← Eesti

2-17-18305/52

Obsah (8)§ 442§ 5§ 235§ 238§ 230§ 171§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIME L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Margo Klaar Otsuse tegemise aeg ja koht 27. november 2020, Tallinn Kohtuasja number 2-17-1830

) § 657 lg 1 p 2¹ alusel muutmata, täiendades maakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

  1. Pooled vaidlevad jätkuvalt selle üle, kas hageja ja võlgniku vahel oli
  2. jaanuarist 2015 kuni
  3. maini 2017 kehtiv rendileping, mille alusel üüris võlgnik hagejalt kinnistul asuvas õppehoones mitteeluruume.
  4. Maakohus leidis, et poolte vahel ei olnud vaidlusalusel ajavahemikul kehtivat rendilepingut, mistõttu puudub hagejal alus nõuda võlgnikult lepinguliste kohustuste täitmist. Kolleegiumi hinnangul on iseenesest õige hageja väide, et maakohus on rikkunud otsuse põhjendamise kohustust ning ei ole kooskõlas

§ 442lg-ga 8 võtnud otsuses selget 5

(9)seisukohta hageja väidete kohta ega analüüsinud kõiki tõendeid. Kuid see ei anna alust kahelda maakohtu lõppjärelduse õigsuses, sest hageja esitatud asjaolud ja tõendid ei anna koosmõjus alust järeldada, et poolte vahel oli vaidlusalusel ajavahemikul kehtiv rendileping. Ringkonnakohus saab maakohtu menetluslikud rikkumised kõrvaldada, täiendades maakohtu otsuse põhjendusi. 13. Apellatsioonkaebuse etteheide maakohtu selgitamiskohustuse rikkumise kohta on ringkonnakohtu hinnangul põhjendamatu. Kolleegium märgib, et hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (

§ 5lg-d 1 ja 2, § 230 lg 1).

Hageja suutmatus kehtivat rendilepingut tõendada ei tähenda, et maakohus oleks selgitamiskohustust rikkunud.

  1. Hageja esitas kohtule nõude võlgniku pankrotimenetluses esitatud nõude 216 400,22 eurot (rendi ja kõrvalkulude võlg 104 154,76 eurot ning viivis 112 245,46 eurot) tunnustamiseks PankrS § 153 lg 1 p-s 2 sätestatud rahuldamisjärgus. Hageja poolt pankrotihaldurile esitatud nõudeavalduse kohaselt on nõude aluseks võlgnikuga
  2. oktoobril 2003 sõlmitud rendileping nr 002-2003 ja selle suulised täiendused ning nõuet tõendavad
  3. septembri
  4. a teatis hagejale rendileandja õiguste ülemineku kohta ja arved (kd I, tl 18-52 pöördel). Pooled ei vaidle, et rendilepingu nr 002-2003 sõlmimisel kuulus hageja õiguseellasele kinnisasja 2/5 suurune mõtteline osa. Alates
  5. märtsist 2014 on rendileandjaks hageja, kuna ta omandas teistelt kaasomanikelt (v.a Ain Leedu, kellele kuulub 1/10 mõttelist osa kinnisasjast) kinnisasja mõttelised osad. Seega kuulub hagejale kinnisasja 9/10 suurune mõtteline osa, millel asub rendile antud õppehoone. Hageja väitel on võlgnik jätnud rendi ja kõrvalkulude tasumise kohustuse täitmata
  6. jaanuarist 2015 kuni
  7. maini
  8. 14.
  9. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et tõendamata on rendilepingu nr 002-2003 pikenemine VÕS § 310 lg 1 alusel koosmõjus VÕS §-ga 341 ning rendileping lõppes tähtaja saabumisega. Kuna hageja leidis, et rendileping muutus tähtajatuks seetõttu, et võlgnik jätkas asja kasutamist, siis tuli hagejal tõendada, et pärast tähtaja möödumist jätkas võlgnik asja kasutamist. 14.
  10. Pooled tuginevad sellele, et rendileping nr 002-2003 puudutas üksnes õppehoonet. Kostja I väidab, et võlgniku tegevuseks oli ruumide üürile andmine kinnisasjal asuva hoonete kompleksis, millele on viidatud ajutise pankrotihalduri aruandes (kd I, tl 153 pöördel). Hageja tugineb samale asjaolule, avaldades
  11. septembril 2018 toimunud maakohtu istungil ja kohtukõne teesides, et rendileping oli õppehoone kohta, kuid kogu kinnisasi oli võlgniku valduses (kd II, tl 102 pöördel, 137). Samuti oli võlgniku likvideerimise vahearuandes viidatud sellele, et võlgnik tegeles kinnisasjal asuva hoonete kompleksi haldamisega (kd I, tl 235). Pooled ei ole tuginenud sellele, et võlgniku ainsaks äritegevuseks oleks olnud õppehoone üürile andmine. Seega tuleb võlgniku äritegevuse hindamisel lähtuda poolte esitatud asjaoludest, mille kohaselt ei olnud võlgniku äritegevuseks vaid õppehoone üürile andmine. 14.
  12. Maakohus on õigesti tuginenud tõenditele, mis lükkavad hageja väited rendilepingu nr 002-2003 pikenemise kohta ümber. Hageja heidab maakohtule ette, et maakohus ei ole hinnanud hageja väiteid tõendavaid tõendeid. Ringkonnakohus saab selle rikkumise kõrvaldada. Kuigi maakohus ei ole kõiki tõendeid hinnanud, vaid on otsuse p-s 25 üldsõnaliselt viidanud, et otsuses hindamata tõendid ei oma asja lahendamiselt tähtsust, ei anna hageja esitatud asjaolud ega tõendid alust järeldada, et võlgnik jätkas rendilepingu nr 002-2003 alusel õppehoone kasutamist, mis tõi endaga kaasa viidatud rendilepingu tähtajatuks muutumise. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et Puuvilla 19 hoonete kompleksi kaasomanike
  13. jaanuari
  14. a otsus ei tõenda rendilepingu nr 002-2003 pikendamist, sest p 5 sellist otsust ei kajasta (kd I, tl 197). Kostjad on tõendanud väidet, et rendileping nr 002-2003 lõppes tähtaja saabumisega, sest võlgniku ja teiste kaasomanike vahel sõlmiti õppehoone osas
  15. aastal uued rendilepingud tähtajaga viis aastat. Kinnisasja kaasomaniku Osva OÜ ja võlgniku vahel sõlmiti
  16. oktoobril 2008 rendileping nr 003-2008 kinnistul asuva õppehoone 20 % mõttelise 6

(9)osa kasutamiseks tähtajaga viis aastat või kuni võlgnikul on õppehoonele (F-korpus) rentnik (kd I, tl 78-79). Nimetatud rendilepingu alusel tehti ka makseid (kd I, tl 99-104). Harju Maakohtu
  1. veebruari
  2. a otsuse tsiviilasjas nr 2-14-56908 p-st 24 tuleneb, et
  3. oktoobri 2013 rendileping nr 001-2003 ja
  4. oktoobri
  5. a rendileping nr 003-2008 näitavad, et võlgnikul oli kokkulepe rendilepingute sõlmimiseks kõikide kaasomanikega samas summas vastavalt osaluse suurusele ning rendilepingu esemeks oli õppehoone (kd I, tl 146 pöördel). 14.
  6. Ka teised tõendid, mille hindamata jätmist hageja maakohtule ette heidab, ei tõenda VÕS § 310 lg 1 kohaldamise eeldust. Teade õiguste üleandmise kohta, üleandmisvastuvõtuaktid, võlgniku
  7. a majandusaasta aruanne (kd I, tl 21, 219, 221 ja pöördel, tl 234239) ei lükka ümber asjas tõendamist leidnud asjaolu, et võlgnik kasutas õppehoonet
  8. aastal sõlmitud rendilepingute alusel. Hageja esitatud arved ja võlgniku pangakonto väljavõte ei tõenda rendilepingu nr 002-2003 faktilist täitmist vaidlusalusel perioodil, s.o
  9. jaanuarist 2015 kuni
  10. maini 2017, sest need dokumendid kajastavad andmeid
  11. a kohta (kd I, tl 201-218 pöördel). Üksnes arvete esitamine vaidlusaluse perioodi osas ei tekita võlgnikule kohustusi (kd I, tl 22-52 pöördel). Hageja esitatud väited ja tõendid ei haaku asjas tuvastatud asjaoludega. Hageja arvetel on kajastatud „Rent-Puuvilla tn 19, 90 %“, ehk hageja nõuab renti 2853,02 eurot (käibemaksuta) kinnistul asuva õppehoone 90 % suuruse mõttelise osa rentimisest. Rendilepinguga nr 0022003 renditi välja õppehoone 40 % suurust mõttelist osa rendi 1268,01 euro (käibemaksuta) eest, kuid hagis nõutakse renti õppehoone 90 % suuruse mõttelise osa rentimise eest. Ka hageja ühepoolselt koostatud rendilepingu ülesütlemisavaldus, mis ei haaku teiste asjas tuvastatud asjaoludega, ei tõenda rendilepingu nr 003-2008 lõppemist
  12. augustil 2017 (kd II, tl 97-98). 14.
  13. Apellatsioonkaebuse p-s 11 väidab hageja, et kostja I on
  14. veebruari
  15. a menetlusdokumendi p-s 2.3.2 kinnitanud rendimaksete tasumist. Kolleegiumi hinnangul tõlgendab hageja kostja I esitatud väiteid meelevaldselt. Kostja I põhiline väide on, et rendileping nr 002-2003 on sõlmitud tähtajaga kuni
  16. oktoober 2008 ning võlgniku pangakontodelt ei nähtu, et pärast kinnisasja mõttelise osa omandiõiguse hagejale üleminekut oleks võlgnik tasunud hagejale rendilepingus nr 002-2003 kokkulepitud renti (vt
  17. veebruari
  18. a menetlusdokumendi p 2.3.3; kd I, tl 72 pöördel). Seega ei ole kostja I nn kaootilisi makseid seostanud rendilepingu nr 002-2003 täitmisega. 14.
  19. Eeltoodust saab järeldada, et võlgnik kasutas kinnisasjal asuvat õppehoonet
  20. aastal kaasomanikega sõlmitud rendilepingute alusel ning rendileping nr 002-2003 lõppes p 2.1 järgi tähtaja saabumisega. Rendileping nr 002-2003 ei saa olla hageja nõude aluseks, sest võlgnikul ei saanud olla ühe rendieseme kohta erineva sisu, õiguste ja kohustustega (tähtajatuid ja tähtajalisi) lepinguid.
  21. Hageja nõude alternatiivne alus on AÕS § 85 lg 1, mille alusel nõuab hageja võlgnikult vaidlusalusel perioodil saadud renditasu 137 892,90 eurot. Ringkonnakohus nõustub maakohtu lõppjäreldusega, kuid peab vajalikuks seda täpsustada ja jätta maakohtu otsuse põhjenduse pdest 23 ja 24 välja viited väite põhistamisele (

§ 235

) ning tõendi asjakohasusele (

§ 238). 15.1.

AÕS § 85 kohaldamise eelduseks on valdaja ebaseaduslik valdus, mille ajal saab valdaja asjast kasu. Kuna kostjad vaidlesid hageja nõudele vastu, siis tuli hagejal nõude aluseks olevaid asjaolusid

§ 230lg 1 järgi tõendada ja mitte põhistada.

15.

  1. Hageja on
  2. novembri
  3. a menetlusdokumendis täpsustanud, et kui kohus ei tuvasta rendilepingu olemasolu, siis sai võlgnik kasu nii kinnisasjal asuva õppehoone kui ka muude hoonete üürimisest ning hageja õiguseellase teenuste edasimüümisest. Rendilepingu nr 003-2008 p 2.1 järgi anti õppehoone rendile viieks aastaks või kuni võlgnikul on õppehoonele rentnik. Nagu ringkonnakohus eelnevalt tuvastas, siis ühesuguste tingimustega rendilepingud olid
  4. aastal sõlmitud kõikide kinnisasja kaasomanikega. Kostjad on menetluses läbivalt väitnud, et õppehoone osas lõppes rendileping nr 003-2008
  5. a kevadel, 7

(9)kui võlgnikul polnud enam õppehoonele üürnikku. Kostja II on väite tõendamiseks esitanud kinnisvaraportaali kuulutuse (
  1. aprill 2015), millest nähtuvalt otsiti õppehoonele uut üürniku (kd I, tl 161-162). Asjaolu, et õppehoone oli
  2. juunil 2015 tühi, nähtub ka hageja juhatuse liikme koostatud ja tsiviilasjas nr 2-17-18308 esitatud kinnisasja kasutuse tabelist (kd II, tl 122123). Nimetatud tabelis on vaba pinnana märgitud õppehoone (koolimaja 1300,1 m² F-korpus). 15.
  3. Õppehoone allüürnik, kellel oli kogu õppehoone valdus, oli
  4. augustil 2013 sõlmitud äriruumi üürilepingu nr 46-2013 alusel osaühing EHTE (kustutatud) (kd II, tl 81-82 pöördel; tl 127, p 2.5.3; tl 127 pöördel, p h). Õppehoone valdamist osaühingu EHTE (kustutatud) poolt tõendab ka Harju Maakohtu
  5. veebruari
  6. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-56908 (kd I, tl 137152 pöördel; p 25). Osaühingu EHTE (kustutatud) pankrot kuulutati välja
  7. septembril 2015 ning kumbki lepingupool ei nõudnud pärast seda lepinguliste kohustuste täitmist. Pärast pankroti välja kuulutamist kasutati ruume kokkuleppel ja tasuta vara hoidmiseks (kd II, tl 127, p-d 2.5.7, 2.5.8; tl 127 pöördel, p 1.9). Osaühingu EHTE (kustutatud) pankrotimenetluses esitatud nõudeavaldusest nähtuvalt on võlgnik nõudnud osaühingult EHTE (kustutatud) üüri kuni maini
  8. a (kd II, tl 79). Kuigi õppehoone ruumide valduse võlgnikule üleandmise kohta on koostatud akt
  9. juunil 2016 (kd I, tl 220), on asjas tõendamist leidnud, et õppehoone oli tühi ja selle valdus oli hagejal
  10. a kevadest. Muude kinnistul asuvate hoonete kohta sõlmitud lepingud (Osaühinguga Induserv ja Osaühinguga Esadon Grupp) ja nendest saadav tulu ei tõendada võlgniku valdust õppehoonele. 15.
  11. Eeltoodust tulenevalt nõustub kolleegium maakohtu seisukohaga, et hageja ei ole tõendanud, et võlgnikul oli vaidlusalusel perioodil õppehoone ebaseaduslik valdus ja et ta sai õppehoone üürimisest tulu. Tulu saamist ei tõenda võlgniku
  12. a majandusaasta aruanne (kd I, tl 234-239), sest ainuüksi selles märgitud renditulu saamine 137 892,90 eurot ei tõenda hageja alternatiivse nõude eeldusi, s.o seadusliku aluseta kasu saamine.
  13. Hageja leiab, et vaatamata üürilepingu kehtivusele on tal õigus nõuda võlgnikult tasu osutatud teenuste eest (internet, elekter ja küte). Selles osas täiendab ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi. Kõrvalkulude nõude suurust ei ole hageja eraldi välja toonud. Maakohus on hagejale
  14. aprilli
  15. a istungil selgitanud, et välja tuleb tuua hagi faktilised asjaolud, et oleks näha hagetava summa kujunemine (kd II, tl 2). Kolleegium märgib, et kohus ei pea ise esitatud tõenditest asjaolusid otsima, vaid pool peab kohtule viitama, millistele asjaoludele ja tõenditele ta tugineb. 16.
  16. Ringkonnakohus võtab aluseks hageja poolt välja toodud asjaolud ja võlgniku pankrotiavalduses esitatud nõudeavalduse (kd I, tl 18-19). Kuna hageja tugineb õppehoone kasutamise osas sõlmitud rendilepingule nr 002-2003, siis on ka osutatud teenused seotud selle hoonega. Hageja nõude eelduseks on kas leping (VÕS § 292 lg 1 või § 208 lg 3) või on lepinguvälisest võlasuhtest tulenevalt hagejal õigus nõuda võlgnikult tasu tarbitud teenuste eest. Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja tõendanud kokkulepet, millega võlgnik oleks võtnud kohustuse hagejale teenuste eest tasuda. Rendilepingu puhul eeldab kõrvalkulude nõudmine kokkulepet VÕS § 292 lg 1 järgi koosmõjus VÕS §-ga
  17. Interneti, energia ja soojuse müügi kokkulepet ei tõenda võlgniku likvideerimisaruanne, kus tegevusaruandes on üldsõnaliselt märgitud, et „müügitulust moodustas 60 % renditulu ja 40 % kommunaalteenuste müük rentnikele“ (kd I, tl 122-128). Tegevusaruandes välja toodud müügitulu
  18. jaanuarist 2013 kuni
  19. jaanuarini 2014 ei tõenda väidetava kokkuleppe tingimusi ega hageja poolt võlgnikule müüdud interneti, energia ja soojuse müügi koguseid
  20. jaanuarist 2015 kuni
  21. maini
  22. Eeltoodud asjaolusid ei tõenda ka hageja poolt ühepoolselt koostatud arved (kd I, tl 22-52 pöördel). 16.
  23. Hageja esitas võlgnikuga
  24. novembril 2014 sõlmitud soojusenergia ostu-müügilepingu ja arved soojusenergia müügi eest (kd I, tl 29-31 pöördel, tl 33, tl 222). Kostja II on esitanud tõendi, millest nähtuvalt köetakse hooneid, sh õppehoonet, gaasiga (kd I, tl 167 pöördel). Kolleegiumi arvates ei ole hageja esile toonud ega tõendanud, millises koguses sellel ajal 8
(9)võlgnikule soojusenergiat müüdi. See ei ole tuletatav hageja esitatud soojusmõõtja pildist ega vihikulehtede koopiatest (kd I, tl 232-233). Internetiteenuse osutamise kohta pole hageja esitanud ühtegi tõendit. Võrgulepingute pooleks võlgnik ei olnud (kd II, tl 39-40 pöördel). Asjaolu, et hageja on internetiteenust ostnud ja elektri eest tasunud, ei anna alust järeldada, et hageja poolt võlgnikule esitatud arvetele märgitud kogustes on teenuseid võlgnikule edasi müüdud. 16.
  1. Hageja ei saa esitada nõudeid ka lepinguvälisest võlasuhtest tulenevalt, sest asjas on tuvastatud, et vaidlusalusel perioodil ei olnud võlgnikul õppehoone valdust, mistõttu ei saanud ta ka teenuseid tarbida.
  2. Kuna põhinõue jääb rahuldamata, siis ei saa hageja nõuda võlgnikult ka põhinõudest arvestatud viivist. Hageja nõue jääb võlgniku pankrotimenetluses täies ulatuses tunnustamata.
  3. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud menetluskulude jaotust muuta. Menetluskulude jaotus
  4. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud

§ 171lg 1 alusel hageja kanda.

Poolte põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruse kõigis kohtuastmetes määrab

§ 177lg 2 järgi kindlaks maakohus.

20. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (

§ 178lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.