1-18-7551/42

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. juuli 2019, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-18-7551 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja, Orvi Koik, Ivi Kesküla Kriminaalasi Oleg Andrejevi süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 2 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 5.juuni 2019 otsus Apellatsioonide esitajad Süüdistatav Oleg Olovjanišnikov Süüdistatava Oleg Andrejev (ankeetandmed maakohtu otsuses) Kaitsja Prokurör RESOLUTSIOON Edasikaebamise kord Andrejevi kaitsja adv. Leonid Vandeadvokaat Leonid Olovjanišnikov Arika Almann Jätta süüdistatava Oleg Andrejevi kaitsja adv. Leonid Olovjanišnikovi apellatsioon rahuldamata ja Harju Maakohtu
2. juuni 2019 otsus muutmata. Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Harju Maakohtu
3. juuni 2019 otsusega tunnistati Oleg Andrejev süüdi KarS § 184 lg 2 p 2 järgi ja mõisteti karistuseks 6 aastat ja 6 kuud vangistust. Karistusaja alguseks loeti
4. mai
5. 1 KarS § 83-2 lg 1 alusel konfiskeeriti riigi tuludesse O. Andrejevilt sularaha summas 440 eurot ja käekell „Diesel“ koos karbi, garantiikirja ja ostukviitungiga. KarS § 83-2 lg 1 alusel konfiskeeriti riigi tuludesse XX nimele registreeritud Oleg Andrejevile kuuluv sõiduauto BMW 728i reg-nr MMMMMM koos võtmete ja tehnilise passiga. Oleg Andrejev mõisteti süüdi selles, et tema isikuna, kes on varem toime pannud KarS
6. peatüki
7. jaos sätestatud kuriteo (11.06.2014 mõisteti Harju Maakohtu otsusega süüdi KarS § 184 lg 1 järgi), käitles uuesti suures koguses, so vähemalt 10-le inimesele narkootilise joobe tekitamiseks mõeldud koguses, ebaseaduslikult narkootilisi aineid. Nimelt omandas O. Andrejev eeluurimisel tuvastamata ajal, kohas ja isikult suures koguses furanüülfentanüüli sisaldavat pulbrit, mida andis kriminaaltulu teenimise eesmärgil edasi eeluurimisel tuvastatud ja tuvastamata isikutele. Selliselt andis O. Andrejev ajavahemikul 2018 aprill kuni 21.05.2018 Tallinnas Lasnamäel Ümera tänava piirkonnas, Õismäel Järveotsa tänava piirkonnas ja Lillekülas Kristiine keskuse juures korduvalt, s.o. sagedusega kord üle ühe kuni kahe päeva CC-le käest-kätte edasi ühe kuni kahe grammi kaupa narkootilist ainet furanüülfentanüüli sisaldavat pulbrit hinnaga 200 eurot gramm. Sealhulgas andis O. Andrejev 19.05.2018 CC-le eeluurimisel tuvastamata kohas edasi minigrip kilekotti pakendatud furanüülfentanüüli sisaldavat pulbrit, mille CC segas pruuni suhkruga ning pakendas fooliumvoldikutesse. Osa selliselt pakendatud furanüülfentanüüli hoidis CC enda valduses kuni 21.05.2018 kella 13.11-ni, mil ta Tallinnas Endla 45 asuva Kristiine Kaubanduskeskuse parklas kinni peeti ning leiti tema rinnahoidja vasakust korvist minigrip kilekott kaheksa fooliumvoldikuga, millistes oli kokku 0,28 grammi pulbrilist ainet, mis sisaldas kokku 0,00092 grammi furanüülfentanüüli. Sealhulgas andis O. Andrejev 21.05.2018 kella 13.10 paiku Tallinnas Endla 45 asuva Kristiine Keskuse tagumise sissepääsu juures sõiduautos BMW reg-numbriga MMMMMM CC-le edasi kahte minigrip kilekotti pakendatud furanüülfentanüüli sisaldavat pulbrit, mida CC hoidis enda valduses kuni 21.05.2018 kella 13.11-ni, mil ta Tallinnas Endla 45 asuva Kristiine Kaubanduskeskuse parklas kinni peeti. Hetk peale kinnipidamist viskas CC paremast käest maha kaks minigrip kilekotti, millistes oli kokku 1,96 grammi pulbrilist ainet, mis sisaldas kokku 0,011 grammi puhast furanüülfentanüüli. Selliselt andis O. Andrejev ajavahemikul 2018 aprill kuni 21.05.2018 Tallinnas eeluurimisel täpsemalt tuvastamata ajal ja kohas korduvalt UU-le edasi narkootilist ainet furanüülfentanüüli sisaldavat pulbrit. Sealhulgas andis O. Andrejev 21.05.2018 kella 17.40 paiku Tallinnas Ümera 28 asuva maja juures UU-le edasi eeluurimisel tuvastamata koguses furanüülfentanüüli. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatava kaitsja adv. L.Olovjanišnikov (esitanud ka täiendava apellatsiooni, milles kordab esimeses apellatsioonis kirjapandut) taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist uue otsusega. Apellandi arvates on maakohus ebaõigesti kohaldanud 2 materiaalõigust ja rikkunud kriminaalmenetlusõiguse norme. Esmalt põhjendab kaitsja, miks tema arvates on A. Andrejevile esitatud süüdistus puudulik. Ta leiab, et UU´iga seotud episoodis, tuleb see episood menetluslikel alustel välja jätta. Viidates Riigikohtu otsustele (3-1-1-24-05, p 14; 3-1-1-31-10, p 9; 3-1-1-106-10, p 8; 3-1-1-68-11, p 10; 3-1-1-97-11, p 15.3), väidab kaitsja, et kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Kuid nagu nähtub maakohtu otsusest, on viimane siiski ignoreerinud neid lahendeid ja pakkus endapoolseid reegleid ehk hinnangu andmist süüdistatava tegevusele mitte konkreetsete episoodide lõikes, vaid tervikuna. Selline kohtupoolne lähenemine toob endaga kaasa kaitseõiguse kisendava rikkumise, sest episoodiga seonduvalt jäi isegi esile toomata narkootilise aine kogus (kas sellest oleks piisanud 10 inimesele?) ja narkootilise aine nimetuse esiletoomise puhul on tegemist pelgalt kohtu oletusega ehk ei midagi rohkemat. Apellant peab ebaõigeks ka seda, et UU peetakse koheselt kinni, mingit narkootilist ainet temalt ei leita nagu ka O. Andrejevilt kuid UU kuulati kohtueelse menetluse käigus üle üksnes tunnistajana, kusjuures temale jäi esitamata isegi mis tahes kahtlustus, kuigi ehk kui uskuda süüdistusaktis esiletoodut, siis narkootiliste ainete käitlemine oli mõlemal isikul. Sest samasuguses olukorras oli ju ikkagi esitatud süüdistus CC´ile sama tegevuse ehk narkootiliste ainete saamise eest. Mis puudutab UU´i ja O. Andrejev´i omavaheliste telefonikõnede arvu ja nende kvaliteeti, siis UU võttis küll omaks, et ta tarvitas narkootilisi aineid iga päev ja ei suuda seda arvu meenutada. Kui käsitleda telefonikõnede sisu, siis seda võib tõlgendada erinevalt. Apellant on seisukohal, et UU´iga seotud episoodis ei ole ühtegi veenvat tõendit, mis kinnitaks tema kaitsealuse süüd. Käsitledes apellatsioonis ka CC-ga seonduvat eraldi episoodina, tsiteerib kaitsja ekspertiisiaktide järeldusi, eksperdi ütlusi kohtus ja väljendab arusaamatust, kuidas maakohus sai selliseid DNA ekspertiiside järeldusi lugeda tema kaitsealuse süüd tõendavateks. Samuti on kaitsja seisukohal, et CC on rõõnanud tema kaitsealust. Jättes kõrvale telefonivestlused, millised on apellandi arvates allegoorilised, on tegemist sõna-sõna vastu olukorraga, mida on vägagi üksikasjalikult käsitlenud Riigikohus otsuses 3-1-194-
8. Selle lahendi p. 11 märgitakse, et Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et eriti juhtumitel (ehk järgnevalt toodut tuleb alati arvestada), kui kaaskohtualuse ütluste näol on tegemist ainukese süüstava tõendiga, tuleb arvesse võtta kõik motiivid, miks võib konkreetne isik anda kaaskohtualust süüstavaid ütlusi. Küll on aga tõsiseltvõetavad argumendid, et kaaskohtualune võib rõõna tulemusena kergendada enda karistust või saab või on saanud selle tulemusel mõne muu endale kasuliku soodustuse nagu vabastamine vahi alt eeluurimise ajal, või on tõstatatud kahtlus, et ta püüab sellega varjata teisi süüteo toimepanijaid. Selleks, et veenduda selles, et CC on koheselt saanud endale kasuliku soodustuse, piisab pöördumisest süüdistusakti juurde, kust nähtub, et
9. mail
10. aastal peeti CC koos narkootikumidega kinni ja samas oli ta ka koheselt vabastatud pärast seda, kui ta andis ütlusi O. Andrejev´i vastu ning kõike seda olukorras, kus CC’il oli eelnev karistus narkootiliste ainete käitlemise eest ja uue kuriteo toimepanemine katseajal (CC vahistati 2 kuu pärast teises asjas). Eelnevalt kajastatud RK seisukoht on siinkohal täies ulatuses kohaldatav nii CC’i ütlustesse, kui ka temapoolsetesse O. Andrejev´iga toimunud telefonikõnedes kasutatud väljendite tõlgendustesse ehk nendesse tuleb kogumis suhtuda kriitiliselt, mis välistab nende 3 kasutamise tõendina O.Andrejevi süü tõendamisel, kuna need ei ole lihtsalt legitiimsed. Kohus peab siinkohal võtma arvesse asjaolu, et kohtus ei saanud kontrollida CC’i ütlusi, kuigi kaitsjal olid temale vastavasisulused küsimused küll olemas. Konfiskeerimise osas väidab kaitsja, et sõiduki eest väärtusega 1100 eurot tasus O. Andrejev vanglast vabanemise ajaks vabanemisfondis kogutud rahast (1700 eurot). Lisaks sellele sai ta ema kaudu töötukassa poolt makstavat toetust. Kogu selle ümberlükkamiseks ei olnud esitatud ühtegi tõendit, välja arvatud teatis, et O. Andrejev’il puudus sissetulek 2016-
11. aastatel ehk ajal, mil ta viibis vanglas. Ja sõiduki vormistamine teise isiku nimele leidis aset sugugi mitte sel põhjusel, et ta soovis varjata oma tulusid. Tallinna Ringkonnakohtu
12. juuli 2019 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega
13. juulini
14. Määratud tähtajaks esitas oma seisukohad prokurör. Prokurör apellatsiooni väidetega ei nõustu ja taotleb jätta maakohtu otsuse muutmata ning apellatsiooni rahuldamata. Prokurör nõustub kaitsjaga selles osas, et UU puudutavates episoodides ei ole tõendatud ega seetõttu ka süüdistuses välja toodud, millises koguses narkootilist ainet O. Andrejev UU-le edasi andis, kuid jälitustoimingu protokollist on üheselt tuletatav, et tegemist oli fentanüülilist sisaldava pulbriga. Kuivõrd narkootilise aine ekspertiisiga on tuvastatud, et O. Andrejev tegeles furanüülfentanüüli käitlemisega, on järeldatav, et ta andis sama ainet kõikidele oma klientidele, sealhulgas CC-le ja UU-le. Jälitustoimingute protokollist nähtuvalt andis O. Andrejev UU-le ainet edasi korduvalt, kuid ainekogused pole tuvastatavad. Kuigi see, kas UU suhtes on alustatud kriminaalmenetlus või mitte, ei ole käesoleva menetluse teema, peab prokurör vajalikuks möönda, et juhul kui käesoleva menetluse raames oleks O. Andrejevi poolt tuvastatud üksnes UU-le narkootilise aine edasiandmise episoodid, oleks olnud asjakohane kaaluda tema tegevuse kvalifitseerimist KarS § 183 lg 2 p 2 järgi. UU omandas sellise käsitluse kohaselt narkootilisi aineid väikeses koguses ning selline tegevus ei ole teadupärast kriminaalkorras karistatav. Teiseks leiab kaitsja, et CC puudutav episood on tõendamata. Kaitsja hinnangul on tegemist sõna-sõna vastu episoodiga, kus CC on andnud valeütlusi sooviga pääseda kriminaalvastutusest ning DNA-ekspertiis ei kinnita O. Andrejevi süüd. Prokurör sellise seisukohaga ei nõustu. KrMS § 61 lg 2 kohaselt peab kohus hindama tõendeid nende kogumis. Käesoleval juhul on CC andnud ütlusi O. Andrejevilt aine omandamise asjaolude kohta ning tema ütlusi kinnitavad ka jälitustoimingute protokoll, tema kahtlustatavana kinnipidamise protokoll ning DNA ja narkootilise aine ekspertiisid. Harju Maakohus on nimetatud tõendeid kogumis analüüsinud ning jõudnud põhjendatult järeldusele, et Oleg Andrejevi süü on täielikult tõendamist leidnud. 4 Samuti on asjakohatu kaitsja küsimus selles osas, et kui CC andis O. Andrejevile 200 eurot ühe grammi aine eest, siis kus on nimetatud raha. Kaitsja hinnangul oleks see kaudseks tõendiks, et CC sai O. Andrejevilt aine ja andis talle raha. Prokurör juhib tähelepanu asjaolule, et O. Andrejevilt võeti kahtlustatavana kinnipidamise protokolli kohaselt kinnipidamisel ära sularaha kogusummas 440 eurot ehk sisuliselt samas summas, mille CC oli talle andnud. Harju Maakohus on nimetatud asjaolule oma otsuses ka põhistatult viidanud. Kaitsja leiab, et sõiduk BMW oli ostetud vabanemisfondis olnud raha eest ning selle tituleerimine kriminaaltulu eest soetatud varaks on asjakohatu. Prokurör kaitsja sellise seisukohaga ei nõustu. Harju Maakohus on otsuses pikalt analüüsinud aõiduauto kuuluvuse üle ning arutlenud, mistõttu on kohtu hinnangul tegemist kriminaaltulu kahtlusega vara eest soetatud sõidukiga. Liiati on nimetatud sõiduki turuhinnast madalam maksumus Oleg Andrejevi poolt paljasõnalise väitena, mille tõendamiseks ei ole ta esitanud ühtegi dokumenti. Kokkuvõttes leiab prokurör, et Harju Maakohus ei ole otsust tehes rikkunud kriminaalmenetlusõiguse norme ega kohaldanud vääralt materiaalõigust. Kohtuotsus on põhjendatud ja seaduslik ning kohtu seisukohtade kujunemine nii teo tõendatuse kui karistuse mõistmise osas on üheselt mõistetav ja loogiliselt järgitav. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, esitatud apellatsioonidega ja prokuröri kirjaliku seisukohaga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks alus puudub. Kaitsja apellatsioonis on esitatud needsamad kaitseväited, mis olid kaitsja poolt esitatud kohtuvaidlustes. Seega mingeid uusi maakohtule mitteteadaolevaid asjaolusid ei esine. Maakohus on oma otsuses käsitlenud kõiki asjakohaseid kaitseväiteid ning otsuse põhjendustega on apellatsioonis esitatud väited juba ümber lükatud. Siinjuures märgib kohtukolleegium, et kohtul ei ole kohustust menetlusosaliste asjassepuutumatute seisukohtade käsitlemiseks (vt Riigikohtu otsus 3-1-1-44-13 p.20). Kohus peab kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise ja maakohus on seda teinud. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus küllaldase põhjalikkusega kajastanud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud asjakohased kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning piisavalt selgelt ja arusaadavalt põhjendanud oma järeldusi ja seisukohti. Vaidlustatud kohtuotsuses kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused on loogilised, igakülgsed, objektiivsed ning veenvad, kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav, st maakohus on tõendeid hinnanud nii nagu seda nõuab KrMS § 61 sisu ja mõte. Need seisukohad, millised on apellatsioonides esitatud etteheidetena maakohtu otsusele, ei ole esitatud veenvate argumentidena, millised Riigikohtu seisukohast võiksid mõjutada apellatsioonikohut tõendeid ümber hindama. Seejuures märgib kohtukolleegium, et üks tõendite hindamise põhinõue on järgmine: kui 5 erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (Riigikohtu otsus 3-1-1-77-05). Kohtukolleegium aga ei ole selliseid vigu maakohtu otsuses tuvastanud. Maakohus on otsuse tegemisel järginud kõiki otsusele esitatavaid nõudeid ning andmaks hinnangut maakohtu otsuse põhjendatusele, tunnistab kohtukolleegium selle põhjalikult motiveerituks. Maakohus on hinnanud tõendeid nende kogumis ning põhistatud argumentatsiooni tulemusel jõudnud kriminaalkolleegiumi hinnangul õigele järeldusele süüdistatava süü tõendatuse, tema käitumisele antud juriidilise hinnangu, mõistetud karistuse, vara konfiskeerimise ning tõendite usaldusväärsuse osas. Nimelt on Riigikohus korduvalt selgitanud, et ütluste usaldusväärsusele võib olla asjakohane muu hulgas uurida, millisel määral või kas üldse riimuvad need ütlused ülejäänud tõendikogumiga (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-89-12, p 14), samuti on teatud juhtudel kohane tõstatada küsimus ütluste nn elulise usutavuse kohta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-114-13, p 10). Seega ei oma määravat tähtsust asjaolu, et süüdistatav on kogu menetluse vältel andnud ühesuguseid ütlusi eitades enda seotust narkootikumidega üldse. Maakohtu hinnangul on O. Andrejev süü tõendatud CC ütlustega, jälitustoimingu protokolliga ja DNA-ekspertiisidega. Kaitsja arvates ei saa aga CC ütlusi arvestada, sest ta rõõnab tema kaitsealust. Selle eest, et CC andis O. Andrejevi vastu ütlusi, ei võetud teda O. Andrejevi kaitsja arvates vastutasuks vahi alla. Kohtukolleegium selle kaitseväitega ei nõustu ja väidab, et situatsioonides, kui ainukeseks süüstavaks tõendiks on kaaskohtualuse ütlused, võib tekkida tõendite hindamise protsessis tõesti küsimus, kas tegemist võib olla rõõnaga ja seda olukordades, kus tegemist on sõna-sõna vastu olukorraga. Kaitsja poolt viidatud Riigikohtu otsuses 3-1-1-94-04 on selgelt öeldud, et eriti juhtumitel, kui kaaskohtualuse ütluste näol on tegemist ainukese süüstava tõendiga, tuleb arvesse võtta kõik motiivid, miks võib konkreetne isik anda kaaskohtualust süüstavaid ütlusi. Kuna O. Andrejevi süüstavate tõendite kogum koosneb ka muudest tõenditest, ei saa viidatud Riigikohtu lahendis esitatud Riigikohtu seisukohad olla asjassepuutuvad. Ka ei ole kohtukolleegiumi arvates olukorras, kus isik annab süüstavaid ütlusi kellegi vastu ja ise seejuures ka oma süüd tunnistab e. annab ka ütlusi iseenda vastu, alust rääkida rõõnast. Õige ei ole ka seisukoht, et olukorras, kus süüstavaid ütlusi andev kaassüüdistatav on koheldud leebemalt, on automaatselt alus kahelda tema ütluste usaldusväärsuses e. et kergema kohtlemise eesmärgil annab süüdistatav süüdistusele meelepäraseid ütlusi. Nii on näiteks Riigikohus oma otsuses 3-1-1-96-11 p.-s 7.4 tuvastades, et kaassüüdistatavat, kes annab süüstavaid ütlusi on karistatud kohtupraktikat eirava karistusega, ikkagi leidnud, et ka selline karistus ei anna alust järeldada, et kaassüüdistatava ütlused on rõõnavad ja tõendina ebausaldusväärsed. Apellandi seisukohast ei süüsta jälitusprotokoll kuidagi tema kaitsealust, sest selles talletatud vestlustes ei ole kordagi mainitud narkootikume e et vestlejate vahelisest 6 jutust ei saa kuidagi tuletada midagi sellist, mis tõendaks narkootiliste ainete ebaseaduslikku käitlemist. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on jälitusprotokolli väga põhjalikult analüüsinud ning esitanud ka omapoolsed põhjendused, miks on veendunud, et kõik räägitu puudutab narkootikume ja seejuures on üheks vestlejaks just O. Andrejev ning et tema on ka narkootikumide müüja ja need kellega ta räägib, on ostjad. Maakohus on andnud jälitusprotokollidest nähtuvale teabele õige hinnangu. Asjaolu, et jutuajamistes ei mainita narkootikume, ei vähenda jälitusprotokolli väärtust tõendina. Pealtkuulatud telefonivestlustes kasutatakse mõistukõnet ja räägitakse varjatult erinevatest asjaoludest, mida ei selgitata detailselt, kuid samas saavad kõnelejad üksteise jutu sisust aru. Selline salatsemine annab aluse arvata, et süüdistatavad olid seotud süüdistuses kirjeldatud ebaseadusliku tegevusega. Nagu näitab kohtupraktika, on ka narkootiliste ainete käitlemine kujunenud hästi läbimõeldud ja konspireeritud skeemkuriteoks, kus läbivaks käitumismustriks on salatsev käitumine. Ka telefonitsi peetavad vestlused on loomulikult n.ö. kodeeritud tekstiga, Naiivne oleks arvata, et vestlustes kasutatakse otseselt selliseid sõnu, millised üheselt viitavad mingile konkreetsele narkoainele või üldse mingile ebaseaduslikule tegevusele. Ka kõrvutas maakohus jälitustoimingutega kogutud teavet süüdistatavate ja tunnistaja ja ning tuvastas põhjendatult süüdistatava O. Andrejevi aktiivse järjepideva rolli narkootilise aine käitlemisel. Kohtukolleegiumi hinnangul on ka DNA-eksperdi arvamust puudutav kriitika alusetu. Maakohus on oma otsuses väga põhjalikult avanud ekspertiisiaktide sisu ja järeldused, samuti eksperdi poolt kohtuistungil antud ütlused. Maakohtu järeldus selles, et DNA ekspertiisiaktid on lubatavad tõendid ning nendes tehtud järeldused, et CC poolt maha visatud narkootiliste ainete pakendid on olnud O. Andrejevi käes e et CC sai need O. Andrejevilt, on kooskõlas ka CC enda ütlustega ning tuvastatud tehioludega – CC peeti kinni kohtumisel O. Andrejeviga. Maakohtu otsuses esitatud põhjendused on sedavõrd põhjalikud ja arusaadavad, et omalt poolt ei ole kohtukolleegiumil neile midagi lisada. Kuna kaitsja apellatsioonist võib aru saada, et kaitsja saab ekspertiisiaktide sisust, järeldustest ja eksperdi ütlustest erinevalt aru, siis osundab kohtukolleegium Riigikohtu otsuse 3-1-1-90-16 p-le 11, mis selles otsuses esitatud Riigikohtu selgitusi arvestades on käesoleval juhul asjakohane ning kinnitab maakohtu seisukohtade õigsust vaidlustatud maakohtu otsuses. Mis aga puudutab kaitsja etteheiteid süüdistusele ja apellatsioonis tehtud rohkeid viiteid Riigikohtu otsustele, siis kohtukolleegium märgib, et Riigikohtu otsused puudutavad neid süüdistusi, mis on puudulikud. O. Ańdrejevile esitatud süüdistust puudulikuks pidada aga ei saa. Esmalt märgib kohtukolleegium, et kaitsja on vääralt käsitlenud O. Andrejevi süüdistust mitmeepisoodilisena. Väär on antud juhul käsitleda CC-ga ja UU-ga seotud tegusid eraldi episoodidena, aga kaitsja seda teeb. Maakohus on oma otsuses teinud esitatud süüdistuse sisu pinnalt ainuõige järelduse ja nimelt, et tegemist on jätkuva kuriteoga. Ehk siis tegemist on teoühtsuse mõttes ühe teoga. Süüdistuse kohaselt seisneb narkootikumide ebaseaduslik käitlemistegu selles, et O. Andrejev omandas eeluurimisel tuvastamata ajal, kohas ja isikult suures koguses furanüülfentanüüli sisaldavat pulbrit, mida andis kriminaaltulu teenimise eesmärgil edasi eeluurimisel tuvastatud ja tuvastamata isikutele. Süüdistuse kohaselt toimus suures koguses omandatud narkootilise aine edasiandmine alates 2018 aprillist kuni
15. maini 2018, mil O. Andrejev oli kinni peetud. 7 Süsteemselt ja tihedalt narkootilise aine edasiandmist tõendab jälitusprotokoll, milles esitatud telefonivestlustest võib üheselt väita, et O. Andrejevile oli narkootilise aine müümine/levitamine igapäevategevus. Seda kinnitab oma ütlustes ka CC. Muuhulgas tõendab jälitusprotokoll süüdistust selles osas, et O. Andrejev varustas narkootikumidega nii CC, UU, kui ka tuvastamata isikuid. Seda, et O.Andrejev käitles suures koguses narkootilist ainet e, et ta omandas narkootilise aine suures koguses kinnitab asjaolu, et 21.05.2018 andis O.Andrejev CC-le narkootilist ainet, milles oli puhast furanüülfentanüüli 11 mg e rohkem, kui kümnele isikule joobe tekitamiseks avajalik (9 mg). See, et ülejäänud osategudes, millega on sisustatud jätkuv narkootiliste ainete ebaseaduslik käitlemine, ei ole täpseid koguseid teada, ei oma kohtukolleegiumi hinnangul süüküsimuse ja kvalifikatsiooni seisukohast tähtsust. Isegi, kui tegemist on väiksemate kogustega, kui seda on suur kogus e vähem, kui 10 isikule joovet tekitavate kogustega, kvalifitseeruvad need süüteod ka eraldivõetuna KarS § 183 järgi ning subsumeeritakse need KarS § 184 järgi. Pikk ja põhjalik selgitus sellel teemal on Riigikohtu poolt avaldatud otsuses 3-1-1-56 p 15 ja O. Andrejevi süüdistus on selle seisukohaga kooskõlas. Kaitsja heidab süüdistusele ette ka seda, et enamjaolt O. Andrejevile süüks pandud aktiivsete tegude puhul ei ole ära märgitud konkreetset aega ega kohta ja süüdistus suures koguses narkootilise aine omandamises on toimunud ei tea, kus ja ei tea, millal. Ka siin peab kohtukolleegium asjassepuutuvaks osundada Riigikohtu seisukohale, mis on väljendatud otsuses 3-1-1- 28-14 p 14.
16. Riigikohtu seisukohast tuleneb, et olukorras, kus on tuvastatud kellegi poolt narkootilise aine suure koguses käitlemine, kuid ei ole kindlaks tehtud, millal ning missugustel asjaoludel on isik narkootilise aine omandanud, puudub süüdistatava õigeksmõistmiseks seadusest tulenev alus. Selliste asjaolude tuvastamatus ei mõjuta süüdlase karistusõiguslikku vastutust KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi, kui on kindlaks tehtud, et narkootilise aine on omandanud süüdlane ning oli tema poolt edasi antud. Veel rõhutab kohtukolleegium seda, et kohtulik arutamine toimub ainult selle isiku suhtes, kes on antud kohtu alla. Kohus saab anda kohtu alla ainult selle isiku ja võtta seisukoha ainult selle isiku süü osas, kelle kohta on kohtule esitatud süüdistusakt. Kohus ei saa teha ka prokuratuurile ettekirjutusi selle kohta, keda kriminaalvastutusele võtta ja keda mitte. Seega ei vääri tähelepanu kaitseargumendid, mis on esitatud UU vastutusele mittevõtmise/süü osas. Kohtukolleegiumil ei ole midagi omalt poolt lisada ka maakohtu otsuses esitatud põhjendustele konfiskeerimisotsustuse osas. Maakohtu põhjendustega on ammendatud kõik, mis selles osas kaitsjale vastu öelda saaks. Maakohus on põhjendatult leidnud, et vanglast vabanemisel saadud rahasumma ja igakuine toetus ei võimalda osta autot, käekella, omada taskus piisavalt sularaha ja seda olukorras, kus ka igakuiselt kulub elamiskuludeks raha. Tööga O. Andrejev raha ei teeninud. Kui süüdistatav väidab, et konfiskeeritud vara on saadud legaalsetest rahasummadest, peab ta ise seda tõendama. Apellatsioonis tehtud vastupidine etteheide e et keegi pole selle vara legaalse päritolu ümberlükkamiseks esitanud ühtegi tõendit, välja arvatud teatis, et O. Andrejev’il puudus sissetulek 2016-
17. aastatel ehk ajal, mil ta viibis vanglas, tähelepanu ei vääri. O. Andrejevile on mõistetud karistus, mis jääb tunduvalt alla sanktsiooni keskmäära. Miks peab mõistetav karistus olema tunduvalt üle sanktsiooni alammäära, seda on 8 maakohus põhjalikult motiveerinud. Asjaolusid, mis annaks aluse kergendada mõistetud karistusmäära kohtukolleegium tuvastanud ei ole. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS § 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 , § 344-345 lg-test 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 5.juunist 2019.a muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 9