KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-18-11555 Otsuse tegemise aeg ja koht 28. oktoober 2020, Tallinn Kohtukoosseis Indrek Soots, Krista Kirspuu, Imbi Sidok

§ 657lg 1 p 1).

Kostja II apellatsioonkaebus tuleb jätta läbi vaatamata (

§ 643lg 1, § 637 lg 1 p 6).

Kuna kostja II vastu esitatud hagi jättis maakohus rahuldamata, siis puudub kostjal II õiguslik huvi selle vaidlustamiseks. Ringkonnakohtu istungil nõustus kostjate esindaja, et kostja II apellatsioonkaebus tuleb jätta läbi vaatamata.

1. Hageja leiab, et kostjad esitasid hageja kohta ebaõige väite, et Diapol Granite OÜ omandas Nerostein OÜ üle õigusliku kontrolli. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et see väide ei käi hageja kohta, vaid Neurostein OÜ kohta. Asjaolust, et hageja on Neurostein OÜ osanik, ei saa teha järeldust, et väide käib hageja kohta. Seda ei saa käsitleda ka hageja suhtes kaudse asjaolu esitamisena, millest saab järeldada mingeid otseseid väiteid hageja kohta. Äriühing on eraldiseisev juriidiline isik. Väide, millega seonduvalt hagi esitatakse, peab käima hageja enda, mitte kolmanda isiku kohta. Seega jättis maakohus selles osas põhjendatult hagi rahuldamata.
2. Hageja leiab, et kostjad esitasid tema kohta ebaõige väite, et ta oli kriminaaluurimise all. Ringkonnakohus märgib, et 15.01.2018 kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest (I kd tl 104-105), Riigiprokuratuuri 20.02.2018 määrusest (I kd tl 205-207) ja Tallinna Ringkonnakohtu 05.04.2018 määrusest (I kd tl 102-104) nähtub, et kriminaalasjas alustati menetlust KarS § 201 lg 2 p 2 tunnustel selles, et kostja I kandis OÜ-le Acolades üle raha kokku 603 377,10 eurot. Kuriteokaebuse kohaselt oli alust arvata, et ülekanded tegi hageja ning tal puudus seaduslik alus ülekannete tegemiseks. Kuigi 15.01.2018 kriminaalmenetluse lõpetamise määruse kohaselt kuulati hageja üle tunnistajana, oli eeltoodud dokumentidest nähtuvalt kriminaalmenetluses väljaselgitamisel muuhulgas küsimus, kas hageja tegevuses esinevad 6 kuriteo tunnused. Lisaks tuleb avaldatud faktiväiteid võtta sellisena, nagu need on, st kohus peab vaidluse korral tuvastama, mida hageja mõistliku inimese arusaama järgi üldsusele avaldas (vt Riigikohtu 21.12.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-10, p 21). Kuna kriminaalmenetluse raames kontrolliti võimaliku kuriteokoosseisu ilmnemist hageja tegevuses, siis ei saa vaidlusalust väidet pidada ebaõigeks.
3. Hageja on seisukohal, et kostjad I ja III esitasid tema kohta ebaõiged väited, et hageja varastas raha kostjast I, ning et hageja riisus kostja I vara. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus õigesti, et tegemist on faktiväidetega, mitte väärtushinnangutega. Väited varastamise ja riisumise kohta on esitatud kontekstis, millest mõistlik inimene võib järeldada fakte hageja kohta. Lisaks on Riigikohus leidnud, et kui isiku kohta avaldatakse, et ta on toime pannud kuritegusid, siis ei ole tegemist mitte arvamuse avaldamisega, vaid asjaolu, st faktiväite avaldamisega (Riigikohtu 18.02.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-14, p 10). Kostjate I ja III arvates on need väited põhjendatud, kuna hageja tekitas kostjale I kahju seoses sellega, et hageja korraldas kostja I poolt OÜ-le Acolades arvete tasumist teenuste eest, mida kostja I tegelikult ei saanud. Samuti leiavad kostja I ja III, et maakohus oleks pidanud käesoleva tsiviilasja liitma tsiviilasjaga nr 2-18-8561, kus on vaidlus hageja poolt kostjale I kahju tekitamise üle. Kolleegiumi hinnangul ei rikkunud maakohus menetlusnorme, kui jättis taotluse menetluste liitmiseks rahuldamata. Tsiviilasjad on oma sisult olulises osas erinevad ning nende liitmine ei oleks kiirendanud ega lihtsustanud tsiviilasjade menetlemist. Kostjatel I ja III oli võimalik oma väidete kinnitamiseks esitada tõendeid ka käesolevas tsiviilasjas. Käesolevas tsiviilasjas on kostjad I ja III esitanud kostja I poolt OÜ-le Acolades tehtud maksete tabeli, kostja I arvelduskonto väljavõtted ja osad ülekannete aluseks olnud arved (I kd tl 36 – 50). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole arvelduskonto väljavõtted ja arved piisavad, et lugeda tõendatuks kostjate I ja III väiteid, et hageja varastas ja riisus kostja I vara. Lisaks on 15.01.2018 kriminaalmenetluse lõpetamise määruses märgitud, et kriminaalmenetluses tehti kindlaks, et kostja I vahenditest tehti OÜ-le Acolades ülekandeid reaalselt osutatud teenuste eest. Kolleegiumi hinnangul on maakohus viidatud väidete osas põhjendatult hagi rahuldanud.
4. Hagiavalduses on hageja tuginenud veel sellele, et kostjad avaldasid hageja kohta ebakohase väärtushinnangu, et kostja I poolt hageja ja temale kuuluva äriühingu OÜ Acolades vastu esitatud hagi võib „takistada Nerosteini äritegevust“. Maakohus leidis, et see väide ei ole esitatud hageja suhtes, vaid Nerostein OÜ suhtes ning selle väite avaldamisega ei saa tekkida kahju hagejale. Kuigi hageja on apellatsioonkaebuses avaldanud, et vaidlustab otsuse rahuldamata jäänud osas, ei ole apellatsioonkaebuses esitatud väiteid, miks on maakohtu otsus selles osas ebaõige. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et see väärtushinnang ei ole esitatud hageja suhtes ega saa rikkuda hageja õigusi.
5. Maakohus on keelanud kostjatel I ja III avaldada väiteid, et hageja on mistahes ajal enne 01.08.2018 varastanud või riisunud kostja I vara. Kostjate I ja III hinnangul ei ole VÕS § 1055 lg 1 eeldused selle nõude rahuldamiseks täidetud. Kolleegium ei nõustu kostjatega. VÕS § 1055 lg 1 sätestab, et kui kahju õigusvastane tekitamine on kestev või kui kahju õigusvastase tekitamisega ähvardatakse, võib kannatanu või isik, keda ähvardati, nõuda kahju tekitava käitumise lõpetamist või sellega ähvardamisest hoidumist. Maakohus on õigesti viidanud, et kostja I on esitanud väite hageja poolse riisumise kohta juba 25.10.2016 (II kd tl 30). 03.07.2018 e-kiri on saadetud paljudele isikutele. Pärast 03.07.2018 e-kirja on sõnumivahetuses koostööpartneriga kostja I 28.07.2018 avaldanud, et hageja on kurjategija (I kd tl 201-204). Seega rahuldas maakohus põhjendatult hageja nõude kostja I ja III kohustamiseks ülalviidatud väidete avaldamise lõpetamiseks. 7
6. Maakohus kohustas kostjaid I ja III solidaarselt hüvitama hagejale mittevaralise kahju summas 500 eurot. Maakohus leidis põhjendatult, et väited varastamise ja riisumise kohta on hageja au teotavad ning seetõttu õigusvastased. Samuti pole alust muuta maakohtu poolt kindlaksmääratud mittevaralise kahju suurust. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
7. Kuna hageja ja kostjate I ja III apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata ning kostja II apellatsioonkaebus läbi vaatamata, siis tuleb menetlusosaliste menetluskulud ringkonnakohtus jätta menetlusosaliste endi kanda (

§ 171lg 1).

Sealjuures ei anna kostja II apellatsioonkaebuse läbivaatamata jätmine alust teistsuguseks menetluskulude jaotuseks. Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse ühes menetlusdokumendis samade põhjendustega, mistõttu ei tekitanud kostja II apellatsioonkaebus hagejale täiendavaid menetluskulusid. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots, Krista Kirspuu, Imbi Sidok-Toomsalu 8