← Eesti

4-20-4739/16

Obsah (6)§ 306§ 62§ 66§ 61§ 289§ 288

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 15. detsembril 2020, Jõhvi kohtumajas Väärteoasja number 4-20-4739 (244019006293) Kohtunik Inna Kirsipuu Kohtuistungi s

§ 306

lg 5 pärast otsusele allkirjastamist võib kohus ise või poole taotlusel parandada otsuse kirja- ja arvutusvead ja ilmsed ebatäpsused, mis ei mõjuta otsuse sisu, vead parandatakse määrusega. Kohus parandav ülaltoodut ebatäpsust kohtuotsuse täisotsuse koostamisel. Kohtuistungil ülekuulatud menetlusalune isik andis ütlusi, et tema mäletab, et 04.12.2019 saabus ta tööle kl. 19:

  1. Töökoht asub X territooriumil Kohtla-Järvel. Töötavad vahetuses. 04.12.2019 algas tema vahetus kl 20:
  2. Tavaliselt saabuvad töötajad tsehhi alates kl 19:00, sest vaja on 2 / 10 saabuda, parkida autot, minna kohale, ümber riietuda ja minna tsehhi. Ta elab Narvas ja sõidab tööle autoga. Juhtub, et tööle sõidavad mitmekesi kellegi autoga. Kia Sportage XXX on tema auto. Ta sõitis selle autoga 04.12.
  3. Keegi teine ei kasutanud tema autot 04.12.2019 ega kasuta praegugi. Ta sõitis autoga 04.12.2019 Kohtla-Järvel, olles teel tööle. Ta väidab, et sõitis mööda tänavatkohal, mis on mainitud väärteoprotokollis, kuid see juhtus kl 19 paiku, mitte 19:40 nagu on kirjas väärteoprotokollis. Midagi sellist, mis on kirjeldatud väärteoprotokollis ei ole juhtunud. Ta ei tunnista talle väärteoprotokollis esitatud tegu. Menetlusaluse isiku poolt on kohtule esitatud lk 5-6 digiallkirjastatud dokument, mille sisuks on kahe isiku, O. K. ja J. A., avaldus,millegat nad kinnitavad, et 04.12.2019 viibis K. T. tööl alates 19:15 kuni hommikuni ega lahkunud töökohalt. Dokument on allkirjastatud 09.11.
  4. Menetlusalune isik ei taotlenud dokumendile allkirja andnud isikute ülekuulamist. Menetlusalune isik selgitas kohtu küsimustele vastates, et isikud mäletavad kindlalt, et 04.12.2019 ol ta 19:15 juba tööl, sest 05.12.2019 sattus menetlusalune isik avariisse ja isikud ütlesid talle, et alles eile oli tööle autoga sõitnud ja nüüd ei ole. Seoses menetlusaluse isiku esitatud dokumendiga selgitab kohus järgmist. Menetlusalune isik soovib ennast kaitsta ja esitab kohtule alibi, et ta ei viibinud väidetava teo toimepanemise ajal kohal, vaid viibis mujal, nimelt töökohal. Tõendamiseks soovib isik kohtule esitada kahe isiku kirjalikud kinnitused. Teo toimepanemise aeg ja koht on tõendamisese

§ 62lg 1 alusel.

Sel juhul oleks menetlusalune isik pidanud taotlema isikute ülekuulamist tunnistajatena, sest

§ 66lg 1 on tunnistaja isik, kes võib teada tõendamiseseme asjaolusid.

Menetlusalune isik seda ei taotlenud. See ei välista nimetatud isikute tunnistajatena ülekuulamist muu menetlusosalise taotlusel või hoopis kohtu algatusel. VTMS § 123 lg 2 alusel, arutab kohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides otsuse tegemise aluseks olnud faktrilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kohtul lasub kohustus kontrollida asjaolusid. Järelikult, oleks kohus pidanud isikud tunnistajatena kohtusse kutsuma ja üle kuulama. Kohus küsis menetlusosaliste seisukohti isikute tunnistajatena ülekuulamise kohta ja määras jätta isikud tunnistajatena üle kuulamata. Kohus selgitab oma menetlusotsustust. Vaidlust ei ole, et menetlusaluse isiku väide-alibi on tekkinud tema esimesel ülekuulamisel 24.09.2020, lk 15, samal päeval, kui talle esitati süüdistus 04.12.2019 toimepandud väidetavas väärteos. Vaidlust ei ole, et isikud avaldasid menetlusaluse isiku alibi-väitele toetust 09.11.2020, andes allkirjad vastavale kirjalikule dokumendile. Menetlusalune isik selgitas kohtule, miks on alust arvata, et 09.11.2020 mäletasid isikud kindlalt, millal saabus menetlusalune isik tööle 04.12.2019 ehk 11 kuud tagasi (isiku selgitus - sest 05.12.2019 oli tal isikutega vestlus seoses avariisse sattumisega jaselle käigus mainiti, et veel eile oli ta autoga tööle saabunud). Käesoleval ajal on kohus arvamusel, et sündmusest üksteist kuud möödudes ei ole isikutel võimalik väita, et konkreetsel kuupäeval saabus nende töökaaslane tööle teatud kellaajal ja seda konkreetselt minuti täpsusega, täpselt 19.

  1. See ei ole eluliselt usutav. Käesoleval ajal on isikute ülekuulamise efektiivsus nullilähedane. Efektiivsuse all mõtleb kohus isikute ütluste tõele vastavuse potentsiaali. Kohus möönab, et reaalses elukorralduses võivad ette tulla hetke ja ajavahemike, mille kohta on isikul kindel mälu ja teadmine, et konkreetne fakt toimus konkreetsel kellaajal. Näiteks, isik mitu aastat järjest sõidab konkreetse rongiga tööle, rong väljub kl xx:xx ja isik mäletab, et 2 min enne rongi saabumist ostis ta sigarette kioskist ja nägi seal seismas konkreetset isikut ja toimus 3 / 10 tulistamine, isik kukkus maha. Tõepoolest võib väita, et isik viibis kioski juures kl xx:xx miinus 2 min. Ja eluliselt on usutav, et isik mäletab seda ka 11 kuud möödudes, sest tegemist on ekstraordinaarse juhtumiga. Kohus esitas menetlusalusele isikule küsimused, kuidas tema autoga 05.12.2019 juhtunud avarii puudutab K.i ja A.i teadmist, et 04.12.2019 saabus menetlusalune isik tööle täpselt 19:
  2. Kohus soovis välja selgitada asjaolud, mis annaksid kohtule kasvõi õhukese aluse arvata, et ka 11 kuud hiljem on isikutel olemas reaalne põhjus T.i 04.12.2019 tööle saabumise kellaaja meeldejätmiseks ja seda minutilise täpsusega. Menetlusaluse isiku ülekuulamisel on välja selgitatud, et arvestust tööle saabumise kohta ei ole (näiteks sisenemine ruumi kaardivõtmega). Ei ole andmeid, et menetlusaluse isiku saabumise kellaaeg oleks kuidagi fikseeritud, kasvõi näiteks teise sündmusega seonduvalt (näiteks häiresignaali andmine territooriumil vms), millega saaks kõrvutada isiku tööle saabumise kellaaega. Kohus leiab, et objektiivse ja täieliku uurimise huvides kogub kohus väärteomenetluses oma algatusel neid tõendeid, mille puhul on kohtul põhjendatult alust arvata, et tõendi alusel tuvastab kohus kas õigustava või isiku süüdistava asjaolu, või kui tõendiga on võimalik kõrvaldada kahtlus. K.i ja A.i ülekuulamisse suhtub kohus kriitiliselt ülalnäidatud põhjustel, mistõttu ei pidanud põhjendatuks kohtuistung edasi lükata ja kutsuda isiklud tunnistajatena ütlusi anda. Kohtu arvates toetab ülaltoodut kohtu mõttekäiku ka kohtupraktika. Riigikohtu lahend 3-1-1-6309, p 11.2: „Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. mai
  4. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-23-08 (RT III 2008, 27, 180, p 8.1) on leitud, et kui prokurör loobub kohtuliku uurimise käigus tema poolt kohtusse kutsutud tunnistaja ülekuulamise taotlusest, tuleb kohtul sellele vaatamata küsida kohtumenetluse teiste poolte arvamust tunnistaja ülekuulamise vajalikkuse kohta. Kui keegi kohtumenetluse pooltest peab tunnistaja ülekuulamist vajalikuks, tuleb kohtul tunnistaja kohtusse kutsuda ja võimaldada pooltele tema ülekuulamine. (Vt viidatud otsuse punkt 8.1.) Kolleegium märgib, et osutatud seisukoha mõistmisel on oluline arvestada konkreetse kohtuasja konteksti. Kriminaalasjas nr 3-1-1-23-08 vaieldi selle üle, kas kohus pidanuks tunnistajana üle kuulama isiku, kes nägi kuriteosündmust vahetult pealt (vt viidatud otsuse punkt 4.2). Selles asjas tehtud otsuses osutatud kohtu kohustus kutsuda tunnistaja kohtusse ja võimaldada pooltele tema ülekuulamine ei tähenda aga seda, et kohtul puuduks õigus hinnata, kas isik, kelle kohtus ülekuulamist kohtumenetluse pool vajalikuks peab, võib teada tõendamiseseme asjaolusid, s.t olla konkreetses kriminaalasjas tunnistaja (

§ 66lg 1).

Selline õigus on kohtul ka siis, kui kohtumenetluse pool soovib, et tunnistajana kuulataks üle isik, kelle ülekuulamist on varasemas menetluses taotlenud teine kohtumenetluse pool, kes oma taotlusest loobub. Mõistetavalt ei piirdu kohtu kohustus kutsuda isik tunnistajana kohtusse vaid juhtudega, mil kohtul on välja kujunenud veendumus, et konkreetne isik teab tõendamiseseme asjaolusid. Tunnistajana

§ 66

lg 1 mõttes on käsitatav ka isik, kelle puhul on põhjendatud alus arvata, et ta võib teada tõendamiseseme asjaolusid. Samas ei ole kohtul kohustust kutsuda tunnistajana kohtusse isikut, kelle võimalik teadmine tõendamiseseme asjaoludest ei nähtu ei kriminaalasja materjalidest ega isiku ülekuulamist sooviva kohtumenetluse poole taotlusest.“ Kuigi nimetatud lahend on tehtud kriminaalasjas üldmenetluses ehk võistlevas protsessis, leiab maakohus, et väljendatud seisukohad on kohaldatavad ka väärteomenetluses. Mainitud lahendis on märgitud, et kohtul ei ole absoluutset kohustust isikut tunnistajana ülekuulata, vastupidi on õigus hinnata, kas isik võib olla teadlik tõedamiseseme asjaoludest. Antud väärteoasjas esitas menetlusalune isik kaebuse juurde digiallkirjastatud kahe isilku kirjalik avaldus fakti kohta, millal menetlusalune isik saabus tööle 04.12.2019, nimelt tööle saabumise 4 / 10 ajaks on avaldatud kl 19:15. Menetlusalune isik näeb selles faktis seotust enda alibiga ( et 04.12.2019 kl 19:40 ei saanud ta kuidagi viibida mujal, vaid ainult töökohal). Selline argumenteerimine on loogiline. Sel juhul jääb vastuoluliseks menetlusalise isiku enda positisioon, kes algusest peale ei taotlenud nende isikute tunnistajatena ülekuulamist ega teinud seda ka kohtuistungil, kuigi kohus küsis selle kohta eraaldi seisukohti. Kohus jõudis järeldusele, et isikute ülekuulamine ei anna tõenduslikku teavet ja jättis isikud kohtuistungile kutsumata ehk kasutas õigust anda hinnang isiku ülekuulamise põhjendatusele. Maakohus on arvamusel, et sel juhul vastab maakohtu menetluslik otsustus vastavuses kohtupraktikas (3-1-1-63-09) aktsepteeritud seisukohtadele. Kohus märgib sedagi, et tegelikult ei ole kohtu jaoks oluline fakt, millal isik tema töökaaslaste arvates saabus tööle 04.12.2019, vaid see, kas süüdistuses esitatud ajal sõitis isik sõidukiga Kia Sportage süüdistuses näidatud ajal ja kohas. Selles olulises momendis ei saagi kirjalikule avaldusele allkirjastanud isikud ütlusi anda. Kohus lisab, et menetlusaluse isiku ütlused on samaväärne tõend nagu iga teinegi tõend. Tema ütlus ei ole aprioorselt vähetähtis kui muu tõend. Tema ütlusi kontrollitakse kohtuliklu arutamise tulemina nagu muid tõendeid. Kohus arvestab tõendite hindamise põhimõttega

§ 61lg 1 aluse, et ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu.

Kohus arvestab asjaoluga, et menetlusaluse isiku ütuste järgi sõitis ta väärteoprotokollis näidatud kohal mitte kl 19:40 vaid kella 19 paiku ja ei ole väärtegu toime pannud, ehk märksa varem, ja kl 19:40 viibis tema sõnul juba töökohal. Süütõendiks on kohtule esitatud tunnistaja T. ütlused. Kogumis menetlusaluse isiku ütlusega, et 04.12.2019 sõitis kl 19:00 Kohtla-Järvel Kia Sportage XXX just tema ise ( mitte muu kolmas isik), on tunnistaja T. ütlused ainuke süütõend, mille alusel on kohtuvälise menetleja teinud karistusotsuse menetlusaluse isiku suhtes. Tunnistaja selgitas kohtuistungil, et 04.12.2019 kl 20 paiku ta sõitis oma autoga Kohtla-Järvel ja peatus ülekäiguraja ees, sest naisterahvas astuas ülekäigurajale sooviga minna üle tee. Ta nägi rahavaatepeeglist, et tagant läheneb teine auto. Hetkel, kui naisterahvas oli kapoti ees ülekäigusrajal, sõitis teine auto temast vasakult mööda ja suundus edasi. Koht oli valgustatud ja ta nägi ja pani meelde auto numbri. Sel hetkel oli tal telefonikõne pooleli ja ta lõpetas selle, kellaaeg oli, kui ta ei eksi, 19:

  1. Tunnistaja selgitas, et see ei saanud olla varasem kellaaeg, näiteks kl 19:00 paiku, sest samal päeval ta oli üle kuulatud ja andis politseinikele need andmed, mis olid tol ajal värsked. Tunnistaja kinnitas, et tõepoolest ta oli ülekuulatud 04.112.2019 kl 21:15, tlk 24-
  2. Ütlustest nähtub, et tunnistaja teatas sõidukist, mis sõitis temast mööda, kui ta ise peatus ja andis teed jalakäijale. Sõiduk oli valget värvi Kia Sportage XXX. Teistkordselt oli ta ülekuulatud
  3. detsembril 2019 asjaolude täpsustamiseks. Vaidlust ei ole asjaolus, et 04.19.2019 sõitis sõidukiga Kis Sportage XXX K. T.. Seda kinnitas menetlusalune isik ise. Järelikult, kui tuvastatakse, et sõiduk Kia Sportage XXX liikus 04.12.2019 kl 19.40 väärteoprotokollis näidatud ajal, on sellega ka tuvastatud, et sõidukit juhtis menetlusalune isik. Kohus selgitab, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale, võib isik süüteos süüdi tunnistada tuginedes vaid ühele süütõendile, mis võib olla isiku ütlus. Kohus osutab alljärgnevalt vastavale kohtupraktikale. Riigikohtu lahend 3-1-1-114-13, p 9, kohus peab võimalikuks tuua konkreetne tsitaat: 5 / 10 “Kohtupraktikas ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse tuginemist ka vaid ühele tõendile. Vastasel juhul oleks välistatud selliste elujuhtumite muutumine kohtumenetluse esemeks, mida tõenduslikul tasandil tavatsetakse kirjeldada sõna-sõna-vastu-olukordadena. Kuid esiteks on vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste suhtes kohtupraktikas valitsemas arusaam, et neil juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused nr 3-1-1-8500, p 5.2; nr 3-1-1-21-09, p 11 ja nr 3-1-1-109-10, p 10). Ja teiseks on senises kohtupraktikas vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul aktsepteeritavaks peetud seda, et tuginetakse ainult otsestele tõenditele, täpsemalt öeldes ütlustele….“ Kohtupraktika ei ole selles küsimuses muutunud. Ülalnäidatud seisukohta toetavad jätkuvalt Riigikohtu lahend 3-1-1-104-16 p 10, 06.10.2017 lahend 1-15-10967/38 p 6, üks viimastest 15.02.2019 lahend 1-18-1247/58 p
  4. Siinjuures peab kohus vajalikuks tuletada menetlusosalistele meelde, mis kuulub kontrollimisele isikuliste (isikute ütlused) tõendite analüüsimisel ja üldse kuidas kohus annab hinnangu sellistele tõenditele. Jällegi, tõendite hindamise teemal on välja kujunenud pikaajaline kohtupraktika ja reeglid. Riigikohtu lahend 1-18-1247/58 p 37: „Isikulise tõendiallika ütluste usaldusväärsuse hindamisel on kohtupraktikas kujunenud välja mitmed põhimõtted. Tähelepanu tuleb pöörata sellele, kas isiku ütlused on järjepidevad või sisaldavad vasturääkivusi ja kas isik on erinevatel menetlusetappidel andnud samasisulisi või lahknevaid ütlusi (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  5. aprilli
  6. a otsus asjas nr 3-1-1-1017, p 8)… Samuti on kohtupraktikas peetud isiku ütluste usaldusväärsuse hindamisel võimalikuks tugineda ka tema ütlustevälistele selgitustele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  7. detsembri
  8. a otsus asjas nr 3-1-1-104-16, p 11)… Ütluste kui isikulise tõendi hindamisel peab kohus võtma arvesse kõiki ütluste usaldusväärsust potentsiaalselt mõjutavaid asjaolusid, sh ka õiguskaitseorganite poole pöördumisele eelnenud sündmuste käiku…“ Ülalnäidatud tuleneb, et kohus kontrollib tunnistaja ütluste loogilisust, vastuolude puudumist, nende järjepidevust; kohus hindab, kas muus olukorras on isik andnud samasuguseid selgitusi, näiteks kuidas ta kirjeldas olukorda politseile; kohus hindab, kas isik on politseisse pöördunud mõistliku ajal jooksul või esinesid viivitusi. Veel juhitakse tähelepanu tõendite kontrollimisel, kas ütlused on eluliselt usutavad, kuivõrd detailsed ja selged, kuidas isiku ütlused ühtivad teiste tõenditega: Riigikohtu lahend 3-1-1-100-15 p 16: „Kohtupraktikas on tõdetud, et tõendi tunnistamine usaldusväärseks tähendab peamiselt kohtu veendumust, et see tõend kajastab uuritava kuriteo tunnust ja et seda kajastust on võimalik kriminaalmenetluses ka taasesitada. Riigikohtu kriminaalkolleegium on ütluste kui isikulise tõendiallika usaldusväärsust seostanud näiteks ütluste andja isikuomaduste ja tajumise asjaolude ning ütluste detailsuse, selguse ja elulise usutavusega. Samuti on oluline arvesse võtta ütluste andmise asjaolusid ja seda, kas antud ütlused süüstavad või võivad süüstada isikut ennast ning kas ütluste andja on ütluste sellisest tähendusest teadlik. Tõendi usaldusväärsust saab põhjendada ka selle kaudu, kuidas see riimub teiste tõenditega. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  9. veebruari
  10. a otsus asjas nr 3-1-1-89-12, p 14 koos edasiste viidetega ja
  11. mai
  12. a otsus asjas nr 3-1-1-131-13, p 13).“ Kohus leiab, et ei ole ühtki alust kahelda tunnistaja ütluste usaldusväärsuses. 6 / 10 Ei ole alust arvata, et tunnistaja võib eksida väidetava auto registreerimisnumbris. Tunnistaja selgitas, et auto registreerimisnumbri jättis ta meelde, sõitis veidi edasi ja peatus endise politseijaoskonna juures, seal seisis politseiauto. Ta andis väidetava rikkuja sõiduki andmed politseipatrullile ja selgitas, mis juhtus. Seega oli tunnistaja tegutsenud mõistliklult, oli koostöövalmis ja tegi ennast kõike, et teo asjaolud O.d kontrollitud ja võimalik rikkuja tuvastatud. Puudub igasugune alus arvata, et tunnistajal oleks esinenud soov kedagi konkreetselt süüdistada või rikkumist lavastada. Selleks ei ole tunnistajal vähimatki motiivi. Menetlusaluse isiku selgistust, miks tunnistaja osutab just tema sõiduki registreerimisnumbrile ( et just selle registreerimisnumbriga sõiduki juht pani rikkumise toime), ei pea kohus tõsiseltvõetavaks ja sellise argumendiga ei ole võimalik kohtus edu saavutada ja tunnistaja ütlusi kahtluse alla seada. Menetlusalune isik selgitas, tlk 38 pöördel, et võib olla tunnistaja nägi väga tihti isiku auto pilti instagrammis. Menetlusalune isik ei selgitanud, miks peaks tunnistaja teatama politseinikele instangrammis nähtud suvalise sõiduki registreerimisnumbri kohta, mitte aga tegeliku rikkuja sõiduki numbri kohta. Kohtuliku arutamise käigus on tuvastatud, et tunnistaja teavitas politseipatrulli rikkuja sõiduki rekvisiitidest esimesel võimalusel praktiliselt kohe, ehk menetlusaluse isiku sõiduki number ei tekkinud väärteoasjasse ajaliselt hiljem, mis oleks juba tõepoolest kahtlane. Tunnistaja ütlused on loogilised ja eluliselt usutavad. Ainuke vastuolu, mis on tunnistaja ütlustes tuvastatud kohtuliku arutamise tulemina, seisneb selles, et kohtuistungil avaldas tunnistaja, et tegemist oli autoga Kia Sorrento kas beeži või pruuni värvi. Kohus peatub sellel konkreetsemalt. Algul märgib kohus, et erinevalt kriminaalmenetlusest ei näe väärteomenetlus ette isiku kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist selle usaldusväärsuse kontrollimiseks (

§ 289

) või näidata tunnistajale tema õütluste protokoll mälu värskendamiseks (

§ 288lg 9 p 3).

Tunnistaja ütlusi võib avaldada üksnes VTMS § 99 lg 8 alusel juhul, kui tunnistaja jättis kohtuistungile ilmumata. Küll näeb VTMS § 99 lg 5 ette, et tunnistajale võib esitada küsimusi tema poolt varem antud ütluste selgitamiseks ja täiendamiseks. Kohus kasutas seda õigust, tlk 37 pöördel, ja esitas küsimuse seoses tunnistaja ülekuulamisega 04.12.2019, millele tunnistaja vastas ja selgitas kohtule 04.12.2019 ülekuulamise kohta. Tunnistaja täpsustas kohtuvälise menetleja küsimusele, et tegemist oli maasturiga igal juhul, kas Sorrento või Sportage, ta ei oska praegu öelda, tlk 37 pöördel. Tunnistaja selgitus rahuldab kohut. Tegemist on vaheolulise ebatäpsusega, sest sõiduki mudel ei ole tähtis sõiduki identifitseerimisel. Teine moment. Tunnistaja eksis kohtuistungil sõiduki värviga – väitis, et beezi või pruuni värvi. Tegelikult XXX Kia Sportage on valget värvi, vt lk 22 sõiduki andmed maanteameti andmebaasist. Menetlusalune isik osutaski asjaolule, et kuigi tunnistaja ütles just tema auto numbri, ei öelnud ta tegelikult auto õiget valget värvi, tlk 38 pöördel. Siinjuures märgib kohus järgmist. Kohtuistungil märkis menetlusalune isik järgmiselt: „ ma saan aru, et ta jättis numbri meelde. Numbri jättis meelde aga värvi mitte. …“ tlk 38 pöördel. Kohus osutab asjaolule, et värvi osas eksis tunnistaja alles kohtuistungil, mis toimus sündmusest aasta möödudes. Tlk 24-25 04.12.2019 omakäeliselt kirjutatud ütlustes märgib tunnistaja, et sõiduk oli Kia Sportage XXX valget värvi. Kohtuistungil tunnistaja kinnitas kohtule kohtuleelsel uurimisel antud ütluste kohta, tlk 37 pöördel, et ta andis kohtueelsel ülekuulamisel värsked andmed, mis olid meeles. Seega 04.12.2019, kui tunnistaja andis ütlusi rikkumise kohta ja kirjeldas väidetava rikkuja sõidukit, osutas tunnistaja laitmatult just K. T.i kasutusel olnud autole ja andmed olid õiged nii sõiduki registreerimisnumbri kui ka värvi poolest. Kohus leiab, et väidetava rikkuja sõiduku värvi kohta kohtuistungil antud ütluse puhul on tegemist inimliku veaga, mis on tingitud sündmusest möödunud ajast – üle 1 aasta. Kohus juhib tähelepanu, et kohtuistungil ei nimetatud tunnistaja kordagi väidetava rikkuja sõiduki 7 / 10 registreerimisnumbrit, vaid selgitas, et tol ajal 04.12.2019 pani ta regitreerimisnumbri meelde ja edastas andmed kohe politseipatrullile ja samal päeval andis ka omakäelised ütlused, kus näitas sõiduki mark mudel, number ja värv. Fakt, et tunnistaja, andes ütlusi vabas vormis kohtuistungil, ei teatanud sõiduki registreerimisnumbrit, osutavad sellele, et nüüd aasta möödudes ei ole sõiduki number enam meeles. Kohtu arvates on see eluliselt ja inimlikult asusaadav. Sama olukord on kohtu arvates sõiduki värviga. Sündmus hakkas teatud momentides tunnistaja mälust kustuma. Sõiduki mudeli osas, kas Sportage või Sorrento, oli tunnistaja juba ebakindel. Kohtu jaoks on tunnistaja viga sõiduki värv osas on asjaoludega mõistlikult seletatav ja see ei kahanda tunnistaja ütuste kvaliteeti. Lahendis 3-1-1-113-06 p 17 on Riigikohus selgitanud, et mäluveast tingitud ütluste ebatäpsused ei tähenda ütluste ebausaldusväärsust ja neid ebatäpsusi on võimalik kohtuliku arutamise käigus korrigeerida: „Seega on kohtu kasutuses esmajoones just kohtumenetluses antud ütlused. Kui esinevad teatud vastuolud kohtueelses menetluses ja kohtus antud ütlustes, tuleb esmalt lahendada tunnistaja usaldusväärsuse küsimus. Andes sellele jaatava vastuse, võib kohtueelses menetluses antud ütluste alusel teatud määral korrigeerida kohtumenetluses antud ütlusi. Nii on ka Riigikohtu kriminaalkolleegium lahendis asjas nr 3-1-1-89-03 (RT III 2003, 27, 272) viidanud võimalikule mäluveale - isik ei peegelda oma hilisemates ütlustes algsündmust ennast, vaid mälujälge, mis on muutunud sõltuvalt sellest, mida isik vahepeal on selle sündmuse kohta kõnelenud, tajunud jne. Sellisel juhul on kohtueelses menetluses antud ütlustel nn põhiütlusi toetav, täpsustav iseloom. Kohtueelne menetlus ongi suuresti tõendite vahetuks, (kuriteo)sündmusega seoses kogetu-nähtukuuldu ajaliselt võimalikult lähedaseks talletamiseks.“ Täiendavalt märgib kohus, et oluliseks on antud asjas nimelt see faktiline asjaolu, et tunnistaja fikseeris mällu eeskätt väidetava rikkuja sõiduki registreerimisnumbrit, mille järgi võib autot identifitseerida ja selle kaudu jõuda sõiduki kasutajani. Esimesel võimalusel, peaaegu vahetult peale sündmust edastas tunnistaja registreerimisnumbri andmed politseile ja andis samal päeval ütlused. Vaidlus, kas tunnistaja on nüüd aasta pärast õigesti mäletab auto mudeli või värvi kohta, on vähetähtis ja juhib kohtuliku menetluse kõrvale. Neid väheolulisi vastuolusid tunnistaja ütlustes ( auto mudeli ja värvi kohta) on nii vähe, et nende tõttu ei ole kohtu arvates võimalik jõuda järeldusele, et tunnistaja ütlused O.d ebausaldusväärsed. Ühtegi olulist vastuolu tunnistaja ütustes avastatud ei ole. Siinjuurees peab kohus vajalikuks psutada faktilisele asjaolule, mis kohtu arvates kinnitab pigem tunnistaja ütlusi väidetava rikkuja sõiduki kohta. Tlk 39 vastates kohtu küsimusele selgitas menetlusalune isik, et vahetuse üleandmine toimub töökohal kl 19-20 vahel. Vahetus ise algab kl 20.

  1. Seega ei pea menetlusalune isik olla töökohal ei kl 19.00 ega kl 19.
  2. Põhimõtteliselt ta võib saabuda tööle kl 20.00 ( menetlusalkune isikkinniotas, et teoreetiliselt see nii on, aga reeglina kl 19.30 siiski kõik on kohale saabunud). Isik kinnitas, et jah, ta võib hilineda hommikul, kuid mitte õhtul tööle. Kohus leiab, et tunnistaja ütlused, et sõiduk XXX sõitis väärteoprotokollis näidatud kohal kl 19.40, ei ole menetlusaluse isiku ütlustega ümber lükatud. Menetlusaluse isiku ütlustest nähtub, et tema töövahetus algas ka 04.12.2019 kl 20.00 ja seega ei ole välistatud isiku tööle saabumine kl 20.00, seega ei ole välistatud, et isikul oli reaalne võimalus liikuda väärteoprotokollismärgatud kohal kl 19.40 04.12.
  3. Kohus ei tuvastanud ühtki tõsiseltvõetavat motiivi, millel oleks tunnistajal huvi anda kohtus valeütlusi ja kaasata selle kaudu süüteomenetlusse isik, kes poleks tegelikult väidetava rikkumisega seotud. 8 / 10 Kaaludes kõiki asjaolusid leiab kohus, et tunnistaja T. ütlused on usaldusväärsed, neile tuginedes võib kohus jõuda kohtuotsuseni. Tunnistaja T. ütlustega on menetlusaluse isiku ütlused, milles ta eitab üldse isegi sõidkukiga liikumist väärteoprotokollis öäidatud ajal, on tõsikindlalt ümber lükatud. Tunnistaja ütluste ( milles ta kirjeldab, kuidas sõiduk Kia Sportage XXX sõitis temast mööda ega peatanud, kui tunnistaja peatus ülekäiguraja ees jalakäijale teed anda) ja osaliselt menetlusaluse isiku ütlustega ( milles ta tunnistab, et 04.12.2019 liikus Kia Sportage XXX ainult tema ise ja õhtusel ajal liikus ta väärteoprotokollis näidatud kohas) on tõendatud järgmine menetlusaluse isikui tegu: 04.12.2019 kell 19:40 Ida-Virumaal Kohtla-Järve linnas Järveküla 87 juures, juhtides Kalevi tänava suunas mootorsõidukit Kia Sportage registreerimisnumbriga XXX ei peatunud, vaid möödus pärisuunavööndis reguleerimata ülekäiguraja ees kõrvalrajal seisma jäänud sõidukist, mis oli peatunud, et anda teed ülekäigurajale astunud jalakäijale. LS § 35 lg 5 sätestab: „Kui reguleerimata ülekäiguraja ees on pärisuunavööndis kõrvalrajal seisma jäämas või jäänud sõiduk, ei tohi juht sellest sõidukist mööduda vahetult enne ülekäigurada ega ülekäigurajal, vaid peab ülekäiguraja ees seisma jääma. Ülekäigurajale tohib juht sõita pärast seda, kui ta on veendunud, et ta ei ohusta ülekäigurajale astunud või astuvat jalakäijat.“ Kohus leiab, et kohtuväline menetleja jõudis õigele järeldusele, et menetlusalune isik rikkus LS § 35 lg 5 sätestatu. Menetlusaluse isiku tegu vastab LS § 222 lg 1 järgi ettenähtud väärteokoosseisule - mootorsõidukivõi trammijuhi poolt reguleerimata ülekäigurajal jalakäijale tee mitteandmine, samuti reguleerimata ülekäiguraja ees naaberreal peatunud sõidukist möödumine. Kohus leiab, et menetlusalune isik pani väärteo toime otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 mõttes. Ta teadis, et ei peatu vaid möödub ülekäiguraja ees naaberreal peatunud sõidukist. Jätkates sõitu, mööniski isik, et ta sõidab ülekäiguraja ees peatunud sõidukist mööda. Puuduvad isiku teo õigusvastasust välistavad asjaolud KarS 2.peatüki 2- jao mõttes. Puuduvad isiku süüd välistavad asjaolud KarS
  4. pesatüki
  5. jao mõttes. Menetlusalune isik on süüdiv ja täiskasvanu, seega süüvõimeline KarS § 33 mõttes. KARISTUS KarS § 56 lg 1 alusel on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtupraktikas on välja kujunenud seisukoht (Riigikohtu Kriminaalkolleegiumi lahend nr. 3-1-158-13 p.7), et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. 9 / 10 K. T. on pannud toime süüteo, mis vastab väärteokoosseisule (LS § 222 lg 1). LS § 222 lg 1 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 50 trahviühikut. Isik on karistatud rahatrahviga 10 trahviühikut ehk keskmisest määrast oluliselt väiksemal määral. Kohus ei tuvastanud karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Kohus hindab menetlusaluse isiku süü suurust keskmisest alla poole. Tegemist on üheepisoodilise ohudeliktiga ehk kahjulik tagajärg puudub. Kohus arvestab isikut puudutavaid asjaolusid. Isik on pärast käesolevat juhtumit karistatud väärteokorras just liiklusalase väärteo toimepanemise eest ( 26.09.2020), kiiruse ületamine eest, trahv 120 eurot täidetud ei ole. Ei saa väita, et isikult on välja kujunemas süsteemne ohtlik liiklusrikkuja. Samas ei ole 04.12.2019 asetleidnud rikkumine jäänud ainukeseks. Taunimisväärne, et isik ei tunnistanud oma süüd ega väljendanud kahetsust. Need asjaolud näitavad, et isiku rikkumisele tuleb reageerida karistusega. Menetluse lõpetamine otstarbekuse kaalutlustel väikese süü tõttu ei ole põhjendatud, sest isiku puhul on alust arvata, et ta võib jätkata liiklusalaste väärtegude toimepanemisega. Isikul on olemas töökoht ja seega püsiv sissetulek. Kohtuvälise menetleja määratud karistus 10 trahviühikut summas 40 eurot vastab süü suurusele, isikule ja karistuse eesmärkidele, muuhulgas annab isikule signaali, et edaspidi ta ei paneks toime uusi süütegusid. KOHTU MEETMED Eeltoodust lähtuvalt tuleb K. T.i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri 15.10.2020 kiirmenetluse otsuse peale väärteoasjas nr 244019006293 rahuldamata ja nimetatud otsus muutmata. /allkirjastatud digitaalselt/ Inna Kirsipuu kohtunik 10 / 10

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.