← Eesti

1-19-9973/118

Obsah (13)§ 199§ 114§ 121§ 263§ 274§ 65§ 68§ 58§ 57§ 120§ 113§ 16§ 18

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev 8. jaanuar 2021 Kohtuasja number 1-19-9973 Kohtukoosseis eesistuja Erkki Hirsnik, liikmed Maarika Kuusk ja Ingeri Tamm Sekret

) § 114 lg 1 p-de 1 ja 2, § 274 lg 1, § 199 lg 2 p-de 5 ja 9, § 263 lg 1 p 1 ning § 121 lg 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja)

  1. juuni 2020 otsus Apellant Eduard Kase kaitsja vandeadvokaadi abi Marko Paabumets Apellatsioonimenetluse ülejäänud pooled süüdistatav Eduard Kask. Isikukood 39804072739; vahi all Tartu Vanglas; XXX; korduvalt kriminaalkorras karistatud, viimati Tartu Maakohtu
  2. mai 2018 otsusega

§ 199

lg 2 p 9 – § 25 lg 2 ja § 263 lg 1 järgi aastase vangistusega, millest tuli kohe ära kanda 5 kuud Ringkonnaprokuratuuri prokuratuur, esindaja Lõuna abiprokurör Maarja-Liisa Kõiv kannatanu A.A. kannatanu A.K. Menetluse vorm kannatanu A.R. suuline, kohtuistung 26. novembril 2020 RESOLUTSIOON 1. Tühistada Tartu Maakohtu 30. juuni 2020 otsus: - Eduard Kase süüditunnistamises

§ 114

lg 1 p 1 järgi piinaval viisil toime pandud mõrvas; - Eduard Kasele mõrva eest 17 aastase vangistuse mõistmises; - 17 aastase liitvangistuse moodustamises vangistustest, mis mõisteti Eduard Kasele mõrva, varguse, avaliku korra raske rikkumise, K.A. kehalise väärkohtlemise ja võimuesindaja suhtes vägivalla tarvitamise eest; - sellest vangistusest eelvangistusaja maha arvamise ja nõnda 16 aasta 11 kuu ja 24 päevase vangistuse mõistmise osas; 1

(19)- selle vangistuse suurendamises Tartu Maakohtu
  1. mai 2018 otsusega asjas nr 1-18-4247 mõistetud karistuse ärakandmata osa, st 7 kuuse vangistuse võrra, ja selliselt 17 aasta 6 kuu ja 24 päevase liitvangistuse mõistmise osas; - selle vangistuse suurendamises T.K. kehalise väärkohtlemise eest mõistetud aastase vangistuse võrra, mõistes nõnda 18 aasta 6 kuu ja 24 päevase liitvangistuse; - sellest vangistusest
  2. juuli 2017 otsuse alusel ära kantud aastase vangistuse maha arvamises, mõistes selliselt lõplikult kandmisele kuuluvaks karistuseks 17 aasta 6 kuu ja 24 päevase vangistuse.
  3. Mõista Eduard Kask

§ 114lg 1 p 1 järgi piinaval viisil toime pandud mõrvas õigeks.

3. Karistada Eduard Kaske

§ 114

lg 1 p 1 ja p 2 järgi julmal ja üldohtlikul viisil toime pandud mõrvas 15 aastase vangistusega.

  1. Moodustada Eduard Kasele mõrva, varguse, avaliku korra raske rikkumise, K.A. kehalise väärkohtlemise ja võimuesindaja suhtes vägivalla tarvitamise eest 15 aastane liitvangistus.
  2. Arvata sellest vangistusest maha eelvangistuse aeg, saades nõnda 14 aasta 11 kuu ja 24 päevase vangistuse.
  3. Suurendada seda vangistust Tartu Maakohtu
  4. mai 2018 otsusega asjas nr 1-18-4247 mõistetud karistuse ärakandmata osa, st 7 kuuse vangistuse võrra, saades selliselt 15 aasta 6 kuu ja 24 päevase liitvangistuse.
  5. Suurendada seda vangistust T.K. kehalise väärkohtlemise eest mõistetud aastase vangistuse võrra, saades nõnda 16 aasta 6 kuu ja 24 päevase liitvangistuse.
  6. Arvata sellest vangistusest maha
  7. juuli 2017 otsuse alusel ära kantud aastane vangistus, määrates nii lõplikult kandmisele kuuluvaks karistuseks 15 aasta 6 kuu ja 24 päevase vangistuse.
  8. Arvata karistuse kandmise alguseks
  9. juuni
  11. I.K. apellatsioon jätta läbi vaatamata ja tagastada selle esitajale.
  12. Määrata Advokaadibüroole In Jure vandeadvokaadi abi Marko Paabumetsa poolt Eduard Kasele apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 345,60 eurot (sh käibemaks). Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale saab esitada 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. PÕHIOSA Süüdistus
  13. Eduard Kasele esitati süüdistus kuue kuriteo toimepanemises. 2

(19)
  1. Esimene kuritegu leidis aset
  2. aasta kevadel või sügisel. E. Kask kasutas ühel õhtul Tartus Turu 6 asuva bensiinijaama Circle K (endine Statoil) juures füüsilist vägivalda tollal 15-aastase T.K. suhtes. Nimelt lõi E. Kask T.K. rusikaga põse piirkonda, mistõttu pidi T.K. tasakaalu säilitamiseks tagasi astuma ja tundis füüsilist valu.
  4. jaanuaril 2019 kell 18:57 võttis E. Kask Tartus XXXasuvas K.P. avalikult ära 0,5-liitrise pudeli „Öö Viina“ väärtusega 8,10 eurot, 0,5-liitrise pudeli „Ekstra Viina“ väärtusega 8,10 eurot, 0,5-liitrise pudeli „Valget Viina“ väärtusega 8,10 eurot ja 0,7-liitrise pudeli „Öö Viina“ väärtusega 11,30 eurot. Seda tegi E. Kask viinade ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Poemüüja küll sekkus, kuid see E. Kaske ei takistanud. Nii tekitas E. Kask poodi pidanud FIE-le T.E. varalist kahju 35,60 eurot.
  5. Kolmas kuritegu toimus
  6. veebruaril 2019 kella 15:30 paiku Tartus Tasku keskuse juures (Turu 2). Selles avalikus kohas rikkus E. Kask korrakaitseseaduse §-s 55 sätestatud põhimõtet, mille kohaselt avalikus kohas on keelatud käituda teist isikut häirival või ohtu seadval viisil, sealhulgas teist isikut lüüa või käituda muul viisil vägivaldselt. E. Kask kasutas nimelt T.L. suhtes füüsilist vägivalda: ta lõi kannatanut rusikaga näkku, millega põhjustas T. L füüsilist valu. Ka häiris E. Kask kolmandate inimeste rahu, sest löömist pealt näinud tuvastamata isik kutsus politsei.
  8. juunil 2019 täpselt tuvastamata ajal kasutas E. Kask Tartus XXX korteris K.A. suhtes füüsilist vägivalda: ta lõi voodis maganud K.A. rusikaga kaks korda näkku. Löögid olid sedavõrd tugevad, et K.A. kukkus voodist välja. Ka hakkas kannatanu nutma.
  10. juunil 2019 ähvardas E. Kask ajavahemikul 4:58–5:46 oma ametikohustusi täitnud Lõuna prefektuuri politseiametnikku A.R. tapmise ja tervisekahjustuse tekitamisega. Kell 4:58 märkasid politseiametnikud Tartus Ülikooli tänaval kiirabiauto juures agressiivset isikut, kelles nad tundsid ära E. Kase. Politseinikud asusid välja selgitama E. Kase agressiivsuse põhjuseid. E. Kask oli ebaadekvaatne ega allunud politseiametnike korraldustele, vaid üritas ametnikke kaklema meelitada, viidates sealjuures oma tutvustele kurjategijate seas. Politseinikud toimetasid E. Kase politseibussi ja sealt edasi Tartu Arestimajja (Riia 179a). Kogu politseibussis viibimise aja ja ka hiljem arestimajas lubas E. Kask A. R töövälisel ajal üles otsida ja talle noa kõhtu lüüa. Ähvardamine lõppes alles siis, kui E. Kask arestikambrisse toimetati. A. R oli varemgi E. Kasega oma töökohustuste tõttu kokku puutunud ja teadis E. Kaske kui vägivaldset inimest. Seetõttu võttis A.R. ähvardust reaalsena ja tundis ohtu oma elule ning tervisele.
  11. Viimane kuritegu leidis aset
  12. juunil 2019 perioodil 9:30–9:45 Tartumaal Tartu vallas Kükitaja külas K. talus. E. Kask sõitis sinna kindla sihiga viia läbi K.A. suhtes karistusaktsioon: K.A. oli E. Kase hinnangul talle võlgu jäänud. Sellest lähtuvalt süütas E. Kask elumaja, kus K.A. viibis. Ta tegi seda selleks, et K.A. tappa. E. Kask pani põlema elamu puidust trepi ees oleva esimese korruse esiku, olles teadlik, et teisel korrusel magab K.A. , kellel puudub võimalus evakuatsiooniks. Tulekahju tagajärjel maja teisele korrusele lõksu jäänud 16-aastane K.A. hukkuski. Surma tingis vingugaasimürgistus. K.A. kogu surnukehal esines põletus, mis võis olla tekkinud vahetult enne surma, suremisprotsessi ajal ja surmajärgselt kõrge temperatuuri ja leekide toimel tulekahjukoldes, kuhu kannatanu sattus elavana. Tule levik kõrvalasuvatele hoonetele suudeti peatada tänu päästeametnike kiirele sekkumisele.
  13. Et E. Kaske oli kehalise väärkohtlemise eest varemgi karistatud (Tartu Maakohtu
  14. juuli 2017 otsusega asjas nr 1-17-4421 ja Tartu Maakohtu
  15. mai 2018 otsusega asjas nr 1-18-4247), kujutab
  16. aasta kevadel või sügisel ja
  17. juunil 2019 juhtunu endast korduvat kehalist väärkohtlemist

§ 121lg 2 p 3 mõttes.

Kuivõrd E. Kaske oli Tartu Maakohtu 24. mai 2018 otsusega karistatud muu hulgas

§ 199lg 2 p 9 järgi süstemaatilise varguse eest, on 22. jaanuaril 2019 aset leidnu 3

(19)näol tegemist avaliku süstemaatilise vargusega

§ 199lg 2 p-de 5 ja 9 tähenduses.

8. veebruaril 2019 toime pandu tähendab õiguslikus mõttes

§ 263lg 1 p 1 pärast vägivaldset ehk rasket avaliku korra rikkumist.

29. juunil 2019 toimunu kujutab endast vägivalla kasutamist võimuesindaja vastu seoses tema ametikohustuste täitmisega

§ 274lg 1 järgi.

30. juunil 2019 aga pani E. Kask toime piinava, julma ja üldohtlikul tapmise ehk mõrva

§ 114lg 1 p-de 1 ja 2 tähenduses.

Maakohtu otsus

  1. Tartu Maakohus tegi otsuse
  2. juunil
  3. Selle otsuse põhisisu on selline.
  4. Maakohus tuvastas peaaegu samasugused teod, nagu kirjeldatakse süüdistusaktis. Paar erinevust süüdistusaktis väidetu ja maakohtu tuvastatu vahel siiski esineb. Esiteks ei saanud T.K. löömine toimuda
  5. aasta sügisel, sest E. Kask oli siis vanglas – T.K. lõi E. Kask
  6. aasta kevadsuvel. Teiseks ei löönud E. Kask K.A. t
  7. juunil 2019 mitte kaks, vaid ühe korra. E. Kase teod kvalifitseeris kohus samamoodi, nagu nad olid kvalifitseeritud süüdistusaktis, ja mõistis E. Kase neis tegudes süüdi. Karistused olid sellised: - T.K. löömise tõttu karistas kohus E. Kaske – kes oli pannud kehalise väärkohtlemise toime ka
  8. augustil 2016 –

§ 121lg 2 p 3 järgi korduva kehalise väärkohtlemise eest aastase vangistusega; - K.

alkoholipudelite äravõtmise tõttu karistati E. Kaske

§ 199

lg 2 p-de 5 ja 9 järgi süstemaatilise avaliku varguse eest 6 kuulise vangistusega; - T. L löömise tõttu mõistis kohus E. Kasele

§ 263

lg 1 p 1 järgi avaliku korra vägivaldse ehk raske rikkumise eest aastase vangistuse; - ka K.A. löömise tõttu karistas kohus E. Kaske

§ 121lg 2 p 3 järgi korduva kehalise väärkohtlemise eest aastase vangistusega; - A.R.

i ähvardamisegi tõttu mõisteti E. Kasele

§ 274

lg 1 järgi võimuesindaja vastu vägivalla kasutamise eest aastane vangistus; - K.A. surma põhjustamise tõttu karistati E. Kaske

§ 114lg 1 p-de 1 ja 2 järgi madalatel motiividel mõrva eest 17 aastase vangistusega.

K.A. mõrvamise eest mõistetud 17 aastase vangistusega loeti kaetuks nelja sellele kuriteole eelnenud kuriteo eest mõistetud karistused (st karistused varguse, avaliku korra raske rikkumise, K.A. kehalise väärkohtlemise ja A.R. i ähvardamise eest). Sellest 17 aastasest liitvangistusest arvati maha eelvangistuses viibitud aeg ja saadi nii 16 aasta 11 kuu ja 24 päevane vangistus.

§ 65lg 2 alusel suurendati seda vangistust Tartu Maakohtu 24.

mai 2018 otsusega asjas nr 1-18-4247 mõistetud karistuse ärakandmata osa, st 7 kuuse vangistuse võrra. Nõnda saadi 17 aasta 6 kuu ja 24 päevane liitvangistus. Seejärel moodustati

§ 65lg 1 ja § 64 lg 1 alusel liitvangistus T.K.

kehalise väärkohtlemise eest mõistetud aastasest vangistusest ja E. Kasele Tartu Maakohtu 13. juuli 2017 otsusega asjas nr 1-17-4421 mõistetud aastasest vangistusest: karistus T.K. kehalise väärkohtlemise eest loeti asjas nr 1-17-4421 mõistetud karistusega kaetuks. Seejärel suurendati

§ 65lg 2 alusel ülal nimetatud 17 aasta 6 kuu ja 24 päevast vangistust T.K.

kehalise väärkohtlemise eest mõistetud aastase vangistuse võrra, saades 18 aasta 6 kuu ja 24 päevase liitvangistuse.

§ 65lg 1 ls 2 alusel arvati viimati nimetatud liitvangistusest maha 13.

juuli 2017 otsuse alusel ära kantud aasta vangistust, saades selliselt lõplikult kandmisele kuuluvaks karistuseks 17 aasta 6 kuu ja 24 päevase vangistuse. Selle vangistuse kandmise alguseks on

§ 68lg 1 kohaselt 30.

juuni 2019 ehk päev, mil algas E. Kase eelvangistus. 11. Kuivõrd apellatsioonis vaidlustatakse vaid E. Kase süüdi tunnistamist

§ 274

(vägivald võimuesindaja vastu) ja § 114 (mõrv) järgi ning ülejäänud kuritegudesse puutuvalt ei ole ringkonnakohtul maakohtu otsusele vastuväiteid ka omal algatusel, tuuakse järgnevalt välja vaid A.R. i ähvardamist ja K.A. surma põhjustamist puudutavad maakohtu seisukohad. 4

(19)
  1. Seoses A.R. i vastase vägivallaga olid esimese astme kohtu peamised seisukohad järgmised.
  2. Kohus analüüsis tervet hulka tõendeid ja tuvastas sellise sündmuse.
  3. juunil 2019 tarvitas E. Kask ohtralt alkoholi. Umbes kell 10 õhtul kakles ta oma elukohaks olnud XX maja ees ühe inimesega. Seda kaklust pealt näinud inimene teatas kaklusest telefonitsi Häirekeskusse. Seepeale sõitsid sündmuskohale patrullpolitseinikud A.R. , R. K. ja M. O. Politseinikke märgates jooksid kaklejad minema. Varsti pärast seda läks E. Kask P.S. ja R.T. kesklinna, kus E. Kask jätkas alkoholi tarvitamist, muu hulgas Pirogovi platsil. Kuidagi sattus E. Kask Ülikooli tänaval paiknevasse kiirtoidukohta Fasters, kus ta jäi magama. Fastersi turvatöötaja äratas ta mõni minut enne kella 5 (
  4. juuni 2019 varahommikul) üles. E. Kask jooksis Fastersist minema. Et E. Kasel oli raskusi püsti seismisega ja et tema käed-jalad olid verised, otsustasid E. Kaske märganud kiirabitöötajad E. Kasele esmaabi anda. E. Kask aga ei soovinud abi saada ja hakkas käte-jalgadega vehkima. Seda märkasid patrullpolitseinikud A.R. , R. K ja M. O, kes läksid kiirabitöötajatele appi: hoidsid E. Kaske kinni, kuni meedikud said talle plaastrid peale panna. Et E. Kask oli endiselt agressiivne, vehkis käte ja jalgadega ning karjus ja tundus olevat nii alkoholi- kui narkojoobes, otsustasid politseinikud ta kainenema toimetada, et E. Kask kellelegi häda teha ei saaks. Seetõttu panid politseinikud E. Kase käed raudu ja viisid ta politseibussi, millega sõitsid arestimajja. Ka arestimajas oli E. Kask väga agressiivne ja hakkas inventari lõhkuma, mistõttu pandi ta raudadega voodi külge kinni. Kogu selle aja jooksul, mil politseinikud E. Kasega tegelesid, sõimas E. Kask neid sama hästi kui vahet pidamata erinevate roppude sõnadega. Kui E. Kaske hakati kainestuskambrisse viima, pöördus E. Kask A.R. i poole ja ütles, et ta otsib A.R. i tolle töö välisel ajal üle ja näitab siis A.R. ile, kes ta on ning tapab tolle noaga kõhtu lüües ära. E. Kask vabastati kainenemiselt kell 13:40, misjärel tuvastati tema organismis Tartu Ülikooli Kliinikumis alprasolaami (Xanaxis leiduv narkootikum – E. Kase väitel oli ta tarvitanud Xanaxit).
  5. Muid omavahel kooskõlas olevaid tõendeid ei lükka ümber E. Kase öeldu. Lisaks on E. Kase ütlused vastakad: ta on end nii süüdi tunnistanud kui ka süüdistust eitanud. Ka on E. Kask öelnud, et ta oli väga purjus ega mäleta suurt midagi, aga ta siiski võis sellise teo toime panna, kui sai aru, et ta tahetakse kambrisse paigutada ja politseinikud seda tegema hakkasidki.
  6. A.R. il oli alust arvata, et E. Kask viib oma ähvarduse täide. E. Kask polnud A.R. i ähvardades mitte üksnes verbaalselt, vaid ka füüsiliselt agressiivne. A.R. oli E. Kasega tööalaselt aastaid kokku puutunud ja teadis, et tegemist on väga vägivaldse inimesega. E. Kase vägivaldsust kinnitavad karistusregister ja politsei andmebaasi väljavõte. Lisaks on E. Kask löönud oma ametikohustusi täitnud politseinikku. See juhtus ööl vastu
  7. juulit 2017 Tartu kesklinnas. KrMS § 203 lg 1 p 1 alusel see menetlus lõpetati. Sellistest teadmistest lähtuvalt pidas A.R. väga võimalikuks, et E. Kask ründab teda näiteks noaga selja tagant.
  8. E. Kask pani teo toime kavatsetult: eesmärgiga pääseda kainenemisele paigutamisest ning kättemaksuks arestimajja toimetamise eest ning ka selle eest, et teda arestimajas ei vabastatud. Tegu oli õigusvastane ja süüline. See tuleb kvalifitseerida

§ 274lg 1 järgi vägivallaks ametikohustusi täitnud võimuesindaja vastu.

  1. K.A. tapmise osas on maakohtu põhilised seisukohad sellised.
  2. Pikalt peatutakse K.A. surmale eelnenud päevadel juhtunul. Maakohus toob välja paljudes erinevates (eeskätt isikulistes) tõendites ilmneva kohati küllaltki vastuolulise teabe. Mingil põhjusel muutusid E. Kase ja K.A. suhted mõni päev enne K.A. surma väga halvaks. Sellega seoses on eeskätt oluline niisugune teave.
  3. juunil 2019 olevat joonud seltskond inimesi, sh E. Kask ja K.A. , E. Kase korteris alkoholi. E. Kask olevat magama jäänud ja järsku olevat helisenud 5

(19)tema telefon. Sellele olevat vastanud K.A. . Helistajateks olevat olnud (E. Kasele tuttavad) „venelased“. Mõnel pool viidati V.P. ja A.K.; läbi käis ka A.Z. nimi. K.A. olevat hakanud helistajatega n-ö lõõpima: olevat öelnud, et parajasti käib pidu ja on kõvasti viina ning helistajad võiksid ka kohale tulla. E. Kask olevat ärganud ja saanud aru, et K.A. oli tema telefonile vastanud ning seepeale vihastunud. Venelased olevat korduvalt uuesti helistanud, aga telefonile ei olevat enam vastatud. Mingi hetk aga olevat venelased jõudnud E. Kase maja ette ja E. Kask ning K.A. olevat läinud neile sinna vastu. Sealtpeale muutusid käsitletud tõendid eriti vastukäivateks. Mitmelt poolt ilmnes, et varem karistatud inimesed hakkasid K.A. t nende aja raiskamise (pika ootamise) eest raha nõudma. Ka väitsid mõned ütluste andjad, et K.A. pillas purjuspäi maha ja tegi nii katki ühe venelase telefoni, mistõttu hakati K.A. t selle eest raha nõudma. Käisid läbi summad 20, 40 ja 60 eurot. E. Kask olevat korterisse tagasi tulnud, aga K.A. olevat koos venelastega minema läinud. Mõni aeg pärast seda olevat E. Kask ja R. T läinud ühe telefonikõne peale Atlantise taha, kus olevat olnud venelased ja K.A. . Mõnest tõendist ilmneb, et E. Kask pidi venelaste rahustamiseks andma noile oma portatiivse kõlari, et K.A. midagi ei tehtaks. Siis olevat E. Kask, K.A. ja R. T uuesti E. Kase juurde läinud ja seal lõigi K.A. peale vihane E. Kask magama jäänud K.A. t (vt käesoleva otsuse p 5). Sellega ei olevat asi piirdunud. Venelased olevat jätkanud K.A. t raha nõudmist ja ähvardanud, et kui K.A. ära ei maksa, muutub tema „võlg“ üha suuremaks. K.A. olevat palunud
  1. juunil 2019 oma sõbral E.E. end viia autoga tema ja ta vanaema A.K. elukohta, Tartust ca 15 kilomeetri kaugusel asunud K. tallu. Seda olevatki E. E teinud: peale K.A. olevat ta võtnud auto peale ka oma sõbra G.M. ja kaks K.A. t raha tahtnud venelast. K.A. olevat palunud vanaemalt raha, sest muidu ta tapetavat ära. Vanaema olevatki K.A. raha andnud ja K.A. omakorda olevat andnud venelastele 20 eurot. Seepeale olevat E. E venelased ja G. M Tartusse tagasi toonud. K.A. ga olevat aga soovinud suhelda ka E. Kask, kes oli seoses venelastega juhtunuga K.A. peale väga pahane. E. Kask proovis K.A. t
  2. juunile 2019 järgnenud päevadel telefoni teel korduvalt kätte saada, ent K.A. E. Kase telefonikõnedele ei vastanud. K.A. olevat hoopis jäänud K. tallu: seda just seetõttu, et tal oli E. Kase ees hirm tekkinud.
  3. juuni 2019 õhtul saatis E. Kask Facebook Messengeris oma tüdruksõbrale P. S sõnumi, et ta tahab K.A. BMW-ga otsa sõita, mispeale P. S soovitas „pigem peksa“.
  4. juunil 2019 saatis G. M E. E Facebook Messengeris sõnumi „Aga pmst eedu tahab K kasti peksta“.
  6. juunil 2019 toimus maakohtu hinnangul selline sündmus.
  7. juunile 2019 eelnenud öösel tarvitas E. Kask koos R. T ja paari teise inimesega Tartus erinevates kohtades alkoholi. Hommikuks olid E. Kask ja R. T jäänud kahekesi. E. Kask ütles R. T, et ta tahab minna K.A. juurde K. tallu, et K.A. „lõuga panna“. R. T ütles, et ta tuleb E. Kasega kaasa. K. tallu otsustati sõita taksoga. Selleks käis E. Kask korraks oma ema I.K. juures ja küsis tollelt 10 eurot, mille I. K. E. Kasele andiski. Kell 8.45 helistas E. Kask K.A. , ent too ei vastanud kõnele. Kell 8.50 said E. Kask ja R. T Circle K tankla ja Kivi Konsumi lähedal kokku. Paar minutit pärast kella 9 kutsus R. T Facebooki grupi „Kained juhid“ alt Circle K tankla juurde A.A.. A. A saabus kell 9.
  8. E. Kask ja R. T istusid A. A autosse ja palusid end sõidutada K. talu juurde (ja selgitasid, kus see täpsemalt asub). Kella 9.30 paiku jõudis A. A pärale. E. Kase palvel peatas A. A auto u 100 meetrit enne talu. E. Kask ja R. T väljusid autost ning palusid A. A end oodata, lubades peagi tagasi tulla. A. A jäigi ootama. E. Kask ja R. T hakkasid kõndima K. talu poole. Sinna jõudes märkasid nad, et talu uks on pärani lahti ja ukse ees on kardin. E. Kask ja R. T vaatasid aeda ja nägid, et seal kedagi ei ole. E. Kask läks seejärel majja sisse ja R. T jäi maja väliskoridori väljapoole kardinat E. Kaske ootama. Majja jõudnuna käis E. Kask nii esimesel kui ka teisel korrusel. Teisele korrusele K.A. tuppa jõudnuna nägi E. Kask K.A. t voodis magamas. E. Kask otsustas, et ta tapab K.A. , pannes maja põlema. Et K.A. ei saaks telefoni teel abi kutsuda, võttis E. Kask kaasa K.A. telefoni. Seejärel läks E. Kask trepist alla ja süütas tal kaasas olnud välgumihkliga silma jäänud riideesemed ning realiseeris nõnda oma varasema kavatsuse K.A. tappa. Need riideesemed viskas ta esikus puitpõrandale trepi ette ja jooksis ise majast välja. Kui R. T E. Kaske välja jooksmas nägi, eeldas ta, et E. Kask oli majast midagi varastanud. Koos liiguti kiiresti A. A juurde, kes viis nad tagasi 6
(19)Tartusse. Puitpõrand ja puidust trepp võtsid põlevaist riideesemeist väga kiiresti tuld ja tuli levis ruttu teise korruse tubadesse. Nii oli K.A. evakuatsioonitee läbi lõigatud. K.A. üritas põgeneda akna kaudu, ent see tal ei õnnestunud: K.A. sai kõrge temperatuuri ja leekide toimel üle kogu keha põletuse ja suri vingugaasimürgistusse. Põlengut märkas talu lähedal olnud A. K, kes helistas kell 9.49 Häirekeskusse. Esimene tuletõrjeauto saabus kell 10.14 ja tulekahju kustutati.
  1. Enamike äsja välja toodud sündmuste osas kohtu hinnangul kuigivõrd vaidlust ei ole. Küll aga ei ole menetlusosaliste vahel üksmeelt selles, mida täpsemalt E. Kask talus sees olles tajus ja tegi.
  2. E. Kask väitis, et ta vaatas majas olnud ruumid läbi: seda nii esimesel kui ka teisel korrusel. K.A. t ta kusagil ei näinud. Ülakorruselt alla tagasi jõudnuna hakkas ta igavusest välgumihkliga mängima: ta tahtis panna põlema ühte toolil olnud väikest riideeset ja seda seejärel ahju visata. Riidetükk süttis ootamatult kiiresti ja kukkus maha. E. Kask kustutas riidetüki jalgadega ära.
  3. Kohus E. Kase väiteid ei uskunud ja seda järgmistel põhjustel.
  4. Esiteks on E. Kask andnud erinevaid ütlusi. Nimelt ütles E. Kask
  5. oktoobril 2019 oma vahistamise pikendamise istungil, et ta nägi teisel korrusel voodil K.A. t. E. Kase praeguses menetluses antud selgitusel kõneles ta
  6. oktoobril 2019 eelkirjeldatud viisil tulenevalt politseiuurija I,K, öeldust: niikuinii tõendatavat E. Kase süü ära ja E. Kasel olevat mõistlik üles tunnistada. Selliseid etteheiteid politseiniku aadressil pidas kohus põhjendamatuteks: E. Kasel oli alati võimalus konsulteerida kaitsjaga.
  7. Ka on võimatu see, et E. Kask ei märganud K.A. t: magamistuba oli väike, 11,7 ruutmeetrine ja seal oli vaid üks voodi.
  8. E. Kase ütluste paika pidamatust kinnitab ka see, et ta väljus majast suure kiiruga. See viitab E. Kase vahele jäämise hirmule ja soovile ise tulekahjukoldest pääseda.
  9. Samuti on oluline, et E. Kask K.A. peksa ei andnud: E. Kasel oli soov K.A. kätte maksta ja ta valis selle soovi täitmiseks peksmisest märksa hirmsama meetodi.
  10. Tähele tuleb panna ka seda, et E. Kask oli varemgi magava K.A. suhtes kuriteo toime pannud:
  11. juunil 2019 K.A. t lüües.
  12. Süütamine leidis aset just esikus puitpõrandal ja K.A. ni viinud puittrepi juures. See kinnitab E. Kase kavatsust K.A. ära tappa. Kui E. Kask oleks tahtnud kohaldada leebemaid karistusmeetmeid, oleks ta võinud süüdata maja väljastpoolt või panna riideesemed põlema kiviplaatidega kaetud pesuruumis: sellisel juhul oleks võinud K.A. majja põlemisest pääseda.
  13. Eeltoodu pinnalt asus kohus seisukohale, et E. Kask tappis K.A. kavatsetult. Ka tegi ta seda õigusvastaselt ja süüliselt.
  14. Tegemist on mõrvaga

§ 114lg 1 p-de 1 ja 2 mõttes.

Elusana tulekoldesse jäämine ja seal elusalt põlemine kuni vingumürgistuse saamiseni on kahtlemata piinav ning ühtlasi äärmiselt julm viis inimese tapmiseks. Julm oli ka K.A. mobiiltelefoni kaasa võtmine, kuna sellega muudeti K.A. jaoks võimatuks endale telefoni teel abi kutsumine. Ka oli tapmine üldohtlik. Halbade asjaolude kokkusattumisel oleks tuli võinud levida mitte üksnes teistele hoonetele K. kinnistu piires, aga ka kõrval oleva kõrge haljastusega hoonestatud Lombi kinnistule. Tapmine toimus ka madalatel motiividel

§ 58p 1 tähenduses.

Seda seetõttu, et E. Kask soovis end kehtestada temale mitte allunud K.A. suhtes tulenevalt sellest, et viimane ei tasunud temalt alusetult nõutud 60 eurot ja 7

(19)hakkas end E. Kase eest varjama. E. Kase käitumine oli kantud nii kättemaksust kui ka soovist tagada endale oma kuritegelike kalduvustega tutvusringkonnas senisest suurem autoriteet. E. Kasele on omane enda heaolu kasvatamine teiste arvelt ja hoolimatus teiste suhtes. E. Kase senisest ellusuhtumisest nähtuvalt ei ole majas inimese ära põletamine tema jaoks midagi erakordset. 31. E. Kasele mõrva eest 17-aastast vangistust mõistes lähtus kohus sellistest motiividest. E. Kase süü on väga suur. Esineb kolm raskendavat asjaolu: piinarikkus, julmus ja üldohtlikkus. E. Kask sooritas mõrva kavatsetult alles 16-aastase inimese suhtes, kellel oli suur osa elust alles elamata. Karistust kergendab see, et E. Kask vabandas K.A. lähedaste eest (

§ 57

lg 2) ja kahetseb oma tegu (

§ 57lg 1 p 3).

Karistust raskendab

§ 58

p 1 tähenduses mõrva sooritamine madalatel motiividel, enese kehtestamiseks ja oma autoriteedi tõstmiseks. Eluaegset vangistust ja ka maksimaalset tähtaegset ehk 20 aastast vangistust ei saa E. Kasele mõista seetõttu, et ta oli kuritegu toime pannes alles noor ja on seda veel praegugi.

  1. K.A. isa A.A. 100 000 eurose mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldas kohus 15 000 euro ulatuses. Kahjuhüvitist tingiv erandlik asjaolu võlaõigusseaduse (VÕS) § 134 lg 3 tähenduses on see, et K.A. surm saabus majja sisse põletamise tõttu ja A. A nägi pealt nii põlengut kui ka seda, kuidas tema poja surnukeha majast välja toodi. Siiski ei saa A. A mõista välja 100 000 eurot, vaid sümboolse 15 000 eurot, sest K.A. ei elanud enam A. A juures, vaid oma vanaema A. K pool ning K.A. suhted A. A olid küllaltki kehvad ja külmad.
  2. A. K esitas kolm kahjunõuet, millest kohus rahuldas vaid ühe ja sedagi osaliselt. Rahuldamata jäi 150 000 eurone mittevaralise kahju hüvitamise nõue tulenevalt K.A. hukkumisest, sest A. K ei teadnud põlengut vaadates, et K.A. on põlevas majas. 100 000 eurose nõude hüvitada talle mittevaraline kahju, mis tekkis K. talu hävimise tõttu rahuldas kohus 7000 euro ulatuses. A. K oli pikki aastaid tema koduks olnud maja suhtes eriline huvi. Samas on maja nüüdseks kindlustuslepingu alusel täielikult renoveeritud, seal elatakse sees ja E. Kask on varatu isik. Seetõttu tuleb A. K välja mõista sümboolsed 7000 eurot. Rahuldamata jäi A. K nõue hüvitada talle 87 639,17 eurot, mis oli A. K väitel vahe maja renoveerimise maksumuse ja kindlustulepingu alusel välja maksmisele kuuluva vahel: kohus leidis, et kindlustusandja hüvitas A. K temal tekkinud varalise kahju täiel määral. Menetlus ringkonnakohtus
  3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni E. Kase kaitsja vandeadvokaadi abi Marko Paabumets. Esiteks palub kaitsja maakohtu otsuse tühistada E. Kase süüdi tunnistamises

§ 274lg 1 järgi ja mõista süüdistatava õigeks.

Teiseks soovib kaitsja seda, et maakohtu otsus tühistataks E. Kase süüdi tunnistamises

§ 114lg 1 p-de 1 ja 2 järgi.

E. Kask on vaja mõrvasüüdistuses õigeks mõista. Alternatiivselt taotleb apellant E. Kasele mõrva eest maakohtu mõistetust kergema karistuse mõistmist. Oma taotlusi põhistab kaitsja nõnda. 35. Kõigepealt peatutakse taotlusel E. Kask

§ 274lg 1 järgi õigeks mõista.

Maakohus hindas A.R. i ütlusi valikuliselt. A.R. i on oma pikaajalise politseitöö jooksul pidanud taluma igal aastal tuhandete joobes inimeste räuskamist ja praalimist. Nende tuhandete muude juhtumite suhtes aga kriminaalmenetlusi alustatud pole või vähemasti A.R. ei mäleta selliseid menetlusi. A.R. tunneb E. Kaske juba imikust peale ja peab teda kuritegelikuks. Seega ei ole A.R. objektiivne, vaid tunneb E. Kase suhtes vihavaenu. Polnud põhjust arvata, et E. Kask viib oma ähvarduse täide: E. Kask oli 20 aastane alkoholi ja narkootikumide mõju all olnud nooruk. Ähvardus oli umbisikuline. A.R. i ütluste kohaselt ähvardas E. Kask ka A.R. i paarimehi, kuid viimased millegipärast avaldust ei teinud. R. K väitel oli ähvardus suunatud kõigi poole. Täielikult on tõendamata ja põhjendamata 8

(19)maakohtu seisukoht, et E. Kask ähvardas A.R. i pääsemaks kainenemisele paigutamisest ja kättemaksuks tema arestimajja toimetamise eest ning selle eest, et teda arestimajast ei vabastatud.
  1. Järgnevalt tuuakse välja K.A. tapmisega seotud vastuväited. E. Kase tegu võib endast kujutada K.A. surma ettevaatamatut põhjustamist. Maakohtu otsus on raskesti jälgitav ja raskesti arusaadav. E. Kask ei soovinud panna põlema mitte maja, vaid riideid. R. T rääkis E. Kask mitte K.A. tapmisest, vaid K.A. peksa andmisest. K.A. ja E. Kase suhted ei olnud väga halvad: K.A. oli vaid mõneti solvunud. Sellest, et ta tahetakse ära tappa, rääkis K.A. A. K pigem selleks, et too talle raha annaks. A. K väitel vene poisid K.A. t midagi välja ei pressinud. „Kasti panema“ on noorte žargoon, mis tähendab peksa andmist. Sellisest väljendist ei saa tuletada E. Kase K.A. tapmise tahtlust. E. Kask soovis K.A. t vaid õpetada. Tahtnuks E. Kask K.A. t tappa, poleks ta valinud sedavõrd omapärast ja ebatõenäolisemat tapmisviisi, nagu esikus riiete süütamine. E. Kask lootis riiete süütamisega K.A. t ehmatada. Ka lootis E. Kask seda, et tulekahju ei tekigi. Samuti võis E. Kask loota sellele, et keegi tulekahju avastab ja et majas on suitsuandur. Kui suitsuandur oleks huilanud, oleks K.A. võinud pääseda. Sellise kahtluse oleks pidanud tõlgendama E. Kase kasuks. Tõendatud ei ole maakohtu väide, et K.A. sai põletushaavad elusast peast. Tõendamata on ka väide, et K.A. , kelle surnukeha leiti voodi kõrvalt, jõudis voodist lahkuda ja hakkas siirduma akna poole. K.A. pidi saama vingugaasimürgituse enne seda, kui trepp tuld võttis. Eksperdi järeldustest ilmneb, et surma põhjustas vingugaasimürgitus, mitte põletus kehal. Vingugaasi mõju on kiire, mistõttu K.A. ei saanud tunda valu. Kui E. Kase süüditunnistamine jõusse jätta, peaks tulenevalt E. Kase noorusest ja süü suurusest vähendama E. Kase karistust.
  2. Prokuratuur vaidleb apellatsioonivastuses apellatsioonis esitatud väidetele vastu, tuues eeskätt välja järgmist.
  3. Kõigepealt esitatakse

§ 274puutuvad väited.

Jääb selgusetuks, milline seos on varasemate kriminaalasjade arvu teadmise ja hirmu tundmise vahel. A.R. selgitas, et ta on pöördunud varemgi uurija poole, kui on võtnud oma ähvardamist reaalsena. Riigi Teatajast on leitavad vähemalt kaks kohtuotsust (kriminaalasjad nr 1-13-1358 ja 1-14-2372), milles on A.R. kannatanu olnud. A.R. selgitas, et teda rünnanud, ähvardanud või solvanud inimesi on karistatud – ta üksnes ei tea, millise seadusepügala järgi. Ähvardus ei olnud umbisikuline. A.R. selgitas, et E. Kask ähvardas noa just temale kõhtu lüüa, mitte aga tema paarimeestele. Seda kinnitas M. O.

  1. K.A. tapmise osas leitakse järgmist. Otsuses on täpselt ja üksikasjalikult välja toodud, kuidas kujunes E. Kasel motiiv panna K.A. vastu toime eluvastane kuritegu. Meelevaldne ja asjakohatu on viide sellele, et suitsuandur oleks võinud päästa K.A. elu. Asjatundja väitel poleks K.A. olnud kuidagi võimalik end trepi kaudu päästa. Lisaks oli E. Kask kaasa võtnud K.A. telefoni, et viimane ei saaks abi kutsuda. Eksitav on väide, et K.A. ei saanud põletushaavu elusast peast. Surnukeha ekspertiisiaktist nähtuvalt sattus K.A. tulekahjukoldesse elavana. Kergemat karistust E. Kasele mõista ei saa.
  2. E. Kase ema I.K. saatis ringkonnakohtule avaldusena pealkirjastatud dokumendi, milles I.K. selgitab, et ta pole nõus A. K hagiavalduse ega A. A rahanõudega.
  3. Ringkonnakohtu istungiga seoses toimusid järgmised sündmused.
  4. Enne istungit esitasid E. Kask ja tema kaitsja taotluse kuulata E. Kask K.A. surma põhjustamise osas uuesti üle: E. Kask soovivat kõneleda asjadest nii, nagu nad tegelikult olid. Selle taotluse kohus rahuldas ja E. Kask kuulatigi üle. Lühidalt oli E. Kase ütluste sisu selline. E. Kask läks koos R. T majja sisse K.A. t otsima. E. Kask käis esimese korruse ruumides, R. T aga teisel korrusel. Kui R. T alla tagasi jõudis, päris E. Kask temalt, kas ta K.A. t nägi. R. T vangutas pead. 9

(19)Seejärel pani E. Kask välgumihkliga ühed majas olnud riided põlema. Miks ta seda tegi, ei osanud E. Kask selgitada. Pärast seda jooksid E. Kask ja R. T majast välja takso juurde ning sõitsid Tartusse.
  1. Kaitsja jäi apellatsioonis ja prokurör apellatsioonivastuses esitatud seisukohtade juurde. A. A sõnul olevat K. talus suitsuandur olnud. E. Kase väitel ei tahtnud ta K.A. t tappa. Ringkonnakohtu seisukoht
  2. Ringkonnakohus käsitleb kõigepealt E. Kase süüdi tunnistamist vägivalla tarvitamises võimuesindaja vastu (I), analüüsib seejärel K.A. surma põhjustamisega seonduvat (II) ja peatub viimaks ülejäänud teemadel (III). (I) A.R. i ähvardamine
  3. A.R. i ähvardamise osas on kaitseväiteid kolm, kusjuures suuresti keskendub kaitsja järgnevalt teisena välja toodavale väitele.
  4. Apellandist võib aru saada nõnda, et E. Kase vastutus peab ära langema juba seetõttu, et E. Kask ei suunanud oma ähvardust mitte A.R. i, vaid kõigi kolme temaga tegelenud politseiniku poole. Esiteks pole kuigivõrd lihtne mõista, miks peaks vastutus ähvardamise eest ära langema seetõttu, et A ähvardatuks ei ole üksnes B, vaid lisaks B-le ka C ja D. Tõsi, see võib omada tähtsust ähvardamise tõsiselt võetavusse puutuvalt: kui keegi ähvardab tervet hulka inimesi, võib olla vähem alust karta seda, et ähvardaja viib oma ähvardus täide, võrreldes olukorraga, kus ähvardaja pöördub vaid ühe inimese poole. Tuleb siiski nõustuda prokuratuuri ja maakohtuga, et E. Kask pöördus noaga löömisest kõneldes selgesti just A.R. i poole. E. Kask selles osas kuigivõrd konkreetseid ütlusi ei andnud: tema väitel oli ta purjus ega mäleta juhtunu detaile, küll aga võis ta tema järjekordselt kainenemiskambrisse paigutamisest kuulnuna vihahoos midagi öelda (kd 5, tl 51–52). R. K sõnul kuulis ta noaga löömise ähvardust, ent ta täitis parajasti laua taga pabereid ega saanud seetõttu aru, kellele E. Kask selle ähvarduse suunas (kd 4, tl 111). M. O väitel suhtles A.R. parajasti E. Kasega, kui viimane väga ärritunult ütles, et annab A.R. ile nuga (kd 5, tl 17–20). A.R. i kinnitusel lubas E. Kask ta üles otsida ja talle noa kõhtu lüüa (kd 4, tl 96–105). Politseinike ütlused on igati loogilised, jälgitavad ja vastuoludest vabad. Kõigiti mõistetav on ka R. K väide, et tema noaga lüüa lubamise situatsiooni dokumentide täitmise tõttu ei näinud. M. O ja A.R. i ütlused aga kummutavad igasugused kaitsja tõstatatud kahtlused: E. Kask lubas A.R. i noaga lüüa.
  5. Suuresti on kaitsja kontsentreerunud aga väitele, et E. Kase ähvardus polnud tõsiselt võetav ehk polnud põhjust karta selle ähvarduse täideviimist

§ 120

ja seega ka

§ 274mõttes.

Sellegi argumendiga ringkonnakohus ei soostu.

  1. Alus karta ähvarduse täide viimist tuleb objektiivses mõttes tuvastada n-ö kahetasandiliselt. Kõigepealt on vaja teha selgeks, kas selline alus esines ähvardatul. Kui ähvardatu ähvardust tõsiselt ei võta, pole mingit põhjust ähvarduse tõsiselt võetavust jaatada (vt ka RKKKo 3-1-1-59-11, p 9.1). Kui aga ähvarduse adressaat ähvarduse ellu viimist tõepoolest pelgama hakkab, ei tähenda see veel, et esineb alus karta ähvarduse täide viimist. Nimelt ei saa kellegi kriminaalvastutus sõltuda üksnes kannatanu emotsionaalsest reaktsioonist: ähvardus peab tunduma reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale (vt ka RKKKo-d 3-1-1-59-11, p 9.2 ja 1-19-1849/43, p 24).
  2. Kriminaalkolleegiumil puudub igasugune alus arvata, et A.R. valetas, kui ütles, et talle tundus E. Kase ähvardus reaalne. Täpsemini viitas A.R. sellele, et tema teadis E. Kaske juba palju aastaid vägivaldse inimesena ja pidas kõigiti võimalikuks, et E. Kask võib teda näiteks selja tagant noaga 10

(19)rünnata. Kuidagi ei veena ringkonnakohut kaitsja väide, et A.R. on oma töö tõttu talunud palju ähvardusi, pole kunagi nendega seoses kellegi poole pöördunud ega võtnud ka E. Kase öeldut seetõttu tõsiselt. Ei ole õige öelda, et A.R. ei ole seni ähvardustest kellelgi teada andnud. Ringkonnakohus usub A.R. i öeldut, et kui ta on ähvardust tõsiseks pidanud, on ta varemgi menetlemise algatamiseks avaldusi teinud. Seda kinnitab ka prokuratuuri märgitu, et juba Riigi Teatajast on leida mitu kriminaalasja, kus A.R. on olnud kannatanu. 50. Eelnevast nähtuvalt saab olukorras, kus ähvardatul tekkis hirm,

§ 120

(või § 274) objektiivset koosseisu eitada vaid siis, kui see hirm ei olnud n-ö kõrvalt vaadates ratsionaalne. Teisisõnu tuleb juhtunut hinnata normatiivselt ja otsustada, kas ohvri kartus oli adekvaatne või mitte. Ringkonnakohtu meelest oli A.R. il tekkinud usk, et E. Kask võib lubatu ellu viia, adekvaatne.

  1. A.R. i tuginemine E. Kase isikule on igati põhjendatud ka juhtunut kõrvaltvaataja positsioonilt hinnates. E. Kase näol on tema noorusest hoolimata tegemist paadunud kurjategijaga, kes rikub väga tihti väga erinevaid õigushüvesid. Muu hulgas on E. Kask korduvalt vägivallatsenud, seda isegi politseiniku suhtes. Asjakohatu on kaitsja väide, et A.R. i suhtumine E. Kasesse ei olnud objektiivne, vaid põhines vihavaenul. A.R. i enda arusaamise osas pole see niikuinii oluline: ähvarduse tõsiselt võetavust ohvri silmis ei väära ka see, kui ähvardus näib ohvrile tõene vaid ähvardaja suhtes esineva alusetu vihavaenu tõttu. Tõsi, põhjendamatu vihavaen või ebaobjektiivne suhtumine ähvardajasse võiks mõnikord tingida ähvardamise objektiivse koosseisu eitamise tulenevalt sellest, et keskmisele kõrvaltvaatajale ähvardus reaalne ei näinud. Praegu aga midagi sellist ei ole: nagu märgitud, oli igati õige A.R. i hinnang, et E. Kask on vägivaldne retsidiivne kurjategija.
  2. E. Kase isikut tuleb arvesse võtta veel teisestki aspektist. Tegemist on suurt kasvu noormehega. Väär on kaitsja arusaam, nagu kõneleks E. Kase noorus selle poolt, et tema ähvardust ei maksa karta. Vastupidi: kriminoloogiline reaalsus ja ringkonnakohtu kogemus kinnitavad seda, et (vägivalla)kuritegevus on tihtipeale just noore mehe nägu. Mõne noormehe ähvardusele lisab täiendavat kaalu see, kui noormees näib füüsiliselt võimekas – ja seda E. Kask oma kasvu tõttu näibki.
  3. Seoses E. Kase persooniga tõstab ähvarduse tõsiselt võetavust veel kolmaski aspekt. E. Kask kuritarvitab alkoholi ja muutub selle meelemürgi najal pahatihti vägivaldseks. Seega ei ole võimalik nõustuda kaitsjaga, et E. Kase alkoholijoove viitas sellele, et ähvarduse täide viimist polnud põhjust peljata – kainelt ei oleks E. Kask midagi ette võtnud. Tõsi, kaitsjal on ilmselt õigus selles, et kainena oleks E. Kasest lähtunud oht ehk tõesti madal olnud. Tuleb aga meeles pidada seda, et E. Kask oli väga sageli purjus – ja seetõttu ka väga sageli ohtlik.
  4. Ähvarduse tõsiselt võetavust hinnates peab analüüsima sedagi, millises situatsioonis täpsemalt oleks võinud E. Kase rünne A.R. ile toimuda ja kas sellise olukorra tekkimine näis reaalne. Kõigepealt oleks see rünnak võinud aset leida näiteks olukorras, kus A.R. il tekib oma töö tõttu vajadus jälle E. Kasega tegeleda. Pidades silmas seda, et A.R. i töö ongi patrullis käia ja et E. Kase senine elu on olulises ulatuses seisnenud korra rikkumistes Tartus, oli selline stsenaarium igati mõeldav. Mõeldav oli veel teinegi stsenaarium: E. Kask otsib A.R. i tollele (kas avalikult või salaja) kallale minemiseks üles. Tõsi, E. Kase sellise käitumise tõenäosus oli esimesena märgitust – juhuslik taaskohtumine – madalam. Samas kinnitab K.A. ga juhtunu, et sellist ohtu ei saa pidada pelgalt teoreetiliseks. A.R. i oleks E. Kasel ehk veelgi enam põhjust „karistamiseks“ üles otsida olnud kui K.A. t: vabaduse võtmist (kambrisse sulgemise läbi) võib ju pidada intensiivsemaks E. Kase vastaseks „ründeks“ kui seda, millega sai hakkama K.A. (vt selle kohta käesoleva otsuse p 60). 11

(19)
  1. Ähvardamise tõsiselt võetavust ei saa eitada ka viitega sellele, et kohe pärast ähvardamist pandi E. Kask kainenemiskambrisse ja seetõttu ei saanud ta A.R. ile midagi teha: tema ja A.R. i vahel oli raske metalluks. Sellist argumenti esitades võiks otsida abi Riigikohtu otsusest nr 1-19-1849/43 või ka Tartu Ringkonnakohtu otsusest nr 1-19-2550/
  2. Need otsused tõid ähvardaja õigeks mõistmise suuresti kaasa seetõttu, et ähvardajaks olnud vangil ei olnud kambris olemise tõttu võimalik ähvardatud vanglaametnikule kallale minna. Siiski on olukord praegu teistsugune. Otsustes nr 1-19-1849/43 ja 1-19-2550/128 lahendati juhtumeid, kus ähvardajad kandsid pikaajalist vangistust. Praegu oli aga nii A.R. il kui ka objektiivsel kõrvaltvaatajal igati põhjust arvata, et E. Kask pääseb loetud tundide pärast vabadusse (nagu juhtuski) – ja seejärel võivadki ülal märgitud ohud realiseeruda.
  3. Seoses teise kaitseväitega peatub ringkonnakohus lõpetuseks veel kord kaitsja arusaamal, et A.R. oli kogenud ja karastunud politseinik, mistõttu ei saa ähvarduse tõsiseltvõetavusest rääkida. Kui eelnevalt käsitles kolleegium seda seisukohta A.R. i perspektiivist (vt käesoleva otsuse p 49), peatutakse nüüd objektiivse kõrvaltvaataja nägemusel. Kuidagi ei saa nõustuda (kaitsja poolt (konkludentselt) esitatud) seisukohaga, et politseinik ei tohi oma ametiseisundi tõttu ähvardusi tõsiselt võtta (ehk ähvarduste talumine on n-ö politseiniku palga sees). Mõningal määral võib tõepoolest nõuda politseinikult enam kui reakodanikult – ja seetõttu võib mõnikord tõesti olla tarvis öelda, et ehkki politseinik pidas ähvardust reaalseks, ei saa sellist hinnangut pidada tema ametist lähtuvalt adekvaatseks (ja et see välistab ähvardaja karistamise ähvardamise eest). Kusagil – ja sugugi mitte väga kõrgel – asub aga lävend, mille ületamisel muutub igati kõlblikuks ähvardamise objektiks ka politseinik. Ülal märgitust tulenevalt E. Kask praegu selle lävendi ületas.
  4. Kolmandaks heidab kaitsja maakohtule ette, et tõendamata ja põhjendamata on seisukoht, et E. Kask ähvardas A.R. i pääsemaks kainenemisele paigutamisest ja kättemaksuks tema arestimajja toimetamise eest ning selle eest, et teda arestimajast ei vabastatud. Ringkonnakohtu hinnangul on seegi etteheide alusetu. On ilmne, et E. Kase ähvardamise tingis A.R. i tegevus E. Kase kainenema paigutamisel. Ka E. Kask ise selgitas kohtuistungil, et ta muutus tema uuesti kambrisse panemise tõttu väga vihaseks (kd 5, tl 51). (II) K.A. surma põhjustamine
  5. K.A. surmast kõneldes on maakohtu otsus kaitsja hinnangul raskesti jälgitav ja raskesti arusaadav. Osaliselt ringkonnakohus selle väitega nõustub. Maakohus on tsiteerinud paljusid tõendeid, eeskätt ütlusi. Samas pole sugugi mitte alati aru saada, mida maakohus nende ütluste põhjal järeldab: kas ta peab ütlusi tõele vastavaks ja tuvastab mingi sündmuse selliselt, nagu seda ütlustes kirjeldatakse või mitte. Ringkonnakohus kordab oma varasemat seisukohta, et kõige selgem oleks kohtu poolt tuvastatud sündmuste käik siis, kui kohus tooks kõigepealt selle sündmuse välja ehk n-ö jutustaks (kronoloogiast lähtudes) loo, ilma kõnelemata midagi tõenditest ega andmata ühtegi õiguslikku hinnangut. Kuidas loo hästi jutustamine välja näeb, nähtub näiteks ühest hiljutisest Riigikohtu lahendist: asi nr 1-19-8038/67, p-d 9–
  6. Tõendite analüüs võiks järgneda selle loo jutustamisele ehk tuleks öelda, mille alusel kohus leidis, et äsja kirjeldatud sündmus toimus. Seejärel võiks sündmusele anda õigusliku hinnangu, mõista pärast seda (süüdi tunnistamise korral) karistuse ja viimaks lahendada muud küsimused. (Vt Tartu Ringkonnakohtu otsus nr 1-18-2796/121, p-d 44–47) 12
(19)
  1. Eeskätt jääb kohati küllaltki ebaselgeks, mis juhtus maakohtu meelest seoses K.A. ga tema surmale eelnevatel päevadel. Sellele keskendub maakohus pikalt, (eeskätt) otsuse lehekülgedel 45–
  2. Ometigi jääb küllaltki segaseks, mida maakohus välja toodud tõendite põhjal tuvastas. Ringkonnakohus möönab, et tõendid on vastuolulised ja lünklikud, mistõttu on juhtunu tuvastamine nende alusel keeruline. Siiski peab kohus tuvastama vajaduse korral sündmuse vähemalt n-ö üldjoontes (st ilma detailideta) ka puudulike tõendite najal ja tuginema kahtluste esinemise korral KrMS § 7 lg-s 3 toodud in dubio pro reo-põhimõttele: kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Et n-ö faktikohus on ka ringkonnakohus – erinevalt Riigikohtust, mis ei või KrMS § 363 lg 5 kohaselt tuvastada faktilisi asjaolusid –, selgitabki kriminaalkolleegium ise, mis E. Kase ja K.A. vahel K.A. surmale eelnevatel päevadel juhtus.
  3. Kuigivõrd täpselt seda siiski teha ei saa: nagu öeldud, on tõendid küllaltki vastuolulised. Küll aga saab täie kindlusega öelda, et E. Kase ja K.A. suhted muutusid halvaks. K.A. tegi seoses venelastega midagi sellist, mis E. Kasele ei meeldinud. Pole mingit alust arvata, et K.A. tehtu oli kuidagi objektiivselt (kuigivõrd) taunimisväärne. K.A. polnud inimene, kes sooritas suure ebaõigusega tegusid. Ta tegi kas mõne n-ö rumala nalja (lõõpis venelastega E. Kase telefonis) või lasi kogemata mõne venelase telefoni maha kukkuda või tegi midagi muud sarnast. K.A. käitumine ärritas E. Kaske. Ärrituse põhjus on seletatav E. Kase isikuga. Nimelt on E. Kask düssotsiaalse isiksushäirega: ta on afektlabiilne, kergesti ärrituv, impulsiivne, suhtub hoolimatult ümbritsevasse, sotsiaalsetesse normidesse ja reeglitesse, eirab neid pidevalt, tal on madal frustratsioonitaluvus, madal on ka tema agressiooni ja vägivalla vallandumise lävi ja ta ei õpi oma kogemustest ega karistustest (kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akt, kd 3, tl 41). E. Kase ärritust suurendas see, et K.A. hakkas E. Kasest eemale hoidma: ei andnud end n-ö vahetult näole ega vastanud E. Kase telefonikõnedele. Sellest tulenevalt otsustas E. Kask K.A. „õpetust anda“ ehk K.A. t „karistada“ ehk K.A. „paika panna“. E. Kase tausta ja ka tema hilisemaid ütlusi arvestades pidi see „õpetuse andmine“ toimuma K.A. füüsiliselt kallale minemise näol.
  4. Maakohtu otsusest jääb mõneti ebaselgeks ka see, kas füüsiline „karistusaktsioon“ pidi E. Kase meelest piirduma vaid kehalise väärkohtlemisega (peksmisega) või otsustas E. Kask juba enne
  5. juunit 2019, et ta tapab K.A. ära. Nimelt viitab esimese astme kohus oma otsuse lk-l 71, et isegi kui E. Kasel ei olnud K. kinnistule minnes täpset tegutsemisplaani, otsustas ta seal olles K.A. tappa, kusjuures sellist plaani oli ta pidanud juba varasemalt (kursiiv lisatud ringkonnakohtu poolt). Ringkonnakohtu meelest ei võtnud E. Kask enne
  6. juunit 2019 plaani K.A. t tappa – ta otsustas K.A. peksa anda. Sellele viitab kõigepealt E. Kase taust: ehkki tegemist oli paadunud vägivallatsejaga, ei olnud E. Kask varem raskeid kuritegusid toime pannud, saati siis kedagi tapnud. Ka tuleb arvestada E. Kase motiivi kaalukust: isegi impulsiivse ja vähese empaatiavõimega E. Kase jaoks ei saanud K.A. „väärkäitumine“ tunduda sedavõrd raske, et ta oleks teinud selge otsuse K.A. tappa ja selle otsuse täide viimise nimel tegutsema asunud. Eelöeldut ei väära ka see, et E. Kase P. S saadetud sõnumi kohaselt tahtis E. Kask K.A. BMW-ga otsa sõita või et G. M saatis E. E sõnumi „Aga pmst eedu tahab K kasti peksta“. Inimeste ja eriti noorte sõnakasutus ei ole tihtipeale rangelt hinnates kuigivõrd täpne, eriti kui kasutatakse ilmselgelt slängi. Mõnikord öeldakse seda, mida tegelikult ei mõelda. Mõnikord liialdatakse. Mõnikord võib öeldul olla mitu tähendust. Viimaks on vaja meelde tuletada KrMS § 7 lg
  7. Isegi kui E. Kasel tekkis kindel plaan tappa K.A. juba enne
  8. juunit 2019, ei saa selles olla kindel. Seega tuleb tuvastada, et E. Kasel enne
  9. juunit 2019 niisugust plaani ei olnud: selline olukord on E. Kasele soodsam, sest vähendab tema toime pandu ebaõigust.
  11. juuni 2019 osas on maakohtu tuvastatu märksa selgemini aru saadav. Tõsi, siingi saab öelda, et käesoleva otsuse p-s 19 jutustatud loo pidi ringkonnakohus mitmekümnelt leheküljelt n-ö kokku korjama, seda nii tõendite analüüsi kui ka õigusliku hinnangu seast. Järgnevalt vastab 13
(19)kriminaalkolleegium kõigepealt kaitseväidetele, et tegelikult toimus asi maakohtu tuvastatust mõneti teisiti.
  1. Kaitsja rajab oma vastuväited suuresti E. Kase ütlustele. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus jätnud E. Kase mõned ütlused igati põhjendatult kõrvale. Ka pole võimalik tugineda maakohtu otsusega tuvastatust teistsuguse sisuga ütlustele, mida E. Kask andis ringkonnakohtus, st E. Kase väidetele, et R. T käis koos E. Kasega K. talus ja et E. Kask teisel korrusel ei käinud ega seal olnud K.A. t ei näinud. Ringkonnakohtu istungil ütles prokurör, et tema arvepidamise järgi on E. Kask esitanud menetluse jooksul juhtunust seitse erinevat versiooni. Asja materjalidest on näha vähemalt kolme versiooni. Maakohtu istungil avaldati (kd 5, tl 55)
  2. oktoobri 2019 vahistamise pikendamise istungil antud E. Kase ütlused, mille kohaselt nägi ta teisel korrusel K.A. t ja pani tagasi alla tulnuna maja põlema. Maakohtu istungil väitis E. Kask, et läks üksinda majja, käis ka teisel korrusel, K.A. t ta ei näinud, tuli alla tagasi, pani ühed riided põlema, kustutas nad seejärel ära ja läks majast välja (kd 5, tl 53). Kolmas versioon on ringkonnakohtus öeldu. Maakohus leidis nõustumisväärselt, et E. Kask ei osanud arusaadavalt ega usutavalt selgitada, miks erinesid maakohtus tema süüküsimuse arutamisel antud tema ütlused ütlustest, mis ta andis oma vahistamise pikendamisel
  3. oktoobril 2019: viitamine politseiniku poolsele mõjutamisele ei olnud usutav (maakohtu otsuse lk-d 67–68). Loogiline ei ole ka E. Kase selgitus tema ringkonnakohtus antud ütluste kohta. Kohus küsis E. Kaselt, miks ta tuli sellise versiooniga välja alles ringkonnakohtus. E. Kask vastas, et neil oli R. T kokkulepe, et kumbki juhtunust ei räägi, ent kuivõrd R. T seda kokkulepet rikkus, otsustas E. Kaskki sellest kokkuleppest enam mitte kinni pidada. Kohtu küsimusele, miks ei andnud E. Kask selliseid ütlusi juba maakohtus, olles R. T väidetava kokkuleppe rikkumise tunnistajaks olnud (tunnistaja R. T kõneles maakohtus enne süüdistatav E. Kaske), ei osanud E. Kask arusaadavat vastust anda. Niisiis tuleb E. Kase ütlused teisel korrusel mitte käimise ja K.A. seal mitte nägemise kohta kõrvale jätta: erineval ajal antud ütlused on omavahel vastuolus ja E. Kask pole neid vastuolusid selgitada suutnud. R. T öeldu on aga usutav. R. T polnud K.A. „karistamise“ soovi ega üldse mingeid probleeme K.A. ga. Seetõttu on loogiline, et ehkki ta otsustas E. Kasega Tartust K. tallu minna, ei läinud ta koos E. Kasega võõrasse majja, kui oli põhjust arvata, et K.A. peksmine seisab vahetult ees. Lisaks pole E. Kase väide, et ta K.A. t tolle toas ei näinud, juba iseenesest usutav: maakohus märgib õigesti, et tuba oli väike ja K.A. ei saanud E. Kasele märkamata jääda.
  4. Järgnevalt analüüsib ringkonnakohus, kas kaitsja väited lükkavad ümber maakohtu hinnangu, et E. Kask realiseeris

§ 113lg 1 koosseisu.

  1. Objektiivse koosseisu täitmist kaitsja kriminaalkolleegiumi meelest otsesõnu kahtluse alla ei sea. Ka ringkonnakohus leiab, et E. Kask põhjustas K.A. surma: kui E. Kask midagi põlema pannud poleks, ei oleks K.A. tules hukka saanud. Siiski saab öelda, et üks kaitseväide annab põhjust küsida, kas K.A. surm on E. Kasele normatiivselt omistatav. Kaitsja tegi etteheite, et K. talus ei olnud suitsuandurit ja kui suitsuandur oleks olnud, oleks K.A. võinud pääseda. (Töökorras) suitsuanduri olemasolu või puudumise kohta menetluse käigus tõendeid ei kogutud, mistõttu tuleb KrMS § 7 lg-st 3 lähtuvalt eeldada, et sellist seadet K. talus ei olnud. Õigusdogmaatilises mõttes saab selle kaitseväitega seoses esitada küsimuse, kas K.A. asetas oma elu suitsuandurita majas magama jäädes ise ohtu ja kas sellest tulenevalt ikkagi on võimalik pidada K.A. surma E. Kase kätetööks. Nimelt võib inimese eneseohustamine mõnikord välistada tagajärje omistamise selle põhjustajale (vt täpsemalt Tartu Ringkonnakohtu otsus nr 1-19-1175/54, p 62, koos viidetega). Praegu see nii ei ole. Kui leida, et Eesti õiguses pole võimalik anda kehtivat nõusolekut oma elu võtmiseks (nii näiteks Sootak. Karistusõigus. Üldosa.
  2. trükk, VII/220), peaks normatiivse omistamise küsimus juba seetõttu ära langema: isegi kui K.A. oleks soovinud oma elu ohustada ja lõppastmes kahjustada (st soovinud oma surma), ei oleks sellisel soovil olnud surma normatiivset omistatavust vääravat tähendust. Lisaks tuleb aga meeles pidada, et kannatanu 14

(19)eneseohustamine saab olla oluline vaid siis, kui see on teadlik: vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-102-16, p
  1. Suitsuandurita ruumis magama jääv inimene ei ole sama hästi kui mitte kunagi teadlik (kasvõi kaudse tahtluse tasandil) sellest, et ta võib tulekahjus hukkuda: tulekahju tekkimise võimalus on äärmiselt teoreetiline ja inimene ei mõtle tulekahjule, saati siis suitsuanduri rollile võimaliku tulekahju korral mitte kõige vähemalgi määral. Niisiis ei saa kõneleda K.A. surma E. Kasele normatiivset omistamist vääravast K.A. eneseohustamisest ehk E. Kask täitis maja süüdates K.A. tapmise objektiivse koosseisu.
  2. Suuresti aga seab kaitsja kahtluse alla E. Kase tahtluse K.A. surma osas ehk

§ 113lg 1 subjektiivse koosseisu.

  1. Ringkonnakohus selgitas, et E. Kasel ei olnud K.A. tapmise tahtlust enne
  2. juunit 2019 (vt käesoleva otsuse p 61). Seega tuleb küsida, kas see tahtlus tekkis E. Kasel
  3. juunil 2019 ja kui jaa, siis kuna ning millise sisuga täpsemalt. Pidades silmas käesoleva otsuse p-s 61 öeldut, polnud E. Kasel tapmisplaani veel ei Tartus K. tallu sõitmist organiseerides, K. tallu sõites ega ka mitte üle K. talu ukseläve astudes – siis oli E. Kasel endiselt soov K.A. peksa anda. Ringkonnakohtu meelest otsustas E. Kask K.A. peksmisplaanist loobuda K.A. jaoks väga õnnetu sattumuse tõttu: seepärast, et E. Kase K.A. nägemise hetkel viimane magas. Sellest johtuvalt kargas E. Kasele pähe mõte „karistada“ K.A. t algselt plaanitust teistsugusel viisil: K. talu põlema pannes. Kui E. Kask peksmisplaanist loobunud ei oleks, oleks ta selle ellu viinud: oleks läinud K.A. une pealt kallale (nagu ta seda juba
  4. juunil 2019 tegi) ja talle peksa andnud.
  5. Maakohtu meelest tegutses E. Kask K.A. surma osas kavatsetusega

§ 16lg 2 mõttes, st seadis K.A.

surma omale eesmärgiks (otsuse lk-d 68 ja 71). Ei saa välistada, et see nii oligi. Samas on igati tõenäoline ka see, et E. Kasel oli K.A. surma osas üksnes kaudne tahtlus – ja tulenevalt in dubio pro reo-printsiibist tulebki sellest lähtuda. Nii on see järgmistel põhjustel. 69. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus tuletanud tapmiseesmärgi kahest asjaolust. Esiteks viitab kohus sellele, et E. Kask soovis K.A. t „karistada“ esialgselt plaanitust (peksmine) tõsisemalt ehk tapmisega (otsuse lk 68). Päriselt väidet E. Kasel sellise arusaama esinemise kohta ümber lükata ei saa. Siiski näib kõigiti loogiline eeldada ka seda, et „karistus“ pidi olema K.A. hirmutamiseks ehk n-ö õppetunniks, et ta edaspidi käituks teisiti – ehk K.A. surm ei pruukinud olla E. Kase siht. Teiseks on kohus tuginenud sellele, et E. Kask võttis kaasa K.A. telefoni. Sellest on kohus järeldanud, et E. Kasel oli soov välistada, et K.A. saaks endale kuidagi abi kutsuda – ja see kinnitavat E. Kase K.A. tapmise kavatsetust. Selline arusaam ringkonnakohut ei veena. Nimelt oleks elukauge arvata, et kui keegi jääb mõnes (suhteliselt) üksikus maakohas pisikesse majja n-ö tulelõksu, võiks ta pääseda nii, et helistab Häirekeskusse ja ootab, millal saabuvad tuletõrjujaid ta elu päästavad. Ka praegu juhtunu kinnitab, et sellises olukorras toimub kõik märksa kiiremini ja telefonist sellises situatsioonis abi ei oleks. Tuleb eeldada, et ka E. Kask oli piisavalt elukogenud, et seda mõista, mistõttu ta telefoni kaasa võttes selliselt ei mõelnud. Miks E. Kask telefoni endaga võttis, on keeruline öelda. Näiteks võis ta soovida vältida, et tulekahju eest (näiteks akna kaudu) põgenema pääsenud K.A. helistaks Häirekeskusse. Sellist helistamist võis E. Kask soovida ära hoida näiteks selleks, et maja kindlasti lõpuni maha põleks või selleks, et politsei (kes võinuks E. Kasele n-ö ohtlikuks osutuda) kohale ei tuleks. Ka võis E. Kask võtta telefoni sooviga see näiteks kellelegi anda või maha müüa. Käis ju mõne tunnistaja jutust läbi väide, et K.A. lõhkus mingi telefoni ära või jäi kellelegi võlgu. Majast välja jõudnuna võis aga E. Kasele pähe karata, et selle telefoni abil võidakse ta kuidagi üles leida – mistõttu viskas ta telefoni minema. Lõppeks ei pruukinudki E. Kask telefoni võttes suurt midagi mõelda: tegemist on üdini ebaausa pidevalt õigusnorme rikkunud inimesega, kes võis telefoni võtta kaasa lihtsalt seetõttu, et see jäi talle silma (ja jällegi: ära viskas ta selle seepärast, et talle tuli hiljem pähe, et telefoni kaudu võidakse talle 15

(19)jälile saada). Eelnevat arvesse võttes leiab ringkonnakohus, et E. Kask ei pannud maja põlema sihiga K.A. t tappa ehk ta ei tegutsenud K.A. surma osas kavatsetult. 70. Kavatsetusele oma intensiivsuselt järgmine tahtluse vorm on otsene tahtlus

§ 16lg 3 tähenduses.

Kui kavatsetusse primaarne element on voluntatiivne (eesmärgiks seadmine), on otsese tahtluse puhul kõigepealt välja toodud kognitiivne ehk intellektuaalne element: teadmine. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud E. Kasel maja süüdates kindlat teadmist, et tema tegu päädib K.A. surmaga. Nagu käesoleva otsuse eelmises punktis märgitud, ei saa välistada – ehk tuleb lähtuda sellest –, et E. Kask soovis K.A. t hirmutada. Seega lähtus E. Kask sellest, et K.A. võib tulest pääseda. Selline arusaam on ka igati mõistetav: on täiesti võimalik, et kui maja esimene korrus süttib, ärkab teisel korrusel magav inimene, kes on kaine ega ole näiteks halvatud, kinni köidetud vms, tulekahju tõttu (näiteks tundes mingit lõhna või haistes suitsu või kuuldes praginat) üles ja päästab näiteks aknast välja hüpates oma elu. 71. Seega tuleb küsida, kas E. Kasel oli K.A. surma saabumise osas kaudne tahtlus (ehk kas ta pidas K.A. surma saabumist võimalikuks ja möönis seda (

§ 16

lg 4)) või suhtus ta sellesse pelga kergemeelsusega (ehk kas ta pidas surma saabumist küll võimalikuks, ent lootis seda tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu vältida (

§ 18

lg 2)) (ringkonnakohtu meelest on ilmne, et üksnes hooletusest (

§ 18

lg 3) surma osas kõneleda ei saa – ja veelgi selgem on see, et tegemist ei ole n-ö puhta (karistusõiguslikku) sanktsioneerimist mitte võimaldava õnnetusega). Riigikohtu teedrajav lahend kaudse tahtluse ja kergemeelsuse piiritlemiseks tehti kohtuasjas nr 3-1-1-142-

  1. Kõrgeim kohus selgitas järgmist: „Kaudse tahtluse korral kiidab isik võimaliku tagajärje heaks, st soostub tema saabumisega. Ettevaatamatuse korral loodab isik tagajärje mittesaabumisele. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab aga olema isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne, st see peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest.“ Niisiis on kaudse tahtluse ja kergemeelsuse piiritlemine (suuresti) normatiivne otsustus: tuleb anda hinnang, kas mingi tagajärje saabumist võimalikuks pidanud isiku lähtumine sellest, et tagajärge siiski ei saabu, oli adekvaatne ja tõsimeelne.
  2. E. Kase (võimalik) lootus, et K.A. pääseb tulekahjust eluga, polnud mitte kuidagi adekvaatne. Esiteks tuleb silmas pidada tulekahju ohtlikkust iseenesest. Tuli levib tihtipeale väga kiiresti – seda eriti (suuresti) puidust tehtud ehitistes. Surmavaks ei pruugi osutuda mitte üksnes leek iseenesest (tules surnuks põlemine), vaid ka põlemisel eralduva vingugaasi sisse hingamine või näiteks see, et põlev hoone vajub kokku või langeb inimesele kaela hoone mõni konstruktsioon. Tugevasti suurendas K.A. surma saabumise tõenäosust tõik, et K.A. magas. Seega oli tal tavapärasest keerulisem tulekahju tajuda: näiteks seda kuulda, näha, haista või nahaga selle kuumust tunda. Kaitseväide suitsuanduri kohta väärib mõningast tähelepanu ka E. Kase subjektiivse koosseisu analüüsil. Siiski ei too see siingi kaasa tapmisetteheite ära langemist. Esiteks on äärmiselt vähetõenäoline, et mõni süütaja kalkuleerib mõttega, et majas asub suitsuandur, mistõttu pääseb majas olev inimene eluga. Kui aga keegi nii mõtlekski, oleks selline mõtlemine sama hästi kui alati läbinisti ebaadekvaatne: tulest tekkiv oht on eelöeldust tulenevalt sedavõrd suur, et suitsuandurile kui kindlale päästmisvahendile lootma jäämine oleks täiesti elukauge. Seega ei väära E. Kase kaudset tapmistahtlust ka viide suitsuandurile. Veelgi selgemalt saab jõuda samasugusele järeldusele puutuvalt väitesse, et keegi oleks võinud tulekahju avastada. Kedagi teist peale K.A. majas ega selle vahetus läheduses ei olnud ja see oli E. Kasele teada. Seega ei lähtunud ta sellest, et mõni kolmas isik päästab K.A. kuidagi tulesurmast ära.
  3. Eelöeldu tähendab, et E. Kask täitis

§ 113lg 1 subjektiivse koosseisu. 16

(19)
  1. Õigusvastasuse ega süü puudumisele kaitsja ei viita ja ka ringkonnakohtu hinnangul õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ei esine.
  2. Maakohtu hinnangul kujutas K.A. tapmine endast mõrva ja seda suisa kolmest aspektist:

§ 114lg 1 p 1 alt 1 (piinarikkus), p 1 alt 2 (julmus) ja p 2 (üldohtlikkus) mõttes.

Ringkonnakohtu meelest apellant kahte viimasena nimetatud mõrvatunnust (julmus ja üldohtlikkus) kahtluse alla ei sea. Ka ringkonnakohtu meelest on maakohtu sellised hinnangud korrektsed. Inimese majja surnuks põletamine viitab juba iseenesest erilisele hoolimatusele inimelusse – eriti veel kui pannakse põlema maja, milles olev inimene magab. Niisamuti on õige maakohtu leitu, et K. talu süütamine tekitas ohu ulatuslikuks põlenguks: kinnistul olid igati n-ö tulekõlbulikud abihooned ja kõrghaljastus ning ka kõrvalkinnistul olid hooned ja puud. E. Kask oli kõigist neist asjaoludest teadlik, mistõttu täitis ta ka

§ 114lg 1 p 1 alt 2 ja p 2 subjektiivse koosseisu.

76. Küll aga teeb kaitsja maakohtu otsusele etteheiteid seoses tapmise kvalifitseerimisega

§ 114lg 1 p 1 alt 1 järgi (piinarikkus).

Kriminaalkolleegium ei nõustu kaitsjaga, et tõendamata on K.A. põletushaavade saamine elusast peast. Surnu kohtuarstliku ekspertiisi akti kohaselt (kd 2, tl 110–114) sattus K.A. tulekahjukoldesse elavana. Pole põhjust sellises järelduses kahelda. Maakohus ongi ringkonnakohtu hinnangul tuletanud sellest tõsiasjast

§ 114lg 1 p 1 alt 1 järgse mõrva.

Täpsemini on maakohus märkinud seda: „Elusana tulekoldesse jäämine ja seal elusalt põlemine kuni vingumürgistuse saamiseni elu kaotamisega on kahtlemata piinav ning ühtlasi ka äärmiselt julm viis inimese tapmiseks“ (maakohtu otsuse lk 72). Nagu käesoleva otsuse eelmises punktis märgitust nähtub, nõustub ringkonnakohus maakohtu hinnanguga tapmise julmusele. Küll aga ei saa olla päri piinarikkuse jaatamisega. Piinarikas (piinav) on tapmine siis, kui ohver tajub suurt valu või muid kauakestvaid füüsilisi vaegusi (Kurm –

. Kommentaar. 4. trükk, § 114, komm 2.2). Jällegi tuleb pidada meeles in dubio pro reo-põhimõtet: kui ei saa täielikult välistada, et K.A. piinu ei tundnud, tulebki sellest lähtuda. Surnu kohtuarstliku ekspertiisi aktist ilmneb seegi, et K.A. oli äge vingugaasimürgitus. Tõsine vingugaasimürgitus toob endaga kaasa teadvuse kaotuse. Teadvusetu inimene aga valu ei tunne, mistõttu ei saa teadvusetu inimese surnuks põlemise korral piinarikkusest rääkida. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole võimalik öelda, et K.A. hakkas kõigepealt elusalt põlema ja sai alles siis vingumürgituse – nagu leiab maakohus. On kõigiti võimalik – ja ilmselt küllaltki tõenäoline –, et kõigepealt kaotas K.A. vingugaasi tõttu teadvuse ja tuli jõudis temani alles pärast seda. Et võimalik on ka maakohtu märgitud stsenaarium, oluline ei ole: KrMS § 7 lg 3 nõuab soodsaima variandi ehk selle tuvastamist, et kõigepealt muutus K.A. teadvusetuks ja põles alles pärast seda ehk ei tundunud tulest tingitud valu. Seetõttu tuleb maakohtu otsus E. Kase K.A. piinavas tapmises

§ 114lg 1 p 1 alt 1 järgi süüdi mõistmises tühistada ja E.

Kask õigeks mõista.

  1. Kaitsja palub E. Kase karistust kergendada. Ringkonnakohus seda teebki.
  2. Maakohus viitas mõrva eest karistust mõistes K.A. noorusele: et ohvril oli oma elu suures osas elamata, suurendavat E. Kase süüd. Ringkonnakohus sellega päri ei ole. Kui selline argument oleks õige, peaks olema õige ka vastupidine: kui keegi tapab vana (või väeti) inimese, peaks tema süü olema keskmisest väiksem. See tähendaks seda, et inimelude väärtus astmestataks: noored ja terved on väärt enam kui vanad ja põdurad. See pole vastuvõetav ei eetilisest plaanist ega ka õiguslikult: ta rikuks põhiseaduse üheks aluspõhimõtteks olevat inimväärikust.
  3. Seoses karistuse mõistmisega on maakohus teinud vead ka puutuvalt otsuse resolutsiooni. Nimelt on kohus tunnistanud E. Kase süüdi

§ 114lg 1 p-de 1 ja 2 järgi madalatel motiividel mõrvas.

Kõigepealt on selline resolutsioon problemaatiline tulenevalt madalate motiivide mainimisest. Et tegu pannakse toime madalatel motiividel

§ 58p 1 alt 2 tähenduses, on 17

(19)oluline puutuvalt karistusse: madalate motiivide esinemine peaks tõstma karistuse suurust. Karistuse suurust võivad aga mõjutada väga paljud asjaolud: seda nii

§-des 57 ja 58 nimetatud kui ka seaduses välja toomata süü suurust näitavad tegurid. Neid kõiki tuleb karistust mõistes arvestada, aga nende koht ei ole resolutsioonis: resolutsioonis väljenduvad nad vaid kaude karistuse suuruses. Lisaks on maakohus teinud seoses

§ 58

p 1 alt-ga 2 vea ka otsuse põhiosas: viidatud normi pole käsitletud mitte karistuse mõistmisel (lk 75), vaid teo kvalifikatsioonist rääkides (lk 73). Teiseks ei ole otsuse resolutsiooni lugedes selge, kas maakohus tunnistas E. Kase

§ 114

lg 1 p 1 järgi süüdi vaid julmas, vaid piinavas või nii julmas kui piinavas tapmises. Seetõttu oleks kohus võinud kirjutada, et E. Kask tunnistatakse süüdi

§ 114lg 1 p 1 alt 1 ja alt 2 järgi või et E.

Kask tunnistatakse süüdi

§ 114lg 1 p 1 järgi julmas ja piinavas tapmises (ehk mõrvas).

  1. E. Kase karistust on tarvis vähendada tulenevalt sellest, et ta ei pannud tapmist toime kavatsetult ja et see tapmine ei olnud piinav. Seega on tarvis tühistada maakohtu otsus E. Kasele mõrva eest mõistetud karistuse ja sellest karistusest moodustatud liitkaristuste ja nendega seonduva osas.
  2. E. Kase karistust ei saa siiski vähendada kuigivõrd suures määras. E. Kase teo julmus oli äärmiselt suur. Kellegi surnuks põletamine on juba iseenesest ülimalt koletu tegu. Eriti suure ebaõigusega on selline tegu siis, kui ohvriks on magav inimene. Esiteks muudetakse selliselt ohvri jaoks eluga pääsemine väga keeruliseks ja teiseks on sellisel käitumine ülimalt argpükslik ning alatu. Kolmandaks nõustub kriminaalkolleegium maakohtuga, et K.A. üritas põgeneda, ent langes vingugaasi tõttu voodi ja akna vahele maha. Just selliselt on seletatav K.A. laiba voodi ja akna vahelt leidmine – apellandi vastuargumendid seda arusaama kuidagi ei väära. See aga tähendab, et K.A. ei surnud pahaaimamatult, vaid ta sai aru, millises tohutus ohus tema elu on. Neljandaks tuleb meeles pidada, et E. Kask sõitis K.A. juurde spetsiaalselt tolle väärkohtlemiseks ja tungis selleks sisse K.A. elukohta. Seega rakendas E. Kask ka sellest aspektist märkimisväärset kriminaalset energiat ja see tõstab tema teo ebaõigust. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selleski, et E. Kase süüd suurendab ka tema motiiv: soov n-ö karistada K.A. t millegi sellise eest, mis objektiivselt mingisugust „karistust“ ei väärinud. See viitab E. Kase kriminaalsele ilmavaatele: ta peab end autoriteediks, kes n-ö lööb korra majja. Ka ei saa ringkonnakohtu meelest jätta arvestamata seda, et K.A. tapmisega tekitas E. Kask väga suure kahju võõra maja hävitamise läbi.
  3. Eelöeldut silmas pidades vähendab ringkonnakohus E. Kasele mõrva eest mõistetavat vangistust vaid kahe aasta võrra ja karistab E. Kaske 15 aastase vangistusega. Selle karistusega tuleb lugeda kaetuks E. Kasele praeguses asjas mõistetud karistused nelja ülejäänud kuriteo eest (st karistused varguse, avaliku korra raske rikkumise, K.A. kehalise väärkohtlemise ja A.R. i ähvardamise eest), saades nii 15 aastase liitvangistuse. Sellest liitvangistusest on vaja maha arvata eelvangistuses viibitud aeg ja saada nii 14 aasta 11 kuu ja 24 päevase vangistus.

§ 65lg 2 alusel tuleb seda vangistust suurendada Tartu Maakohtu 24.

mai 2018 otsusega asjas nr 1-18-4247 mõistetud karistuse ärakandmata osa, st 7 kuuse vangistuse võrra, saades selliselt 15 aasta 6 kuu ja 24 päevase liitvangistuse. Seda liitvangistust tuleb

§ 65lg 2 alusel suurendada aastase liitvangistusega, mille maakohus moodustas T.K.

kehalise väärkohtlemise eest mõistetud vangistusest ja E. Kasele Tartu Maakohtu 13. juuli 2017 otsusega asjas nr 1-17-4421 mõistetud aastasest vangistusest, saades nii 16 aasta 6 kuu ja 24 päevase liitvangistuse.

§ 65lg 1 ls 2 alusel tuleb sellest liitvangistusest arvata maha 13.

juuli 2017 otsuse alusel ära kantud aasta vangistust, saades selliselt lõplikult kandmisele kuuluvaks karistuseks 15 aasta 6 kuu ja 24 päevase vangistuse. Nii nagu maakohus määras, on selle vangistuse kandmise alguseks

§ 68lg 1 kohaselt 30. juuni 2019 ehk päev, mil algas E. Kase eelvangistus. (III) I.K. kaebus, kokkuvõte ja menetluskulud 18

(19)
  1. I.K. saadetud dokumenti (vt käesoleva otsuse p 40) käsitab ringkonnakohus apellatsioonina. See apellatsioon jääb KrMS § 319 lg 4 ja § 326 lg 1 p 3 alusel läbi vaatamata ning tagastatakse I.K. le. Esiteks ei järginud I.K. apellatsioonitähtaega. Maakohus tegi oma otsuse avalikult teatavaks
  2. juulil
  3. Apellatsioon tuli seega tulenevalt KrMS § 319 lg-st 2 esitada hiljemalt
  4. juulil
  5. I.K. aga esitas oma apellatsiooni alles
  6. augustil
  7. Teiseks ei olnudki I.K. l apellatsiooni esitamise õigust. KrMS § 318 lg-te 1–22 kohaselt saavad apellatsiooni esitada kohtumenetlused pooled, tsiviilkostja, kolmas isik või vääralt menetlusse kaasamata jäetud isik. I.K. ei ole ükski neist: ta on vaid täisealise süüdistatava ema, ent see ei anna õigust otsust apelleerida (ühtegi kohustust I.K. enda jaoks sellest otsusest üldiselt ega konkreetselt tsiviilhagidesse puutuvast ei tulene).
  8. Eeltoodut kokku võttes rahuldab ringkonnakohus kaitsja apellatsiooni osaliselt ja tühistab KrMS § 337 lg 1 p 4 alusel Tartu Maakohtu
  9. juuni 2020 otsuse E. Kase süüdi tunnistamises piinaval viisil toime pandud mõrvas ja E. Kasele mõrva eest mõistetud karistuse ning selle karistuse alusel moodustatud liitkaristuste osas. Kriminaalkolleegium mõistab E. Kase piinava mõrva toimepanemises õigeks ja mõistab E. Kasele ise uued karistused. I.K. apellatsioon jääb läbi vaatamata ja tagastatakse I.K. le.
  10. Viimaks teeb ringkonnakohus otsustuse apellatsioonimenetluse kulude üle. E. Kase määratud kaitsja M. Paabumets esitas koos apellatsiooniga taotluse 248,40 euro (sh käibemaks) riigi õigusabi kuluks arvamiseks. Ringkonnakohtu istungiga seoses esitas M. Paabumets teisegi tasutaotluse. Selles taotluses palutakse lugeda menetluskuluks 64,80 eurot (sh käibemaks). Seda summat palus M. Paabumets istungi lõpus 30 minuti töö eest määratava tasu võrra suurendada, sest taotluses on kajastatud istungit lühemana kui see tegelikult oli. 30 minuti istungil osalemise eest on tasumäär Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra § 6 lg 5 kohaselt 27 eurot, koos käibemaksuga 32,40 eurot. Kokku palub M. Paabumets niisiis lugeda riigi õigusabi tasuks 345,60 eurot (sh käibemaks) (248,40+64,80+32,40). KrMS § 185 lg 1 kohaselt kannab KrMS § 337 lg 1 p 4 järgse ringkonnakohtu lahendi tegemise korral menetluskulud riik. Määratud kaitsjale saab menetluskuluna maksta tema taotletavast üksnes selle osa, millega seoses oli õigusabi põhjendatud ja vajalik (KrMS § 175 lg 1 p 4). Ringkonnakohtu meelest on M. Paabumetsa taotlus põhjendatud täies ulatuses, mistõttu jääb riigi kanda 345,60 eurone kaitsjatasu. (allkirjastatud digitaalselt) 19
(19)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.