lg 11 sätestab: sissetulekuks loetakse eelkõige võlgniku töötasu või muud sellesarnast tasu, päevaraha, konkurentsist hoidumise tasu, intellektuaalse omandi üleandmisest või kasutada andmisest saadavat tasu, pensioni, dividende ning kaupa, teenust, loonustasu või rahaliselt hinnatavat soodustust, mida isik on saanud seoses töö- või teenistussuhtega, juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmeks olekuga või pikaajalise lepingulise suhtega. Kohus leiab, et võlgniku arvamus nagu oleks iga töötasu eraldiseisev sissetulek, ei vasta kehtivale õigusele. Töötasu on oma olemuselt töötaja nõudeõigus tööandja vastu tasu saamiseks nii nagu teenustasu on nõudeõigus töövõtulepingust saadavale tasule ja pension on nõudeõigus seaduse alusel määratava väljamakse saamisele (riiklik pension) või siis lepingu alusel makstavale väljamaksele (kogumispensioni väljamakse puhul) ja juhatuse liikme tasu on nõue äriühingu vastu lähtudes juhatuse liikme lepingust. See tähendab, et kõik isikul saada olevad sissetulekud on oma olemuselt nõuded kellegi vastu, nende nõuete õiguslikud alused võivad olla erinevad- need on varalised õigused. Sissetulekuks on isikule kuuluvate nõudeõiguste kogum ükskõik millisel alusel. Seega käsitletakse kõiki ühe isiku nõudeid ükskõik kelle vastu ühe sissetulekuna: seda ka siis kui isik saab töötasu mitmest kohast, lisaks veel toetusi, pensione, dividende, juhatuse liikme tasu jne.
sätestab sissetulekute liigid, millele ei saa sissenõuet pöörata ja § 132 sätestab reeglid, mis tagavad võlgnikule sissetuleku osa, et rahuldada oma elementaarseid vajadusi , st sissetuleku osa, mis võlgnikule peab täitemenetluses endale kasutada jääma. Riigikohus on selgitanud, et võlgnikule peab jääma sissetulek tema minimaalsete vajaduste rahuldamiseks.
lg 1 annab üldreegli, et sissetulekut ei arestita, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. Sama paragrahvi lg 11-3 annavad veel täiendavad juhised. Seejuures kehtivad nimetatud sättes antud reeglid sissetuleku, mille sisu on sätestatud § 130, kohta. Nagu kohus eelpool selgitas, võib sissetulek koosneda erinevatest komponentidest, mida arvestamisel vaadeldakse kui üht tervikut (erinevate nõudeõiguste kogum). Seega rakendatakse ka TSMS § 132 sätteid võlgniku sisstuleku kui ühe kogumi suhtes tervikuna. Eeltoodust tulenevalt kohaldatakse TsMS § 132 sätestatud reeglistikku ühel korral iga võlgniku suhtes. Seda olenemata sellest, mitmest eri komponendist või lähteallikast tema sissetulek kujuneb. Antud juhul on võlgniku puhul 05.06.2019.a arestimise aktis arvestatud nii asjaoluga, et tal on 2 ülalpeetavat (
lg 2) kui ka tema enda suhtes ette nähtud mittearestitavat osa (
Täitur on sellega järginud
Arvutuse 3 valemit on täitur selgitanud võlgniku tööandja raamatupidajale 02.-03.11.2020 meilivahetuses (t lk 20-21). Võlgnik viitas kaebuses, et täitur peab menetluses juhinduma formaliseerituse põhimõttest ja ta puudub iseseisev kaalutusõigus. Seda täitur ongi teinud: ta on teinud kindlaks, et võlgnikul on 2020.a oktoobris kaks töökohta ja seega ka saada sissetulek kahest töökohast; kuna ühte töökohta esitatud sissetuleku arestimise aktis on ta
sätestatud arestimise piiranguid juba rakendanud, siis hiljem koostatud aktis ta neid enam rakendama ei pea. 04.11.2020 sissetuleku arestimise aktist nähtub, et kohaldatud on vaid
lg 3 piirangut, st arestitud on 2/3 selle tööandja juures makstavast sissetulekust. Kohus selgitab, et olukorras, kus võlgnik saab sissetuleku kahest eri kohast ja esimeses, kus tuleb arvesse võtta ka mittearestitavat sissetulekut, see sissetulek nende piirmääradeni ei küüni, on võlgnikul endal õigus esitada täiturile avaldus, et vabastada arestist osa teise töö(teenistus-)koha sissetulekust-
Käesolevas menetluses oli võlgnikule siiski tagatud mittearestiavad summad juba n.ö esimese tööandaja juures ja mingit rikkumist kohus selles osas ei tuvastanud. Eeltoodu tõttu tuleb kaebus jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus TsMS § 172 lg 1 sätestab, et hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. TsMS § 172 lg 10 järgi kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse kohtule esitamisel tasumisele kuuluva riigilõivu kannab menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti. Ilmselgelt on kaebus esitatud selle esitaja huvides ja kuigi kohus seda ei rahulda, on menetlus siiski toimunud tema huvides. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kõik menetluskulud kaebuse esitaja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets Kohtunik 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.