← Eesti

3-11-1120/42

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Agu Timmi, Madis Ernits ja Maili Lokk

  1. märts 2013, Tartu 3-11-1120 V.J. kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks Tartu Halduskohtu 12.10.
  2. a otsus V.J. apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja V.J. Vastustaja Tartu Vangla RESOLUTSIOON
  3. Rahuldada apellatsioonkaebus ja tühistada Tartu Halduskohtu 12.10.
  4. a otsus.
  5. Teha asjas uus otsus, millega rahuldada esitatud kaebus ja mõista Tartu Vanglalt V.J. kasuks mittevaralise kahju hüvitamiseks välja 150 (ükssada viiskümmend) eurot.
  6. Tagastada V.J.le käesoleva otsuse punktis kuus loetletud kirjalikud materjalid. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, so 08.03.2013, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  7. Tartu Halduskohtu 30.12.
  8. a otsusega haldusasjas nr 3-10-1532 rahuldati V.J. kaebus ja tunnistati õigusvastaseks Tartu Vangla toiming – 05.11.2008 pikaajalise kokkusaamise katkestamine seoses etapeerimisega.
  9. V.J. esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmist kohtu äranägemisel. Kaebuse kohaselt tekitati kaebajale mittevaraline kahju sellega, et 05.11.2008 katkestas Tartu Vangla kaebaja pikaajalise kokkusaamise, kuna ta tuli etapeerida Tallinna Ringkonnakohtusse seoses tema kriminaalasja arutamisega 12.11.2008 toimuval kohtuistungil. Pikaajalise kokkusaamise katkestamisega kahjustati kaebaja eraelu ja tervist.
  10. Tartu Halduskohtu 12.10.
  11. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole mittevaralise kahju tekkimine kaebajale tõendatud. Ehkki kaebaja perekonnaellu mõnevõrra sekkuti, ei olnud see riive nii intensiivne, et saaks eeldada valu ja kannatuste tekkimist. Ei ole tõendatud, et kokkusaamise katkestamisel olid püsivad tagajärjed kaebaja peresuhetele. Kaebaja tervisekaardi väljavõttest nähtuvalt ei ole tal täheldatud püsivaid meeleoluhäireid ega diagnoositud terviseriket, mille võis põhjustada 05.11.2008 kokkusaamise katkestamine. Kaebaja ei ole välja toonud ühtegi asjaolu, mis viitaks sellele, et tütre ja isaga pikaajalise kokkusaamise katkestamisega rikuti tema eraelu sedavõrd, et põhjustati mittevaralise kahjuliku tagajärje saabumine. Üldsõnalised väited ei anna alust kahju hüvitamiseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  12. V.J.i apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kohtuasjas nr 3-10-1532 tõendatud Tartu Vangla sekkumine V.J.i perekonna- ja eraellu. Perekonnast lahusolek tekitas kaebaja psüühikale negatiivse tagajärje. Vastustaja õigusvastane tegevus põhjustas kaebajale depressiooni, isukaotuse ja halva une. Seetõttu on kaebajal õigus kahju hüvitisele riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 alustel.
  13. Tartu Vangla vaidleb oma vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse kohaselt ei ole ükski apellatsioonkaebuses toodud põhjendus halduskohtu otsuse tühistamise aluseks ning vastustaja nõustub kõigi halduskohtu seisukohtadega. RVastS § 9 lg 1 annab õiguse taotleda eraelu puutumatuse rikkumise korral mittevaralise kahju hüvitamist, kuid rahalise hüvitise väljamõistmiseks ei piisa sellest, et tuvastatud on haldusorgani toimingu õigusvastasus. Kahju hüvitamise kaebuse rahuldamiseks peab õigusvastane toiming olema toime pandud süüliselt ning peab olema tekkinud kahju, mida on võimalik objektiivselt hinnata ja hüvitada. Mittevaralise kahju tekkimist peab tõendama kannatanu. Kaebaja väide peresuhete rikkumise kohta on paljasõnaline. Kaebaja ei ole selgitanud, kuidas pikaajalise kokkusaamise katkestamine rikkus tema peresuhteid ja milles see väljendus. Vastustaja ei pea eluliselt usutavaks, et vastustaja toiming võis üldse kaebaja ja tema pereliikmete vaheliste suhete kvaliteeti mõjutada, kuna kokkusaamist ei katkestatud tahtlikult, vaid selle põhjuseks oli kaebaja etapeerimine Tallinna, et ta saaks osa võtta enda kohtuasja istungist. Õigusvastase toimingu ning kaebaja psüühiliste häirete vahel puudub põhjuslik seos, kuna kaebajal olid tema poolt kirjeldatud häired olemas ka enne vastustaja õigusvastast toimingut. Vastustaja märgib, et on kaebaja ees juhtunu pärast vabandanud ning on nõus kaebaja vastava sooviavalduse esitamise korral tema tulevast pikaajalist kokkusaamist isa ja tütrega pikendama selle aja võrra, mis tal jäi 05.11.2008 kokkusaamise katkestamise tõttu saamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  14. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja vaidlustatud otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab esitatud kaebuse ja mõistab Tartu Vanglalt V.J.i kasuks välja mittevaralise kahju hüvitisena 150 eurot. 2 Ringkonnakohus tagastab V.J.ile tema 24.07.
  15. a kirjale lisatud Tartu Halduskohtu 30.12.
  16. a otsuse haldusasjas nr 3-10-1532, kuna see on käesoleva asja materjalide juures juba olemas. Kaebajale tuleb tagastada ka Tartu Vangla 04.10.
  17. a vastus haldusasjas nr 3-10-1532, sest seda on juba refereeritud eelpoolviidatud halduskohtu otsuse kirjeldavas osas, samuti on vangla vastus ringkonnakohtule kättesaadav KIS-i kaudu, mistõttu puudub vajadus selle toimiku juurde võtmiseks paberkandjal.
  18. Käesoleva kohtuasja aluseks on olnud olukord, kus V.J. esitas 10.10.2008 Tartu Vanglale taotluse pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks tütre ja isaga. Vangla võimaldas talle kokkusaamise 04.11.2008 algusega kell 14.30 ja üheks ööpäevaks. 05.11.2008 hommikul teatati aga kaebajale ootamatult, et tal on etapp ja hommikul kell 7.30 kokkusaamine katkestati, et transportida V.J. Tallinna Ringkonnakohtus toimuvale istungile. Eeltooduga seoses taotles V.J. halduskohtult vangla toimingu (kokkusaamise katkestamise) õigusvastaseks tunnistamist ja haldusasjas nr 3-10-1532 selline taotlus ka rahuldati. Viidatud haldusasjas tehtud ja käesolevaks ajaks juba jõustunud otsuses märkis halduskohus muuhulgas, et vaidlust ei ole olnud selles, et 05.11.2008 hommikul toimuvast etapeerimisest kaebuse esitajat varem ei teavitatud ning seoses sellega ei olnud tal ka võimalik taotleda 04.11.
  19. a kokkusaamise üleviimist mõnele teisele ajale. Halduskohus leidis, et kooselamine oma lähedastega ilma järelevalveta on kinnipeetava jaoks ilmselgelt väga oluline õigus ja pikaajalise kokkusaamise lühendamine või selle katkestamine on lubatav üksnes erandlikel asjaoludel (nt oht vangla julgeolekule, kinnipeetava või kokkusaaja haigestumine), mida antud juhul ei esinenud. Viidates Tartu Vangla enda 04.10.
  20. a vastuses toodud selgitusele (etapeerimise korraldamine ning pikaajaliste kokkusaamiste korraldamine vanglas on erinevate osakondade ülesanded ning seetõttu võis juhtuda olukord, kus pikaajalise kokkusaamise kuupäevade määramisel ei arvestatud kaebaja võimaliku etapeerimisega teise vanglasse) leidis halduskohus, et kokkusaamine katkestati vangla erinevate osakondade töö omavahelise koordineerimatuse tõttu, ja et pikaajalise kokkusaamise katkestamisega 05.11.2008 on rikutud kaebaja õigust perekonnaelu puutumatusele ning tema vangistusseaduses sätestatud õigusi. Halduskohus asus viidatud otsuses samuti seisukohale, et pikaajalise kokkusaamise võimalust ei saa asendada või vahetada mõne muu vanglavälise suhtlemise võimalusega, nagu kirja või telefoni teel suhtlemine, lühiajalised kokkusaamised jne.
  21. Käesolevas asjas, kus V.J. esitas Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõude tulenevalt tema perekonna- ja eraelu puutumatuse rikkumisest pikaajalise kokkusaamise õigusvastasest katkestamisest, jättis Tartu Halduskohus oma 12.10.
  22. a otsusega hüvitamiskaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole mittevaralise kahju tekkimine kaebajale tõendatud ning kuigi kaebaja perekonnaellu mõnevõrra sekkuti, ei olnud see riive nii intensiivne, et saaks eeldada kaebajal sellise valu ja kannatuste tekkimist, mis nõuaksid kahju hüvitamist rahas.
  23. Ringkonnakohus eeltoodud seisukohaga ei nõustu, toetudes seejuures ka käesolevas asjas tehtud Riigikohtu Halduskolleegiumi 16.05.
  24. a määrusele (tl 100-104). Nimetatud määruses asus halduskolleegium seisukohale, et V.J. vaidlustab Tartu Vangla sekkumist tema perekonna- ja eraellu. Vangistusseaduse (VangS) § 23 lg 1 kohaselt on kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärk soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist. VangS § 25 lg 1 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale pikaajalisi kokkusaamisi abikaasa, isa, ema, vanaisa, vanaema, lapse, lapsendaja, lapsendatu, võõras- või kasuvanema, võõras- või kasulapse, venna või õega. 3 Sama paragrahvi lg 2 kohaselt on pikaajaline kokkusaamine üks ööpäev kestev kooselamine vangla selleks ettenähtud ruumides ilma pideva järelevalveta. Kinnipeetavale võimaldatav pikaajaline kokkusaamine on üks vanglavälise suhtlemise võimalusi. Kaugema eesmärgina peab vanglaväline suhtlemine aitama kaasa vangistuse täideviimise eesmärgi täitmisele, sest väliskontaktid on kinnipeetava resotsialiseerumise lahutamatu ja vältimatu tingimus. Seega on tegemist ka kinnipeetava vangistusseadusest tuleneva õigusega. Põhiseaduse (PS) § 26 esimene lause näeb ette õiguse perekonna- ja eraelu puutumatusele. Teise lause kohaselt ei tohi riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud kellegi perekonna- ega eraellu sekkuda muidu, kui seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks. Selle sätte põhieesmärk on kaitsta isikut riigivõimu meelevaldse sekkumise eest perekonna- ja eraellu ning riigivõimul on kohustus tagada perekonna- ja eraelu puutumatus. Kolleegium on sellega seoses leidnud, et pereliikmetel on õigustatud ootus, et riik ei tee õigusvastaseid ja ülemääraseid takistusi pereliikmete kooselule (
  25. oktoobri
  26. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-45-05). Seega tähendab PS §-s 26 sätestatud perekonnaelu puutumatus muu hulgas õigust hoida perekondlikke sidemeid nende kõige laiemas tähenduses (RKPJK
  27. aprilli
  28. a otsus nr 3-4-1-9-10). PS §-s 26 sätestatu annab igaühele õiguse eeldada, et riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei sekku perekonna- ja eraellu muidu, kui põhiseaduses nimetatud eesmärkide saavutamiseks. Perekonnaelu kaitseala hõlmab perekonnaliikmete suhete ja sidemete erinevaid tahke, eelkõige õigust elada koos, et rahuldada üksteise emotsionaalseid ning sotsiaalseid vajadusi. Perekonnaelu ühe olulisema osa moodustavad vanema ja lapse suhted ning perekonnaelu kaitsealasse kuulub vanema suhtlemine lapsega. Pikaajalise kokkusaamise puhul on seega tegemist kinnipeetava põhiseadusliku õigusega perekonnaelu puutumatusele. Kinnipeetaval on õigus kasutada pikaajalist kokkusaamist oma lähedastega, sh lapsega, kooselamiseks selleks ettenähtud ruumides ilma pideva järelevalveta vähemalt ühe ööpäeva kestel. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Sellega seoses on kolleegium leidnud, et RVastS § 9 lg 1 tähenduses hõlmab eraelu ka perekonnaelu (
  29. jaanuari
  30. a otsuse nr 3-3-1-78-11, p 15). Oma 16.05.
  31. a määruses asus halduskolleegium muuhulgas ka seisukohale, et kinnipeetava kooselamine oma lähedastega, sh lapsega, on kinnipeetava jaoks väga oluline õigus ja pikaajalise kokkusaamise õigusvastast katkestamist vangla poolt ei saa pidada väheintensiivseks riiveks. Pikaajalise kokkusaamise katkestamise tulemusena lühenes kokkusaamise aeg käesoleval juhul seitse tundi, so umbes ühe kolmandiku võrreldes lubatud kokkusaamise ajaga. Kolleegium järeldas eeltoodud olukorrast ka seda, et käesoleval juhul on tegemist perekonnaelu puutumatuse intensiivse riivega, mistõttu ei ole alust asuda seisukohale, et V.J.i hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu ja apellatsioonkaebus perspektiivitu.
  32. Nagu juba märgitud, ei saa asjas seega olla vaidlust selles, et Tartu Vangla 05.11.
  33. a toiming (lubatud pikaajalise kokkusaamise katkestamine seoses kaebaja etapeerimisega) oli õigusvastane, sest see on tuvastatud halduskohtu jõustunud kohtuotsusega. Lisaks sellele on tuvastatud, et nimetatud teoga sekkuti õigusvastaselt kaebaja perekonna- ja eraellu ning tegemist oli perekonnaelu puutumatuse intensiivse riivega. 4 RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Võlaõigusseaduse § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Arvestades kaebajal 05.11.2008 tekkinud olukorda, kus talle vangla poolt algselt lubatud pikaajaline kokkusaamine tütre ja isaga katkestati ootamatult ning kokkusaamine jäi seettõttu lubatust kolmandikuvõrra lühemaks, on hingeliste kannatuste tekkimine ja olemasolu kaebajal usutav. Valu ja kannatusi ei ole üldjuhul võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada. Seetõttu ei saa mittevaralise kahju suurust ka tõendada ning piisav on tõendada asjaolusid, millega seadus seob mittevaralise kahju hüvitamise nõude tekkimise. Mittevaralise kahju tekkimist ja selle suurust hindab kohus diskretsiooni alusel (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  34. jaanuari
  35. a otsus asjas nr 3-2-1-152-09 p 16, ja
  36. aprilli
  37. a otsus asjas nr 3-12-1-19-08 p 13). Põhjuslik seos vastustaja õigusvastase tegevuse ning kaebaja viidatud hingelise valu ja kannatuste vahel on samuti olemas ning ringkonnakohtu hinnangul on juba haldusasjas nr 3-10-1532 tuvastatu alusel tõendamist leidnud ka Tartu Vangla süü õigusvastase toimingu tegemisel vähemalt ettevaatamatuse vormis. Nagu eelpool juba märgitud, on Tartu Vangla halduskohtumenetluses ise tunnistanud, et etapeerimise korraldamine ning pikaajaliste kokkusaamiste korraldamine vanglas olid erinevate osakondade ülesanded ning seetõttu võis juhtuda olukord, kus pikaajalise kokkusaamise kuupäevade määramisel ei arvestatud kaebaja võimaliku etapeerimisega teise vanglasse ja halduskohus leidis seetõttu, et V.J.ile 04.11.2008 lubatud pikaajaline kokkusaamine katkestati vangla erinevate osakondade töö omavahelise koordineerimatuse tõttu.
  38. Samas täpsustab RVastS § 9 lg 2, et mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega. Ringkonnakohus on senini tuvastamist leidnud asjaolude alusel seisukohal, et tegemist on olnud piisavalt raske rikkumisega selleks, et oleks õigustatud sellega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine rahas. Vastustaja poolt viidatud vabandamine kaebaja ees ja võimalus, et järgmisel korral pikendatakse pikaajalist kokkusaamist selle aja võrra, mis 04.11.2008 alanud ööpäevasest kokkusaamisest puudu jäi, ei ole ringkonnakohtu hinnangul piisavaks hüvitiseks selle eest, kui vangla töö koordineerimatuse tõttu sekkutakse õigusvastaselt kinnipeetava era- ja perekonnaellu ning tegemist on perekonnaelu puutumatuse intensiivse riivega. V.J. ei ole halduskohtult taotlenud konkreetse suurusega hüvitise väljamõistmist, vaid on hüvitisesumma suuruse jätnud kohtu otsustada. Toimikust nähtuvalt (tl 7 ja 9) on V.J. taotlenud Tartu Vanglalt 1000 euro väljamaksmist selle eest, et tema pikaajaline kokkusaamine õigusvastaselt katkestati. Riigikohtu Halduskolleegiumi
  39. jaanuari
  40. a otsusest haldusasjas nr 3-3-1-78-11 nähtub, et asjas, kus samuti kinnipeetav taotles vangla poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist, mõistis halduskohus kaebajale hüvitisena välja 5000 krooni (319,56 eurot). Nimetatud juhul oli aga tegemist olukorraga, kus kinnipeetav taotles luba lühiajaliseks väljasõiduks viieks päevaks seoses isa raske haigusega. Vangla jättis käskkirjaga taotluse rahuldamata ja Justiitsministeeriumi vaideotsusega tunnistati vangla käskkiri kehtetuks, kuid uut otsust teha ei jõutud, sest kinnipeetava isa suri ja kinnipeetav ei saanudki seega haldusorgani õigusvastase tegevuse tõttu oma raskelt haiget lähedast enne tema surma enam külastada, mis vastuvaidlematult tekitab isikule märkimisväärseid hingelisi üleelamisi. Riigikohus on ka seda juhtumit pidanud selliseks, kus vangla rikkus kinnipeetava õigust eraja perekonnaelu puutumatusele. 5 Kui võrrelda aga nende kahe juhtumi asjaolusid ja tagajärgi ning püüda nende kaudu hinnata seda, milline võiks käesoleval juhul olla kohane hüvitis V.J.ile selle eest, et Tartu Vangla katkestas õigusvastaselt ja süüliselt tema pikaajalise kokkusaamise tütre ja isaga ning kokkusaamine jäi seetõttu ka ajaliselt kolmandiku võrra lühemaks, kui VangS § 25 lg-s 2 ette nähtud, siis leiab ringkonnakohus, et antud juhul on kohaseks hüvitiseks 150 eurot. Agu Timmi Madis Ernits 6 Maili Lokk

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.