← Eesti

2-18-19209/18

Obsah (7)§ 230§ 231§ 367§ 173§ 162§ 174§ 178

2-18-19209 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Pärnu Maakohus Ingrid Niinemägi Otsuse tegemise aeg ja koht 22.08.2019 Paide kohtumaja Tsiviilasja number 2-18-19209 Tsiviilasi Maaelu Edenda

) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

§ 231

lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

  1. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 145 lg 5 järgi, kui võlausaldaja tegevuse tulemusena vähenevad käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud ja käendatava nõude tagamiseks antud muud tagatised, väheneb käendaja vastutus tagatiste vähenemisele vastava summa võrra, kui võlausaldaja ei tõenda, et käendaja kahju on väiksem. Käesoleval juhul vaidlevad pooled õiguslikus küsimuses, kas VÕS § 145 lg 5 on antud juhul kohaldatav või mitte. Kostja ei vaidlusta faktilisi asjaolusid laenulepingu, käenduslepingu ning laenulepingu lisa sõlmimise kohta ning võtab need omaks. Kõnesoleva laenulepingu nr 412-16 nõuetekohase täitmise tagamiseks seati Tallinna notar M P´u poolt 19.05.2016 koostatud ja tõestatud asjaõiguslepinguga nr 624 ühishüpoteek summas 110 000 eurot laenuandja kasuks Y.Yile ja Z.Z´le kuulunud kinnistutele: Kinnistu nr xxxxxxx, katastritunnusega xxxxxxxxxxxxxx ja xxxxxxxxxxxxxxx, endine omanik Y.Y; kinnistu nr xxxxxxxxxx, katastritunnusega xxxxxxxxxxxxxx, endine omanik Y.Y; kinnistu nr xxxxxxxxxxx, katastritunnusega xxxxxxxxxxxxxx, endised omanikud Y.Y ja A T; kinnistu nr xxxxxxxx, katastritunnusega xxxxxxxxxxxxx, endine omanik.Y.Y; kinnistu nr xxxxxxxxx, katastritunnusega xxxxxxxxxxxxx, endine omanik Y,Y; kinnistu nr xxxxxx, katastritunnustega xxxxxxxxxxxxxxx, xxxxxxxxxxxxx, xxxxxxxxxxxxxx, xxxxxxxxxxxx, xxxxxxxxxxx ja xxxxxxxxxxx, omanik Z.Z. Tänaseks on kõik viidatud hüpoteegid kustutatud 18.09.
  2. Asja materjalidest nähtub, et 07.09.2017 on hageja esitanud avalduse (tl 48) kustutada aga hüpoteek vaid Z.Z kinnistutelt katastritunnustega nr xxxxxxxxxxxx, xxxxxxxxxxxxx, 4 2-18-19209 xxxxxxxxxxx, xxxxxxxxxxxxxxx, xxxxxxxxxxxxxx ja xxxxxxxxxxx aadressiga xxxxxxxxxx, xxxxxxxxxx, xxxxxx xxxxx, xxxxxxxx. Samuti on asjas tuvastatud, et Y.Y`ile kuulunud eelpool nimetatud kinnistutelt kustutati hüpoteegid kohtunikuabi eksimuse tõttu. Toodut on kohtunikuabi ka tunnistanud ning eksimus on tuvastatud, et kohtunikuabi ei juhindunud kinnistamisavaldusest (tl 49). Eeltoodust nähtub, et hageja ei ole esitanud avaldust hüpoteekide kustutamiseks Y.Y´ile kuulunud kinnistutelt, samuti on tuvastatud kohtunikuabi eksimus kustutades hüpoteegid just Y.Yile kuulunud kinnistutelt. Samuti ei nõustu kohus kostja järeldusega selles, et hageja enda tegevuse tulemusena on vähenenud käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud ja käendatava nõude tagamiseks antud tagatised, kuivõrd kinnistusraamatu andmete kohaselt on hageja kasuks seatud hüpoteegid kinnistutelt kustutatud 08.09.2017 kinnistamisavalduse alusel 18.09.2017 ja KRS § 341 lg 1 järgi peab kinnistusraamatust hüpoteegi kustutamiseks oma nõusoleku andma nii omanik kui hüpoteegipidaja (antud juhul hageja) justkui oleks hageja nõusoleku andnud hüpoteekide kustutamiseks ka Y.Y`i kinnistutelt. Kostja leiab, et tema seisukohast ei ole oluline, kas tagatised vähenesid hageja avalduste alusel, ametniku eksimuse tõttu või muul kolmandal põhjusel. Tõsiasi on see, et käendajalt nõude sissenõudmise ajaks ei eksisteeri enam teisi, laenulepingu ja käenduslepingu sõlmimise ajal kehtinud tagatisi ja tagatiste äralangemisest tulenevat vastutust ei saa jätta käendaja kanda, kuna käendajal ei ole enam reaalset võimalust oma tagasinõuet tagatiste arvel realiseerida. Siinkohal nõustub kohus hagejaga, et VÕS § 145 lg 5 eelduseks on just võlausaldaja tegevus, mille tulemusena peavad käenduslepingu sõlmimise ajal olemasolnud tagatised vähenema. Seega on oluline just võlausaldajapoolne toiming, millega pärast käenduslepingu sõlmimist vähendatakse või lõpetatakse käendatud kohustuse täitmist tagav muu tagatis. Praegusel juhul aga puuduvad tõendid, et tagatised oleksid vähenenud just võlausaldajapoolse toimingu tulemusel. Samas on ka kostja ise oma vastuväidetes järeldanud, et hageja enda tegevuse tulemusena on vähenenud viidatud tagatised (käesoleva lahendi punkt 7), millest saab omakorda järeldada, et ka kostja enda arvates antud juhul on oluline siiski võlausaldajapoolne (hageja) toiming. Seega nõustub kohus hagejaga, et tagatised ei ole vähenenud võlausaldaja, so hageja enda tegevuse tulemusena, vaid hoopis kohtunikuabi ekslikust tegevusest tulenevalt, mistõttu puuduvad alused VÕS § 145 lg 5 kohaldamiseks.
  3. Kohtu arvates võiks VÕS § 145 lg 5 kohaldamine kõne alla tulla ka juhul, kui käenduslepingu sõlmimise hetkel eksisteeris üksnes kohustus muu tagatise andmiseks, mille täitmisele käendaja võis mõistlikult tugineda. Arvestades, et praegusel juhul võis käendaja käenduslepingut sõlmides õigustatult loota ka hüpoteegi seadmisele (kuna hüpoteegi olemasolu on ka laenulepingus sätestatud laenusumma väljamaksmise eeldusena) (tl 4), oleks lõike 5 sätestatud kohaldamine põhjendatud ka juhul, kui käenduslepingu sõlmimise hetkeks hüpoteeki veel kinnistusraamatusse kantud ei ole (VÕS I kommenteeritud väljaanne

(2016)lk 769 p. 3.4.3.). Kuivõrd kohtu hinnangul puudub alus VÕS § 145 lg 5 kohaldamiseks, ei nõustu kohus ka kostjaga, et kostja täies ulatuses VÕS § 145 lg 5 alusel käenduslepingust tulenevast vastutusest vabanenud. 5 2-18-19209
  1. Veel leiab hageja, et VÕS § 6 lg 2 alusel tuleb jätta VÕS § 145 lg 5 kohaldamata, kuna kostja tegevus on hea usu põhimõttega vastuolus. Kostja püüab kuritarvitada temale seadusest tulenevaid õigusi märkides, et kui iga üksikut kostja tegu ja/või sündmust eraldi vaadata ei pruugi need olla iseenesest õigusvastased, kuid toimingute jada koostoimes viitab selgelt ja üheselt oma õiguste kuritarvitamisele. Kostja on temale kingitud kaks kinnisasja edasi kinkinud xxxxx, muutnud maksejõuetuks laenusaaja OÜ K ja võõrandanud nimetatud äriühingu “tankistile”. Juriidiliselt on küll vahetunud vara omanik, kuid faktiliselt jätkavad vara kasutamist senised omanikud. Ka on keeldutud hüpoteegikannete taastamisest. Tegemist on kostja ja tema lähikondsete (xxxx, xxxx ja xxxx) teadliku ja läbimõeldud tegevusega, mille eesmärgiks on välistada isiklik vastutus saadud laenu tagasisaamise eest ning jätta see, kas siis võlausaldaja või vea teinud kohtunikuabi õlgadele. Siinkohal nõustub kohus kostjaga selles, et kinnistute võõrandamise asjaolud ei ole VÕS § 145 lg 5 kohaldamise eeldusteks. Kinnistu omanikel ei ole keeldu oma kinnistute võõrandamiseks, seda koos hüpoteegiga või ilma. Samuti ei ole antud asja lahendamisel asjakohased võlgniku juhatuse liikme seletused. Toodust tulenevalt ei saa väita, et kostja oleks hagejale kahju tekitanud või käitunud tema suhtes hea usu põhimõttega vastuolus.
  2. Lisaks jääb hagejale kostja vastuväidetest arusaamatuks, kas talle heidetakse ette ka nõusoleku andmist Z.Z kinnisasjalt hüpoteegi kustutamiseks olukorras, kus samas täideti ka laenukohustust 20 000 euro võrra, märkides, et Z.Z kinnisasjalt hüpoteegi kustutamiseks nõusoleku andmine ei ole hagejale kahju tekitanud. Kohus nõustub siinkohal kostjaga, kes seevastu leiab, et Z.Z kinnistult hüpoteegi kustutamine ei oma mingit tähtsust, sest laenusummat vähendati ja teistel kinnisasjadel olevast hüpoteegist piisas laenujäägi tagatiseks. Samuti on hageja väited tagatiste väärtuste ja sealhulgas nende piisavuse või ebapiisavuse kohta paljasõnalised.
  3. Kostja vaidlustab 07.12.2018 kohustuse täitmise nõude kättesaamise. Samas on hageja viidatud nõude edastanud kostja samale elektronpostiaadressile 22.11.2018 ja 07.12.2018, mida kostja kasutab ning mille kostja ise on avaldanud nii laenu, kui ka käenduslepingu sõlmimisel ja mis on mõlemas lepingus ka fikseeritud. Samuti on ta kohustuse täitmise nõuded kätte saanud hiljemalt hagiavalduse kättesaamisel kuid neid tasuma asunud ei ole. Seega ei oma toodud vastuväide antud juhul enam tähendust.
  4. Hageja nõuab kostjalt põhivõlgnevuse summas 50 000 eurot, intressi summas 1 875 eurot, viivise summas 500 eurot ja tulevikus sissenõutavaks muutuva viiviste tasumist alates 21.12.2018 määraga 0,05% võlgnetavalt põhisummalt päevas kuni põhivõla tasumiseni. VÕS § 76 lg-te 1 ja 2 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele lähtudes hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest. Laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga (VÕS § 396 lg 1). VÕS § 142 lg 1 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada (VÕS § 145 lg 1). Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta 6 2-18-19209 vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest.
  5. 12.11.2018 edastas laenuandja laenusaajale (K OÜ-le) kohustuse täitmise nõude ja hoiatuse lepingu ülesütlemise kohta. OÜ K uus juhatuse liige vastas antud pöördumisele, kuid tasumist ei toimunud. 22.11.2018 edastas hageja kohustuse täitmise nõudekirja käendajale X.X´ile ning palus tasuda laenulepingujärgsed tasumata intressimaksed 10 kalendripäeva jooksul (tl 18). Kuna K OÜ ega ka kostja oma kohustusi ei täitnud, lõppes laenuleping 01.12.2018 ülesütlemisega. 07.12.2018 nõudekirjale laenulepingust tulenevate rahaliste nõuete tagastamise kohta X.X vastanud ei ole ega ei ole asunud täitma laenulepingust ja sellega koos sõlmitud käenduslepingust tulenevaid kohustusi laenuandja ees.
  6. Hageja on palunud kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud intressi summas 1875 eurot. Laenulepingu p-st 1.3.1 tuleneb hageja õigus nõuda kostjalt intressi 9% aastas. Kuivõrd kostjal on tasumata viis osamakset, on tasumata ka nendes sisalduv viie intressi makse tasu kokku 1875 (5*375 eurot). Kostja ei ole intressi ega selle arvestuslikku õigsust vaidlustanud. Lepingu p-st 1.5.1 tuleneb hageja õigus nõuda kostjalt viivist 0,05% päevas tasumata laenusummalt viivitatud kalendripäeva eest. Hageja nõuab sissenõutavaks muutunud viiviseid summas 500 eurot. Kostja ei ole sissenõutavaks muutunud viivise arvestuslikku õigsust vaidlustanud. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni ja seda nii seaduses kui lepingus kokkulepitud määras. Kostja ei täitnud omapoolset raha maksmise kohustust tähtaegselt, viivitades kostja kohustuse täitmisega. Hageja viivise nõue on seega põhjendatud ning seda lepingujärgses määras.

§ 367

kohaselt võib viivist nõuda hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kostja vaidles vastu ebamõistlikult suurele viivisnõudele, kostjale ei olnud arusaadav, millises ulatuses hageja kostjalt edasiulatuvalt viivist nõuab – kostja ei ole hagis summaliselt määratlenud viivisenõude maksimumsummat. Hageja oma 14.02.2019 seisukohas palub piirata kostjalt väljamõistetava viivise suurust selliselt, et põhivõla (50 000 eurot), intressi (1875 eurot) ja viivise summa kokku ei ületaks käenduse maksimumsummat so 70 000 eurot. Seega saab kostja vastutada põhivõlgniku viivise eest mitte suuremas summas kui 18 125 eurot, mis on alla poole põhivõlast. Kuivõrd hageja nõuab ka sissenõutavat viivist summas 500 eurot, saab tulevikus sissenõutavat viivist kostjalt nõuda vaid summani 17 625 (18125-500) eurot. 11. Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et hagi tuleb rahuldada, hageja nõue on põhjendatud ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse summas 50 000 eurot, tasumata intressid 1875 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivised summas 500 eurot ning täiendavalt viivise alates 21.12.2018 määraga 0,05% päevas võlgnetavalt põhisummalt päevas kuni põhivõla tasumiseni kuid mitte suuremas määras kui 18 125 eurot. 7 2-18-19209 Menetluskulud 12.

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Vastavalt

§ 162lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Seega tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.

§ 174

lg 2 sätestab, et maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.

§ 174

lg 4 kohaselt, kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

  1. Hageja menetluskulude nimekirja järgi koosnes tema menetluskulu maakohtus õigusabikulust 8 tunni ja 45 min ulatuses (hagiavalduse koostamise eest 2 t; kostja 17.01.19 vastusele seisukoha eest 4,25 t; kostja 29.03.19 vastusele seisukoha eest 2,5 t) tunnihinnaga 120 eurot (ilma käibemaksuta). Lisaks riigilõiv 1100 eurot. Hageja menetluskulu on kokku seega 2150 eurot. Kostja vaidleb vastu hageja menetluskuludele tervikuna, tema hinnangul ei ole hageja poolt õigusabile kantud kulud mõistliku suurusega, mistõttu palub kostja kohtul hageja kantud õigusabikulude suuruse põhjendatust kontrollida. Hinnates hageja vastust kostja 17.01.19 vastusele, so 14.02.2019 dokumendi mahtu ja sisu loeb kohus selle toimingu ajakulu põhjendatuks 3 t ulatuses. Samuti vähendab kohus kostja 29.03.19 vastusele seisukoha ajakulu 2 tunnile. Seega loeb kohus hageja esindaja põhjendatuks ajakuluks kokku 7 tundi. Vajadus riigilõivu kandmiseks tuleneb seadusest, st on põhjendatud ja vajalik riigilõivuseaduse lisas 1 sätestatud määras (1100 eurot). Hageja esindaja õigusabi tunnihind vastab asja keerukusele ega ole vastuolus Riigikohtu poolt aktsepteeritud põhjendatud ja mõistlike tunnihindadega. Seetõttu on kohtu hinnangul põhjendatud hageja õigusabi ajakulu 7 töötunni ulatuses (840 eurot). Kostjalt väljamõistmisele kuulub ka riigilõiv 1100 eurot. Seega on hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud kohtus kokku 1940 (840+1100) eurot ning kohus mõistab selle kostjalt välja hageja kasuks.
  2. Kuivõrd kostja X.X`i menetluskulud jäävad tema enda kanda, ei hinda kohus tema menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust. 15.

§ 178

lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Ingrid Niinemägi Kohtunik __________________________________________________________________________ Tallinna Ringkonnakohtu otsusega 30.09.2020.a. muudetud Pärnu Maakohtu 22.08.2019.a. otsuse põhjendusti 8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.