 kell 23:00, võib eeldada, et fotodel näeb nuga välja sellisena, nagu see oli vahetult pärast selle leidmist sündmuskohalt. Ühelt fotolt on näha, et nuga leiti küttekoldest ja see oli osaliselt tuhaga kaetud. Teisel fotol – üsna kehva kvaliteediga ja ereda peegeldusega noateral – on näha, et noa teral on punane määrdumus. (Milline see oli kohtuistungi ajal, ei ole teada, sest kohtuistungil noa vaatlust ei fikseeritud). Arvestades asjaolusid ja noalt võetud ollusele tehtud ekspertiisi tulemusi, on adekvaatne järeldada, et punane määrdumus on veri. Kuna noatera on veidi üle 19 cm pikk, siis on võimalik nõustuda, et veremäärdumus on noateral ligi 12 cm ulatuses. See aga ei anna põhjust tõsikindlaks järelduseks, et nuga oli keha sees 12 cm. Selliseid tõendeid pole. Hoolimata kõigi asjaosaliste ülekuulamistest ei ole kriminaalasjas õnnestunud välja selgitada, mis täpselt noaga pärast noalööki toimus ja kuidas see jõudis küttekoldesse. Fotode järgi võib sedastada, et noal on väga lahjad punased triibud, mistõttu on võimalik järeldada, et nuga võib olla kaetud (osaliselt) õhukese verekihiga, sest paksu verd või tilku fotodelt ei nähtu. Need asjaolud ei võimalda välistada, et nuga tõmmati millegi vastu verest puhtaks ja sedasi kandus veri tera otsa poolelt pideme poole, mis pikendas veremäärdumust.
4. Ka XX suhtes tehtud surnu kohtuarstliku ekspertiisi aktist ei ole võimalik järeldada, kui sügav täpselt oli haav. Pole veenvaid andmeid 12 cm sügavuse haava kohta. Aktis (tl 46p, 47) on juttu viiesentimeetrisest haavast vasaku roidekaare all, mis ulatub kõhuõõnde (täpsustamata, kas see on sügavus või laius), teisal samas on märgitud – „torkehaav 8 cm“. Samuti on märgitud – „Kõhukoopa revisioonil 10-15 cm Treitzist peensoole läbiv vigastus“ (tl 47). Ka siin ei saa kindlalt väita, et jutt on haava sügavusest. Selle kohta, kui sügav oli haav, puudub ka eksperdi arvamus akti arvamuslikus osas.
5. Arvestades, et süüdistatav ja kannatanu olid kokkupuute ajal joobes ja seetõttu ei pruukinud ka A. Judakovi liigutused olla kõige paremini kalkuleeritud, ei saa välistada, et A. Judakovi eesmärk oligi piirduda XX pealiskaudse vigastamisega. Tema vahetu soov võis olla lõpetada edasine konflikt. Pole andmeid, et ta soovinuks vigastada siseelundeid (täpsemalt peen- ja jämesoolt ning neeruarterit). Ülekuulatud isikute ütlused on kokkulangevad selles osas, et mingisugused hõõrdumisd XX ja A. Judakovi vahel tol õhtul olid ja seetõttu seda, et XX oli A. Judakovi suunal agressiivne, pole põhjust eitada. Nii näiteks ütles P, et X oli kogu aeg ärritunud, sest kartis, et ta naist (YY) tahetakse ära võtta. Surnu kohtuarstlikust ekspertiisi aktist (tl 49) nähtub, et XX-l oli märkimisväärne joove (2,47 mg/g etanooli veres), mis võis muuta tema käitumise ebaadekvaatseks. On võimalik, et A. Judakov tajus mingit konfliktsust ja võis soovida reageerida vägivallale vägivallaga, et viia konflikt võrdsele tasandile ja mitte jääda ise ohvri rolli. Tuleb nõustuda maakohtuga, et lüües teist noaga kõhtu, pidanuks ta surma võimalikkuse peale mõtlema, aga tõenäoliselt alkoholijoobest tingitud hooletusest ja muudest emotsioonidest hajevil olles ta seda ei teinud. Nii T, J kui P kinnitavad, et noahaavast (Judakovi 15 sõnul „kriimustamisest“) teatas neile Judakov, kes palus kutsuda kiirabi. Seega tahtis ta vahetult pärast kehavigastuse tekitamist, et XX tervisega saaks kõik korda. Paarikümne minuti pärast tehtud politsei rinnakaamera videotel on näha, et Judakov seletab, et „juhtus imelik asi, mille üle õnnelik ei ole.“ Olles jätkuvalt joobes, on näha, et Judakov suhtleb politseinikega rahulikult ja leebelt, nimetades neid korduvalt sõpradeks. Võib järeldada, et Judakov on üldiselt rahumeelsusele orienteeritud inimene, ning selle järelduse usaldusväärsust kinnitavad nii iseloomustused erinevatelt tööandjatelt (tl 154-156) kui ka karistusregistri õiend. Kuna viimasel on miskipärast ka karistusregistri arhiivi andmed, saab kindlalt väita, et A. Judakov pole kunagi elus vägivallasüütegude eest karistatud. A. Judakov oli kuritegu toime pannes 52-aastane ning selles vanuses on inimese isiksus ja tema tavapärased käitumismustrid üsna kindlalt välja kujunenud. Kõige eelneva valguses ei pea kohtukolleegiumi tõenäoliseks, et A. Judakov võis kellegi surma või tema neeruarteri või soolte vigastamist tahta, seejuures isegi mitte tagajärje möönmise vormis. Seda kohtu hinnangut ei muuda ka see, et prokuröri küsimusele ristküsitlusel: „Mis Teie arvates on selle tagajärjeks, kui sellise noaga inimesele kõhtu lüüakse?“ vastas Judakov: „Mul on väga kahju. Inimene võib viga saada, nagu antud juhul. Võib surra.“ Sellest küsimus-vastus paarist ei saab järeldada, mida A. Judakov mõtles kohtuistungil 17.06.2020 selle noaga kõhtulöömisest üldse, arvestades kõiki võimalikke löömisviise ja lööja kavatsusi, kuna küsimus oli sõnastatud umbisikuliselt (lüüakse). Sellest ütlusest ei nähtu, mida ta mõtles 03.03.2020 teo ajal konkreetset noalööki teostades (arvestades mh selleks kasutatavat jõudu).
6. Ringkonnakohus leiab, et A. Judakov tegi noaga lüües selle tagajärgede osas valearvestuse. On tõsi, et teatud tugevusega noalöögi puhul kõhtu on eluohtlik kehavigastus ootuspärane tagajärg, samas noaga kõhu kriimustamine eluohtlik pole. Praegusel juhul on ebaselge, kui tugevalt ja kui sügavale A. Judakov noa lõi ja kui hästi ta joobnuna oma jõudu tajus. Seetõttu on ennatlik omistada talle selget arusaama, et tema liigutus võis puutuda peen- või jämesoolde või lõigata neeruarterisse. Selles küsimuses tõlgendab kohus kõrvaldamata kahtlused A. Judakovi kasuks, nagu seda nõuab KrMS § 7 lg
8. Isegi kui möönda, et A. Judakov pidas võimalikuks eluohtlike siseorganite vigastuste tekitamist, annab tema vahetu teojärgne käitumine ja isikuandmed alust arvata, et lootis seda siiralt (kuigi kergemeelselt) vältida. Riigikohus on leidnud, et ka väliselt eluohtliku teo toimepanemise korral on arvestatav argument, et tegelikkuses lootis teo toimepanija võimalikuna äratuntud tagajärge vältida. See lootus, et selline tagajärg ei saabu, peab olema aga isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne ja tõsimeelne, konkreetsetele asjaoludele toetuv ja sõltumatu süüdlase poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Surnu kohtuarstliku ekspertiisi akti kirjeldavas osas sedastatud, et surnu rindkerel on nahaaluse rasvkoe paksus 1,5 cm ja kõhul 3 cm, millest võib järeldada, et 3 cmsügavust torkehaava võinukski üsna ohutuks pidada. Süüdistatavale saab ette heita vaid ühte lööki, mis (nagu ka YY ütlused kinnitavad) realiseerus väga kiiresti muude liigutuste käigus. Kohtul pole kindlaid andmeid, kui sügavale kehasse nuga ulatus. Samuti ei nähtu tõenditest, et süüdistatav oleks kogenud vägivalla tarvitaja või noavõitleja või omaks eriteadmisi anatoomiast. Ringkonnakohtu hinnangul pole põhjust veendumuseks, et A. Judakovil puudus lootus, et ühest kiirest löögist tingitud vigastus oli vaid pindmine. Ka see, et A. Judakov nimetas tunnistajate sõnul oma löögi tagajärge „kriimustuseks“, kui palus arsti kutsuda, ilmestab tema arusaama tehtud teost.
9. Kokkuvõttes on tuvastatud A. Judakovi tahtlus noaga vähemalt kerge kehavigastuse tekitamise (noaga vähemalt naha vigastamise) osas ja ettevaatamatus siseelundeid vigastanud eluohtlike tervisekahustuste (peen- ja jämesoole ning neeruarteri vigastuse) osas. Riigikohus on leidnud sarnasel juhul (RKKKO nr 1-17-105, p 15), et süüdistatava käitumine tuleb kvalifitseerida

§ 118

lg 1 p 7 järgi, kui tema tahtlus ulatus kannatanul tuvastatud 16 tervisekahjustuse tekitamiseni, aga kui süüdistatava tahtlus löögi sooritamisel ei hõlmanud tervisekahjustusena surmani viinud vigastuste põhjustamist, tuleb kõne alla tema vastutus

§ 121

lg 1 ja ettevaatamatu tapmise eest

§ 117lg 1 järgi ideaalkogumis.

Kohtukolleegiumi hinnangul on praegusel juhul tegemist just sellise olukorraga, kus A. Judakovi tegevus vastab

§ 117lg 1 ja § 121 lg 1 tunnustele.

66. Jättes nõuetekohaselt tuvastamata süüdistatava tahtluse tekitada kannatanule surma toonud tervisekahjustus, kuid kvalifitseerides tema teo

§ 118lg 1 p 7 järgi, rikkus maakohus oluliselt menetlusõigust Kr

MS § 339 lg 2 tähenduses (vt RKKKo nr 1-16-6512, p 10, 1-175883, p 16; 1-17-105, p 14). Kuna apellatsioonide läbivaatamisel on ilmnenud materiaalõiguse ebaõige kohaldamine ja menetlusõiguse rikkumine, millega on süüdistatava olukorda raskendatud, tuleb kolleegiumil väljuda KrMS § 340 lg 1 alusel apellatsioonide piiridest, tühistada maakohtu otsus A. Judakovi süüditunnistamises

§ 118

lg 1 p 7 järgi ja tunnistada ta süüdi

§ 117lg 1 ja § 121 lg 1 järgi.

Ühtlasi jääb rahuldamata prokuröri apellatsioon, mis puudutab Judakovi tahtlust tagajärje osas ja sellest tulenevalt kuriteo tapmisena ümberkvalifitseerimist. Teo õigusvastasus

1. Kaitsja leiab apellatsioonis, et kohus pole kujundanud selget seisukohta õigusvastasuse ehk täpsemalt hädakaitse ja selle piiride ületamise küsimuses ning on jätnud põhjendamatult arvesse võtmata mitmed olulised süüdistatava väited.
2. Ringkonnakohus on seisukohal, et kuna maakohus luges süüdistatava kui tõendiallika tervikuna ebausaldusväärseks, siis ei pidanudki ta igale süüdistatava väljaütlemisele omapoolset analüüsi tegema. Nagu ringkonnakohus ülal järeldas (p-d 25-45) ei ole süüdistatava ütlused usaldusväärsed sündmuse kohta tervikuna ja neile ei saa faktide tuvastamisel tugineda. Ei ole õige kaitsja väide, et kohus pole andnud „usaldusväärset, põhjendatud ja terviklikku hinnangut“ kannatanu XX ähvardustele ja nende tõsiseltvõetavusele (apellatsiooni p-d 2.1, 2.2) ja sellele, kus kannatanu A. Judakovile kehavigastused tekitas ning kehavigastuste ja ähvarduste koosmõjule (p-d 2.3, 2.4 ja IV). Maakohus on andnud neile konkreetsetele väidetele, mis puudutavad kõva esemega pähe löömist (mis väidetavalt toimus magamistoas) ja ähvardusi, argumenteeritud ja ringkonnakohtu arvates igati usaldusväärse, põhjendatud ja tervikliku hinnangu süüdistatava ütluste usaldusväärsuse hindamisel (otsuse lk 6 viimane lõik, lk 7 esimene lõik). See, et ringkonnakohtu seisukoht kaitsjale ei meeldi, ei tähenda, et seda ei ole.
3. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaga, et A. Judakovi teo õigusvastasuse välistab hädakaitseseisund. Seejuures on kaitsja hädakaitses tegutsemise kui õigusvastasust välistava asjaolu olemusest valesti aru saanud. Kaitsja viitab hädaseisundile kui hädakaitse eeldusele ning osundab vaheldumisi

§-le ja 28 ja 29, justkui need looksid ühe tervikliku õigusvastasust välistava asjaolu. Kaitsja lähenemine on selgelt ekslik, sest hädaseisund on eraldiseisev õigusvastasust välistav asjaolu. 70. Käesoleval juhul on maakohus hinnanud õigesti võimalikke hädakaitsele viitavaid asjaolusid ja on jõudnud põhjendatult järeldusele, et hädakaitseseisund puudus. Seega ei esinenud ka hädakaitset kui õigusvastasust välistavat asjaolu. Hädakaitse (

§ 28

lg 1) nõuab hädakaitseseisundi, kaitsetegevuse ning hädakaitse teostaja kaitsetahte hindamist (vt nt RKKKo nr 3-1-1-65-15, p 10). Hädakaitseseisund ehk hädakaitseõigus tekib vahetu õigusvastase ründe korral. Kaitsetegevus peab olema kantud kaitsetahtest, s.t kaitsja peab aru saama, et ta viibib ja tegutseb kaitseolukorras, ning lähtuma sellest oma tegevuses (vt mh RKKKo nr 3-1-1-107-12, p 10). Kui süüdlase tegevus ei ole kaitsetahtest kantud, ei saa rääkida ka õigusvastasust välistava asjaolu esinemisest

§ 28

lg 1 mõttes ega hädakaitse piiride ületamise võimalikkusest.

§ 28

lg 2 eeldab vahetu õigusvastase ründe tuvastamist, millele hädakaitse piiride ületaja reageerib vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele või 17 liigset kahju tekitades. Kuivõrd maakohus leidis, et XX õigusvastast rünnet noalöögi ajal ja vahetult enne seda polnud, siis ei pidanudki ta hädakaitsepiiride ületamist analüüsima.

1. Nagu maakohus ka hädakaitse juures (otsuse lk 9 ülal) toonitas, ei leidnud süüdistatava versioon XX vahetust ründest teiste tõenditega kinnitust, mistõttu ei pidanud maakohus hakkama siinkohal A. Judakovi ütlusi uuesti käsitlema. Kohus oli juba otsustanud tema ütlused tõendikogumist välja jätta ja tugines usaldusväärseks tunnistatud YY ütlustele, mis haakusid teiste tõenditega. Sel põhjusel pidas maakohus usutavaks ka seda, et silmalaugude turse võis tekkida süüdistataval sellest, kui XX ca 15 min varem tema suunas kätega vehkis, nagu rääkis YY.
2. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et puuduvad tõendid selle kohta, et XX oleks teostanud A. Judakovi suhtes vahetult kuriteo eel mingit õigusvastast rünnet. A. Judakovi ütlused on ebausaldusväärsena kõrvale jäetud. Seejuures väärib märkimist, et A. Judakovi kaitseversiooni (X lõi teda kõva esemega pähe ja ähvardas korduvalt ära tappa) teeb eriti ebausaldusväärseks ja eluliselt mitteusutavaks seegi, et kui see oleks olnud tõsi, oleks ta võinud seda rääkida vahetult pärast toimunut sündmuskohal – selle asemel rääkis ta videosalvestusel politseile aga hoopis teist ennast õigustavat versiooni. See asjaolu viitab sellele, et ta mõtles hiljem ülekuulamistel räägitud kaitseversiooni välja. Samuti nähtub YY ütlustest (p 29), et erinevalt A. Judakovi väidetust, ei ajanud XX noa järgi minevat Judakovi taga, vaid nad läksid tol hetkel teineteist ohustamata eri suundades lahku. Isegi kui mingil varasemal hetkel sel õhtul oli XX A. Judakovi füüsiliselt ohustanud, siis puudus

§ 28mõttes vahetu või vahetult eesseisev rünne ajal, kui A.

Judakov läks noa järgi, sellega hiljem Judakovile lähenes ja lõpuks teda lõi.

1. Kannatanupoolset rünnet ja süüdistatava hädakaitseseisundit on kaitsja ja süüdistatav üritanud põhjendada nii viidetega kannatanu varasemale karistatusele, kannatanu „hullunud pilguga“ kui ka sellega, et A. Judakovil on klaassilm. Kaitsja kaebab, et maakohus ei pööranud neile piisavat tähelepanu. Kohtukolleegium leiab, et need küsimused ei ole olnud asjas sisulise vaidluse objektiks ja sõltumata sellest, kas need on vastavad tõele, ei võimalda need asjaolud tõendada fakti, et XX vahetult enne noa võtmist ja lööki A. Judakovi õigusvastaselt ründas. Need kaudsed tõendid ei kummutaks YY ütlustest joonistuvad objektiivset pilti sündmusest ega tõendaks hädakaitseseisundi olemasolu. (Pigem seletaks need A. Judakovi hirmu XX ees ja kinnistada veendumust, et A. Judakovil oli motiiv asuda A. Judakovi suhtes ennakkaitsesse, st varustada end relvaga veel enne, kui XX võiks tulla mõttele teda rünnata.) YY ütlused kogumis asjas olevate muude tõenditega on piisavalt usaldusväärsed ja A. Judakovi ütlused piisavalt ebausaldusväärsed, et ringkonnakohtule ei teki õigusvastasuse osas kõrvaldamata kahtlusi KrMS § 7 lg 3 tähenduses.
2. Ringkonnakohus vastab ka seotud küsimusele, kas A. Judakov võis kujutada ekslikult ette, et tal oli hädakaitseseisund (

§ 31). Ka siin on oluline, et A.

Judakovi ütlused on ebausaldusväärsed ning tugineda on võimalik YY ja tunnistajate ütlustele. Olemasolevatele ja vähegi usaldusväärsetele tõenditele tuginedes ei saa sedastada kujuteldavat ohtu, mis võinuks A. Judakovi XX-st lähtuvalt ähvardada, kui ta noa võttis ja sellega XX-le lähenes. A. Judakov üritab ütlustes kujutada noa järgi minekut viisil, mis on vastuolus kõigu teiste isikuliste tõenditega (väites, et sel ajal ohustas teda intensiivselt XX). See viitab sellele, et ta ei tegutsenud mitte vahetu ohu mõju all, vaid ärritusest tingitud reaktsiooni mõjul. Ringkonnakohtus ei tekkinud sarnaselt maakohtule tuvastatud asjaolude pinnalt kahtlusi, millele tuginedes pidada võimalikuks

§ 31tingimuste esinemist.

1. Kokkuvõttes nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et A. Judakov ei tegutsenud hädakaitseseisundis ja puuduvad ka muud õigusvastasust välistavad asjaolud. Kaitsja õigeksmõistmise taotlusega seonduvalt märgib kriminaalkolleegium, et kui erinevad kohtud 18 hindaks tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetaks süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks, peaks ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (RKKKo nr 3-1-1-77-05). Selliseid vigu praeguses asjas ei ole. Küll aga, nagu kohus ülal viitas, viib kohtupoolne materiaalõiguse vale kohaldamine, millele kaitsja ei ole etteheiteid teinud, vajaduseni kvalifitseerida A. Judakovi tegu ümber ja nii tema olukorda kergendada. III
2. Seoses A. Judakovi teo ümberkvalifiseerimisega ja tema süüdimõistmisega oluliselt kergemas teos tuleb mõista talle uus karistus. Kui

§ 118

lg 1 sanktsioonipiirid on 4-12 aastat vangistust, siis

§ 117

lg 1 näeb karistusena ette kuni kolmeaastase vangistuse ja

§ 121

lg 1 rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse.

§ 63

lg 1 näeb ette, et kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis määratakse või mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Seega tuleb karistus mõista

§ 117lg 1 sanktsioonipiire arvestades.

1. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr, milleks antud juhul on ligi poolteist aastat vangistust. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt RKKKo-d nr 3-1-1-77-11, p 11 ja nr 3-1-1-52-13, p 19).
2. Ringkonnakohus märgib, et maakohtu otsus on karistuse põhistuste poolest eeskujulik. Ringkonnakohus võtab arvesse üldjoontes samu asjaolusid. Andres Judakovi süüd vähendab kohtu hinnangul see, et ta sooritas vaid ühe löögi ehk tema rünne XX vastu ei olnud intensiivne. Samuti arvestab kohus Andres Judakovi süü suurust vähendava asjaoluna seda, et rohkelt alkoholi tarvitanud XX pealetükkiv tegevus riivas süüdistatavat tema enda kodus ja oli süüdistatava tegevuse sisuliseks ajendiks. Nimetatud süü suurust mõjutavaid asjaolusid arvestades leiab kohus, et Andres Judakovi süü on alla keskmise. Sarnaselt maakohtuga võtab ringkonnakohus arvesse, et Andres Judakovi puhul esineb karistust kergendavate asjaoludena

§ 57

lg 1 p 3 teise alternatiivi mõttes puhtsüdamlik kahetsus toimepandu osas (ülal p 44) ja

§ 57lg 1 p 2 kohaselt kahju (matusekulude) vabatahtlik hüvitamine.

Andres Judakov on viimases sõnas avaldanud (tl 173), et kahetseb siiralt toimunut. Ta ei tahtnud oma sõpra tappa. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et Andres Judakovi kahetsus on siiras. Tema tegevkahetsus väljendus ka selles, et ta tegutses kiirabi väljakutsumise nimel. Muid karistust kergendavaid asjaolusid Andres Judakovi puhul ei esine. Karistust raskendavaid asjaolusid ei ole. Kahe karistust kergendava asjaolu esinemine võimaldab Andres Judakovile mõistetava karistuse määra mõnevõrra vähendada. Lisaks eeltoodule arvestab kohus karistuse määra valikul ka eripreventiivseid kaalutlusi ehk võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Karistusregistri andmetel (tl 80) on Andres Judakov varem karistamata isik. Nagu ka maakohus on sedastanud, on tal püsiv elukoht, toetav perekond, korralikud tööharjumused ning teda on ka iseloomustatud positiivselt. Ringkonnakohus nõustub kaitsja apellatsioonis avaldatud seisukohaga, et tõenäoliselt ei pane A. Judakov, kes on elanud küpse eani kuritegudeta, kuritegusid toime ka tulevikus. Kokkuvõtlikult leiab kohus, et eripreventsiooni seisukohalt ei vaja Andres Judakov mingit lisatähelepanu. Samuti ei esine praegusel juhul erandlikke asjaolusid, mille tõttu oleks vajalik isikut õiguskorra kaitsmise huvides tavapärasest karmimalt karistada. 19

1. Kõike eelnevat arvestades on kohtu hinnangul põhjendatud karistada Andres Judakovi sanktsioonipiiride esimeses kolmandikus ehk aastase vangistusega, mis vastab nii A. Judakovi keskmisest väiksemale süüle kui ka kõigile eelmainitud asjaoludele.
2. Kaitsja on apellatsioonis leidnud, et õiguskorra huvisid arvestavalt oleks õiglane miinimumkaristus ning arvestada võinuks, et kõik kohalviibinud tunnistajad olid tugevas alkoholijoobes ja ilmselt soosisid oma käitumisega raske tagajärgedega teo võimalikkust ning kannatanu ise soodustas joomisega oma elu ohtu asetamist. Kohus ei nõustu, et miinimumkaristuse mõistmine oleks kuidagi õiguskorra huvides. See, et tunnistajad soodustasid surma põhjustanud kuriteo võimalikkust, on meelevaldne liialdus, mida ringkonnakohus ei jaga. Käesolevas asjas pole tuvastatud kellegi muu süüd surma põhjustamises kui A. Judakovi oma, kellel tuleb kanda oma teo eest vastutust. Kõnelausel juhul toimus halvasti lõppenud jooming süüdistatava kodus, ta oli ise endale need külalised koju kutsunud (Judakovi ütlused tl 161, Pi ütlused tl 114, Ji ütlused tl 125), tarvitas koos nendega terve päeva alkoholi ja lõi seega ise kõnealuse joomakeskkonna. On raske mõista, miks peaks seda asjaolu nüüd kannatanu kahjuks ja süüdistatava hüveks arvesse võtma.
3. Kaitsja on leidnud, et süüdistatav tuleks koheselt vabastada, kohaldades veel kandmata vangistus tingimuslikult. Ringkonnakohus ei näe põhjust vabastada A. Judakovi

73 või 74 alusel süüdimõistva otsuse tegemisel osaliselt vangistuse kandmiselt. Nii

§ 73

kui ka 74 näevad ette, et kui kohus, arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut, leiab, et mõistetud tähtajalise vangistuse ärakandmine süüdlase poolt ei ole otstarbekas, võib ta isiku tingimuslikult karistuse kandmisest vabastada. Praegusel juhul on kuriteo asjaolud kohtu hinnangul sellised, et vabastamine kohtuotsusega ei ole otstarbekohane. Ringkonnakohus arveatab siinkohal õiguskorra kaitse huvide ehk üldpreventsiooni vajadustega. Kuna süüdistatav pani toime eluvastase kuriteo – st kahjustas kõige kõrgemat hüve üldse: inimelu – pole vähetähtis see, mis sõnumi annab karistus ühiskonnale. Õiguskorra kaitse seisukohalt on oluline, et inimesed ei surmaks teisi inimesi ja teaksid, et kui nad selliselt teise inimese surma põhjustavad, siis ootab neid raske karistus. Samuti on õiguskorra kaitse huvides see, et inimesed ei tarvitaks alkoholi nii mõõdutundetult, et selle tarvitamise käigus üksteise elu võtta. Vangistuse pikkus ei ole praegusel juhul suur ega süüd arvestades ülemäärane. Tänaseks on A. Judakovil kantud suurem osa mõistetavast aastasest vangistusest. Asjaolu, et A. Judakov küll kahetseb, aga pole oma ütlustes süüd täiel määral tunnistanud, näitab, et karistusel tuleb talle siiski veel mõju avaldada. Samuti tuleb arvestada, et A. Judakovil on õigus ennetähtaegsele vabanemisele karistusseaduses ettenähtud alustel, mistõttu eeldused tema peatseks vabastamiseks on olemas, aga seda kohtuotsuse täitmise käigus. IV

1. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja etteheitega, et maakohtu otsuses puuduvad põhjendused KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses. Seejuures on apellatsioon vastuoluline, sest kaitsja taotleb ringkonnakohtult uue otsuse tegemist, mis aga kaitsja viidatud rikkumise korral oleks välistatud, kuna sel juhul tuleks asi tagastada maakohtule. KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena". Seadus räägib "põhjenduse" kui terviku, mitte üksikute "põhjenduste" puudumisest (3-1-1-14-14, p-d 699 ja 700). Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata. Sellist olukorda praegu ei ole. Menetlusõiguse rikkumine on olnud oluline KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Sellises oluorras peab ringkonnakohus igal üksikjuhul hindama, kas tal on võimalik kriminaalasi endal lahendada või tuleb see saata maakohtule uueks arutamiseks. Praegusel juhul saab vead parandada ringkonnakohus. Tulenevalt KrMS §-st 340 saab ringkonnakohus kriminaalasja uueks arutamiseks saatmata teha 20 ise uue otsuse siis, kui ta soovib kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta või asuda süüdistatavate tegevuses kuriteokoosseisu olemasolu osas võrreldes maakohtuga teistsugusele seisukohale (RKKKm 3-1-1-35-13, p 17; RKKKo 3-1-1-105-13, p 24).
2. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p-le 4, § 338 p-dele 2 ja 3, § 339 lgle 2 ning § 340 lg 1 ja lg 2 p-le 3 tuleb maakohtu otsus osaliselt tühistada, mõista A. Judakov süüdi

§ 117lg 1 ja § 121 lg 1 järgi ning mõista talle uus karistus.

Samuti tuleb teha uus otsus sundraha väljamõistmise ja sellest tulenevalt ka menetluskulude kogusumma osas. Maakohus mõistis A. Judakovi süüdi esimese astme kuriteos, ringkonnakohus tühistab selle otsuse ja mõistab ta süüdi teise astme kuriteos, mille puhul on vastavalt KrMS §-le 179 väiksem sundraha (1,5 kuupalga alammäära ulatuses esimese astme kuriteo 2,5 kuupalga alammäära asemel). Muus osas jätab Tallinna Ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata.

1. Eeltoodu alusel jätab kohtukolleegium prokuröri apellatsiooni rahuldamata. Kuna kohus mõistab kuriteo ümberkvalifitseerimise tulemusel süüdistatavale kergema karistuse, rahuldab ta kaitsja apellatsiooni osaliselt ehk karistuse kergendamise osas. Siiski tuleb märkida, et oma põhjenduste poolest ei võimaldaks kaitsja apellatsioon rahuldamist, kuna kaitsja ei ole osundanud ühelegi maakohtu poolt tehtud õiguslikule veale (vt ka RKKKo 3-1-1-70-16, p 11).
2. A. Judakovi kaitsja vandeadvokaat Eve Jundas (Advokaadibüroo Legalia) on esitanud taotluse osutatud õigusabi eest tasu saamiseks. Apellatsiooni esitanud kaitsja on taotlenud, et kohus määraks osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks kokku 454 eurot ja 44 senti. Taotluse kohaselt on apellatsiooni koostamise ja esitamise ajakulu 180 minutit ning sellele vastava tasu suurus 162 eurot, lisaks kulus kohtuotsuse ja prokuröri apellatsiooniga tutvumisele ja nendega seoses kaitsealusega aruteludele vastavalt 60 ja 50 minutit ehk 54 ja 45 eurot; kohtuistungil osalemisele kulus 30 minutit (27 eurot). Samuti kulus kaitsja taotluse kohaselt sõidule kulutatud ajale (24.07 ja 21.
3. 2020) kokku 40 eurot. Eelmainitule lisandub käibemaks 20%, s.o 65.60 eurot. Lisaks taotleb kaitsja sõidukulude hüvitamist kahel eelnimetatud juhul kokku 64,80 eurot ning nendega seoses ka lisanduvat käibemaksu 20%, s.o 10.14 eurot. Ringkonnakohus peab esitatud taotlust apellatsiooni mahtu arvestades põhjendatuks. Tasu ja kulude suurus on kooskõlas justiitsministri 26.07.
4. a määrusega nr 16 kinnitatud korraga. Seega tuleb Advokaadibüroo Legalia vandeadvokaat Eve Jundase kasuks välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt 454.44 eurot. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-le 4 vastava lahendi, jäävad KrMS § 185 lg-st 1 tulenevalt menetluskulud riigi kanda. Allkirjastatud digitaalselt Tühistatud osaliselt Riigikohtu 15.03.2021 otsusega RESOLUTSIOON
5. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
6. oktoobri
7. a otsus osas, millega ringkonnakohus tühistas Pärnu Maakohtu
8. juuni
9. a otsuse ja tegi tühistatud osas uue otsuse ning rahuldas kaitsja apellatsiooni osaliselt ja jättis prokuröri apellatsiooni rahuldamata. 21
10. Muus osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu
11. oktoobri
12. a otsus muutmata.
13. Saata kriminaalasi tühistatud osas uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.
14. Kassatsioon rahuldada.
15. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Legalia Andres Judakovile kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 251 eurot 88 senti, sh käibemaks 41 eurot 98 senti. Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda 22