← Eesti

3-12-2464/18

TARTU HALDUSKOHUS Tartu Kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-12-2464 Määruse kuupäev

  1. mai 2013 Kohtunik Tanel Saar Kohtuasi I.T. kaebus Tartu linna vastu erastamise korraldamata jätmisega tekitatud 30 000 euro kahju hüvitamiseks. Resolutsioon Edasikaebamise kord
  2. Lugeda kaebus esitatuks tähtaja rikkumisega.
  3. Jätta rahuldamata I.T. taotlus kaebetähtaja ennistamiseks.
  4. Lõpetada menetlus haldusasjas nr 3-12-
  6. Määruse ärakiri saata menetlusosalistele. Määruse peale on õigus esitada määruskaebus Tartu Ringkonnakohtusse Tartu Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul, arvates määruse kättesaamisest. Asjaolud ja menetluse käik
  8. novembril 2012 esitas I.T. Tartu Halduskohtule enda ja A.T. nimel kaebuse, milles taotles, et Tartu Linnavalitsus annaks kaebajate kasutusse eluruumi Ropka-Variku-Karlova piirkonnas, tingimusel, et kaebajatel ei tule tasuda üüri eluruumi kasutamise eest ning neil on õigus omandada eluruum soodustingimustel. Koos kaebusega esitas I.T. taotluse riigilõivust vabastamiseks ning riigi õigusabi saamiseks kaebajate esindamiseks halduskohtumenetluses.
  9. Tartu Halduskohtu
  10. detsembri 2012 määrusega rahuldati kaebajate taotlus riigi õigusabi saamiseks ja võimaldati riigi õigusabi kaebajate esindamiseks haldusasjas nr 3-12-2464, kohustuseta hüvitada õigusabitasu ja –kulud. Ühtlasi jättis kohus kaebuse käiguta. Kohus osutas kaebuse puudustele seoses kohustamisnõude eelduste täitmise selgitamise ning kaebetähtaja alguse kindlakstegemise vajadusega.
  12. veebruaril 2013 esitas I.T. ja A.T. esindaja Tartu Halduskohtule kaebusena pealkirjastatud dokumendi. Dokumendist nähtuvalt on kaebuse nõudeks 30 000 euro kahjuhüvitise saamine Tartu linnalt. Kaebuse kohaselt on kaebajaks I.T., kellele on vastustaja kahju tekitanud erastamise korraldamata jätmisega, mistõttu on I.T. ilma jäänud omandiõigusest kahetoalise korteri suhtes. Kaebaja esindaja väitel on kaebus esitatud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg 3 sätestatud tähtaega järgides, kuna kaebuse esitamise tähtaega tuleb lugeda
  13. maist
  14. aastal. Nimetatud päeval teavitas Tartu Linnavalitsus kaebajat sellest, et kaebajaga eluruumi Rahu xxx kasutamiseks sõlmitud üürileping lõpeb
  15. septembril
  17. Tartu Halduskohtu
  18. veebruari 2013 määrusega jäeti kaebus teistkordselt käiguta. Kohus palus kaebajal teatada, kas A.T. on kaebusest loobunud ning milliste nõuete läbivaatamist halduskohtumenetluses taotletakse. Kuna kohus ei nõustunud kaebuses esitatud seisukohtadega kaebetähtaja alguse kohta, tegi kohus kaebajale ettepaneku kaaluda vajadust kaebetähtaja ennistamise taotluse esitamiseks.
  19. Tartu Halduskohtusse saabus
  20. märtsil 2013 kaebuse täiendus, mille kohaselt I.T. loobub A.T. nimel esitatud kaebusest. Kaebaja taotleb üksnes kahju hüvitamist. Kaebaja hinnangul tuleb kaebuse esitamise tähtaega lugeda
  21. maist 2010, sest sellest momendist sai kaebaja teada tema kui endise sundüürniku õiguste rikkumisest. Antud vaidluses tuleb kaebetähtaega lugeda mitte sellest momendist, kui vastustaja vaikivalt muutis kaebaja kasutuses oleva eluruumi režiimi, vaid momendist, mil selgus, et vastustaja ei kavatse astuda samme eluruumi erastamise võimaldamiseks, sest tal puuduvad eluruumid, mida saaks kaebajale anda eesmärgiga neid hiljem erastada. Kui vastustaja oleks täitnud PS § st 14, ORAS § 121 lg-st 5, ES § 33 lg-test 3 ja 5 tulenevaid kohustusi, siis oleks käesoleval momendil kaebaja kindlustatud eluruumiga, mida keegi ei saaks talt ära võtta või teda sellest välja tõsta. Kui asuda seisukohale, et kaebaja pidi
  22. a alguses (Õiguskantsleri Kantselei direktori 03.03.2009 kirjast) teada saama oma õiguste rikkumisest, siis on selline eksimus kaebetähtaja suhtes on mõistetav. Kaebaja püüdis alates
  23. aastast välja selgitada ja lahendada eluruumi erastamisega seotud probleeme. Tema ja vastustaja kirjavahetusest võib moodustada mitu toimikut, kuid mitte ühest vastustaja koostatud dokumendist ei nähtu, et ta oleks HMS § 57 lg 1 nõudest tulenevalt viidanud kaebaja õigusele esitada halduskohtule kaebus vastustaja toimingu peale ning asunud kõrvaldada tekitatud ebaõiglust. Seega tuleb vastustaja tegevust kirjeldatud probleemi lahendamisel lugeda formaalseks ja eesmärgiga venitada asja senikaua, kuni kaebajal kaoks ettekujutus probleemi lahendamise olukorrast. Kaebaja oli veendunud, et kui õiguskantsler selgesõnaliselt selgitas vastustajale vajadust kõrvaldada tekitatud ebaõiglus, siis tuli vastustajalt oodata õiguspärast toimingud. Õiguskantsleri
  24. detsembri 2010 vastusest nähtub, et õiguskantsleri päringule vastas vastustaja, et ta „...püüab suurendada munitsipaaleluruumide arvu ja seisukorda ning seeläbi suurendada ka tagastatud eluruumide üürnike võimalusi nende olukorra õiglaseks lahendamiseks“ (vastuse koopia lisatud). Seega esineb antud vaidluses kaebetähtaja möödalaskmiseks objektiivne põhjus: kaebaja uskumine vastustaja eksitavatesse lubadustesse (vt ka Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-75-08 ja 3-3-1-58-00). Alternatiivselt taotleb kaebaja kaebetähtaja ennistamist. Kaebaja esindaja kordab, et kui lugeda, et kaebetähtaeg algas Õiguskantsleri Kantselei direktori
  25. märtsi 2009 kirjast, millega kaebajale selgitati tekkinud olukorda, siis palub kaebaja lugeda, tuginedes HKMS § 71 lg-le 1, et vastustaja eksitav käitumine kaebaja suhtes on tähtaja ennistamise objektiivseks põhjuseks.
  27. aprilli 2013 määrusega otsustas Tartu Halduskohus võtta kaebuse menetlusse.
  29. aprillil 2013 saabus kohtusse Tartu Linnavalitsuse seisukoht kaebuse tähtaegsuse ja tähtaja ennistamise taotluse põhjendatuse kohta. Tartu Linnavalitsus leiab, et kaebus on esitatud tähtaja rikkumisega ning puuduvad alused kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks. Vastustaja selgitas, et Eluruumide erastamise seaduse § 3 lg 5 p 8 kohaselt ei kuulu erastamisele kohaliku omavalitsuse volikogu poolt sotsiaalkorteriteks tunnistatud eluruumid ja sama seaduse lg 8 kohaselt võib linnavolikogu kindlaks määrata eluruumid, mida ei erastata seoses nende lammutamise, 2 rekonstrueerimise, edasise kasutamisega üürilepingu alusel või muul mõjuval põhjusel üldistes huvides. Eluruumide erastamise seaduse § 3 lg 8 alusel otsustas Tartu Linnavolikogu
  30. veebruari
  31. a otsusega nr 63 tunnistada Rahu 8 elamu erastamisele mittekuuluvaks ja jätta munitsipaalomandisse sotsiaalabi vajavate isikute ning lammutatavatest majadest väljakolivate isikute tarbeks. Tartu Linnavolikogu
  32. detsembri
  33. a otsusega nr 151 tunnistati sama seaduse alusel erastamisele mittekuuluvaks Rahu 8 I-IV korruse eluruumid seoses sotsiaalabi vajavate elanike ajutise majutamisega. Tartu Linnavolikogu
  34. juuni
  35. a otsusega nr 351 tunnistati Rahu 8 sotsiaalelamuks. Tartu Linnavolikogu
  36. detsembri
  37. a otsusega nr 251,
  38. septembri
  39. a otsusega nr 414,
  40. detsembri
  41. a otsusega nr 483,
  42. märtsi
  43. a otsusega nr 524 tunnistati Rahu 8 eluruumid sotsiaaleluruumideks vajadusega osutada eluasemeteenust isikutele, kes ei ole suutelised ja võimelised endale või oma perekonnale eluruumi tagama. Tartu Linnavolikogu
  44. juuni
  45. a otsus nr 351 ja Tartu Linnavolikogu
  46. detsembri
  47. a otsus nr 251 avalikustati vastavalt Tartu linna põhimäärusele Tartu Linnakantseleis ning Tartu Linnavolikogu ja Tartu Linnavalitsuse infopunktis. Täiendavalt olid volikogu õigusaktid kättesaadavad Oskar Lutsu nimelises Tartu Linna Keskraamatukogus ja Tartu Ülikooli raamatukogus ning Tartu linna veebilehel. Seega olid nimetatud haldusaktid kättesaadavad ja kaebajal oli võimalik nendega tutvuda. Eluruumi Rahu xxx kasutamiseks sõlmis I.T. sotsiaalüürilepingu
  48. oktoobril
  49. a tähtajaga
  50. september
  51. a.
  52. veebruaril
  53. a esitas I.T. avalduse Tartu Linnavalitsuse linnavarade osakonnale, et linn eraldaks temale erastatava korteri. Linnavarade osakond vastas I.T.le
  54. märtsil
  55. a, et erastatavat korterit pole võimalik eraldada. Seega oli kaebaja vaieldamatult teadlik alates
  56. oktoobrist
  57. a asjaolust, et Rahu xxx on sotsiaaleluruum ja selle erastamine ei ole võimalik ning linnal pole võimalik eraldada temale erastatavat eluruumi. Tartu Linnavalitsuse linnavarade osakonna eluruumide andmebaasi kohaselt ei ole I.T. Rahu xxx eluruumi erastamiseks avaldust esitanud ja elamus Rahu 8 ei ole erastatud ühtegi eluruumi. Käesolevas asjas puuduvad objektiivsed asjaolud, mis takistasid I.T. kahjunõuet Tartu linna vastu õigeaegselt esitama. Samuti ei ole kaebaja välja toonud mõjuvaid põhjuseid ja neid põhistanud, mis takistasid tal esitada kaebust avalik-õiguslikus suhtes halduskohtule seaduses sätestatud tähtaegu järgides. Kohtu seisukoht
  58. Riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 järgi isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud (edaspidi kannatanu), võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi (RVastS § 7 lg 2). Kohus mõistabki, et kaebusega taotletakse Tartu Linnavalitsuse tegevusetusega põhjustatud kahju hüvitamist. Seega ei pea kaebaja endale kahju tekitavaks Tartu Linnavolikogu
  59. septembri
  60. a otsust nr 351, millega kaebaja kasutuses olev eluruum tunnistati sotsiaaleluruumiks ja millega kaebaja kaotas võimaluse nimetatud eluruumi erastamiseks. Kaebusest saab järeldada, et kahju tekitavaks peetakse vastustaja tegevusetust üldisemalt, s.t erastamismenetluse korraldamata jätmist, mille tõttu I.T. ei ole võimalik erastamise teel eluruumi omanikuks saada. Kaebuse kohaselt, sai I.T. teada oma õiguste rikkumisest Tartu Linnavalitsuse
  61. mai 2010 kirjast, millega linnavalitsus teatas kaebajaga sõlmitud sotsiaaleluruumi üürilepingu lõpetamisest. Üürilepingu lõpetamise kohta teate saamisest tuleb arvestada ka kaebetähtaega. Vastustaja hinnangul on kaebetähtaja alguseks hiljemalt
  62. oktoober 2002, 3 s.o päev mil kaebaja sõlmis sotsiaaleluruumi üürilepingu ning pidi seega aru saama, et on minetanud erastamise teel eluruumi omandamise võimaluse.
  63. Kohtu hinnangul ei saa sotsiaaleluruumi üürilepingu sõlmimisest
  64. oktoobril 2002 teha järeldust, et kaebaja oli selleks ajaks teadlik erastamisvõimaluse puudumisest. Kaebusest nähtuvalt oli sotsiaaleluruumi üürilepingu sõlmimine põhjustatud sellest, et kaebajal puudus muu eluruum ning vastustaja nõudis sotsiaaleluruumi üürilepingu sõlmimist. Kaebaja kavatsust mitte loobuda oma õiguse realiseerimisest kinnitab ka asjaolu, et kaebaja on hiljem esitanud vastustajale taotluse sellise eluruumi saamiseks, mida oleks võimalik eluruumide erastamise seaduses alusel erastamise teel omandada. Seetõttu ei pea kohus põhjendatuks lugeda käesolevas asjas kaebetähtaja alguseks
  65. oktoobrit
  67. Kaebaja täiendavatele selgitustele vaatamata ei nõustu kohus ka kaebaja seisukohtadega kaebetähtaja alguse kohta. Vastavalt RVastS § 17 lg-le 3 tuleb taotlus või kaebus kahju hüvitamiseks esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Seega, kui nõustuda kaebajaga, et kahju tekitas talle Tartu Linnavalituse tegevusetus erastamismenetluse korraldamisel, mitte kaebaja kasutuses olnud eluruumi määratlemine erastamisele mittekuuluvana Tartu Linnavolikogu
  68. aasta otsusega, siis pidi kaebaja kaebuse esitama 3 aasta jooksul kahjust teadasaamisest arvates. Kuna vastustajale ei olnud kehtestatud erastamise korraldamiseks kindalt tähtaega, siis ei ole väidetavalt vastustaja tegevusetusega kahju põhjustamine kaebajale, kahjust teadasaamine ega vastavalt kaebetähtaja algus seostatav konkreetse tähtpäeva saabumisega. Seetõttu tuleb kaebuse tähtaegsuse hindamiseks selgitada, millal kaebaja jaoks lõplikult selgus, et tal ei ole võimalik eluruumi erastada.
  69. Kohtu hinnangul ei saa käesolevas asjas lugeda kaebetähtaja alguseks, s.o kahjust teadasaamise ajaks,
  70. maid 2010, mil I.T.le teatati sotsiaaleluruumi üürilepingu lõpetamisest (tl 150). Üürilepingu lõpetamise tõttu kaotas I.T. õiguse eluruumi kasutamiseks. Samas ei toonud kasutusõiguse lõppemine kaasa eluruumi erastamise õiguse lõppemist, sest I.T. kasutuses olev eluruum ei kuulu erastamisele. Sotsiaaleluruumi üürileping ei loonud kaebajale õigust tema kasutuses oleva eluruumi ega muu eluruumi erastamiseks ega saanud selles osas tekitada kaebajale õiguspärast ootust. Seetõttu ei ole sotsiaaleluruumi kasutamiseks sõlmitud üürilepingu lõpetamisest teadasaamine seostatav väidetavalt erastamise korraldamata jätmisega kahju tekitamisest teadasaamisega.
  71. Pooled ei vaidle selle üle, et kaebaja on erastamistaotluse ja Rahu 8 asuva eluruumi kasutamisega seoses korduvalt pöördunud Tartu Linnavalitsuse poole. Tartu Linnavalitsuse seisukoha lisana esitatud dokumentidest nähtub, et
  72. veebruaril 2005 on I.T. esitanud vastustajale avalduse, milles taotleb, et Tartu linn eraldaks kaebajale erastamiseks korteri.
  73. märtsil 2005 saadetud vastuskirjas nr 5.2-1.2/2932 märkis vastustaja, et vastuse koostamise ajaks on eluruumide erastamine lõppenud ning Tartu linnal ei ole sellist elamufondi, mida saaks jätkuvalt erastada. Seega keeldus vastustaja selgesõnaliselt kaebajale eluruumi erastamise võimaluse loomisest. Kohus on seisukohal, et olukorras, kus kaebaja kasutuses olev eluruum on eluruumide erastamise seaduse § 3 lg 5 p-st 8 tulenevalt Tartu Linnavolikogu
  74. juuni 1999 otsuse nr 351, Tartu Linnavolikogu
  75. detsembri 2000 otsuse nr 251,
  76. septembri 2001 otsuse nr 414,
  77. detsembri 2001 otsuse nr 483 ja
  78. märtsi 2002 otsuse nr 524 alusel määratletud erastamisele mittekuuluva eluruumina, selgus kaebajale Tartu Linnavalitsuse
  79. märtsil 2005 saadetud vastuskirjast nr 5.2-1.2/2932 üheselt, et korteri omandamine soodustingimustel omandireformi käigus ei ole võimalik. Kaebaja ja vastustaja kirjavahetus ei jäta kahtlust ka selles, et kaebaja teadis, et erastamise korraldajaks on vastustaja. 4
  80. aastal kehtis riigivastutuse seaduse § 17 samas redaktsioonis nagu käesoleval ajal. Seega tuli I. T. hüvitamiskaebuse tähtaegseks esitamiseks pöörduda kohtusse hiljemalt kolme aasta jooksul Tartu Linnavalitsuse
  81. märtsil 2005 saadetud vastuskirja nr 5.2-1.2/2932 kättesaamisest arvates. Vastustaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et kaebaja oleks nimetatud kirja kätte saanud. Kirja kättesaamist ega kättesaamise aega ei ole kaebaja kinnitanud ka kaebuses või kaebuse täiendustes. Seetõttu ei saa kohus käesolevas asjas kaebetähtaja algust tuvastada kirja kättesaamise aja kaudu.
  82. Vastavalt HKMS § 46 lg-le 7 kui haldusakti või keeldumist ei ole kaebajale teatavaks tehtud, kuid ta on haldusaktist või keeldumisest muul viisil teada saanud, ent viivitanud ebamõistlikult tühistamisvõi kohustamiskaebuse esitamisega, loetakse kaebetähtaeg möödunuks. Samasugune põhimõte tulenes korralduse andmise ajal kehtinud halduskohtmenetluse seadustiku § 9 lg-st
  83. Riigikohus on leidnud, et soodustava haldusakti taotleja ei saa ebamõistlikult kaua oodata taotluse rahuldamise või rahuldamata jätmise otsust, vaid peab ka ise tundma huvi taotluse lahendamise vastu ning pöörduma haldusorgani poole mõistliku aja jooksul pärast seda, kui on ilmne, et tema taotlus jäeti rahuldamata (vt
  84. aprilli
  85. a määrus asjas nr 3-3-1-19-09, p 19). Kohtu hinnangul on viidatud seisukoht kohaldatav ka käesolevas asjas. Kui Tartu Linnavalitsuse
  86. märtsil 2005 saadetud vastuskirja nr 5.2-1.2/2932 ei toimetatud kaebajale kätte, pidi kaebaja ise mõistliku aja jooksul astuma samme, et saada teavet kuidas on lahendatud tema
  87. veebruari 2005 taotlus. Selliselt toimides oleks kaebajale selgunud, et tal puudub võimalus eluruumi omandamiseks erastamise teel ning, et erastamise korraldamata jätmisega on talle kahju tekkinud. Arvestades, et kaebus käesolevas asjas esitati
  88. novembril 2012, s.o enam kui seitse aastat ja üheksa kuud pärast erastatava korteri eraldamise taotluse esitamist, on kohus seisukohal, et kaebetähtaeg hüvitamiskaebuse esitamiseks on möödunud.
  89. Kohtu hinnangul on kaebetähtaeg möödunud ka juhul, kui lugeda, et Tartu Linnavalitsuse
  90. märtsil 2005 saadetud vastuskirjast nr 5.2-1.2/2932 ei selgunud lõplikult erastamisvõimaluse minetamine. Selliseks seisukohaks võiks alust anda õiguskantsleri
  91. märtsil 2008 Tartu Linnavalitsusele tehtud ettepanek rikkumise kõrvaldamiseks ning soovitus õiguspärase ja hea halduse tava järgimiseks (tl 2643). Võib väita, et õiguskantsleri ettepanek tõi kaebajale ootuse, et vastustaja siiski loob kaebajale võimaluse eluruumi omandamiseks erastamise teel. Kohus nimetatud seisukohta ei jaga, kuid kahtluse kõrvaldamiseks analüüsib ka seda olukorda. Kohus jääb
  92. veebruari 2013 määruse punktis 8 toodud põhjenduste juurde neid siinkohal kordamata. Täiendavalt peab kohus vajalikuks selgitada, et õiguskantsler tegi Tartu Linnavalitsusele muu hulgas ettepaneku vabandada endiste tagastatud eluruumide üürnike, kelle huvid on Tartu Linnavalitsuse tegevuse läbi saanud kahjustada, ees; ning leida õiged ja õiglased meetmed sotsiaaleluruumist lahkunud endiste tagastatud eluruumide üürnike, kui ka nende isikute, kellele Tartu Linnavalitsus on esitanud sotsiaaleluruumi üürilepingu lõpetamise teate, huvide kaitseks (tl 42).
  93. detsembril 2008 saatis vastustaja I.T.le vabanduskirja (tl 56), milles mööndakse, et sotsiaaleluruumi üürilepingu sõlmimise asjaolud ja tagajärjed võisid jääda kaebajale ebaselgeks ja vabandatakse tekkinud olukorra pärast. Samas pakutakse kaebajale võimalust muuta Rahu xxx korteri kasutamiseks sõlmitud sotsiaaleluruumi üürileping ümber nn tavaüürilepinguks tähtajaga 5 aastat.
  94. jaanuaril 2009 on kaebaja koos teiste Rahu 8 elamus eluruumi kasutavate isikutega saatnud Tartu Linnavalitsusele ja Tartu Linnavolikogule vastuse vabanduskirjale (tl 57-59). Kirjas taotleb kaebaja meetmete võtmist, et tal oleks võimalik omandada korter soodustingimustel (300 krooni ruutmeeter). Sellise võimaluse äralangemisel taotleb kaebaja õiglast kompensatsiooni tema kasutuses oleva korteri vabastamisel. 5
  95. veebruari 2009 kirjaga nr 10-1.1/26758 (tl 154-156) andis Tartu Linnavalitsus vastuse Rahu 8 elamu probleemide kohta, milles kordab juba
  96. märtsil 2005 saadetud vastuskirja nr 5.2-1.2/2932 väljendatut, et Tartu linnal puuduvad eluruumid, mida Rahu xxx korteri asemel kaebaja kasutusse anda või mida kaebajal oleks võimalik eluruumide erastamise seaduses sätestatud korras erastamise teel omandada. Samuti ei pea vastustaja põhjendatuks Rahu 8 mõne korteri otsustuskorras soodustingimustel võõrandamist ega kaebajale kompensatsiooni maksmist. Tartu Linnavalitsuse vastuse kättesaamist kinnitab asjaolu, et nimetatud dokumendi on kohtule esitanud kaebaja ning, et kaebaja on juba
  97. veebruaril 2009 pöördunud uue kirjaga vastustaja poole ja vastustaja on sellele vastanud
  98. märtsil 2009 kirjaga nr 10-1.1/
  99. Kirjavahetust, muu hulgas Tartu Linnavalitsuse
  100. märtsi 2009 kirja saamist kinnitab kaebaja ka kaebuse täienduses (tl 147). Eeltoodust nähtub kohtu hinnangul, et ka juhul, kui möönda, et kahju tekkimine ei selgunud kaebajale juba
  101. aastal, siis hiljemalt
  102. veebruariks 2009 oli kaebajale väljaspool kahtlust teada, et Tartu Linnavalitsus ei võta samme eluruumide erastamise seaduses sätestatud korras kaebajale eluruumi erastamise võimaluse loomiseks. Sel juhul tulnuks kaebus erastamise korraldamata jätmisega kaebajale tekitatud kahju hüvitamiseks esitada hiljemalt
  103. veebruaril
  104. Kaebus käesolevas asjas esitati
  105. novembril 2012, s.o ca 8 kuud pärast kaebetähtaja möödumist.
  106. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et sõltumata
  107. kuni
  108. aastal vastustaja, õiguskantsleri ja kaebaja tegevusele antavast hinnangust on kaebus erastamise korraldamata jätmisega kaebajale tekkinud kahju hüvitamiseks esitatud tähtaja rikkumisega.
  109. Kaebaja on taotlenud juhuks, kui kohus leiab, et kaebus on esitatud pärast kaebetähtaja möödumist, taotluse kaebetähtaja ennistamiseks. Kaebetähtaja möödalaskmist põhjendab kaebaja vastustaja eksitava tegevusega ning õiguskantsleri
  110. detsembri 2010 vastusega (157-160), milles õiguskantsler viitab vastustaja lubadusele püüda suurendada munitsipaaleluruumide arvu ning seeläbi ka tagastatud eluruumide üürnike võimalusi nende olukorra õiglaseks lahendamiseks.
  111. Tulenevalt HKMS § 71 lg-st 1 kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Kaebetähtaja möödalaskmise mõjuvaks põhjuseks loetakse olulised ja kestvad takistused kaebuse esitamisel. Eelkõige saavad sellised takistused olla objektiivsed, näiteks kaebaja haigus. Subjektiivsed asjaolusid saab kaebetähtaja järgimata jätmise mõjuvaks põhjuseks pidada üksnes erandlikel juhtudel. Kaebetähtaja ennistamise aluseks võib olla küll õiguslikult kogenematu isiku eksimus menetlustoimingute tegemisel, kuid mitte juhul, kui kaebaja pole olnud piisavalt hoolikas vaidluse algatamise korra ja tähtaja väljaselgitamisel. Käesolevas asjas ei ole kaebaja esile toonud objektiivseid takistusi kaebetähtaja järgimisel, vaid viitab enda õiguslikule kogenematusele ja vastustaja eksitavale käitumisele.
  112. Kohus ei nõustu kaebaja väidetega õigusliku kogenematuse ja vastustaja eksitava käitumise kohta. Käesoleva määruse punktides
  113. kuni 14 viidatud tõenditest nähtub, et hiljemalt
  114. aastast on Tartu Linnavalitsus olnud järjepidevalt seisukohal, et linnal puudub võimalus kaebajale eluruumi võõrandamiseks soodustingimustel. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, millest nähtuks vastustaja lubadus kaebajale soodsa lahenduse leidmiseks, mis oleks käsitatavad kaebaja eksitamisena. Samuti ei ole vastustaja andnud soovitusi kaebaja eesmärgi saavutamiseks või õiguskaitsevahendite valikuks, mis võisid kallutada kaebajat hoiduma kaebuse tähtaegsest esitamisest. Kaebaja ei ole nimetanud muid asjaolusid, mis oleks takistanud teda kaebust esitamast. Kohus möönab, et õiguskantsleri
  115. märtsil 2008 ettepanek Tartu Linnavalitsusele võib olla käsitatav mõjuva põhjusena kaebetähtaja möödalaskmisel, sest see andis kaebajale ootuse, et vastustaja võtab samme kaebaja 6 õiguste rikkumise kõrvaldamiseks. Eelnevalt on kohus leidnud, et kaebetähtaja alguseks tuleb pidada Tartu Linnavalitsuse
  116. märtsil 2005 saadetud vastuskirja nr 5.2-1.2/2932 kättesaamise aega. Sõltumata vastuskirja kaebajale kättetoimetamise ajast ei olnud õiguskantsleri ettepaneku tegemise ajaks kolmeaastane kaebetähtaeg veel möödunud. Õiguskantsleri
  117. märtsi 2008 ettepaneku, kui kaebuse esitamist takistanud asjaolu, mõju langes ära hiljemalt
  118. aasta alguses, kui Tartu Linnavalitsuse
  119. veebruari 2009 kirjaga nr 10-1.1/26758 selgus kaebaja jaoks, et ootus soodustingimustel eluruumi omandamiseks ei realiseeru. Kaebetähtaja järgimiseks tulnuks kaebus esitada mõistliku aja jooksul vastustaja
  120. veebruari 2009 kirja nr 10-1.1/26758 saamisest. Kaebaja seda ei teinud. Ka ei ole kaebaja selgitanud, mis takistas kaebuse esitamist
  121. või
  122. aastal. Tartu Linnavalitsuses
  123. juulil 2010 registreeritud kaebaja kirjast (tl 62) nähtub, et kaebaja oli selleks ajaks teadvustanud nii kahju tekkimise fakti, kui ka kohase vahendi, s.o kahju hüvitamise nõudega kohtusse pöördumise, oma rikutud õiguse kaitseks. Seetõttu on kohus seisukohal, et puudub mõjuv põhjus kaebuse esitamiseks alles
  124. aasta lõpus ning kaebetähtaja ennistamise taotlus tuleb jätta rahuldamata.
  125. Kohtu hinnangul ei esine kaebetähtaja möödalaskmiseks mõjuvat põhjust ka juhul, kui määruse punkti 13 põhjenduste kohaselt lugeda kaebetähtaja alguseks
  126. veebruari
  127. Kohus jääb seisukohale, et vastustaja ei ole oma tegevusega eksitanud kaebajat sellisel viisil, et see oleks käsitatav mõjuva põhjusena kaebetähtaja möödalaskmisel määruse punktis
  128. esitatud põhjendusi siinjuures kordamata. Kaebaja väitel lõi õiguskantsleri
  129. detsembri 2010 vastus kaebaja pöördumisele kaebajale ootuse, et vastustaja võtab samme kaebajale soodustingimustel eluruumi võõrandamiseks. Kohus kaebajaga ei nõustu. Õiguskantsleri vastusest (tl 157) nähtub, et kaebaja pöördus õiguskantsleri poole
  130. oktoobril 2009 seetõttu, et ta ei olnud rahul, et sotsiaaleluruumi üürilepingu ümbervormistamisel nn tavaüürilepinguks tuleb kaebajal hakata tasuma üüri ning kaebaja soovis saada nõu, kas sellisel juhul on põhjendatud pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. Vastuses on õiguskantsler viidanud, et Tartu Linnavalitsuse kinnitusel püüab viimane suurendada munitsipaaleluruumide arvu. Kohtu hinnangul ei saanud kaebaja toodud viitest järeldada, et vastustaja kavatseb võimaldada kaebajal omandada eluruumi soodustingimustel. Kaebaja pöördumisest ja vastuse kontekstist ilmneb, et munitsipaaleluruumide arvu suurenemine võib tähtsust omada kaebaja kasutuses oleva eluruumis teise üüripinna vastu vahetamises võimaluse loomiseks. Kaebaja seisukoha lükkab ümber kaebaja enda väide kaebetähtaja alguse kohta. Nimelt kinnitab kaebaja kaebuse täienduses (tl 145 pöördel), et just õiguskantsleri
  131. detsembri 2010 kirjast sai ta teada temale tekkinud kahjust ja kahju tekitanud isikust. Seega tegelikkuses ei tekitanud õiguskantsleri vastus kaebajale ootust, et vastustaja võtab meetmeid kaebaja õiguste rikkumise kõrvaldamiseks, vaid kinnitas kaebaja seisukohta, et vastustaja võib olla kaebajale kahju tekitanud.
  132. Teisalt on kaebaja kaebuse lisas (tl 147 pöördel) leidnud, et kaebetähtaja alguseks tuleb lugeda
  133. maid 2010, s.o sotsiaaleluruumi üürilepingu lõpetamise teate (tl 150) esitamise päeva. Kui sotsiaaleluruumi üürilepingu lõpetamise fakt kinnitas kaebaja teadmist kahju tekkimisest, siis kohtu hinnangul ei saanud õiguskantsleri
  134. detsembri 2012 vastus luua kaebajale arusaama, et kahju ei ole tekkinud. Õiguskantsler on kaebajale üksnes selgitanud tema õigusi ning märkinud, et õiguskantsleril puuduvad sunnivahendid kohustamaks Tartu Linnavalitsust leidma õiged ja õiglased meetmed kaebaja eluasemeprobleemide lahendamiseks. Samuti on õiguskantsler osutanud, et kohtusse pöördumise vajalikkuse, võimalikkuse ja otstarbekuse üle tuleb igal isikul endal otsustada (tl 160). Seega nähtub õiguskantsleri vastusest üheselt, et oma õiguste kohtuliku kaitse küsimustes on vastutus eelkõige kaebajal endal, s.t kaebajal tuleb välja selgitada oma õiguste kohtuliku kaitse võimalik meede ja ka kaebetähtaeg. 7 Isegi kui nõustuda kaebajaga, et õiguskantsleri
  135. detsembri 2010 vastus kaebaja pöördumisele lõi kaebajale ootuse, et oma õiguste kaitseks ei ole vaja kohtusse pöörduda, oleks kaebaja pidanud mõistliku aja jooksul võtma samme selgitamaks, kas vastustaja on asunud realiseerima õiguskantslerile antud lubadust munitsipaaleluruumide arvu suurendamiseks ning milline mõju on sellel kaebaja õigustele. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks seda teinud. Kui kaebetähtaja alguseks pidada
  136. veebruari 2009, siis jäi kaebajale ka pärast õiguskantsleri
  137. detsembri 2010 vastuse saamist piisavalt aega asjaolude selgitamiseks ning kaebuse tähtaegseks esitamiseks. Kaebaja ei ole esitanud põhjendusi selle kohta, mis takistas kaebuse esitamist
  138. aastal või
  139. aastal enne
  140. novembrit. Kohus osutab, et näiteks
  141. augusti 2011 kirjaga nr 5.1-2/20055 (tl 149) on vastustaja edastanud kaebajale
  142. mai 2010 sotsiaaleluruumi üürilepingu ülesütlemise teatega sarnase sisuga teate. Kohtu hinnangul pidi nimetatud teade kaebajale meenutama tema õiguste rikkumist ja vajadust selgitada oma õiguste kaitse kohaseid viise. Seetõttu on kohus seisukohal, et isegi juhul, kui pidada kaebetähtaja kulgemise alguseks
  143. veebruari 2009, puudus kaebajal mõjuv põhjus kaebetähtaja möödalaskmiseks ning kaebetähtaja ennistamise taotlus tuleb jätta rahuldamata.
  144. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et I.T. kaebus Tartu linna vastu erastamise korraldamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamiseks on esitatud tähtaja rikkumisega ja puudub mõjuv põhjus kaebetähtaja ennistamiseks. Menetlus haldusasjas nr 3-12-2464 tuleb lõpetada vastavalt HKMS § 124 lg-le
  146. HKMS § 108 lg 4 järgi kaebaja kannab menetluskulud kaebuse läbi vaatamata jätmise ja menetluse lõpetamise korral, kui HKMS §-s 108 ei sätestata teisiti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Saar kohtunik 8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.