4-20-3532 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 10. novembril 2020.a Tallinna kohtumajas, Tallinnas Väärteoasja nr 4-20-3532 (väärteoasi nr 940019001000) Ko

§ 16

lg 1 punkti 3 kohaselt on sihtkaitsevööndis keelatud uute ehitiste püstitamine, välja arvatud kaitseala valitseja nõusolekul tee - ja tehnovõrgurajatiste ning tootmisotstarbeta rajatiste püstitamine kaitsealal paikneva kinnistu tarbeks või rajatiste püstitamine kaitseala tarbeks. Kui kaitse-eeskirjaga ei sätestata teisiti, on looduskaitseseaduse § 31 lg 2 punkti 8 kohaselt kaitseala piiranguvööndis keelatud ehitise, kaasa arvatud ajutise ehitise püstitamine ning rahvuspargis ehitise väliskonstruktsioonide muutmine.

§ 23

lg 1 punkti 2 kohaselt on piiranguvööndis keelatud ehitiste püstitamine kalda ehituskeeluvööndisse, välja arvatud kaitseala valitseja nõusolekul lõigetes 4 ja 5 sätestatud juhtudel.

§ 23

lg 2 punkti 2 järgi on Xxx piiranguvööndis lubatud ehitiste püstitamine vaid kaitseala valitseja nõusolekul.

§ 4kohaselt on kaitseala valitseja Keskkonnaamet.

2 Väärteootsuse kohaselt eeltoodust lähtuvalt rikkus A. K. ehitustegevuse läbiviimisega, ilma

s sätestatud ehitiste püstitamist lubava kaitseala valitseja nõusolekuta, looduskaitseseaduse § 30 lg 2 punkti 3 ja § 31 lg 2 punkti 8 nõuet ja pani toime kaitstava loodusobjekti kaitsenõuete rikkumise looduskaitseseaduse § 71 järgi. Kohtuvälise menetleja hinnangul A. K. pani temale etteheidetava väärteo toime otsese tahtlusega s.t seadis eesmärgiks Xxx rahvusparki Xxx piiranguvööndisse ja Kotka sihtkaitsevööndisse ehitiste püstitamise, mis eeldas kaitseala valitseja nõusolekut. Kohtuväline menetleja on lugenud A. K. poolt toime pandud väärteo tõendatuks käesolevas väärteoasjas oleva sündmuskoha vaatlusprotokolli ning selle lisadega, väärteomenetluse käigus koostatud fototabelitega, Keskkonnaameti 13.06.2019.a kirjaga nr 7-9/19/9210-2, Keskkonnaameti 15.10.2018.a kirjaga nr 7-9/12/15213-2 A. K.le, Keskkonnaameti 05.11.2019.a vastuskirjaga nr 7-9/19/16220-2 Keskkonnainspektsioonile, Keskkonnaameti 29.11.2019.a vastuskirjaga nr 7-9/19/16220-4 Keskkonnainspektsioonile, 10.02.2020.a koostatud A. K. ülekuulamise protokolliga. Õigusvastasust ning isiku süüd välistavaid asjaolusid ning karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid kohtuväline menetleja ei tuvastanud, pidades põhjendatuks kaebuse esitajat temale etteheidetud väärteo toimepanemise eest, eelpool välja toodud määras rahatrahviga karistades (väärteoasja originaaltoimik tl 55-60). Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale laekus 21.08.2020.a kaebus, millises A. K. esindaja vandeadvokaat Silja Holsmer taotleb kohtult Keskkonnainspektsiooni 06.08.2020.a väärteoasjas asjas nr 940019001000 tehtud otsuse tühistamist ning väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 või alternatiivselt VTMS § 30 alusel ning A. K.le menetluskulude hüvitamist või juhul, kui kohus ei pea võimalikuks menetluse lõpetamist, palutakse otsuse täies ulatuses tühistamist, uue otsuse tegemist – A. K.le määratud rahatrahvi vähendamist. Kohtule esitatud kaebuses tuuakse välja väärteo faktilised asjaolud ning kaebuse õiguslikud põhjendused. Nii on kaebuse esitaja ning tema esindaja asunud seisukohale, et kohtuväline menetleja ei ole tõendanud, et kaebaja oleks rikkunud LKS § 30 lg 2 p 3 ja § 31 lg 2 p 8 nõudeid, s.t, et ta oleks ehitanud ilma kaitseala valitseja nõusolekuta uue hoone, märgitud seisukoht on väär ning tõendamata. Rikkumine seisneb otsuse kohaselt asjaolus, et kinnistule on kaebaja poolt ehitatud uus hoone. Vastav väide on kaebuse esindaja hinnangul väär ja tõendamata. Kaebuses märgitakse, et kaebaja ise mistahes ehitustöid kinnistul teostanud ei ole, ehitustöid on teinud kohalikud ehitusmehed. Samuti ei ole kaebuse esitaja ehitustööde teostamise ajal viibinud kinnistul. Kaebuse esitaja palus ehitusmeestel teostada olemasoleva hoone rekonstrueerimistööd selgitades, et hoone rekonstrueerimisel tuleb hoone taastada endise hoone mõõtudes lähtudes olemasoleva hoone vundamendialuskividest. Vastava selgituse andis kaebaja ehitusmeestele lähtudes Keskkonnaameti 15.10.2018.a kirjast. Seega andis kaebaja ehitusmeestele juhise teostada olemasoleva hoone rekonstrueerimine teadmises, et tegemist on Keskkonnaameti poolt lubatava tegevusega. Vastavat veendumust kinnitas kaebuse esitaja esindaja hinnangul täiendavalt ehitustööde ajal Keskkonnainspektsiooni inspektori poolt objektiga tutvumine. Kaebuses selgitatakse, et inspektor tutvus ehitustöödega ning kaebajaga telefonis vesteldes kinnitas, et tööde jätkamine on lubatav. Seega kaebaja ise mistahes ehitustöid kinnistul läbi ei viinud ega viibinud ka vahetult tööde teostamise juures s.t kaebuse esitaja ei ole väärteo täideviijaks, väärteo toimepanijaks ning samuti on välistatud vahendlik täideviimine. Kohtule esitatud kaebuses märgitakse, et kinnistule ei ole püstitatud uut hoonet, vaid tegemist oli olemasoleva hoone rekonstrueerimisega. Kohtuvälise menetleja otsuses küll leitakse, et 3 püstitatud hoone puhul olevat tegemist uue hoonega, kuid otsusest ei nähtu, et millele vastavad väited tuginevad. Ehitusseadustiku § 4 lg 4 kohaselt kui lammutamise eesmärk on ehitada lammutatud ehitise asukohale sellega olemuslikult sarnane ehitis, võib seda käsitleda ehitise ümberehitamisena ehk taastamisena. Ehitis on olemuslikult sarnane, kui selle kasutusotstarve, arhitektuuriline lahendus ja maht ei muutu. Kinnistul asuva hoone kohta puudub dokumentatsioon. Asutud on seisukohale, et Ehitisregistri andmed on üksnes informatiivsed. Kaebuse esitaja tõdeb, et Ehitisregistrist nähtub tõesti, et hoone ehitusalune pind on 18 m2, kuid seevastu puuduvad mistahes dokumendid ja tõendid, mis kinnitaksid, et ka tegelikkuses ja faktiliselt oleks hoone varasem ehitusalune pind olnud 18m

1. Ehitisregistri andmed hoone ehitusalusepinna osas ei ole õiged. Hoone mahu muutust Keskkonnainspektsioon tõendanud ei ole. Kaebuse esindaja on seisukohal, et hoone arhitektuurne lahendus muutunud ei ole. Katusekatte materjali muutus ei muuda arhitektuurset lahendust. Kohtule esitatud kaebuses kaebuse esitaja märgib, et väär on kohtuvälise menetleja väide selle kohta, et tegemist on elamuga. Kaebaja märgitud hoones ei ela ega kavatse ka kunagi sinna elama asuda. Hoone näol on tegemist abihoonega, mida võib kasutada erinevatel otstarvetel. Kohtuväline menetleja on otsuses asunud ebaõigele seisukohale, et kinnistule on ehitatud uus hoone. Kaebuse esitaja esindaja hinnangul on tegemist olnud endise hoone taastamisega lähtuvalt kaasaegsetest ehituspõhimõtetest ning vastavalt ehitusseadustikus esitatule kui lubatav tegevus. Kaebuses selgitatakse, et kaebaja oli kogu ehitusperioodi teadlik, et tegemist on lubatava tegevusega, mida erinevad ametnikud ka korduvalt kinnitasid. Kohtule esitatud kaebuses märgitakse, et väärteootsuse kohaselt olevat kaebaja Xxx piiranguvööndisse ehitanud kanalisatsioonisüsteemi, mahuti ja püstitanud kiigeraami. Kaebaja ühtegi vastavat tööd teostanud ei ole, seega ei ole kaebaja mistahes ehitisi Xxx piiranguvööndisse püstitanud. Kohtule esitatud kaebuses märgitakse, et A. K.le heidetakse ette Kotka sihtkaitsevööndis puude ladustamise platvormi ning värava rajamist. Vastavaid töid aga A. K. teostanud ei ole. Puude ladustamise aluse rajasid samuti kohalikud töömehed puude ajutiseks ladustamiseks vältimaks puidu mädanemist või kahjustamist. Tegemist on ajutise alusega, mitte ehitisega ehitusseadustiku mõttes. Võttes arvesse eeltoodut ei ole kaebaja mistahes väärtegu toime pannud. Kaebaja ei ole ühtegi etteheidetav ehitustööd ise teostanud. Vahendlik täideviimine on võimalik üksnes otsese tahtluse korral, mis aga antud juhul puudub. Kaebaja oli teadlik, et ehitustegevus on lubatav tegevus. Tegemist ei ole uue hoone rajamisega, vaid rekonstrueerimisega, mille lubatavust ametnikud korduvalt kinnitasid ja isik tugines ametnike ütluste usaldusele. Ametnike meelemuutus ei saa olla isiku karistamise aluseks. Kõik ülejäänud objektid ei ole ehitised. Isikule ei saa ette heita, et vastavalt tootja juhistele kinnitatakse kiik ohutuse tagamiseks või olemasolevale lahtisele kaevule pannakse peale luuk või puude ladustamiseks tehakse ajutine lavats vältimaks puidu mädanemist. Kohtupraktikas on leitud, et sotsiaalselt aktsepteerivalt käitunud isiku karistamist ei saa pidada põhjendatuks. Väärteootsuses on märgitud, et antud juhul esineb süüd suurendav asjaolu, kuna ehitustegevusega olevat kahjustatud poollooduslikku kooslust (lubjavaene aruniit-6270*). Kaebuse esitaja ja tema esindaja hinnangul on vastav väide väär ja tõendamata. Otsuses ei ole esile toodud, et kus, kuidas, millal ja millises ulatuses on väidetav poolloodusliku koosluse kahjustamine toimunud. Olemasoleva hoone rekonstrueerimise toimus hoone asukohas ning mistahes loodusliku koosluse hävimist ei ole toimunud. 4 Samuti on ekslik otsuses toodud väide, et kaebaja olevat tahtlikult ehitanud kaitseala valitseja seisukohaga mittekooskõlas olevalt. Kaebaja on lähtunud teadmisest, et hoone rekonstrueerimine on lubatav ning kooskõlas Keskkonnaameti seisukohaga, mida kinnitas ka Keskkonnainspektsiooni inspektor. Ametnike seisukoha muutuse eest ei vastuta kaebaja. Lähtudes eeltoodust on asutud seisukohale, et kaebaja ei ole väärtegu toime pannud ning esineb alus menetluse lõpetamiseks VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel või alternatiivselt VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel. Kohtule esitatud taotluses kaebus esitaja ja tema esindaja avaldasid soovi osaleda kohtuistungil ning taotlesid tunnistajana üle kuulata I. A. (kd I tl 2-9). Menetlus Harju Maakohtu Tallinna kohtumajas: Harju Maakohtu Tallinna kohtumajas 21.09.2020.a toimunud kohtuistungil kaebuse esitaja esindaja vandeadvokaat Silja Holsmer kinnitas, et nad jäävad täielikult esitatud kaebuse juurde ning nad ei hakka kaebuses välja toodud seisukohti üle kordama. Kaebuse esitaja esindaja selgitas, et nende hinnangul puudub väärtegu ja, kui ka oleks tegemist koosseisulise teoga, siis seda ei ole toime pannud A. K.. Kaebuse esitaja esindaja hinnangul ei olnud tegemist tühjale kohale uue hoone ehitamisega, vaid selle asukohas on olnud ajalooline abihoone, ehitisregistrisse kantud küünina. Kohtu tähelepanu juhiti faktile, et A. K. pöördus hoone renoveerimiseks kõigepealt kohaliku omavalistuse poole. Vallavalitsusest teatati, et kuna tegemist on olemasoleva hoone rekonstrueerimisega, siis nendelt ei ole mingeid nõusolekuid vaja, vaid tuleb pöörduda Keskkonnaameti poole, mida A. K. ka tegi. Keskkonnaamet kinnitas, et hoone rekonstrueerimine on lubatud. 2018.a Keskkonnaamet andis selle kinnituse, 2019.a kevadel alustati hoone rekonstrueerimisega. Töid tegid A. K. tuttavad, kohalikud ehitusmehed. Kui hoone oli sisuliselt valmis, toimus Keskkonnainspektsioonis ametniku muutus, asjaga hakkas tegelema uus isik, kes leidis, et tegemist ei ole rekonstrueerimisega, vaid uue hoone ehitamisega. Etteheide oli see, et hoone asub teises asukohas ja et tegemist on uue hoonega. Kohtus kaebuse esitaja selgitas, et pöördutud on ka ehituseksperdi, ehitusinseneri poole, kes andis samuti enda eriteadmistest lähtuvalt seisukoha, et tegemist on hoone rekonstrueerimisega. Mis veelkord kinnitab, et A. K. on käitunud õiguspäraselt. Vastavalt ekspertarvamust ei ole KKI pidanud vajalikuks analüüsida ega hinnata, kuid see on väärteotoimikus olemas. Lisaks hoone rekonstrueerimisele on tehtud etteheide kolme objekti osas, mis on siis laste kiik, kaev ja puude ladustamise alus. Tõepoolest, see laste kiik on maa küljes kinni, sest tegemist on ohutusnõudega, vastasel juhul see kiik kukuks ümber. See ei muuda seda kiike ehitiseks, tegemist on teisaldava objektiga. Olemas on seal ka puude ladustamise alus, mis ei ole ehitis ning kaevule pandi lihtsalt kaas peale. Kõik vastavad objektid ei ole ehitised ehitusseadustiku mõttes, need argumendid on kohtuväline menetleja jätnud arvestamata. Kohtuväline menetleja on leidnud, et A. K. tegevuses on raskendavaks asjaoluks looduslike koosluste kahjustamine, selle kohta ühtegi tõendit ei ole, et milles see seisnes. Tegemist on vana karjamaaga, mis oli juba võsastunud ja see karjamaa on taastunud üksnes tänu sellele, et A. K. on seda paar korda aastas niitnud, mis ongi kaitse eeskirjas loodusliku koosluse säilimise tagamiseks vajalik tegevus. Kaebuse esitaja esindaja vandeadvokaat Silja Holsmer asus seisukohale, et kohtuväline menetleja on eksinud, kohaldades ebaõigelt materiaalõigust ning rikkudes menetlusnorme. Kaebuse esitaja hinnangul puudub väärtegu ja esineb alus menetluse lõpetamiseks ning alternatiivselt nõustuvad nad ka menetluse lõpetamisega otstarbekuse kaalutlusel, A. K. 5 karistamine ei ole proportsionaalne, nad jäävad oma kaebuse juurde ja paluvad kohtul see rahuldada (kd I tl 41-42). Kaebuse esitaja A. K. asus 21.09.2020.a toimunud kohtuistungil seisukohale, et tema ei ole midagi valesti teinud (kd I tl 42). Keskkonnainspektsiooni esindaja V. V. asus seisukohale, et A. K. ja tema esindaja esitatud kaebus on põhjendamatu, kaebust kohtuväline menetleja õigeks ei võta, sest Keskkonnainspektsioon menetlemisel menetlusvigu teinud ei ole (kd I tl 42). Harju Maakohtu 21.09.2020.a kohutistungil kuulati tunnistajana üle I. A., kes kinnitas, et tema tõepoolest osales x kinnistul ehitustöödega seoses, seotud oli ta vundamenditööga, see vundamendivöö on tema tehtud. Töid tehti eelmisel kevadel, aprillis. Nimelt lammutas kõik täiesti laiali, tegi platsi puhtaks - osad palgid viis oma koju kütteks, osad läksid tulle. Enne lammutamist oli tegemist tavalise palkhoonega, millel oli katus sisse kukkunud, vahelagi poolripakil, seinad olid osaliselt sisse kukkunud. Hoonel aknaid, uksi otseselt ei olnud, olid avaused. Eestpoolt sai sisse minna ja külje peal olid mingid avaused, kus olid puud osaliselt juba peale kukkunud. Avaused olid Vihasoo poole ja ka teisel pool. Hoonel oli ka vundament, selle järgi valas ta vöö – s.t vundamendi ümberringi, kuhu peale tulid seinad. Rekonstrueeritava hoone vundamendi tegi ta vana vundamendi järgi, vana vundamendi mõõtudes. Tunnistaja I. A. kinnitas kohtus, et tema oli 2019.a mais objektil ka sel hetkel, kui käisid Keskkonnainspektsiooni inspektorid, oli kaks naisterahvast. Viimased mõõtsid uut vundamenti ning andsid talle telefoninumbri ning aja, tema – I. A. andis need A.le edasi. Sel ajal oli vundament juba valmis, inspektorid talle mingit korraldust ei andnud. Kas seal looduskaitseliste taimede kahjustamisest oli, kas oli kahjustatud mingeid niite, sellest ta aru ei saanud ning ei oska seda öelda (kd I tl 42-43). Kaebuse esitaja A. K. märgitud kuupäeval selgitas kohtule, et tema käis vallas ning selgitas, et tema soovib hoonet rekonstrueerida, vallal midagi selle vastu ei olnud ja nendelt ta mingit luba ei vajanud. Vald käskis kooskõlastada tegevust Keskkonnaametiga. Ta pöördus kirjalikult 2018.a august – september Keskkonnaameti poole ning avaldas rekonstrueerimiseks soovi. Ta sai sealt vastuse, et võib rekonstrueerida samas mahus ning peale seda alustas ta ehitustöödega. Milline see maht oli, seda suurust kaebuse esitaja kohtus öelda ei osanud, selgitades, et juhtnöör oli ehitusmeestele, et panna vundamendi nurgad nende kohtade peale, kus oli vana maja, kuna selle jaoks projekti ei nõutud, siis ei ole ka vastavat mõõtudega joonist, kuid igal juhul oli alla 20m
2. Kinnitas kaebuse esitaja seda, et ajalooliselt oli seal olemas ka kaev, mille ta palus korda teha ning lastele ehitas kiige. Kaebuse esitaja A. K. märkis kohtus, et I. valas vundamendi ja teisi töid tegid teised mehed, selgitades et Rakverest oli üks palkmaja meister, kes käis seal kohapeal ja tegi palkmaja detailid. Katusemehed olid Hiiumaalt, kes olid rookatust teinud. Rookatus on ajalooliselt rannakülades olnud, tundus sinna sobivat. Nii ta kokku sai, vundament, seinad ja katus. Kiik oli tellitud, olemas oli ka kaev ja puitalus. Kaebuse esitaja A. K. kinnitas kohtus, tema sai kõne I. A.lt, et objektil käisid inspektorid. Kui ta võttis B. P ühendust, siis talt küsiti, mille alusel ta tegutseb, ta edastas viimasele 15.10.2018.a Keskkonnameti kirja, millega rekonstrueerimine lubati, edasi vesteldi telefoni teel. Küsimus oli see, et kas hoone on vanas asukohas ja jäi kokkulepe puukuuri edasi ei ehitata, kuid ülejäänud osas lubati jätkata ja seda ta ka tegi. Kaebuse esitaja A. K. selgitas kohtus, et rekonstrueeritud hoonel on erinevad kasutuseesmärgid, tegemist on abihoonega, seal on võimalik erinevaid asju hoida ja pikali visata kui vaja. Kaebuse 6 esitaja tunnistas, kuna tal ise kaevu ei taastanud, siis kas sinna jäid mingid puitdetailid alles või võeti need ära, sellele ta ei oska vastata, kuid kaevu sees on pump ja vesi. Puukuurialuse torud on otsapidi maa sisse kaevatud, sest raamil peab olema mingi tugi. Hoonel on olemas ka kanalisatsiooni süsteem, mahuti on maa all. Elektrit sees ei ole, kuid hoonele on võimalik generaator ühendada (kd I tl 42 pöördel – 43 pöördel). Kohus uuris alljärgnevaid kirjalikke tõendeid: Väärteoasja originaaltoimikust  Sündmuskoha vaatluse protokoll 04.10.2019, koos fototabelitega (tl 1-20)  Keskkonnaameti 13.06.2019 kiri (tl 21-22)  Keskkonnaameti 29.11.2019 kiri (tl 23)  Keskkonnaameti 05.11.2019 kiri (tl 25-26)  Keskkonnameti 15.10.2018 kiri (tl 27-29)  Kinnistusraamatu väljavõte (tl 31)  Ehitusregistri väljavõte (tl 33)  Väärteoprotokoll (tl 43-45)  Vastuväiteid väärteoprotokollile ( tl 47-49)  OÜ C vastuskiri, 22.07.2020 (tl 51-52)  Karistusregistriteade (tl 53)  Kohtuvälise menetleja otsus 06.08.2020 (tl 55-60) Kohtutoimikust  Kaebus koos digiallkirjaga (kd I, tl 1-9)  Kinnitusregistri väljatrükk 21.08.2020 (kd I, tl 15)  Ehitusregistri andmestik 21.08.2020 (kd I, tl 16)  Volikiri digiallkirjaga (kd I, tl 17-18)  18.09.2020 kaitsja poolt esitatud täiendavad tõendid koos lisadega (kd I, tl 30-38)  Tunnistaja A. poolt tehtud foto objektist (kd I, tl 46)  14.10.2020 kaitsja poolt esitatud täiendavad tõendid koos lisadega (kd I, tl 51-56) Kohtulike vaidluste käigus vandeadvokaat Silja Holsmer kinnitas, et nemad jäävad esitatud kaebuse juurde, märkides, et väärteoasja kaebemenetluse käigus on tõendamist leidnud, et toimus hoone rekonstrueerimine lähtuvalt vana hoone vundamendist. Keskkonnaamet andis A. K.le selge seisukoha, et olemasoleva hoone rekonstrueerimine olemasolevas suuruses on lubatud ehk, et aluseks tuleb võtta mitte ehitisregistriandmed, mis on informatiivsed, vaid siiski see faktiline olukord. Ei ole esitatud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et vundament oleks teise kohta rajatud või suuremalt. Tegemist pole elamuga, keegi seal ei ela. Tegemist on hoone rekonstrueerimisega lähtudes ehitusseadustiku § 4 definitsioonist, ehk tegemist on ümber ehitamise ehk taastamisena. Kohtuväline menetleja ei ole esitanud asja juurde ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et tegemist on uue hoone ehitamisega. Kaebuse esitaja esindaja vandeadvokaat Silja Holsmer märkis kohtulike vaidluste käigus, et isegi, kui võiks väita, et siin oleks toime pandud mistahes rikkumine, siis A. K.le saaks ette heita üksnes tahtliku rikkumist. Ülejäänud objektid, mida soovitakse ette heita, siis kaebus esitaja esindaja leidis, et tegemist ei ole ehitisega. Samuti asuti seisukohale, et kohtuväline menetleja on väärteomenetlus õigusi rikutud, toimikusse on jäetud olulised tõendid panemata. Olemas on Keskkonnainspektsiooni enda 7 ametnike allkirjadega dokumendid, kuid menetleja on jätnud protokolli toimikusse panemata, see on oluline minetus. Samuti ei ole peetud oluliseks ehitusinseneri arvamust. Samuti pidas kaebuse esitaja esindaja oluliseks peatuda menetluse lõpetamisel otstarbekuse kaalutlusel, juhtides kohtu tähelepanu sellele, et ajalooliselt on see hoone seal koguaeg olnud, Keskkonnainspektsioon lubas hoonet taastada. Sellises olukorras ei ole isiku karistamine põhjendatud ja juba otstarbekuse kaalutlusel oleks piisav alus see menetlus lõpetada. Kohtupraktikas on piisavalt leitud, et iga pisimgi rikkumise eest ei ole proportsionaalne isikut karistada ning seetõttu palutakse kaebus rahuldada (kd I tl 43 pöördel – 44 pöördel). Kaebuse esitaja A. K. märkis kohtulike vaidluste kestel, et tema kinnitab seda, et ta toimis heas usus, tegi nii nagu juhtnöörid anti (kd I tl 44 pöördel). Kohtuvälise menetleja esindaja V. V. märkis kohtulike vaidluste käigus, et A. K.t on Keskkonnainspektsiooni poolt karistatud rea uute ehitiste püstitamise eest xxx rahvusparki ja Loobu jõe ehituskeelu vööndisse. Nimetatud ehitiseks on üks hoone, kanalisatsioonisüsteem, maa sisse paigaldatud mahuti, selgus kohtumenetluse käigus, et tegemist võib olla vana kaevu taastamine, siis kiige ja maa sisse valatud pink ja lisaks metsamaale veel vaivundamendile rajatud platvorm ja puidust värav. Rida ehitisi, mille ehitamiseks A. K. Keskkonnaametist luba ei olnud. Kohtuväline menetleja asus seisukohale et käesoleva väärteoasja menetlus on läbi viidud menetlusnorme järgides ja menetlusvigu tehtud ei ole ning seetõttu tuleks jätta kaebus rahuldamata ja Keskkonnainspektsiooni otsus muutmata (kd I tl 44 pöördel – 45). Harju Maakohtu poolt menetluse uuendamisel, 15.10.2020.a toimunud kohtuistungil kaebuse esitaja esindaja vandeadvokaat Silja Holsmer esitas taotluse täiendavate tõendite uurimiseks ning kohtulike vaidluste käigus jäid nii kaebaja kui ka tema esindaja 21.09.2020.a väljendatud seisukohtade juurde, taotledes jätkuvalt Keskkonnainspektsiooni 06.08.2020.a väärteootsuse täies ulatuses tühistamist, menetluse lõpetamist, menetluskulud kaebaja kasuks välja nõuda alternatiivselt teha uus otsus, millisega vähendada rahatrahvi (kd I tl 59). Samuti jäi kohtuvälise menetleja esindaja varasemalt avaldatu juurde, märkides üksnes, et A. K.le heidetakse ette 6 ehitise püstitamist, lisaks hoonele veel 5 rajatist. Kohtu tähelepanu juhiti faktile, et kaitsealal ehitamisel tuleb igal juhul lähtuda kaitse eeskirjadest. Keskkonnaamet andis A. K.le nõusoleku hoonet remontida, taastada autentselt heinaküün ja kasutada seda ajaloolises funktsioonis, selliselt on Keskkonnaamet kirjas oma seisukoha väljendanud. Kohtuväline menetleja jäi jätkuvalt seisukohale, et A. K.le Keskkonnainspektsiooni poolt määratud karistus on asjakohane, põhjendatud, kuna tegemist on kaitsealaga, sellel samal kinnistul rohumaal on poolloodusliku kooslusena lubjavaene aruniit, mis on Euroopa direktiivis märgitud kui esmatähtis elupaik. Sellise elupaiga kahjustuse vältimine avalikes huvides. Tuginedes VtMS § 132 p 1 paluti jätta kaebus rahuldamata ja Keskkonnainspektsiooni otsus muutmata. (kd I tl 59) Repliigi korras kaebuse esitaja esindaja vandeadvokaat Silja Holsmer pidas vajalikuks märkida, et A. K. tegevuse tulemusel aruniit ongi säilinud, see oli hävinenud, selgitades, et seda peab kaks korda aastas niitma, tänu sellele on seal see elupaik säilinud, asjas ei ole ühtegi tõendit, et seda loodusväärtust oleks seal kahjustatud (kd I tl 59). Kohtuotsuse motiivid: Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kohtule esitatud väärteoasjas kogutud materjalidega, samuti kohtuistungil menetlusosaliste esitatud seisukohtadega, uurinud ja hinnanud kohtuistungil avaldatud kirjalikke, dokumentaalseid tõendeid kogumis, asub seisukohale, et A. 8 K. s.t tema esindaja esitatud kaebus ei ole põhjendatud ning ei kuulu rahuldamisele ning seda alljärgnevatel põhjustel: VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Riigikohtu lahendi nr 4-19-3994/31 p 8 kohaselt lisaks sellele, et kohus kontrollib kohtuistungil kõiki tõendeid, mis olid aluseks kohtuvälise menetleja otsuse tegemisel, peab kohus uurimispõhimõttest lähtuvalt vajadusel kohtumenetluse käigus koguma ja kontrollima veel täiendavaid tõendeid ka omal algatusel. Seega kui kohtul tekivad asja arutamisel kahtlused väärteo tõendatuses, peab ta astuma samme tuvastamaks, kas need kahtlused on lisatõendite kogumisega kõrvaldatavad (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. jaanuari
4. a otsus asjas nr 3-1-1-125-12, p 6;
5. oktoobri
6. a otsus asjas nr 3-1-183-15, p 12 ja
7. detsembri
8. a otsus asjas nr 3-1-1-67-15, p 20). Tekkinud kahtluste kõrvaldamata jätmine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 tähenduses. A. K.le heidetakse 07.07.2020.a koostatud väärteoprotokollis ette looduskaitseseadus (edaspidi LKS) § -de 30 lg 2 p 3; § 31 lg 2 p 8 nõuete rikkumist, milline on kaasa toonud temale LKS § 71 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemise süüdistuse esitamise s.t süüdistatakse teda selles, et tema ehitas ajavahemikul 14.05.2019.a - 04.10.2019.a Harjumaale Kuusalu valda Kotka külla Porksi kinnistule (katastritunnusega 42301:004:1200), Xxx piiranguvööndisse ning ühtlasi ka Loobu jõe ehituskeeluvööndisse uue ehitise — hoone (elumaja) vundamendimõõtmetega 4,60 m x 6,60 m. Lisaks ehitas A. K. Xxx piiranguvööndisse: kanalisatsioonisüsteemi; maa sisse, mahuti ning puitpalkidest kiigeraami meenutava ehitise. Kotka sihtkaitsevööndisse ehitas A. K. metsamaa kõlvikule, vaivundamendile rajatud platvormi mõõtmetega 3,2 m x 7,3 m ning Xxx rahvuspark 97 maaüksusele puidust värava s.t märgitust tulenevalt rikkus A. K. ehitustegevuse läbiviimisega, ilma

s sätestatud ehitiste püstitamist lubava kaitseala valitseja nõusolekuta, looduskaitseseaduse § 30 lg 2 punkti 3 ja § 31 lg 2 punkti 8 nõuet ja pani toime kaitstava loodusobjekti kaitsenõuete rikkumise looduskaitseseaduse § 71 järgi (originaaltoimik tl 43-45). Käesoleval hetkel kohus leiab, et kohtuväline menetleja ei ole väärteoasja menetlemisel ega väärteootsuse koostamisel rikkunud väärteomenetluse õigust ja ning A. K. süüd kinnitavad, väärteoasjas kohtuvälise menetleja poolt kogutud tõendid on lubatavad ning seda alljärgnevatel põhjendustel. Looduskaitseseaduse (edaspidi LKS) § 71 nähakse ette väärteovastutus kaitstava loodusobjekti kaitsenõuete rikkumise eest ja nimelt märgitud paragrahvi lg 1 kohaselt kaitstava loodusobjekti kasutamis - või kaitsenõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga. Puudub vaidlus A. K.le etteheidetud väärteo toimepanemise ajas ning kohas. Nii on väärteoasjas kogutud tõendid selle kohta, et A. K.le kuulub xxx kinnistu (katastritunnusega xxx), seda fakti kinnitab kinnistusraamatu väljavõte (originaaltoimik tl 31, kd I tl 15) ning kaebuse esitaja A. K. poolt 21.09.2020.a kohtus antud ütlused selle kohta, et tema on kõne all oleval kinnistul suvitanud vähemalt 40 aastat, sest hoone läheduses asub ta vanavanemate kodu (kd I tl 42). Käesoleval hetkel ei ole vaidlust tekitanud ka fakt, et eelpool märgitud piirkond kuulub Xxx rahvuspargi piiranguvööndisse ning on ühtlasi ka Loobu jõe ehituskeeluvööndi piirkond ning et kaebuse esitaja on sellest olnud teadlik. Need faktid loeb kohus tõendatuks Keskkonnaameti poolt A. K.le 15.10.2018.a edastatud kirjaga „xxx maaüksuse küünist“ (originaaltoimik tl 27-29), samuti Keskkonnaameti kirjaga 13.06.2019.a AS C „xxxx kinnistu elektriprojekt“ (originaaltoimik tl 21-22) ning Keskkonnaameti 05.11.2019.a ja 29.11.2019.a kirjadega Keskkonnainspektsioonile (originaaltoimik tl 23-26). 9 Juba eelnevalt märgitud ei ole tekkinud vaidlust ka A. K.le etteheidetud väärteo toimepanemise ajas s.o ajavahemikus 14.05.2019.a - 04.10.2019.a. sest nii kohtus ülekuulatud tunnistaja I. A., kui ka kaebuse esitaja A. K. ise on kinnitanud, et ehitustöid teostati väärteoprotokollis märgitud ajavahemikul. Vaidlus on selles, kas A. K. on toime pannud temale etteheidetud väärteo, kas ta väärteoprotokollis ning otsuses nimetatud hoonet renoveeris või püstitas uue hoone ilma selleks luba omamata. Samuti on tekkinud vaidlus selles, kas A. K.le kuuluvale maaüksusele püstitatud kanalisatsioonisüsteem, mahuti, puitpalkidest kiigeraam, vaivundamendile rajatud platvorm on ehitised Ehitusseaduse tähenduses s.t kas A. K. oma tegevusega rikkus LKS § 30 lg 2 p 3 ja § 31 lg 2 p 8 nõudeid, pannes toime LKS § 71 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo. Küsimusele, kas A. K.le väärteootsuses etteheidetud tegu on uue ehitise püstitamine, rajamine või vana ehitise ümberehitamine ehk rekonstrueerimine annab vastuse Ehitusseaduse (edaspidi EhS) §-s 4 lg 1, 3, 4 sätestatu ning kaebemenetluses tuvastatu. Riigikohus lahendis nr 3-1-1-82-09 p 14 on märkinud, et kriminaalmenetluse seadustiku § 61 lg 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. märtsil
2. a asjas nr 3-1-1-127-06 tehtud otsuse punktis 6 väljendatakse seisukohta, et KrMS § 61 lg 1 ei välista tõendite hindamise tulemusena erinevate tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, ilma neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuse p 7.1 asjas nr 3-1-1-4-07). Käesoleva väärteoasja kaebemenetluses on kohtule tõendina esitatud kohtuvälise menetleja poolt 04.10.2019.a koostatud sündmuskoha vaatluse protokoll koos fototabeliga. Kohus peab kõne all olevat tõendit usaldusväärseks, sest ei ole tuvastatud, et kohtuväline menetleja tõendit kogudes oleks rikkunud menetlusõigust. Teostatud menetlustoimingu käigus on vaadeldud ja fotografeeritud 13.09.2019.a x maaüksust (katastritunnusega: xxx) ja Xxx rahvuspark 97 maaüksust (xxx), xxx. Nii on märgitud tõendist näha, et vaadeldud objektid on asunud Xxx rahvuspargi territooriumil, Xxx piiranguvööndis. Vaatlusprotokollist ning lisatud fototabelist nähtub, et vaadeldud on Loobu jõest umbes 20 meetri kaugusel olevat ehitist ja selle läheduses tuvastatud rajatisi. Teostatud menetlustoimingu käigus tuvastati, et ehitisel on peal rookatus ja korsten, ehitise läheduses asub maa sees mahuti. Teostatud menetlustoimingu käigus tuvastati, et ehitise vundamendi mõõtmed on 4,60x6,60 cm, ehitis on ehitatud palkides, on kahekorruseline ning ehitise ühe külje teise korruse väljaehitis ulatus välja 2 meetrit ning toetus puupalkidele, mille all on fiboblokid. Samuti tuvastati vaatluse käigus kanalisatsioonisüsteem ning plastiktorudega ning puitpalkidega rajatis (originaaltoimik tl 1-20). Kohtu käsutusse on antud ka kaebuse esitaja esindaja poolt üks foto ehitisest enne, kui seda nende hinnangul renoveerima asuti.(kd I tl 46). Märgitud fotol on näha külje pealt pildistatud palkehitist, millel on katus sisse vajunud. Kohus märgib, et ei ole tuvastatud, millisel kuupäeval foto on tehtud, kuid kohtul puudub alus kahelda tunnistaja I. A. ütlustes selles, et tema tegi selle foto enne tööde alustamist sellel objektil, mis kuulus A. K.le. Puudub vaidlus selles, et tegemist on hoonega, mida kaebuse esitaja enda sõnul renoveerima asus. Kohus, hinnates selles väärteoasjas kogutud tõendeid kogumis, leiab, et antud juhul ei renoveeritud vana hoonet, vaid ehitati vana hoone asukohale uus hoone, mille püstitamiseks kaebuse esitajal vastav luba puudus. 10 Kohus peab usaldusväärseks tunnistaja I. A. poolt antud ütlusi selle kohta, et tema oli selleks isikuks, kes teostas x kinnistul ehitustöid, seda kaebuse esitaja soovil ja juhendamisel. Nii on I. A. kohtus tunnistajana andnud detailseid ütlusi selle kohta, kuidas tema ehitise vundamenditöid teostas – rajades vana vundamendi kohale vundamendivöö, samuti on kirjeldanud, missuguses seisukorras oli hoone enne ehitustööde tegemist, katus oli sisse kukkunud. Tunnistaja kinnitas, et tema lammutas vana hoone täiesti laiali. Kohtu hinnangul tunnistaja sellekohased ütlused haakuvad kaebuse esitaja poolt kohtule esitatud fotol kujutatud hoone seisukorraga (kd I tl 46). Samuti on tunnistaja kohtus kinnitanud, et palkhoonel oli poolripakil ka vahelagi ning ka seinad olid osaliselt sisse kukkunud. Hoonel aknaid, uksi otseselt ei olnud, olid avaused. Kohtu hinnangul saab teha tunnistaja ütluste pinnalt ühese järelduse selle kohta, et märgitud hoonet ei olnud võimalik kasutada sihtotstarbeliselt - küünina. Kogu kaebemenetluse kestel on nii kaebuse esitaja kui ka tema esindaja asunud seisukohale, et A. K. üksnes renoveeris kõne all olevat palkhoonet - lähtuvalt kaasaegsetest ehituspõhimõtetest ning vastavalt ehitusseadustikus esitatule. Kohus märgituga ei nõustu. Tunnistaja I. A. kinnitas kohtus, et hoone lammutati tervenisti maha ning ka vundament valati vana mõõtmete järgi täiesti uus. Kohtule esitatud vaatlusprotokolli fototabelitesse paigaldatud fotodest nähtub, et uusehitis erineb visuaalselt vaadates täielikult sellest hoonest, millist renoveerima asuti s.t hoonest, milline on jäädvustatud kaebuse esitaja poolt kaebemenetluses kohtule antud fotole. Kohus ei pea silmas üksnes hoone ehitamisel kaasaegsemate ehitusmaterjalide kasutamist või uue katuse materjali valikut, vaid seda, et erinevalt vanast hoonest on uus ehitis kahekordne ning kuigi hoone vundament võib olla samade mõõtmetega, kui vanal hoonel, siis hoone ühe külje
3. korruse väljaehitis ulatub välja 2 meetrit ning toetub puupalkidele, mille all on fiboblokid. Samuti on uuel hoonel näha korsten, millisest tulenevalt saab teha järelduse selle kohta, et hoone omanik on soovinud ehitisse paigaldada küttesüsteemi, milline lammutatud hoonel puudus. Fakti, et A. K. korraldusel olid hoone ehitajad püstitamas uut hoonet toetab kohtu hinnangul kaebuse esitaja enda kohtule esitatud tõend ja nimelt Keskkonnainspektsiooni 14.05.2019.a koostatud objekti kontrollimise protokolli nr 1088311 koopia ning protokolli juures olevad fototabelitesse paigutatud fotod. Kohus peab märgitud tõendit usaldusväärseks, sest antud juhul nähtub, mis asjaoludel on kaebuse esitaja kohtule esitatud tõendi enda valdusesse saanud ning samuti on kohtule arusaadav, kust tõend pärineb (kd I tl 30-31). Samas nähtub sellest tõendist, et ajal, kui ametnikud objekti üle vaatasid, ei saanudki nad lõplikult hinnata A. K. tegevust, ega pidada ehitustegevust ebaseaduslikuks, kuna kontrolli teostamise ajaks ei olnud ehitis oma lõplikul kujul veel püsitatud, samuti puudusid sellal väärteootsuses ära märgitud muud rajatised, mis olid samuti püstitatud luba omamata (kd I tl 32-38). EhS § 4 lg 1 kohaselt ehitamine on ehitise püstitamine, rajamine, paigaldamine, lammutamine ja muu ehitisega seonduv tegevus, mille tulemusel ehitis tekib või muutuvad selle füüsikalised omadused. Ehitamine on ka pinnase või katendi ümberpaigutamine sellises ulatuses, millel on oluline püsiv mõju ümbritsevale keskkonnale ja funktsionaalne seos ehitisega. Sama paragrahvi lg 3 p.p 1-6 kohaselt ehitise ümberehitamine ehk rekonstrueerimine on ehitamine, mille käigus olemasoleva ehitise omadused muutuvad oluliselt. Ümberehitamisena ei käsitleta olemasoleva ehitise üksikute osade vahetamist samaväärsete vastu. Ehitise ümberehitamine on eelkõige ehitamine, mille käigus: muudetakse hoone piirdekonstruktsioone; muudetakse ja asendatakse hoone kande- ja jäigastavaid konstruktsioone; paigaldatakse, muudetakse või lammutatakse tehnosüsteemi, mis muudab ehitise omadusi, sealhulgas välisilmet; muudetakse oluliselt ehitise tööparameetreid või kasutatavat tehnoloogiat; viiakse ehitis kooskõlla kasutusotstarbele vastavate nõuetega; taastatakse osaliselt või täielikult hävinud ehitis. Eeltoodust tulenevalt saab asuda seisukohale, et ehitusseaduses eristatakse ehitamise liikidena ehitise püstitamist ja rekonstrueerimist, see tähendab seadusandja on eristanud nimetatud ehitamise liike formaalselt. Märgitust tulenevalt asub kohus seisukohale, et A. K. selliselt 11 hoonet enda sõnade kohaselt renoveerides püstitas teadlikult uusehitise, olles teadlik, et tal selleks vastav luba puudub. Riigikohus on lahendis 3-1-1-90-07 p 8 juhtinud tähelepanu sellele, et rekonstrueerimine saab ehitise püstitamisest olemuslikult toimuda ainult juba olemasoleva hoone suhtes ning kuna seadusandja uusehitise mõistet ei ole sisustanud, siis tuleb iga üksikjuhul hinnata, millise tulemuseni sooviti jõuda – kas püstitada uus ehitis või parandada olemasolevat. Kohus tõdeb, et käesolevas kaasuses hoone oli küll olemas, kuid see enne renoveerimist lammutati tunnistaja I. A. tunnistuse kohaselt täiesti maha - kohtule ei ole teada, et midagi n-ö renoveeritavast hoonest oleks püsti jäänud, millise osa oleks saanud uuendada, ümber ehitada – isegi vundament valati uuele hoonele uus. Eeltoodut arvesse võttes asub kohus seisukohale, et kaebuse esitaja esindaja seisukoht selles, et kohtuväline menetleja ei ole tõendanud, et tegemist on uusehitisega ei ole asjakohane ega põhjendatud. Kohtu sellekohast seisukohta toetab kaebuse esitaja enda kaebuses välja toodud viide EhS § 4 lg
4. Nimelt on seadusandja selgitanud, et kui lammutamise eesmärk on ehitada lammutatud ehitise asukohale sellega olemuslikult sarnane ehitis, võib seda käsitleda ehitise ümberehitamisena ehk taastamisena, kuid käesolevas kaasuses kaebuse esitaja seda teinud ei ole. Antud väärteoasja menetluse käigus ei ole kogutud ega kohtule esitatud ühtegi tõendit selle, kohta, milline viitaks sellele, et A. K.l oli soov ja tahe taastada kinnistul olnud hoonet, milline Ehitisregistriandmete kohaselt oli küün. Nii on viimane lasknud töid teostanud ehitusmeestel uue hoone püstitada ilmselgelt muul eesmärgil – ehitades hoonesse sisse kanalisatsioonisüsteemi, mahuti on maa all, elektrit hoones ei ole, kuid hoonele on võimalik ühendada generaator. Selliseid võimalusi vanal hoonel ei olnud. Kaebuse esitaja A. K. ise on 21.09.2020.a kohtus kinnitanud, et hoonet kasutati varasemalt heinade ning tööriistade hoidmiseks, kuid rekonstrueeritud hoonel on erinevad kasutuseesmärgid, tegemist on abihoonega, seal on võimalik erinevaid asju hoida ja pikali visata kui vaja. Kohus asub seisukohale, et kaebuse esitaja juba üksnes kanalisatsioonisüsteemi rajamisega uude hoonesse näitas üles tahet mitte asuda seda hoonet kasutama ajaloolisel eesmärgil – küünina. Kohtu hinnangul A. K. korraldusel ehitatud uus hoone ei ole oma välimuselt, olemuselt ja kasutuseesmärgilt sarnane lammutatud hoonele, ning seega ei ole põhjendatud väita, et tegemist oli vana hoone ümber ehitamise või renoveerimisega EhS § 4 lg 4 tähenduses. Väärteoasjas on kaebuse esitaja esindaja esitanud kohtule tõendina uurida 14.10.2020.a A.K. koostatud asjatundja arvamuse x maaüksuse (katastritunnusega xxx) 100 % tootmismaa sihtotstarbega, pindalaga 10772 ruutmeetrit, ehitusregistri koodiga 116025581, küün kohta (kd I tl 53-54). Kohtule esitatud kaebuses märgitakse, et 22.07.2020.a A. K. koosatud vastuskirja näol on tegemist ekspertarvamusega, kohus märgituga ei nõustu. Kohtu hinnangul on tegemist ebausaldusväärsete tõenditega, sest kohtule ei ole teada, kes on A. K. ning millised on tema erialased teadmised. Väärteoasjas pole määratud ekspertiisi, A. K. ei ole hoiatatud teadvalt vale eksperdiarvamuse andmise eest, seega jätab kohus need tõendit tõendite kogumist välja, kui ebausaldusväärsed ning nendes sisalduvat teavet käesoleva otsuse tegemisel arvesse ei võta (originaaltoimik tl 51 ja kd I tl 53-56). Kohus tõdeb, ja nõustub kaebuse esitaja esindaja väitega selles osas, et ehitise katusekatte materjali muutus ei muuda hoone arhitektuurset lahendust, kuid et püstitatud ehitise näol ei ole tegemist elamiseks mõeldud hoonega kohus nõustuda ei saa. Kohtu hinnangul on kaebuse esitaja A. K. teinud kõik võimaliku, et hoonet saaks kasutada ajutise eluruumina - ehitanud kütte – ja kanalisatsioonsüsteemi, loonud elektrikasutamise võimaluse (võimalik on hoonesse ühendada generaator). Nii on kaebuse esitaja A. K. ise kohtus kinnitanud, et uues hoones on võimalik nii pikali visata, kui ka asju hoida, et tegemist on abihoonega. Kohus asub seisukohale, 12 et kaebuse esitaja kohtus antud ütluste alusel on võimalik asuda seisukohale, et vana lammutatud hoone ning uue püstitatud hoone kasutamise eesmärk kujunes erinevaks ning hooned oma kasutuseesmärgist tulenevalt ei ole olemuslikult sarnased. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja esindaja vandeadvokaat Silja Holsmer väitega ka selles, et Ehitisregistri andmed on üksnes informatiivsed ning et Ehitisregistri andmed hoone ehitusaluse pinna osas antud kaasuses ei ole õiged, milline tähendab seda nagu hoone mahu muutust Keskkonnainspektsioon tõendanud ei oleks. Oma sellekohase väitele tuginedes on kohtule hindamiseks esitatud tõend ja nimelt Loksa valla poolt
5. novembril 1997.a väljastatud kasutus luba nr 162, millisest nähtub, et silla otsa küüni ehitusalune pind on 41m
6. Kohtu hinnangul on üldteada, et ehitisregistri pidamise eesmärgiks ehitatavate ja kasutatavate ehitiste kohta teabe koondamine, hoidmine ja avalikustamine ning et andmeid registrisse esitavad peamiselt kohalikud omavalitsused ning seda registrit haldab Majandusja Kommunikatsiooniministeerium. Kohtul ei ole alust arvata, et Ehitisregistriandmed on valed, eksitavad. Tegemist on avaliku registriga, kaebuse esitajal on olnud võimalus registriandmetega tutvuda ning juhul, kui kaebuse esitaja teadis, et tegemist on valeandmetega oleks ta pidanud pöörduma registripidaja poole taotlusega valeandmete muutmiseks, kuid kohtule ei ole teada, et viimane seda teinud või taotlenud oleks. Kohus asub seisukohale, et kohtuvälise menetleja poolt on juba varasemalt märgitud 04.10.2020.a sündmuskoha vaatlusprotokolli ning selle juures olevate fototabelitega tõendatud, et A. K. korraldusel uue ehitise püstitamisel suurenes hoone maht. Nii nähtub märgitud tõenditest, et tuvastati uue ehitise vundamendimõõtmed, uut püstitatud ehitist fotografeeriti, piltidelt on näha, juba visuaalselt, et uus hoone oma suuruselt, mahult erineb varasemast hoonest. Näiteks on tuvastamist leidnud fakt, et uue ehitise 2 korruse väljaehitis, mida varasemalt ei olnud ulatub välja 2 meetrit, ehitisel on 2 korrust. Märgitud, tuvastatud asjaolude esinemine võimaldab kohtu hinnangul asuda seisukohale, et uue hoone püstitamisel selle maht suurenes oluliselt võrreldes varasema hoone mahuga. Võttes arvesse asjaolu, et kohus peab ehitisregistris olevaid andmeid õigeteks, sest vastupidiseid tõendeid kohtule esitatud ei ole, arvestades teadmist, et uus ehitis, mis püstitati on kahekordne, väljaulatuva 2.korrusega ning et lammutatud hoone ehitusalune pind ehitisregistriandmete kohaselt oli 18m2 ning uue hoone ehitusalune pind kujunes 30,36m2, siis saab lugeda tuvastatuks hoonemahu olulise suurenemise. (originaaltoimik tl 33, kd I tl 16). Kohtu veendumust selles, et A. K. poolt ehitajatele antud korralduste tulemusel püstitati uus hoone, mille ehitamiseks tal luba puudus, toetavad veel Keskkonnaameti sellekohased kirjad Keskkonnainspektsioonile, millises kinnitatakse korduvalt, et Xxx rahvuspargis, Xxx piiranguvööndis x kinnistul asuva palkhoone puhul on tegemist uus ehitise püstitamisega ning, et selleks isikul vastav luba on puudunud (originaaltoimik tl 23-24, 25-26). Käesoleva väärteoaja menetluse käigus on nii kaebuse esitaja, kui ka tema esindaja järjepidevalt üritanud kohtule luua pilti selles, et A. K. tegutses uue hoone ehitamisel heas usus s.t uskus, et ta mitte ei püstita uut ehitist, vaid renoveerib olemasolevat hoonet ning seda Keskkonnainspektsiooni ning Keskkonnaameti nõusolekul. Kohus tõdeb, et A. K. suhtles nii vallavalitsuse kui ka Keskkonnainspektsiooni ning Keskkonnaameti ametnikega, vaidlust selles osas olnud ei ole ning kohtu hinnangul tõendab märgitud fakti ka Keskkonnaameti 15.10.2018.a kiri A. K.le, kuid viimasele anti nõusolek üksnes olemasolevat abihoonet taastada samasugusena ja kasutada seda ajaloolises funktsioonis küünina, mida viimane ei teinud (originaaltoimik tl 27-29). 13 Kohtu hinnangul märgitud kirja sisust nähtub üheselt, et muu eesmärgiga hoone taastamiseks, renoveerimiseks kaebuse esitajal luba puudus, samuti on kaebuse esitajale märgitud kirjas üheselt selgitatud, et küün, mida viimane soovib rekonstrueerida paikneb x maaüksusel, milline asub täielikult Loobu jõe piiranguvööndist ja osaliselt ka Loobu jõe kalda ehituskeelvööndis ning on täielikult Xxx rahvuspargi Xxx piiranguvööndis. Antud infot teades pidi A. K. aru saama, et tema poolt muul eesmärgil kasutatava ehitise püstitamine ei ole lubatud s.t sellise ehitise püstitamiseks ta Keskkonnaametilt luba saanud ei ole. Käesolevas väärteoasjas heidetakse A. K.le ette ka kanalisatsioonisüsteemi ehitamist, mahuti ehitamist, puitpalkidest kiigeraami ehitamist, vaievundamendile rajatud platvormi mõõtmetega 3,2m x 7,3 m ehitamist. Kohtuväline menetleja vaidlustatud väärteootsuses märkis, et väärteoprotokollis on A. K.le etteheidetud ka puidust värava ehitamist, kuid kuna tuvastamist leidis asjaolu, et värav ehitati juba 2016.a või 2017.a, siis seda väärteomenetluse otsuse tegemisel arvesse ei võeta (originaaltoimik tl 55-60). Kaebemenetluse kestel on kaebuse esitaja esindaja asunud seisukohale, et eelpool märgitud ehitised ei ole ehitised EhS mõttes ning A. K. ühtegi neist püstitanud ei ole. Kohus märgituga ei nõustu ja asub seisukohale, et kohtuväline menetleja on õigustatult juhtinud 15.10.2020.a kohtuvaidluste käigus kaebuse esitaja ja tema esindaja tähelepanu sellele, et menetlusalusele isikule heidetakse ette 6 ette 6 ehitise püstitamist, millistest 5 on rajatised. Kohus peab vajalikuks selgitada, et EhS § 3 lg 1 kohaselt ehitis on inimtegevuse tulemusel loodud ja aluspinnasega ühendatud või sellele toetuv asi, mille kasutamise otstarve, eesmärk, kasutamise viis või kestvus võimaldab seda eristada teistest asjadest. Kohtu hinnangul saab käesolevas väärteoasjas nii A. K. poolt püstitatud hoonet kui ka muid rajatisi vaadelda kui ehitisi, sest käesolevas väärteoasjas on tuvastamist leidnud fakt, et püstitatud ehitised on aluspinnaga kohtkindlalt ühendatud ning seda on tehtud inimtegevuse tulemusena. Kohus peab asjakohaseks kohtuvälise menetleja viidet EhS § 3 lg 2 millise kohaselt ehitis on hoone või rajatis. Hoone on väliskeskkonnast katuse ja teiste välispiiretega eraldatud siseruumiga ehitis ning rajatis on ehitis, mis ei ole hoone. Märgitust tulenevalt on kohtu hinnangul kaebuse esitaja ning tema esindaja avaldatud veendumus selles, et tegemist ei ole ehitistega ehitusseaduse mõttes väär. Lisaks kohtu hinnangul toetab sellekohast teadmist fakt, et käesoleva väärteoasja menetluse raames on tuvastatud, et A. K. juhendamisel, väärteoprotokollis ja otsuses märgitud, püstitatud rajatised on kohtkindlalt maa – või aluspinnaga ühendatud. Sündmuskoha vaatlusprotokolli sisalduvast teabest ning protokolli lisaks fototabelites olevatelt fotodelt on näha, et nii uus püstitatud hoone, kui ka kanalisatsioonisüsteem (foto nr 12), musta ja oranži värvi mahuti (fotod nr 14-15 ja 2), puitpalkidest rajatis - kiik (fotod nr 23-25), vaivundamendile rajatud platvorm (foto nr 16) ning horisontaalne palk (foto nr 26) – kõik on kinnitatud maasse - valatud betooni ning märgitust tulenevalt on kohtul võimalik asuda seisukohale ning väita, et rajatised on püstitatud, nende koht on omaniku poolt kindlaks määratud ning rajatised püsivad omal kohal muutumatuna seni, kuni omanik seda abivahenditega ei muuda. Kohus on veendunud välja toodud rajatised sh ehitatud hoone ei ole ilmselgelt püstitatud omale kohale ajutiselt, vaid nende asukoht on määratud nende rajaja poolt kindlaks ilmselgelt eesmärgiga säilitada rajatisi, ehitisi kindlal kohal. Kaebuse esitaja kaebuses välja toodud sellekohane väide, et kiik kinnitati betooniga maasse üksnes eesmärgiga tagada selle kasutusohutus ning see kinnitusviis on eemaldatav, on küll usutav, kuid see ei muuda asjaolu, et sellisena on kiik rajatiseks ehitusseaduse mõttes. Samas ei pea kohus usutavaks väidet, et Kotka sihtkaitsevööndisse ehitatud puude ladustamise platvormi näol on tegemist ajutise alusega. Selle väite lükkab esmalt ümber fakt, et rajatis on maapinnaga püsivalt ühendatud, aga ka A. K. enda ütlused selles, et Keskkonnaametiga jäi kokkulepe, et puukuuri edasi ei ehitata. Sellest nähtub, et esialgselt oli plaanis ehitada puukuur, 14 kuid see jäi pooleli ning sellises seisundis on rajatis ka fikseeritud sündmuskoha vaatluse protokollis. Käesolevas väärteoasjas on kaebuse esitaja kogu kaebemenetluse kestel asunud seisukohale, et tegelikkuses on kohtuvälise menetleja poolt väär A. K.le heita ette eelpool kirjeldatud väärtegude toimepanemist, sest A. K. ei ole ise ühtegi ehitustööd kinnistul teinud s.t ei ole püstitanud ühtegi ehitist, rajatist Xxx piiranguvööndisse (originaaltoimik tl 47-48). Kohus loeb tõendatuks fakti, et A. K. ise piiranguvööndis ehitustöid ei teostanud, kuid neid teostasid tema korraldusel kolmandad isikud. Kohus asub seiskohale, et kohtuväline menetleja on A. K. suhtes koostatud väärteootsuses piisavalt põhistanud, millistel asjaoludel on võimalik ette heita just viimasele LKS § 30 lg 2 p 3 ja § 31 lg 2 p 8 nõuete rikkumist, mille alusel on tuvastatud A. K. tegevuse süüteo subjektiivne koosseis. KarS § 20 kohaselt teo toimepanijad on täideviija ja osavõtja. Sama seadustiku § 21 lg 1 tulenevalt täideviija on isik, kes paneb süüteo toime ise või teist isikut ära kasutades. Käesolevas väärteoasjas on tuvastamist leidnud fakt, et A. K.l puudus Keskkonnameti luba uue ehitise ja teiste rajatiste püstitamiseks, ta oli teadlik, et piirkond, kus tema korraldusel ehitustöid teostati kuulub ehituskeelupiirangute vööndisse, kuid vaatamata sellele andis ta ehitustöölistele korraldusi ehitustöid teha. Käesoleva väärteoasja menetluse käigus ei ole tuvastatud fakti, et A. K. korraldusel ehitustöid teinud isikud oleksid teadnud, et teevad ehitustöid omamata selleks Keskkonnameti luba. Kohus asub seisukohale, et käesoleval hetkel saab kaebuse esitajat A. K. vaadata kui väärteo toimepanijat s.t väärteo täideviijat, kes kasutas ära selleks teisi isikuid. Märgitust tulenevalt peab kohus põhjendamatuks kaebuse esitaja esindaja vandeadvokaat Silja Holsmer märkus selle kohta, nagu ei saaks menetlusalusele isikule üldse ette heita ebaseaduslikult ehitise, rajatiste püstitamist. Kohtu hinnangul on käesolevas väärteoasjas tõendatud nii menetlusalusele isikule etteheidetud väärteokoosseisu objektiivne kui ka subjektiivne külg. Kohtule on teada, et käesoleva kaebemenetluse käigus on A. K. veendunud ka selles, et isegi, kui omistada temale vastavat luba omamata püstitatud hoone ning teiste ehitiste ehitamine, siis ei ole tema oma tegevusega kahjustanud poollooduslikku kooslust (lubjavaest aruniitu – 6270*) Kohus märgituga ei nõustu. Kohus märgib, et on üldteada, et Xxx rahvuspark on looduskaitsepiirkond. Kohtu hinnangul on üldteada, et igasugune ehitamine looduskaitsepiirkonnas sh ehituskeelupiirangu piirkonnas põhjustab looduslike koosluste, sh niitude kas osalist või täieliku hävimist ning ebaseadusliku ehitustegevuse mõju loodusele sellises piirkonnas on märkimisväärne. Seetõttu on ka seadusandja pidanud vajalikuks reguleerida teatud piirkondade kaitset seadusandluse tasemel. Kohus asub seisukohale, et kaebuse esitaja väide selle kohta, et tema on oma kinnistul niitnud ning taganud hoopis seda, et kinnistu ei ole võsastunud, ei ole antud hetkel asjakohane ega kummuta kohtu veendumust sellest, et A. K. organiseeris Keskkonnaametilt vastavat luba omamata ehitustegevust ehituskeelupiirangu piirkonnas.

§ 16

lg 1 p 3 kohaselt sihtkaitsevööndis on keelatud, kooskõlas käesoleva määrusega sätestatud erisustega: uute ehitiste püstitamine, välja arvatud kaitseala valitseja nõusolekul tee- ja tehnovõrgurajatiste ning tootmisotstarbeta rajatiste püstitamine kaitsealal paikneva kinnistu tarbeks või rajatiste püstitamine kaitseala tarbeks. Käesoleva kaebemenetluse käigus on kohtus tuvastamist leidnud fakt, et A. K. märgitud nõuet on rikkunud. Samuti on kaebuse esitaja rikkunud LKS § 30 lg 2 p 3 ning § 31 lg 2 p 8 nõudeid ja nimelt ei ole võtnud arvesse teadmist, et sihtkaitsevööndis on keelatud uute ehitiste püstitamine ning piiranguvööndis keelatud ehitise, kaasaarvatud ajutise ehitise, püstitamine ning rahvuspargis ehitise väliskonstruktsioonide muutmine. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et menetlusalune isik rikkus LKS §-des 130 lg 2 p ning § 31 lg 2 p 8 nõudeid täites LKS § 71 lg 1 objektiivse koosseisu. Kohtu hinnangul on A. K. temale 15 etteheidetud väärteo toimepannud otsese tahtlusega, seest viimasele oli teada, et kinnistu, kus ehitustegevus toimus, on piirkond, kus ehitustegevus on kas keelatud või piiratud. Samuti oli viimasele Keskkonnaameti poolt enne uue ehitise püstitamist selgitatud detailselt, missuguses ulatuses on tal võimalus ajaloolist hoonet renoveerida, millises ulatuses ning eesmärgil, kuid kaebuse esitaja jättis Keskkonnametilt saadud juhtnöörid tähelapanuta ning asus uut hoonet ehitama ning selle juurde rajatisi püstitama oma äranägemise järgi omamata selleks Keskkonnametilt vajalikku nõusolekut ja luba. LKS § 71 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemisel nähakse võimaliku karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut või aresti. Kohtuväline menetleja vaidlustatud lahendis on detailselt välja toonud omapoolse seisukoha A. K.le määratud karistuse rahatrahvi summas 200 trahviühikut kujunemise osas. Nii on kohtuväline menetleja arvestanud menetlusalusele isikule karistust määrates KarS § 56 lg 1 tulenevalt isiku süü suurust, tuvastatud on menetlusaluse isiku süüd raskendavad ja kergendavad asjaolud. Kohtuväline menetleja on pidanud asjakohaseks märkida, et isiku süüd suurendavaks asjaoluks tuleb pidada teadmist, et viimane oma luba mitte omava ehitustegevusega kahjustas loodust (lubjavaest aruniitu – 6070*), samuti kohtuväline menetleja on pidanud märkimisväärseks teadmist, et menetlusalune isik oli teadlik selles, et võib hoonet renoveerida või taastada üksnes küünina, mitte ehitada seda ümber muuks otstarbeks. Kohus asub seisukohale, et märgitud asjaolusid arvesse võttes on kohtuväline menetleja õigustatult karistanud A. K.t toime pandud väärteo eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses ning kohtul puudub alus kohtuvälise menetleja poolt kaebajale karistuseks määratud rahatrahvi muutmiseks s.h vähendamiseks või tühistamiseks. Kohtuvälise menetelja otsusest nähtub, et arvesse on võetud ka teadmist, et A. K. on isikuks, keda ei ole varasemalt väärtegudeega kuritegude toimepanemise eest karistatud. Kohus on teadlik, et märgitut toetab ka sellekohane A. K. suhtes väljastatud karistusregistri väljavõte, millisest nähtub, et isikul kehtivad karistusandmed puuduvad. Kohtu hinnangul on tegemist küll positiivse asjaoluga, kuid märgitu ei ole aluseks kohtuvälise menetleja poolt menetlusalusele isikule määratud rahatrahvi vähendamiseks või tühistamiseks. (väärteoasja originaaltoimik tl 53) Kohus süü suuruse hindamisel võtab arvesse veel teadmist, et kaebuse esitaja ei ole kogu kaebemenetluse kestel oma süüd tunnistanud vaid üritanud õigustada oma ebaseaduslikku tegevust, tuues välja erinevaid kaitsetaktikalisi versioone, miks ta ei peaks tehtu eest vastutust kandma. Kokkuvõtlikult kohus leiab, et A. K.le karistuse mõistmisel ei ole kohtuväline menetleja kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ja mõistetud karistus vastab isiku süü suurusele ja üldning eripreventiivsetele kaalutlustele ning märgitust tulenevalt ei pea kohus vajalikuks kohtuvälise menetleja poolt kaebuse esitajale karistuseks määratud rahatrahvi tühistada ega seda ka vähendada, sest väärteoasja kaebemenetluse käigus ei ole kohtule esitatud ühtegi sellekohast tõendit, millises sisalduv teave tingiks kohtul kaaluda kohtuvälise menetleja poolt määratud rahatrahvi vähendamise kohaldamise põhjendatust. Samuti ei pea kohus asjakohaseks väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 1 või VTMS § 30 alusel lõpetamist nii nagu seda kaebuse esitaja ning tema esindaja korduvalt taotlenud on. Seda põhjusel, et väärteomenetluse käigus on tuvastamist leidnud A. K. poolt LKS § 71 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine. Kohus nõustub sellega, et märgitud väärteoasjas esineb avalik menetlushuvi ning ka kaebuse esitaja süü väärteo toimepanemisel on piisavalt suur, kohtu hinnangul märgitud esinevad ja tuvastatud asjaolud on piisavaks aluseks jätta kaebuse esitaja suhtes alustatud väärteomenetlus lõpetamata. Käesoleva väärteomenetluse kestel on kaebuse esitaja esindaja asunud seisukohale, et käesoleva väärteomenetluse kestel tekkinud menetluskulud tuleks kaebuse esitajale hüvitada. Kohtule on esitatud ka vastavad kuludokumendid. VTMS § 38 lg 1 järgi kohaldatakse 16 väärteomenetluses menetluskulude arvestamisel kriminaalmenetluse sätteid. Arvestades fakti, et kohtuvälise menetleja otsus jääb muutmata jätab kohus kaebuse esitaja kaitsjakulud ning asjatundja, eksperdi arvamuse kulud tema enda kanda. Eeltoodud motiividele tuginedes asub kohus seisukohale, et käesolevas väärteoasjas puudub seaduslik alus Keskkonnainspektsiooni keskkonnakaitseinspektor U. T. 06.08.2020.a väärteoasjas nr 940019001000 koostatud otsuse tühistamiseks ning A. K. esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata, kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Kohus juhindub VTMS § 132 p 1, § 109 – 111; § 133-135. Kohtunik Katre Poljakova /allkirjastatud digitaalselt/ 17