(4)136 lg 2 järgi ja karistuseks mõistetud 4 aastat vangistust;

(4)Kohtupraktikas on leitud, et mida raskemaid kuritegusid on isikult tema varasema käitumise põhjal karta, seda väiksem peab tema ennetähtaegseks vabastamiseks olema nende kordumise tõenäosus. Tulevaste kuritegude laadi saab eeskätt prognoosida juba toime pandud kuritegude põhjal (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 15.04.2019 määrus kriminaalasjas nr 1-16-9898, p 47 ja 16.01.2020 määrus kriminaalasjas nr 1-15-8438, p 12). Kuna Sulev Kets on pannud toime väga rasked isikuvastased süüteod, peab tema ennetähtaegne vabastamine olema eriliselt kaalutletud ja põhjendatud. Sulev Ketsi käitumist karistuse kandmise ajal võib pidada rahuldavaks, kuid mitte heaks. Positiivne on kehtivate distsiplinaarkaristuste puudumine ja tööhõives osalemine. Negatiivne on sotsiaalprogrammides osalemisest keeldumine. Vangla on kinnipeetavale korduvalt sotsiaalprogrammides osalemise võimalust pakkunud, kuid ta on keeldunud. Kuna Sulev Kets ei ole tahtlikult ja teadlikult täitnud oma individuaalset täitmiskava, siis ei saa pidada täidetuks ennetähtaegse vabastamise üht peamist sisulist eeldust – korrektset käitumist karistuse kandmise ajal ja individuaalses täitmiskavas ettenähtud eesmärkide saavutamist (Riigikohtu 07.03.2019 määrus kriminaalasjas nr 1-09-14104, p 21). Sulev Kets asuks vabanemise järgselt elama rehabilitatsioonikeskusesse Uus Põlvkond Jõhvis. Keskuses viiakse läbi rehabiliteerivaid kursuseid ja programme ning tagatud on ka tugiisikuteenus. Kohus nõustub, et keskuses elamine võiks äsja vangistusest vabanenud isikule üldjuhul mõjuda positiivselt ja maandada uute kuritegude toimepanemise riske. Küll aga on vähetõenäoline, et Sulev Kets asub vabaduses aktiivselt osalema kursustel ja programmides, kui ta ligikaudu kaheksa vangistuses viibitud aasta jooksul seda teinud ei ole. Seega ei saa rehabilitatsioonikeskuse võimalikku positiivset mõju üle hinnata. Vabanemisjärgsete elutingimuste puhul on oluline seegi, et süüdimõistetul puudub toetav tugivõrgustik perekonna ja lähedaste näol. Oma abikaasa, tütre ega õe-vennaga kinnipeetav ei suhtle. Sulev Ketsil on soov asuda vabanedes tööle, mis on kiiduväärt, kuid garanteeritud töökohta tal ei ole. Süüdimõistetu suhtumine toimepandud kuritegudesse on küsitav. Väidetavalt on ta aru saanud, et tema käitumine oli vale ja ta tegi kõike valesti. Samas ei ole ta vangistuses viibides soovinud oma kuritegeliku käitumise põhjustega tegeleda. Kohus leiab, et kui Sulev Kets tõepoolest mõistaks, kui rasked ja võikad teod ta toime pani, oleks ta ka motiveeritud endaga tegelema, et edaspidi uute kuritegude toimepanemise risk miinimumini viia. Kinnipeetav aga sotsiaalprogrammides osaleda ei soovi, mistõttu võib arvata, et ta siiski ei hooma oma tegude olemust ja nende mõju. Ennetähtaegse vabastamise arutamiseks peetud kohtuistungil pidas Sulev Kets vajalikuks rõhutada, et tema ei olnud seotud kannatanu tapmisega, mis kinnitab kohtu arvamust, et isik ei mõista enda poolt toimepandud kuritegude julmust ja jõhkrust. Karistuse eesmärgid ei ole ilmselgelt saavutatud, kui kinnipeetav ka pärast peaaegu kaheksa aasta pikkuse vangistuse kandmist ei saa päris täpselt aru, mida ta on valesti teinud ja milles seisneb tema vastutus. Sulev Kets kinnitas kohtuistungil, et ta on oma vigadest õppinud ja edaspidi kindlasti vangistusse ei satuks. Kohtule jääb arusaamatuks, kuidas taoline muudatus ja õppimisprotsess on väidetavalt aset leidnud. Sulev Kets oli võimeline panema toime väga rasked kuriteod ülalkirjeldatud asjaoludel. Selliste tegude toimepanemine näitab selgelt, et isikul on ebaadekvaatne arusaam ühiskonnast kehtivatest reeglitest ning ta suhtub äärmise ükskõiksusega teise inimese tervisesse, kehalisse puutumatusse ja inimväärikusse. Siinjuures tuleb silmas pidada, et Sulev Kets oli kuritegude toimepanemise ajal 51-aastane, s.o väljakujunenud väärtushinnangutega täiskasvanud inimene. Seega ei saanud tema ekslik 3

(4)käitumine tuleneda elukogenematusest või noorusea uljusest, vaid pigem tema mõistusevastastest tõekspidamistest teiste inimeste kohtlemise osas. Taoliste väärastunud arusaamade muutumine ei toimu iseenesest. Kohtule esitatud materjalidest ja kohtuistungil jagatud selgitustest ei nähtu, mida Sulev Kets on teinud selleks, et oma väärtushinnanguid ümber kujundada ja edaspidi ühiskonnas kehtivasse korda mõistuspärasemalt suhtuda. Vangla iseloomustusest nähtuvalt Sulev Kets oma kuritegude põhjuste ja ajendite analüüsimisega tegeleda ei soovi ning on korduvalt keeldunud vangla poolt pakutud sotsiaalprogrammides osalemisest. Kinnipeetava poolt kohtuistungil avaldatud väiteid oma vigadest õppimise kohta tuleb pidada paljasõnalisteks. Tulenevalt vangistusseaduse § 6 lg 1 on vangistuse eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Seega on vangistus oma eesmärgi saavutanud ja süüdimõistetu ennetähtaegne vabastamine võimalik siis, kui temast lähtuv retsidiivsusoht on niivõrd väike, et seda on võimalik piisavalt maandada kriminaalhooldusega. Kõike eeltoodut arvestades ei oleks kriminaalhooldusega kaasnevad nõuded ja kohustused, sh elektrooniline valve, piisav, et maandada Sulev Ketsist tulenevaid võimalikke riske. Eeltoodust lähtuvalt on kohus seisukohal, et Sulev Ketsi ennetähtaegne vabastamine ei ole võimalik. Süüdimõistetul tuleb jätkata karistuse kandmist kinnipidamisasutuses. Määruse tegemisel juhindus kohus KrMS § 426 lg 1, § 432 lg 3. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik 4