← Eesti

2-19-6362/57

Obsah (9)§ 691§ 436§ 348§ 137§ 132§ 125§ 124§ 134§ 173

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-19-6362 Otsuse kuupäev Tartu, 17. märts 2021 Kohtukoosseis Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Urmas Volen

) § 230 lg-st 1 tulenevalt tuli hagejal ka tõendada, et käendus anti tulenevalt erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust. Hageja on need väited küll esitanud, kuid jätnud tõendamata. Eeltoodu alusel asus ringkonnakohus seisukohale, et hageja käenduskohustus on kehtiv ja täitemenetlus on algatatud põhjendatult. Hagejal puudub alus saada täitemenetluses tasutud summad tagasi. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

  1. Hageja esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse Harju Maakohtu
  2. novembri
  3. a otsus. Alternatiivselt palub hageja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule või omakorda alternatiivselt ringkonnakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kassatsioonkaebuse kohaselt oli ringkonnakohtu otsuse rajamine TsÜS § 84 lg-le 3 poolte esitatud seisukohti arvestades üllatuslik. Ringkonnakohus eksis ka selle sätte kohaldamisel. TsÜS § 84 lg 3 ei võimalda tehingut kinnitada kogemata, vaid sätte kohaldamiseks peavad pooled vähemalt väitma, et nad mõistsid tehingu kinnitamise vajadust ja avaldasid tahet tehing kinnitada. Kumbki pool ei ole menetluses esile toonud asjaolusid, mis võimaldaks sellist järeldust teha. Kohtule esitatud selgituste kohaselt ei adunud kumbki pool notariaalsete kokkulepete sõlmimise ajal varasemate käenduslepingute tühisust. Hageja sai käenduslepingu tühisusest teada
  4. aastal. Ringkonnakohus ei ole viidanud ühelegi tõendile, millest võiks järeldada, et hageja teadis tehingu tühisusest ja tahtis sellest hoolimata tehingut kinnitada. Kui pooled oleksid läinud notari juurde kavatsusega tehingut kinnitada, sisaldunuks sellekohane kinnitus notari koostatud dokumendis ja notari selgitustes. Notari selgitustes aga puudub mis tahes viide käenduslepingu puudustele ja tehingu kinnitamise vajadusele. Ringkonnakohus ei võtnud arvesse täitemenetluses esinenud vigu. Arusaamatu on ringkonnakohtu järeldus, et täitemenetlust on võimalik alustada ilma täitmisavalduseta. Praeguses asjas on täituril kaks 5

(12)2-19-6362 täitmisavaldust, mis viitavad samale solidaarsele suhtele ja on selgelt sama täitedokumendi täitmiseks, üks Resultes OÜ suhtes ja teine hageja suhtes. Täitetoimikus ei ole sellist täitmisavaldust, milles oleks solidaarvõlgnikud T. Ots ja hageja. Ringkonnakohtu seisukoht, et õige suhte sai tuletada esitatud täitedokumendist, ei ole õige. Ringkonnakohus jättis sisuliselt analüüsimata hagi alternatiivse aluse. Vaidlustatud otsusest ei ole võimalik aru saada, mille põhjal tuvastas kohus hageja võime käenduslepingut täita. Ainuüksi kinnistu olemasolu ei tähenda maksejõulisust. Kinnistu on koormatud hüpoteegiga. Hageja rahalise seisu ja makseraskuste kohta on toimikus ohtralt tõendeid. Mõlemas kohtuastmes on hagi alternatiivne alus jäänud hindamata ja sellekohased tõendid tähelepanuta. Ringkonnakohtu otsus ei vasta kohtuotsuse põhjendamise nõuetele. 8. Kostja palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata ning menetluskulud hageja kanda. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9. Kolleegium leiab, et

§ 691

p 2 ning § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

  1. Kolleegium käsitleb esmalt kassatsioonkaebuse väiteid rikkumiste kohta täitemenetluse alustamisel (I) ja seejärel sundtäitmise lubamatuks tunnistamise sisuliste aluste kohta (II). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (III). I
  2. Hageja väide, et ringkonnakohus jättis asja lahendamisel põhjendamatult arvesse võtmata vead täitemenetluse algatamisel, ei ole põhjendatud. 11.
  3. TMS § 23 lg 1 esimese lause kohaselt viib kohtutäitur täitemenetluse läbi sissenõudja avalduse ja täitedokumendi alusel. Sama lõike teises lauses nimetatud juhtudel viib kohtutäitur täitemenetluse läbi sõltumata sissenõudja avaldusest. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja esitas kohtutäiturile kaks täitmisavaldust ja kaks TMS § 2 lg 1 p 18 järgset täitedokumenti (kokkulepped nr 640 ja 641) ning kohtutäitur alustas täitemenetlust nende täitedokumentide alusel. Hageja on menetluses väitnud, et kostja ei ole esitanud sellist täitmisavaldust, mis oleks esitatud täitedokumendiks oleva kokkuleppe nr 641 täitmiseks, mille puhul solidaarvõlgnikeks olid T. Ots ja hageja. Täiturile esitatud kaks täitmisavaldust viitavad hageja arvates samale õigussuhtele, kus solidaarvõlgnikeks olid Resultes OÜ ja hageja, s.o kokkulepe nr
  4. Samuti heidab hageja ette seda, et täitmisavaldustes puudusid viited täitedokumentidele. 11.
  5. Maakohus leidis õigesti, et olukorras, kus võlgniku arvates on täitemenetlust formaalsete puuduste tõttu valesti alustatud, on kohane õiguskaitsevahend kohtutäituri tegevuse peale kaebuse esitamine TMS § 217 lg 1 alusel. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi eesmärk on täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine ning seda hagi iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel, mis puudutab täitedokumendis dokumenteeritud nõuet (Riigikohtu
  6. juuni
  7. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08, p 16). Hageja etteheited formaalsete puuduste kohta täitemenetluse algatamisel ei puuduta täitmisele võetud nõude täidetavust, olemasolu ja kehtivust TMS § 221 lg-te 1 ja 11 tähenduses, vaid kohtutäituri tegevust täitemenetluse alustamisel. 6

(12)2-19-6362 TMS § 217 kohase kaebuse eesmärk on vaidlustada kohtutäituri tegevust ja otsuseid täitedokumendi täitmisel või täitetoimingu tegemisest keeldumisel, s.o täitemenetluse korraldamisel (Riigikohtu
  1. juuni
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08, p 16). Muu hulgas võimaldab TMS § 217 esitada kaebuse täitemenetluse alustamise kohta tehtud kohtutäituri otsuse peale (vt Riigikohtu
  3. aprilli
  4. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-3785/114, p 26.3;
  5. detsembri
  6. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-18529/24, p 21 ja seal viidatud lahendid;
  7. novembri
  8. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-09, p 9). 11.
  9. TMS § 217 lg 1 kohaselt võib täitemenetluse osaline esitada kohtutäituri otsuse või tegevuse peale täitedokumendi täitmisel või täitetoimingu tegemisest keeldumisel kohtutäiturile kaebuse kümne päeva jooksul alates päevast, kui kaebuse esitaja sai teada või pidi teada saama otsuse või toimingu tegemisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. See tähtaeg on sama paragrahvi
  10. lõike kohaselt ennistatav tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras. Kui menetlusosaline ei esita nimetatud tähtaja jooksul kaebust, kaotab ta TMS § 217 lg 6 kohaselt õiguse tugineda hiljem asjaoludele, mida ta oleks võinud esitada kaebuses. Hageja ei väitnud menetluses, et ta oleks esitanud kohtutäiturile kaebuse täitemenetluse alustamise otsuse või kohtutäituri tegevuse peale täitemenetluse alustamisel. Maakohus tuvastas, et hageja pidi saama täitemenetlustest teadlikuks hiljemalt
  11. jaanuaril 2014 (maakohtu otsuse p 13), hagi on esitatud
  12. aprillil
  13. Kuna hageja ei esitanud õigel ajal kohtutäiturile kaebust ega põhjendanud menetluses, miks ta seda teha ei saanud, on ta TMS § 217 lg 6 järgi kaotanud õiguse tugineda täitmisavalduste formaalsetele puudustele ja kohtutäituri võimalikele eksimustele täitemenetluse alustamisel. Eelnevast tulenevalt ei võta kolleegium seisukohta hageja kohtutäituri tegevuse peale esitatud kaebuse väidete sisulise põhjendatuse kohta. II
  14. Asjas on tuvastatud järgmised asjaolud (ringkonnakohtu otsuse p 26): •
  15. augustil 2007 sõlmisid kostja ja Resultes OÜ laenulepingu, millega kostja laenas Resultes OÜ-le 160 000 krooni. Sellele lepingule sõlmiti lisad laenusumma tagastamise tähtaja muutmiseks; •
  16. novembril 2007 sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu, millega hageja võttis kohustuse käendada
  17. augusti
  18. a laenulepingust tulenevaid Resultes OÜ kohustusi; •
  19. novembril 2007 sõlmisid kostja ja T. Ots laenulepingu, millega kostja laenas T. Otsale 200 000 krooni; •
  20. novembril 2007 sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu, millega hageja võttis kohustuse käendada
  21. novembri
  22. a laenulepingust tulenevaid T. Otsa kohustusi; •
  23. märtsil 2009 sõlmisid hageja, kostja ja Resultes OÜ notariaalse võla tasumise kokkuleppe ja kohesele sundtäitmisele allumise kokkuleppe nr 640, milles lepingupooled kinnitasid, et
  24. augustil 2007 on Resultes OÜ ja kostja sõlminud laenulepingu ning laenatud summast on notariaalse kokkuleppe sõlmimise hetkel tasumata 459 000 krooni. Ühtlasi kinnitasid lepingupooled, et hageja ja kostja on
  25. novembril 2007 sõlminud laenulepingu täitmise tagamiseks käenduslepingu, ning hageja kinnitas, et tal on käendajana kohustus tasuda solidaarselt Resultes OÜ-ga kostjale põhivõlgniku kohustus; •
  26. märtsil 2009 sõlmisid hageja, kostja ja T. Ots notariaalse võla tasumise kokkuleppe ja kohesele sundtäitmisele allumise kokkuleppe nr 641, milles lepingupooled kinnitasid, et
  27. novembril 2007 on T. Ots ja kostja sõlminud laenulepingu ning notariaalse kokkuleppe sõlmimise hetkel on tasumata laenusumma 200 000 krooni ja intressid 38 000 krooni. Ühtlasi kinnitasid lepingupooled, et hageja ja kostja on
  28. novembril 2007 sõlminud laenulepingu 7
(12)2-19-6362 täitmise tagamiseks käenduslepingu, ning hageja kinnitas, et tal on käendajana kohustus tasuda kostjale võlgnevus solidaarselt põhivõlgnikuga.
  1. Kolleegium nõustub hagejaga selles, et ringkonnakohus väljus notariaalsete kokkulepete hindamisel poolte esitatust. Samuti on otsus notariaalsete kokkulepete materiaalõigusliku kvalifikatsiooni osas ebaselge. 13.
  2. Asja materjalidest nähtuvalt tugines hageja menetluses sellele, et notariaalsed kokkulepped on deklaratiivsed võlatunnistused, millega on tunnistatud kehtetuid kohustusi, kuna
  3. novembri
  4. a käenduslepingud on VÕS § 143 lg 2 järgi tühised põhjusel, et neis ei ole kokku lepitud tarbijast käendaja vastutuse rahalist maksimumsummat (vt hagiavalduse p-d IV.1 ja IV.4 (II kd, tl-d 2–3); maakohtu
  5. oktoobri
  6. a istungi protokoll (II kd, tl 115 pöördel)). Samuti seadis hageja kahtluse alla ühe käenduslepingu (Resultes OÜ nõude tagamiseks) sõlmimise (hagiavalduse p IV.2 (II kd, tl 2 pöördel)). Kostja vaidles vastu hageja väidetele, et hageja ei ole Resultes OÜ nõuet käendanud, ja leidis, et kuna täitedokumentideks on notariaalselt tõestatud kokkulepped, siis ei ole hageja viited tarbijakäenduslepingu tingimustele asjakohased (vt
  7. mai
  8. a hagi vastus (II kd, tl 63)). Kostja vaidles vastu
  9. novembri
  10. a käenduslepingute tühisusele ning viitas ka sellele, et need võisid olla hoopis kohustusega ühinemiseks VÕS § 178 lg-te 1 ja 2 järgi (kostja
  11. septembri
  12. a menetlusdokument (II kd, tl 93 pöördel); maakohtu
  13. oktoobri
  14. a istungi protokoll (II kd, tl 115);
  15. detsembri
  16. a apellatsioonkaebus (II kd, tl-d 134–135)). 13.
  17. Ringkonnakohus leidis vaidlustatud otsuses sisuliselt seda, et notariaalsete kokkulepetega võttis hageja kohustuse käendada põhivõlgnike kohustusi (vt ringkonnakohtu otsuse p 31). Samas viitas ringkonnakohus ka sellele, et pooled kinnitasid notariaalsete kokkulepetega TsÜS § 84 lg 3 tähenduses tühiseid käenduslepinguid, kõrvaldades nende tühisuse kaasa toonud puuduse (vt ringkonnakohtu otsuse p 34). Vaidlustatud otsusest jääb ebaselgeks, kas ringkonnakohus käsitas notariaalseid kokkuleppeid iseseisvate käenduslepingutena või
  18. novembril 2007 sõlmitud tühiseid käenduslepinguid kinnitavate tehingutena. Need ei saanud aga samal ajal vastata mõlema tehingu tunnustele. 13.
  19. Sellele, et pooled oleksid notariaalsete kokkulepetega sõlminud iseseisva käenduslepingu või kinnitanud tühiste käenduslepingute kehtivust, ei tuginenud menetluses kumbki pool.

§ 436

lg 4 teise lause kohaselt ei või kohus hinnata esile toodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud sellele võimalusele eelnevalt poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht. Kuna kohtu antud õiguslik hinnang ei tohi tulla pooltele üllatusena, peab kohus üldjuhul juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust ning esitada asjaolud ja tõendid (vt nt

§ 348

lg-d 1–3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4) (vt ka Riigikohtu

  1. novembri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-16, p 16 ja seal viidatud kohtupraktika). Seejuures on kohtul kohustus osutada õigusnormidele, mida võidakse asjas kohaldada, arvestades, et sellest sõltuvad kostja võimalikud vastuväited ja see, kas ja mida peavad pooled menetluses tõendama (vt Riigikohtu
  3. mai
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p 19). Ehkki praeguses asjas küsis ringkonnakohus
  5. märtsi
  6. a kohtuistungil hagejalt, kas notariaalsete lepingutega võidi parandada
  7. novembri
  8. a käenduslepingute puudujääk, mis seisnes maksimumsumma puudumises (vt istungi protokoll (II kd, tl 149)), ei olnud see eelnimetatud kohustuste täitmiseks piisav. Sellest küsimusest ei pidanud hageja aru saama, et ringkonnakohtu arvates võivad notariaalsed kokkulepped olla käsitatavad iseseisvate käenduslepingutena või TsÜS § 84 lg 3 kohaste tehingutena. Kostja istungile ei ilmunud ega saanud seega ka ringkonnakohtu 8

(12)2-19-6362 küsimusele vastata. Olukorras, kus ringkonnakohtu õiguslik hinnang notariaalsetele kokkulepetele erines poolte esitatust ja maakohtu käsitlusest, oleks ringkonnakohus pidanud seda pooltele arusaadavalt väljendama, viidates vastavatele õigusnormidele ja selgitades sellest tulenevat tõendamiskoormist, ning võimaldama pooltel avaldada selle kohta oma seisukoht. Seda oleks ringkonnakohus saanud teha ka kirjalikus menetluses. Jättes eelneva tegemata, rikkus ringkonnakohus oluliselt menetlusõiguse norme.
  1. Kohtute tuvastatud asjaoludel ei nõustu kolleegium ringkonnakohtuga, et notariaalsed kokkulepped võivad olla käsitatavad tühise tehingu kinnitamisena TsÜS § 84 lg 3 järgi. TsÜS § 84 lg-st 3 tuleneb, et kui tehingu tühisuse kaasa toonud asjaolu on ära langenud, võib tehingu teinud isik avaldada, et ta soovib tehingu kehtivust (kinnitamine). Mitmepoolse tehingu korral peavad tehingut kinnitama kõik tehingupooled. Eelnevast tulenevalt on tühise tehingu kinnitamine ühtlasi uus tehing, mille sõlmimine eeldab poolte tahteavaldusi. Kolleegium nõustub hagejaga, et TsÜS § 84 lg 3 järgi tehingu kinnitamiseks peab poolte tahe olema suunatud tühise tehingu kehtivuse saavutamisele. See eeldab, et pooled on teadlikud asjaoludest, mis toovad kaasa tehingu tühisuse. Praegu ei ole kumbki pool väitnud ega kohtud tuvastanud, et pooled oleksid mõistnud
  2. novembri
  3. a käenduslepingute puudusi ja avaldanud tahet saavutada kinnitamise teel nende tehingute kehtivus. Lisaks ei saa kolleegiumi arvates praeguses asjas olla tegemist tehingu kinnitamisega, sest algse tehingu tühisuse kaasa toonud asjaolu ei ole TsÜS § 84 lg 3 tähenduses ära langenud. Kohtute tuvastatud asjaoludel on
  4. novembril 2007 sõlmitud käenduslepingud tühised põhjusel, et neis ei lepitud kokku tarbijast käendaja vastutuse maksimumsummat. Kuna tühisuse kaasa toonud puudus oli käenduslepingute sisus, ei muuda nende hilisem kinnitamine käenduslepinguid kehtivaks. TsÜS § 84 lg 3 võimaldab pooltel kinnitamise teel muuta tehing kehtivaks sama sisuga, millisena ta oli tühisena tehtud. Kinnitamise teel ei saa lisada kinnitatavasse tehingusse tingimusi, mida selles algselt ei olnud. Kui hilisema tehinguga muudetakse varasema tehingu tingimusi, võib tegemist olla uue tehingu tegemisega tühise tehingu asemel.
  5. See, kas notariaalsed kokkulepped on käsitatavad iseseisvate käenduslepingutena, millega hageja võttis kostja ees kohustuse käendada võlgnike kohustusi, taandub nende tõlgendamisele. Ringkonnakohus on notariaalseid kokkuleppeid analüüsinud otsuse p-des 31–33 ja leidnud, et hageja sai neid allkirjastades aru, et ta tagab võlgnike võla tasumist, ning need väljendasid poolte ühist tahet, et hageja käendab kostja ees võlgnike kohustusi. Ühtlasi sisaldasid notariaalsed kokkulepped ringkonnakohtu arvates käenduse maksimumsummat. Kolleegiumi arvates ei ole ringkonnakohus oma järeldusi nõuetekohaselt põhjendanud. 15.
  6. Hageja väitel andis ta notariaalsetes kokkulepetes deklaratiivse võlatunnistuse kostjaga varem sõlmitud käenduslepingutest tulenevate kohustuste kohta ning notariaalsete kokkulepetega ei tahetud luua mingeid uusi kohustusi (vt hagiavalduse p IV.1 (II kd, tl 2 pöördel)). Notariaalsed kokkulepped sõlmiti hageja väitel seetõttu, et kostja soovis saada laenulepingutest tulenevate võlgnevuste sissenõudmiseks kohesele sundtäitmisele pööratavad täitedokumendid (hagiavalduse p IV.1 (II kd, tl 2 pöördel); ringkonnakohtu
  7. märtsi
  8. a istungi protokoll (II kd, tl 149)). Ringkonnakohus ei ole neid hageja väiteid sisuliselt käsitlenud, vaid on üksnes paljasõnaliselt leidnud, et notariaalseid kokkuleppeid hageja väljendatud viisil tõlgendada ei ole võimalik (vt ringkonnakohtu otsuse p 33). Seejuures ei ole põhjendatud ringkonnakohtu seisukoht, et notariaalsed kokkulepped ei saa olla deklaratiivsed võlatunnistused, kuna neis viidati kellegi teise kui hageja kohustusele (vt ringkonnakohtu otsuse p 28). Ringkonnakohtu tuvastatud asjaoludel viitasid lepingupooled notariaalsetes kokkulepetes hageja ja kostja vahel
  9. novembril 2007 sõlmitud käenduslepingutele 9
(12)2-19-6362 (vt ringkonnakohtu otsuse p-d 26 ja 31). Deklaratiivse võlatunnistusega on võimalik tunnistada ka käenduskohustuse olemasolu. 15.
  1. Ringkonnakohtu hinnangul näitas poolte tahet selle kohta, et hageja käendab notariaalsete kokkulepetega võlgnike kohustusi, asjaolu, et notariaalsed kokkulepped on kirjalikus vormis, seal on fikseeritud lepingud, millest tuleneb põhivõlgnike võlgnevus, märgitud on võlasummade suurus konkreetsel ajal ja see, et hageja on käendaja (vt ringkonnakohtu otsuse p 31). Nendest põhjendustest ei nähtu, miks poolte tahe oli sõlmida iseseisev käendusleping selle asemel, et muuta hageja varem sõlmitud käenduslepingutest tulenevad sissenõutavad kohustused sundtäidetavaks, koostades nende kohta TMS § 2 lg 1 p 18 kohase täitedokumendi. Ringkonnakohtu seisukoha kujunemise jälgitavust raskendab ka see, et vaidlustatud otsuses ei ole viidatud notariaalsete kokkulepete konkreetsetele punktidele, millest ringkonnakohtu arvates nähtub hageja tahe võtta iseseisev kohustus käendada põhivõlgnike kohustusi. 15.
  2. Eelnevat arvestades ei ole nõuetekohaselt põhjendatud ka ringkonnakohtu järeldus, et notariaalsed kokkulepped sisaldavad käendaja vastutuse rahalist maksimumsummat. Ringkonnakohtu arvates saab käendaja vastutuse maksimumsumma tuletada selle põhjal, et ta kirjutas alla dokumendile, milles sisaldub võlausaldaja ja põhivõlgniku kokkulepe selle kohta, et põhivõlgnik võlgneb võlausaldajale teatud kuupäeval konkreetse rahasumma ja kohustub selle tasuma (vt ringkonnakohtu otsuse p 32). Riigikohus on varem leidnud, et vähemalt üldjuhul võib olukorras, kus võlausaldaja ja põhivõlgnik lepivad kokku, et põhivõlgnik võlgneb võlausaldajale teatud summa ja kohustub selle kindlaks määratud tähtpäevaks tasuma, ning samale dokumendile kirjutab alla käendaja, kes saab aru käenduskohustuse olemusest ja soovib sellega seotud tagajärgi, pidada dokumendis väljendatud võlasummat käendaja vastutuse maksimumsummaks (vt Riigikohtu
  3. septembri
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-14, p 25). Seega saaks notariaalsetes kokkulepetes väljendatud võlasummat pidada hageja kui käendaja vastutuse maksimumsummaks üksnes juhul, kui hageja sai dokumenti allkirjastades aru, et ta võtab sellega kohustuse käendada põhivõlgniku kohustust dokumendis märgitud summa ulatuses, ja ta soovis sellega seotud tagajärgi. Praegusel juhul ei ole hageja sellekohane tahe vaidlustatud otsuses nõuetekohaselt tuvastatud. Arvestades hageja väiteid notariaalsete kokkulepete sõlmimise asjaolude ja eesmärgi kohta, võis põhivõlgniku võlgnevuse suuruse fikseerimine notariaalsete kokkulepete sõlmimise kuupäeva seisuga olla tingitud ka asjaolust, et TMS § 2 lg 1 p 18 järgsest täitedokumendist peab täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest lähtuvalt nähtuma selgelt, millised nõuded millises ulatuses on sissenõutavaks muutunud ja milliste nõuete osas saab täitemenetlust alustada (vt Riigikohtu
  5. detsembri
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-14, p 13). Seega võis hageja mõista notariaalsetes kokkulepetes märgitud võlasummasid ka summadena, milles tema
  7. novembri
  8. a käenduslepingutest tulenevad kohustused on notariaalsete kokkulepete sõlmimise ajaks sissenõutavaks muutunud ja mille kohta ta andis nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele. Kui aga hagejal vastavaid sissenõutavaid kohustusi käenduslepingute tühisuse tõttu tegelikult ei olnud, ei tekkinud need ka TMS § 2 lg 1 p 18 järgse täitedokumendi vormistamisega. 15.
  9. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata, milline oli poolte tahe notariaalsete kokkulepete sõlmimisel ja kas hageja sai neile alla kirjutades aru, et ta võtab sellega kohustuse käendada dokumentides väljendatud summade ulatuses põhivõlgnike kohustusi. Selleks tuleb ringkonnakohtul tõlgendada kokkuleppeid VÕS §-s 29 sätestatud reeglitest lähtudes, võttes arvesse nii nende sisu kui ka mõlema poole väiteid notariaalsete kokkulepete sõlmimise asjaolude ja eesmärgi kohta. Oma järeldusi tuleb ringkonnakohtul nõuetekohaselt põhjendada, viidates ka nende aluseks olevatele lepingupunktidele. 10
(12)2-19-6362
  1. Põhjendatud ei ole hageja etteheide, et kohtud on jätnud hagi alternatiivse aluse, mille kohaselt käenduslepingud on tühised vastuolu tõttu hea usu põhimõttega, sisuliselt hindamata ja hageja esitatud tõendid tähelepanuta. Maakohus hageja vastavaid väiteid ei käsitlenud, kuna rahuldas hagi muul põhjusel (vt maakohtu otsuse p 9). Ringkonnakohus on vaidlustatud otsuses õigesti märkinud, et sisuliselt tugineb hageja käenduslepingute vastuolule heade kommetega. Kolleegiumi arvates on ringkonnakohus hageja väiteid piisava põhjalikkusega hinnanud ja järeldanud, et hageja ei ole tõendanud, et
  2. novembri
  3. a käenduslepingute või notariaalsete kokkulepete sõlmimise ajal oleksid esinenud asjaolud, mis annaksid aluse tuvastada käenduslepingute vastuolu heade kommetega (vt ringkonnakohtu otsuse p 38). Kolleegiumi arvates ei ole ringkonnakohus selle järelduseni jõudmisel menetlusõiguse normi rikkunud. III
  4. Maakohus määras hagihinnaks 6626 eurot 40 senti, selgitamata selle summa kujunemist (vt Harju Maakohtu
  5. aprilli
  6. a määruse p 8). Ringkonnakohus lähtus samast hagihinnast. Kolleegiumi arvates on asja hind määratud vääralt ja seda tuleb

§ 137lg 11 alusel muuta.

17.1.

§ 132

lg 5 esimese lause kohaselt loetakse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõuet hagihinna tähenduses mittevaraliseks.

§ 132

lg 1 kohaselt eeldatakse mittevaralise nõude puhul, et hagihind on 3500 eurot, kui sama paragrahvi lõikes 11 ei ole ette nähtud teisiti. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ei ole § 132 lg-s 11 nimetatud. Seega tuleb selle hagi hinna määramisel lähtuda

§ 132

lg-s 1 toodud eeldusest, millest § 132 lg 2 võimaldab kohtul kõrvale kalduda, arvestades kõiki asjaolusid, muu hulgas asja ulatust ja tähtsust ning poolte varalist seisundit ja sissetulekut.

§ 132

lg 5 teise lause kohaselt ei või kohus määrata sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudega hagi hinnaks enam kui 6000 eurot. Kolleegium on varem selgitanud, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi korral on hageja huvi suunatud sellele, et tema vastu sundtäitmisele esitatud täitedokumenti ei täidetaks. Seetõttu tuleb hagi rahuldamise korral lugeda hagejale eeldatavalt kuuluvaks hüveks seda, et hageja ei pea maksma (rahalise nõude korral) temalt täitedokumendiga välja mõistetud/täitedokumendis märgitud summat (vt Riigikohtu 14. novembri 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-07, p 13). Eelviidatud seisukoht pärineb ajast, mil sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõuet ei loetud hagihinna tähenduses mittevaraliseks, vaid hagihinna määramisel kohaldati tuvastushagi regulatsiooni (

§ 125

). Sellegipoolest tuleb kolleegiumi arvates ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi hinna määramisel

§ 132

lg-te 1 ja 2 järgi võtta arvesse hageja rahaliselt hinnatavat huvi, mis vastab nõude suurusele, mille sundtäitmise lubamatuks tunnistamist hagis taotletakse. 17.2. Praeguses asjas on hageja esitanud nõude kahe sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, milles kummaski nõutakse temalt 14 000 eurot, millele lisanduvad täitekulud. Arvestades

§ 132

lg-s 5 sätestatud piirmäära, määrab kolleegium kummagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude puhul hagihinnaks 6000 eurot. Alusetult saadud 580 euro tagastamise nõude ja sellelt summalt esitatud viivisenõude puhul on hagihind

§ 124

lg 1 esimese lause ning § 133 lg-te 1 ja 2 järgi 626 eurot 49 senti (580 eurot + 46 eurot 49 senti). Eelnevast tulenevalt on hagihind pärast nõuete liitmist

§ 134lg 1 järgi 12 626 eurot 49 senti (2 × 6000 eurot + 626 eurot 49 senti).

18. Menetluskulude jaotus jääb

§ 173lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. 11

(12)2-19-6362
  1. Hageja oli menetlusabi korras vabastatud kautsjoni tasumisest, mistõttu ei ole vaja talle ka kautsjonit kaebuse osalise rahuldamise tõttu tagastada.
  2. Hagejale riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Urmas Arumäe esitas Riigikohtule taotluse, mille kohaselt palub hagejale Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest Arumäe Advokaadibürood OÜ-le mõista riigieelarvest välja koos km-ga 468 eurot (6,5 tundi × 60 eurot × 1,2). Taotluse kohaselt oli osutatud riigi õigusabi seotud järgmiste toimingutega: seniste menetlusdokumentidega tutvumine 1 t 50 min, dokumentide analüüs ja kliendile küsimuste saatmine 1 t 10 min, suhtlemine kliendi lepingulise esindajaga 45 min, kassatsioonkaebuse kavandi koostamine ja kliendile tutvumiseks saatmine 2 t 45 min. Hagejale määratud esindaja taotlus riigi õigusabi osutamise eest tasu saamiseks tuleb riigi õigusabi seaduse (RÕS) §-de 22 ja 23 ning justiitsministri
  3. juuli
  4. a määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ § 10 lg 3 alusel osaliselt rahuldada. Riigi õigusabi osutati hagimenetluses, mistõttu tasu riigi õigusabi osutamise eest on viidatud määruse § 10 lg 3 kohaselt 27 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte üle 540 euro ühes kohtuastmes. Kolleegiumi hinnangul oli esindaja põhjendatud ja vajalik ajakulu menetluse dokumentidega tutvumisele ja nende analüüsile kulunud 3 tundi ning kassatsioonkaebuse koostamise puhul 2 tundi 45 minutit, arvestades asja materjalide ning kassatsioonkaebuse mahtu ja sisu ning asjaolu, et esindaja määrati alles Riigikohtu menetluses. Kolleegium määrab hagejale määratud esindaja riigi õigusabi tasu suuruseks koos käibemaksuga 372 eurot 60 senti (5,75 tundi × 54 eurot × 1,2). Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab RÕS § 24 lg 1 järgi välja Eesti Advokatuur. (allkirjastatud digitaalselt) 12
(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.